Suhtekorraldaja näpunäide: Kuidas pärismaalasel aju välja lülitada

ERRi päevakommentaar 03.03.2016

Suhtekorraldaja näpunäide: Kuidas pärismaalasel aju välja lülitada

Ühes „Futurama“ osas oli meeldejääv episood. Üks üsna talumatu iseloomuga seelikütt oli otsustanud kauni naispiloodi kohtingule tirida. Ta teadis, et traditsiooniline lähenemine päädiks kindla ei-ga ja seega lähenes loovamalt. Ta astus selle kauni naispiloodi juurde ja tegi ettepaneku minna seistekümmend korda välja. Pakkumine oli pöörane ja pärast pikka tingimist lepiti kokku vist pooleteise kohtigu peale. Kui vaadelda seda kui kompromissi, siis keskteest – kolmekümne viiest kohtingust – on asi kaugel. Naispiloot võiks lausa rõõmustada kuivõrd palju rohkem ta kallutas n-ö kompromissi oma kasuks. On ju poolteist korda tema tahtmisele ehk nullile kõvasti lähemal kui teise tahtmisele, seitsmekümnele. Ja selline lühinägelik võidurõõm situatsiooni sees võib juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et kogu situatsioon tervikuna on täiesti absurdne. Absurdne on see aga ainult mõistuslikule pilgule. Mõjustamispsühholoogiana toimib see suurepäraselt. Ja igasugused suhtekorraldajad on varmad just selliseid mehhanisme ära kasutama. Kujutluspilt mingi sündmuse realiseerumisest – see võib olla nii hirmutav kui ihaldusväärne – tekitab nii tugeva afekti, et see jätab täielikult tagaplaanile selle sündmuse realiseerumise tõenäosuse. Näiteks taoline mehhanism paneb kartma lennusõitu. Lennuki alla kukkumine on nii kohutav ja fataalne asi, et selle realiseerumise imeväike tõenäosus ei tule arvesse. Iga kord ,kui istume autosse, riskime oma eluga suurusjärke rohkem, aga see ei loe. Mõistus on siin abitu. Samuti on lotovõidu tõenäosus kaduvväike, aga kujutlus miljonivõidust on nii ahvatlev, et paneb selle unustama.

Asi ei pea olema ka sugugi nii, et kas realiseerub või mitte, kõik või mitte midagi. Piisab suuna valikustki. Näiteks kurikuulus valimislubadus viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Puhtmõistuslikult vaadatuna on see täiesti debiilne loosung, aga vahet pole, kujutluspilt on sedavõrd köitev. Ja ei pea ju siis viie hulka jõudma, jõuaksime poolelegi teele, oleks vägev. Jah, mõistuslikult debiilne, aga ei maksa unustada, et see erakond võitis valimised. Inimesed läksid valimiskasti juurde nagu see naispiloot kohtingule.
Sarnaselt toimib ka hirmus stsenaarium. Massimmigratsioon Eestisse oleks tõesti nii kohutavate tagajärgedega, et kujutluspilt sellest lülitab mõistuse täiesti välja ning selle realiseerumise olematu tõenäosus ei tule enam arvesse.

Hiljuti sattus meediasse paar sarnast juhtumit, mis tunduvad samuti liiga totrad, et olla juhuslikud. Üks neist oli Eesti Ringhäälingute Liidu juhi Toomas Vara artikkel 27. veebruari „Eesti Päevalehes“, mis nö hoiatas, et kui alkoholireklaam keelustada, siis alkoholitarbimine võib hoopis suureneda ja seda eelkõige just noorte seas. Põhjendused olid aga sedavõrd mõistusevastased, et on raske uskuda, et need võiksid olla antud antud juhtiv-isendi siira mõttetöö viljadeks, mitte aga suhtekorralduslik projekt. Toomas Vara ütleb seal, etkui alkoholi reklaam meedias keelata, siis, tsiteerin,
„-alkoholitootjad subsideerivad vabanevate vahendite arvelt muid turundustegevusi, sealhulgas kolib reklaam alternatiivsetesse meediakanalitesse;
- kõige konkreetsemalt keskendutakse hinnakonkurentsile ehk hinnakampaaniatele, mille tulemusel keskmine alkoholitoodete hind jaemüügis alaneb permanentselt;“ ja „Pikk jutt lühidalt – kõige eeltoodu, aga eelkõige madalama hinna tõttu on suur oht, et alkoholitarbimine pärast reklaami keelustamist hoopis suureneb ja seda eelkõige just noorte hulgas, kes on hinnatundlikumad ja vastuvõtlikumad mittepeavoolumeedias levivatele uutele ja/või varjatud turunduskampaaniatele“.

Niisiis, kui jätame alles võimaluse reklaamida alkoholi meedias, siis alkoholitootjad jätkavad oma nürimeelses tuimuses ja ärilises juhmuses oma raha tagumist sellese ebaefektiivsesse kanalisse, aga kui sellele ebaefektiivsele kanalile takistus panna, siis keeravad kõrvele ja nende müügiefektiivsus kasvab. Hoidku jumal selle eest! Ärge häirige neid juhmakaid oma juhmuses, muidu koperdavad kohe millegi efektiivsema otsa!

Teine näide on Katrin Lusti reporteritöö TV3-s ja „Õhtulehes“ fosforiiditeemadel. Need olid kohati lausa haigelt tegevalt rumalad ja ebakompetentsed – näiteks, tsiteerin, „erinevalt põlevkivist, mis on sisuliselt taastumatu loodusvara, on fosforiit väetise tooraine ja taimede kasvatuseks ülioluline“. Aga põhimine muster oli ikka see, et maalitakse nii peibutav kujutluspilt, et selle realiseerimise olematu tõenäosus jääb täiesti kõrvale. Minnakse lausa selliste konkreetsusteni, et räägitakse parimast arvutist igale kooliõpilasele, aastaringsest suusamaratoni rajast jne. Ning Eesti pole mitte Euroopa rikkaimate riikide top viies vaid veelgi kõrgemal, võrdluseks tulevad ka Katar ja Araabia Ühendemiraadid.
Nende luulude kõrval tundub isegi kunagine Reformierakonna valimisloosung mõõdukas.
Tsiteerin ta telereportaaži kokkuvõtet :“Nii endine peaminister Tiit Vähi kui teadlane Aivar Soesoo väidavad kui ühest suust, et selle maavara mitte ärakasutamine oma rahva hüvanguks on kuritegu.“
Jah, alustada tuleks ikka seitsmekümnest kohtingust. Kui õndsust ja rikkust ei saa, siis vähemasti kuriteo saaks ära hoida.

Muide, täiesti võimalik, et viimane tsitaat on täpsemgi kui planeeritud. Et Tiit Vähi ja Aivar Soesoo väidavadki ühest suust. Ühe ja sama suhtekorraldaja suust.

Õnnelik vaesumine isiksustatud kodanikuvaluutaga

See on minu väike panus "Äripäeva" korraldatud rahvalikus mõttetalgus "Edukas Eesti". ÄP 02.03.2016

Hallil taustal on leheküljepikkune sissejuhatus, mille võib vahele jätta see, kes ei vaja meeldetuletust, et "XX sajandile omast majanduskasvu XXI sajandil loota oleks naiivne".

Riiklikult tagatud miinimumostujõud ehk Õnnelik vaesumine isiksustatud kodanikuvaluutaga

Pole vist liiga suureline öelda, et kogu meie praegune tsivilisatsioon on üles ehitatud majanduskasvule. Ja majanduskasvuga on juba mõnda aega kehvad lood ja otsitakse lahendusi.

Peeter Koppel kirjutab: "Kui nüüd aga vaadelda seda, mis tegelikult ja päriselt seda (majanduskasvu) tekitavad, siis jääb alles kaks juurpõhjust – demograafia ja tootlikkuse-tööviljakuse kasv.

Demograafia on miski, mille puhul on tulevik paljudele üllatavalt hästi välja kalkuleeritav. Demograafiliste pikkade protsessidega seotud majanduslikud prognoosid on seega samuti võrreldes nii mõnegi muu prognoosiga ebameeldivalt paikapidavad. See, et neid aeg-ajalt kiputakse vaiba alla lükkama, ei vähenda nende paikapidavust. Õhtumaades on rahvastiku vananemine jõudnud punkti, kus sellest majanduskasvu kütust loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.“ (PM 25.02.2016)

Tõsi, selle juurpõhjusega on asi üsna selge. Küll aga tooks ma ühe juurpõhjuse juurde ning jahutaks niigi hädist entusiasmi teise juures. Tootlikkuse-tööviljakuse kasv on ammu seotud ainult tehnoloogilise innovatiivsusega ja see tõsiasi on muutnud täielikuks igandiks sellise talupojavooruse nagu inimlik töökus. Rügamisega rikkaks ei saa, hea kui hingeski püsib (vt nt Vilja Kiisler „Miks eestlane vaene on“ ÄP 14.01.2016).

Tehnoloogilist innovatsiooni aga vaevab sama asi, mis pidevat spordirekordite ületamistki – iga järgmine saavutus maksab proportsionaalselt üha rohkem ja inimvõimetel siiski on lagi, võib kindel olla, et XXI sajandil ei parandata saja meetri jooksu aega sama palju kui XX sajandil.

Kolmandaks majanduskasvu juurpõhjuseks võib lugeda ainelise ja energeetilise ressursibaasi. Ka seda vaevab eelmisega analoogne häda – madalamtelt okstelt on õunad juba ära nopitud, pinnalähedane põlevikivi ahju aetud jne. Tööstusrevolutsioon leidis eest väljakurnamata põllumaa, ammendamata kalavarud, rikkalikud maagilademed pinna lähedal jne, jne. Seda saatnud demograafiline plahvatus (loe: turu plahvatuslik kasv) oli võimalik ainult nendes, nüüdseks kadunud oludes (hea lühiülevaate neist probleemidest saab Hardo Pajula kirjutisest „Komplekssuse koorem“ )

Arvestades neid kolme asja võime täiendada Peeter Koppeli sedastust: „XX sajandile omast majanduskasvu XXI sajandil loota oleks naiivne. Punkt. Unustame ära.“ Seega meede, mille ideena välja pakun, on kukkumise leevendaja, mitte lendamise kiirendaja.

Õigusega on öeldud, et rahumeelne demokraatlik ühiskonnakorraldus suudab elada ainult lootusega veidikene paremale homsele, isegi paigal tammumine on tohutult destabiliseeriv. Seega võibki näha suurmiaid ohte majanduskeskkonnale ühiskondlikus destabiliseerumises, poliitilises radikaliseerumises, mitmesuguste arhailisemate ühiskonnakorralduslike tungide taaselustumises. Esmase väljenduse leiavad need hõimkondlikkusele toetuvatses skeemides (ksenofoobia, natsionalism, rassism jne).

Milline on meie lähtepunkt siin ja praegu?
"Statistikaamet avaldas inimeste toimetulekust uue kokkuvõtte, millest selgub, et endiselt elab Eestis vaesuses pisut üle 30 protsendi elanikest ehk ligi 400 000 inimest.

Kui aga vaadelda inimeste sissetulekuid ilma sotsiaaltoetuste ja pensioniteta, elaks Euroopa sellel äärekesel vaesuses lausa 73,3 protsenti inimestest [...] Eesti 1,3 miljonist elanikust saaks iseseisvalt ja suuremate probleemideta eluga hakkama vaid neljandik. Ülejäänutel hoiab hinge sees põhiliselt seesama neljandik, kes maksab oma sissetulekutelt makse, millega saab sotsiaalkaitse korras toetada neid, kes ei tööta või piisavalt ei teeni." (Tiina Kangro, "Vaid neljandik rahvast suudab teenida välja elu pealpool vaesuspiiri", "Linnaleht" 12.02.2016)

Eelnevat arvesse võttes pole ime, et ka väga intelligentsed ja sotsialismipõlglikud inimesed hakkavad rääkima kodanikupalgast, baassissetulekust ja muust sellisest. Ma hindan üsna tõenäoliseks, et kodanikupalga sisseseadmine mõjub majanduskasvule tervikuna negatiivselt, et see kiirendab vaesumist. Aga! Aga ta teeb seda olulise sotsiaalse boonusega, nimelt tegu on kõige rõõmsama vaesumisega ja oludes, kus elukvaliteedi langus on paratamatu, on hädavajalik, et see langus toimuks maksimaalselt rõõmsalt ja minimaalsete "tõrvikutega tänaval".

Ideed, mida siin välja pakun, võiks nimetada piiratud kasutusvaldkonnaga isiksustatud kodanikuvaluutaks (PKIK). See oleks on kodanikipalga kitsendus. Kodanikupalga voorustest on räägitud väga palju – alates bürokraatia ja halduskulude vähenemisest lõpetades sellega, mis ehk olulisimgi, et see hoiaks ära plahvatusohtliku ühiskonnaklassi tekke. Ideena pakuksin välja mõned kitsendused. Riik ei peaks külvama lihtsalt lennukilt raha (kust seda võttagi), vaid tagama teatud elatismiinimumi (seda teeb ta mingil moel praegugi). Osalt oleks see nagu hädaaegade talongisüsteem, millele e-tehnoloogia lubab teha olulisi parendusi. Alljärgnev on kohmakas visand.

a) PKIK oleks isiksustatud st seda ei saa anda teisele inimesele edasi, ei saa laenata ega kaubelda naabriga. Nt maksevahendiks oleks ID-kaart.

b) PKIK ei oleks kuhjuv, seda ei saaks koguda. Nt iga kuu alguses hoolitseks riik, et kodaniku kontol oleks, ütleme näiteks 500 PKIK-eurot. Ja pole vahet, kas seal oli midagi eelmisest korrast alles või mitte – iga kuu alguses keeratakse konto 500 peale.

c) PKIK oleks täiselektrooniline.

d) PKIK ei oleks konverteeritav eurodeks ega sularahaks. See meede raskendaks oluliselt kuhjumist, spekuleerimist või hangeldamist, sest iga tsükkel peaks käima läbi "naturaalmajandusliku lüli" ( a la inimene ostab PKIK-eurode eest makarone ja müüb need eurode eest maha), mille maht ei saa olla suurem kui 500 eurot kuus.

e) PKIK oleks kasutatav ainult Eesti Vabariigis (see tuleneb juba eelmisest st mittekonverteeritavusest sularahaks või teisteks valuutadeks).

f) PKIK oleks piiratud kasutusvaldkonnaga, sellega saaks osta ainult teatud tootegruppe (nt toit, esmatarbekaubad, eluasemekulud jms). Üks piirang tuleb automaatselt ka sellest, et ühelgi ostjal ei saa kunagi olla rohkem kui 500PKIK-eurot.

g) PKIK-iga ei saaks osta alkoholi (või nt ka ebatervsilikke tooteid) jms see takistaks nn riigijoodikute teket, mis kodanikupalga puhul oleks kardetav.

h) PKIK-ide eest saab kaupu või teenuseid osta ainult kodanik.

i) Nendelt, kellele on tasutud PKIKides (nimetatud tootegruppide müüjad, eluaseme väljaüürijad jne), ostaks riik PKIKid eurode eest välja. Need, kellelt riik PKIKid välja ostab, saavad olla ainult Eesti maksusüsteemi osalised st Eestis registreeritud firmad jt. (viimane kitsendus pole mõistagi kohustuslik)

j) Laste jt hoolealuste PKIK-id laekuks vanematele/eestkostjatele st see oleks osalt ka demograafiline meede. Samuti teeks see kodakondsuse ihaldusväärsemaks.

Tähendab, PKIKil oleks osaliselt paralleelvaluuta omadused. Aga ainult osaliselt. Täpsem oleks seda ehk isegi nimetada teatud kitsendustega minimaalse ostujõu riiklikuks tagamiseks (see oleks ühtlasi riigigarantii teatud turusegmendile). Seda ei saaks olla ühelgi kodanikul kunagi rohkem kui kindel kogus euro-ekvivalente kuu aja kohta(lapsevanematel kordistuks see võrdeliselt laste arvuga). Juriidilistel isikutel saaks olla rohkem, aga nemad saaksid nende eest osta ainult riigilt eurosid (ja mõistagi täisaruandlusega ja ehk ka väikse maksu või kompensatsiooniga) st firmad ei saaks PKIKidega omavahel kaubelda.

Piiratud maht ja kasutusvaldkond ei laseks kodanikel võõrduda töölkäimisest, kuid teadmine, et baasvajaduste rahuldamine on minimaalsel tasandil garanteeritud, stabiliseeriks tunduvalt ühiskonda ja soodustaks ka investeerimisriskide võtmist (sest "päris surnuks ei saa kukkuda"). Plussiks on ka see, et võimaldab tavalise kaubandussüsteemi tarneahelaid kasutada selleks, mille eest hoolitseb praegu Toidupank või EL-i toiduabi jms.