Ilmus pisut kohendatuna ajalehes „Eesti Ekspress” 11.02.2015
Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist
Mihkel Kunnus
Viimase sajakonna aasta pöörane tehnoloogiline areng on
kaasa toonud suure sisemise pinge sellisesse moraalsesse kategooriasse nagu
töö.
See, kui keskne oli töö ja töölise mõiste kommunistlikus
ideoloogias, on üldtuntud. Nüüd oleme juba paarkümmend aastat kultuuriruumis,
mille kujunemislugu kirjeldas Max Weber sotsioloogiaklassikasse kuuluvas teoses
„Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1904-5). Marthin Lutheri arvates on
töö inimese hingeline kutsumus (mõelge kui pateetilise sisuga on eestikeelne
sõna „elukutse”!) ja John Calvin rõhutas, et tööd peavad tegema kõik inimesed,
ka rikkad, sest jõudeelu on iseenesest patune. Töö on püha ja püha on ka
õiglane tasu. Eesti kirjanduskaanoni keskne kuju Vargamäe Andres oli elajalik
töörügaja, Kalevipoja kündmisetüüdid olid vägilasele vastavad. Ütlused „kes ei
tööta, see ei söö”, „kuidas töö, nõnda palk”, „vara tööle, hilja voodi, nõnda
jõukus majja toodi” jne on väga kodused.
Suur häda ongi nüüd aga selles, et tehnoloogia ja
rahandussüsteemi arengud on töökuse ja tulemuslikkuse (tasu) pea täielikult
lahutanud. Inimese sissetulekud sõltuvad ta töökusest väga vähe, suures plaanis
vaat et üldse mitte. Kui tehnoloogia oli meile kunagi mitte küll täiuslikuks,
aga tõhusaimaks vahendiks loodusjõudude stiihia vastu, siis praegu on
tehnoloogilis-bürokraatlik süsteem kasvanud ise nii suureks ja võimsaks, et
kangelaslik töörügaja on tema ees kui lepaleht tuules. Üks vene naine
kirjeldas, kuidas mõne nädalaga kahanes ta ostujõud neli-viis korda. Kas sel
oli midagigi pistmist ta töökusega? Kurikuulsad on võrdlused Soome ja Eesti
palkade vahel. Kas Soome karge õhk mõjub eestlasele nii, et ta väledus ja
võimsus kasvab suurusjärgu võrra? Nonsenss, loomulikult mitte. Lihtsalt inimese
enda töökuse osakaal on tühine. See ei ole alati nii olnud ja muutus on olnud
järsk. Moraalsed hoiakud on aga loomuldasa inertsed ja kui vaadata praegustki
valimiseelset debatti, siis palkade ümber veheldakse täisti sarnaste moraalsete
väidetega: edukuse karistamine, vaesus kui süü, töötus kui laisklemine,
tööjõupuudus kui vereimejalikkuse tagajärg jne.
Kui kartuleid võtta käsitsi või riisuda heina rehaga, siis
oleneb tulemus inimese töökusest ja töövõimest. Aga see ei ole enam ammu nii.
Sellised mõisted nagu tootlikkus, efektiivsus ja konkurentsivõimelisus on ammu
kaotanud oma inimmõõtmelise sisu.
Marxil oli oma ajal paljus õigus, aga ammu enam ei võistle
va kapitalistid-tööandjad selles, kes suudab oma töölisi tõhusamalt
ekspluateerida ja tühjaks pigistada. Kõige edukamad on need, kes suudavad
tööprotsessi kõige rohkem mehhaniseerida, edukas ettevõtja pole see, kes suudab
hoida endal orjade armeed, vaid see, kes suudab inimtööjõust maksimaalselt
lahti saada. Inimene on kohutavalt kallis, tülikas, vähetöökindel ja kapriisne,
mistõttu vähegi motoriseeritumas ühiskonnas peab ta saatusel olema palju ühist
hobuse omaga.
Õigus on neil, kes ütlevad, et meil pole piisavalt
tootlikkust ja efektiivsust, seepärast on palgad madalad, aga siin tuleks
täpsustada, et see tuleb tehnoloogia, mitte inimtöökuse puudusest. Lühimalt:
õigus on ka neil, kes ütlevad, et inimesed ei kannata oma laiskuse ja süü
tõttu.
Selgitan kassiiri näitel, sest kurikuulus on nii nende
palkade väiksus, kui ka töökoormuse suurus.
Ütleme, et firmal kulub kassiiri peale kõigi maksudega kokku
1000eurot kuus. Tark ettevõtja võtab laenu ja ostab robotkassiri, ütleme 12000
euroga, pärast laenu tasumist toob üks selline robotkasiir ettevõtjale tulu
võrreldes eelmise olukorraga 1000 eurot kuus. Samas inimkassiirid kaotasid töö
ja ettevõtte palgal on üks korraliku palgaga robotihooldaja. Tulid juurde mõned
töötud, aga ka üks kõrgepalgaline ametikoht.
Selline ongi mehhaniseerimise kahetine loomus: see kaotab
töökohti, aga tõstab tööviljakust. Tõstab palku ja suurendab töötust.
Ja veel: mida robotiseerunum on ühiskond, seda efektiivsem,
tootlikum ja konkurentsivõimelisem see on, samas on seda väiksem inimese enda
panus töö tulemuslikkuse osas. Soomes on palgad niipalju kõrgemad, sest see
ühiskond on tehnoloogiliselt sedavõrd paremal järjel. Ja masinate kõrval on
inimesel mõnus.
Lõpmatuseni see protsess jätkuda mõistagi ei saa, aga selline
elukorraldus ei varise kokku mitte selle pärast, et üle kriitilise piiri kasvab
nende inimeste hulk, kel pole midagi kaotada peale ahelate, vaid üle kriitilise
piiri kasvab nende inimeste hulk, kes ei suuda endale ahelaid leida. Tööpuuduse
tont käib mööda Euroopat ja tema nimeks saab Leegion.
Miinimumpalga seadusandlik tõstmine suurendaks tööpuudust
kiirendatud korras, sest ellujääksid ainult need ettevõtjad, kes on
mehhaniseerimises osavad. Mida teevad asutused, kes hakkavad majanduslikkesse
raskustesse sattuma? Alati inimesi koondama, vähendama neid suuru
kuluartikleid, mitte otsima inimesi juurde, sest need on tootlikud jõud. Ei ole,
masinad teevad tööd, ei nõua palka, ega putka konkurendi juurde.
Kui süsteem kui tervik enam ei kasva – ja me oleme
kasvupiiridel – , siis jäävad efektiivsuse tõstmise tõttu töö kaotanud inimesed
üle. Neil ei ole kuhugi minna. See tekitab frustratiooni ja tigedust,
revolutsioonilisi meeleolusid.
Inimene on alati ja pidevalt kulutaja, sünnist surmani vajab
ta riideid, süüa, eluaset jne. Mingil etapil ja headel oludel on ta ka teenija.
Olud on muutunud selliseks, et elu esimeses otsas on inimene pea kakskümmend
aastat puhas kulutaja, mingid aastad enne surma on ka inimene üldiselt puhas
kulutaja. Süsteem püsib püsti siis, kui kulutajate ja teenijate suhe on
tasakaalus. Päris hapuks võivad lood minna siis, kui süsteem on nõnda üles
ehitatud, et teenijad (ehk tööjõud) saavad liikuda vabalt, aga kulutajad
(lapsed, pensionärid jt) ei saa. See on
ränk miinus eelarvereal, kui inimene, kellesse on ca kolmkümmend aastat
investeeritud (näiteks on koolitatud arstiks), lahkub just sel hetkel, mil
temast oleks pidanud saama teenija. Vat kui oleks tööjõu liikumise vabaduse
kõrval ka pensionäri liikumise vabadus, nii et iga ELi kodanik võiks valida,
milline riik talle oma tariifi järgi maksaks! Küll see aga ühtlustaks!
Siimani farmis tehti hiljuti suur investeering, osteti
miljoni eest traktoreid. Mis tunne peaks peremehel küll olema, kui need
traktorid ühtäkki lihtsalt lahkuksid? Ei, masin on investeerijale truu, sest
elutul asjal pole vaja elutingimusi. Aga inimtöölisel on vaja elutingimusi ja
samuti on tal võime neid isepäi otsida, miska on ta sellises süsteemis
kohutavalt halb investeering. See on lihtne matemaatika ja tasuvusarvutus: mida
vähem inimtöölisi, seda efektiivsem ja tootlikum. „Rahva töövõimelise osa
väljavool riigist on rahvastikukatastroofi mõõtmetega, aga propaganda räägib
aina edasi Eesti eduloost,” pahurdab Mati Hint taipamata, et inim(tööli)stest lahti saamine ongi majanduse edulugu.
Mati Hindi tsitaat pärineb 6.II.2015 "Sirbi" loost "Eesti Nokia - negatiivne sünergia". LOE!
