Epikurose naasmine kiriku varemetele

Veidi alla poole sellest tekstist ilmus Eesti Ekspressis 16.07.2014

Tervist ja meelerahu! Epikurose naasmine kiriku varemetele

Mihkel Kunnus

Väga paljud maailmavaatelised lahknevused tulenevad erinevast arusaamast, kuivõrd mingi ühiskondlik funktsioon peaks olema riigi- ja kuivõrd erasektori korraldada. Haridusest ja prügiveost sisejulgeolekuni, omastehooldest ja meditsiinist töökohtade loomiseni. Funktsioonide positiivsuses üldiselt ei kahelda, küll aga vaieldakse selle üle, kes oleks efektiivsem või õiglasem haldaja. Näiteks keegi ei vaidle, et tervishoid on hüve, aga võib vaielda selle üle, kuivõrd on see riigi ja kuivõrd eraisiku mure. Ometi on paar olulist asja, mis võivad pälvida lausa vastupidise hinnagu sõltuvalt sellest, kas seda korraldab riik või indiviid. Eriti on see selliste asjadega, mis puudutavad kõige laiemas mõttes moraali. Sest riik on põhimõtteliselt masinavärk ja masin ei saa olla moraalne (ega ebamoraalne). Kui riik „teeb Robin Hoodi”, siis pole see õilsus, vaid mingi sotsialismimasin. Oma vara vabatahtlikult vaestele jagav rikkur on aga kahtlemata õilis. Tema tegusid võetakse purgatooriumi tähtaja määramisel arvesse (purgatoorium ehk puhastustuli on (katoliiklikus teoloogias) vaheetapp, milles mõõdukalt patuseid inimesi piinatakse nende pattudele vastaval hulgal enne paradiisi laskmist). Seega, kui tahame jätta inimestele võimaluse vältida ja vähendada põrgupiinu, siis ei tohi riik sotsiaalabi korraldada.

Veel mitte kuigi palju põlvkondi tagasi poleks eelnev arutluskäik sõgedana tundunud. Nüüd oleks vähemasti riigiametniku või ministri suus sellised sõnad mõeldamatud. Ometi näitlikustab see ühte keskset muudatust õhtumaises elutundes ning mis tähtsam – see muutus veel kestab ja selle loogika on aktuaalne. Kristlus – õhtumaise maailmapildi suurkujundaja – oli (on?) orienteeritud surmajärgsusele, igavikule. Kõige tähtsam oli mitte teha pattu, mitte eksida Jumala seaduse vastu, mitte seada ohtu oma surematut hinge. Kehalised kahjustused ja kannatused ning surmaeelne heaolu oli selle kõrval täiesti teisejärguline. Tõelise kristlase elu on orienteeritud surmajärgsusele (nagu ka moslemil näiteks).

Pigem löö endal käsi maha, kui varastad, sest varastamine on patt (hukutab hinge), aga nälgimine või verest tühjaks jooksmine pole seda mitte (see hukutab pelgalt ihu, igavese hinge ajaliku kesta). Nõnda on igati arusaadav, et 65000 nälgivat last on katoliikliku taustaga organisatsioonile kaugelt vähem põletav probleem kui oht, et riik võib aktsepteerida pattu. Viimane kutsub kristlikes konservatiivides esile lausa üldmobilisatsiooni. Ja seda XXI sajandil ühel maailma sekulaarsemal maal.

Veel üks aspekt, mis selle maailmapildi juurde kuulub, on see, et kõik maailmas toimuvad protsessid on allutatud kõikvõimsale keskvalitsusele (Jumalale). Seega on suhted selle keskvalitsusega absoluutselt määravad ning kui mis tahes asjad hakkavad väga kehvasti minema, siis on probleem selles, et keskvalitsus on oma moraalitu käitumisega välja vihastatud. Nimelt see keskvalitsus hoolib ainult moraalist. Olgu ikaldus, iibelangus, epideemia või mis iganes, ikka on põhjuseks inimese moraalne lodevus. Hiljuti võis usuisade käest kuulda, et laastavad üleujutused Balkanil oli taevase keskvõimu karistus selle eest, et Eurovisioni võitis habemega naine (aga nad ei tule selle pealegi, et Eurovision ise võib olla saadetud karistuseks pattude eest). 

Sellistel elutunnetuslikel nähetel on väga suur inerts ning ka eelkirjeldatud loogika on veel väga elujõuline, kuigi ametlikult sellist keskvõimu enam ei tunnista. Ilmekaim näide on moraalse lodevuse pidamine mingi ühiskondliku muutuse põhjuseks (emigratsioon, linnastumine, iibelangus, humanitaarainete õppimine jms)

Eelnevaga ei taha ma kristlust ühemõtteliselt naeruvääristada. See näitaks korraga nii antropoloogilist kanapimedust kui kultuuriajaloolist juhmust ja tänamatust. Kristlusest on pärit ka mõned meie praegused kesksed väärtused, näiteks ideaal kõikide inimeste põhimõttelisest võrdsusest. Samuti see, et iga inimene on väärtus sõltumata tema maistest omadustest. Jeesus korjas kokku kõik sandid ja pidalitõbised ning ütles, et ka neis on surematu hing ning see surematu hing on absoluutselt tähtsaim, mille kõrval on maised ja kehalised omadused täiesti teisejärgulised ja tühised. Arusaadavalt tühistas see ideaal kõik seisused ja klassid, sest need on ju maised lahterdamisprintsiibid. Ka rahvus on maine lahterdus, sestap on rahvuskristlus mõisteline vastuolu (nagu ka rahvuskommunism või rahvuskapitalism). Selge kristlik ideaalpilt näeb kõiki inimesi täisvõrdsetena üliväärtus Jumala palge ees ning selles täisvõrdsuse puuduvad igasugused seisused ja klassid. Nii peabki see kristlikku päritolu ideaal maiselt realiseerituna hävitama kõik maised grupeerimisviisid inimeste vahel. Kõik aristokraatiad, seisused ja klassid – need kõik on ebakristlikud. Aga ka rahvused, hõimud ja lõppeks ka perekond. Hõimud on kristlikus maailmas kenasti hävitatud, rahvused vaaguvad hinge, aga perekonna hävitamine on juba paljudele liiga vastuvõetamatu (kommunistlikud idealistid, hipiliikumine jmt on seda ka üritanud), mistõttu kirik on ajalooliselt „võtnud vastutuse” ja olnud ühiskonnas selleks institutsiooniks, mis ühiskonda Jeesuse (loe: kõiksugu võrdõiguslaste) liigse mõju eest kaitseb. Kirik on teinud seda õige osavalt, nimelt juhtinud tähelepanu Jeesuse õpetuselt Jeesuse surmale. Kiriku sümboliks ja keskmeks on just nimelt ristilöödud Jeesus, mitte õpetav Jeesus. Ja Jeesuse surnust üles tõusmine on üks kiriku keskne müsteerium. Ütleb ka Paulus: „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk” (1Kr15:14).

Ja sellega on nüüd küll kehvasti. See on nüüd see aspekt, mida on tänapäeva sekulariseerunud õhtumaalasel võimatuseni raske kristlusest omaks võtta. Kui aga inimeses seda surematut hinge pole, siis ta on just selline nagu ta maisuses on – kimp maiseid (muutuvaid) omadusi ja punkt. Alates kehakaalust, east, rassist ja soost ning lõpetades hambumuse, keeleoskuse ja iseloomujoontega. See on kõik, mis inimesel on, see ongi inimene (seda ei maksa pidada labaseks vulgaarmaterialismiks, mis samastab elusorganismi keeruka mehhaanilise masinavärgiga, elusus kui aastamiljardeid kätkev ja mäletav pidevus on imeline bioloogiline reaalsus). Kindlasti eitavad seda paljud ja hakkavad siin rääkima hingede rändamisest, ümbersünnist, spiritualismist või pagan teab, millest veel, aga vaevalt oleks kuigi palju neid, kes jääksid rahulikuks, kui mõni riigiametnik sotsiaalsest õiglusest rääkides apelleeriks surmajärgsele tasule.

Sellise maailma- ja enesepildi muutumisega käib tasapisi kaasas radikaalne väärtuste ümberhindamine. See, mis enne oli tühine ja teisejärguline – maisus, surmaeelne eksistents – , muutub ainuoluliseks.

Kuna maine eksistents on kõik, mis on, tuleb see ka maksimaalselt realiseerida. Ja seda lausa moraalse imperatiivina – sa pead realiseerima oma elu maksimaalselt. Igapäevakultuur kohe kubiseb seda muutust kuulutavatest moraliseerivatest hüüatustest nt „Elult tuleb võtta, mis võtta annab!”, „Elu ei tohi olla ettevalmistus surmaks!” (NB! See on otsene kristliku hoiaku eitus!), „Hauda tuleb viskuda selg ees(!), šampanjaklaas käes, huulil hüüatus „Milline pidu see oli!””.

Ikka korrutatakse ka sisemist sundi ennast teostada ning pole kahtlust, et see peab toimuma enne surma.

Hedonistlik individualism on mõistepaar, millesse tõepoolest näivad koonduvat tänapäeva ühiskondlikud üldtendentsid ning meile kõigile tunduvad intuitiivselt omased väärtused, mida jutlustas ühe tuntuima hedonistliku filosoofiavoolu isa – Epikuros. Võõrsõnade leksikon („Valgus” 2000) annab hedonismi vasteks „naudisklev” ning  epikuurliku vasteks „nautlev, elumõnusid nautiv”. Raske on pidada nende sõnade järgi joonduvat inimest, kellekski muuks kui kerglaseks. Epikurose põlualla panek on aga samuti kiriklik pärand. Epikuros pandi kirikus põlu alla selle pärast, et ta oli läbinisti ilmalik, läbinisti selle maailma elanik (nii nagu suurem osa meist praegu). See oli tema vahest et ainus, ent kiriklikust vaatekohast täiesti andestamatu puudus. Moraalselt vägagi  nõudliku kirikuisa Augustinuse „Pihtimusest” võime lugeda: „Ja ma arutlesin oma sõprade Alypiuse ja Nebridiusega hea ja halva piiride üle ning oleksin vaimus määranud võidupalmi Epikurosele, kui ma poleks uskunud hinge elu ja tegude hüvitust pärast surma, mida uskumast Epikuros keeldus”.

Hedonismi ja epikuurlusega seostub tänapäeval eelkõige meeleliste mõnudega liialdamine ja nendega piirdumine. Ometi Epikuros lähtus õige kainest ja elutargast naudingumääratlusest: nauding on keha vabadus kannatusest ja hinge vabadus rahutusest, samuti pidas ta vaimseid naudinguid kehalistest kõrgemaks. Ta lihtsalt ei eitanud viimaseid, ent kohe kindlasti ei propageerinud ta labast prassimist ja rockstaarilikku elupõletamist.

Õnneliku elu ja naudingute targa propageerijana jutlustas Epikuros mõõdukust, sest ei alkohoolik ega narkomaan ole õnnelik, vaid keegi, kellel on mõned eredad sähvatused pidevas põrgus, liiderdaja pole õnnelik, vaid keegi, kes püherdab meelelises enesetülgastuses, liialdav gurmaan pole õnnelik, vaid keegi, kelle elukvaliteeti õgib üha rohkem kasvav ülekaal jne.

Liialdustest on rohkem kahju kui kasu, nägi Epikuros ja seadis sihiks tervise ja meelerahu.

Tervislike eluviiside teooria on üldprintsiipides väga lihtne – söö vähem ja tervislikult ning liigu rohkem. Praktikasse rakendamise teeb raskeks lihtsalt inimesele omane tahtenõrkus.

Raskuspunkt on meelerahus. Seda on väga raske leida, vahel isegi nõnda raske, et inimene end tahtlikult vigastab, lausa lõigub, et meeleärevus suubuks ihulikku vallu.

Näiteks individualistlik hedonism pole rahvuslusega vastuolus, sest enamik inimesi ei suuda leida meelerahu kujutlusega oma rahvuse hääbumisest (osad suudavad ja need tekitavad esimestele lisameelehärmi). Samuti osad ei suuda leida meelerahu kujutlusega kristluse hääbumisest. Siin avaldub juba üks inimese keskseid omadusi – võime kannatada oma kujutlusvõime käes, inimese võime tunda reaalset valu mittereaalsete asjade tõttu. Lapse hirm ja valu on ehtne, kuigi voodi all pole mingit kolli. Kujutlus taevast ja põrgust on praeguseks siinmail kaotanud suuresti aktuaalsuse (kuigi põrgu kui absoluutse vältimise nõude rollis on mõne jaoks kujutlus kahest mehest magamistoas).

Suur psühholoog Dostojevski ütles, et inimene ei saa olla õnnelik olemata hea. Hea tuleb olla muidugi kellegi teise vastu. Võime ka vähema pidulikkusega öelda: inimene tunneb end halvasti, kui ta ei saa rahuldada oma sotsiaalseid instinkte. Üldisemalt: inimeses on seesmine tung aidata ka ligimene õigele rajale. Kristlased teevad kõik, et ligimene ei teeks pattu, mis rüvetaks nende surematu hinge, ja epikuurlased teevad kõik, et ligimine oleks õnnelik st ei piinleks ei kehaliselt ega vaimselt. Kristlased kutsuvad üles seksuaalsele karskusele, epikuurlased kutsuvad üles tervislikele eluviisidele (ja tiražeerivad üüratutes kogustes eneseabiraamatuid). Näiteks on ilmne, et epikuurlik meelelaad annab eutanaasiale üheselt rohelise tule, kristlane aga punase (see suts kannatusi igavese õnduse kõrval on tühiasi).

Meelerahu  huvides tuleks epikuurlastel ja kristlastel näha sarnasusi teineteisega. See lepitab. Kui kristlase vaenlase üldnimetus on patt, siis epikuurlase vaenlase üldnimetus on kannatus. Kes oleks häälekate seksuaalmoralistide epikuurlikeks analoogideks? No need, kes häälekalt võitlevad kannatuse vastu. Hiljuti näitasid noored loomakaitseaktivistid Tartus filmi „Earthlings”. Plakatilt võis lugeda: „Kõik taandub valule ja kannatustele. Mitte intelligentsusele, mitte tugevusele, mitte sotsiaalsele kuuluvusele ega tsiviilõigusele. Valu ja kannatused on iseenesest halvad ning neid tuleks vältida või vähendada olenemata kannatava olendi rassist, soost või liigist.”

See on väga representatiivne, sest siin ilmneb üleminek kristlusest epikuurlusse. Siin on korraga kristlik nõue pidada kõiki pere- ja hõimkondlikke seoseid teisejärguliseks ning epikuurlik vaen kannatuse vastu. Ja võttes eelduseks selle, et õhtumaine ühiskond on praegu suundumas kristlikust epikuurlikku, võib öelda, et need noored loomakaitseaktivistid asuvad elutunnetusliku muutuse esirinnas. Nemad on uue aja moralistid. Need, kes arvavad, et praegu käib mingi ilge moraalne allakäik, on sama kitsarinnalised omamättalased nagu need, kes peavad Varro Vooglaidu sallimatuks. Ja nad on. Kujundlikult: toimub liikumine seksuaalmoraalilt loomaõiguslusele. Kes näeb siin progressi, kes langust – ühesed on mõlemad.

Uku Masing ütleb oma budismiloengutes, et „iga filosoogia, iga dogmaatika, iga eetika on juba tänapäev, aastal 1963, iganenud anakronism, relikt ja atavism.” Kõlab veidi nagu üks postmodernismi määratlusi. Kuid moralistidel pole mõtet eriti karta, sest ega sotsiaalsed instinktid kuhugi kao, lihtsalt kirjaoskuse levik ja massikommunikatsiooni teke tõi endaga kaasa selle, et kadusid piirkondlikud ainuviisid neid instinkte mõtestada. Vabaarmastuse-hurraaga alustanud hipikultuur ei hääbunud seetõttu, et leiutas mingi neokonservatiivse dogmaatika, vaid nad jooksid raskolnikovidena vastu oma psühholoogilise struktuuri seina. Jaan Kaplinski sõnastab raamatus „Isale”: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.”

Siin tuleks aru saada, et seksuaalmoraal on igand just moraalina, ühiskondlikus praktikas see mingeid erilisi muutusi kaasa ei too, sest selgele lõviosale inimestest jääb heteroseksuaalne monogaamia siiski kõige vähem kannatusi valmistavaks ehk psühholoogiliselt ökonoomseimaks eluviisiks(see pole midagi harmoonilist ja pingevaba, aga kõik alternatiivid on veel hullemad), ent see sama printsiip jätab eluõiguse ka normaaljaotuse äärealadele, teistsugustele loomustele. Oma loomusega konfliktis elamine on aga epikuurlikust seisukohast patt – see on oma ainsa, piiratud ja sureliku elu elamine meelerahuta (ehk patus kristlaste keeli).

Nende ridade kirjutamise aeg puhuvad iseärnis epikuurlikud tuuled ka Universitas Tartuensises, muuhulgas on plaan kaotada teoloogiaosakond iseseisva üksusena. Kristluse õitseaegadel olid kõik teadused aga teoloogia teenrid. Püha Aquino Thomase järgi oli kehvimgi teadmine igavikulistest asjadest mõõtmatult olulisem parimastki teadmisest ajalike asjade kohta (loe: ka parim loodusteadus on tühisem halvimast teoloogiast). Epikuros ei pidanud teadmist väärtuseks iseeneses, ta arvas, et ainult need teadmised on väärtuslikud, millel on mingi praktiline kasulikkus st väärtus on eelkõige rakendusteadustel (st ka Teadus hakkab ajale jalgu jääma). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Tartus seisab Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal omapärase arhitektuuriga hoone. See Tartu Maarja kirik ja omapärase arhitektuuriga on ta seepärast, et vaprad nõukogude vabastajad – need, kes vabastasid inimesi eludest ja tänavaid majadest – vabastasid selle 1941. aastal tornist ja nõukogude sotsialismi viljastavates tingimustes sai sellest EPA spordihoone, asutus, mis juba kümnekonna aasta eest mujale kolis. Sestap võiks hoone taastada, aga nüüd vist küll jälle spordihoonena.

Puudutuse aegu

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.

Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“

Robert Musil „Omadusteta mees“

Robert Musil kirjeldab juhtumit

Peeter oli üsna kogukas ligi seitsmeteistaastane poiss, kelles Linderi jääras kasv oli täidetud laiemast kehalisusest ja selle võrra lühenenud. Ta ulatus isale vaid õlani, aga ta pea, mis sarnanes tahumatult ümara suure keeglikuuliga, istus trimmis kaela otsas, mille ümbermõõdust oleks piisanud isa reie jaoks. /.../

Ta armastas jalgpalli ja sellegi juures eelistas rohkem asjatundlikul ilmel pealt vaadata ning kaalukaid hinnanguid langetada kui ennast ise pingutada. Tal oli plaanis lenduriks saada ja ühel päeval kangelastegusid sooritada, aga ta ei kujutanud seda ette sihina, mille nimel tööd tuleb teha, vaid isikliku eeldusena, just nii nagu olendid, kel see eeldus on, võivad ühel päeval lennata. Teda ei mõjutanud seegi, et tema vastumeelsus töö suhtes seisis vastuolus kooli õpetussõnadega. See tunnustatud pedagoogi poeg ei omistanud üldse mingit väärtust sellele, et õpetajad temast lugu peaksid; talle piisas, et olla oma klassis kehaliselt tugevaim, ja kui mõni kaasõpilane paistis talle liiga nutikas olevat, oli ta valmis andma vahekorrale taas talutava kuju rusikahoobiga nina pihta või kõhtu. Teatavasti võib nõndagi elada auväärset elu, ja Peetri meetodil oli ainult see puudus, et ta ei saanud seda rakendada kodus isa vastu – ja, et too tohtis sellest võimalikult vähe teada saada. Sest selle vaimse autoriteedi ees, kes oli teda kasvatanud ja leebelt pihtide vahel hoidis, varises Peetri tormiline meel kokku haledateks mässukatseteks, mida Linder seenior nimetas hädiseks himudehalaks. Väikesest peale tuttav parimate põhimõtetega, oli Peetril raske sulgeda silmi nende tõe ees ning ta suutis rahuldada oma au ja võitlusindu, kasutades üksnes indiaanlase kombel sõjakavalusi, mis vältisid avalikku sõnasõda. Oma vastasega sobitumiseks kasutas ta küll ka palju sõnu, kuid ei laskunud seejuures kunagi vajaduseni tõtt rääkida – see oli tema arusaamist mööda ebamehelik ja lobasuine.

Robert Musil „Omadusteta mees” 3.kd ptk 43

Kuidas kesta

Ilmus Eesti Ekspressis 11.06.2014. 
Autoriks on Martin Oja.

MARTIN OJA: Tuleb aeg, mil küünetehnikule öeldakse: sul pole midagi vastu anda

Fossiilsed kütused võimaldasid masinatel lõviosa tööst ära teha ja tõugata massid teenindussektorisse. 

Statistika vihjab, et nii see ei jää. Inimpopulatsioon paisub endiselt, raisates kirglikult taastumatuid varusid, millest kergesti pumbatav nafta on vaid üks paljude seas. Kaugel pole (taas)taipamine, et teenused ei anna sooja ega täida kõhtu. Silmaklappidega jõudeühiskond näeb Maslow’ püramiidi alumisi kihte loomulikuna nagu puhast joogivett või päikesetõusu hommikul; pikaks venitatud ja keerukas tarneahel on muutnud need hüved linlase jaoks umbisikuliseks ja enesestmõistetavaks. Kusagil tagatakse neid ilma “meie” osaluseta. Viimase kümne aastaga kahekordistunud hinnaga toit on läänlase jaoks veel odav. Aga rahvusvahelises geopoliitikas leiavad aset enneolematud muutused. Toitu importivad riigid on asunud välisriikides põllumaad kokku ostma, et kriisile vastu astuda.

Puhta teenuse-rahva hulka ei kuulu muidugi muusikud, õpetajad, oskusehitajad või muud spetsialistid, keda on süsteemis alati vaja. Intuitiivselt on siiski selge, kelle kutsumus kollektiivi hüvestab, kelle oma mitte. Mõni amet hulbib vaid hüpertroofilise kapitali õlises kiiluvees. Nii mõnigi kipub tööl käimist õigustama palgaga. Mida palga eest tegema peab, on juba teisejärguline küsimus. See on õhuke jää. Millal teenindajad liiguvad tagasi põllumajandusse, võib ainult spekuleerida. Kui tuumasõda ei tule, tõusevad kütuste ja väetiste hinnad sujuvalt, traktorilt hobusele ei taanduta üleöö. Veel on aega, et mõelda süvenenumalt oma positsioonist tulevikumaailmas, pidades aru, millised oskused aitavad ellu jääda vähem organiseeritud, vähem “arenenud” ühiskonnas.

Futuroloogia on ühtpidi seotud science fiction’i, teistpidi majandusteadusega. Samasuguse eraldusjoone võib tõmmata läbi ökonoomika. Teatud protsessid, näiteks börsi käitumine lähitulevikus, on ennustamatud, nagu näitas nobelist Daniel Kahnemann. Teist tüüpi nähtusi saab prognoosida, kui eeldame, et algandmete hulka ei ilmu midagi uut ja süsteemitervikut muutvat. Näiteks on spekuleeritud, et energiaprobleemi võib lahendada kontrollitud termotuumareaktsioon. Sellise infoga ei saa ennustustes paraku arvestada. Kui aga algandmed on fikseeritud – kas või toitainete hulk mullas, päikesekiirguse ning vee kogus –, võime paraja täpsusega arvata, kui palju annab saaki meile tuntud taimesort. Prognoosid maakera ressursinappuse ja selle tagajärgede kohta kuuluvad teist tüüpi näidete hulka. Neid on põhjust tõsiselt võtta.

Kaks tähtsaimat raamatut, mis 2013. aastal Eestis ilmusid, on Valdur Mikita“Lingvistiline mets” ja Kaupo Vipi “Globaalpohmelus”. Mõlemad räägivad tulevikust, aga teevad seda eri viisidel, täiendades teineteist suurepäraselt. “Globaalpohmelus” visandab faktide najal kainestava pildi, mis juhtub siis, kui tarbimispillerkaar otsa saab, sest sahver on tühjaks söödud. Mikita jutustab aga veidra ja paeluva muinasloo, kõneldes meist endist; sellest, millised me olla võiks ühes võimalikus maailmas. Samas on Mikita lugu selle maailma loomise retseptiks. Neil raamatutel ma pikemalt ei peatu – paljud on nende juurde juba jõudnud ja teistegi jõudmine näib loomulik. Öelgem vaid, et teema on õhus. Nii mõnigi eestlane tahab hea seista selle eest, et ta laste appihüüdeid ei summutaks eponüümiline veeuputus.

Aprilli lõpus kogunes Sõrve säärele seltskond ärksaid inimesi, kellele eelnenud küsimused on olulised. Kalevi Kulli, Kaupo Vipi, Valdo Ruttase ja Agu Visseli algatatud mõttetalgutel “TuleVAeg” otsiti kolmepäevase grupitöö käigus Eesti konteksti sobivaid lahendusi. Enim keskenduti kogukondade teemale ja vajadusele linnast maale kolida. Kui elekter ja kommunikatsioonid kaovad ning puhkeb marodöörlus, muutuvad linnad surmalõksudeks. Pretsedendid näitavad, et ametlikest struktuuridest on sellistel puhkudel vähe abi. Igaühel tuleb väljas olla oma pere eest.

Mõttetalgutel vaeti ka jätkusuutlikkuse aspekte. Üksmeelselt leiti, et kriisi ajal on just maaühiskond ellujäämise pant. Seda on Eesti ajalugu korduvalt tõestanud. Oleme eelisseisus, sest meie hõre asustus lubab hektaritelt kaloreid nõutada ka traditsioonilistel viisidel. Toimivas kogukonnas on aga kõige tähtsamad sidemed – liikmete omavaheline tutvus ja usaldus üksteise vastu. Just sellised sidemed on kahekümnendal sajandil “kõrgelt arenenud” riikides nõrgenenud ja vajavad taastamist. Vajame uut “meie”-tunnet, nähtamatut, aga ühist eesmärki. Selle piirid on juba selgimas: eesmärk on ellujäämine.

Maaelu tugevdamine peaks olema valitsejate suurimaid prioriteete. Märksõnadeks uued töökohad, väiketootmise bürokraatiavaba toetamine, kriisiplaanide välja töötamine ja vähem tsentraliseeritust. Esmalt tuleb aga tegelda metatasandiga – aruka arengukavana paika panna, milliseid probleeme ja mis tasandilt on mõistlik lahendada. Palju kogemusi saab ammutada eestlaste endistest eluviisidest – võtta eeskuju kas või esimese vabariigi ühistukultuurist. Meie kliimavööndisse sobivate naftavabade tehnoloogiate säilitamist võiks koordineerida Eesti Rahva Muuseum, ellujäämisoskuste teadmistepank.

Inimese väärtustamisel ja päästmisel tarbetust sebimisest kaaluti ühe võimalusena kodanikupalka. Väikeses kogukonnas võiks olla sellise toidu- või küttekujulise palga tagajaks magasiait, millesse kõik liikmed, kas või kaudselt, midagi panustavad. Kogukonda siduvate institutsioonide seas tuleb arvestada tavaõiguse naasmisega. Nagu teame minevikust, pole tavaõiguses midagi barbaarset. Külaühiskonnas oli kuritegevust vähem kui linnades lihtsal põhjusel – käitumist ja minapilti juhtisid tihedad sidemed kaaskondsetega. Kontrollmehhanismina toimis häbi, mis on nüüdiselust suuresti kadunud. Kui häbist väheseks jäi, pani asjad paika süüdlase ignoreerimine kogukonna poolt.

Praegu näib eurooplasel veel aega olevat. Seda tuleb mõistlikult kasutada, rakendades ressursse puhverstruktuuride loomiseks. Tuleb kirjeldada võimalikke stsenaariume ja levitada teadlikkust, vähendada vastandust Linna ja Maa vahel. Ühel hetkel võivad tõmbekeskustest saada tõukekeskused. Iga linlane võiks tunda, et kusagil maakohas on tema tagala, kuhu ta kriisi korral minna saab. Ühe ideena pakuti talgutel välja, et luua võiks tagalakindlustusmaksete võimaluse: ühelt poolt aitaks see konkreetsel kogukonnal maaelu käigus hoida ja teisalt genereeriks lepingusuhtes linnapere jaoks sedasama tagalat. Muutused suhtumises ja plaanides alaku aga laiemast kogukondade liikumisest. Kogukonnad – kogunege!

Külgneval teemal vaata ka SIIA.

Erakonnad vilistavad Riigikohtu otsusele ja ajakirjandusel on sellest suva

Artikkel ilmus kärbitud kujul EPLis sel kolmapäeval (04.06.2014). Selle nädala sündmuste tõttu on seda nüüd oluliselt täiendatud.

Autor on Siim Tuisk.

Miks vilistavad erakonnad ravimituru korrastamist edasi lükates Riigikohtu otsusele ja miks ajakirjandusel sellest suva on

Riigikogu otsus jätkata põhiseaduse rikkumist ja pikendada apteekide asutamispiiranguid sunnib küsima erakondade ja ravimituru liidrite seotuse järele.

Riigikohus tunnistas apteekide asutamispiirangud põhiseaduse vastaseks. Need oleks kaotanud kehtivuse 9. juunil, mil jõustunuks vastav Riigikohtu otsus. Üle-eelmise nädala kolmapäeval pikendas Riigikogu aga apteekide asutamispiirangute kehtivust aasta võrra. Selline tegevus on Riigikohtu otsusega otseses vastuolus. Pikendamise põhjusena toodi välja eelkõige ajapuudus ning suutmatus leida kiiresti paremaid lahendusi.

Arvestades et õiguskantsler pöördus põhiseadusvastaste piirangute kaotamise ettepanekuga Riigikogu poole juba rohkem kui poolteist aastat tagasi, on see põhjendus naeruväärne. Selle nädala kolmapäeval oli aga ka president sunnitud uue regulatsiooni puudumise tõttu asutamispiirangu kehtivust pikendava seadusemuudatuse välja kuulutama. Kui niivõrd olulise valdkonna regulatsiooniga tegelemiseks pole leitud nii pika aja jooksul ressursse, siis on oluline küsida, mis oli erakondade tegelik motivatsioon hoiduda apteekide asutamispiirangutega tegelemisest.

Praegune regulatsioon on teatavasti tekitanud ravimiturul monopoli. Turu maht Eestis oli 2013. aastal umbes 260 miljonit eurot, millest suuremat osa kontrollivad kaks ettevõtet*1, välistades konkurentsi ja uued turuletulijad. Turuliidrid kasutavad oma positsiooni kindlustamiseks kõiki vahendeid, markantseima näitena võib esile tuua 800 riiulifirma loomise. Uue apteegi asutamise luba loositakse taotlejate vahel välja ning need ettevõtted on loodud üksnes selleks, et loosimisel võidušansse suurendada.*2

Ravimituru piirangute eesmärk paistabki olevat takistada konkurentsi tekkimist*3, mis toob tarbijate jaoks loomulikult kaasa kõrgemad hinnad kui toimiva turu tingimustes.*4*5 Seda olukorda, kus sellist sisuliselt varjatud ravimimaksu maksavad kõik Eesti elanikud — põhiliselt muidugi pensionärid —, toetavad kõik parlamendierakonnad. Väga suure summa maksab ravimite eest ka riik haigekassa hüvitiste kujul. Küsimus on, kuhu see raha tegelikult läheb?

Tegelikku huvi olukorra parandamiseks pole näidanud üles ükski parlamendierakondadest. IRL-i vastuhääl seaduse kolmandal lugemisel oli lihtsalt näitemäng, kuivõrd nad ise esitasid veel kuu aega varem sotsiaalkomisjoni juhtides eelnõu, mis paistis välja nagu oleks see tulnud otse turuliidrite juristide sulest. Näiliselt karmikäelise regulatsiooniga oleks tekitatud olukord, kus omandiõigusse sekkudes ja kutsudes sisuliselt esile apteekide sundvõõrandamise oleks riigi vastu algatatud hulganisti kohtuasju. Proviisoreid, kellele võõrandada, poleks leidunud ning seadus oleks jäänud reaalsuses jõustamata. Oleks säilinud praegune olukord ravimiturul. Apteekrite vaikimist sellise regulatsiooni väljapakkumise puhul seletab arvatavasti turuliidrite ja parlamendierakondade hea “teineteisemõistmine”.

Apteekide regulatsioon Eestis kuulubki üldiselt fantastika valdkonda. Riigikohus on leidnud, et apteekide asutamispiirangud ei sobi maa-apteekide säilitamiseks ja maapiirkondades ravimite kättesaadavuse tagamiseks*6. Seda kinnitab ka kogemus — maa-apteeke on järjest suletud ja ravimite kättesaadavus maapiirkondades üha vähenenud*7. Alternatiivseid lahendussuundi on soovitanud nii õiguskantsler*8 kui ka Riigikohus*9. Võiks ju arvata, et kui isegi Eesti kõige kõrgemad õigusinstantsid on viidanud kehtiva regulatsiooni põhiseadusvastasusele, siis võiks opositsioonil olla huvi see kella külge panna. Ometi ei ole seda tehtud.

Riigikogu valimised on vähem kui aasta pärast. President kuulutas küll sel kolmapäeval (04.06.2014) seadusemuudatuse välja, sest oli seatud sundseisu, kuid rõhutas ühemõtteliselt, et Riigikogu ei ole suutnud probleemi lahendada. Hoolimata presidendi tungivast soovitusest luua uus regulatsioon juba novembriks, ootamata õiguskantsleri ja Riigikohtu järjekordseid hinnanguid, satume ilmselt jälle nõiaringi, kus Riigikogu venitab, asi jõuab uuesti Riigikohtusse ning kõik kordub taas. Mis põhjusel lastakse õiguskantsleril taaskord algatada põhiseaduslikkuse kontroll, kui nii õiguskantsleri, Riigikohtu kui ka presidendi sõnul ei vasta ravimiseadus silmnähtavalt sellele seatud nõuetele? Kas ravimimüüjate surve parlamendierakondadele on tõesti nii tugev?

Siinjuures on tähelepanuväärne, et Eesti ajakirjanduse lipulaev Postimees on piirdunud viimaste kuude arengute kajastamisel vaid vastaspoolte sõnasõja vahendamisega ega ole kirjutanud ühtegi toimetusepoolset analüüsivat artiklit. Kõigile on teada, et Postimehe grupp vahetas mullu septembris omanikku, kelleks sai Eesti ravimituru liidri Magnumi suuromanik Margus Linnamäe. Tahaks loota, et see seos on juhuslik ja vaikimise põhjuseks on kõigest ajakirjanike suur koormus ja lugejahuvi alahindamine.

Üldiselt võibki tekkinud olukorra üheks peamiseks põhjuseks pidada ajakirjanduse tegemata tööd. Teemat peetakse keeruliseks ning apteekide asutamispiiranguid spetsiifiliseks ja tavainimesele kaugeks. Teema sisulist avamist raskendab ka turuliidrite agressiivne lobitöö leheveergudel, mille iseloomulikuks näiteks on viimaste kuude koordineeritud rünnakud õiguskantsleri vastu. Ent arvestades teema olulisust — vastamisi on siin ju Riigikohus, parlamendierakonnad ja ulatuslikud ärihuvid — ei tohiks avalikkus ja vaba ajakirjandus sellise mugavuspositsiooniga leppida.

Mäletatavasti kinnitas Edgar Savisaar kohalike valimiste eelses linnapeakandidaatide debatis, et korruptsioon inimesi ei huvita. Tahaks loota, et see ei vasta tõele, sest teatavasti maksavad korruptsiooni kinni kõik riigi elanikud ühiselt. Parlamendierakondade suutmatuse taustal leida olukorrale lahendust mõjub aga lausa farsina IRL-i eurovalimiste kampaania loosung “vähem korruptsiooni, kõrgem elatustase”.

Samamoodi nagu erakondade rahastamisskandaali ajal on siin nii koalitsioon kui opositsioon ühtviisi vait. Kui aga asjad on nii, nagu need ülalt kirjeldusest paistavad, siis avaneb meile siin Silvergate’i tegelik tähendus. Kaks aastat tagasi sai avalikuks teadmiseks see, mida paljud ammu kahtlustasid — et erakonnad on kasutanud musta raha. Siit aga hakkab välja joonistuma, milliseid seadusi või otsuseid võib olla selle eest ostetud.

Riigikohtu otsuse eiramine parlamendierakondade poolt, mis on Eesti parlamentaarses ajaloos enneolematu, ning selleks teadlikult valitud venitamistaktika seavad kahtluse alla õigusriigi olemasolu üldse. Kui kartellistunud erakonnad on riigiaparaadi äriettevõtete toetusel hõivanud ning omavahel jaganud — ja ajakirjandus ei suuda olulisi teemasid avalikkuse ette tõsta  —, siis mandub meie demokraatia peagi oligarhiaks.

Kuningas on tegelikult ammu alasti, aga tal hakkab piinlik alles siis, kui tema alastuse üksikasjad kõigi jaoks avalikuks tehakse ja nende üle arutatakse. Avalikkuse ülesanne võiks olla Riigikogu suvepuhkuseni jäänud ajal — pisut üle nädala — pidevalt aru pärida, kas Riigikogu on uue regulatsiooni väljatöötamisega juba alustanud ning uurida tehtud edusammude kohta. Sellega tuleks jätkata ka erakorraliste istungite ajal, mis arvatavasti toimuvad juulis, ning sügisel, kui Riigikogu uuesti koguneb. Kuigi tegelikult oleks muidugi kõige õigem sotsiaalkomisjon seekord tegemata töö eest üldse suvetööle jätta. Ajakirjanduse roll peaks siin mõistagi olema kogu praeguse regulatsiooniga tekkinud olukorra täiendav avamine ja käsitlemine, et hammustada lõpuks läbi eri huvigruppide varjatud motiivid.

---

VIITED:

1. Asutamispiirangute mõju kohta üldapteekide turule märgib Riigikontroll, et need ei võimalda turule tulla uutel sõltumatutel apteekidel või apteegikettidel. Sellega kindlustavad asutamispiirangud turuosa kahe suurema ravimite hulgimüüja jaoks, kelle käes oli 2011. aastal 80,6% hulgimüügiturust ja kelle mõjusfääris oli 2012. aasta veebruaris enamusosaluse, vähemusosaluse, kaubamärgi kasutamise kokkuleppe kaudu või muul viisil 81% Eesti üldapteekidest. Teisisõnu on Eesti ravimiturg tugevalt kontsentreeritud (kahe ettevõtja kätte) ja vertikaalselt integreeritud (hulgimüüja kontrollib erinevatel viisidel jaemüüjaid ehk üldapteeke). Kuigi asutamispiiranguid on kehtestatud ka teistes riikides, on Eesti siiski erandlik selle poolest, et piirangud on kehtestatud jae- ja hulgimüügitasandi ulatusliku vertikaalse integratsiooni ja turukontsentratsiooni tingimustes. (Allikas: Riigikontroll 4.04.2013)

2. ”Selleks et liisuheitmisel võiduvõimalust parandada, on mõlemal Eesti ravimiturgu valitseval hulgimüüjal, nii Magnumil kui ka Tamrol, 100 täisühingut, kes konkurssidel osalevad. Magnumi kontrolli all on täisühingud Starting1 kuni Starting100 ja Tamro kontrolli all on Summer Üks kuni Summer Ükssada. Kontrolli täisühingute üle omatakse vastavalt Magnumi või Tamroga seotud isikute kaudu. Praeguseks on liisuheitmisele lisandunud 600 firmat TÜ Proviisor 1 kuni TÜ Proviisor 600, mille üle omab kaudselt kontrolli Magnum.” (Riigikontroll 4.04.2013)

3. “Piirangu tegeliku mõju järgi otsustades teenib see turul kanda kinnitanud suurte jaekettide huve, kes saavad loasüsteemi kasutades hoida ära konkurentide tulekut oma apteekide kõrvale.” (Konkurentsiamet 7.11.2011)

4. “Riigikontrolli hinnangul on aastal 2012 Eesti ravimiturul konkurentsi olukord pigem halb. Ravimite hulgi- ja jaemüügituru põimumine ja koondumine kahe suure tegija kätte ei taga normaalset konkurentsi. Tõenäoliselt oleksid üldapteekides ravimite (sh käsimüügiravimite) hinnad madalamad kui konkurentsisituatsioon oleks parem.ˮ (Õiguskantsler 9.01.2013)

5. “Konkurentsiameti hinnangul ei motiveeri kehtiv juurdehindluste süsteem ravimimüüjaid sisse ostma odavamaid käsimüügiravimeid. Samuti, arvestades kõrget kontsentreeritust ning vertikaalset integreeritust kogu ravimimüügi turul, ei saa rääkida ka konkurentsisurvest kui motivaatorist parima ja soodsaima kauba ja teenuse pakkumiseks.” (Konkurentsiamet 18.09.2009)

6. “148. Üldkogu leiab, et nõudluse suurusest lähtuvalt ei ole asutamispiirangud sobivad vähese nõudlusega piirkondades apteegiteenuse pakkumise jätkamiseks ega sellega alustamiseks.” (Riigikohtu 9.12.2013 otsuse punktid 138-148)

7. “26. Eeltoodu tõttu on mõistetav, miks pole, vaatamata pea seitse aastat kehtinud apteekide asutamise piirangutele, maa-apteeke lisandunud ega nende hulk samaks jäänud ja ravimid pole osale Eesti elanikkonnast geograafiliselt kättesaadavad. Statistika kohaselt on maa-apteekide arv piirangute kehtestamisest saati jätkuvalt vähenenud. Riik seisab sarnaselt 2005. a silmitsi vajadusega välja töötada meetmed, kuidas tagada ka vähemasustatud piirkondades elavate inimeste ravimitega varustamine.”  (Õiguskantsler 9.01.2013, vt ka Ravimiamet 14.03.2012)

8. “23. /.../ Seega ei saa riik RavS § 421 lõigetes 1-3 sätestatud geograafiliste ja demograafiliste piirangute puhul olla kindel, et need viivad soovitud tagajärjeni, st et apteegiteenuse kättesaadavus maal paraneb või vähemalt ei halvene. Hoopis kindlamalt viivad soovitud eesmärgini, kuid kahjustavad konkurentsi ja ettevõtlusvabadust vähem, erinevad otseselt maa-apteekide arvu suurendamisele suunatud meetmed, näiteks maa-apteekide subsideerimine, linnas tegutsevate ettevõtjate kohustus pidada apteeke vähematraktiivses piirkonnas jne. Väikeapteekide toimetulekule suunatud meetmete vajalikkust näitab ilmekalt ka kohalike omavalitsuste tegevus.

/.../

25. Ravimiameti hinnangul on piirang maal taganud olemasolevatele apteekidele stabiilsuse konkurentsi mõttes, kuid ei aita mitte kuidagi nende toimetulekule kaasa ega taga apteegiteenuse säilimist kindlas piirkonnas. Seejuures märgib õiguskantsler, et maa-apteekide majandusliku toimetuleku halvenemise vältimiseks on riigil ravimiseaduse alusel ka teisi võimalusi, mis on jäetud kasutamata. Näiteks arvestades asjaolu, et arvestatava osa tegutsevate maa-apteekide käibest moodustab kohaliku hoolekandeasutuse ravimitega varustamine, siis potentsiaalselt on apteeke ohustav iga sotsiaalministri otsus täiendada asutuste nimekirja, kellel on õigus osta ravimeid otse hulgimüüjalt.”

(Õiguskantsler 9.01.2013)

9. “157. Apteegiteenuse paremat kättesaadavust saaks tagada suure nõudlusega piirkondade apteekide pidajate kohustusega osutada apteegiteenust ka vähese nõudlusega piirkondades. Apteegiteenuse kättesaadavuse saaks tagada kas püsiapteegi olemasoluga või ka näiteks apteegibussi abil.

/.../

158. Võimalik oleks ette näha toetus vähese nõudlusega piirkondade apteekidele. Toetuse maksjaks võiks olla kas riik või kohalik omavalitsus või moodustataks toetusfond, millesse maksaksid suure nõudlusega piirkondade apteegid kas tasu fikseeritult või osana käibest. Seejuures peaks seadusandja otsustama, kas apteegiteenuse kättesaadavuse tagamine on riigi või kohaliku omavalitsuse ülesanne. Toetus aitaks asutamispiirangutest paremini kaasa vähese nõudlusega piirkondades apteegiteenuse kättesaadavuse eesmärgi saavutamisele.”

(Riigikohtu 9.12.2013 otsuse punktid 157-161)

Reaalpoliitik tegutseb jälle 7. Urmas Klaasi esimene ämber?

On päris levinud klišee, et kunst on tõeline vabaduse vald, see inimtegevuse ala, kus võib ületada piire, mida mujal ei saaks või võiks.

Ometi kohtasin äsja selliseid enesekordamisi ja juhuste kokku langemisi, mida võib lubada endale ainult päris elu. Kunstis oleks sellised maitsevääratused täiesti naeruväärsed.

Pikalt väldanud  Oa tänava skandaal sai selle kuu alguses lõpplahenduse. Mäletate, see garaažirekonstrueerimine suureks elumajaks joonelt naabri krundile. Naabritega  kooskõlastamata jne.

Eile sattusin N juurde (juhuslikult olin jälle sörkimas). N oli väga nördinud, et naaber murdis oma sõna. Naaber – juhuslikult vastne linnapea Urmas Klaas – oli küsinud, et kas on OK, kui ta renoveerib oma „pesukööki või garaaži”, mis krundi serval. N ütles, et võib ikka, aga peaasi, et kõrgem ei tule, varjab valguse ära. Lubati, et tuleb veel madalamgi.

Kui Oa tänava garaaži „rekonstrueerimise” käigus jäeti pisut vundamenti juuretiseks, siis sel korral (mida, tõsi, nimetati nüüd renoveerimiseks, mitte rekonstrueerimiseks) ei jäetud renoveeritavast hoonest kübetki alles ja isegi vundament valati uus.

„Mõtlesin, et ikkagi riigikogust, peab sõna, aga nüüd petab kohe kahte pensionäri”, kurtis N. Ütlesin, et vaatan neid asju natuke, sest näod linnaplaneerimise osakonnas eelmise jagelemise ajast tuttavad ja rajad selged.
Otsin internetis dokumente – ei leidnud (oli üks varasem luba elamu  laiendamiseks, aga see oli teine asi).
Käisin täna linnavalistuse ehitusjärelevalve osakonnas kohal. Plaanisin rääkida juhataja Andrus Mäesepaga, kellega eelmisest korrast tuttav olen, aga tal oli juhuslikult puhkus.
Trepil kohtusin juhuslikult oma üleaedsega. Küsisin, mis teda sinna toob. Vastas, et juba kolmas kord tuleb, muudkui on tagasi saadetud dokumente täpsustama. Selline juhus.
(Tegelikult see ei ole hea plaan, et ollakse "keskmistatult korrektsed" st mõne juhtumi logisemised justkui kompenseeritakse ülipedantsusega teises kohas)

Ütlesin ehitusjärelevalve ametnikule, et ei leia netist dokumente. Otsis tema siis oma materjalide hulgast ja ütles, et sellele krundile pole uue ehitise püstitamiseks luba antud. Läheb homme-ülehomme koha peale vaatama. Sellised arengud polnud mul plaanis, sest N. lootis ikka inimlikule suhtlusele ja heale läbisaamisele, mitte ametlikule asjaajamisele, millele ma nüüd kogemata asjad viisin. Aga ma ei saa uurida dokumente, mida olemas pole. Ja ametnik nägi, et tema töökohus on sekkuda. Noneh. Ootame siis arenguid.

Milan Kundera meenutab ühte vestlust oma sõbraga, mille sisuks oli juhtum, kus kunagine kõrge  parteiametnik pani oma tütre mehele kõrgaadlike perepojale, kelle suguvõsa vara oli sundvõõrandatud, pulmakingituseks ajas poisile välja kena karjäärivõimaluse jne. Kui kord vahetus, siis sai aadlikupoeg võõrandatud vara tagasi, äiale keerati selg ning tütargi hakkas häbenema oma kommunistist  isa. „Mõistad sa?”, ütleb Kundera sõber, „See on sõna-sõnalt isa Goriot’ lugu!”.

Kundera meenutab:

„Me naersime selle üle kaua. Täna mõtlen ma tagasi meie naerule. Mille üle me siis täpselt naersimegi? Kas vana aparatšik oli tõesti nii naeruväärne? Naeruväärne, et kordas kellegi teise saatust? Kuid see polnud tema, vaid Ajalugu, mis end kordas. Ja et end korrata, tuleb olla ilma häbi, intelligentsi, maitseta. See oli Ajaloo halb maitse, mis meid naerma ajas”.

Tundsin midagi sarnast. Jälle algab suvi sellega, et naabritest üle sõites kõpitsetakse krundi piirile "garaaž", mille maht on lubamatult suur, dokumentidega pole asi korras, kooskõlastused de facto puuduvad, asi läheb linnavalitsuseni välja...
Nii maitsetu enesekordus ajab naerma.

Kui Urmas Klaas sai linnapeaks, kirjutas Vahur Kalmre oma blogis, mis on selle sündmuse juures olulised küsimused. Muu hulgas:
” Küsimus on selles, kas ja kuidas teeb Urmas Klaas korra majja linnavalitsuses, eriti linna ehituse ja arhitektuuriga seotud üksustes. Pärast möödunudaastast suurt skandaali pole siiani ei linnavalitsusest ega ka ehituse ja arhitektuuri juhtidelt tulnud avalikku ja selget selgitust, kas ja kuidas on muudetud töökorda, et edaspidi vältida isiklike huvide konflikti selles valdkonnas.”

Klaasi päikesevari

Üks kunstiteos meenus siiski veel, see oli vist Agatha Christie kriminull, kus mõrvatu laip maeti just sinna, kust uurijad olid ennist maa põhjalikult läbi tuhninud – sealt uuesti otsimine oleks ju ülimalt vähetõenäoline.

(:)kivisildnik. Õpetaja ütles

Ilmus "Vikerkaares" nr 4-5, 2014

[:]kunnus seestub ja selgitab.

Kongeniaalne kommentaar (:)kivisildniku luuleteosele ja –õpikule „Õpetaja ütles” (Ji,2013)

1.
(:)kivisildnik nämmutab selles luuleõpikus. See on hea.
Nämmutab väga palju. See on väga hea.
Ma õpetan inimesekutsikatele füüsikat, peaegu kümme aastat juba. Enne seda töötasin ka koduõpetajana (keemia, matemaatika). Ma tean, et ei saa liiga palju nämmutada. Ma tean, et mõistmine on halastamatu ja ebaõiglane nagu Jahve või Loodus: mõni mõistab hoobilt kui jumalaarmust ja mõni ei saa iial mõistma iioblikest pingutustest hoolimata. Mõistmine on veel halastamatum kui Jahve.
Mõnda aega töötan ka keskkonnaeetika lektorina.
Õpetajal on võimatu liiga palju nämmutada.
(:)õpetaja põhimeetodist – poeetilisest ussiaugust – ma ei räägi. Selle pead ise järgi vaatama.

2.
(:)kivisildnik kasutab palju näiteid. Siis selgitab need üksipulgi lahti.
Teen ka nii.
Sest matkimine on üks põhimisi õppimisviise.
Näiteks panin antud tekstile oma autorinimeks [:]kunnus.
Ma oleks võinud panna ka (:)kunnus, aga see poleks nii õpetlik näide.
Esimesed katsed matkimisel ongi nurgelisemad.
Võibolla saan kunagi {:}kunnuseks.
No vaevalt. Arendasin kujundit edasi, eks.
Samast raamatust.
”Silm on kujundi ema”(lk 24) ja „Arenda triviaalsust triviaalsuse suunas” (lk 29).
Olgu, see polnud triviaalsus.

3.
D.H. Lawrence on tunnistanud, et kirjutas mõne raamatu puhtast raevust. Ka (:)kivisildniku loomeimpulsiks tundub olevat raev. Tema kirjutab luulet ja esseistikat.
Milline raev? See on rahulolematus, mis on väestatud energiaga. Energiaga väestamata rahulolematus vaibub kurbuseks.
On inimtüüpe, kellel on tugev mässuvajadus. Tugev vajadus maailma muuta, aga mitte tasa ja targu, vaid energiliselt. Vahel lihtsalt energiliselt nõudes.
Need on valitseva ühiskonnakorralduse või -suundumuse vaenlased. Ja sõltuvalt ühiskondlikest oludest formuleerub sellele inimtüübile vastav nišš. Galerii on lai. Dissidentidest ja metsavendadest, terroristide ja revolutsionäärideni, erinevatest õiguslastest vabadusvõitlejani.
(:)kivisildnik on valinud oma niši antud juhul täpselt. Ta on võtnud rolli, milles kohtub terve hunnik olemusi, mida õhtumaise üldsuundumuse eesrindlased sügavalt jälestavad.

See roll on õpetaja.

4.

Kuidas satub õpetaja ühte ekvivalentsusahelasse revolutsionäär ja metsavennaga? Selgitan. Et seda mõista, peab suutma mõelda ühiskonnast organitsistlikult, funktsionalistlikult, holistiliselt (Norbert Eliase „Tsiviliseerumisprotsess” on selleks hea sissejuhatus), mitte atomistlikult. Ühiskondlik väärtuskliima on muutunud selliseks, et õpetaja olemuslikud funktsioonid on selle väärtuskliimaga konfliktis. Nii nagu selle üldise väärtuskliimaga, mida sagedasti tähistatakse näiteks terminiga „poliitkorrektsus”, on juba ammu konfliktis rassism ja šovinism – hoiakud, mida veel mitte kuigi ammu ei pidanud kindlasti häbenema.

5.

Nüüd kasutan selgituseks teist üldistusastet. Kui jaotame oma riigi kodanikud nende tahtest sõltumatult kaheks grupiks ja anname ühtedele ühed õigused ja teistele teised õigused ning ühe grupi liikmetele rakendub üks moraal ja teisele teine ning samuti on neil gruppidel erinev juurdepääs avalikele hüvedele, siis kuidas see tundub? Tubli õpilane tõstab siin käe ja vastab, et diskrimineerimine. Teine ütleb, et seisuseühiskond, kolmas – mitte nii terane – ütleb, et rassism, neljas teatab, et see on klassikaline šovinism, viies hakkab juba vaidlema, et see on hoopis tüüpiline feminism. Õpetaja reastab õpilaste vastused väärtustavalt hierarhiasse.
Ülejäänud klass ei vasta midagi, sest see probleemiasetus ei konkureeri põnevuselt surfamisega näoraamatus.

6.

Ometigi me jagame oma ühiskonna nõnda kaheks grupiks. Need kaks gruppi on lapsed ja täiskasvanud. Lastele ja täiskasvanutele kehtivad erinevad reeglid, erinev moraal. Üleminek ühest seisusest teise lähtub üsna prokrusteslikust ökonoomiast. Igati arukas 17-aastane on 37-aastasest hädakägarast väiksemate võimalustega.
Õpetaja on ühe domineerimisfunktsiooni –  täiskasvanu domineerimine lapse üle – kvintessents.

7.
See, kuidas ühiskonnaliiget, üksikinimest vaikimisi tajutakse, määrab päris paljus ära ideoloogilise positsioneerumise. Näiteks selles, et vasakpoolsuse keskmes on pärispatu eitus, on palju tabavat. Loomulikult on tegu lihtsustusega. Suure lihtsustusega. Aga lihtsustus on üks pedagoogika põhivõtteid. [:]kunnusena ütlesin nämmutamine. See on sama, aga emotsionaalselt laetum. See, kuidas (:)õpetaja vihkab emotsionaalsust, on väga emotsionaalne.
Inimest võib tajuda vaikimisi lapsena. Sellest võrsub korraga hoolitsusnõue kui ka hooldav moralism (pange tähele kui palju näiteks katoliiklased kasutavad moraliseerimisel lapse-kujundit. Et vanem võtab lapsel noa käest, represseerib ta liikumis- ja valikuvabadust tema enda kaitseks jms).

8.
Selgitan edasi. Haridus on olemuselt hierarhiline. Aga hierarhilisust ühiskonna väärtuste üldkliima vihkab. Reljeefsemalt: õilis egalitaarne tung vihata inimestevahelisi hierarhiaid sisaldab ka hariduse vihkamise. Mitte paratamatult või loogiliselt, vaid printsiibi tõttu, mis valitseb normaalses tunnetuses. See on ökonoomiaprintsiip. Isegi eristus sugude vahelise sõja ja feminismi vahel on üldmõistetavuseks liiga kulukas ja ebaökonoomne. Praktiline mõistus tegeleb alati erinevuste taandamisega, tunnetav mõistus erisuste tuvastamisega. [:]elu on praktika, tunnetus on esteetiline lohutus.

9.
Mis on pärispatt praktiliselt? Suuresti sündimine. Mitte isiklik sündimine, vaid see, et ühiskond sisaldab ontoloogiliselt sündivust (loe aeglaselt ja rahulikult Hannah Arendti esseesid „Mis on autoriteet?”, „Kriisist hariduse vallas” ja „Mis on vabadus?”).

Hinged kristlikus taevas ei sigi, eks, vaid on hierarhiseerimatud võrdsurematused võrdõndsuses. Maine taevas – kommunism – on võimatu, sest maine inimene sünnib. Ja see toodab kogu aeg hierarhilisust, ütleme, taandamatutut klassiühiskondlikku jääki.
Sündimine toodab pidevalt ebavõrdsust.

Prantsusmaal võideldi pärilikkuse vastu edukalt. Revolutsioonid ja puha. Sartre’i variant oli vist lagi. Ta eitas isegi pärinemist lapsepõlvest.
Samal ajal muudkui paisus ka selle traditsioon kuri kaksikvend – bioloogia, evolutsiooniõpetus. Viimase keskne tõde on lausa pärilikkusevihkamise totaalne nörritus – elu ise polegi muud kui pärilikkus (jah, ka õigluse pidamine elust ülemaks väärtuseks on ammune  traditsioon).Kodanik Sartre ei saa oma „olematust olemusest” välja rookida isegi eellasreptiile, rääkimata siis oma vanematest. Ja viimasest haledast õlekõrrest – pärilikkuse maksimaalsest toppimisest ümber-revolutsioneeritavasse kultuuri – sai tore elujõuline lugulaul sotsiaalkonstruktivismist, mida õpitakse nüüd autoriteetide juhtimisel ilusti järele kordama.

10.1

Kõik haridusasutused on klassiühiskonnad. Teisiti ei saa. Hariduse mootor ja põhjendus on harimata inimese halvemus haritud inimese ees. Haridusasutused on asutused, mis tahavad teha harimata inimestest haritud inimesi.
See haiseb veel teises mõtteski kahtlaselt. Sest üks ajastu käibemoralisme on nõue jääda truuks iseendale, oma Tõelisele Minale, milline see ka poleks.
Haridus lähtub teesist: ära ole oma Tõelisele Minale truu, sest see on loll. Õpetaja dissitentlus tõestatud veel ühes punktis.

10.2

Paraku on turuajastul eneseturustamise surve nii suur, et see, kus (:)kivisildnik pöördub üsna otseste eneseülistuste kaudu, võib kaotada oma iroonilisuse. Tööturu (ja mitte ainult tööturu, eks) nõue on ju mitmesugune eneseturundus, CVdest motivatsioonikirjadeni. Miks just Sina peaksid selle töö, stipendiumi, lähetuse jne saama. Eneseülistuskunst on aja nõue.

Tähtis on suuta eristada enesega rahulolu eneseturustusest.
Näitlikustan (:)õpetaja meetodil.

[:]kunnus ütles
turul me oleme
vennad õed
konkurendid

11.
(:)kivisildnik soovitab oma senine luuletamisviis hüljata. See on veel üks viis kutsumaks üles mitte olema oma Tõelisele Minale truu. Üsna ohtlik viis kusjuures. Sest loomingulist enseväljendust peetaks sageli – ja iseärnis luule puhul – oma Tõelise Mina komponendiks. Eks see enesetruuduse nõue olegi paljus romantikute pärand.
Loovusekultus on üks selle sümtomeid.

12.

Loovus on õppimise vastand.

See ei ole keerukas mõte, vaid ühiskondliku üldkultuse antitees. Selle pärast sülitatakse see väide välja nagu Darwini õpetus ahviprotsessidel – mitte, et see oleks jabur, vaid seepärast, et ei meeldi.

13.

Kinnitan, füüsikas on mitme sajandi jagu jalgrattaid, mis on imelihtsad, hästi toimivad, kergesti õpitavad, aga nende isesesvaks leiutamiseks peab olema geenius inimkondlikus mõõtkavas.
Ei maksa ka leiutada matemaatikat või luua prantsuse keelt. Õpi need ära.
[:]kunnus ütleb: tahad inimesi ärritada, õpeta neid. See on kindla peale minek.

14.
Üsna kindla peale minek on ka tsiteerimine. Seal kahtlustatakse üleoleku kehtestamist. Ometi nõuab domineeriv egalitaarsusiha iga diskussiooni mandumist erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine, tõestamine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha (loe: arvamuse) ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt. Nii nagu valimiskastide juures, nii olgu kõikjal!

Teadmine apelleerib subjektiülesele autoriteedile, ergo see tuleb visata üle progressiauriku parda.

15.

Tsiteerin teose avaluuletust. Siin liigub (:)kivisildnik tihendatud vormis üle eelselgitatud ilmingute.

(:)elava klassiku suutra
ükskord hakkas õpetaja luuletamist õpetama
õpilased ent hakkasid loomalikult mörisema
/.../
õpilased ulusid kõik raamatud on head

(:)õpetaja ütles
kes väidab, et kõik

raamatud on võrdsed

see solvab rängalt geeniusi

no see raibe ei ole hea inimene

õpilased haukusid meil pole kelleltki

õppida

(:)õpetaja ütles

isegi loll sportlane

saab aru et üks

mats suusatab

kiiremini  kui teine

õpilased hirnusid me oleme loovad
/.../

õpilased kaagatasid meie oskame kirjutada

(:)õpetaja ütles

kui käima õpitakse

kui sööma õpitakse

ja sittuma õpitakse

kas siis kirjutamine saab ise selgeks?

(lk 10-12)

16.

Manduvas humanismis vastandutakse tihti spordile, öeldes, et inimese inimlikkus on tema kõrvade vahel. Musklid ei loe. Jah, ei loe. Aga miks? Sest me neid enam (ühelgi mõistlikul viisil) ei pinguta. Kordan, tuleb mõtelda organitsistlikult ja protsessisotsioloogiliselt.
Kõrvadevaheline sai domineerima hakata siis, kui lihaste funktsioonist lahti saadi. Kui see asendati masinaga. Nagu võrdsus ikka – see tuleb praktilisest võrdsustamisest. Näiteks sooneutraalne tööjaotus sai muutuda ihaldusväärseks ideeks ja kõlbeliseks nõudeks alles siis, kui töö ja vastavate funktsioonide sooritamine oli juba muutunud sooneutraalseks. „Beauvoir&co tellisid õigluse huvides inseneridelt kodumasinad ja kontratseptiivid” – see on idealisti eneseimetlus. „Insenerid leiutasid kodumasinad ja kontratseptiivid ja selle kõrvalnähuna võrsus vastav õiglustunne, Beauvoir&co” – see on ilmalik arusaam.

Viimasest sai Tammsaare aru enne kui kolmkümmendki oli.
[:]kinnitan: Tammsaare on meie helgeim aju siiani.
Tammsaare sai aru ka sellest, et kurjus ja õigus on sageli ühe ja sama nähtuse erinevad ilmingud.
[:]ma pole õiglane ja kuri, te tainad, ma olen õiglane ehk kuri.

[:]leebe nõuanne: õiglust soovitan kultuuriväljal, ühiskonnakorralduse eetiliseks printsiibiks soovitan pigem hoolimist, mis on praktilise mõistusega väestatud.

17.

Selgitab Dostojevski, kuidas käib võrdsus hariduses:
„Haridust pole vaja ja aitab juba teadusest! [...] Haridusjanu on juba aristokraatlik janu. [...]  me lämmatame iga geeniuse väikelapseeas. Kõik läheb ühise nimetaja alla – täieliku võrdsuse alla. „Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis. [...]
Peaasi on võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse ja andekuse tase. Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid! Suuremad võimed on alati võimu haaranud ja despoodid olnud. Suuremad võimed saavad paratamatult despootideks, nad on alati rohkem laostanud kui kasu toonud; nad pagendatakse või hukatakse. Cicerol lõigatakse keel suust, Kopernikul torgatakse silmad peast, Shakespeare visatakse kividega surnuks”

[:]lindude võrdsus ei saa olla iial nii suur kui munade oma. Sestap tendeerib võrdsuseihaleja vaistlikult üldmunasust. Munadel pole probleeme ka laega, olgu see klaasist või must. Võrdsus on põrandal, seda puutuvad kõik.

18.

Ilmalikustuva humanismi piinlik saladus: haritus ja vaimne suutlikkus jaotab inimesed veel suuremasse hierarhiasse kui füüsiline suutlus. Nulliti masinatega lihaste ebavõrdsus, esile kerkis ajude ebavõrdsus, mis on palju suurem.

Ainus praktiline lahendus – praktiliste erinevuste praktiline nullimine.

Idealist: vaimsed kaldteed iga vaimse trepi kõrvale!
[:]insener: isegi treppide jaoks ei jätku ressursse.
Idealist: siis peksame mõõdupuud puruks! Sest mõõt on arv ja arv on hierarhia läte!

19.
Väärtustava hierarhiseerimise vastu tuukase tihti kõrvutamist spordiga a la „ega kirjandus või haridus mingi sport ole, et mõõdad stopperi või mõõdulindiga ja teed paremusjärjestuse!”
Iroonia on selles, et õigupoolest on just spordis – inimeste hierarhiasse jaotumise tüüpnäites! – inimesed de facto kõige võrdsemad. Kiireks enesekontrolliks võtke mõni lihtsalt mõõdetav spordiala ja lahjendage maailmarekordit näiteks kümnekordselt. No neid inimesi, kes jooksevad 100m üle saja sekundi, on ikka päris vähe, eks. Või neid, kes heidavad ketast alla 7m.

2013 aasta lõpus teatati, et nüüdsest riigieksami läbimiseks piisab ühest punktist sajast. 1p ja 100p vahel on sajakordne erinevus, eks.

Sentimeeter pikem kettakaar või paar sekundit suusamaratonis toob nagu naks sellised rahvamassid tänavale, mille kõrval ACTA-vastane protest on köki-möki. Mis on 65000 nälgivat last 0,01% parema tulemuse kõrval olümpiamängudel? Usain Bolt ei jookse kuigi palju kiiremini kui keskmine tarbimisentusiast H&M’i avamisel. Aga võrrelge majanduslike ressursside jaotust! Maailma-mastaabis ja lokaalselt.

Warren Buffet teenis aastal 2013 umbes 23000 dollarit minutis. On ikka töökus!

20.

Lühimalt väljenduks siis ajastu sümtomtotrus järgmiselt:

Hierarhilise korralduse vastu võideldakse (kõige vähem hierarhilist korraldust – sporti –  näiteks  tuues!) edukalt seal, kus see on enam-vähem ainsana kasulik ja vältimatult vajalik –  kultuuris ja hariduses.
Seal, kus hierarhiline jaotus on kõige halvem ja hukatuslikum – varanduslik kihistumine, globaalmajanduslikud kuristikud – seal see mürinal võimendub.

Kultuuriväljal on postmodernism ja risoomide möll, ainelises elus kihistumine aga süveneb.
Kes tahab suuri narratiive, sellele soovitan teadustöid, ökoloogiast näiteks. Umbusu või mitte. Vahel on mõni kirjeldus pagana suur.

[:]kunnus ütleb: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuurilisel imperatiivil on peenike kiri juures. Uuel Lepingul oli ka. Et see riik ei ole sellest maailmast. Intressid on.

21.
(:)õpetaja ütles

see kas auto

sõidab või ei sõida

pole maitse küsimus

(lk 96)

[:]kunnus ütleb: igakunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi. Reptiilidel ei ole kultuuri, nemad maitsevad. Soojaverelised õpivad. Inimene õpib. Inimene saab aru. Putukad ja ämblikud maitsevad. Eluõigus on kõigil. Isegi neil, kes suhtuvad umbusuga suurde narratiivi antropotseenist ja liikide väljasuremisest, mis on tuhat korda kiirem kui looduslik foon. Maitse asi. Raiu maha viimane puu, see va vertikaal, nah, kas maitseb pikali teisiti kui püsti!

[:]maitseorgan on seedetrakti, mitte seljaaju ülemine ots, fakt.

22.
(:)mõned harjutused inimteele asunule

ürita erineda loomast

ürita erineda taimest

ürita erineda seenest

kui sa ei jõua erineda

kõigist erine pooltest

(lk 26)

[:]kunnus kordab: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuuriline imperatiiv võidakse hääletada sisedemokraatlikult maitseasjaks.

***

Kogumikus  „Õpetaja ütles” on kohe alguses toodud Kivisildniku luuletamisõpetus.

8. Ma keskendun kujundiloome põhitehnikale

9. Põhitehnika on poeetiline ussiauk

10. Poeetiline ussiauk ühendab igas mõttes väga kaugeid asju

11. Nii nagu kosmiline ussiauk ühendab galaktikaid kusagil sügavas pimeduses

(lk 9)

Tõsi, nii see käib, nii kujund sünnib. Võime luua uusi (ootamatuid, harjumatuid) seoseid on kreatiivsuse lühimääratlus. Aga sellest kognitiivteaduslikust truismist arusaadavalt kaugemale ei saa minna ning algoritmina, instruktsioonina on see täiesti kasutu. Loovus on põhimõtteliselt õpetamatu, juba definitsiooni järgi. Abraham Maslow nimetas õppimist ja loovust põhjendatult lausa vastandlikeks – üks on kogemuste ja harjumuste omandamine, teine nende eiramine. Loova (:)kivisildniku matkimine pole loovus, vaid matkimine. Lühimalt: see pole õpik, vaid üleolekudemonstratsioon.

*

(:)kivisildnik on vist üks meie deemonlikumaid loojaid, tundub, et tema kohta sobib väga hästi see, mida Dostojevski viis aastat enne oma surma:

„Üldises mõttes on talendi omadused haruldaselt mitmekesised ja vahel lihtsalt väljakannatamatud. Esiteks talent oblige, „talent kohustab“ – milleks? Vahel kõige rumalamateks asjadeks. Lahendamatuna tundub küsimus: kas talent on inimese päralt või inimene talendi päralt? Mulle tundub, niipalju kui ma olen talente, elavaid ja surnuid, jälginud ja vaadelnud, et inimene on äärmiselt harva võimeline oma annet valitsema ja et, vastupidi, peaaegu alati orjastab talent oma valdaja, haarab tal nii-öelda kraest kinni (jah, mõnikord just nimelt niisugusel alandaval viisil) ja tassib ta õigest teest hoopis kaugele“.

(„Inimene on saladus” LR 1981 nr 27-30, lk 127 )

Ta on palju tõstnud palju häält kirjanike näruse olukorra vastu, võidelnud nende õiguste eest, nõudnud tööle vastavat tasu ja paremaid loometingimusi. Teadagi, meil vohab amatöörlikkus, kirjutada saab ainult mingi põhitöö kõrvalt ja see tingib paratamatult pealiskaudsust. Samas avaldamine on läinud nii lihtsaks, et trükitakse ära meeletus hulgas kraami, mis ei küündi isegi keskpärani.

Tugevaid ei selekteerita poputamisega, vaid karmusega, olgu eliitväeosa või rahvusvaheline olümpiaad, raskus ja keerukus on selektsiooniprintsiip.
Kui iga luuletuse trükki paiskamisele panna maks peale, siis ajaviitjad hoiaks asju sahtlis, (:)kivisildnik kiristaks hambaid, paneks maja panti ja värsiks edasi.

Kohast laadi aforistlikkusega: see on üks sitase humanismi sitane ülerakendus, et igale tahtjakestele tuleb tagada võrdne võimalus, ei, võrdne võimatus tuleb tagada.

*

Siinkirjutaja (s. 1982) avastas Sven Kivisildniku umbes milleeniumivahetuse paiku ja seda alternatiivse ja mässumeelse kultuurilehe „Keskus” kolumnistina. „Ta suust tuleb puhast kulda! Iga tema lause on puhas kuld!” mäletan filosoofiat õppima läinud klassivenna vaimustust ülikooli esimestel aastatel. Kivisildniku esseede silmatorkavus seisneb siiani ülimalt leidlikus ja ja paljude jaoks isegi liiga värvikas kujundikasutuses, selles mõttes – keele elususe hoidjana – on ta poeet par excellence. Esseede lähtekohaks on valgustuslike ideedega („hakka mõtlema, raisk!”) tembitud rahvuskonservatiivne  ja üsna sirgjooneline tervemõistuslikkus (common sense’i tähenduses, mitte Uku Masingu välmitus sõimuterminina), mis on kategooriline ja vanemlikult nõudlik, aga mitte peenelt eritlev, intellektuaalilikult irooniline või paradokslev, tähendab, Kivisildnik on kõigiti rahvalik. Nõnda leidsin ma ta eest – emakeelt elus hoidva ja kodumaa pärast hinge valutava rahvuse südametunnistuse häälena st peaaegu arhetüüpse Isamaa Laulikuna.

Küllap selline kirjeldus paneb nii mõnegi pisut vanema inimese imestusest kulme kergitama. Asi on põlvkondlikus erinevuses. Kui internetis avaldati kurikuulus "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist", olin mina põhikoolijõnglane. Üle pea vuhisesid ka kõik kirjanduselulised skandaalitsemised ja muu taoline. Ja nii võingi nüüd öelda – oh seda ajaloo irooniat! –, et mina (võin ehk lugeda end siin põlvkonna esindajaks) leidsin Kivisildniku selles kujunemisjärgus ja kultuurifunktsioonis, mida võib mutatis mutandis nimatada handorunnellikuks, ning nüüd kirjanduslooga end pisut kurssi viinuna tundub mulle, et enfant terrible’ist on ajapikku saanud patriarh.