Ilmus "Loomingus" nr 5, 2013
(Tartu LV "Rekonstruktsiooni" arvustus on frgamentidena näiteks siin ja siin, viimases on pildid ka)
Paar tähelepanekut
Rein Raua loomingust
Mihkel Kunnus
Rein Raud. Rekonstruktsioon.
Mustvalge Kirjastus 2012. 264 lk.
Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt
mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamisvääriliseks.
Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja oma teksti tähelepanunõudesse
proportsionaalse vastutustundlikkusega suhtuma. Päevalehtedesse pole juba
aastaid kriitilist kriitikat mõtet kirjutada, vaid ainult (kui võimalik, siis ka
avavaid ja argumenteerivaid) lugemissoovitusi väärt teostest, näiteks Fagira D.
Morti kirjutis „Püüdes mõista kadunud
tütart” (EPL 21.01.2013) on ses mõttes eeskujulikult adekvaatne.
„Loomingu” puhul aga julgen loota, et Kulka aastaauhinna
saanud teost (ja selle autorit) siin tutvustama ei pea ja ma võin eeldada, et
see on lugejale praeguseks vähemasti kauglugemisi tuttav. Tuttavaks eeldan ka
seni ajakirjanduses ilmunud retseptsiooni, milles öeldut ma ei hakka seega
refereerima ega kordama, vaid lihtsalt lisan käesolevaga üht-teist.
„Loomingu” proosaülevaates ütlesin, et „(semiootiline)
piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua
kodumaa küll. Kui see ei kõlaks talumatuseni kõrgilt, ütleks, et kirjanik Rein
Raud läheb vahel nii täpselt vales suunas, et just see on parimaks tõendiks, et
kompassiga on tal kõik korras”. Nüüd natuke sellest maastikust ja
orientiiridest.
„Rekonstruktsioon” algab väga ilmeka lõiguga: „Kui ma
alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi
süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha
hukka mõista, ma tahan mõista – kui suudan”(lk 7).
See on üsna kontsentreeritud romaanilikkuse,
romaanikirjanikulikkuse, romaanikunstilise elutunde artikulatsioon. Nõnda
öeldes osutan ma just teatavale elutundele, afektistruktuurile,
psühhograafilisele invariandile, eksistentsiaalsele modaalsusele, mille
esinduskunstiks on just nimelt romaanikunst. Ka Dostojevski pöördus romaani
poole põhitaotlusega mõista, miks inimene käitub just nii nagu ta käitub.
Vajadust mõistmise ja selguse järele on küllaltki
aksiomaatilise motivaatorina rõhutanud ka Mihkel Mutt.
Sellega on muidugi see häda, et see vajadus on inimestel
vägagi erinev. Dostojevski kirjutas aastal 1876: „Tõepoolest, vaadelge mõnd
pealtnäha mitte kuigi eredat tegeliku elu nähtust — ja kui te olete selleks
võimeline ja kui teil on silma, siis leiate sealt sügavuse, mida pole
Shakespeare'ilgi. Kuid see'p see küsimus ongi: kellel on silma ja kes on
võimeline! Sest mitte ainult selleks, et teoseid luua või kirjutada, vaid ka
selleks, et nähtust üldse tähelegi panna, on samuti omamoodi kunstnikku vaja.
Mõne vaatleja pilgu eest mööduvad kõik elunähtused kõige liigutavamas lihtsuses
ja on niivõrd selged, et siin pole üldse midagi mõelda, ei tasu isegi vaatlema
hakata. Teise vaatleja aga teevad needsamad nähtused mõnikord niivõrd
murelikuks (seda juhtub üsnagi tihti), et ta pole lõpuks võimeline neid
üldistama ega lihtsustama, ühise nimetaja alla viima ja sellega rahule jääma —
ta kasutab teist laadi lihtsustust, kihutab endale üpris lihtsalt kuuli pähe,
et kustutada ühel hoobil oma äravaevatud mõistus ja kõik selle küsimused. Need
on vaid kaks äärmust, kuid nende vahele mahub ära inimese tegelik mõtlemine
üldse”. („Inimene on saladus” Tõlk. Peeter Torop. LR nr 27-30, 1981, lk 107)
Arusaadavalt pole sellisel äravaevatud mõistusega tüübil
kuigi lihtne teise serva esindajale selgekski teha, mis teda painab, ning
sellise erivajaduse äratundmisest endal ja oma erilisuse kommunikeerimatuse
adumisest pole antud juhul süütundeni enam isegi kiviga visata, vaid need
käivad sellise isiksusliku seadumuse korral pigem käsikäes, erinevalt
lüürikust, kellele oma enda isiksuse erilisus on müstifitseerimise, teesklemise
ja eelkõige demonstreerimise vääriline väärtusdominant (lüüriku all pean silmas
siis seda heuristilist paarikut, mille Milan Kundera visandas romaanikunsti
olemuse selgitamiseks vt „Eesriie”).
Aforistlikkusele lõivu makstes võib öelda nende
tüübitendentside kohta: lüürik on normaalne, kes teeskleb erilist, ja
romaanikunstnik on eriline, kes teeskleb normaalset. Eriline on kehv olla, sest
erilisel on erilised probleemid ja ta ei saa hüüda, et hei, meil on selline probleem, lahendame seda
nüüd kõik koos. Nagu Michael Walzer on näidanud, peab selleks, et olla
sallitud, kuuluma mingisse kogukonda,
kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui
tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel,
näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust
puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest,
mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine"
(Michael Walzer. Sallivusest. Tõlk.
Märt Väljataga. Tallinn, 1998.lk 104).
Kui kõik teised saavad hakkama, aga ainult sina ei saa, siis
tekitab see häbi, olgu siis tegu kontrolltöö, kingapaela sidumise või ülepea
olevaga eimiski asemel. Kui aga su kohanemine tekitab teistes probleeme, siis
on süü platsis.
Seda muidugi kaine eneserefleksiooni teatud miinimumi ületamisel, mis ei võimalda enam enda ja maailma vahelise ebakõla korral täielise iseenesestmõistatavusega just maailmas, mitte endas puudulikkust näha. Sel juhul on tegu lihtsalt (välja veninud) puberteedieaga, kus ka vinn ninal on kogu maailma süü ja ülekohus, (sest mina ju seda sinna ei pannud!), tähendab, lilleke-pasameres-seisund, mille artikuleerimisega kipub tegelema väga suur osa praegu ilmuvast rohujuuretasandi proosaloomingust.
Seda muidugi kaine eneserefleksiooni teatud miinimumi ületamisel, mis ei võimalda enam enda ja maailma vahelise ebakõla korral täielise iseenesestmõistatavusega just maailmas, mitte endas puudulikkust näha. Sel juhul on tegu lihtsalt (välja veninud) puberteedieaga, kus ka vinn ninal on kogu maailma süü ja ülekohus, (sest mina ju seda sinna ei pannud!), tähendab, lilleke-pasameres-seisund, mille artikuleerimisega kipub tegelema väga suur osa praegu ilmuvast rohujuuretasandi proosaloomingust.
Üks strateegia kohaneda enda ja maailma vahelise ebakõlaga
on, Oscar Wilde’i sõnadega, „saada oma elu vaatlejaks, et vältida elamise
piina” (Tõnu Õnnepalu on selle strateegia omal moel küllalt välja arendanud).
Teine strateegia on muusikaline-tantsuline sulandumine, sülemlemine,
parvestumine. Mõlema strateegia luhtumine ja nende vaheline pingeväli on Rein
Raua hilisema loomingu korduv motiiv. „Rekonstruktsioonis” hoiatatakse, et „väga paljud on selle vea
teinud, et ei ole suutnud enda ja maailma vahele kriipsu tõmmata, ja selle pärast
haiget saanud” (lk 156) ja teisal öeldakse, et „tegelikult on kõigi
religioonide all ja taga täpselt üks ja see sama kogemus. Enese ületamine,
näilike sidemete katkestamine ja ühtesulamine selle algse ja kaootilise loova
energiaga” (lk 185). Ja romaani teine peatükk (lk 15) algab Enn Padriku
kirjeldusega sellest, kui eemal ja väljas ta on teiste hulgast ja suhtlus
nendega on kui võõras roll, mille vaevaga on ära õppinud, lühimalt, parveliku
laulupeotunde täielik antitees.
Esseeromaani„Hector ja Bernard” (Tuum, 2004) alguses ütleb
Bernard:
„Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui
antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid
olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas,“ ütleb Bernard(lk 24).
Toimub
küpsemine.
„Süsteem ja
maailm on ju ometigi kaks ise asja, vastas Bernard. Loomulikult tuleb end
süsteemist hoida nii prii kui vähegi võimalik. Aga see, mida just ütlesite, on
pigem Descartes’i vaimus ettekujutus, et teil on olemas oma subjekt, olemus väljapool
maailma, kontseptuaalne tugitool, millel lamaskledes võite jälgida, mis suures
tegelikkuses toimub, ilma sinna ise nina sisse toppimata.
Teisisõnu,
te ütlete, et meis pole olemust, mis maailmas avaldub? hämmastus Hector.
Ma kardan
küll, noogutas Bernard. Et me olemegi oma elu sees, mitte ei teosta seda
väljast. Teie vanuses ma muidugi nii ei arvanud, mis maksis end lõpuks kurjasti
kätte, nagu teate.
Aga sedasi
peaks meie elus olema ju hulga vähem probleeme? ei jäänud Hector ikka päriselt
nõusse. Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.
Võiksime,
nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale.“ (lk
149-150)
„Hectoris ja Bernardis” jäetakse elu sihiks „puudutada
tõelist” (lk 55), tähendab, muusikaline lunastus, võpatav tundeintensiivsus,
mis võib vallanduda (füsioloogilise eelsoodumuse korral) seksuaalselt
atraktiivset isendit nähes, see pööritushoog, mil aistingud käsikäes
fülogeneetilise mäluga saavutavad ajutise seljavõidu mõistuse ja kultuuri kui
ontogeneetilise mälu üle. Hectoris ja Bernardis on see seda kõnekam, et sellist
käitumismustrit raamatu keskel väga selgelt karikeeritakse (Hector kordab
Pariisis jadamisi Igavesi Armastusi), ometi raamat lõppeb positiivses toonis
sellega, et allutakse irratsionaalsele tundeintensiivsusele, nii Hectori kui
Bernardi lunastab naine, kes on tekitanud kunagi tugeva... olgu, tõelise
puudutamise.
Rein Raud on „enda kohta ise öelnud (poolnaljatamisi):
tugitoolianarhist” („Pintslile järgnedes” Intervjuu Valle-Sten Maistega. PM
31.05.200).
See tundub üsna täpne määratlus, sest teame
tugitoolisportlase suhet spordiga. Tugitoolianarhist on seega sulanduja
vaatluspositsioonil, tähendab, olemispinge kajastub mõistes kenasti.
Milan Kundera on öelnud „Luule on joove ja inimene joob ennast purju selleks, et hõlpsamalt maailma sulanduda. Revolutsioon ei taha, et teda uuritaks ja jälgitaks, ta tahab, et temaga ühinetaks; seetõttu ongi revolutsioon lüüriline ja lüürika talle vajalik” („Elu on mujal”, Tänapäev. 2009. Tõlk. Pille Kruus, lk 235).
Milan Kundera on öelnud „Luule on joove ja inimene joob ennast purju selleks, et hõlpsamalt maailma sulanduda. Revolutsioon ei taha, et teda uuritaks ja jälgitaks, ta tahab, et temaga ühinetaks; seetõttu ongi revolutsioon lüüriline ja lüürika talle vajalik” („Elu on mujal”, Tänapäev. 2009. Tõlk. Pille Kruus, lk 235).
Kõige rohkem osaleb inimene maailmas tegutsemisega, sestap
kutsumuslik vaatleja seda väldib ja tugitool on selleks tõesti üks mõnus koht.
Tegutsemise kohta kirjutab Kundera: „Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist
ja Kafkast] varem mõistis Laurence
Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [...] tegutseda, see tähendab üritada vallutada;
vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.“
(„Eesriie” Tänapäev. 2008. Tõlk. Martin Kala, lk 100)
See pingeväli on leidnud elegantse lahenduse jutustuses
„Vend” (Tuum. 2008), kus Lailale, kellel „pole muud soovi kui suuta maailmast
läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” (lk 11) , aga kellele
vitaalsed süsteemi- ehk tegudeinimesed liiga teevad, tuleb appi vend, kellel
täielikult puudub igasugune tahtmine kellelegi peale jääda, allutada (lk 34).
Ja vend teeb revolutisooni revolutsiooni tegemata, pelga kohaloluga.
Häda on mõistagi selles, et jutustus „Vend” on muinasjutt. Elu proosa on sada kaheksakümmend kraadi teises suunas.
Häda on mõistagi selles, et jutustus „Vend” on muinasjutt. Elu proosa on sada kaheksakümmend kraadi teises suunas.
Venna minevik on mähitud
läbitungimatusse salapärasse ja tema karakter on läbihammustamatult
mõistatuslik. See on ka üks põhivõtteid Alessandro Baricco loomingus, kellele
Rein Raud „Vennas” ka täiesti varjamatult kummardab. Kui suured
romaanikirjaanikud näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi
edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja
meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon
Kirjeldamatust Sügavusest, saladusest, mille ees publik peab hardunult
põrmu varisema.
„Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle
situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu
“väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult
Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”“ kirjutab Kristjan Pruul oma väga heas
arvustuses ja „nagu Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast
ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda“.(„Paipoiss Baricco”, Vikerkaar, nr 1-2, 2010, lk 187-191)
Romaanikirjanik pürib vastassuunas.
Maarja Vaino kirjutab oma doktoritöös: „Tammsaarega
seostatakse sagedamini küll märksõna „tõde“, kuid saladus on tõe peaaegu
vältimatu, n.-ö. olemuslik kaaslane. Saladust võib pidada tõele vastanduvaks
nähtuseks: Euroopa kristlikus ühiskonnas on tõerääkimise surve suur , mistõttu
saladus on seotud vaikimisega. Teisest küljest on tõde ise alati olnud
saladuseks, mille leidmise ja mõistmise poole püüeldakse, kuid mis ikka jääb
varjatuks ja pigem aimatavaks. Koos tõega jääb inimesele ka palju muud
mõistuslikult kättesaamatuks. Selline omalaadne taipamatuse seisund ilmneb
sageli Tammsaare teoste salapärases õhustikus.” („Irratsionaalsuse poeetika
A.H. Tammsaare loomingus”, Tallinn, 2011, lk 44) Vaino demonstreerib rohkete näidete varal, et
saladused kui sündmuste käivitajad on üks Tammsaare sagedasemaid kunstilisi
võtteid.
Ka „Rekonstruktsiooni” sündmustiku käivitab saladus ja seda
tammsaarelikul, romaanikunstilisel moel. Saladus tähendab siin teadmatust,
mõistatuslikkust, mõistmatust, mis painab ja millest tahetakse lahti saada ning
„Rekonstruktsioon” ongi ühe saladuse läbi hammustamise ehk tõe
rekonstrueerimise lugu. „Inimene on saladus, ” kirjutas noor Dostojevski oma
vennale, „See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu,
siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan
olla inimene”. („Inimene on saladus” Tõlk. Peeter Torop. LR nr 27-30, 1981, lk
14)