Elu murelaps Eva Elise Oll

Näitus-müük kohvikus "Spargel" kuni 25.01.2015 (Tartu, Kalevi 13)

Teie, mu härra, olete, nagu ma ütlesin, blebeist gurmaan, nõudliku maitsega mats. Olles oma olemuse põhilaadilt küll labane ja asudes ülimalt madalal arenguastme, olete Te rikkuse ja istuva eluviisi tõttu jõudnud oma närvisüsteemi äkilise, ebaajaloolise ja barbaarse korruptsioonini, mis toob endaga nautimisvõime teatava himura täiustumise. Üsna võimalik, et selsamal hetkel, kui te otsustasite Gabriele Eckhofi enda omaks teha, tõmbusid Teie neelulihased otsekui hõrku suppi või haruldast rooga haistes matsuva laksatusega kokku ...

Tõepoolest, Te juhite oma lummatud tahte eksitusse, Te viite Gabriele lokkava aia sügavusest elu ja inetuse keskele, annate talle oma labase nime, teete ta abielunaiseks, majaprouaks, teete ta emaks. Te surute väsinud, pelgliku ning ülevas elukõlbmatuses õilmitseva surmailu labase argipäeva ja tolle sõgeda, saamatu ja põlastusväärse ebajumala teenistusse, mida nimetatakse looduseks, ning Teie matslikul südametunnistusel ei ole vähimatki aimu selle ettevõtmise kogu nurjatusest.

Ning keset seda kuldset kirkust, mille kohal lasus päikseketta kiirtepärg, seisis teel lopsakate vormidega, üleni puna-kuldseruudulises riietuses naisterahvas, parem käsi laial puusal ja vasak kiigutamas nägusat vankrikest enda ees. Vankrikeses aga istus laps, istus Anton Klöterjahn noorem, istus Gabriele Eckhofi paks poeg!

Seal ta istus, pruntispõseline, rahulolev ja tervisest pakatav, seljas valge karvajakk ja peas suur valge kübar, ning tema pilk oli härra Spinelli omaga kohtudes rõõmus ja kindel. Romaanimeister kavatses end just kokku võtta, sest ta oli mees, kellel oleks jätkunud jõudu sellest ootamatust, päikesesärasse kastetud ilmutusest mööda sammuda ja jalutuskäiku jätkata, kui äkki juhtus midagi kohutavat. Anton Klöterjahn hakkas nimelt lõkerdama ja hõiskama, ta lausas kiljus mingist seletamatust lõbutundest, ning see võis nii mõnelegi jubeduse peale ajada.

Jumal teab,mis teda ärgitas, kas tekitas temas see äkitselt ilmunud must kuju säärast metsikut lõbusust või haaras teda lihtsalt loomalik heaolutunne. Tal oli ühes käes luust rõngas ja teises plekist kõristi. Mõlemaid esemeid sirutas ta nüüd rõkatades üles päikese poole, raputades neid ja lõi kokku, otsekui tahaks kedagi pilkavalt eemale peletada. Tema silmad olid suurest mõnust peaaegu kinni, suu pärani lahti, et roosa kurgulagigi tuli nähtavale. Isegi pead heitis ta hõisete saatel ette ja taha.

Seepeale pöördus härra Spinell ringi ja läks minema. Ta läks, käed liikumas mingi ettevaatliku ja jäiga graatsiaga, samm sunnitult aeglane, nagu inimesel, kes tahab varjata, et ta sisimas tegelikult minema jookseb.

Glamuur, reetmine ja litost

Ilmus pisut kärbituna ning retooriliselt ümaramaks ja vähem koomiliseks toimetatuna EPLis 22.01.1015

Glamuur, reetmine ja litost

Viimne voor, autor Mihkel Raud, lavastaja Ingomar Vihmar, mängivad Liis Lemsalu, Mihkel Raud, Mart Sander ja Rauno Polman.

Esietendus 16. jaanuaril Tartus Uues Teatris

„Võtke leib kaasa ja tulge tsirkusesse! Näeb Liis Lemsalu sensuaalset puusanõksutust, Mihkel Raua striptiisi ja Mart Sanderi verd!” võiks ausalt hüüda usin reklaamiagent. Aga.

Küllap on telešõu „Eesti otsib superstaari” midagi sellist, mille suhtes iga intellektuaalihakatis demonstratiivselt oma teadmatust üles näitab. Nii pinnalise meelelahutusega on ju lausa häbi detailselt kursis olla. Ometi ei saa ükski tõsiseltvõetav kultuurianalüütik ignoreerida mis tahes hõlmavat kultuurinähtust. Olgu tegu Freudi või piibliõpetusega, astroloogia, Facebooki või Vahur Kersnaga – nende populaarsuse fakt ja resoneeruvuse ulatus vajab ise analüüsi ning nõudlik hüüatus „Tulge ometi mõistusele!” pole seda seda teps.

Korralikuks ja tudengtubliks sotsiaalkriitikaks oleks nimetatud telešõus materjali küllaga. Näiteks võiks lahata (kui lahata, siis kindlasti halastamatult, eks) seda, kuidas kommertslik peavoolumeedia ekspluateerib (halastamatult) ebaküpsete noorte vajadust ennast väljendada, kuidas „eetikapime neoliberalistlik kapitalism” parasiteerib (halastamatult) enesekriitikata teismeliste tunnustusnäljal jms. Õnneks on stsenarist Mihkel Raud läinud teist teed ja formaadipõhisest telesaatest pole järele jäänud palju rohkemat kui kuliss teistele, üldisematele ja universaalsematele teemadele.

Näiteks valgustab see teatritükk mitme kandi pealt sellist psühholoogilist fenomeni, mida tähistab raskestitõlgitav tšehhikeelne sõna litost. Milan Kundera selgitab: „Litost on piinav seisund, mille tekitab omaenda äkitselt paljastatud viletsuse tunnistamine.” See, et staarisaate formaat on paljus üles ehitatud madalale naudingule, mida tunneb primitiivne inimene teise inimese litost’i nähes, teeb selle ebasümpaatseks humanistlikuma üldhoiakuga inimesele.

Kundera lisab:„See, kes on põhjalikult kogenud inimese üleüldist ebatäiuslikkust, on litost’i tabamuse eest üsna hästi kaitstud. Sellise inimese jaoks on vaatepilt tema enda viletsusest midagi labast ja ebahuvitavat. Litost on seega omane kogenematule eale. See on üks nooruse ornamente.”

Täiskasvanulikum ja arenenuma eneserefleksiooniga inimene muigab oma puudulikkuse üle ning ei nõua täiuslikkust ka teisteltki. Tervislik ja täiskasvanulik eneseiroonia iseloomustab selles tükis kõige rohkem Mart Sanderit ja Liis Lemsalu, kes mängivad iseennast nagu Mihkel Raudki. Kuigi Mihkel Raud justkui parodiseeriks ka iseennast, jääb tema eneseiroonia kõige vähem veenvaks ning tihti „uhkus paistab ta kerjarüü aukudest”. Ilma kergendava huumorita päädib inimese puudulikkuse adumine inimkonnale laiendatud enesepõlguses st üldises misantroopias.

Kui Jan Kaus arvustas selle näidendi esmaversiooni, kus mängisid professionaalsed näitlejad, siis kurtis ta, et ta ei saa kuidagi üle autori kujust, mis vägisi paistab välja ühest tegelasest (Teater. Muusika. Kino 2012, nr 3). See probleem on lahendatud elegantselt – žüriiliikmed mängivad iseennast. Ja hästi mängivad, veenvalt mängivad. Küllap tuleb siin tunnustada lavastajat Ingomar Vihmarit, kelle töö ja funktsioon on selle näidendi puhul mõneti sarnane tõlkija ja toimetaja omaga – mida parem, seda tänamatum, sest ideaalis ei panda seda tähelegi. Ta on kustutanud sildid „näitlemine” iga tegelase küljest ja kustutanud lavalt ka enda.

Siin avaldub ka üks meie pisikese kultuuritiigi võlusid – Mihkel Raud ja Mart Sander on oma kodususe ja tuntuse tõttu omamoodi taandamatu pärisnimelisusega ja nad on ses mõttes etenduses asendamatud. Seda mõistagi mitte hinnagulises vaid funktsionaalses mõttes.

Siin võib olla tegu mu isikliku (põlvkondliku) piiratusega, aga mul on tunne, et Liis Lemsalu võiks mõneski mõttes asendada mõne teise ilusa ja andekaga. Eristuse selgitamiseks võiks välja tuua, et nii Mart Sander kui Mihkel Raud on väga hästi parodeeritavad, seda nende laialdaselt tuntud ja selge isikupära tõttu. Lemsalu rolliks on seevastu parodiseerida stereotüüpi, lolli blondi tibi, kelle animaalne kütkestavus on küll mõistust alandav, ent annab oma evolutsioonilises süütuses aimu, miks erootiliselt hurmavaid isendeid kutsutakse hellitavalt juveniilvormide nimetustega – kiisu, tibu, baby (beebi!) jms.

Suurepärase rollisoorituse teinud Rauno Polmani tumeblondid lokid ja kandilised näojooned, mis moodustavad Mart Sanderi füsiognoomiaga koalitsiooni Mihkel Raua süsimusta ümaruse vastu, annavad järkjärgult paljastuvale loole veel ühe kihistuse. Sest staarisaate kulisside vahelt koorub vihjamisi välja aastakümnete vanune lugu sõprusest, lubamatust kirest ja reetmisest.

Ühtlasi sobib see teatritükk illustratsiooniks sedastusele, et kõige naljakamad asjad on ühtlasi kõige traagilisemad. Mart Sanderi esitatud Pallu aaria paneb publiku keset etendust aplodeerima. See on nagu nukker erutus, koomiline lein.

Mihkel Kunnus

Tsitaadid: Milan Kundera Naeru ja unustuse raamat, tlk Pille Kruus, Varrak, lk 156

Revolutsioon kui ilus haigus

Ilmunud on väga hea raamat – Revolutsioon kui ilus haigus. Leszek Kołakowski 26 esseed Hendrik Lindepuu tõlkes.

Siit üks aktuaalne näide, essee aastast 1978.

Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?

Katekismus

                        Moto: “Palun astuda edasi tahapoole!”

            (Niisugust üleskutset kuulsin ma Varssavi trammis konduktorilt; pakun seda lipukirjaks suurele ja võimsale Internatsionaalile, mida ei saa iialgi olema.)

Me mõtleme nagu konservatiivid, kui arvame:

            1. Et mitte kunagi ei ole olnud ega ka tule inimelu sellist paranemist, mis mõne nurga alt ei tooks kaasa elujärje halvenemist, ning seepärast peame igasuguseid reforme kavandades endalt küsima, milline on nende hind. Seda võib sõnastada ka teisiti: on hulgaliselt hädasid, mis võivad eksisteerida üksteise kõrval ning mille käes me võime järelikult üheaegselt vaevelda, kuid on arvukalt hüvesid, mis üksteist välistavad või piiravad, ning mida me seepärast ei saa kunagi samaaegselt täies ulatuses nautida; täiesti mõeldav on ühiskond, kus ei ole üldse ei vabadust ega võrdsust, kuid võimatu on niisugune ühiskond, kus üheaegselt valitseksid nii täielik vabadus kui ka täielik võrdsus. Sama kehtib ka planeerimise ja autonoomia põhimõtte ning turvalisuse ja tehnika progressi kokkusobivuse kohta. Teisisõnu – inimajalool ei ole happy end’i.

            2. Et me ei tea, mil määral on ühiskonna säilimise ja kvaliteedi seisukohalt tähtsad ja hädavajalikud erinevad pärandiks saadud traditsioonilised eluvormid: perekond, rahvas, usukogukonnad, rituaalid. Pole vähimatki alust arvata, et nende vormide hävitamisega või irratsionaalseks kuulutamisega me suurendaksime õnne, rahu, turvalisuse ja vabaduse võimalusi; küll aga on alust oletada hoopis vastupidist. Nii ei tea me näiteks, mis juhtuks siis, kui hävitada monogaamne perekond või asendada traditsiooniline surnute matmise komme laipade ratsionaalse kasutamisega tööstuslikel eesmärkidel. Kuid tõenäoliselt oleks oodata kõige hullemaid tagajärgi.

            3. Et valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.

Me mõtleme nagu liberaalid, kui arvame:

            1. Et on endiselt jõus igivana põhimõte, mille kohaselt riik peab tagama kindlustunde. See on jõus ka siis, kui kindlustunde mõiste laieneb sedavõrd, et hõlmab peale isiku ja omandi õigusliku kaitse ka mitmesuguseid ühiskondlikke kohustusi; et töötu ei peaks nälgima või rahatu surema haigusesse, mida on võimalik ravida, et haridus peab olema tasuta — kõike seda hõlmab kindlustunde mõiste. Ometigi ei tohi mitte mingil juhul segi ajada turvalisust ja vabadust. Riik ei kindlusta vabadust mitte sellega, et ta midagi teeb või reguleerib, vaid just sellega, et ta midagi ei tee ja jätab mitmed eluvaldkonnad reguleerimata. Tegelikult saab kindlustunnet tõhustada üksnes vabaduse arvel. Ka ei ole mingil moel riigi ülesanne teha inimesi õnnelikuks.

            2. Et inimkooslusi ei ähvarda üksnes stagnatsioon, vaid ka mandumine ja lõpuks surm, kui nende organisatsiooniline korraldus ei anna arenguruumi isiksuse initsiatiivile ja leidlikkusele. Võib endale ette kujutada inimkonna enesetappu, kuid ei saa endale ette kujutada inimsipelgate ühiskonda — sel lihtsal põhjusel, et me ei ole sipelgad.

            3. Et on ülimalt ebatõenäoline oletada, nagu säiliksid loomingu ja progressi stiimulid ühiskonnas, kus on hävitatud igasugune konkurents. Võrdsuse suurendamine ei ole eesmärk omaette, vaid kõigest vahend; teisisõnu: ei tasu pürgida suurema võrdsuse poole, kui see toob kaasa üksnes paremal järjel olijate allatirimise, mitte aga ei paranda mahajäänute olukorda. Absoluutne võrdsus on seega seesmiselt vastuoluline ideaal.

Me mõtleme nagu sotsialistid, kui arvame:

            1. Et kui kasumisoov oleks ainuke tootmise reguleerimise vahend, siis ei ähvardaks kaasaegset ühiskonda mitte väiksemad, vaid võib-olla veel suuremad, ehkki hoopis teistsugused katastroofid kui juhul, mil kasu oleks reguleeriva tegurina täielikult välistatud. On kaalukaid põhjendusi, et piirata majandustegevuse vabadust enamuse turvalisuse nimel ja püüelda sinnapoole, et raha ei kasvataks automaatselt raha; kuid vabaduse piiramist tuleb nimetada vabaduse piiramiseks, mitte vabaduse eriliseks vormiks.

            2. Et silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag.

            3. Et on vaja tõhustada ühiskonna kontrolli majanduse üle, kuigi seetõttu vältimatult suureneb bürokraatlik aparaat; ometi ei ole niisugune kontroll mitte kunagi võimalik ilma esindusdemokraatiata ja seepärast on tingimata vaja mõelda, kuidas seista vastu vabadust ähvardavatele ohtudele, mida sellise kontrolli tõhustamine endaga kaasa toob.

*

Tundub, et esitatud regulatiivsete ideede kogum ei sisalda endas vastuolusid. Sel juhul on võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult — mis on seesama — ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.