Pensionisambast

Nädalakommentaar teemal „pensionisammas“, Vikerraadios 25.10.2019

Paljud majandusteooriad modelleerivad inimest kui Homo economicus't. Homo economicus on omaenda majanduslikku võimekust maksimeeriv ja ratsionaalseid otsuseid tegev enesekeskne inimene. Tegu on kahtlemata väga robustse lihtsustusega, mida on õigustatult pilganud ka paljud majandusteoreetikud ise, saati siis psühho- ja antropoloogid.

See, et inimesed pole keskkeltläbi ülearu intelligentsed ning liitintresside ja muu säärase arvutamine on enamikule hoomamatu akrakadabra ei puutu liiga palju asjasse. Mida IQ testid mõõdavad, pole liiga selge, aga midagi nad mõõdavad ja korrelatsioon elulise edukusega sel on. Olgu. Kõnekam on ehk nii-nimetatud vahukommitest. 1972. aastal pani Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Walter Mischel katsealused lapsed järgmise valiku ette: kas üks vahukomm kohe või kaks vahukommi veerand tunni pärast. Ilmnes, et võime lükata mingi iha rahuldamine tulevikku, on üks olulisemaid karakteristikuid, mis iseloomustab inimese üldist edukust elu, puudutagu see siis majanduslikku heaolu või kehakaalu.

Aga oluline on siiski mitte unustada, et täiesti vale Homo economicuse mudel pole, selles iva siiski on. Nagu annab mõista käitumisökonoomika professor Dan Ariely: meil kõigil võib ette tulla olukordi, kus erinevate tingimuste kokkulangemisel juhtub, et käitume ratsionaalselt. Samuti saab luua ühiskondliku fooni, mis soodustab käitumist Homo economicusena. Näiteks, millises olukorras ja olekus teeme otsuse. kas liituda kolmanda pensionisambaga või hoida raha teises sambas edasi. Kas kahe klikiga tehtava otsuse saab teha ka reede õhtul või ainult tööpäeva hommikupoolel pikalt ankeete täites. Ja kas otsus on lihtsalt tühistatav või ümberpööratav. Sümpaatne on näiteks see, et abiellumiseks peab perekonnaseisuametis nii pikalt plaanist ette teatama ja sellele kindlaks jääma, et selle aja jooksul jõuavad kaineneda ka tsüklialkohoolikutest romantikud.
Romantika lainel jätkates võib ühe ühiskondliku koondkitsaskoha sõnastada aforistliku lühidusega: Homo oeconomicus on viljatu, lapsi ta ei saa. Laste saamine on küll viimane asi, mida võiks teha meie praeguses ühiskonnas isiklikku majanduslikku võimekust maksimeeriv ratsionaalne olend. Ka kurikuulus ja paljukirutud palgalõhe ei jookse sugude vahelt, vaid vanemate – eriti üksikvanemate – ja kõigi muu vahelt. Sotsiaalministeeriumi praegu kehtivast arengukavast võib lugeda mustvalgel: “just laste olemasolu suurendab leibkonna vaesusriski”. Jah. Nii on.

Lapsi muidugi saadakse, saadakse majandusliku kahjumlikkuse kiuste, sest inimene kohe tõesti ei ole kuigi hästi modelleeritav Homo economicusena. Kusjuures loodus on disaininud lausa vastava ratsionaalsuse vähendamise automaatika paljunemiskäitumise juurde. Kireuima pöördumatud bioloogilised otsused on tänapäeval küll tehnoloogiliselt välditavad ja mõnda aega tagantjäreke tühistatavadki, aga igatsus elumõtte või vähemast elu õite järele ulatub sest kaugemale. Instinkt trumpab mõistuse üle, võiks sõnasatada mõni bioloogialembesem reduktsionist. Isegi sedavõrd, et sellele on võinud kuni päris viimase ajani ka lokaalselt toetuda ja globaalselt kuni tänini. Inimene on globaalsel skaalal sedavõrd vähe Homo economicus, et hoopis ülemäärane paljunemine ähvardab pikas perspektiivis saatuslikuks saada. Vargamäe Andresel oli laste saamine ka majanduslikult mõttekas.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli «Ühispõllu tragöödia». Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.

Oma arutluskäigu toetuseks tõi Hardin näite keskaegsest Euroopast, kus külakogukonnale kuulunud maa liigse karjatamise tagajärjel sageli viljatuks muutus. Asi oli selles, et igal üksikul taluperel oli selge huvi oma lehm ühispõllule saata, sest sellest saadav tulu kuulus otse talle, samal ajal kui ülekarjatamisest tingitud kulu langes kogu külale. Sealt alates tähistabki termin “ühispõllu tragöödia” majanduskirjanduses sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.

Globaalses plaanis kehtib see tänini. Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib.

Vananeval õhtumaal on lisaks veel üks ühispõld, seda demograafilise kestlikkuse näol. Ühiskondlik Kestlikkus on samuti ühisvara. Edukamad on need, kes sellesse ise minimaalselt panustades oma heaolu maksimeerivad. Majanduslikult edukamad on need indiviidid, kes demograafilisse kestlikkusesse isiklikult ei panusta ja lasevad selle ära teha teistel, ülejäänud ühiskonnal. Kusjuures riik premeerib neid selle eest. Kes on laste saamisele eelistanud enese suuremat majanduslikku võimekust, see on maksnud rohkem makse ja väärib ka suuremat pensioni. Laste mittesaamine on majanduslikult lausa topeltpremeeritud. Kusjuures laste saamine ei ohusta ainult kompetentsilangusega, vaid lõhub rängalt üha olulisemat tänapäeva töölisvoorust – igasugust paindlikkust.

Siin aga võiks korraks tulla tagasi Mischeli ja vahukommide juurde. Tuletan meelde, et katses pakutud valik oli järgmine: kas üks komm praegu või kaks kommi veerand tunni pärast. Paljud valisid ühe kommi ja kohe. Praegustel, vähemalt natukegi valgustatud riigilastel on aga järgmine valikuvõimalus: a) üks komm praegu, või b) võib-olla 1,1 kommi ebamäärases tulevikus kui kõik kujutletamatult hästi läheb. Aga tõenäoliselt pool kommi või vähem.

Pluss veel see, et mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Ja pensionireform kohe kindlasti.

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Ilmus ERRis 08.10.2019

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Mihkel Kunnus

Erinevatel teadlastel on inimestele väga palju väga halbu uudiseid. Kohe väga halbu. Majandusteadlased – nimetagem neidki siin lahkelt teadlasteks – kraaksuvad suurt majanduskriisi, Peeter Koppel on muigamisi loonud ennustatavale tähise Suur Pahandus. Termodünaamika alusprintsiipe mõistvad inimesed ütlevad, et odavate energiaallikatega kütame oma planeedi niikuinii kuumaks ja et ainus leevendus on kõvast koomale tõmbamine, ökoloogid raporteerivad pidevalt järjekordsete liikide väljasuremisest ja elurikkuse kiirest kadumisest, meie metsasid raiutakse laastavas ja röövellikus mahus. Takkaotsa kliimaprobleemid. Häda on selles, et neil on kõigil õigus, kuigi mõned rängad probleemid on ebamäärasemas tulevikus (näiteks termodünaamilised piirid on pigem üsna kaugel, kliimaprobleemid on Eestist vaadatuna ka pigem kaugel, majanduskriisi võib kujutleda juba kuklasse hingamas ja see kujutlus on mõneti isetäituva ennustuse omadustega, samas metsade röövraie ning elupaikade kadumine toimub juba praegu reaalajas ning Rail Balticu nimelist kuritööd Eesti looduse ja rahva vastu aetakse ka tuima nürimeelsusega ikka edasi hoolimata väga paljude haritlaste korduvatest märgukirjadest).

Mihaly Csikszentmihalyi
Siin tuleb asja vaadata ka psühholoogiliselt, mitte pelgalt intellektuaalselt, valgustuslike ideaalide vaimus, mis näeb peamiste takistustena õigete valikute teel harimatust ja intellektuaalset küündimatust. Intellektuaalses mõttes ei ole kuigi raske mõista, et taastumatutele ressurssidele ei saa põhimõtteliseltki kestlikku elukorraldust luua, pole raske ka mõista, et reostus, keskkonnamürgid, põllumaa väljakurnamine ja muu säärane võib olla lausa hukutav. Kas arusaam kasvuhoonegaaside mõjust pole kuigi keeruline. Ainuüksi see metafoor ise on nii täpne – ega me ju aiamaal kasvuhoonet ka otseselt küta, aga paari lihtsa võttega püüame rohkem päikesevalgust kinni ja igasuguse küttekehata klaashoone läheb kui võluväel lausa troopilisuseni lämbeks.

Inimene lihtsalt ei suuda väga halbu uudiseid – eriti sellises koguses – kohe ja adekvaatselt vastu võtta. Ja üldse – mis oleks adekvaatne reaktsioon näiteks järjekordse liigi väljasuremisest kuulmise korral? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui sulle selgitatakse, et suur krahh on vältimatu ja me peame praegu tegema väga suuri pingutusi ja väga suuri ohverdusi, et jõuda pelgalt väga halbadesse ja kitsastesse oludesse, mitte aga täiemõõdulisse katastroofi? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui antakse valida väga halbade ja väga-väga halbade valikute vahel?

Mõned traagilised aspektid on inimolemusse paratamatult sisse kirjutatud ning nendega on inimene läbi aegade pidanud toime tulema ning kultuur on loonud vastavad leevenduspraktikad. Isegi kui su elu on parim võimalik, tähendab, elad rahuajal suhteliselt jõukas ühiskonnas ja oled hea tervisega ja sind ei taba mingid erakorralised õnnetused, siis isegi sellel juhul pead matma oma vanemad ja keskmiselt pooled oma sõpradest, eks. Teisisõnu tragöödia ja lein on inimese pärisosa. Ja lein selle sõna kõige laiemas mõttes peab tabama ka igaühte, kes selge pilguga praegu keskkonnale vaatab.

Siin saab nüüd minna täpsemaks ja leida leinaprotsessi analüüsist päris kõnekaid analoogiaid.
Üks tuntumaid leinaprotsessi analüüse on n.n. Kübler-Rossi mudel, mis jaotab leina viieks faasiks, mis on tuntud akronüümina DABDA (Denial, Anger, Bargaing, Depression and Acceptance). Maakeeli siis eitamine, viha, tingimine, masendus ja leppimine. See pakub teatavaid analüütilisi analoogiaid küll. Laiendan nüüd selle leinapsühholoogia mudeli eestikeelse vikipeedia selgitusi praeguse olukorra näitlikustamiseks.
Kuidas reageeritakse kliimaküsimusele, keskkonnaprobleemidele laiemalt või minu pärast kasvõi IPCC viimasele raportile?

1.“Eitamine – tavaliselt esmane reaktsioon, mil kannataja kujutleb tegelikku olukorda ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.“
Selle faasi psühholoogiline analoogia iseloomustab poliitilisel maastikul kõige paremini EKREt ja selle sugulaskonda. Olukorda eitatakse, tegelikku olukorda kujutatakse ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.

Eitus leiab väga mitmesuguseid abivahendeid alates sõnumitooja materdamisest ja teadlaste korruptsioonis süüdistamisest kuni erinevate vandenõuteooriateni välja (religioonipsühholoogiliselt on kõnekas, millist oragisatoorset võimekust ja mõjuvõimu omistatakse näiteks filantroop George Sorosele)

Siin tuleb veel juurde grupipsühholoogiline aspekt. Kui mingi väide saab grupi-identiteedi tunnuseks, siis selle tõeväärtus on teisejärguline. Kui inimese identiteedi osa on „Meie oleme need, kes kliimasoojenemist ei usu“, siis kliimasoojenemise faktiline reaalsus on täiesti teisejärguline. Kliimasoojenemise eitamisega kinnitatakse oma grupikuuluvust ning signaliseeritakse oma lojaalsust sellele grupile. Klimaatiline reaalsus ei puutu üldse asjasse. „Meie ei usu kliimasoojenemist“ on siin samas funktsioonis nagu „Meie lipp on selliste ja selliste värvidega“.
Lisaks töötab siin teine psühholoogiline mehhanism, mida psühholoogiaklassik Robert B. Cialdini nimetab kohustumiseks ja järjekindluseks. See on inimese seesmine sund jääda kindlaks oma avalikult välja öeldud seisukohale. Inimsesel on seesmine sund olla identiteedisignaliseerimisel järjekindel. Sotsiaalmeedia võimendab seda efekti tohutult, kuna väljaütlemised salvestuvad ja muutuvad tagantjärele viidatavaks. Järjepidevus on kahtlemata oluline voorus ja sotsiaalse usalduse säilitamiseks üks keskseid – ei saa ju usaldada tegelast, kes oma seisukohti alatasa muudab! Aga siin tuleb näha ka seda, et see voorus peidab endas arenemisvõimetust, võimetust tunnistada oma kunagiste seiskohtade ekslikkust. Ja mida rohkem ja kauem on inimene mingit seisukohta avalikult kaitsnud, seda raskem on tal tunnistada selle ekslikust.

2. „Viha – isik tajub, et eitamine ei saa enam jätkuda ja tekib frustratsioon, mida väljendatakse oma lähedaste suhtes. Levinud mõtted selles etapis on: "Miks mina? See ei ole õiglane! "; " Kuidas see minuga juhtus? "; "Kes on süüdi? ";" Miks Jumal laseb sellel juhtuda?"“
Küllap selle faasi psühholoogilises analoogias on paljud noored, eriti need, kes on Greta Thunbergi ümber koondunud. See on viha. Viha selle vastu, et leiavad end kirstu sünnitatuna. Ja see viha on igati mõistetav, aga samuti pole seal midagi konstruktiivset peale tahte mobiliseerimise ja otsustajate utsitamise. Ometi on see miski, mille olulisust ei saa kuidagi alahinnata. Eriti siis, kui otsustajad ise tammuvad veel esimeses faasis. Need noored on mulle sümpaatsed, sest see on kõige arukam ja isegi täiskasvanulikum protestivorm, kuhu oma eakohane mässumeelsus suunata.

3.“Tingimine – haigel on lootus, et leina põhjust on võimalik vältida või vähendada ja eluiga mingil viisil pikendada. Väiksema trauma korral püütakse välja kaubelda kompromissi.“

Selle faasi psühholoogilises analoogias tammub enamus tegevpoliitikuid ja n.n. tervemõistuslasi (mainin igaks juhuks, et sõna „tervemõistuslane“ kasutas Uku Masing sõimusõnana nende kirjeldamiseks, kes peavad oma laiskuse, harjumuste ja olemismugavuste häirimatuse eest seismist terve mõistuse väljenduseks). Nad nõustuvad, et põlevkivipõelatmine on halb ja perspektiivitu, aga tingivad. Olgu, ahju enam ei aja, aga õli võiks veel pparkümmend aastat toota! Kummi võiks ikka maksimaalselt venitada. Metsa ei saa täielikult maha võtta küll, aga raiemahte võiks veel veidi suurendada küll ja tööstust natuke suuremaks paisutada. Nad saavad aru, et keskkonda ei saa lõputult kahjustada, aga natuke rohkem veel siiski võib. Ökosüsteemide kahjustamine on tõsti väga halb ja tuleks lõpetada, aga Rail Balticu nimel võiks veel rea elujõulisi kooslusi ohverdada küll. Taastumatutele loodusvaradele ei saa kestlikkus süsteemi rajada, aga fosforiidi võiks veel enne välja urgitseda. Majandus ei saa vist tõesti lõputult kasvada, aga meie eluajal ikka võiks. Või no vähemalt meile antud nelja valitsusaasta jooksul, et meid tagasi valitaks. Üldjoontes nad leiavad, et kui kuristikku hiilida, siis alla ei kuku.

4. „Masendus – "Olen väga kurb, milleks vaevuda üldse midagi tegema?"; "Ma suren peagi, mis tähtsust on kõigel?"; "Igatsen oma armsate järele, milleks jätkata?" Neljandas staadiumis muutub isik kurvameelseks, sest tajub suremise paratamatust. Ta tõmbub endasse, on vaikne, keeldub külastajatest ja veedab palju aega mornina ning leinameeleolus.“
Selles faasi psühholoogilises analoogias on küllap need, kes on liiga lähedalt näinud poliitilisi katseid midagi ette võtta. Need, kes on tutvunud poliitiliste katsetega keskkonnaprobleeme lahendada, need, kes näevad, et suurete keskkonnaalaste kokkulepete ajalugu on ühtlasi suur luhtumiste ajalugu. Need, kes näevad, kuidas katsed midagi ette võtta on ikka ja jälle jooksnud vastu seina ja seda ikka esimeses faasis tammuvate inimeste vastuseisu ja suurtöösturite ja rahabosside aktiivse lobitöö ja vastutegevuse tõttu. Selles faasis võib näha elukogenud ökolooge, klimatolooge, keskkonnafüüsikud ja igasugu muid teadlasi, kes on juba aastate eest hääle kähedaks karjunud, aga näinud, et tulemust sel pole ja fakte eiratakse tuima järjekindlusega.

5. „Leppimine– "See on OK"; "Ma ei suuda võidelda ja võin pigem end ette valmistada." Viimases etapis võtavad inimesed surma ja paratamatuse omaks. Sellele etapile on iseloomulik rahulik retrospektiivne enesevaatlus ja emotsionaalne stabiilsus.“

Siin on need, kes on säilitanud või taastanud oma realismiga piiratud optimismi, need, kes ei anna alla süngete prognooside kiuste, siin on need, kes räägivad kukkumise pehmendamisest. Seltskond on siin kirju ja meeleoludki erinevad. On süngemaid ja on (tehno)optimistlikumaid, on neid, kes panustavad tehnoloogia veelgi suuremale arendamisele ja neid, kes leiavad, et tuleks minna looduslähedasemaks tagasi. Ideed ja ettepanekud, mida siin välja käiakse, võivad erineda radikaalselt. On neid, kes usuvad radikaalsesse trasformatsiooni, ja on neid, kes tsiteerivad stoilisel pilgul Lutherit - „Isegi kui tean, et homme on maailmalõpp, istutan täna õunapuu“. Siin on Kaupo Vipp oma „Lokaalravitsusega“ ja siin on Marek Strandbergi ja Katrin Idla reipad visioonid. Mulle meeldivad nad mõlemad. Üldse, mulle meeldivad kõik, kes siin on. Ja mida varem kogu avalikkus ja otsustajaskond sellesse faasi jõuab, seda parem, sest siin käib debatt, mis on konstruktiivne. Stsenaariumid, mis siin välja käiakse, võivad suuna valikult erineda lausa diametraalselt. On täiesti mõistatav arutluskäik, mis ütleb, et inimesed tuleks pakkida kokku linnadesse, kus nad tegeleksid üksteisele teenste pakkumisega ning loodus oleks jäetud maksimaalselt omapäi, toit kasvatataks mitmekorruselistes robotite hooldatavates kasvuhoonetes jne. Aga täiesti mõistetav on ka arutluskäik, mis näeb ette ökoloogilises tasakaalus elavate väikekogukondade hajaasustuse jne. Siin faasis on konstruktiivne ökoglobalism (ja õigusega, sest atmosfäär on globaalne sõna otseses mõttes) ja konstruktiivne ökolokalims (ja õigusega, sest kõik kooslused on sõna otseses mõttes lokaalsed, paiksed).

Parafraseerides suurt evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhanskyt: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Eriti pensionireform.

Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu

Ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ X. 2019


Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu

Mihkel Kunnus

1.

„Ärge unustage, et organismid on algoritmid,“ rõhutab üks kaasaja populaarsemaid autoreid Yuval Noah Harari oma rahvusvahelistes bestsellerites. Harari on hariduselt ajaloolane ja oma väite kinnitamiseks viitab ta teadusele. Sellise viitamise kallal võiks kiuslikult närida, aga ülearu originaalne see suhtumine tõesti ei ole. Loodusteadused on konsensuslikult – ja õigustatult! – kõige paremate teadmiste allikaks (iseasi on see, kui suur on see valdkond, milles sellise garantiiga teadmised võimalikud). Loodusteadused kitsamas tähenduses modelleerivad maailma matemaatiliselt ja sellise modelleerimise pretsedenditu edukus paneb ühelt poolt ka humanitaarsemaid distsipliine seda matkima ja samas toidab hästi uskumust, et maailm on ülesehituselt olemuslikult matemaatiline. Seda suhtumist põlistab veel ka asjaolu, et tõenäoliselt on oma valdkonnas edukamad ja seetõttu ka autoriteetsemad just need teadlased, kes tõesti usuvad, et matemaatika on midagi enamat kui lihtsalt üks puhtinimlik asi, see on enamat kui üks hästi üheselt mõistetav kommunikatiivne süsteem, et tegeledes matemaatikaga ja maailma matemaatiliselt modelleerides kombatakse kõiksuse struktuuri ennast.

Koordinaateljestiku looja, Prantsuse filosoofi ja matemaatiku René Descartes'i roll on sellise maailmapildi kujunemisel olnud nii suur, et teda on nimatatud lausa uusaja filosoofia isaks. Nagu ikka, maksab ajalooline täpsus ja mõtteloo kujunemise keerukus siin lõivu teatavale tseremoniaalsusele ja pidulikkusele, aga sümboliks sobib ta tõesti suurepäraselt.

Sel aastal möödub 400 aastat Decartes'i legendaarsest unenäost (ööl vastu 11. oktoobrit 1619), mil 23 aastasele noorukile ilmus unes kujutlus universumist kui hiiglaslikust mehhanismist, matemaatilisest kellavärgist. See teadvushämaruse personaalfilm suunas ta elukäigu rajale, mille järgi me teda tänapäeval mäletame. Toona kõiges peituv animistlik komponent – hing – pagendati siis maailmast. Elavat hinge pole mehhaanises kellas, pole ka mujal. Kõik loomadki on mehhaanilised nagu kellad, aga keerukamad.

Tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett kirjutab sellele alla ning kinnitab oma suuremahulises monograafias „Darwini ohtlik idee“: „Elu Maal on arenenud miljardite aastate jooksul üheainsas hargnevas puus – Elupuus – toimunud erinevate algoritmiliste protsesside tulemusena.[...] Selles seisnebki Darwini ohtlik idee: algoritmi tasand on just see tasand, mis seletab kõige paremini ära antiloobi kiiruse, kotka tiiva või orhidee kuju, liigirikkuse ja kõik need imepärased nähtused.“ⁱ

Descartes uuris ka „orgaanilise kelli“ tõelise teadlaseinnukusega, täiesti vabana igasugusest antropomorfistlikest kujutelmadest, et loom on ka nagu inimene, nagu mina. „Kui te lõikate maha elava koera südame kitseneva otsa ning panete oma sõrme ühte õõnsusesse, siis tunnete selgelt, et süda surub iga kokkutõmbe ajal sõrmele ning lõdvenemise ajal surve lakkab“ⁱⁱ. Ei ole vist vaja meelde tuletada, et koeri lõikus ta elusast peast ja narkoosi asemel kasutas ta vana head kinnisidumist.

Elavalt lahti lõigatava koera meeleheitlikke agooniakarjeid pidas ta samaväärseks kriginaga, mida tekitab kell, kui hammasrataste vahele satub liiv.

2.

Miks ma räägin sellest selles ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“? Sest loodusfilmidele – ja loomakäsitlustele laiemalt – heidetakse sageli ette antropomorfismi. Heidetakse ette, et loomi kujutletakse liialt inimlikena, et loomadele omistatakse inimlikke tundeid ja motivatsioone. See on sageli tõesti nii. Aga alustasin Descartes'i räigustega, et juhtida tähelepanu vatandsuundumusele, sellele, et see pole mitte vähem ekslik ja ohtlik, vaid pigem rohkemgi.

Descartes ehmatab meid sellaga, et ta läks antropomorfismi eitamisega kaugemale kui oleme harjunud, Descartes oli seal rangem ja järjepidevam kui tavaks. Kuulu järgi oli tema laborisse tööle saamise üheks nõudeks suutlikkus lüüa oma koera jalaga. See test pidi näitama, et inimene on piisavalt vaba sentimentaalsest antropomorfismist. Võib öelda, et keegi ei läinud ühe spetsiifilise intellektuaalse askeesiga nn antropomorfismi metoodilise eitamisega nii kaugele kui Descartes.

Hollandi etoloog, paljude akadeemiliste tunnustustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal on selle hoiaku tähiseks loonud termini antropoeitus [anthropodenial] ning ta kutsub koos Ameerika bioloogi Gordon Burghartiga üles kriitilisele antropomorfismile. (vt SIIA!)

Antropoeitus „tähendab a priori inimlaadsete joonte eitamist meie juures. Antropomorfism ja antropoeitus on vastupidises [st pöördvõrdelises – M.K.] seoses: mida lähem on meile teine liik, seda enam on selle liigi mõistmisel abiks antropomorfism ja seda ohtlikum antropoeitus. Teisalt, mida kaugem on mingi liik meile on, seda suurem on risk, et antropomorfism võib põhjustada küsitavaid sarnasusi, mis tekivad peaaegu omatahtsi. Kui ütleme, et sipelgatel on „kuningannad“, „sõdurid“ ja „orjad“, siis on see pelgalt antropomorfistlik lühinägelikkus. Me ei tohiks anda sellele suuremat tähtsust kui juhtudel, mil anname orkaanile mõne isiku nime, või kirume arvutit, justkui sel oleks vaba tahe.“ⁱⁱⁱ

On vale arvata, et imetaja ei tunne psüühilisi piinu, kui ta näiteks vastsündinust lahutatakse. Muide, ravimitööstus teab seda hästi, mistõttu saab psühhofarmakone edukalt teiste liikide peal tesitida. Kassile saab tekitada kassiahastust sõna otseses mõttes.
Ent on samuti on vale arvata, et karusloomad vaimustavad noorte inimeste kombel emantsipatsioonist ja vabadusaatest. Farmiloomad tunnevad tõelisi psühholoogilisi piinu, aga mitte näiteks alandust ja ebaõiglust, mis on pigem ülikollektiivse inimese küllaltki spetsiifilised kannatused. Samas mõnes puhtinimlikuks peetud tundes võib mõni teine liik inimest ületadagi. Näiteks nobelistist etoloog Konrad Lorenz on öelnud, et kõige truum loom on koer (mitte igast tõust koer, aga mõnest küll), tähendab, koera kiindumussuhe peremehesse võib olla kõige raskekujulisem ja parandamatum truudus üldse. Ses mõttes ei ole siin psühholoogilised antropomorfistlikud analoogiad üldse alusetud. Tuntuim näide on ehk üks Jaapani koer, akita tõugu Hachiko, kes pärast peremehe surma teda üheksa aastat raudteejaamas truult ootas (sellest on vändatud ka film – Hachi: A Dog's Tale (UK 2009) – aga kuna ei ole seda näinud, siis ei saa kommenteerida).

3.

Aeg-ajalt on kasulik filosoofilised targutused kõrvale jätta ning vaadata asja läbi pragmatistliku pilgu, tähendab, vaadelda oma käitumist ja praktikaid, mitte mõtteid, arusaamu ja seisukohti. Vaadata mitte seda, mida me arvame end uskuvat, vaid seda, milliseid uskumusi me välja elame, käitume ja praktiseerime. Eriti oluline on see loomade puhul, sest erinevalt inimesest ei leia nemad inimlikest jutustustest õigustust ega lohutust.

Milan Kundera on sellest oma tuntuimas raamatus kirjutanud nii hästi, et see väärib pikemat tsiteerimist:
„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.[...]

Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab.

See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“^iv

Jah, pragmatistlikult vaadatuna on pilt selge: maailm on andnud õiguse Descartes'ile. Mitte et Descartes'il oli õigus, vaid me käitume nagu Descartes'il oleks olnud õigus.

4.

Ilmekaks näiteks sellest, kui sügavale on imbunud kartesiaanlik maailmapilt õhtumaisesse mõtteruumi, on üks lõik loomaõigusluse kaasaegsese klassikasse kuuluvast teosest, Austraalia filosoofi Peter Singeri raamatust „Loomade vabastamine“ (Animal Liberation, 1975). Nimelt peab ta vajalikult pikalt ja argumenteeritult tõestada, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu (sic!)^v. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes elusorganismi ainult algoritmilise masinana modelleerida saabki, aga enese, tähendab inimese poolde pöördudes hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Teadvus kui filosoofiline/teaduslik suurprobleem (või ka hirm, et arvutid hakkavad mõtlema) saab ilmneda ainult sellele, kes algselt materialislik-reduktsionistlike metoodiliste lähte-eeldustega kõik kogemusliku ja seesmusliku maailmast välja roogib ja siis omaenese teadvuse ees ehmunult seisma jääb, sest selle olemasolu eitamine ja arhailise maailmapildi jäänukiks lugemine on liiga palju ka kõige paadunumale materialistlile. See on lävepakk, mille otsa iga järjekindel neokreatsionist peab koperdama. Neokreatsionism on Frans de Waali loodud mõiste ja see "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"^vi.

Kujundlikumalt väljendudes on tegu siis epistemoloogilise ranguse buldoosriga, mis lükkab kogu teadvuslikkuse inimesse kuhja ja nimetab selle siis suureks probleemiks – et tohoh, kust see siis järsku siia ilmus?! Ilmus tasapisi, aastamiljarditega vaikselt üha keerukamaks evolutsioneerudes nagu kogu elugi.

5.

Peter Singer lähtub utilitarismist – loomade puhul on see triviaalne, inimeste puhul lihtsalt vale. Inimeste suhe kannatusega on nii kompleksne ja vastuoluline, et võib aforismitseda, et inimesele pole suuremat psüühilist kannatust kui võimetus leida oma elu tähenduslikustamiseks väärilisi kannatusi. Kui aga jääda rangelt ratsionalistlikuks ning liita „eukleidilise mõtlemisega“ utilitarstlik kannatuste minimeerimise printsiip fenomenoloogilise tõsiasjaga, et elu on kannatusrikas (et mitte öelda budistlikku ühemõttelisusega, et elu on kannatus), siis saab lihtsa deduktsiooni teel päris õõvastava imperatiivi: eetika kõrgeim siht on elu(suse) vähendamine. Näiteks suur mõistuslane Bertrand Russell olla oma nooruspäevil murdnud humanistliku kaastunde sirgjoonelisel mõjul pead, kuidas võimalikult tõhusalt võimalikult palju inimesi tappa, sest need kannatavad elusolemise käes nii kohutavalt. Kui see veel spetsiesismi-kontseptsiooniga üle käia, siis saab antropotseeni saatev liikide kuues suur väljasuremislaine rasvase plussmärgi – enne isekat enese liigi eutaneerimist hoolitseb Homo sapiens ka vähemsuutlike kaaskannatajate eest!

6.

Loodusfilmidest rääkides peaks kindlasti mainima ka representatiivsuseprobleemi. Klassikalised loodusfilmid on reeglina sama representatiivsed kui, ütleme, inimfilmid marslasele.

Ses mõttes on inimfilmid ja loomafilmid samavõrd esinduslikud. Tähendab üldse mitte. Sellel on laias laastus kaks allikat. Esiteks filmitakse erilisi inimesi ja erilisi loomi, teiseks valitakse nende argielust väga erilised ja eredad seigad. Tavaline elu on nii loomadel kui inimesel ... tavaline. Igav ja madala esteetilise väärtusega. David Attenborough ja BBC kajastatu pole vähimalgi määral representatiivne. Ja üha kiiremini ähvardab kätte jõudvat aeg, mil neil on ainult puhtmuseaalne väärtust ja nad on meenutused kadunud maailmast.

Inimkond on praeguseks hävitanud 83% metsikutest imetajatest ja poole taimedest, et teha ruumi oma vajadustele: praeguseks on biomassi poolest 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikud^vii. Sestap, kes tahab tõelisi dokumentaale, neid, mis kajastavad reaalsete loomade reaalset elu, peaks pigem vaatama loomaõiguslaste klippe, mis on salaja tehtud loomafarmidesse sisse murdes. Need esindavad 96% loomade elust. Matsalu loodusfilmide festivalil näeb aga murdosast murdosa põnevamaid ja dramaatilisemaid eluhetki.

Descartesi unenägu kestab ja see on enam-vähem kõigile liikidele peale inimese õudusunenägu.

iDaniel Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011. lk 63-73

iiTsiteeritud Rupert Sheldrake „Dogmadeta teadus“ Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2014. lk 45

iiiFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018. lk 35

ivMilan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992. lk 175-176

vPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus „Keskkonnaeetika võtmetekste.“ Koostanud ja toimetanud Aire Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74

visamas, lk 146

viiVt nt https://www.pnas.org/content/115/25/6506

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd

Ilmus ajalehes "Sirp" 04.10.2019

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd

Mihkel Kunnus

Siim Pauklin Ellujääjad Tuum 2018

Urmo Jaanimägi Kolimise laastav mõju EKSA 2018

Siim Pauklini „Ellujääjaid“ ja Urmo Jaanimäe kogumikku „Kolimise laastav mõju“ on hea vaadata koos. Ja mitte selle pärast, et autorid on esmaste sotsiaalste tunnuste järgi väga sarnased – nooremas keskeas mehed, kelle keskpära pikalt ületava intelligentsuse tunnistuseks on edukas rahvusvaheline karjäär loodusteadustes, ning kes on ilukirjanduses suutnud end juba heas valguses näidata (näiteks Siim Pauklini vaimukaid leide koondav pseudohaikukogumik „Aheldatud Jõgeva“ on omas ebamäärases žanris kindlasti üks mu lemmikuid). Kuid autorite kirjandusväliste sotsioloogiliste tunnuste suur kattuvus on ka enam-vähem kogu sarnasus. See pisik, mille hammustus kummagi kirjandusse on toonud, on nende teoste järgi hinnatuna täiesti erinev, tähendab, neid ei ole hea koos vaadata eriti peente eristuste tegemiseks ühe kirjandustüübi sees, vaid vastupidi, nad moodustavad teravalt eristuva kontrasti ja on nõnda sobivateks näideteks pea ühismõõdutest loomeimpulssidest.

Urmo Jaanimäge tundub kirjutama panevat elu proosa avastamine. Umbes nii nagu Milan Kundera kirjeldab essees „Eesriie“ skemaatiliselt romaanikirjaniku sünni. Seal on pilgu selgus, kainus, iroonia ja leebe koomilisus, kõik see, mis avaneb kujutluste käriseva eesriide tagant. Pole siin dostojevskilikku maksimalismi, religioosset kirge, viinana pähe hakkavat lummatust looduse ilust või heroilist põrnitsemist eksistentsisügavikku. On leebe täiskasvanumuie. Urmo Jaanimäe tulek kirjandusse annab tunnistust ühe proosakirjaniku sünnist.

Kui Kundera kasutas romaanikirjaniku väljajoonistamiseks selle kontrastsust lüürilise poeediga, siis Siim Pauklin on küll poeet, aga mitte lüüriline selles mõttes nagu Kundera silmas pidas (st oma enese hingest pimestatud). Pauklini looming võrsub, ütleme, maailma lummuse tagasitulekust, selle hävimatusest, selle taasilmumisest pärast Newtoni ja valgustajate laastustööd. Pauklini looming on järjekordne märk nn disenchantmenti läbikukkumisest. See peegeldub isegi formaadis. Pauklini kogumikus on iga terviklik tekstiühik ülesehituselt selline, et algab mõne kõneka ja teadusliku kirjeldusega ja siis see lagune poeesiaks, murtud ridades hämminguks ja imestuseks, kummastuseks.

Näiteks kogumiku esimene tekst „Kukkumine ja tõusmine“ algab igati realistliku kirjeldusega sellest, kuidas „Hiiglaslik kosmiline tulekera üritas väikest sinirohelist planeeti nimega Maa koos kõige sellel elutsevaga enda sisemusse tõmmata, kuid see ei õnnnestunud. Maa kukkus inertsi tõttu Päikesest mööda – nagu on juhtunud eelnevad neli ja pool miljardit aastat“ ning siis see asjalik, suuresti reaalteaduslik kirjeldus läheb üle hämmelduseks, millest sünnib poeesia: „Läbi ruumi ja aja/ tummalt hanereas/ tihedas udus/ Meie sammud sahisevad/ langenud lehevaibas/ ...“(lk 9).
Kui Jaanimäe kogumiku pealkiri on lihtsalt ühe loo pealkiri, siis Pauklini „Ellujääjad“ on märksa kontseptuaalsem. Evolutsioon – selektiivne ellujäämine kogu selles julmuses, jõhkruses, pentsikuses ja lummavuses – on üks keskseid fenomene, mille üle mõtiskledes teadlaslik pelk ikka ja jälle kummalisse imestusse libiseb. Ses mõttes on Pauklini tekst eksistentsialistlik ja teoloogilinegi, kindlasti tugeva vertikaalmõõtmega. Näiteks lugu „Inimese vestlus maailmaga“ algab konnakärbse teadusliku kirjeldusega („Konnakärbse emane isend meelitab end kärnkonna end ära sööma, et konna soolestikus saaks munadest vabaneda kärbsevaglad, kes tungivad konna ninaõõnde ja hakkavad toituma seal leiduvatest kudedest. Suuremaks saades söövad end vaglad end üha sügavamale kärnkonna pea sisse. Kui ninasõõrmeist on järel vaid kaks suurt auku, hakkavad vaglad kärnkonna silmi õgima. Lõpuks tungivad vaglad koljusse ja hakkavad aju sööma. Alles seejärel kärnkonn sureb“) ja seejärel realistlik loodusteaduslik kirjeldus pudeneb aga vaikselt murtud ridadega poeesiaks, kirjeldaja on justkui jahmud selle isetu ja pimeda geenitantsu grotesksest tulemist ning ilmub religioosset laadi tunne, kust kumab Vana Testamendi hõngu. See on võimetus jääda neutraalseks vaadates geenitantsu Maal empaatilise pilguga. Ja kui Iiobi puhul keerutab Looja veel kuidagi välja, siis konnakärbse või Cymothoa exiguaga enam mitte. Valgustus saatis võib-olla ajaloo prügikasti teodiike, aga sama protsessi käigus varjust ilmunud biodiike on veelgi rängem probleem.

„Cymothe exigua ehk keelt sööv lutikas on üks kõhedust tekitavamaid elukaid, kelle loodus suutnud luua. See paari sentimeetri pikkune parasiit ronib enamasti lõpuste kaudu kala suhu, kus ta haagib ennast kala keele külge. Siis sööb ta aegamisi keele ära ja kinnitub alles jäänud keelelihase köndi külge, asendades niimoodi kala keele oma kehaga. Mõelgem, mida kala ise toimuvast arvab ja mida selle protsessi käigus tunneb – tema primitiivne närvisüsteem ja väike aju võivad talle kasuks tulla, sest täie mõistusega seda protsessi aduda oleks põrgulik“. (lk84)

Siim Pauklini tulek kirjandusse annab tunnistust ühe poeedi sünnist.

Kui kõrvutseks tuua Jaanimäe kogumiku pikim (ja ehk ka kunstiküpseim) lugu „Illusioon, illusioon“, siis tegu on minajutustusega, kus umbes gümnaasiumiealine peategelane kirjeldab oma armumist. Jaanimäe lugude ajastu ja tehnoloogiline tase lubab oletada inspiratsiooniallikana isiklikke mälestusi. Nii näiteks on ka selles loos lauatelefoni valvamine, kõne ootamine ja püüd teist telefonile tabada üheks oluliseks tegevuseks. See on suurepärane proosapala, mis kujutab noore armunu ehedaid piinu, tobedat enesekesksust, empaatiapuudust ja halenaljakat käitumist kogu selle proosalikkuses.

Kunstitehnilist arenguruumi on veel mõlemal, aga nad lähevad aina paremaks. Konkurentideks on nad samavõrra kui voodi ja söögilaud, tähendab üldse mitte. Voodi kõrvale öökapile sobivad mõlemad hästi, sest öökapp on funktsionaalses mõttes hommiku- ja õhtukapp. See on väljataandamatu komplementaarsus. Pauklini teine pala „Kergus või raskus?“ arutleb kaasa Milan Kundera „Olemise talumatu kerguse“ esimese osaga. Küsimus ei saa lõplikku vastust. Nii nagu ei saanud ka Kunderal. Sestap on tagajärjeks mitteplaneeritud tööjaotus. Jaanimäele jäi kergus, Paukline raskus. Aga täpikestega nagu yin-yangis.