Alljärgnev on Kalevi Kulli järelsõna Konrad Lorenzi raamatu "Das sogenannte Böse" (1963) tõlkele, mis ilmus Tallinna Ülikool Kirjastuses 2018 aasta alguses (vaata siia!).
Koos
Konrad Lorenziga käitumist vaadeldes
Kalevi Kull
Kust on
kiindumus pärit? Mis on meil teiste liikidega ühist, mis on neist
erinev? Kas sõdimine on inimlik või loomne tegevus? Kas on mõni
võti, millega pääseks loomade käitumise mõistmisele oluliselt
ligemale? Neid asju see raamat üksjagu õpetab. Ning tuleb kohe
öelda, et õpetab nii algajale kui asjatundjale.
Konrad
Lorenz on üks loomade käitumise teaduse ehk etoloogia
alusepanijaid. Selle tegi võimalikuks temas liitunud naturalist,
üldbioloog ja looduskirjanik. Ta on ühteaegu väga tähelepanelik
loodusvaatleja ja selgel viisil mõtleja. Selle teaduses nii tähtsa
„vaatluse ja tõlgenduse“ põhimõtte – Beobachtung
und Reflexion – kirjutas ju juba Karl Ernst
von Baer oma peateose (1828) alapealkirjaks.
Kui olete
tähelepanelik vaatleja ja teiste liikide toimetamist nende endi
oludes üksjagu jälginud, siis teate, et kokkupõrked on organismide
elus siiski võrdlemisi harvad. Jutt pole sellest, et üks sööb
teist kui oma loomulikku toitu – see pole siinse raamatu
päristeema. Siin on vaatluse all küsimus kaaslastega kaklemisest
või isegi ehk lihtsalt eemaleajamisest, teise tõrjumisest.
Lorenz uurib
ses raamatus, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on
selle vormid, millal läheb see liiale, kuidas seda pärsitakse, kas
ja kuivõrd on sel seos inimese agressiivse käitumisega. Kas
inimestevahelisel vägivallal on miskit pistmist loomadevahelise
käitumise vormidega?
Tõeline
agressioonivõime sünnib ikkagi alles koos inimkeelega. Vägivald on
võimalik sestpeale, kui tegija saab mõista, et ta teeb teisele
kurja.1
See eeldab mõtlemist, eeldab keelt ja inimest. Seega siis, kuni siin
ei räägita inimesest, ei saa juttu olla vägivallast. Siin on juttu
eemaleajavast käitumisest. Tõsisemad vormid võtab tõrjumine vaid
siis, kui teine ei kuuletu.
Koera
kurjus, õieti kurjustus, see käitumine, mis hirmutab, ei ole koeral
pahateoks plaanitud. Koer, nagu teisedki loomad, ei saa enda üle
mõtelda, tema märgisüsteemidel pole seda võimet, mille annab
keel. Loom ei saa mõista, kuidas teisel on halb. Seepärast ei saagi
ta tahta teha halba. Nii on ka väga väär tema käitumist eales
halvaks pidada.
Ent kaaslasi
hirmutava käitumise vormidel, mida näeme erinevatel liikidel
(sealhulgas inimesel), on ometi üksjagu ühist. Seepärast ongi
organismide käitumise tundjate – bioloogide, etoloogide,
zoosemiootikute töö konfliktide mõistmiseks oluline.
Kui astusin
Indiana Hundipargis sisse selle juhataja, ühe maailma parima huntide
käitumise tundja Erich Klinghammeri2
majja ja nimetasin, et tunnen huvi Jakob von Uexkülli3
uurimusvälja vastu, siis Klinghammer sõnas tervituse asemel: „Te
olete siin majas juba teine külaline, kes Uexkülli teab“.
Küsisin, et kes see esimene siis oli. „Konrad Lorenz,“ lausus
ta.
Lorenziga
pole ma kunagi kokku saanud ja niipalju kui olen järele kuulanud, ka
mitte ükski teine Eesti bioloog mu eluajal. Päris kindel ei või ma
seda öeldes küll olla, nii et kui keegi teab rohkem, oleks põnev
kuulda. Seda enam, et Konrad Lorenz on Tartus käinud ning küllap ta
siis ka mõne siinse bioloogiga kohtus (vt sellest allpool).
Lorenzi mõju
on Eestis muidugi olemas. Etoloogia tõusis maailmas populaarseks
1960. aastail.4
Selle teadusharu üheks esimeseks vahendajaks Eestisse oli Eerik
Kumari5,
meie ornitoloogia eestvedaja, kes hoidis ennast hoolega kursis
maailmas lindude uurimisel toimuvaga. Lorenz oligi ju ennekõike
lindude käitumise uurija. Kumari raamatukogus oli hulk Lorenzi
teoseid (Lorenz 1966a; 1966b; 1968; 1975a; 1978). Neist innustatult
suunas Kumari Eesti ornitolooge siis ka lindude käitumist uurima.
Paigad, kus
Eestis lindude uurimisega tegeldi, olid üsna loomulikult Matsalu,
Vilsandi ja Puhtu. Etoloogia võtsid käsile ornitoloogid Ruth Ling6
ja Sven Onno7.
Kuna selle juurde kuulus ka käitumise filmimine, sattus neile appi
Rein Maran8,
kelle loodusfilmijaks saamine sai peamise tõuke just sealt,
objektiivi kaudu laidudel kajakaid vaadeldes (vt Lõhmus 2011).
Kumaril oli
olemas käesoleva raamatu saksakeelne eksemplar (Lorenz 1966a) ning
koos tema saatesõnaga (Kumari 1969) ilmus Eesti
Looduses järjeloona Viktor Masingu9
tõlkes katkendeid „Niinimetatud
tigedusest“ esmakordselt eesti keeles juba 1969. aastal (Lorenz
1969a; vt ka Lorenz 1969b). See oli veel enne, kui etoloogid Konrad
Lorenz, Nikolaas (Niko) Tinbergen ja Karl von Frisch
said 1973. aastal Nobeli auhinna, mille Masing
(1974) ka eesti keeles ära märkis (vt ka Ling 1978).
Viktor
Masingu märkamata jäänud roll Eesti etoloogias väärib kindlasti
nimetamist. On ta ju tõlkinud saksa keelest eesti keelde peale
Lorenzi veel mitmete etoloogide jt loomade käitumise uurijate –
Niko Tinbergeni (1968), Irenäus Eibl-Eibesfeldti (1972–1973),
Bernhard Grzimeki (1973–1974), Karl von Frischi
(1974) kirjutisi. Masingu – ka tema oli
suurepärane naturalist – ilmseid huvisid oli ökoloogia ja
käitumisuuringute seostamine. Ent suurel määral ühtlasi
bioloogiahariduse edendamine, milleks etoloogiline aimekirjandus
sobib hästi.
Lindude
käitumise uurimise üheks olulisemaks kohaks Eestis kujunes Puhtu
ornitoloogiajaam, eestvedajaks Jüri Keskpaik10
(vt ka Kukk 2009). Ta kutsus minugi sinna ja alates 1968. aastast,
algul kooli-, hiljem ülikooli ajal, töötasin Puhtus kuuel suvel
tema käe all. Keskpaiga peamine uurimisteema oli lindude
soojusregulatsiooni väljakujunemine, selle käitumuslikud ja
füsioloogilised mehhanismid, ökofüsioloogia. Ma ei mäleta, kas
kuulsin Lorenzist seal juba esimesel suvel või mõnel järgmisel,
kuid kogu selle uurimisrühma metodoloogia oli mu meelest natuke
Lorenzi füsioloogilise etoloogia hoiakuga. Istusime vahetuste kaupa
vaatlustelgis tutka, liivatülli, vesikana, lõopistriku ja mitmete
teiste pesade juures lindude käitumist kronometreerides, tõime
linnupoegi laidudelt öisteks katseteks, neid varahommikul pessa
tagasi viies, kasvatasime neid voljäärides, mõõtsime nende
temperatuuri ja hingamist laboris (vt neist töödest raamatus Kumari
1978). 2017. aasta juulis Jüri Keskpaigalt Lorenzi kohta üle
küsides ütles ta, et Lorenz oli küll pigem fooniks ning
uurimisküsimused Puhtus (kus käitumisvaatluste osas oli olulisem
kronometreerimine – muide, lausa ööpäevaringne) ei lähtunud
tema töödest. Tähtsamad olid pigem Pjotr Anohhini11
ja Jakob Uexkülli funktsionaalsete süsteemide mudelid. Ka Niko
Tinbergeni tööd, kelle mõnesid katseid Jüri Keskpaik oli korrata
proovinud. Keskpaik oli saanud ökofüsioloogiaalase koolituse Abram
Slonimilt12,
kelle arendatud teadussuunda on kutsutud etoloogiliseks
füsioloogiaks, ja sealt pärines ka termoregulatsiooni uurimise
teema. Ent üks Lorenzilt pärit mõiste oli tähtis küll – Kumpan
ehk kaaslus; sealjuures kaaslus inimese ja linnu vahel. Nii ehk naa –
mõte, mis Puhtus hõljus ja ka sõnastatud sai, oli püüd luua
organismide käitumise teooria.
1972. aasta
jaanuaris käisime esimesel üleliidulisel loomade käitumise
konverentsil Moskvas.13
Eestist Ruth Ling, Jüri Keskpaik, Aleksei Turovski14,
mina, võimalik et veel keegi. Mäletan Leonid Krušinski ettekannet
– ta tegeles loomade järeldamisvõimega; samuti Jevgeni Panovi,
kes oli Lorenzit tõlkinud vene keelde.
Tartu
ülikoolis luges etoloogiat Ruth Ling. Ka tema on tõlkinud Lorenzit
(Lorenz 1975b). Samuti tõlkis Lorenzit eesti keelde Tiiu Keskpaik
(Lorenz 1980–1981; 1984; Keskpaik 1980), sealhulgas peatüki
käesolevast raamatust (Lorenz 1996). Kuid kuna etoloogia tundus nii
tähtis ja programmis oli teda nii vähe, siis tegelikult juba
ülikooli esimesel aastal pidasime Turovskiga plaani teha etoloogia
seminar. See küll ei käivitunud, selle asemel aga tuli teoreetilise
bioloogia grupp.
Peale
lindude tegeldi ka putukate käitumise teadusliku uurimisega: Vambola
Maavara15
ja Ants-Johannes Martin16
sipelgatega, Aleksei Turovski parasiitsete herilastega (vt intervjuu
temaga – Velmezova, Kull 2016). Lindude käitumisega on aga
tegelenud veel Vilju Lilleleht17,
Kalev Rattiste18,
Raivo Mänd19,
Aivar Leito20
jmt.
Otseselt
etoloogiaalaseid konverentse pole Eestis minu teada peaaegu peetud,
etoloogia on olnud pigem üks tahk muude uurimisteemade juures. Üheks
toredaks erandiks oli käitumise teooriale pühendatud ja paljude
osavõtjatega kaheksas teoreetilise bioloogia kevadkool 1982. aastal
Puhtus, kus said kokku meie zooloogid-etoloogid ja Juri Lotman21
semiootikuna.
Käitumise
ja kommunikatsiooni tähenduslikud tahud on zoosemiootika uurimisala.
See on teadusharu, mis areneb meil praegu suurte sammudega (nt Maran,
Martinelli, Turovski 2011; Maran jt 2016). Üleüldse võib loomade
käitumise valdkond olla Eestis väga suurte võimalustega
uurimisala. Käitumise uurimine ja vaatlemine on ju suhteliselt odav
teadus, mis nõuab vaid palju püsivust ja nutikust ning loomulikku
loodust – seega just väga sobilik Eestisse.
Veidi
Lorenzi elukäigust ja etoloogia kujunemisest
Konrad
Lorenz sündis Viinis aastal 1903 ja suri 1989. aastal samuti Viinis.
Tema isa Adolf Lorenz oli meedik, juhatas Viini ülikooli
ortopeediakliinikut aastail 1889–1924 ning oli ka suurepärane
teadlane. Kodus Altenbergis oli Konrad Lorenz lapsest peale aga väga
suur loodushuviline. Parditiigid olid tema esmaseks vaatluspaigaks ja
akvaarium eksperimenteerimiseks. Oma autobiograafias (Lorenz 1985)
kirjeldab ta neid varaseid vaatlusmuljeid põhjalikult. Partide ja
hanede käitumiskommete tundmises ei saanud hiljem keegi talle vastu.
Konrad õppis
Viini ülikoolis arstiteadust, lõpetades selle 1928. aastal,
seejärel jätkas aga zooloogia õppimisega, mis päädis
doktoritööga 1933. aastal. Tähtis osa oli ka psühholoogial, mida
õpetas Karl Bühler22,
kellel oli talle oluline mõju (Lorenz 1985: 263–264). Aastail
1935–1940 õpetas Lorenz Viini ülikoolis juba ise võrdlevat
anatoomiat ja zoopsühholoogiat (Gorokhovskaya 2007).
Mõni aeg
varem, 1926. aastal oli Jakob von Uexküll rajanud Hamburgis loomade
käitumise uurimise instituudi (Institut für
Umweltforschung). Lorenz külastas Jakob von
Uexkülli tema laboris Hamburgis ja sai sealt palju innustust. 1936.
aastal kohtus Lorenz esmakordselt Niko Tinbergeniga Hollandis. 1937.
aasta suve veetis aga Tinbergen Altenbergis, Lorenzi juures. Aastal
1938 asutas Lorenz ajakirja Zeitschrift für
Tierpsychologie (aastast 1986 on selle
ajakirja nimeks Ethology
ja see ilmub tänapäevani).
1940. aastal
sai Lorenzist Königsbergi ülikooli professor. See oli kunagine
Immanuel Kanti õppetool. Ent oli sõjaaeg ning ka Lorenz arvati
sõjaväkke – sõjaväearstiks. 1943. aastal korraldas Wehrmacht
Köningsbergi ülikooli õppejõududele Tartus kursused koos
loenguprogrammiga ning ka Lorenz käis sellega seoses Tartus esinemas
(Tilitzki 2002: 800). Ta
pidas 1943. aasta 20. oktoobril Tartu ülikooli aulas loengu „Inimese
ja looma psühholoogia võrdlus“, koos „filmi
demonstreerimisega“, nagu Postimees
kirjutas.23
Lorenz pidas
väga tähtsaks asjaarmastajana loodusvaatlustele pühendumist.
„Meie, amatöörid ja diletandid“ – nii iseloomustab ta
omasuguseid, kes suure püsivuse ja pühendumisega tegelevad
käitumisvaatlustega. „Kui oled tõeline amatöör, armastad
tõeliselt mingit sorti kalu, linde või imetajaid, siis sa ei saa
teisiti, kui hakkad asjatundjaks. Asjatundja ei pea olema teadlane,
kuid teadlasel on kahtlemata kohustus olla asjatundja. See, et
asjatundjad nii sageli püüavad teadlasteks saada, käib aga vahel
järgmisel viisil. Asjatundja, kes end veel teadlaseks ei pea, loeb
ja kuuleb, mida kuulsad teadlased on öelnud või kirjutanud asjast,
mis temale, asjatundjale, on iseenesest põhjalikult tuttav.
Üllatusega leiab ta, et need suured mehed ei tea, millest nad
räägivad, ning seetõttu kõnelevad mõttetusi“ (Lorenz 1985:
264).
Etoloogia
algusaegadel (1930. aastail) kujunes loomade käitumist uurivate
bioloogide nn nähtamatu kolledž (Gorokhovskaya 2001: 88), kuhu
kuulusid vanemast põlvkonnast Jakob von Uexküll, Karl von Frisch,
Otto Antonius24,
Otto Koehler25,
Erwin Stresemann26,
Julian Huxley, Eliot Howard27,
Frits Portielje28
ning Lorenzi ja Tinbergeni eakaaslastest või noorematest Bernhard
Rensch29,
Friedrich Goethe30,
Bernhard Grzimek, Heini Hediger, Gustav Kramer31,
Hans Löhrl32,
Günter Tembrock33,
David Lack34,
Jan Verwey35,
Frans Makkink36,
Adriaan Kortlandt. Nende töö pani etoloogiale aluse.37
Teadusharu loojaid on ikka terve hulk ning kellegi tarkust ei või
kuulsuse järgi hinnata.
Richard
Burkhardt (1992: 374) kirjutab: „Enne aastat 1950 oli olnud vaid
kaks konverentsi, millel oli oluline mõju loomade käitumise
uurimisele. Esimene oli Leideni instinkti-konverents 1936. aastal.
Teine oli Cambridge’s 1949. aastal peetud konverents
„Füsioloogilised mehhanismid loomade käitumises“. Leideni
konverents tõi Lorenzi ja Tinbergeni esimest korda kokku ja ühendas
neid opositsioonis vanema põlvkonna subjektiivse loomapsühholoogia
vastu. Cambridge’i konverents andis etoloogia kaasrajajatele sõja
järel esimese võimaluse ümber grupeeruda.“
Omaette lugu
on sõjaaastatega. Sakslased panid Tinbergeni Hollandis mitmeks
aastaks vangi, Lorenz aga sattus pärast sõda ligi neljaks aastaks
(1944. aasta keskpaigast kuni 1947. aasta detsembrini) vangi
Venemaale ehk Nõukogude Liitu. Ta oli erinevates vangilaagrites –
kokku kolmeteistkümnes, sealhulgas pikemalt Armeenias – ja vangina
oli ta enamasti ametis laagri arstina (Sokolov, Baskin 1992; 1993;
Gorokhovskaya 2002).
Kui Lorenz
Venemaalt vangilaagrist 1948. aasta veebruaris koju Altenbergi
jõudis, oli tal kaasas raamatu käsikiri ja kodustatud kuldnokk.
Siitpeale hakkas tema kuulsus kasvama. Sellest käsikirjast sai
hiljem raamat „Peegli tagakülg“ (Lorenz 1973).
Lorenz
kirjutas kokku kümmekond raamatut. Eesti keeles on neist ilmunud
seni kaks: „Inimene leiab sõbra“ (Lorenz 1975b) ja „Kuningas
Saalomoni sõrmus“ (Lorenz 1984). Lisaks aimelistele avaldas ta ka
täiesti akadeemilisi raamatuid, sealhulgas etoloogiaõpikuks sobiva
„Etoloogia alused“ (Lorenz 1978; 1981).
Lorenz oli
austerlane, tema peamine kolleeg etoloogia väljakujundamisel Niko
Tinbergen aga hollandlane. Huvitaval kombel on nii Austriast kui
Hollandist pärit terve hulk etolooge, samuti on teoreetilise
bioloogia ajaloos just Austrial ja Hollandil olnud pikka aega eriline
koht. Hollandis, Leidenis loodi maailma esimene teoreetilise
bioloogia instituut, Hollandist pärineb koos Niko Tinbergeniga lausa
etoloogide koolkond (Burkhardt 1997: 1; Röell 2000). Austrias töötas
bioloogiateoreetikuna Ludwig von Bertalanffy38,
Konrad Lorenzi pere villast sai aga hiljem pikaks ajaks Euroopa ühe
peamise teoreetilise bioloogia instituudi keskus. Nii et ka etoloogia
kujunemislugu paistab tõendavat, et maiskondlik traditsioon on
teadustes oluline.39
Lorenz ja
Uexküll
Konrad
Lorenz pühendas oma doktoritöö (Lorenz 1935; inglise keeles Lorenz
1957) Jakob von Uexküllile. Hiljem, Harvey loengus 1958. aastal
määratleb Lorenz väga selgelt nii oma vaadete sarnasuse kui
erinevuse Jakob von Uexkülli omadest, “... keda ma pean olulistele
filosoofilistele erimeelsustele vaatamata üheks oma kõige
tähtsamaks õpetajaks“ (Lorenz 1960a: 94).
Vist oli
nii, et Jüri Keskpaiga rühmas leidsimegi Uexkülli olulised tööd
Lorenzi kaudu. Mul on meeles, justkui oleks see olnud seotud Lorenzi
Kumpan-artikliga
(Lorenz 1935), milles ta Uexküllile viitab ja mille allikate
ülesotsimise andis Jüri mulle ülesandeks.
Lisaks
Lorenzi ja Uexkülli kohtumisele Hamburgis pidasid need kaks loomade
käitumise õpetuse suurkuju omavahel tihedat kirjavahetust,40
ometi arenesid Lorenzi vaated mitmetes olulistes bioloogia
teoreetilistes seisukohtades veidi erinevas suunas. Darvinistist
Lorenzi jaoks oli loodusliku valikuga seotud kohastumine määravaks
teguriks organismi taju- ja käitumismehhanismide kujunemisel.
Uexküll aga kõneles looduse üldisest plaanipärasusest, mis hoiab
koos looduslike vormide mitmekesisust – teda
huvitasid rohkem sünkroonsed kui diakroonsed suhted.41
Kui ma
Altenbergis Lorenzi maja külastasin (vist aastal 2003), oli seinal
klaasi all Uexkülli saadetud foto koos tervitusega Lorenzile:
„Herzlichen Dank für den fabelhaft interessanten Kumpan. Schema
und Prägung sind die Lösung des Rätsels. J. v. Uexküll, 1934“.
See, mida
Lorenz märkas – et lindude käitumises korduvad võrdlemisi
lihtsad mustrid, et käitumise seaduspärad seletuvad kaunis lihtsate
mehhanismide kaudu –, oli ühtpidi seesama tee, mida käis Uexküll;
Lorenz tõepoolest toetus sellele, kuid tema seletuste haaravus
varjutas teise, sügavamalt semiootilise poole, mis viiski Lorenzi
eemaldumisele Uexküllist. Võib-olla on muidki põhjusi, üheks ehk
Austria teaduslik kool, mida Viini ringi eesmärk – metafüüsika
hävitada –natuke iseloomustab. Ka bioloog ja süsteemiteooria üks
rajajaid Ludwig von Bertalanffy, austerlane nagu Lorenzki, sai
Uexküllilt mõjutusi, pärast aga sobis Lorenziga päris hästi.
Lorenz ja
Uexküll erinevad selles, kuidas nad tõlgendavad Kanti, ja see käib
teadmiste päritolu seletuse kohta üldisemalt. Lorenz oli lühikest
aega ametis Königsbergi ülikoolis ja seal kirjutas ta artikli,
milles põhjendab aprioorsete kategooriate kujunemist loodusliku
valiku kaudu (Lorenz 1941). See töö oli ühtlasi oluliseks
tõukejõuks evolutsioonilise epistemoloogia
nimelise teadussuuna kujunemisel. Niisugune fülogeneesi rõhutav
suund on opositsioonis Jean Piaget’42
töödest lähtuva geneetilise
epistemoloogiaga, mille kohaselt teadmiste
päritolu lähteks on pigem ontogenees (vt Lorenz 1960b). Piaget’
vaated on lähemal Uexkülli omadele.
Üks väike
tähelepanek veel. Sellal kui Lorenz oli Venemaal vangis, asutas rühm
entusiastlikke Austria etolooge Wilhelminenbergi bioloogiajaama
(sellest kasvas hiljem välja praeguseni tegutsev Konrad Lorenzi
nimeline Võrdlevate Käitumisuuringute Instituut –
Konrad-Lorenz-Institut für Vergleichende
Verhaltensforschung). Nad andsid aastail
1946–1947 välja ka ajakirja Umwelt.
Nii bioloogiajaama kui ajakirja asutaja oli Otto Koenig, kaastööliste
seas oli ka Irenäus Eibl-Eibesfeldt43.
Umwelt oli põhiliselt
populaarteaduslik ajakiri, meie Eesti Looduse
sarnane. Huvitav on aga see, et Uexkülli nimi leidub selles üksnes
ühes artiklis (Frühmann 1947), kusjuures koguni mitte artiklis, mis
räägib keskkonnauuringute (Umweltforschung)
ajaloost (Gams 1947). Ühelt poolt on selge see, et saksakeelne sõna
Umwelt oligi
tavakeeles kasutuses „keskkonna“ tähenduses, Uexkülli antud
tähendust „omailm“ esines pigem akadeemilistes tekstides. Ent
antud juhul oli seal midagi veel – nimelt paradigmaatiline erinevus
vaadetes loomade käitumisele, mis viis Uexkülli tööd kolmeks
aastakümneks unustusse isegi loomade käitumisega tegelevate
teadlaste hulgas.
Etoloogia
ja zoosemiootika
1960.
aastail alustas Thomas Sebeok44
tööd etoloogia ja zoosemiootika sidumiseks. Sebeok oli
keeleteadlane, kes uuris keelte mitteverbaalseid vorme ning nägi
loomade tähendusloomes inimkeelte kujunemise olulist eeldust. Ta
toimetas mitu mahukat loomade kommunikatsiooni teemalist kogumikku.
Raamatu „Kuidas loomad suhtlevad" pühendas ta Heini
Hedigerile, keda Sebeok nimetas esimeseks tänapäevaseks etoloogia
ja semiootika seoste rõhutajaks (Sebeok 1977: ix). Seost
semiootikaga on pidanud oluliseks teisedki zooloogid, näiteks Peter
Marler45
ja Irenäus Eibl-Eibesfeldt. Thomas Sebeok puutus kokku ka Konrad
Lorenziga, kuid head klappi neil siiski ei tekkinud (Brier 2011: 42).
Siinkohal on
vajalik täpsustada, et “etoloogia“ võib olla mõistetud mitmes
tähenduses. Esiteks on see lihtsalt loomade käitumist uuriva
teaduse nimi üldiselt. Ent teisalt on see vaid üks koolkond loomade
käitumist uurivate teaduste hulgas. Etoloogia oli Lorenzi ja
Tinbergeni koolkond, mis eristas end võrdlemisi teravalt käitumise
teistsugustest seletusviisidest. Üks neist teistsugustest oli
biheiviorism, mis pööras suurt tähelepanu loomade
õppimismehhanismidele, ent vähem loomade käitumisele liigiomastes
oludes. Juba varem oli arenema hakanud tajuprotsesside uurimise
kallakuga zoopsühholoogia. Etoloogiat ja zoopsühholoogiat üritas
sünteesida Robert Hinde (1970).
Nagu Lorenz
ise on hiljem hinnanud, õitsesid etoloogilised uuringud sõjajärgseil
aastakümneil küll hästi, kuid need olid ühekülgsed. Neis puudus
süsteemipõhine lähenemine ja neis „ignoreeriti peaaegu
täielikult õppimisprotsesse“ (Lorenz 1985: 278). Niisiis ka
tähendusloomet.
Ent
tähendusloomeline tahk on loomade käitumises kahtlemata olemas ja
nii on ka zoosemiootika loomade käitumise mõistmiseks
möödapääsmatu, st Sebeoki programm saab kindlasti järje.
1960.
aastad – selle raamatu kontekst
1960.
aastail, kui käesolev raamat ilmus, oli teadusilmas erakordne aeg.
See oli teadusharude vanade piiride kaotamise aeg, nagu Hinde (1970)
oma loomade käitumise ülevaateraamatu eessõnas ütleb. See oli
kümnend, mil üsna ühel ajal tõusid esile ökoloogia, geneetika,
küberneetika, semiootika, etoloogia. Need teadusharud on omavahel
natuke seotud. Ka bioloogiat ja antropoloogiat hakati uutel viisidel
seostama. See tõi kaasa uusi efektseid seletusi, ent nagu
humanitaaria ja bioloogia piiril kombeks, kippusid sekka bioloogilise
determinismiga liialdamised.
Inimeste ja
loomade käitumise võrdlev analüüs oli tollal ka aimekirjanduses
väga populaarne. Ühe näitena olgu toodud agressiooniteemaga seotud
tapja-ahvi teooria, mille esitas inimese kujunemise kohta Robert
Ardrey.46
Ta kirjutas muuhulgas (Ardrey 1961: 29): „Inimene eristus
antropoidsest taustast vaid ühel põhjusel: ta oli tapja. Ammu,
arvatavasti mitu miljonit aastat tagasi, eraldus tapja-ahvide liin
mitteagressiivsete ahvide seast. Keskkonna eripärast tuleneva
vajaduse tõttu kohanes see liin kisklusele. Kisklusest tulenevate
vajaduste tõttu see liin siis edeneski. Aafrika kolletuvais
savannides loomi taga ajades õppisime jooksma, meie käed vabanesid
haavamiseks ja vedamiseks, selleks polnud enam vaja lõugu, ja nii
need taandusid. Omamata võitlushambaid või kihvu, tuli võtta
relvadeks abivahendid. Kivi, kaigas, raske kont – meie eellaseks
olevale tapja-ahvile oli see ellujäämise küsimus. Kuid relva
kasutamine tähendas uusi ja mitmekordseid nõudeid närvisüsteemile,
et koordineerida lihaseid, puuteid ja pilku. Ja nii kujunes viimaks
suurenenud aju; nii kujunes lõpuks inimene. Vana oletus, et inimene
lõi relvad, on tõest kaugel. Vastupidi – relv lõi inimese.“
Veelgi
populaarsemaks said Desmond Morrise raamatud, sh „Paljas ahv:
zooloogi uurimus inimloomast“ (Morris 1967), ja mitmed tema filmid.
Kui Lorenzi analüüsimaterjaliks olid linnud, kalad, närilised ja
mõned kiskjad, siis Desmond Morris suunas vaatlused inimkäitumisele.
Sotsiobioloogia
ei olnud veel sündinud – selle alguseks loetakse Edward Wilsoni47
raamatu Sociobiology
ilmumist 1974. aastal. Ent Lorenzi ja Tinbergeni darvinistlikud
käitumisnähtuste seletused mõjutasid sotsiobioloogia kujunemist
kindlasti – nad olidki juba seda laadi. Wilson oli sipelgate
käitumise spetsialist ja tema seletused sotsiaalse käitumise
päritolust loodusliku valiku kaudu – mida hakati kiiresti ka
inimühiskonnale rakendama – ajasid paljudel pea sassi.
Need
loodusliku valiku kaudu seletamisega liialdamised tuli läbi elada.
Õpetatud humanitaarid on seda õigusega pidanud biologismiks (nt
Kleeberg 2004; Tallis 2011). Et antropoloogia ja bioloogia kokku
sobiks, tuleb bioloogial endal süveneda sellesse, mismoodi
organismid tähendusi omistavad ja kuidas nad on tajuvad ja toimivad,
ise otsuseid tegevad ja valivad olendid.
Sellest
raamatust endast
Käesolev
raamat, saksakeelse pealkirjaga Das sogenannte
Böse – zur Naturgeschichte der Aggression,
ilmus esmakordselt aastal 1963 (Lorenz 1963). Sellest on mitmeid
kordustrükke ja tehtud hulk tõlkeid. Ingliskeelses Marjorie Kerr
Wilsoni tõlkes, mida on paljukordselt välja antud alates 1966.
aastast, on pealkirjaks lihtsalt On
Aggression. Kuigi sõna „agressioon“ on
ka originaali alapealkirjas, tekitab sellega piirdumine märgatava ja
päris olulise tähendusnihke, sest enamasti defineeritakse
agressiivsust ikka kui käitumist, millega taotletakse teha teisele
halba. Ent arusaam, et teisel võib olla halb, on arvatavasti kõigile
loomadele (peale inimese) võõras.
Eesti keeles
on varem katkendite tõlkimise puhul kasutatud mitut
pealkirjavarianti: „Niinimetatud tigedus“ (Lorenz 1969a) ja
„Niinimetatud kurjus: agressiooni loodusloost“ (Lorenz 1996).
Võib-olla oleks tigeduse ja kurjuse asemel sisuliselt täpsem
„kurjustamine“ või koguni „kurjustus“.
Tähelepanu
selle raamatu vastu on olnud õige suur. Eks see on arusaadav, sest
vägivalla mehhanismide ja päritolu mõistmine on tähtis ning
mõnede vägivalla vormide juured võivad tõesti olla loomsed.
Pealegi sattus raamat ilmuma ajal, mil teda märgati. Sõda oli
võrdlemisi värskelt meeles, küsimus „Miks sõda?“ samuti. Kas
ja kuivõrd on kurja juured inimese-eelsed või kus nad asuvad –
seda oli vaja mõista. Teine tahk on ökoloogiline. Loomadest
arusaamine on nendega koos elamise eelduseks. Nii loomadega
kooselamist kui nendest aru saamist on linnastunud ümbruses väheks
jäänud, soov selleks aga ikka elus.
Lorenzi
vaadete mõistmiseks on vaja tähelepanu pöörata tema jaoks
kesksele nähtusele – püsivatele liigutusviisidele (ingl fixed
action patterns). Loomade käitumine koosneb
korduvatest liigutustest, mis on taandatavad mõnedele
põhiliigutustele, mida varieeritakse. Need põhiliigutused on
sünnipärased ja päranduvad samamoodi kui kehaehitus. Veelgi
üldisemalt – see, mis pärandub, on toimimistsüklid või
-mustrid. Seega käitumise evolutsioon võib alluda samadele
mehhanismidele kui liigiomase kehaehituse kujunemine. Siit siis
etoloogia fülogeneetiline rõhuasetus, mis on Lorenzil valdav.
Püsivate
liigutusviiside avastamine ja nende kaudu käitumise võrdlev
seletamine on sedavõrd haarav, et organismide „tundeilm“ jääb
tagaplaanile.48
Õppimismehhanismidest on Lorenzile peaaegu ainsana oluline neist
kõige lihtsam – vermimine (ingl imprinting),
mida ta ise õppimise hulka õieti ei arvagi. Või siis looduslik
valik, mille ta õppimismehhanismiga samastab. Emotsionaalse maailma
seletamiseks sobib aga paisu taha kogunemise ja vallapääsemise
(ingl releasing)
mudel, kus paisu kõrgus oleneb ooteajast ja kaugusest naabriga.
Lorenz
soovitab ikka seletusi ümber vaadata. Proovida igatahes tasub. Kas
neid käitumisviise, mida Lorenz kirjeldab, annab ka teistmoodi
seletada, kui Lorenz ise kolmandast peatükist alates teeb? Mu
meelest annab küll – ja see on siis ju väga huvitav.
Kindlasti
väärib tähelepanu, et need nähtused, millele Lorenzi raamatu
pealkiri viitab, on enamiku loomade elus harvad. Suurem osa
igapäevaelust on rahulik, ei mingeid kokkupõrkeid. Vildakas mulje,
et agressiivsuseks nimetatu on tavaline, võib tulla kokkupuutest
hoovikoertega, kes hauguvad iga võõra peale, ning ka
loodusfilmidest, mille eriliseks huviks on otsitud dramaatilisus.
Ent mis see
konflikt või kokkupõrge siis ikkagi on? Kas seda tuleb ette ka
rakkude käitumises? Mis erinevus on siin selgrootute ja selgroogsete
loomade vahel? Lorenz sellist küsimust peaaegu ei käsitle. Niisiis
võib siit midagi uut välja tulla.
Lorenz
näitab, et võitlus leiab aset eelkõige liigikaaslaste vahel.
Järelikult on see seotud just omasuguste äratundmisega. Omasuguse
äratundmine on biparentaalsete organismide üldine iseärasus,
sellega saadakse hakkama sõltumata sellest, kui vaesed on liigi
sensoorika ja mälu mehhanismid. Need on selleks parajasti piisavad.
Nii võib
siis öelda, et „agressioon“ loomadel pole muud kui
eemalehoidmine millegi ähvardamise taolise kaudu. Lihtne
zooprokseemika. Enamaks võib see vahel saada vaid siis, kui teine
tõrjuvatele märguannetele ei allu. Kust on see tõrjumine ehk
ähvardamine aga pärit? See on äratundmisprotsessi pidur. See on
mehhanism, millega hoitakse ära äratundmisele muidu järgneda võiv
käitumine – ennekõike seksuaalne. See on piiri kujundav
mehhanism.
Lorenz ütleb
tihti, et liik püüab end alal hoida, ja siis tehakse seda või
teist, „täites ülesannet säilitada liik“. Ometi, miks peaks
liik ennast püüdma alal hoida? Kust see idee tuleb, kuidas seda
põhjendada? Sellele aga Lorenz jällegi tähelepanu ei pööra.
Liikide säilimine ei tulene sellest, et neil on säilimise püüd.
See on üsna eksitav metafoor, sest säilimist taotleda saavad need,
kel on teada enda suremise võimalus. Peale inimeste seda vaevalt
teistel on.
Väärib üle
vaadata seitsmendas peatükis koht, kus Lorenz väidab, et „päris
ilmselt ei ole olemas seda, mida tervikuna võiks nimetada
„emainstinktiks“ või „poegade eest hoolitsemise tungiks“,
puudub isegi kaasasündinud võime tunda ära omaenda poegi“.
Tegelikult on käitumise ja ümbruse „koostoime süsteemitervikuna
selline, „nagu“ teaks asjaomane loom, mida tal tuleb liigi ja
selle isendite ellujäämise huvides teha“. Võib tähele panna, et
see ongi see, mida Uexküll nimetas plaaniks ja millega Lorenz ei
mõistnud midagi peale hakata. Õieti on Lorenzil plaani asemel see
„liigi ellujäämise nimel tehtav“, mis on veelgi eksitavam.
Seda, mida me teeme, ei või ajada evolutsiooni kaela. Seletuste
lihtsus on haarav, ent tihti petlik. Paraku just lihtsate seletuste
poole teadus suures osas püüdlebki.
Olgu mis on,
Lorenzi kutse käitumisvaatlusi teha on võrratu. Neid võimalusi on
juurde tulnud, kas või pesakaamerate näol. Käitumise mõistmine
juhatab meid arusaamisele, kuidas elada koos kõigi teiste liikidega
me maal. Loodus on lähedal.49
Tundes ja eristades ka väärtustame.
Lorenzi
seletusi väärib uurida. Ise käitumisvaatlusi teha. Mõelda.
Tartu–Puhtu
suvi 2017
KIRJANDUS
Anderson, Myrdene
(ed.) 2004. Cultural Shaping of Violence: Victimization, Escalation,
Response. West Lafayette: Purdue University Press.
Ardrey, Robert 1961.
African Genesis: A Personal Investigation into the Animal Origins and
Nature of Man. New York: Delta.
Baer, Karl Ernst von
1828. Entwickelungsgeschichte der Thiere: Beobachtung und Reflexion.
Erster Theil. Königsberg: Bornträger.
Brentari, Carlo
2009. Konrad Lorenz's epistemological criticism towards Jakob von
Uexküll. Sign Systems Studies 37(3/4): 637–659.
Brentari, Carlo
2015. Jakob von Uexküll: The Discovery of the Umwelt between
Biosemiotics and Theoretical Biology. (Biosemiotics 9.) Dordrecht:
Springer.
Brier, Søren 2008.
Cybersemiotics: Why Information is not Enough! Toronto: University of
Toronto Press.
Brier, Søren 2011.
Ethology and the Sebeokian way from zoosemiotics to
cyber(bio)semiotics. In: Cobley, Paul; Deely, John; Kull, Kalevi;
Petrilli, Susan (eds.), Semiotics Continues to Astonish: Thomas A.
Sebeok and the Doctrine of Signs. (Semiotics, Communication and
Cognition 7.). Berlin: De Gruyter Mouton, 41–84.
Burkhardt, Richard
W. 1992. Patterns of Behavior: Konrad Lorenz, Niko Tinbergen, and the
Founding of Ethology. Chicago: The University of Chicago Press.
Burkhardt, Richard
W. 1997. The founders of ethology and the problem of animal
subjective experience. In: Dol, Marcel; Kasanmoentalib, Soemini;
Lijmbach, Susanne; Rivas, Esteban; Bos, Ruud van den (eds.), Animal
Consciousness and Animal Ethics: Perspectives from the Netherlands.
Assen: Van Gorcum, 1–13.
Dewsbury, Donald A.
(ed.) 1985. Leaders in the Study of Animal Behavior: autobiographical
perspectives. Lewisburg: Bucknell University Press.
Eibl-Eibesfeldt,
Irenäus 1972–1973. Galápagos. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti
Loodus 1972, (8): 501–504; (9): 568–574; (10): 630–636; (12):
754–759; 1973, (1): 52–57; (2): 120–124; (3): 185–190; (4):
250–254.
Eibl-Eibesfeldt,
Irenäus 1979. Ritual and ritualization from a biological
perspective. In: Cranach, Mario von; Foppa, Klaus; Lepenies, Wolf;
Ploog, Detlev (eds.), Human Ethology: Claims and Limits of a New
Discipline. Cambridge: Cambridge University Press, 3–55.
Frisch, Karl 1974
[1963]. Mesilased ja lilled. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus
(6): 339–342.
Frühmann, Edmund
1947. Mit anderen Augen. Umwelt: Zeitschrift der biologischen Station
Wilhelminenberg (3): 130–132.
Gams, Helmut 1947.
Aus der Geschichte der Umweltforschung und ihrer Grundbegriffe.
Umwelt: Zeitschrift der biologischen Station Wilhelminenberg (10):
377–379.
Gorokhovskaya, Elena
2001 = Гороховская, Елена Анатольевна
2001. Этология: рождение научной дисциплины.
Санкт-Петербург: Алетейя.
Gorokhovskaya, Elena
2002 = Гороховская, Е. А. 2002. Жизнь в советском
плену и две версии «русской рукописи»
Конрада Лоренца. Вопросы истории
естествознания и техники 3: 529–559.
Gorokhovskaya, Elena
2007 = Гороховская, Е. А. 2007. Лоренц. In: Левит,
С. Я. (ed.), Культурология: Энциклопедия.
Т. 1. Москва: Российская политическая
энциклопедия (РОССПЭН), 1180–1183.
Grzimek, Bernhard
1973–1974 [1962]. Loomad on ju hoopis teistsugused. (Masing,
Viktor, tõlk.) Eesti Loodus 1973, (8): 496–501; (9): 565–568;
(11): 694–699; 1974, (1): 46–52; (2): 110–114; (3): 186–190.
[Tõlge teosest "Wir Tiere sind ja gar nicht so!"]
Hinde, Robert A.
1970 [1966]. Animal Behaviour: A Synthesis of Ethology and
Comparative Psychology. 2nd ed. New York: McGraw-Hill Book Company.
Keskpaik, Tiiu 1980.
Konrad Lorenz, mees Altenbergist. Eesti Loodus (2): 112–114.
Kleeberg, Bernhard
2004. Die vitale Kraft der Aggression: Evolutionistische Theorien des
bösen Affen 'Mensch'. In: Bröckling, Ulrich; Bühler, Benjamin;
Hahn, Marcus; Schöning, Matthias; Weinberg, Manfred (eds.),
Disziplinen des Lebens: Zwischen Anthropologie, Literatur und
Politik. Tübingen: Gunter Narr Verlag, 203–222.
Kriszat, Georg 1958.
Biologie und Umweltlehre. In: Uexküll, Jakob; Kriszat, Georg,
Streifzüge durch die Umwelten von Tieren und Menschen.
Bedeutungslehre. Hamburg: Rowohlt, 163–169.
Kukk, Toomas 2009.
Looduse uurimine algab sageli Puhtust: Zooloog Jüri Keskpaika
küsitlenud Toomas Kukk. Eesti Loodus 60(6): 34–40.
Kumari, Eerik 1969.
Konrad Lorenz. Eesti Loodus (8): 498.
Kumari, Eerik
(toim.) 1978. Lindude käitumine. (Ornitoloogiline kogumik 8.)
Tallinn: Valgus.
Kuresoo, Rein 2001.
Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat.
Ling, Ruth 1978. K.
Lorenz ja N. Tinbergen – kaasaegse etoloogia rajajad. In: Kumari,
Eerik (toim.), Lindude käitumine. (Ornitoloogiline kogumik 8.)
Tallinn: Valgus, 9–18.
Lorenz, Konrad 1935.
Der Kumpan in der Umwelt des Vogels (Der Artgenosse als auslösendes
Moment sozialer Verhaltungsweisen). Journal für Ornithologie 83(2,
3): 137–213, 289–413. [Inglisekeelne tõlge – Lorenz 1957.]
Lorenz, Konrad 1941.
Kants Lehre vom Apriorischen im Lichte gegenwärtiger Biologie.
Blätter für Deutsche Philosophie 15: 94–125. [English trans. in
General Systems 7: 23–35 (1962); and in H. C. Plotkin (ed.),
Learning, Development, and Culture: Essays in Evolutionary
Epistemology. Chichester: Wiley (1982).]
Lorenz, Konrad 1957.
Companionship in bird life. In: Instinctive Behavior: The Development
of a Modern Concept. Claire H. Schiller (ed.), 83–128. New York:
International Universities Press. [Lorenz 1935 tõlge.]
Lorenz, Konrad 1960a
[1958]. Methods of approach to the problems of behavior.
In: The Harvey Lectures: Delivered Under the Auspices of The Harvard Society of New York, 1958–1959, Under the Patronage of the New York Academy of Medicine. New York: Academic Press, 60–103.
In: The Harvey Lectures: Delivered Under the Auspices of The Harvard Society of New York, 1958–1959, Under the Patronage of the New York Academy of Medicine. New York: Academic Press, 60–103.
Lorenz, Konrad
1960b. Comments on professor Piaget's paper. In: Tanner, J. (ed.),
Discussions on Child Development. Vol. 4. New York: International
Universities Press, 28–34.
Lorenz, Konrad 1963.
Das sogenannte Böse: zur Naturgeschichte der Aggression. Wien: Dr.
G. Borotha-Schoeler Verlag.
Lorenz, Konrad
1966a. Das sogenannte Böse: zur Naturgeschichte der Aggression.
Wien: Borotha-Schoeler.
Lorenz, Konrad
1966b. Über tierisches und menschliches Verhalten: aus dem Werdegang
der Verhaltenslehre: gesammelte Abhandlungen. Bd. 1–2. München:
Piper.
Lorenz, Konrad 1968.
Vom Weltbild des Verhaltensforschers: drei Abhandlungen aus "Über
tierisches und menschliches Verhalten". München: Deutscher
Taschenbuch Verlag.
Lorenz, Konrad 1969a
[1963]. Niinimetatud tigedus. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus
(8): 499–502; (9): 562–565; (11): 696–700; (12): 765–768.
[Eessõna, vt. Kumari 1969.]
Lorenz, Konrad 1969b
[1964]. Vihaleajavad loomalood. Eesti Loodus 12: 768. [Originaal:
Lorenz, K. 1964. Zorn über Tiergeschichten. Das Tier 6.]
Lorenz, Konrad 1973.
Die Rückseite des Spiegels. München: Piper.
Lorenz, Konrad
1975a. Die Rückseite des Spiegels: Versuch einer Naturgeschichte
menschlichen Erkennens. München: Piper.
Lorenz, Konrad 1975b
[1950]. Inimene leiab sõbra. (Ling, Ruth, tõlk.) Tallinn: Valgus.
Lorenz, Konrad 1978.
Vergleichende Verhaltensforschung: Grundlagen der Ethologie. Wien:
Springer-Verlag.
Lorenz, Konrad
1980–1981 [1949]. Kuningas Saalomoni sõrmus. (Keskpaik, Tiiu,
tõlk.) Eesti Loodus 1980: (2): 114; (3): 191; (4): 258; (6): 404;
(7): 468; (8): 530; (9): 602; (10): 678; (11): 736; (12): 814; 1981:
(1): 46; (2): 116. [Eessõna, vt Keskpaik 1980; raamatuna Lorenz
1984. Originaal: "Er redete mit dem Vieh, den Vögeln und den
Fischen".]
Lorenz, Konrad 1981.
The Foundations of Ethology. (Lorenz, Konrad Z.; Kickert, RObert
Warren, trans.) New York: Springer.
Lorenz, Konrad 1984
[1949]. Kuningas Saalomoni sõrmus: loomade käitumisviisidest.
(Keskpaik, Tiiu, tõlk.) Tallinn: Valgus.
Lorenz, Konrad 1985.
My family and other animals. In: Dewsbury, Donald A. (ed.) 1985:
258–287.
Lorenz, Konrad 1996
[1963]. Harjumus, tseremoonia ja nõidus (peatükk raamatust
"Niinimetatud kurjus. Agressiooni loodusloost"). (Keskpaik,
Tiiu, tõlk. ja järelsõna.) Vikerkaar 1/2: 145–164.
Lõhmus, Alo 2011.
Ööbikut ei tohi reeta: Rein Marani elu filmides. Tallinn: Hea Lugu.
Maran, Timo;
Martinelli, Dario; Turovski, Aleksei (eds.) 2011. Readings in
Zoosemiotics. (Semiotics, Communication and Cognition 8.) Berlin: De
Gruyter Mouton.
Maran, Timo;
Tønnessen, Morten; Armstrong Oma, Kristin; Kiiroja, Laura; Magnus,
Riin; Mäekivi, Nelly; Rattasepp, Silver; Thibault, Paul; Tüür,
Kadri 2016. Animal Umwelten in a Changing world: Zoosemiotic
Perspectives. (Tartu Semiotics Library 18.) Tartu: Univeristy of
Tartu Press.
Masing, Viktor 1974.
Nendest, kes mõistavad loomade keelt: Nobeli preemia kolmele
etoloogile. Eesti Loodus (6): 337–339.
Mildenberger,
Florian 2005. Worthy heir or treacherous patricide? Konrad Lorenz and
Jakob v. Uexküll. Rivista di Biologia 98(3): 419–433.
Morris, Desmond
1967. The Naked Ape: A Zoologist's Study of the Human Animal. New
York: McGraw-Hill.
Röell, D. René
2000 [1996]. The World of Instinct: Niko Tinbergen and the Rise of
Ethology in the Netherlands (1920–1950). (Kofod, Margaret, trans.)
Assen: Van Gorcum.
Schroeder, Leopold
von 1888. Die Hochzeitsbräuche der Esten und einiger anderer
finnisch-ugrischer Völkerschaften in Vergleichung mit denen der
indogermanischen Völker: Ein Beitrag zur Kenntniss der ältesten
Beziehungen der finnisch-ugrischen und der indogermanischen
Völkerfamilie. Berlin: Verlag von A. Asher.
Sebeok, Thomas A.
(ed.) 1977. How Animals Communicate. Bloomington: Indiana University
Press.
Sokolov, Vladimir
E.; Baskin, L. M. 1992 = Соколов, Владимир Е.;
Баскин, Л. М. 1992. Конрад Лоренц в советском
плену. Природа 7: 125–128.
Sokolov, Vladimir
E.; Baskin, L. M. 1993. Konrad Lorenz: A prisoner of war for three
years. International Journal of Comparative Psychology 6(3): 178–182.
Tallis, Raymond
2011. Aping mankind: Neuromania, Darwinitis and the Misrepresentation
of Humanity. London: Acumen.
Tamm, Marek; Kull,
Kalevi 2015. Eesti teooria. Akadeemia 27(4): 579–624, 761–763.
Tilitzki, Christian
2002. Die deutsche Universitätsphilosophie in der Weimarer Republik
und im Dritten Reich. Teil 1. Berlin: Akademie Verlag.
Tinbergen, Niko
1968. Mesilasehuntide jahimaadel. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti
Loodus (9): 562–566; (10): 622–627; (11): 687–692; (12):
752–756.
Velmezova,
Ekaterina; Kull, Kalevi 2016. Tõlkimine kui zoosemiootika
põhiküsimus: Aleksei Turovski ja Tartu–Moskva koolkond. Acta
Semiotica Estica 13: 197–210.
Weber, Andreas 2011.
Kõik me tunneme: Inimene, loodus ja eluteaduste revolutsioon.
Tallinn: Varrak.
Vt Anderson 2004.
Erich Klinghammer (1930–2011) –
Saksa-Ameerika zooloog, muuhulgas Brehmi „Loomade elu“ tõlkija
inglise keelde.
Jakob von Uexküll (1864–1944)
– baltisaksa-Eesti bioloog, üks biosemiootika
rajajaid.
Sõna „etoloogia“
on muidugi vanem – käitumisuuringute tähenduses pärineb see
juba 19. sajandist. Näiteks baltisaksa indoloog Leopold Schröder
(1851–1920) nimetab oma väitekirjas
eestlaste pulmakommete võrdlevast analüüsist seda uurimust
kuuluvaks etoloogiasse ehk käitumiskommete teadusesse, mis tuleb
veel luua (Schroeder 1888: v).
Eerik Kumari
(1912–1984) – Eesti
bioloog, ornitoloog ja looduskaitsetegelane.
Ruth Ling (s 1926) – Eesti bioloog,
ornitoloog.
Sven Onno
(1932–1974) – Eesti
bioloog, ornitoloog. kalakajakate uurija.
Rein Maran (s 1931) – Eesti
loodusfilmide tegija.
Viktor Masing (1925–2001)
– Eesti bioloog , ökoloog, üks mitmekülgsemaid Eesti
loodusetundjaid.
Jüri Keskpaik – Eesti bioloog,
ornitoloog (sünd 1936), tegelenud lindude ökofüsioloogia ja
etoloogiaga.
Pjotr Anohhin (1898–1974) – Vene
neurofüsioloog, Ivan Pavlovi tuntumaid õpilasi.
Abram Slonim (1903–1986) – Vene
ökofüsioloog, uuris termoregulatsiooni ja instinktiivset
käitumist.
Selle ametlik nimi oli „Первое
всесоюзное совещание по экологическим
и эволюционным аспектам поведения
животных“.
Aleksei Turovski (s 1946) – Eesti
bioloog, etoloog, parasitoloog ja zoosemiootik.
Vambola Maavara (1928–1999) – Eesti
bioloog, entomoloog, sipelgate uurija.
Ants-Johannes Martin (1946–2017)
– Eesti bioloog, entomoloog, sipelgate uurija.
Vilju Lilleleht (s
1939 – Eesti bioloog, ornitoloog, etoloog.
Kalev Rattiste (s 1955) – Eesti
bioloog, ornitoloog.
Raivo Mänd (s 1954) – Eesti bioloog,
loomaökoloog.
Aivar Leito (s 1954) – Eesti bioloog,
ornitoloog.
Juri Lotman (1922–1993)
– Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, üks
Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaid.
Karl Bühler (1879–1963) – Saksa
psühholoog ja keeleteadlane.
Postimees nr 241, 20. okt. 1943,
lk 3.
Otto Antonius
(1885–1945) –
Austria zooloog, Viini Schönbrunni loomaaia direktor.
Otto Koehler (1889–1974) –
Saksa zooloog ja etoloog.
Erwin Stresemann (1889–1972)
– Saksa ornitoloog.
Henry Eliot Howard
(1873–1940) –
Inglise ornitoloog, lindude territoriaalse käitumise uurija.
Anton Frederik Johan Portielje
(1886–1965) – Hollandi etoloog.
Bernhard Rensch (1900–1990)
– Saksa ornitoloog, evolutsioonibioloog.
Friedrich Walter Goethe (1911–2003) –
Saksa bioloog, ornitoloog.
Gustav Kramer (1910–1959)
– Saksa zooloog, ornitoloog, allomeetria
uurija.
Hans Löhrl (1911–2001) – Saksa
ornitoloog.
Günter Tembrock (1918–2011) – Saksa
etoloog ja zoosemiootik.
David Lambert Lack (1910–1973)
– Briti evolutsioonibioloog, etoloog ja
ornitoloog.
Jan Verwey (1899–1981) – Hollandi
bioloog.
Gerrit François Makkink (1907–2006) –
Hollandi etoloog.
Etoloogia kujunemise kohta vt nt Röell
2000; Gorokhovskaya 2001; Burkhardt 1992.
Ludwig von Bertalanffy (1901–1972)
– Austria bioloog, üks üldise süsteemiteooria rajajaid.
Maiskondlikust traditsioonist Eesti
teaduses ja ka laiemalt vt Tamm, Kull 2015.
Osa Uexkülli ja Lorenzi kirjavahetusest
(sh mõned kirjad, mis teadusloolastel veel lugemata) on hoiul Jakob
von Uexkülli Keskuse arhiivis Tartus.
Uexkülli kolleeg, Rootsi zooloog Georg
Kriszat püüdis hiljem Lorenzi ja Uexkülli lähenemisi omavahel
siduda (Kriszat 1958; ka Brentari 2015: 36). Lorenzi ja Uexkülli
suhetest on rohkem kirjutanud teadusajaloolased Florian Mildenberger
(2005) ja Carlo Brentari (2009; vt ka Brier 2008: 314).
Jean Piaget (1896–1980)
– Šveitsi psühholoog, kognitiivse arengu teooria looja.
Tollal nimega Irenäus
Eibl.
Thomas A. Sebeok (1920–2001) –
Ameerika keeleteadlane ja semiootik, üks maailma semiootika
kauaaegseid liidreid. Tema isiklik raamatukogu, mis sisaldab palju
loomade kommunikatsiooni teemalist kirjandust, saadeti pärast tema
surma Tartusse ja on Tartu ülikooli semiootika osakonnas hoiul.
Peter R. Marler (1928–2014) –
Inglise-Ameerika zooloog, loomade kommunikatsiooni uurija,
linnulauluspetsialist.
Robert Ardrey (1908–1980)
– USA kirjanik ja antropoloog.
Edward Osborne Wilson (s 1929) – USA
bioloog, entomoloog.
Rituaalide etoloogilisest tõlgendamisest
vt Eibl-Eibesfeldt 1979. Vrd nt Weber 2011.
Viide raamatule Kuresoo 2001.