Möödne kunst ehk teispool
kriitikat ja tarbijakaitset
Mihkel Kunnus
1.
Vahel mul on tunne, et kaasaegse
kunstiga on umbes nõnda nagu poliitikaga: üheksakümmend protsenti
praktiseerijatest rikub ära ülejäänud kümne protsendi maine. Saatuslik erinevus
tuleneb sellest, et poliitikat ja poliitikuid on pea võimatuseni raske vältida,
kaasaegset kunsti aga õige lihtne. Ei pea kunstikajastuste netikommentaare
lugemagi, et nõustuda Marek Tamme märkusega „Postimehe“ kultuurikommentaaris
(PM 23.09.2012): „Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille
avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil“.
2.
Nõustusin Artishoki biennaalil
kunstnike töid kommenteerima ainult kinnituse tõttu, et seekord tahaksid nad
kaasa lööma just nimelt ka mõnda sellist, kes ei pärine kunstiväljalt, ja neid
huvitavad pisut ka metakriitilised arutelud. Idee kaasata retseptsiooni „süütu
pilk“ on kahtlemata kiiduväärne algatus. Ma arvan, et populaarsustaotlusega
väljapanekul oleks alusetu nõuda neitsilikult kunstiavastajalt suuremaid
eelteadmisi kui gümnaasiumis pakutu. Seega oli siinkirjutaja pigem
ebarepresentatiivselt üleharitud (pagasis on vanameister Jaak Kangilaski
mahukas loengukursus kunstiajaloost pluss kursus kunstisemiootikast pluss
kursus „Kunst sotsiaalse märgisüsteemina“), ometi (vaevalt, et just seetõttu)
oli kirjutamine tõeline piin ja enesesund, sest kritiseeritavad tööd tundusid
enamasti talumatuseni kerglased ja tühised. Tuli ette, et ainus võimalus
vältida veendumust „See kunstnik on ju lihtsalt ambitsioonikas ullike!“ oli
selline tõsikindluse üleannustamine, mis võimaldas Hume’il rõhutada, et isegi
sellest, et päike on alati igal hommikul tõusnud, ei saa me täie kindlusega
järeldada, et nõnda juhtub ka homme. Tõsi. Sestap kinnitan: ma ei saa 100% kindlusega
ka öelda, et viga pole minus. Ega vastupidi. Kuid ka tervemõistusliku
skeptitsismidoosi korral ei saa isegi hitlerlikku väärtusühesusse kivistunud
purgitäide olla iial sama veenev praak kui juuksekarv supis. Ja see
kunstiväärtuslikkuse päästev ebamäärasus on korraga nii õnn kui õnnetus.
Schopenhauer ütles solipsistide kohta, et nende kindlus on küll vallutamatu,
aga neid pole vaja ka karta, sest nad ei pääse sealt ka välja ning mõistlikuim
oleks nende kantsist lihtsalt mööda minna. Umbes nõnda on ka kaasaegne kunstnik
oma kaasaegses galeriis.
3.
Siin võib kohe osutada ühele väga
üldisele valupunktile kogu loovtööstuses: kellele on minul, usaldaval
kultuuritarbijal, kaevata, kui mind solvatakse alandava kõnetusega? Kus on
tarbijakaitse, kui loen raamatu kaanelt, et tegu on „läbinägeliku kokkuvõttega
ajastu põhitendentsidest“, aga seest leian hunniku ajakirjanduslikke
klišeesid? Kuhu mul pöörduda, kui mind
kutsutakse galeriisse, kuid seal on hoopis midagi muud kui kutsudes lubati?
Kuhu pöörduda? Kardetavasti ainult ümber ja mujale. Aga mitu korda uskus
külarahvas üleannetut karjapoissi, kes korduvalt võltsi hundihäiret andis?
4.
Ka kaasaegses kunsti kohta kehtib see, mida mainisin 2012 aasta vikergallupis kirjanduse kohta:
”Alustuseks tahaksin natuke kontekstiväliselt
tsiteerida Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne
selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha
loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine
jms või romaan, mille läbilugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist.
Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast
šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast
espressost?
Kaua töötab õigustus: “Ära välista! Äkki sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!”?
Kaua töötab õigustus: “Ära välista! Äkki sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!”?
Kategooriad ja
tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ega tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid
toimiva kommunikatsiooni eeldus ja – NB! – juba ammu on suuremaks probleemiks
(omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine
kuskil.”
5.
Probleemi võib üldjoontes visandada
järgmiselt: loomingulise (uudis)toote ainus kvaliteedigarantii on usaldus
tegija vastu. Kõige riskivabam on usaldada klassikuid – suuri pärisnimelisi
üksikiskuid, kes on end juba põhjalikult tõestanud. Kõik uued tulijad on
paratamatult pärisnimetud st neid iseloomustab ainult usaldus kogu seisuse
vastu, nt kunstnike kui klassi vastu. Ja sellised suhted ei ole meie üha
harjumuspärasema individualistliku eetikaga (igaüks vastutab ainult iseenda
eest) kooskõlas, ometi kehtib siin seisuseau ja punkt. Iga (uus) kaasaegne
kunstnik on kaasaegne kunstnik kui selline.
Seetõttu olen ma ka käesolevas sõnavõtus kasutanud sellist jõhkralt
üheülbastavat ja tasalülitavat mõistet nagu kaasaegne kunst – see on täpne oma
ebatäpsuses. Kujutan ette, kuidas mõni natukenegi rohkem ekspert, siin
ahastuses käsi murrab: on nii palju täiesti erinäolisi suundumusi ja
kunstnikke, mõiste ”kaasaegne kunst” on täiesti sisutühi! Aga selle mõiste
tähendusühtsus ei tule sellest, mida ta nii nivelleerivalt ja ebaõiglaselt
kokku sulatab. Selle mõiste tähendusühtsus ongi usaldus kunstniku kui sellise
vastu. Usaldus kunstniku kui seisuse vastu.
Ka 19.10.2012
avatud KUMU näituse „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik"
tutvustuses öeldakse: ”Viimastel aastatel on dramaatiliselt pingestunud
kunstiülevaadete ja kunsti tutvustamisega tegelevate näituste usaldusväärsuse
küsimus”.
6.
Kõrghardus on pöördumatu ja
võõrandamatu, diplom ei määrdu, au aga küll ja ”iga au on olemuselt seisuseau”
(Spengler) ning Bourdieu igati demokraatlik ehk seisusevaenulik esteetilise
maitse sotsioloogiline kriitika, mis osutas kunstikeele väljavatele
mehhanismidele, aitas mõneti kaasa (täpsemalt: oli ajastu üldsuundumusega
kongeniaalne) kaasaegse kunsti praeguse staatuse saavutamisele. Paraku on
toimiv väljamismehhanism (-kood, -süsteem) iga elujõulise semiootilise süsteemi
vältimatu struktuurielement ning see, et kaasaegse kunsti retseptsioonis on
rõhk esteetilistelt küsimustelt nihkunud ontoloogilistele, on korraga nii märk
väljamissüsteemi toimimatusest kui ka vajadusest selle järele. Küsimus ”kas see
on ülepea kunst?” on küsimine kunsti ja mitte-kunsti piiri järele. Järgmine
etapp – eristus hea ja halva kunsti vahel – on pärimine elujõulise semiootilise süsteemi
teise vältimatu struktuurielemendi – hierarhilisuse järele.
7.
Kuidas hävitada kaasaegse kunsti
elujõudu? Tuleb püüda kaotada piir kunsti ja mittekunsti vahel ning
dekonstrueerida väärtushierarhiad. Kaasaegne kunst on sellega ise üsna
programmiliselt hakkama saanud, isegi veel AD 2012 (sh sel samal Artishoki biennaalil)
korrutakse seestunult mantrat hierarhiate lammutamisest, piiride lõhkumisest ja
domineerivast ideoloogiast. Peab nentima, et avangardism on tänapäevaks väga
konservatiivne ja kanooniline kunstipraktika, tublid kunstitudengid õpivad
usinasti ära anvangardismi põhimeetodid ja siis matkivad püüdlikult. Hästi on
hakkama saadud. Kaasaegne kunstnik võib endale õlale patsutada: tublilt on
lõhutud piiri kunsti ja mitte-kunsti vahel, tõhusalt on lammutatud
väärtushierarhiad ning uhkustundega võib ta vaadata tehtud tööle ja kinnitada:
”Ei ole teist kultuurivaldkonda,
mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil“.
8.
Jüri Talvet kirjutab alla
Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduste Assotsiatsiooni president Koji
Kawamoto osundusele aastal 2001, et ”sellal kui umbes 10-15 aastat tagasi
seisnes võrdleva kirjandusteaduse kriis ülemäärases kalduvuses üldisusele, mis
eeskätt läänekesksuse ülemmõjul kippus tühistama erilist ja individuaalset,
siis praeguse kriisi lätteid tuleks otsida just vastasvoolust, kummituslikust
partikularsimist, ”atomiseeritud perspektiivide” ja ”ohtrate egotsentrismide”
silmapiirilt, mis üha enam jätab meid varju mis tahes dialoogi või üldistuse
ürituse, tõugates meid, nagu Kawamoto ilmekalt ütleb, bellum omnium contra omnes lohutusse ollu” (”Akadeemia” 2002, nr5).
9.
Kardetavasti iseloomustab
siinkirjutaja kohtumine Paco Ulmani tööga kunstivälja positsiooni tervikuna
rohkem kui meile meeldiks mõelda. Nimelt põhimised tähenduslikkused ja
kõnetavused olid täiesti juhuslikud, õnnelikud valestimõistmised. Paco Ulmani
tööks oli video My Little Red Riding
Hood, kus kruusasel platsil keerutab punane BMW ja taamal on suur graffiti ”Art
needs no artist“. Hiljem,
artist talk’il selgus, et see
graffiti – miski, mille mina lugesin töö keskseks elemendiks – oli sattunud sinna täiesti juhuslikult ja
plaanimata. Samas jäi mulle kättesaamatuks olulisim mõõde, nimelt see, et tegu
oli kurikuulsa EKA krundiga, mida ma tartlasena lihtsalt ära ei tundud. Ulmani
tööd eelarvustades tsiteerisin Andrei Platonovi „Auku“ ning tegu oli taas väga
õnneliku juhusega, sest EKA krundi ja „Augu“ kõrvutamine avab tõepoolest väga
mitmeid kõnekaid paralleele. Indrek Grigor patsutas mulle õlale ja ütles, et
Platonovi „Auk“ oli tõeliselt geniaalne leid. Ei, ei mingit geniaalsust,
kõigest õnnelik juhus. Lihtsalt vaadates taustal olevat sõnumit „Art needs no artist“ meenus mulle see
koht „August“, kus klassiteadlik Tšiklin kohtub eelmise korra jäänukiga,
kellegagi, kellel pole enam uues paremas ilmas funktsiooni ega kohta, nimelt
kirikupapiga, kes arukalt kinnitab, et tema elu on täitsa mõttetu. Proovisin
seda analoogiat edasi arendada ja küsisin, et kas kunstiga ei või minna nagu
religiooniga, et kunagine Suur ja Tähtis taandubki õige marginaalsele
positsioonile. Ega ma mingit mõistlikku vastust küll ei saanud.
10.
Madis Katz tutvustab oma projekti
nii: „Projektiga „Julgus“ uurib kunstnik riietuses ilmneva individuaalse
eneseväljenduse olemust ja piire“. Ja kogu projekt, või ütlemise siis uurimus,
kujutab endast riideid, millele on mõned ropud sõnad peale prinditud. Selline
tühine, koolipoisilik huumor. Mu sõbrad tegid kunagi mulle sünnipäevaks ka
taolise T-särgi. Ometi uurimus viitaks justkui millelegi metoodilisele… Kas on
kunstnik teinud põhjaliku töö, mille vilju nüüd jagab? Ei. Tühisuste tühisus ja
üks materialiseerunud naljake, teostuse leidnud uitmõtteke.
Art Allmägi saatis erinevatele
institutsioonidele mõne kirja ja siis eksponeeris neid koos vastustega. Kokku
alla kümne kirja. Kaaskirjas kriitikutele ütleb ta muu hulgas: „Olin siiani
suhtunud institutsioonidesse üpris üheselt: institutsiooni nägin tõsise,
paindumatu, välise mõjutuse suhtes ükskõiksena ja sekkumist eiravana. Oma
suhtlustes alati kindlat skeemi või formaati kandvana ja sellest väga raskelt
eemalduvana. Tihti peale olen pidanud institutsiooni konservatiivse
väljavaatega ja sisemaailmaga masinavärgiks”.
Ta peab üht kõige moodsamat ühiskondlikku organiseerimisviisi
tagurlikuks! Ta peab traditsiooni,
kommete ja tavade asendamist õigusriigilike mehhanismidega konservatiivsuse
ilminguks! Selgitan: kunstnik üritas institutsiooni esindaja poole
pöörduda kui oma kogukonna liikme, kui hõimukaaslase poole, tähendab, ta üritas
kõnetada arhailisema ja konservatiivsema koodiga, katsudes esile kutsuda seda, et
institutsiooni esindaja, kelle käitumist peaksid ja tohiksid reguleerida ainult
seaduslikud kohustused, ületaks need ja käituks isiklikult vastutuleva
hõimukaaslasena st kui liige grupist, mille sidusus on loodud vastastikuste
teenete kaudu (institutsionaalses süsteemis tõlgendub see korruptsiooniks).
Mõistagi näeb üks
tubli ja püüdlik kunstnik, kes ilusti tükid on ära õppinud, isegi halvas ilmas
parempoolsuse karvast kätt, konservatiivsuse esilekerkimist ja domineerivat
ideoloogiat… Lausa piinlik on hakata üksipulgi osutama, kui masinlik ja klišeerohke
on säärane „ühiskonnakriitilisus“ ja „sotsiaalne närv“ ning enese tagasi hoidmiseks ei leidnud ma õieti
muud põhjust kui Richard Rorty hoiatus, et “tõhusaim viis tekitada inimestele
kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige
tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid”.
11.
Kokkuvõtlikult võibki öelda, et
tunnetuslikus plaanis jäi seekordne Artishoki Biennaal väga kergekaaluliseks
(NB! Kindlasti pole see esiletoomine, külastasin põhjalikult ka Tartu kaasaegse
kunsti festivali ART IST KUKU NU UT, kergekaalulisus on tabavaim ühesõnaline
kokkuvõte ) . Ei avardunud mu pilk institutsioonide toimemehhanismide kohalt,
ei mõista ma nüüd paremini „riietuses ilmneva individuaalse eneseväljenduse
olemust ja piire“, ei karda ma nüüd rohkem „domineerivat ideoloogiat“ jne. Ikka
jäi mulje, et põhimine „alternatiivne pilk“, mida kaasaegne kunst ka siin
pakkus, on ähmasus. Ometi olid ambitsioonid tihti just nimelt heuristilist
laadi, oma tegevust kirjeldati kui uurimist jne. Kardan, et sellist laadi kunst
ei saa eriti hästi õnnestuda kui pole keskmist taset ületavat
ühiskonnamõistmist ja minimaalset eruditsiooni.
Sellega ei
õigusta ma aga kuidagi seda kontingenti, kes jääb õiglase solvumistundega Kanal
2 rüppe, sest neile väärilist loomingut pole üheski kunstisaalis ega
raamatukogus ning tervikuna on AB vägagi huvitav kogemus ning igati
tunnustustvääriv on selle sünergiline sulandamine EKKMi majaga. Aga mõelgu ka
hea kunstnik sellele, kui palju tema on võimeline ja motiveeritud pingutama uue
keele õppimise nimel. Näiteks äsja ilmus Kaupo Vipp'ilt väga oluline raamat
„Globaalpohmelus“; see on ühiskondlike protsesside ökoloogilisest mõõtmest ja
domineeriva neoliberalistliku ideoloogia informeeritud ja argumenteeritud
kriitika. Vägagi võimalik, et siinkirjutaja on kaasaegse kunsti seisukohalt
lihtsalt täiesti kirjaoskmatu või lausa puudeline, aga siiski lõpetaks
käesoleva ülevaate retoorilise küsimusega: kui paljud teist on nõus end
termodünaamika ABCga kurssi viima, et mõista ökoloogia ja biofüüsikalise
majandusteooria olulisemaid aluseid ja tendentse, see tähendab kogu praeguse ühiskonna
olulisemaid tendentse, mida mõistmata on ühiskonnakriitika nagu hilisteismelise
räpp, tähendab, lihtsalt üks rütmis porisemine…