Feminismist, õiglusest ja muudest jõhkrustest

Feminism kuulub sellesse idealistlikku perekonda, mis peab õiglust väga suureks väärtuseks. Feministid arvavad, et õiglus on kohane printsiip ühiselu korralduseks.

Kui guugeldada märksõnaga „feminism“ pilte, on esimene pilt selline:

järgmine:

järgmine:

veel:

Siis veel näiteks üks selline üritus oli hiljuti:

Rusikad! Jõud! Vägi!

Õiglust peavad hüveks üldiselt tugevad ja võimekad isendid. Kui mõtlen oma tutvusringkonnale, siis feministid on neist kõige intelligentsemad ja võimekamad. Samuti kõige kaugemale jõudnumad.

Mul on ka antifeministidest tuttavaid. Üks (naissoost, UT humanitaareriala) on päris otse öelnud, et „feministid on täiega nõmedad. See on ikka nii nõme, et naised peavad ka tööl käima. Mu arust naine peaks ilus ja hoolitsev olema ja mees käib tööl“. Ta pole kuigi võimekas.  Kena ja hoolitsev küll. Loodetavasti leiab väärt mehe.

Nõrkadel pole mõtet rusikatega vehkida. Õiglus on karm värk. See passib ainult vägevatele isenditele. Klaaslagi on takistuseks ainult lennuvõimelistele. Teistele pakub kullide eest kaitset.
(ja võimaldab dramatiseerida gravitatsiooni)

Üldine õiglus on kotkaste värk. Eliidiprojekt.

Ja tulumaks olgu kõigile võrdne!

Kindlasti ei tohi olla õiglane laste vastu. Nad ei kannataks seda lihtsalt välja. Soomes ongi algklassides õiglusest loobutud ja hindeid ei panda. Eestis on nt Waldorf-koolid läinud sama teed. Ja diskrimineeritakse õigupoolest lõpuni välja. Öeldakse individuaalne lähenemine. Kõigile püütakse anda jõukohane ülesanne: võimekatele raskem, vähemvõimekatele kergem. Kui aga õpilased ringi sahmivad ja näiteks töö aeg teise ülesannetele pilgu heidavad, siis võib tihti tärgata võimekamal õiglustunne: „Ohoh, miks temal lihtsamad ülesanded on?! See pole õiglane!“

Ja noored inimesed võivad siin kaunikesti jõhkrad olla. Seepärast peab õpetaja siin klaasseinad ja -laed vahel hoidma. Et lapsed aru ei saaks, et ühtedele on ühed reeglid ja teistele teised. Et osad saavad hindeid tulemuste, teised püüdluste, mõni lihtsalt eneseületuse eest.

Kui kirjutasin kogumikust „Kapiuksed valla“ õiglase arvustuse, siis tuli üks tuttav feminist (UT doktorant) mu juurde ja vangutas pead: „Mihkel, teised tulid alles kapist välja, sa juba oled õiglane!“, teine (samuti UT doktorant): „Ma saan aru küll, et sul on õigus, aga kuule, kas sul neist hale ei ole? Ma arvan, et siin tuleb lihtsalt pool valida ja aidata neil võita, ei saa õiglane olla.“

Kirjandust pean ma üldiselt eliidi-alaks st vägevamate isendite asjaks. Seega arvan, et kirjanduskriitik võiks õiglane olla küll. Vägevamatele ei tee õiglus midagi, vastupidi, see toob need väetite hulgast esile. Tammsaare vastu võib olla õiglane kohe täie rauaga.

Debütantidega... njaa.

Ka siin on mind palju noomitud: „Mihkel, teine alles alustas, sa oled juba õiglane!“

Kirjanduskriitikas olen ma küll läbi ja lõhki feminist. Ei mingit seksismi, kõiki tuleb hinnata õiglaselt!

Päris läbini õiglane muidugi olla ei saa. Nii maailma mastaabis. Ei, siin peab ikka natuke armastama ka. Eesti kirjandust peab kahtlemata natuke armastama ka. Puhast õiglust kannataks sellest liiga vähesed välja.

Surnute vastu on kergem õiglane olla. Sest inimstele üldiselt ei meeldi kui nende vastu õiglased ollakse. Õiglus on külm ja karm. Õiglus meeldib ainult tugevatele isenditele. See peksab põhu nende ümber maha ja laseb nende vägevusel silma paista.

„Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“ - toob Raul Rebane näite ebaõiglusest. On ebaõiglus, on. Naine on siin võimekas ja tugev. Sellised kaotavad ebaõiglusega kõige rohkem.

Siin tuleks õiglust teha nii mis tolmab.

Üldiselt inimesed tahavad, et neist hoolitaks, et neid armastataks sh kirjanikud. Ka nende hulgas on palju neid, kelle enesearmastus on nii loomterve, et nad peavad seda, kui neid ei armastata, ebaõigluseks. Noorte inimeste hulgas on see hoiak üpris sage ja see on üldiselt hea ja tervislik.

Kui aga keegi teine kirjanik näeb, et kriitik armastab ja hoolib tema konkurenti, siis tärkab tas armukadedus, mis väljendub õiglustundena. Näiteks: „Veidekas, raisk, ei ole õiglane, ta armastab, hoolib omadest!“

(Kuigi selliste etteheidete tegijad peaksid mõtlema, kas nad ise ja nende armsamad kannataksid ikka õiglust välja... võibolla peaksid nad hoopis alternatiivse peremudeli kõrvale asetama, mitte õiglust nõudma.)

Mõistagi ei räägi ma siin romantilisest, kirglikust armastuses (mis on samuti üks jõhker ja egoistlik värk). Hea määratluse saab Rein Raua raamatust „Vend“:

„Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust. Sellest, et sa mõistad oma vanemate, oma kodumaa, oma laste ja oma kalli inimese puudusi ja vigu, loomulikult igatsed, et neid poleks, kuid ometi ei võtaks nende asemele iial kedagi või midagi teist, mis siis, et vigadeta“.

Oma.

Küllap see on hea, et Veidekas eesti kirjandust armastab. Ma ise olen noor ja keevaline ning kipun ikka õiglane olema. Eelistan vigadeta ja puudusteta asja puudulikule ja vigasele. Isegi kui viimane on oma.

Lapsi ja kodumaad peab armastama. Kirjanduses võib natuke rohkem õiglust lubada.

Psühholoogilisel tasandil on õiglus ja armastus vastandid. Kommunistidele on ka hirmsasti õiglus meeldinud. Perekond tuleb hävitada, ütlesid nad kohe alguses. See on loogiline. Perekond on üksus, mis põhineb armastusel, mitte õiglusel. Vanemate suhtumist oma lastesse iseloomustab kõige ehedam onupojapoliitika. Alati eelistavad nad just oma lapsi. Ei mingit õiglust, puhta hoolimine ja armastus. Kui on.

Ikka on armastatud ka oma liiki. Seda on nimetatud humanismiks, õigluse poolt lähenejad ütlevad – spetsiesism. See tähendab oma liigi eelistamist, oma liigi armastamist. Puudulikku oma liigi esindajat eelistatakse mittepuudulikule teise liigi esindajale. Ebaõiglus, ütleb Peter Singer. Tõsi.

Dostojevski määratluse järgi on läbini õiglane maailm põrgu, sest põrgu on võimetus armastada.

Kommunism tähendab põrgut, läbinisti õiglast maailma.

(See on ka viljatu, mis on aga täiesti omaette teema. Ja need, kes arvavad, et laste riigistamine on igati hea mõte, no... eks siin ole teatav korrelatsioon nende endi ontogeneesietapi ja vanemlike instinktide väljakujunemisega) 

Ka praegune bürokraatia tendeerib selle suunas.

Mulle muidugi feminism meeldib. Vägivald ja jõhkrus üldse. Õiglus! Vähemalt tugevate isendite vahel. Poksiringis näiteks. Olen isegi jalad appi võtnud. Nii on veel õiglasem.

See on selline mõnus tunne, surin, adrenaliin, oma vägevuse tunnetamine ja selle valla laskmine. Võrdsed reeglid, võrdsed tingimused, võrdsed võimalused – talent ja töökus kohtub talendi ja töökusega. Ei mingit halastust. Olgu ka kirjanduses nii.

Kirjanduskriitikas on mulle korduvalt ka seda ette heidetud, et ma suhtun naistesse (ja veel noortesse naistesse) õiglaselt. Paljud arvavad, et see on liiga jõhker. Et neist peaks hoopis hoolima.

Pean seda täiesti aktsepteerimatuks, isegi skandaalseks, jälestusväärseks seksismiks.

Näiteks Aleksandra ühes kommentaariumis:

„Ja kuidas sa põhjendaksid feministlikult, miks sa põrmustasid süstemaatiliselt Birk Rohelennu raamatud nii täielikult, aga noored meesautorid jätad täiesti vaatluse alt välja? Kas see pole lihtsalt üks pisut odav trikk eksponeerida oma suurepäraseid ideid veel suurepärasemana, kõrvutades ja naeruvääristades üht kultuuriliselt Teise positsioonil olevat kirjanikku ja tema loomingut? Või Kristiina Ehini puhul võtsid kirjutada terve oopuse autori funktsioonist, aga tunnistasid ausalt, et ei viitsi end isegi pühendada Ehini loomingusse. Feminismi üks oluline tahk on ka hoolimine, mitte lihtsalt huupi võrdsuse taga ajamine. Feministina sa muidugi tead seda ju isegi“.

Tüüpiline viga: õiglus ja hoolimine aetakse sassi. Feminism on õigluse, mitte hoolimise liikumine. Vaata pilte!, rusikas pole hoolimise atribuut, eks.

Hannes Varblane ütles Betti Alveri auhinna sõnavõtus Linda-Mari Väli raamatut kommenteerides: „Selle plika ees võtan ma mütsi maha!“

On see nüüd siis feminism või antifeminsim?

(olgu-olgu, L-M. V. Oli kirjutamise ajal alla 18 st ametlikult alamõõduline. Teeme erandi!)

Patronaaž ja matronaaž on üks praktilise antifeminismi tugevamaid juuri.

Õiglus on aga tugevate ja võimekate isendite asi. Akadeemikud, teadlased, tippjuhid. Sinna on õiglust vaja. Kirjanduskriitikasse ka. Sest kirjandus peaks samuti olema ikka võimekate värk, eliidiprojekt.

„Nelja aasta pärast peaks minevikku kuuluma Ingrid Veidenbergi fraas 10. septembri Arteri juhtkirjas: ”Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.”“ haletseb antifeminist Iivi Jõe-Cannon.

Poliitika on nagu õiglus – löögikindlate isendite ala. Savisaar, Ansip, Laar jne  on veel teisi inimesi, kelle vastu enamvähem kogu rahvas oleks suunanud nõnda pühendunult kogu oma mõnitusjõu? (Mitte et ma arvaks, et see lahmimine ja kolkimine oleks siin konstruktiivne ning igati tore, aga võtku hää hoolija, olgu Raul või Iivi, siin vaagida, kuidas peaks selline rahva hääle kinnikeeramine praktikas välja nägema? Lapime lastetoa puudujääke riikliku tsensoriga, või?)

Ühiskond tervikuna võiks olla pigem hooliv. Paljukest neid ikka on, kes kannatavad välja saatuse, mis nad õiglaselt on ära teeninud.

Jeesus arvas ka, et armastus on parem kui õiglus.

Futurismist

"Olete muidugi kuulnud futurismist? See on uus vool kunstis. Tema jaatavad põhijooned on veidi segased, kuid ei­tavad küljed selle eest üliselged. Nad ütlevad: „Maha kõik vana! Maha kõik, mis enne meid on olnud! Maha kõik, mida meie pole teinud! Maha Hellas, renessanss, Shakespeare, Goethe, Dostojevski!”

Futuristid unustavad, et nende peas midagi päris uut ei või olla; kõik on nii või teisiti minevikust päritud, sellest, mis enne neid olnud. Kui nad nüüd minevikule „maha !” karjuvad, siis kõlab see hüüd ka neile enestele.   See on hädahüüd !

Ja see hädahüüd tuletab meelde Rooma keisrit, kes kahetses, et inimsool üks pea ei ole, sest siis võiks terve soo korraga hävitada. Nagu näete, unustas roomlane, et ta kogu inimsoo pea raiumisega ka iseenese nupu maha oleks võtnud.

Aga ehk ei pidanudki see keiser ennast inimeseks? Õige! Rooma keisrid olid jumalate järeletulijad, kui mitte jumalad ise; vähemalt said nad surmas jumalateks. Aga ehk oli tal ka aimu üheksateistkümnenda aastasaja üliinimesest? Võimalik! Sest room­lastel oli nii paljustki aimu. Nad olid ajaloo suuremad röövikud, aga rääkisid ainult õigusest, rahvaste õigusest. Selle poolest olid nad täielikud futuristid – tulevikumehed.

Nad hävitasid kõik, mida Rooma kere ei seedinud, aga nad õpetasid ka ilmale, et neil selleks ainult üks õigus oli: rusikas.

Ja siis tuli mees, kes ütles : armasta! Ja vaata: armastuse kuulutajad said suurteks tule- ja mõõgakandjateks. Nad küünisid kõrgemale kui õiguse õpetajad. Armastamine ja armastusest jutlustamine tegi inimese kurjaks. Mida kõrgemale tõusis luulelend armuõnnest rääkides, seda rohkem hakati valmistama sõjariistu nende tapmiseks, kes pidid armastama.

Võim ja ahnus olid vägevamad kui õigus. Nad olid ka vägevamad kui armastus. Õigus pidi valitsema tuhandeaastases riigis, aga ilm tundis ainult rusikat. Ja kõik ütlesid : rusikas on õigus. Armastust upitati troonile kakstuhat aastat, aga rahvad tunnevad ainult raudrusikat. Ja paljud ütlesid: armastus on kurjus.

Seal, kus räägiti kõige sügavamaid sõnu armastusest, valmis­tati ka kõige parem raudrusikas, mis pidi rahvaid hirmus hoidma kui lapsi. Mida armsam laps, seda kibedam vits.

Niisugune on inimesesoo ajaloo saatuse pilge. Eks ei ole see kõik väärt, et talle „maha!” karjutaks? Eks ei ole kõik, mis sünnib, väärt põrmuks saama? Eks ei olnud Rooma keiser tõetundmisele lähedal, kui ta soovis inimsoole ühist pead? See mees oli iseenese kaudu tõtt tabanud: kuri on inimene algusest saadik.

Talle pole sellest küll, et ta oma vastasest võitu saab, ei, ta peab tema hävitama kogu minevikuga. „Maha!” karjub muha­meedlane ja raamatukogud ning kunstikorjandused hävinevad. „Kao!” hüüab kristlane ja terveid rahvaid ühes nende minevikuga pole teps enam. „Hävine!” hõiskab sakslane Löwenile ja Reims’ile ning aastasadade kunstivarandused saavad põrmuks.

Aga Kant ütleb, ilmas olevat kaks imeasja: inimese südame­tunnistus ja tähistaevas. Ja ta ütleb veel: inimene pidavat nõnda talitama, et tema teod võiksid olla teistele seaduse juhtnööriks.

Sa õnnis vanapoiss (vanapoisid on ikka õndsad)! Sa surid õigel ajal, sul polnud vaja oma arvamisi revideerida.

Nüüd aga elame futurismi vallas. Maha minevik! Maha Kant ja tema poolehoidjad! Ja elagu Nietzsche, sest tema räägib üliinimesest, kellel on ainuõigus hävitamiseks, rüüstamiseks.

Aga oh sa armas üliinimene, ehk on ka sinuga lugu niisama kui  Rooma  keisriga  ja futurismiga? Ehk hakkad ka sina heit­lema minevikuga just sellepärast, et tulevik sulle hirmu peale ajab ? Ehk ärkab sinus aimdus, et patt vaimu vastu ei leia andeksand­mist? Kui sa ometi kokku juhtuksid oma kaasvenna Raskolnikoviga, kes pidas omasuguseid satikateks ja kes lõpuks leidis, et ta ise on nende sarnane !

Kas tõesti rääkisid roomlased asjata õigusest ja kas  ei ole armujutlus jätnud vähematki märki rahvaste rinda?"

A. H. Tammsaare 1914