Meie igapäevast kirjandus inismi

Näe, vaata siia!
a)Postimehes ilmus meite kirjanduselu üle reflekteeriv artikkel, kus põlistatakse patriarhaalseid hierarhiaid.

b)Või peaksin lööma silmad maha ja pobisema (oeh, habemesse!): „Minul, mehel, ei sobi siin reageerida..“?
c)Või vihaselt käratama: „Kurat, jälle põlistatakse igandlike patriarhaalseid hierarhiaid, rsk!“?
d)Või kehitama õlgu: „Ah, miski beauvoir-femka väljendab ennast jälle.“?
e)Või siis kinnitust leidnud konservatiivses õdususes heatahtlikult naeratama: „Päike loojub läände, kalake ujub vees ja Kärt Hellerma põlistab patriarhaalseid hierarhiaid.“?

a) tundub kõige antropoloogilisem. Alati hea lähtekoht edasiseks.
c) on kõige moraalsem, aktiivne ja hoiakuga.

d) ja e) on sugulas-solvangud, patroneerivad hoiakud. Kummalgi juhul ei omistata artikli autorile täisväärtuslikku moraalset agentsust.
Meie väiksel kirjandusmaastikul on mõlemad üsna levinud.

Esimesel juhul võetakse autorilt täisväärtuslikkus mingisse (väetisse ja poputusväärilisse) üldhulka kuulumise tõttu: „X on ju debütant/noorpoeet/noor/naiskirjanik ei maksa teda kohe Pärismõõdupuuga kõrvutada“.
„X(Y,Z ja T) on naiskirjanik(ud) ja seetõttu peaks teda rohkem hoidma!“ on juba nii eksplitsiitne patronism, et seda ükski mees-inimene ehk protopatriarh välja öelda ei saa.

Küll aga saab seda konstrukti kasutada süüdistusena a la „Näe, milline jõhkrus!: X on kõigest debütant/tüdruk/vms, aga Y kohtleb teda juba kui Päris Autorit!“ [ja siis peetakse oma patro- või matronaaži kõlbeliseks saavutuseks või lausa mõneks võrdõigusluseks või isegi feminismiks!]
Kärt Hellerma kurdab ülalviidatud artiklis, et patriarh käitus jõhkralt, tegi väetimatele liiga. Seda, et sellise kaeblemisega ta kinnistab patriarhi patriarh-olemist, ei pane ta muidugi tähele.

Ja on miski naiselikkus, milla avaldumisvorme pärsitakse, (kes pärsivad? No ikka va Võimu ja Tõe Valdajad, habemega varustatud heterofunktsionäärid!). Ja kaanonisse pääsevad eelkõige need naisprosaistid, kes kirjutavad „nagu mehed“. Veelkord kinnitatud: on naiselik kirjutamisviis ja on mehelik kirjutamisviis. Ja seal kõrval: „Paid Jõulised, ärge tehke meile, naistele liiga!“
On ka kuraasikam hüüd: „Tehtagu korda! Kehtestatagu võrdsus!“, sisu konkretiseerudes midagi säärast: „Kuradi patriarh, nah! Meil on siin võrdõiguslikkus, Euroopa ja Butler, tee kohe oma võimusau pooleks ja anna pool siia!“ Ja peab oma alt üles esitatud nõuet pea kuklas hoidmiseks...
Kuid ollakse ikka veendunud, et isasus on emasusest üle – kehv lähtekoht võrdõigusluseks, tõepoolest kehv.

e) See on moraalsest agentusest ehk tõsiseltvõetavusest ilma jätmine, ütleme, pärisnimelisuse läbi. Ka väga levinud. „No kuule, see on ju X.X.! Ta ongi selline! Ta käitub alati nii!“.
Pärisnimele viitamine saab justkui ammendavaks selgituseks: „Heh, see on ju Kivisildnik/Jürgen Rooste/Kärt Hellerma/Peeter Helme/Berk Vaher/jne.“ {olen kõiki neid nimesid argumentidena ja lõpliku selgitusena kohanud}.

Halbhalb! Ökonoomsus sööb ära toimivuse ja funktsionaalsuse.

Traditsioonilised (ja) sotsiaalselt monstrueeritud sookollid

Sotsiaalselt monstrueeritud

Kunagi XXI sajandi teise kümnendi alguses olla toimunud Maata Maal järgmine mõttevahetus viie ülla digimoni vahel:

Suur Fabo: Mõista-mõista! Kas sotsiaalne konstrueeritus on sotsiaalselt konstrueeritud või mitte?

Vavo: Selle küsimuse üle on vähemasti märksa meeldivam pead murda kui selle üle - nagu mul tuli kevadel ühes doktoriseminaris üle elada -, kas mitte mu enda sugu ei ole sotsiaalselt konstrueeritud. Üks naisprofessor püüdis meile meeleheitlikult selgeks teha, et me kõigi sugu on tegelikult voolav nähtus. Aga kui palusin, et ta selgitaks, kas ta ise tunneb end täna pigem feminiinse või maskuliinsena, siis ta kahjuks solvus. Pärast seminari tulid aafriklased naerulsui õlale patsutama ning tänasid, et keegi midagi selle hulluse vastu ütles.

Joro: Kas siit on koorumas jumalatõestus? „Aga kõige lõpus peab ju olema miski, mis ei ole enam sotsiaalselt konstrueeritud - konstrueerimatu konstrueerija“?

Kake: jah

Maku: jumal on surnud, konstrueeros kastreeritud

Mulle meeldib siin see, et kõigil osalejatel on õigus. Isegi neil aafriklastel ja naisprofessoril. Suur Fabo sõnastas ühel sokraatilisel viisil selle, mida ilmerudeeritud Ilmar Vene on nimetanud uusaja põhivastuoluks: „inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele“. Veel üks sõnastus: reipalt eitatakse Jeesuse märkust, et tema riik pole sellest ilmast. Siis sõnastus probleemipüstitusena: kuidas säilitada omadustest sõltumatut väärtust maailmas, mis ainult ja läbinisti omadustest koosnebki? Tundub, et selle on üllas Joro ilusti ära tundnud. Aga prestiiži kaalule panemata ta sellele vastata ei saa. Nii nagu seda ei saa teha Tõsine Teadlane kui hakkab jumalatõestusi näppima. Seepärast peab tema reaktsioon küsimuseks jäämagi. Ja Suur Fabo ei saa talle vastata eitavalt ega jaatavalt. Esimesel juhul eksiks, teisel juhul kaotaks tõsiseltvõetavuse.
Sedastagem koos ülla Makuga irooniliselt patiseisu.

Pimedal ja süngel vanatestamentlikul ajal, mille algust ja lõppu ei maksa püüda kalendrisse märkida, määrasid iga üksikinimese väärtuse tema omadused. Kutseoskused, iseloomujooned ja üllus. Üheks omaduseks oli ka veri st sünnipära. Jeesus tuli ja ütles, et see on üks närune süsteem, vaat, kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ja Jumalariik tuleb pea, iga inimene on väärtus ja seda sõltumata tema omadustest. Lühimalt: inimsuse religioon ehk ilmalik kristlus ehk humanism on katse see jeesusimpulss läbinisti siinpool teostada. Humanismi põhivaenlased on a) ilmalik teadus, mis muudkui näitab, et iga inimene koosneb omadustest ja ainult omadustest ning need omadused on erinevad ning sellest tuleb ka indiviidide erinev väärtus; b) [pärilikkusega] paljunemine, sest see genereerib pidevalt ebavõrdseid stardipositsioone.

Nende kahe antihumaansuse vastu on rakendatud ja rakendatakse teatud standardvõtteid:

1) revolutsioon! Umbes nii: „Peksame kõik puruks, küll siis asi kuidagi ise laheneb!“ (Dostojevski)
2) lööme (pärilikkus)teadlased mättasse või topime neile soki suhu. Selles olid sovjetid kõige agaramad: kes pärilikkuseeitaja Lõssenkoga päri ei ole, sellele nuuti, kuuli, tinakambrit. Praegu kasutatakse siin ignorantsust ja kangelaslikku põlgamist. Bioloogide vastu asetatakse filosoofilised antipõlvnejad a lalala Sartre ja Beauvoir, üks napakam kui teine. Inemesel pole (päranduseks saadud) olemust, ta valib selle. Ka naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Kui vaidled, oled antihumanist, pista oma Teadus '******! Vahel võivad teadlased ja humanistid isegi näiliselt ühise keele leida, näiteks kui pärilikkusteadus on ühtlasi kehv teadus nt sotsiobioloogia.
3) kultuurne kannatlikkus või resignatsioon. Sel puhul keeldutakse viisakusest ja sündsustundest osutamast inimestevahelisele erinevusele. Öelda sünnilt jalutule, et sina küll omal jõul trepist üles ei saa, on nn teaduslikult korrektne, aga äärmiselt matslik ja ebaviisakas. Viisakas humanist lülitab siin vabatahtlikult oma teadlaspilgu välja. Selle ilminguks on nt poliitkorrektne värvipimedus – teise inimese nahavärvi humanistlikel kaalutluste lihtsalt ei nähta.
Hapuks läheb asi siis, kui erinevustega kaasnevad nii suured praktikaerinevused, et neist on võimatu mööda vaadata. (Ja siinpoolsuses võtab erinevusi kaotava keskkonna loomine ja ülalhoidmine hirmsalt siinpoolset väge ehk naftat...)
Esineb ka teatavat institutsionaalset kirve-delikaatsust. Heaks näiteks on see uus koolidokumentatsioon Hispaanias, kus ema ja isa asemel on „eellane A“ ja „eellane B“. Traditsioonilisel variandil on üks maistel omadustel baseeruv eristus alles (taga hullemaks! see igineetud sooline eristus!). Aga maised omadused on alati ainuüksi potentsiaalselt diskrimineerivad. Humanistlik inimene eitab neid.

Kõige suurem häda on mõistagi lastega. Lapsed kipuvad oma käitumist organiseerima just nimelt tajulistest erinevustest lähtuvalt st antihumanistlikult. Kõrghumanistlikul Rootsimaal katsetatakse praegu lasteaeda, mis on pärilikest omadustest võimalikult puhtaks roogitud, puudub sooliselt eristav sõnavara, soorollid jne. Osutada teaduslikule tõsiasjale, et ühtedel on tilud ja teistel pilud on lihtsalt häbematu matslus.

Muinasjuttu keisri uutest rõivastest jutustatakse ikka kui näidet lapsesüdame puhtusest ja korrumpeerimatusest. Teisalt on selline laps kasvatamatu jõnglane, kes pole veel kultuurinorme omaks võtnud. Mis meelel, see keelel. Pritsib välja kõik, mis sülg suhu toob.

Just nõnda käitus üllas Vavo, kui pilkas ideed soo dünaamilisusest ja sotsiaalsest konstrueeritusest. Õigesti käitus ka üllas naisprofessoor, sest solvumine on matslusele üks kohane reaktsioon. Ja Vavo käitumine on humanismi seisukohalt matslus. Vavo käitus teadlasena seal, kus talt oodati kultuurinormi omaksvõttu. Soo pärilikkusele on väga ebaviisakas osutada.

Pinge on suur, sest ka humanism eeldab hoiakut, mida tema lapsepõlves kutsuti umbes nii: sacrificio intellectus.

Viimasest on juba paista, miks säärane hoiak sobib paremini noortele inimestele: neil pole nii palju (teadlaslikku, kogemuspõhist) mõistust, mida ohverdada. Küll aga on pulbitsevat energiat ja esteetilist vaimustust mistahes idealismist. Thomas Mann nimetas seda sõjakaks kogenematuseks. Täpne.

Noortel pole veel välja arenenud ka paljunemistung (mitte segi ajada kiimalisusega!), ehk teine asi, mis idealistlikule humanismile vastu töötab. Muidugi selle asja välja ütlemine: Inimese Tahtmise seostamine mingi bioloogilise taagaga, on matslus par excellence.

Nagu on matslus osutada sellele, et mingil osal soopiiranguta abielupaaridest on a priori märksa kehvem võimalus omal jõul järglasi saada.

Matslus on osutada ka sellele, et reaktsioon sugumarkeritele on sooliselt erinev, kuna suguiha määrab nii meestel kui naistel testosteroon ja viimase kontsentratsioon on meestel sünnipäraselt kõvasti kõrgem.
Hiljuti sattusin peale diskussioonile, kus väideti, et meherind kõlbab ka imetamiseks. Teadlased olla mehe nibusid kuidagi elekriga stimuleerinud ja sealt miski olluse kätte saanud. Hakata selle olluse toiteväärtust loodusteadlaslikult võrdlema naise rinnapiimaga on selline antihumanistlik matslus, et...
Viisakas inimene näeb siin Progressi ja Inimese välja murdmist piiravast sünnipärast ja Soorollidest, mis on teadupärast enam-vähem puhas kurjus ja tagurlikkus (, mistõttu suur algustäht ka kohane):

Inimlapsele on üldiselt omane, et enese üldmodaalsus omistatakse ka teistele. See on üldjuhul positiivne ja konstruktiivne. Kui idealistlik humanist-õiguslane näeb lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“, siis reageerib ta selle esitajale ainult ülima põlgusega, sest ta arvab automaatselt, et ka see inimene tegutseb samas üldmodaalsuses, kus temagi st kingib maailmale oma Idealismi ja Südameheadust st teeb korralduslikke parandusettepanekuid. Ja nähes lauset „vanemate patud nuheldakse laste kaela“ sülitab ta südametäiega ja ütleb, et see on kõige lollakam ja barbaarsem parandusettepanek.
Aga tegelikult oli tegu hoopis pärilikkusteadlasega, kes nentis, et kui ema raseduse ajal joob ja suitsetab, alustab vastne Inimsus tõenäoliselt kehvapoolse omaduskogumina.

Koolimaja ukse ees peab iga lapsuke olema võrdses stardipositsiooniga. Ei TOHI olla nii, et ühe vanemate võimalused seavad tema lapse teistest ette. Kui on, tuleb muuta olusid nõnda, et see erinevus kaoks, või vähemasti seda eitada. Humanism ütleb: mis tahes pärilikkus on jälk. Viltusest isa suust kukkumine on sama suur barbaarsus kui sirge. Erinevad, aga võrdsed.

Petitsioonide lehel ilmus humanistliku kristluse manifest.

6. Kirikusse on teretulnud ja kirikus on võrdsed kõik inimesed sõltumata soost, haridusest, sotsiaalsest positsioonist, kehalisest või vaimsest puudest, terviseseisundist, seksuaalsest orientatsioonist või identiteedist, rahvusest, etnilisest päritolust ning kultuuritaustast.

Eitatakse omaduste määravat mõju, eks.

„Me oleme veendunud, et kristlik sõnum peaks ühtlasi olema ka humanistlik, sest Piibli loomisloos lõi Jumal inimese oma näo järele (1Ms1:27), andes talle seeläbi erilise väärikuse. Humanism on selle väärikuse tunnistamine.“

„Mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui kõik ilmtingimata võrdsed oleme?“ küsib Ilmar Vene.

Õigem oleks öelda: selle väärikuse teesklemine.

Ja kes seda väärikust ei teeskle, on häbematu mats.
Või (loodus)teadlane.

Darwini ohtlik idee

Ilmus Eesti Päevalehes 03.09.2011
See on tutvustus Daniel Dennettiraamatule „Darwini ohtlik idee“. Vaevasin päris pikalt pead, kuidas seda päevalehes tutvustada, sest tegu on väga mahuka, akadeemiliselt kuulsa ja raskusastmete ebaühtluse tõttu väga raskesti lühiülevaate formaadile allutatava teosega. Toimetaja ja kujundaja tegid aga päris põhjaliku lihvi: pildid-skeemid, ports õrritavaid teese ja koloriitsemaid tsitaate nii autorilt kui tuntumatelt oponentidelt, pealkirjaks märksa kutsuvam: „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ jne. Hea töö, pole midagi öelda, tulemus sai märksa päevalehekõlbulikum. Seekord sain tiitliks biosemiootik...
Pealkirja minupoolne versioon - „Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist“ - vihjas sellele, et kui keegi midagi nii pööraselt ja fanaatiliselt jaatab ja absolutiseerib, on tulemus risti vastupidine, nagu keegi ei kahjusta islami või kristluse mainet rohkem, kui selle marulised ja andunud jaatajad.

Paar head sisulist (ja seetõttu päris pikka) arvustust on näiteks:
AllenOrr Boston Review (lühem)
Rod Swenson EcologicalPsychology (pikem)

Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist

Mihkel Kunnus

Daniel Dennetti “Darwini ohtliku idee” tõlke ilmumist saab ainult tervitada, sest nii on viisakas. Tegu on (bioloogia)filosoofide seas hulganisti tähelepanu ja tsiteerimist pälvinud säravalt orginaalse teosega. Selles originaaluses peitub aga nii tugevus kui nõrkus. Tugevuseks on uudsuse meelivärskendav ja perspektiive avav toime, nõrkuseks aga suhteline põrumine selles, mida autor õigupoolest taotlenud: anda ammendav ülevaade evolutsioonimehhanismidest ja nende rakendusvõimalustest teistes teadustes ning on sümptomaatiline, et viimases ta mingeid piire ei näe: jäise põlgusega suhtub ta neisse, kes arvavad, et “[L]oovutage moodene bioloogia osaliselt või kasvõi tervikuna Darwinile, kuid sealt kaugemale taganeda ei tohi! Hoidke darvinistlik mõtteviis eemal kosmoloogiast, psühholoogiast, inimkultuurist, eetikast, poliitikast ja religioonist!” (lk 79). Siinjuures on oluline märkida, et darvinistlik mõtteviis ei ole siin argiteadvuslikult sünonüümne evolutsiooni reaalseks tunnistamisega, mis vastandub mõnele mütoloogilisele vaatele (nt kreatsionismile), vaid üsna spetsiifiline teoretiseerimislaad erinevate evolutsioonikäsitluste seas, mille pärgamine Darwini nimega on paljus pelgalt ajalooline sattumus ning viisil, kuidas seda teeb Dennett, lausa “äärmiselt eksitav, sest mida ka ei öelda Darwini ja tema rolli kohta evolutsiooniteooria ajaloos, polnud ta kohe kindlasti mitte neo-pütagoorlik reduktsionist nagu Dennett (või Dawkins)” (Rod Swenson,”Evolutionary Theory Developing:The Problem(s) With Darwin's Dangerous Idea”, ECOLOGICAL PSYCHOLOGY, 9(l), 1997, lk 50)

Dennetti sõnul “Darwin oli avastanud algoritmi väe” (lk 62) ning kõnealuse raamatu keskne idee seisneb revolutsioonilises rõõmusõnumis, täpsemalt Dennetti veendumuses, et mistahes protsessi saab vaadelda algoritmilise protsessina (lk 73).
Kui pütagoorlaste usu võttis kokku maksiim “Maailm on arv”, siis Dennetti nägemusele vastaks: “Maailm on algoritm”. Paraku pole sellised kvaasireligioossed usutunnistused ise kuigi kõrge heuristilise väega ning on palju sagedamini mõne konkreetse suurvaimu juba selja taha jäänud tunnetusliku odüsseia lühikokkuvõtteks, õndsaks surmaohkeks, mis suudab kihevile ajada ainult neid kärsituid ja üliusaldavaid noviitse, kes ainuüksi veendumust õiges suunavalikus peavad kohalejõudmisega samaväärseks. Tõsi, reklaam on võimas, nimelt Dennetti pakutud “[a]uhinnaks on - esimest korda maailmas - püsikindel seletuste kompleks, mis ei keeruta end lõputult tagasi mingisuguste müsteeriumite juurde”(lk 28).Selliste vekslite välja käimine teaduse sildi all võib osades inimestes kutsuda esile sama mürgist sarkasmi kui kellegi püüe veenda, et tal on nüüd töötava igiliikuri projekt või et ta lahendas lõpuks keha ja vaimu probleemi. Aga ainult osades! Dennetti ideedel on ka küllaga tänulikke vastuvõtjaid. Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants pakub Dennetti pütagoorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt tervikliku ja koduse maailmanägemuse.

Dennetti “Darwini ohtlik idee” ei ole tervikuna kohe kindlasti lihtsakoeline, siin on terveid peatükke, mis polemiseerivad nüüdisaegse (vaimu)filosoofia eesliinil olevate elukutseliste filosoofidega ning ideedega, mis vaevalt suudavad kõnetada kedagi väljaspool akadeemilisi ringkondi. Samas selgitatakse aga mõnes teises peatükis vanemliku kannatusega bioloogia aabitsatarkusi ja puistatakse sekka üldharivaid peatükke kolmandal ja neljandal teemal ning üpris spetsiifilisi mõtteharjutusi analüütilise filosoofia vaimus. Siit kerkib probleem, millele on osutanud ka mitmed varasemad selle raamatu arvustajad ja tutvustajad - millisele lugejale mõeldes see raamat õieti kirjutatud on?

Kui palju on neid, kes kirjutaksid alla sellele, et “Alan Turing ja John von Neumann olid 20.sajandi kõige väljapaistvamad teadlased” (lk 266) või et “[a]rvutite tulek on arvatavasti kõige olulisem epistemoloogiline edasiarendus pärast täpsete ajamõõtmisseadmete leiutamist” (lk 223)? Selliste väidete mõistev omaksvõtt eeldab päris avaraid taustateadmisi ning üsna spetsiifilist intellektuaalset eelseadistust.
Rõhutades seda, et on palju neid, keda Dennett ei hakka kunagi veenma, ei taha ma teda üheselt marginaliseerida, vaid osutada tõsiasjale, et on küllaga dialektiliselt sama võimekaid erudeeritud inimesi, kelle arusaamadega soosivaks suhestumiseks puudub neil Dennettiga sellegi poolest adekvaatne metakeel. Headeks näideteks sobivad nii ees pool mainitud Lovelock kui Sahtouris või ka Andreas Weberi, kellelt ilmus äsja samas sarjas raamat “Kõik me tunneme”. Viimane on veel iseärnis paslik, kuna ka Weber usub, et bioloogia seisab teadusrevolutsiooni künnisel, ent tema nähtud murrang on kardinaalselt erinev Dennetti omast. Väga jämedates joontes: Weber ihkab absolutiseerida elule lähenemise seest poolt, Dennett väljaspoolt. Kainem ja vähem kirglik inimene, kellel on suurem võime taluda teadmatust ja püsida agnostilisel positsioonil (mida ei maksa siiski segi ajada kõige tavalisema nürimeelsusega), suudab vast näha neid vaatepunkte komplementaarsete ja õpetlike liialdustena. Kõrvutamiseks sobivad nad küll ainult kui näited väga erinevatest lähenemissuundadest elule, sest nii erudiidi kui dialektikuna on Dennett Weberist ainuüksi vanuse tõttu mitu suurusjärku üle ning suudab oma suunas palju kaugemale minna, arendada välja oma hoiaku viimasedki konsekventsid, teisisõnu ekstrapoleerida oma teooria absurdi, mis on filosoofiline suursaavutus ilma igasuguse irooniata.

Kui mõne raamatupoe otsingumootorisse sisestada sõna “kvant”, siis on tulemuseks üheksal juhul kümnest mingi lihtsakoeline esoteeriline eneseabiõpik. See Teadmist markeeriv sõnavargus kõneleb ajast, mil füüsika oli suurima metafüüsilise mõjujõuga teadus. Enne füüsikat oli selleks astronoomia ning väide Maa asukohast või liikumisest ilmaruumis võis inimese enesetadvuses kutsuda esile pöördumatuid tagajärgi. Nüüd on kord bioloogia käes ja iga suuremat hõlmavust taotlev bioloogiateooria omandab paratamatult religioosse maigu.

Sarja “Roheline Raamat” aga soovitan soojalt, Clive Ponting’i “Uut maailma rohelist ajalugu” lausa tungivalt.