19. detsember 2022

Uuspuritaanluse vari, Andrew Tate'i juhtum

 

Mult küsiti, kas oleksin nõus vestelma Andrew Tate’i teemal. Olen vabalt, aga paraku mitte siis, kui selleks Tallinna pean sõitma (põhjus on puhtproosaline, ainuüksi sõit võtaks koduuksest-koduukseni üle kuue tunni st põgus vestlus pealinnas oleks mulle terve kulutatud päev).

Paar esmamuljet siiski formuleerin.

Just esmamuljet, sest tutvusin selle fenomeniga alles küsimise peale ja põgusalt. Tegu on interneti välksuperkuulsusega, sööstinfluentseriga, kelle varasem keskpärane veebitähelepanu ületas 2022 aastal UKs nt Donald Trumpi ja Kim Kardashiani viimase paari aasta teravamad tipud.


 Allikas: The Guardian. Inside the violent, misogynistic world of TikTok’s new star, AndrewTate


Niisiis. Mida öelda Andrew Tate’i tähelennu kohta?


Esiteks. Tegu on eelkõige sümptomiga ja nii äge sümptom väärib kahtlemata uurimist, fenomen mõtestamist. Sümtomit vastandaks siin voolijale, loojale, mõjutajale selle sõna algupärases tähenduses. John Fowles on kenasti öelnud, et Kolmanda Reichi traagika ei seisnud Hitleris, vaid kümnetes miljonites sakslastes, kes temaga kaasa läksid. Samuti võib praegu vaielda Putini ja rohkem kui saja miljoni venemaalase vastutuskoorma jagunemise üle, aga Andrew Tate’il pole mingit muud jõuhooba peale avaldatud sisu, tähendab, teda jälgitakse-järgitakse täiesti sunnivabalt, tal pole Gestapot ega OMONi ega kogu riiki läbistavat repressiivset bürokraatiaaparaati, mis mittelojaalsuse eest karistab. Tema jüngrihordid on tekkinud igasuguse sunnita. Sestap on õigustatud küsimus, et mis see on, mis nii võimsat resonantsi tekitab ja miks. Miks selline sõnum puudutab nii paljusid?



Teiseks. Andrew Tate’i blokeerimine ja väljaviskamine sotsiaalmeediaplatvormidelt ei kaota põhjust, miks ta nii paljudel nii kõnetav on. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei eita tema kahjulikku, negatiivseid tendentse võimendavat mõju jms.

Kolmandaks. Andrew Tate’i kohta võiks öelda, et ta näitab, miks teatud soostereotüübid kunagi täielikult ei kao. Ei kao, sest need on paljus tõesed (pragmatistlikke psühholoogiliste koolkondade tähenduses). Andrew Tate artikuleerib teatud mehelikke tunge, aga teeb seda robustselt, kultiveerimata, häbitult. Ta ei häbene ega suru alla neid aspekte, mida hingeliselt arenenum mees ise teeb. See mõju on ära tuntud ja tema kritiseerimisel rõhutatakse õigustatult sellele, et ta võib noortele meestele halvasti mõjuda. Võib jah, kahtlemata.
Selgituste huvides võiks kõrvutada teda sellise sotsiaalmeedia superstaariga nagu Kylie Jenner. Arenenud hingeeluga naine häbeneb oma tungi valitseda oma kehakurvidega maailma. Tõenäoliselt ainuüksi selline sõnastus tekitab paljudes protesti, ometi on Kylie Jenneri röögatu populaarsus eiramatu antropoloogiline fakt. Kylie Jenner on paarkümmend korda populaarsem kui Greta Thunberg (soovitan siin Bill Maheri lühikest klippi „OK, Zoomer”) Kylie Jenner kruiisib ringi eralennukiga, propageerib ohjeldamatut tühitarbimist ja priiskav-luksuslikku elustiili, moodsat printsessilugu kõigile tüdrukutele... kui nad vaid oma keha õigetele standarditele vastavaks treivad ja ilutarbivad. Ses mõttes ökoloogiline ja psühholoogiline kurjategija par excellence, mürgiste unistuste superturundaja. Ometi vihata Kylie Jennerit on mingis mõttes misogüünne (täpsemini: soospetsiifiline misantroopia). Kuidas vihata kedagi, kes heliseb kaasa nii paljudes tüdrukuhingedes?



Andrew Tate’iga on lugu sarnane. Ta kehastab primitiivsel ja robustsel kombel midagi, mis kõnetab väga palju noori mehi.
Nii Tate’i kui Jenneri kohta võib öelda, et nad nuumavad neid loomi noorte inimeste hingedes, keda näeksime parema meelega dieedil olevat.

Neljandaks. Psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte välja juurimist. Nende välja juurmine tähendaks kastreerimist (psühhoanalüütilises tähenduses: mehe sookuritegu on vägistamine, naise sookuritegu on kastreerimine), aga Tate’i populaarsus on vaadeldav just nimelt vastureaktsioonina kultuuri kastreerivale survele (vt Warren Farrell, John Gray „The Boy Crisis: Why Our Boys Are Struggling and What We Can Do About It”) Jordan Petersonipopulaarsus on sama nähtuse sümptom. Kujundlikult, kui vägistamise ärahoidmiseks peetakse sobivaks meetmeks massiivset ja preventiivset vaipkastreermist, siis on vastureaktsioonid täiesti ennustatavad. Mõistagi käib kemplus eelkõige ideoloogilisel tasandil ja sealhulgas enesekastratsioonile kutsuvalt, nt võukluses ja kväärideoloogias on see mõõde selgelt olemas (et mitte öelda otsesemalt, et kväärideoloogia on enesekastratsiooni loits nn sookorrigeerimine selle aktualisatsioonivorm). Arusaadavalt sülitavad tugevamate instiktidega noored selle kohe välja, nii naised kui mehed. Lihtsalt robustse instinktijaatuse väljundid on erinevad. Varajastes kahekümnendates ja hilisteismelised instinktinaised signaliseerivad Twitteris oma sugulist naksakust, on 160-tähemärgises lordoosis ja esitavad meestele üha kõrgemaid standardeid (puhtfüüsilistest parameetritest (nt pikkus) staatuseni), samaealised mehed visklevad ka „kõvatavad” oma julma sooloogika kohaselt. Andrew Tate on üks reljeefne näide ja (pelgalt kõrvalnähuna ja-või vaistlik) vastuhakuvorm uuspuritaanlusele.


Natuke vanemal inimesel on seda arusaadavalt häiriv (sekkumata) näha.
Thomas Manni „Võlumäe“ V peatükis meenutab Hans Castorp meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas, ning resümeerib: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.





Nagu varem olen kirjutanud: „Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi ägenemine on jõudnud määrani, kus (eriti naiste) soomarkerite signaliseerimine läheneb juba pornograafia ja ekshibitsionismi piirile ning sellega paralleelselt levivad samavõrd otsekohesed ja robustsed zoosemiootilised kontakteerumiskatsed (eriti meestelt). ” (Vt „Uuspuritaanlik mõtlemine” PM 7.4.2021)
(Näiteks on väga kõnekas, kuidas nii mitte-woke ajakirjanik nagu Piers Morgan grillib Tate’i väite eest, et meestele meeldivad 18-19 aastased naised rohkem kui 25-aastased, sest nendel on vähem seksuaalsuhteid jms seljataga. Et selline seisukoht on üheselt misogüünne. Kus siin see misogüünsus on?! See on primitiivne evolutsioonibioloogia (rõhutan: primitiivne) ühendatud rämeda taktitundetusega, mitte misogüünia, süüdistus, mis lendab üha kergekäelisemalt.)

Viiendaks (ja siin võib mu kõhutunne olla põlvkondlikult kõige iganenum). Eesti, nagu ikka, ilmnevad Lääne kultuuri äärmused märksa leebemas ja lahjemas vormis. Võimalik, et sõda Ukrainas mahendab seda veelgi. Miks? Sest sõda tuletab meelde, et „mehe roll on olla naiste ja laste kaitsja ja tema auks ja kohuseks on vajadusel ka selle nimel hukkuda”. Tate artikuleerib seda korduvalt (mõistagi mitte riigikaitselises tähenduses) Et see ürgne sooline rollijaotus on ka seadusesse raiutud (seaduse ainus sooline kohus!) näitab ühelt poolt igasuguse sootundlikkuse ja feministliku diskursuse valiknägemist. (Ja pole juhus, et Zelenskõi puhul räägitakse ta munade suurusest jne st kastratsioon on ei ole praegu väga in. Vene vägistajatele seatakse vastu eriti suurte munadega mehed).



Võib-olla paneb siis vähemalt see kellelgi mingi anduti tööle, et EKRE on noorte (meeste) hulgas pika puuga populaarseim partei.



Võib tõmmata selgitusliku joone kahe mõttelise punkti vahele psühhogeograafilisel maastiul. Ühes otsas on kontorivalguse-teadvusega sekspositiivne ekspert, kelle karmi ja ranget jutlust konspekteerivad neitsilikkusesse hirmunud neiud ja ennast kastreerinud (kväär)noormehed, teises otsas on tõrvikurongkäigu-psüühe ja šamaanitrummid, ekstaatiline sootants niiskes metsaöös. Arenev seadusandlus annab õiguse üha rohkem esimestele, Darwin üha rohkem teistele. Valmiskastide juures eelistavad noored samuti pigem viimast, tähendab vitaalset barbaarsust kastreeritud kontoritöötajale. Kväärideoloogial on kastreermiskultuse elemendid ja see tekitab vitaalsemates isendites instinktiivse äratõukereaktsiooni. Instinktiivse st siin ei aita grammigi veel põhjalikum ja kannatlikum „sekspositiivne konsensuskoolitus” veelgi eredemalt valgustatud auditooriumis, sest, ütleme, see on psühhofenomenoloogiliselt ööklubi vastand.



(rohkem ei jaksa praegu visandada...)