Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjad

 Ilmus ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 3.2024

Õhtu ei too iial midagi tagasi

Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu. Kirjad. [Tallinn]: Aadam ja pojad, 2022. 389 lk.

„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”
Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.
Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumiaegset lugemismälestust).

Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse lülitunud ja nupp sellesse asendisse kinni kiilunud.¹ Mu arust seda „ilma põhjuseta” rõhutatakse liiga vähe. Eriti praegusel ajal vaimse tervise epideemiast rääkides. Praegu on küllalt põhjust olla ärev ja masendunud, seega võib püsivalt alanenud meeleolu olla hoopis normaalse vaimse tervise tunnus – hädaandurid funktsioneerivad normaalselt! Sõna „depressioon” reserveeriks ikka haiglaselt, mitte põhjendatult-ootuspäraselt alanenud meeleolule.

Alanenud meeleolu ja anhedoonia on Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse läbiv tundetoon. Kas see on depressiivne kliinilisemas tähenduses? Vähemasti Kaplinski puhul pole raske pidada meeleolu alanemist täiesti kohaseks reaktsiooniks. Ta keha on sõna otseses mõttes hääbumas ja seega on ta vaimuseisund sellega samas taktis. Ning ta kirjad ja mõttekäigud on muu hulgas hääbuva kehaga vaimses vastastikseoses. Õnnepalu tunnistab, et on samuti olnud depressiooniga hädas. Raamatu lõpus muutub ka Õnnepalu elujõuetus füsioloogiliselt põhjendatuks: ta lööb rattaga kukkudes pea tugevalt ära ja adekvaatne diagnoos hilineb sedavõrd, et Õnnepalu leiab end ühel hetkel haletsusväärses olukorras, alasti vannitoapõrandal liikumisvõimetuna vedelemas (põletikuline koevedelik ajule surumas, nagu hiljem selgub). Õnneks abi saabub, aga kehalise jõu kadumise peegeldust vaimus jõuab kirjadesse omajagu.

Lühidalt põhjendaksin oma hilisteismeea reaktsiooni – NB! kirjanduskogemust-lugemiselamust! – Holden Caulfieldile umbes nõnda. Olin täiesti ebadepressiivne ja eluablas, oli 1990-ndate lõpp ja ma pärinesin palgatöölistest vanemate viielapselisest perest (ainelisest vaesusest, eks). Holden oli minu kogetud standardite järgi lausa uskumatult rikas (hotellid ja kohvikud!), läks ise koolist ära!, ja siis muudkui halas ja virises. Tänamatus kuubis! Ta oli mulle instinktiivselt vastumeelne ja kehaliselt mõistetamatu. Mulle oli hamburger eksootiline luksus, mida sai ehk korra aastas linnas käies, aga see hellitatud nagamann pugib nagu muuseas kotletisaiu, ja siis aina soiub ja ahastab, püsiv piste ahtris. Igatahes mu füsioloogiline seisund ja ontogeneetiline maailmasse suunatus olid sellised, et Holden Caulfield oli mu jaoks ebasümpaatse tänamatusekehastusena.

„Liiga magusa elu haigus on diabeet, liiga turvalise elu haigus on depressioon,” arutleb Õnnepalu intrigeerivalt ja veenvalt: „Ühesõnaga, nii nagu me ei oska hästi elada maailmas, kus magusat on saada iga kell ja piiramata koguses, nii ei oska me elada ka maailmas, kus kõik hädaohud on ette elimineeritud, kus turvalisus on kuulutatud ülimaks hüveks ja surm on igal juhul skandaal, mida tuleb vältida, kasvõi nui neljaks!” (Lk 115–116)
Osalt on see kahtlemata nii. Hea tervisega noored mehed tajuvad seda instinktiivselt, teevad jackass’i, parkuuri ja harrastavad täiskontaktalasid. „Ära seda rulatavaid lapsi” on (noorte meeste hulgas) meeletut resonantsi tekitanud Jordan Petersoni menuki „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (2018, e k 2019) üks peatükk. Arenevad lapsed harjutavad end ohuga ja peavad saama seda teha, kui neil rulatada ei lasta, otsivad nad midagi muud. Hea tervisega inimene vajab õiges doosis ohtu, väikseid füüsilisi traumasidki. Nassim Talebi „Antihabras” (2012, e k 2019) on samuti mammutarutlus sellel motiivil. Seegi on populaarne teos ja autoril on rohkelt tänulikke pooldajaid.

Praegu on mu suhe (st lugejapositsioon ja vahetu kogemus) Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetusse küllalt sarnane sellega, mis oli gümnaasiumieas Holden Caulfieldi: füsioloogiline reesuskonflikt, tõutaktide täieline ühildamatus (olen just selles eas, mida raamatus kirjeldatakse kui kõige elujõulisemat, lisaks on mul väikesed lapsed, teisisõnu olen kehaliselt väga tegus ning tulevikku suunatud – sellise olemise vektor on täiesti vastandsuunas poeetilisele „surmaigatsuseilule”, mis kõigele laisalt käega lööb, maailma ees alla annab, hüvastijätuks lehvitab ja leegi kustumisega lepib).

Tunnen, et päris otsekoheselt väljendudes oleksin „Keeles ja kirjanduses” umbes

nagu „Hiired tuules” Jermakoff avalikus WCs Victori kõrval. („Victor urineeris väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees.“) Ja küllap sellise seisukoha mahlaka lärtsatusega väljaütlemine ise on nende sõnade kinnituseks.

Oma seisukoha ebaoriginaalsuse tõstmiseks osundan kirjandusinimest, kes on must füsioloogiliselt maksimaalselt kaugel. Sirje Kiin (snd 1949) pihib pärast kõnealuse kirjavahetuse lugemist Facebookis (27.juuli 2023):

„PIHTIMUS. Harva tunnen südamest kahetsust, kui olen lugenud raamatut autorilt, keda olen varem hinnanud. Nüüd just juhtus paraku see haruldane asi, kui lugesin Jaan Kaplinski surmaeelset kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga. Teadsin ju eelnevalt, et tegu on ühe ande ja vaimu hääbumise looga, aga ootamatult kujunes see koguni mõlema kirjasaatja hääbumise looks, mida oli üpris kurb lugeda. Ühel saatuslik haigus, teisel saatuslik õnnetus, millele saab inimlikult ainult kaasa tunda.

Aga kas seda valusat hääbumist peab tingimata nii lähedalt dokumenteerima ja avaldama raamatus, selles kahtlen ja kahetsen samamoodi nagu pärast seda, kui lugesin kunagi ammu läbi üüratult paksu raamatu Karl Ristikivi päevikud.

Ma vist ikka ei taha, et vaim niivõrd lihaks peab saama, ei taha ma inkarnatsiooni.”

Tõrge ja vastumeelsus Kaplinski ja Õnnepalu kirjavahetuse suhtes on mõistetavad, sest peamine, mida see raamat kogemata rõhutab, ongi vaimu ja liha ühtsus. Kinnitus sellele, et kui hääbub liha, siis hääbub ka vaim. Vaimuinimesele kahtlemata väga häiriv mõte.

Jah, aju on kehaosa ja allub kehalisele hääbumisele. Ei leidnud ma eest vana targa mehe (pean silmas Kaplinskit, mitte Õnnepalu) kontsentreeritud elutarkust, vaid nukra dokumendi sellest, et ka mõte on töntsiks ja väetiks jäänud, olgu selle näiteks mõni keelefilosoofiline uid või torisemine keele liigse normeerimise pärast. Need on kehvad meenutused elujõulise Kaplinski keelefilosoofilistest esseedest, mitte aga kaugemale arendatud mõttekäigud; need on udused vaimumälupildid, mitte maksimaalsesse vaimuküpsusse jõudnud äratundmised.

Kui Kaplinski hakkab mõtisklema n-ö tsivilisatsioonilistes kategooriates, näiteks võrdlema lääne- ja idamaid, siis pole tegu spenglerliku kotkapilguga, vaid lausa piinlikult lihtsakoeliste klišeedega, mis ei kannata mingit geopoliitilist analüüsi ega kõrvutamist aktuaalsete makrotrendidega. Kui ohkatakse raugelt, et ei usu, et USA-l on Hiina vastu mingit šanssi (lk 331), siis pole see avar erudiidipilk, vaid aegunud ja eksitav ekstrapolatsioon 1990.–2010. aastate erakordselt ajutistest trendidest, ajast, mida ta ehk viimasena mäletab. Ka arutlused rohepöördest ja looduskaitsest on paraku õige lihtsakoelised.

Samuti visises igasugune punkarlus ja kontraelitaarsus välja ta erandlikust suhtumisest Venemaase.
See pole päevapoliitikast üle ulatuva suurvaimu avar kaemus, vaid vastupidi, vananeva poeedi väiklane solvumine selle peale, et Lääne-Euroopas ei tunta ta luule vastu enam suurt huvi, aga Venemaalt sai veel hiljuti tunnustust (need arutlused toimusid enne agressiooni Ukraina vastu, aga naiivsed ja lihtsakoelised tunduvad ikka). Jah, mõistan Kiini häiritust (kuigi mu enda oma, kordan, on primaarselt füsioloogilis-instinktiivne).
Õnnepalu on põhimises samuti selgelt poeet: tema pidev kordamine, et miski ei taastu, miski ei tule tagasi, pole samuti suur läbinägelikkus ega intellektuaalne üldistus (või herakleitoslik metafüüsika), vaid pigem poeedimodaalsus, sissekasvanud loobumismeeleolu ja võimetus vaimustuda.

Selliste sõnadega piirduda oleks aga ülekohtune, eriti Õnnepalu suhtes, kes alustab ja lõpetab heas toonuses, kuid on peatrauma tõttu vahepeal üsna hädine. Kirjavahetuses siiski leidub huvitavaid mikroesseekesi ja värskendavaid (kultuurikriitilisi) tähelepanekuid (umbes selliseid nagu see depressiooniküsimus, millega ma eespool pisut kaasa läksin), kuid üldine iseloomustus raamatu kohta oleks ikka: lahja. Vaimselt tuumakat kraami on sellise mahu kohta väga vähe. Noogutan ägedalt kaasa Kaplinskiga, kui ta ütleb, et „mulle vist meeldib kirjanduses kõige enam see, mida võiks nimetada intelligentseks lobisemiseks” (lk 131). Just sel põhjusel mulle meeldivad Ilmar Vene raamatud, millest iga kirjandusõpetaja tõmbaks maha vähemalt kolm neljandikku, lisades märkuse: „Teemast mööda!”, samuti Uku Masingu saba ja sarvedeta esseed ning Tammsaarele ette heidetud targutamine. Intelligentne lobisemine on tõeline vaimutoit ja suur hingekosutus, aga ses kirjavahetuses on seda napilt. Tohutu maht läheb lihtsalt ilmaarvustusteks ja argiraportiteks: ilm oli selline, tegin seda ja teist, nägin linnukest X ja lilleke Y juba õitses ja kirja kirjutamine, vaat, ei edene teps. Ja kui sekka pudenevad märkused, et äkki ei saagi korralikku raamatut (lk 188) ja „oleme kirjatöös vanad kalad, nii et midagi ikka tuleb. Kui pää ei leia, mida kirjutada, leiavad sõrmed” (Kaplinski, lk 312), siis hakkab see kõik kokku ärritama – see on lugeja ees lugupidamatu.
Aga küllap jätkub piisavalt neid lugejaid, kelle mälestused Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu senisest loomingust loovad piisavalt auke lappiva eelhoiaku, et raamatu hõredus eriti ei häiri,² või kellel on lihtsalt suur aukartus.³

P.S. Tõeliselt huvitav oli Tõnu Õnnepalu vanaisa lugu (Lk 324-330). Ja täiesti omaette klass on Õnnepalu viimane kiri, see on eksistentsialistliku esseistika pärl! On huvitavaid mõtteid ühiskonna polariseerumisest, kirjandusteaduse võimetusest haarata põhilist, abieluvõrdsusest, muusikast ja veel nipet-näpet, aga, pagan, raamat on pea 400lk!

1Vt R. M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile. [Tallinn]: Argo, 2020.

2Vt nt M. Mikomägi, Tõnu Õnnepalu: õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda“, kes lihtsalt elavad – Maaleht 15. X 2022 ja lugejamuljed Goodreads-is (https://www.goodreads.com/book/show/62626737-kirjad).

3Nt P. Põldmaa, Veel kirjutada. Veel rääkida. – Looming 2022, nr 12, lk 1731–1734.

Carolina Pihelgas «Lõikejoon»

 Ilmus Postimehes 30.01.2024

Fragment pärispatu individuatsioonist: tütarlapsest sirgub naine

Mis on luule? Väike kange kraam. Ses mõttes on eelkõige luuletajana tuntud Carolina Pihelgase teine proosateos aus luuletajaraamat – väike kange kraam. Teos on mahult väga napp, vaevu 90 õhurikast lehekülge. Napp aga kange, ütleb kirjanduskriitik Mihkel Kunnus Carolina Pihelgase «Lõikejoont» tutvustades.

Kirjastuse lühitutvustus on adekvaatne: «Loo peategelaseks on noor naine Liine, kes sõidab maale, et tõmmata joon alla ummikusse jooksnud kooselule. Lisaks lahingutele tema hinges käivad (õppe)lahingud ka selle väikese Lõuna-Eesti küla ümber.» Väliseid sündmusi on vähe, tummfilmina oleks «Lõikejoon» väljakannatamatult igav, sest kõik oluline jääb eelkõige minategelase sisemaailma.

Kui aga pingutan kriitiku tegutsemisväljal – kirjeldaval ja analüüsival metatasandil – teosega samaväärse kokkuvõtlikkuse suunas, siis saaks tulemuseks midagi järgmist: «»Lõikejoon» on fragment pärispatu individuatsioonist». Selgitan nüüd veidi lahti.

Mis on pärispatt?
See arhailine sõna tekitab paljudes mõistetava äratõukereaktsiooni, aga kasutaksin seda siiski ja taotluslikult. Mis on pärispatt? See on üks vana sõna, mis tähistab inimese väljapääsmatult puudulikku olukorda. Sel puudub algupäraselt igasugune sotsiaalselt süüdistav mõõde. Pärispatt pole isiklike eksimuste tagajärg, pole sinu enda süü, vaid kaasasündinud paratamatus. Paratamatus tähendab seda, et see pole ka teiste, pole ühiskonnakorralduse süü, vaid eksistentsiaalne antus.

Laenan ühe sõnastuse Joseph Ratzingerlilt (hilisem Benedictus XVI ), kes selgitas teoloogilistest kõrgustest, aga enne ilmeksimatuks saamist: «Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna).» (Sissejuhatus kristlusesse Johannes Esto Ühing, 2006, lk 208-209)

Lühimalt: enne, kui inimesel «pilt ette tuleb», on ta juba pikalt mingitel rööbastel olnud, mingid nooruse paratamatus rumaluses endale ise valinud, mingitele teiste poolt pandud. Jah, ükski inimene ei saa alustada nullpunktist. Inimene ei alga, inimene ilmub tasapisi oma minevikuhämarusest. «Me elame ainult ettepoole, aga mõistame ainult tagantjärele,» nagu ohkas üks kristliku eksitentsialismi alusepanija.

«Lõikejoon» ongi väike sissevaade sellesse hetke, kui ühel inimesel – Liinel – hakkab pilt ette tulema, ta hakkab kvalitatiivselt paremini aru saama endast ja oma kujunemisloost. Ta analüüsib oma traumaatilist lapsepõlve ja seda, kuidas ta kukkus 18 aastasena suhtesse endast viisteist aastat vanema mehega, mille eest ta nüüd, neliteist aastat hiljem välja hüppas. Lihtne matemaatika näitab, et Liine on praegu 32-33. Jungiaanliku süvapsühholoogia järgi täiesti paras aeg (et mitte öelda ennustatav aeg) pöördeks, arengu- ja individuatsioonihüppeks. Liine võtabki jõu kokku ja tõmbab lõikejoone oma endise ja tulevase elu, endise ja tulevase mina vahele. Teose pealkiri on lõikavtäpne.

Oled tehtud oma voolija ainest

Nii Liine kui Carolina Pihelgas on üle keskmise intelligentsed, selgelt keskmist ületava reflektsiooni- ja artikuleerimisvõimega (nooremapoolsed eesti naised). Paluks seda mitte võtta kiituse ja tunnustusena, vaid kiretu analüütilise järeldusena, sotsiodemograafilise kategoriseeringuna. Hinnaguvabalt tuleks võtta ka tõdemust, et nende tunnuste alusel kuuluvad nad selgesse vähemusse. Kes on siin kandis masside hääl? Umbkaudu osutades (sest täpsemalt ei oska), küllap ikka Mallukas, Birgit Susanne Hunt ja teised, kelle populaarsust ei kvantifitseeri tiraaž vaid follower’id. Aeg ja kommunikatsioonitehnoloogiad soosivad ekstravertset reageerimist, hõikumist, säutsumist. Liine tunneb, et ta kooselu on muutunud väljakannatamatuks ning ta võtab auto ja sõidab kadunud vanatädi tühjalt seisvasse maamajja, lülitab telefoni ja arvuti välja, teeb füüsilise tööga eneseteraapiat ja mõtleb oma elu üle järele. Carolina Pihelgas vilunud sõnastusvõime laseb lugejal Liine sees toimuvast osa saada. Liine läheb oma päritolusse ja asub seal korrastama, rohima, niitma, leiab peidetud soppidest ammu surnud naissugulaste kirju jne. Sisemaailmas teeb ta sama. Väline tegevus ja sisemine tegevus on kenasti koos,

Kui võtta udune projektsioon Eesti kirjandusväljalt, siis võiks öelda, et Carolina Pihelgas on Imbi Paju laps (veelgi avaramalt: Ene Mihkelsoni lapselaps).

Kitsa raja privileegid

«Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» (Mt 7:14)

Liine on privilegeeritud. Tal on võimalus võtta auto ja sõita tühja maamajja oma elu üle järele mõtlema (erinevalt neist, kes on näiteks lastega ja-või pere ainsal kinnisvaratükil lõksus jne). Ma siiski ei jääks sellesse kinni, sest seda võib võtta ka kirjandustehnilise võttena loomaks raamistikku selliseks enesessesüübimiseks. Sest pigem haruldaseks võib lugeda ka võime selliseks «traumatööks», võime läbi näha, millised käitumismustrid ja tundemallid on pärit õrnast lapsepõlvest. Liine näeb domineeriva ja võimeka ema varju, seda, kuidas ta pidi liiga vara võtma üle osad ema funktsioonid, mis puudutavad ta väikest õde. Näeb, kuidas mõjus isa lahkumine pere juurest, oskab analüüsida seda, mis tõukas ta sellisesse suhtesse, mille eest nüüd põgenema peab jne. Teos, nagu öeldud, on mahult õige napp. Sestap ei jätku seal eriti ruumi arendada teemat «Minu ema kui vaevatud üksikema» või „Minu mehe pärinemine tema lapsepõlvest”. Tee sinna on ahtake ja vaid pisut on neid, kes selle leiavad. Ja selle lõpus on Ivan Karamazovi meeleheide: näen ainult, et kannatused on, aga süüdlasi ei ole! Võime taludainimlikke kannatusi ilma inimsüüdlaseta on rist, mida ainult Jeesus suudab kanda.

«Lõikejoonest» tulev esimene kiir valgustab eelkõige Liine hinge, mõned veel hämarusse jäävad suunad markeeritakse, aga nendeni ei jõuta (mitte, et Liine poleks selleks võimeline, ei, selgelt on, aga raamat lõppeb enne ära).
Aga, nagu öeldud, on Liine intelligentne ja refleksioonivõimeline, kujundlikult: ta ei lähe laiast väravast, millel on silt «Heteronormatiivne patriarhaat põlistab domineerivaid võimusuhteid kõige muu hulgas sellega, et ei lase tüdrukutel sündida iseseisvate ja elutarkadena!» või muu taoline.

Ses mõttes võib just nimelt väheintelligentse ja refleksioonivõimetuma inimese siiras eneseväljendus olla märksa representatiivsem (üks hea ja väga mõtlema panev näide on Laurie Penny «Seksuaalrevolutsioon» vt «Autor pole surnud, aga satiir on koomas»), aga Pihelga lugu Liinest on seevastu isiksustarendava potentsiaaliga, sobiv ka «kirjanduskliikusse,» mitte ainult toormaterjalina kultuuripsühholoogi töölauale(või neile, keda painab küsimus, miks on nii palju 30+ lastetuid naisi). Pihelgas täidab hästi ühte hea kirjaniku funktsiooni – sõnastab selgelt ja tabavate kujunditega mõtteid, mis lugeja hinges ja teadvuses vaid hämarate piirjoontega on aimatavad.

See on alles algus

Teosest saaks küllaga noppida üsna kategoorilisi ja lõplikena mõjuvaid tsitaate, aga see oleks vägivald konteksti vastu. Ja kontekstiks on valutav hing, kust tervenemis- ja selginemisprotsessis hüppab sõnadesse seisukohti, mis õige varsti ümber nähakse, sest «Kui ma end vaatan, näen vastuolusid, traumasid, näen, et kõik see, millest tahan lahti lasta, on ju mind teinud selleks, kes ma olen.»

Pihelgas on öelnud, et võib-olla moodustab «Lõikejoon» koos veel kirjutamata teosega triloogia. No loodame!

Arenguromaanidest meenub mulle ikka üks mu lemmikuid, William Somerset Maughami «Inimorjusest». Maugham alustas selle kirjutamist käigu pealt, siis elu segas vahele ja lõpliku teostuseni jõudis juba küpsemas eas. Aga ammendavuse taotlemisel on oma hind, mis pealegi nõuab realiseerumiseks veelgi haruldasemat privilegeeritust. Nii on Maughami biograafiline «Inimorjusest»(e.k. 2002) üle seistmesaja lehekülje tihedat teksti, selget ja analüütilist. Olgu see majakaks Carolina Pihelgasele – lühemalt juba ühte inimese kujunemislugu kirja ei pane.