Ühe armastuse lugu

 Pildid: neiu K. 2012-2016
Modellid: neiu K. ja M.K.

2016: suurepärane aeg kollektiivseks ja individuaalseks sõgestumiseks

Ilmus kolmandiku võrra lühemana ajalehes ”EestiEkspress” 07.12.2016

2016: suurepärane aeg kollektiivseks ja individuaalseks sõgestumiseks

Mihkel Kunnus

”Aasta 2016 võib tinglikult lugeda pöördepunktiks, mil õhtumaine tsivilisatsioon tegi kvalitatiivse hüppe kollektiivse barbaarsuse suurenemise suunal, nii tervikuna kui ka kunagise Eesti Vabariigi aladel, ” võiks lugeda kujutletavast tulevikus kirjutatud kodulooraamatust (mis on kirjutatud praegu hoogsalt juurduvas lingua francas ehk bääd inglishis).

Pikalt arvati, et üks esimesi ”hukas nooruse” üle kurtjaid oli vananev Platon ”Seaduste” kaheksandas raamatus, aga siis kraabiti Sumeri aladelt välja 4000 aasta vanune savitahvel samasuguse hädaldamisega. Sellele väärikale traditsioonile viitamisega on lihtne naeruvääristada iga näpuviibutust, mis hoiatab üldise vaimse allakäigu eest. Käesoleva esseega ma aga ei väida, et XXI sajandi teisel kümnendil läks noorus kuidagi erakordselt hukka, vaid ma ei saa lahti tundest, et just täisealiste kollektiivne arunatuke tegi hiljuti kõva kolksu allapoole.

Taolisi hüpoteese kiputakse sageli pareerima osutusega teholoogilisele progressile ja teaduse kumulatiivsusele. Seda ma ei eita vähimalgi määral. Aga vastuolu siin pole. Pigem see toetab hüpoteesi.
Juri Lotman kirjutab essees ”Nõiajaht. Hirmu semiootika”, et ”otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd” ja essees ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem” lisab ta, et ”kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri”. Kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut”.

Juri Lotman suri aastal 1993 ja siis polnud kommunikatsioonitehnoloogiline plahvatus veel toimunud, sotsiaalmeediast rääkimata, ometi tunduvad ta üldistused häirivalt täpsed. Ilusti käsikäes on tulnud kiire tehnoloogiline progress, psühholoogiline regress ja ennustamatud üllatused Lehman-Brothersist Brexiti ja Trumpini.

Aastal 1996 avaldas XX sajandi sotsiloogiaklassik Pierre Bourdieu arutluse ”Televisioonist”, kus ta muuhulgas, televisioonis valitsevale pidevale ajanappusele viidates, küsib, kas kiirustades on võimalik mõelda.Vastus on loomulikult eitav. Kiirsüvenemine on mõisteline vastuolu, pelk sõnamäng. Niinimetatud kiirmõtlejad, kelle pildisolekut televisioon soodustab, mõtlevad käibetõdedega, ütleb Bourdieu. See on loosungitega vehkimine, mitte arutelu ja diskussioon.
”Maailmas, kus edu seisneb aja võitmises, on mõtlemisel ainult üks, aga see-eest parandamatu puudus: mõtlemine on aja kaotamine,” võtab tendentsi kokku 1998 aastal surnud postmodernismi teoreetik Jean-François Lyotard. Ometi elasid nemad praegusega võrreldes aeglases infovoos. Delfi raporteerib uudiste uuendustest minutilise täpsuse ja hüüumärgiga ning sotsiaalmeedia on sisuliselt simultaanne.

Eelnevale tuleks lisada kka antropoloogiaklassiku Claude Lévi-Straussi 1971 UNESCO rassimivastasel konverentsil peetud kõne, kus ta rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus ja hea läbi saamine eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”. Jah, ka siin on asi hullemaks läinud. Varanduslik kihistumine on süvenenud ja (eriti Kesk- ja Lääne-Euroopas) on ka inimeste ruumiline kontsentreeritus suurenenud.

Kokkuvõtlikult: elame praegu ideaalsetes tingimustes minemaks kollektiivselt lolliks ja kurjaks ning päevauudiste ja üldiste trendidega kursis olev inimene võib täheldada, et seda suurepärast võimalust ei ole jäetud kasutamata.

Nõiaprotsessidest rääkiv Juri Lotman kirjutab: „Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus.
Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”[rõhutus originaalis – M.K.].

Kes on tänapäeval see ”organiseeritud vähemus”, kes on ülendatud vaenlaseks? Eks oleneb vaatepunktist, aga kaks kõige representatiivsemat on ehk homoseksuaalid ja EKRE, sest need tunduvad ühed semiotiseeritumad. Selgitan. Semiootika keskse kategooria ”märk” üheks olemuslikumaks tunnuseks on mitteidentsus iseendaga. Homoseksuaalsus ei ole homoseksuaalsus ja punkt, vaid on ühele inimgrupile märgiks müütilisest ”homoideoloogiast”, ”multikultist” ja manduvast perverssest kultuurist. Nn progressiivsed jõud aga demoniseerivad sarnaselt EKREt. EKRE pole EKRE ja punkt, vaid mingi pärisnimeline tont, mille abil saab stigmatiseerida ilma igasuguse edasikaebamisõiguseta kõike, mis julgeb hälbida poliitilisest, üldinimsus-ideoloogilisest peavoolust.

Siin on oluline rõhutada, et see, mida kirjeldasid eespool Lotman, Bourdieu ja Lévi-Strauss, on täiesti poliitika ja ideoloogiaülene, üldinimlik. Seega üldisel lolliksminemise ajajärgul muutub mis tahes universaalsusele pretendeerivate ideoloogiate juures väga oluliseks selline mõõde nagu lollikindlus. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad, sest neil on väga pikaajaline ajalooline kogemus harimatusega ja väga madalal vaimsel tasemel olevate inimestega.Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! Jne). Seevastu liberaalne võrdõiguslikkus-humanism muutub intellekti maha keerates üsna kiirelt naeruväärsuseni totraks, tulevad seadused, mis lubavad paar korda aastas (!) juriidilist sugu vahetada, soopimedad lasteaiad ja progressijoovastus sellest, kui mõni poisike paneb kleidi selga või mõni tüdrukutirts haarab mängukraana järele. Milline üldinimlikkus!

Või näiteks feminism kui liikumine, mis oli kunagi progressiivne ilma igasuguse irooniata, on praegustes tigejuhmistavates tingimustes mandunud omamoodi soojuutluseks, antisolidaarseks ideoloogiaks, mis üritab soopõhiselt monopoliseerida ohvripositsiooni ja ajaloolist ülekohtut (sellest see kõrvutus juutlusega) ning üha rohkem ka lihtsalt elamise vaeva. Naiste diskrimineerimine ei ole enam nähtus, mida ühes või teises kohas avastatakse, sest pole veel kõikjalt välja juurida suudetud, vaid see on feministlik dogma, aksioom, mida ei saagi ümber lükata või vaidlustada. Seega ei saa feminism ka ”võita” või oma tööd tehtuks lugeda, sest aksioom ”Mehed domineerivad ja naisi diskrimineeritakse” hõljub kenasti ja turvaliselt religioosses sfääris ja maised faktid seda ei kõiguta.

Ometi on ajastu üldfoon nii läbini feministlik, et kui näiteks kostub sõna ”palgalõhe”, siis on täiesti iseenesestmõistetav, et meessool tuleb häbi tunda in corpore, kuigi patriarhaalses ühiskonnas oleks see loomulik ja ei tõstatuks probleeminagi, misogüünses ühiskonnas oleks see iseenesestmõisetav ja positiivnegi. Aga mõeldamatugi on, et siin hakkaks keegi naisi süüdistama, et need on nii väheettevõtlikud, ei trügi raskematele ja paremini tasustatud töökohtadele, vaid maksavad vähem makse ja tiksuvad pärast pikalt pensioni peal, samas kui mehed on ennastohverdavalt end surnuks töötanud. Mõeldamatu ja naeruväärne arutluskäik, eks.

Samasugune kapak primitiivsuse suunal on toimunud ka nendega, kes immigratsioonivastaseid rassistideks ja ksenofoobideks sõimvad. Või islamofoobideks. Nad näiteks rõhutavad, et Eestis on ammusest ajast, vähemalt 19. sajandist kohalik moslemikogukond ja nende rahulikkus on islami rahulikkuse tõestuseks. Tõsi, aga need on eeskujulikud moslemid st poliitiliselt täiesti inaktiivsed, hoiavad moka maas ja ei ürita ühiselulisi baasväärtusi puudutavates diskussioonides (moslemi positsioonilt) kaasa rääkida nagu võrdne võrdsega. Aga kui moslemist märksa kodusem katoliiklane üritab kaasa rääkida katoliiklasena (näiteks, et abort on patt ja abielu ainult mehe ja naise vaheline liit), siis kostub liberaalide hädakisa taevani ja Varrost on saanud Kurjuse pärisnimeline sünonüüm, mis ei vaja enam perekonnanimegi. Parafraseerides tuntud vanasõna: suuga sallivad islamit, käega ei katoliiklustki.

Aga tundub, et hetkel on koondunud kollektiivse (ja valitsuse tasandil individuaalse) juhmistumise aktuaalseim teravik Rail Balticu temaatikasse, mille kriitika üks olulisemaid pareerimistaktikaid on suhtumine, et mis siis, et see on tulevikku hävitav ja pöördumatult Eesti loodust ja majanduslikku võimekust kahjustav lollus, aga seda on juba alustatud ja seega tuleb ka lõpule viia. Kui lisada siia veel kuritegevuslikkuseni röövellik uus metsamajandusseadus, siis võime nentida, et koos oma praeguse ja eelmis(t)e valitsusega oleme täiuslikult põrnunud vaadatuna edmundburkeliku konservatiivsuse ühe keskse veendumuse sisukohalt, mille järgi ”elujõuline ühiskond on leping elavate, surnute ja nende vahel, kes veel tulemas”. Surnud surnuteks, aga tulevastele põlvkondadele on inimkonna kõige piinlikum ja häbiväärsem sajand – XX sajand – juba jätnud tühjad maardlad, lagastatud keskkonna, pika nimekirja välja surnud liikidest ja ohtlikult soojust siduva atmosfääri. Lokaalselt tahetakse sellele liita veel maha võetud põlislaante kändude vahelt kulgev kiirraudtee, millega saavad need vähesed alles jäänud põliselanike järeltulijad kimada Berliini halal-liha järele või Kölni uusaastapeole.

Mart Sander. "Litsid. Naiste sõda. II raamat"

Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.2016

„Enesepetmine on kunst, mis rasketel aegadel lihvitakse õõvastava täiuslikkuseni.“

Mart Sander, Litsid. Naiste sõda. II raamat. Kirjastus Paradiis 2016. 237 lk.

Mihkel Kunnus

Mart Sanderi ajaloolise romaani „Litsid. Naiste sõda“ teine köide käsitleb aastat 1941. Elavaid mälestusi sellest ajast jääb praegu kiiresti üha vähemaks ja see õudne aeg muutub järjest abstraktsemaks ja ebatõelisemaks.

Toon ühe esmapilgul kummalise paralleeli. Internetiühendus ja mobiiltelefon on imbunud ellu ja elutunnetusse nii sügavale, et oma suhet aega, mil neid olemas ei olnud, ei oska ma muul moel kirjeldada, kui öeldes, et tean, aga ei usu. Ma tean, et enne ülikooli jõudmist mul polnud mobiiltelefoni ja netti sain harva, aga see tundub uskumatu ja abstraktne, kuidagi ebatõeline – nii ei saa ju elada, nii ei saa ju suhelda! Aga ometi nii oli. Ka aasta 1941, mis on ju väga lähedane ja põhjalikult dokumenteeritud ajalugu, tundub kuidagi taoline – tean, aga päris hästi ei usu. Ühe inimeluea pikkune rahuperiood – mis on siinse maalapi ajaloos kaunis pretsedenditu! – on elutunnet ja loomulikkusetaju muutnud nii kardinaalselt, et on raske ette kujutada, kuidas sellised sündmused oli võimalik hulluks minemata üle elada. Õigusriik on muutunud millekski nii iseenesestmõistetavaks, et lääne inimese kurikuulus anekdootlik reaktsioon küüditamisloole – et miks te küüditajatele politseid ei kutsunud – muutub juba täiesti normaalseks reaktsiooniks.
Fakt on see, et 1941 aastal juhtusid paljud täiesti väljakannatamatud sündmused, ja fakt on see, et täiesti paljud inimesed kannatasid need välja.

Proua Kukk viiakse ülekuulamisele ja talle antakse üheselt mõista, et ta võidakse maha lasta ja vara konfiskeerida kui ta koostööd ei tee ja õigust pole otsida kusagilt.

Proua Kukk neelatas; tema pea hakkas ringi käima.

„Aga mida ma olen teinud?“ sosistas ta. Krupenin patsutas toimikule. „No aga vaadake ise! Terve teie elu on olnud üks suur eksimus paragrahvi 58 vastu. Oma nooruses otsustasite te astuda rahvavaenlaste klassi, kes võitlesid aktiivselt nõukogude võimu vastu. Kas eitate? Te olite halastajaõde teie niinimetatud Vabadussõjas, kus aitasite neid, kes relvaga töörahva ja Punaarmee vastu sõdisid. Kas eitate? Te olete osalenud mitmes kodanlikus seltsis, mis olid kõik NSVLi vastased organisatsioonid. Te olite abielus kapitalistiga, kulaku ja kurnajaga, kes tootis varustust, mida kasutas kodanlik politsei võitluses rahva ja kommunistide vastu. Kas eitate?“

„Trakse…“ sosistas proua Kukk.

„Mida? Trakse?“ tõstis Krupenin häält. „Pole tähtis, kas trakse või tanke: kui toodetakse midagi, millega minnakse kommunismi vastu, siis ollakse Nõukogude Liidu vaenlane!“

(lk 59)

Andrei Hvostov on kirjutanud mõtlema paneva essee Eesti kirjanduse tabudest (Sirp 12.XII.2013). Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata. Sanderi romaanis vajutatakse sellele hellale pimetähnile lakooniliselt, aga seda täpsemalt ja teravamalt.

Näiteks tavaline nägelemine klassikaaslaste vahel lõppeb sellega, et solvatud enesearmastusele vastatakse priiküüdiga Siberisse.
Ta pöördus punaarmeelase poole ja osutas poistele. „Эти три мальчика? Из-за них мы ехали сюда?“ küsis see kahtlevalt.

Tomberg noogutas. Venelane raputas nördinult pead.

„Эх.Эстонцы.“

(lk 115)

Jah, mis võiks olla teravam kujund kollaboratsionismile kui venelasest nõukogude sõduri ohe ja peavangutus kui eskordib eestlaste üles antud poisiohtu eestlasi küüditusvagunisse.

Tundub, et Mart Sander on võtnud kuulda romaani esimesele osale väga tunnustava arvustuse kirjutanud Paavo Matsinit, kes oleks „oodanud seda ajalooperioodi ilmselgelt hästi tundvalt Sandrilt ehk rohkemgi erootilisust, pikantseid seiklusi, voodikirjeldusi jne“, sest just see mõõde on esimese osaga võrreldes pisut kasvanud. Aga siiski üsna sõnasõnaliselt on kriitikule vastu tuldud, sest erootikast ja pikantsusest ei liiguta labasuse ja vulgaarsuse suunas kriipsukestki, miska võiks ka päris konservatiivse maitsega kirjandusõpetaja alla kirjutada Paavo Matsini teisele ettepanekule, kui ta tabas „end lugedes mõttelt, et see raamat madaam Kuke tüdrukutest sobiks ilmselt päris hästi gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirja ja looks omapärase sümmeetria seal juba ees Krossi „Wikmani poistega“. Midagi rüvedat ja pornograafilist teoses ei ole. Litsimaja sarnaneb pigem mingi vabariigiaegse lenderliku tüdrukute eragümnaasiumiga.“(Paavo Matsin „Sirp“ 8.VII.2016 „Putru hooradele!“)

Nagu ka esimeses osas ristuvad siingi proua Kuke peente tüdrukute ja mitmete Eesti kultuuriloos oluliste inimeste teed, nii kohtume siin nii noore Georg Otsaga kui Raimond Valgrega, pöördumatud jäljed jätab endast ka toona Tallinnat külastanud tulevane president John Kennedy.

Võimalik, et romaanist võib leida ka vihjeid, või vähemasti kujutlusalgeid sellest, kuidas see sõge aeg siiski üle elati.

Proua Kukk vaatas lõbutsevaid noori nukra naeratusega. Ta igatses Metslat – või Jeani – või ära viidud härra Kukke – või kas või ammu kadunud tõbrast Franzi; kedagi, kes sellel romantilisel, kuid samas nii ohtlikul ööl oleks tema kõrval, võtaks ta ümbert kinni ja sosistaks talle valesid, mida ta oleks valmis uskuma. Ta igatses noorust selle kõikevõitva rumalusega, mis lubas jäägitult keskenduda muretule lõbutsemisele isegi siis, kui ümber möirgas sõda. (lk 138-9)