Imagine

Internetiavarustes leidus üks pilt, mida tahan ilma igasuguste autoriõigusteta jagada:

Ja see tekitas soovi jagada paari assotsiatsioonikest, mida tahan ka ilma igasuguste autoriõigusteta jagada.

FBs tekitas see pilt üsna ühelaadilisi naeruturtsatusi.

Kundera kirjutab „Eesriides“ ühest romaanist, mis kirjeldab „sisepõlemismootoriga koletiste mürast“ ja ühe vaikust armastava mehe lootusetustest katsetest selle eest pageda.

Ajal, mil romaan kirjutati, „oli Prahas ilmselt üks auto saja või, ma ei tea, võib-olla lausa tuhande inimese kohta. Just sel ajal kerkis müra fenomen (mootori hääl) eriti esile oma üllatavas uudsuses. Tuletagem siit üldine reegel: sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme. Nietzsche täheldab, et 16. sajandil polnud maailmas paika, kus kirik oleks olnud vähem korrumpeerunud kui Saksamaal, ja just sel põhjusel algas reformatsioon just seal, kus isegi „korruptsiooni pelk aimdus“ mõjus väljakannatamatuna. Kafka aegne bürokraatia oli tänasega võrreldes süütu lapsuke, kuid samas paljastas Kafka tema koletusliku olemuse, mis on sestpeale muutunud rutiiniks ega huvita enam mitte kedagi. 1960. aastatel allutasid nupukad filosoofid „tarbimisühiskonna“ kriitikale, mille tegelikkus aastatega nii karikatuurselt ületas, et meil on piinlik sellest rääkidagi. Sest tuletagem meelde üht teist reeglit: kui tegelikkusel pole põrmugi piinlik end korrata, jääb tegelikkuse kordusega vastamisi sattunud mõte lõpuks alati vait."

Sellele muusika vaimu väljendusvormile, kuhu paigutub ka The Beatles, on kõige teravamalt reageerinud Michel Houellebecq oma romaanis „Elementaarosakesed“. Hipide igakülgse värdjalikkuse kujutamisel ei hoia ta värve tagasi.

Tänapäeva analooge kommenteerib Houellebecq: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu” (lk 68-69).
Jan Kaus: „Muide, raamatus ebaõnnestunult rokkstaariks püüdlevast Danielist saab „Elementaarosakeste” Pat Bateman, kuid autori tahtel mitte sugugi prantsuse psühhopaat. Davidi näol tahab Houellebecq sooritada järjekordse jõulise ning tähelepanu nõudva üldistuse: kui naudinguühiskond tähendab naudingu primaarsust ja piiramatust, siis ei murene ainult perekond ning armastus, vaid ka naudingud ise, naudingute „arenemine” tähendab Houellebecqi meelest nende moondumist, kasvamist inimlikkuse piiridest välja, algsete meeliskluste moondumist iseenese karikatuurideks ja nende teostamist piirini, kus nauding polegi enam võimalik. Unistusest saab luupainaja. Seetõttu ei peagi Houellebecq naiste silmi välja kiskuvat ja silmakoobastesse masturbeerivat Davidit ebainimlikuks koletiseks, vaid materialistiks, „üha ägedamaid närviaistinguid” otsivaks nautlejaks (lk 174)“.

(jälle närviaistingute maksimeerimine, väline organiseeritus jne, eks).

Mihkel Raua mälestusteraamatki sobiks siia pisut illustreerivalt kõrvutada.

Noh, ja küllap on see jällegi juhus, et ainsad korrad, mil Pat Bateman selge ja arukas on, on tema arutlused muusikast, sest ka see on ju juhus, et just siis on ta oma olemisrežiimiga sünkroonis ja koherentne.

(Väga vähesed on võimelised mõistma, millisele eristusele osutab see traditsioon (Schopenhauer, Nietzsche, Dostojevski, Th.Mann, Musil, Tammsaare, Kundera, Houellebecq jt), sest üldlevinud kogemuslik aksioom „mulle muusika meeldib ja mina olen ju tore inimene“ ei võimalda intellektuaalseteks operatsioonideks vajalikku enesestdistantseeritust.

Ja pisut nagu nokaudi-fenomenoloogia vms.)

Rohkem tahtsin kommenteerida (osalt seoses eelmise sissekandega) Houellebecqi järgmist üldistust:

„Huvitav on märkida, et seksuaalset vabanemist on vahel esitatud kui mingit kogukondlikku unistust, ehkki tegelikult oli tegemist järjekordse sammuga individualismi ajaloolise võidukäigu teel. Nagu osutab kaunis sõna „leibkond”, moodustasid abielupaar ja perekond liberaalses ühiskonnas primitiivse kommunismi viimase saarekese. Seksuaalne vabanemine hävitas need vahekogukonnad, viimased, mis lahutasid veel indiviidi turust” (lk 95).

Nimelt: kas perekond on ikka kommunismi-saareke, viimane kommunismi-rakuke läbini turustuvas maailmas? Kuidas Houellebecq siin Marxi ja Engelsiga nii vastupidisele seisukohale jõuab? Ütlesid ju viimased selgesõnaliselt, et perekond tuleb hävitada, sest see on kapitalistlik-rõhuva struktuuriga ühiskonna ehitusklots.

Tegelikult pole siin vastuolu. Nimelt kommunistlik kitš adub kogu inimkonda ühe suure perena: tähendab perekond on ikka mudelstruktuur – kõik on vennad! - vendlus. Kommunismi arhivaenlasteks on  vereseoselised priviligeeritud alamüksused  ehk mitmesugused fašismi versioonid: oma pere, oma sugulased, oma hõim, oma rahvus, oma rass jne

Inimkonna jaotamine omadeks ja mitte-omadeks on see, mis käib kommunistlikule (= humanistlikule) utoopiale väga vastu.

Ja kui vaatame lapsevanemaid, siis lapsevanemad on inimesed, kes on kõige altimad tegema selge ja hinnangulise eristuse omade (oma lapsed) ja mitte-omade (teised inimesed) vahel, teisisõnu, hooliv lapsevanem on fašismi algrakuke.

(See on ka arvatavasti üks põhjus, miks kommunism jms on sümpaatne inimeste hulgas, kes on sellises arenguetapis, et vanemlikud tunded pole veel välja arenenud (lapsed, noored) või inimesed, kel on need tunded mingil põhjusel jäänud välja arenemata [üheks sellesk võib olla ka suurem neoteenilisus, mis korreleerub tihti omakorda heade vaimsete võimetega]nt ka Marx ise).

Marx ja Engels panid ette laste sundriigistamise (sest emmed-issid hakkavad ju kohe oma lapsi võõrastest eristama!)!

Kommunismi psühholoogilist inimvaenulikkust pole muidugi keegi nii meisterlikult kujutanud kui Dostojevski.

Aga noh, mis see psühholoogia... vanemlikud tunded? No mõtleks...sotsiaalsed konstruktsioonid puha.
Pole midagi nii fašistlikku järglaste saamine.

(muide, samale järeldusele jõuab ka „Elementaarosakeste“ geeniusteadlane- tuleb loobuda sugulisest sigimisest ja geneetilistest erinevustest. See ei diskrimineeriks tõesti kedagi..)

Sotsiaalse fenomeni eksistentsiaalne ulatus pole kõige tervamalt tajutav mitte siis, kui ta paisub, vaid alguses, kui ta on võrreldamatult nõrgem sellest, milliseks ta saab homme:

Cartland ja helkurid ehk humanism sööb oma lapsi

Ilmus paari väikse lihvega Eesti Ekspressis 16.02.2012

 

Cartland ja helkurid ehk humanism sööb oma lapsi

Mihkel Kunnus

Kui inimene sünnib siia maailma, pole ta ära teeninud ei nälga ega toitu. Teovõimelisele intellektile on see tähelepanek tervikuna haaramiseks selgelt liiga mahukas, mistõttu võtab ta sellest korraga ikka pool. Kumb pool satub, määrab suuresti konkreetse inimese ühiskondliku häälestatuse. See, kes loomuldasa keskendub tõsiasjale, et inimene pole nälga ära teeninud, on vasakpoolsete sümpaatiatega, ja teist tähelepanupoolikut eelistanule on kodusem üldjoontes parempoolne meelsus.

Diskussioonid ühe praeguse põletavama sotsiaalse probleemi – töötuse – üle on siin kaunikesti sama üleehitusega ja vaieldakse päris palju, kas ja kui palju on need inimesed oma olukorra ära teeninud. Enim kannatavad praegustel rasketel aegadel vähemharitud inimesed, osadel pole põhiharidustki. Ometi ei saa ükski poliitik ja otsustaja öelda, et nad pole ära teeninud ei töötust ega töökohta, sest sellist jõuetut avarapilgulisust ja ateismi ei suudaks taluda ükski tervete vaistude ja rikkumata instinktidega inimene.

Ühiskondliku ebaõigluse fundamentaalseim alus on see, et toiduhankimise saab delegeerida teisele isendile, aga nälga ei saa. Kohe pärast sünnitamist lõigatakse automaatne toitekanal läbi ja uus autonoomselt näljane isend ongi juures. Kuna üleminek piimaimemiselt vereimemisele on sujuv, siis, olenevalt kummalt poolt vaatlemist alustada, on üpris hõlbus pidada mõlemat imemist nii loomulikuks kui ebaloomulikuks.

Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa-au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne. Perekonda veel mööndusi talutakse. Perekond on vereseoseline üksus, see ei koosne indiviididest, vaid inimestest, kes jagavad midagi olulist, jagavad inimlikkust ning seetõttu ei või arenenud õiglustundega õhtumaalane säärast kooslust kannatada. Arenenumates õhtumaades välditakse institutsionaalsel tasemel juba vastavate sõnadegi kasutust: ei ole sünnis öelda „ema“ ja „isa“, sest need sõnad viitavad vereseosele. Tuleb öelda „eellane A“ ja „eellane B“. „Ema“ ja „isa“ kadugu ajaloo prügikasti nagu kõik need „küdid“, „sõtsed“, „lelled“ ja muu säärane barbaarne kraam hõimuaegadest, pimedast möödanikust, mil naistel polnud valimisõigust, oma sugulaste toetamises ei nähtud ebaõiglust ning viimast hukkamõistev sõimusõnagi – „onupojapoliitika“ - oli veel leiutamata. Metsikute rahvaste juures (Afganistanis jms) on demokraatia juurutamine nii vaevaline, sest neile pole ilmne, et oma sugulaste toetamine on ebaõiglane ning kui sa valitsed, siis sa pead tegema näo, et su oma onupoeg on sulle täiesti võõras inimene.

Vereseoselisuse taunimine käib ka teisest otsast. Ekstrapoleerimismaiad filosoofid on tähele pannud, et ka bioloogilise liigi aluseks on sünnipära ja vereseos, tähendab, seos, millele tuginemine on barbaarne ja diskrimineeriv. Seega on humanism sama tüüpi barbaarsus nagu rassismgi. Sellele on antud oma nimigi – spetsiesism. Spetsiesism on „omaenda liigi liikmete huve soosiv ning teiste liikide liikmete huve eirav eelarvamus või kallutatud hoiak“. Inimene – see kõlab rassistlikult. Seega on mõned progressiivsemad õhtumaad juba laiendanud osasid „inimõigusi“ ka mitteinimestele. Ka meil teevad loomaõiguslased aeg-ajalt häält. See on väga kõnekas. Selleks, et loomade õiguste eest kõnelemine ei tunduks täieliku totrusena, peab ühiskondlikus süvateadvuses olema iseenesestmõistetav, et õigus on iseseisev ja autonoomne hüve. Perspektiiviteadlikum inimene teab aga väga hästi, et õigus on olnud ikka paarismõiste ja tal alati sabas lohisenud vastik kaaslane – kohustus. Looma õigustest rääkimine pole enam nõdrameelsus, sest oma privilegeeritusega harjunud heaoluühiskondlase teadvuses ei komplekteeru enam õigusega automaatselt kohustus, seega saab häbenemata jagada ja nõuda kohustusevabasid õigusi. Õigusi nõutakse nii enesele kui teistele, kuidas aga fantaasia lubab. See tundub isegi õilis tegevus, miski, mille üle võib lausa uhkust tunda. On naisõiguslased ja meesõiguslased, on loomaõiguslased, lapseõiguslased, homoõiguslased jne. Kui neis sõnades õiguse asemel panna kohus(tus), saab veidi kehva sürrealistlikku luulet ja ei midagi sisulist. Kes oleks midagi kuulnud sõgedikust, kes söandaks rääkida näiteks seksuaalvähemuste kohustustest? Loomade kohustustest?

Ammu enam ei saa rääkida kohustusest, mis kaasneb näitkes naiseks olemisega (kui tervis alt veab, siis võib meheks olemisega küll kaasneda sõjaväekohustus, aga see ei ole kõnealuse protsessi loogikat kummutav näide, vaid lohisev jäänuk, atavism, mille vastu võrdõiguslased aeg-ajalt ka sõna võtavad), saati kohustusest, mis kaasneks mõneks LGBTQjne-ks olemisega.

Tuleme siiski kõigi õiguste eellase A juurde – inimõiguse juurde, sest just seda laiendab kultuurist rikkumata õilis õiguslane, kus aga saab, ja kõik need väiksed kohustustevabad eriõigused on inimõiguse erijuhud. Küsime siis: mis on inimese kohus? Kultuurist iseärnis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud fülogeneetilisse pürgikasti nagu looteea lõpused. Pärispatu ilmalikust ekvivalendist siiski täielikult ei pääse, kuigi see leiab teatava vahendatuse. Kõige maisemal tasandil on selleks töö ning amet on see, mis dikteerib kohustused. Tänapäeva õhtumaalasel praktiliselt puuduvad muud kohustused peale ametikohustuste ja amet peab olema, sest igaüks peab ise oma nälga kandma. Kes oma ametikohuseid täita ei suuda, see kaotab oma töö ja töö puudumine annab kiirelt ja valusalt tagasiside.

Ometi on üks eluliselt tähtis valdkond, kus poolinimsus ning õiguste ja kohustuste asümmeetria annab eriti valusa tagasilöögi ja ühtlasi modelleerib väga hästi üht ilmalikustumise põhipinget. Inimene kui õiguste ja kohustuste subjekt pole mõistagi bioloogiline kategooria, bioloogilises mõttes on iga inimesest sündinud organism inimene ning seda kogu ontogeneesi jooksul, aga kultuurilises mõttes (loe: õiguste ja kohustuste subjektina) on laps poolinimene – tal on küll hunnik õigusi (ja õilsad õiguslased avastavad neid üha juurdegi), ent kohustusi tal de facto pole, sest tema töö ja amet on võõrandamatud. Last ei saa õpilasstaatusest vallandada. Saab üha suuremaks paisutada kohustuslike nõuete ja omaduste hulka, mis peab olema mingis ametis töötajal (nt õpetajal), et ei kuulutataks: „See inimene ei sobi sellesse ametisse!“, aga kes söandaks öelda: „See inimene ei sobi õpilaseks. Järgmine!“. Seega koolist välja langemise oht motiveerib mitmesuguseid sotsiaaltöötajaid, mitte „alamotiveeritud või erivajadustega“ õpilast. Alamotiveeritud õpilane on maakeeli see, kes ei viitsi õppida. Küllap mäletab igaüks selliseid oma kooliajast.

Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab motiveerima? See on pisut elegantsemalt sõnastatult „teise inimese tahtmist väliselt muutma“ ehk sundima, umbes nagu „ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured“.

Vahel tuleb ette muidugi päris kurioosseid seiku, kus seaduslikult poolinimene terroriseerib nii kaasõpilasi kui pedagooge, ometi on seaduses must-valgel kirjas, et selline asi on võimatu, sest musklid on ainult riigil, sest ainult riigil need olla saavad, sest ainult riigil need olla tohivad, sest meite arenenud ühiskonnas on jõukasutus riigi monopol.

Haridus- ja teadusministeeriumi jurist Indrek Kilk selgitab: „Õpetaja saab end vägivalla eest kaitsta nt politsei kutsumisega kooli, kui on tekkinud õpetaja enda või teiste inimeste tervise või elu vastu suunatud vägivallaoht. Samuti oleks abi, kui koolis oleksid juba kasutusel õpilaste järelevalve tagamiseks vajalikud meetmed. Sellega ennetatakse olukorda, kus õpetaja langeb õpilaste vägivalla ohvriks. Vastavalt PGS-i § 45 lõikele 2 loob koolipidaja võimalused ning direktor korraldab õpilaste ja koolitöötajate kaitse hädaolukorras.“ („Õpetajate leht“17.09.2010)
See on üks lausa metoodiline nürimeelsus kogu haridusvaldkonnas: õpetajad kipuvad alatasa otsima lahendusi ning püüavad likvideerida probleeme, aga tegelikult, nagu selgitab seadusetundja, tuleb hoopis kasutada meetmeid.

Ja kui mõni ärksam õpilane küsib: „Kui sa oled nii tark, siis miks oled sa õpetaja?“, siis õpetaja naeratab leebelt ja küsib vastu: „Kas koeral on buddhaloomus?“

Õpetajale on pessimism põhimõtteliselt lubamatu, õpetaja peab uskuma oma töösse ja tal on kohustus uskuda abituuriumi lõpuni, et ka see väeti, ka see seanahavedaja ja ka see tõnisson virgub arukusele, avaneb haridusele, olgu matemaatikale või grammatikale ning seda kõike elukogemuste ja inimesi hierarhiseeriva arengupsühholoogia kiuste. Seda hoiakut võiks nimetada pedagoogi kõlbeliseks kutserumaluseks, inimtundmise piiriks, mille ületamine on ebamoraalne. Vähemalt oma käitumise kujundamisel. Õpetaja peab lõpuni käituma nagu usuks ta iga õpilase (võrdsesse) arenemisvõimesse. Kogu teaduse ja elukogemuse kiuste.
Samasugune kutserumalus fundeerib ka kõiki neid õilsaid humaniste, kes usuvad, et võrdsete võimaluste andmine on alati hüve, kes lausa credo-quia-absurdum-usuvad, et võrdsete võimaluste tagamine vähendab kihistumist – soolisest klassilisteni. Marxil ja Kantil oli palju lihtsam seda uskuda, sest toona puudusid häirivad ühiskondlikud kogemused ja šigalevlikud praktikaparadoksid, kus järeldused sõdivad avalikult eelduste vastu. Marksistlik-kantiaanliku humanismi eelduseks on usk, et kui inimesel on võimalus, siis valib ta õigesti (nii moraalses, ratsionaalses kui esteetilises mõttes). Häda on aga selles, et võrdsete võimaluste juures ilmneb pahatihti, et võime teha õigeid valikuid lahterdab inimesi veel jõhkramalt kastidesse, laseb esile kerkida veel suuremal kihistumisel ja päädib veel selgemas hierarhilisuses.

Laenates David Vseviovi sõnu: „Inimene pole kunagi tahtnud vabatahtlikult inimene olla. Ehk: kogu tuhandete aastate pikkune minevikukogemus räägib sellest, et inimest on pigem sunnitud inimene olema ning vabatahtlikult poleks ta sellist rolli ilmaski endale valinud“.

Ometi on moodsa inimese ego pahatihti nii hellake, et kui talle sunnitakse peale kõige tühisemaidki mõistlikkusi, on hädakisa taevani. Kui pagana ära hellitatud peab üks Inimene olema, et talle ei tunduks groteskne võrrelda helkurikohustust natsi-Saksamaa aegse stigmatiseerimisega, ministri keeldumist rahaliselt toetada pahnatellimist diktatuuriga? Mõistagi pole poliitikul häbi lähtuda fašistlikust ja räigelt ebaõiglasest põhiseadusest, „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“ (st diskrimineerib kõiki kultuure peale ühe!), aga üllal õigustekogumil võiks ometi nii palju austust möödaniku ees olla, et suunatud osatoetust tsensuuriga ei võrdleks.

Ära alahinda Inimest, hüüab humanist, jäta talle vabadus valida! Aga inimene vajab natukenegi vanema venna kaitset, et ta ei valiks vähemasti nii tihti kasiinot, pudelit, SMS-laenu, cartlandi, helkurita olemise isikupära, netis-surfamist loengu ajal, kaitsmata juhuseksi, voodissuitsetamist, lähisuhtevägivalda, roolijoodiklust jne. Vot sulle inimarengu aruanne ja Sapere aude!

Uussiirus ja paljastajad autorid

Kui näen jälle mõnel raamatukaanel või reklaamnupukesel fraase „erakordselt aus“, „mitte midagi varjav“,„viimseni paljastav“ vms tulevad täiesti automaatselt meelde kaks kirjakohta. Üks on Leszek Kolakowski „Horror metaphysicuse“ algus: „Kaasaegne filosoof, kes pole iial tundnud end šarlatanina, on säärane pinnapealne olend, kelle tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist“.

Teine lõik on Robert Musili „Omadusteta mehe“ kolmanda osa algusest, kus kirjeldatakse Linderi suhtumist kunstinäituste, kontsertide ja meelelahutuste külastamisse: „Ta vihkas neid üritusi. Need haavasid peaaegu iga kord oma sisuga ta meelt ning tema mõistetes märatses neis plaanitutes ja ülehinnatud hingekosutustes oleviku kurikuulus närvihäire oma üleliigsete kõdide ja ehtsate kannatustega, oma täitmatuse ja püsimatusega, oma uudishimu ja vältimatu kombelangusega“.

Kordan: „Ta vihkas neid üritusi. Need haavasid peaaegu iga kord oma sisuga ta meelt ning tema mõistetes märatses neis plaanitutes ja ülehinnatud hingekosutustes oleviku kurikuulus närvihäire oma üleliigsete kõdide ja ehtsate kannatustega, oma täitmatuse ja püsimatusega, oma uudishimu ja vältimatu kombelangusega“.

Kui asjad oleks käinud Linderit neil hetkil vallanud nägemuste järgi, siis „oleks ta kõik need kunstitemplid raudluuaga tühjaks rookinud ning nende väidetavate vaimusündmuste asemele oleksid igapäevaste tegevuste lühikese lõa otsas astunud töö ja meeleülenduse pidupäevad. Õieti poleks pidanud tegema muud kui kogu ajastult iga päev ära võtma mõned minutid, mis võlgnevad oma haige olemasolu valesti mõistetud liberaalsusele“.

Raudluud pole muidugi kabuurist liiga kaugel, aga jah, need tööd ei vääri tõenäoliselt lugemist ning nad „võlgnevad oma haige olemasolu valesti mõistetud liberaalsusele“.

Eks tuleb hambad risti suruda ja tolereerida, sest nende tekke ja leviku piiramise mehhanismid oleks tõenäoliselt oma kõrvalnähtude tõttu hullemad kui nende puudumine (pealegi: mis õigus oleks nõuda kirjanduslikku kvaliteeti inimestelt, kes kirjutavad ja avaldavad omal kulul ja omast ajast? Tõsi, nad devalveerivad hirmsalt kirjanikustaatust, aga mis institutsioon saaks siin abistada? Küllap peavad kirjanikud ise oma tsunftiau kaitsma ja diskrimineerivaid ja väljavaid piire tõmbama).

Jürgen Rooste kirjutab artiklis „Uusaususe taak: poeedi piinad“, et „võib vist öelda, et “uusaususe” esimene tunnus on tõesti see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, autori enese poolt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma.“

Üldiselt arvan, et autor, kes peab oma teeneks seda, et laseb piiluda lugejal kellegi teise maailma, on nii pinnapealne ullike, kelle tööd ei vääri lugemist. Sest see asi, mille vahendamist piirab miski muu kui kommunikatsiooniline ja väljendustehniline suutmatus ja komplitseeritus, saab olla ainult täielik triviaalsus või igasuguse kunstiväärtuseta konkreetsus. Neid kihusid rahuldab suurepäraselt kõik see, mis jääb kollase ajakirjanduse ja „Pealtnägija“ vahele.

Reeglina paljastatakse mõistagi mõnd argilabasust, kurdetakse oma hädisust, alatust, kekutatakse mõne truudusetuse või sigadusega, enimlevinud on muidugi afektiivsed tundepursked ja kiimalabiilsus.

Romaanikunstniku alusängid pole mulle võõrad. Küllap on tundnud neid iga füüsikaõpetaja (ja loomulikult mitte ainult füüsika-). Adud seda erilisust, mis lõikab sind teistest ära, tunned klassi ees seda suhtlusjõuetust ja abitust mittemõistetuse jäises üksikkongis, kus ainus su siht on midagi kommunikeerida, vahendeid valimata end mõistetavaks teha, jagada seda, millest sinul on arusaamine ja mõistmine, aga neil ei ole. Ning sa kuuled tuhme kopsatusi teispool läbistamatut laupa, justkui teispool kuuli- ja helikindlat klaasi aimad nende ähmaste nägude piirjooni, vaevatud suumaigutusi, aga ei... mis puutub klassikalist mehaanikat, saati elektrodünaamikat ja magnetismi!, siis sellesse nägemuslikku võlumaailma oled sa jäädavalt üksindusse mõistetud.
Oo, äkki oleks õpetaja ometi nii üllameelne ja halastamatult aus vaimurüütel ja laseks neil piiluda sellese maailma?! Äkki õpetaja kaotaks kõik need kultuurilised tõkked ja valehäbid, mis ei luba tal vahendada õpilastele termodünaamikat ja erirelatiivsust, paljastaks kogu kvant- ja molekulaarfüüsika saladused?! Laseks piiluda!? Gottverdammt!

Sellised Kunstikud! Autorid!

Raudluuda!

Kesk jõulude ja aastalõpu valestimõistetud liberaalsust lubasin endale antropoloogilisi põiked kodumaise kirjanduse roohüttidesse ja tekkis kiusatus teha abistav meelespea autorpaljastajatele ja analüsaatorpaljastajatele neist asjadest, mis ei ole ega saagi olla kunstitunnetuslikult sügavad.

Näiteks pilk (eriti lapse silmades), armuvalu, pohmell, mõistatus, mulje, kogemus, elamus, pisarad (sh märgina), erutus jne.

Kirjandusaasta oli aga muidu väga hea. Ilmus ikka väga väärt teoseid. Näiteks Bourget' „Esseid kaasaja psühholoogiast“ ja „Õpilane“ meenuvad kohe.

Ja Maarja Vaino doktoritöö Tammsaare irratsionaalsuse poeetikast. Seda soovitan igale kirjandusidule. Ja mitte enam nii idudele ka. Saab romaani mõõdu kätte jälle.

Daniel Palgi sõnutsi oli Tammsaarel „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“.

„Kirjanik peab oskama hoomata ümbritseva reaalsuse neid lõigukesi või jääke, mis ei mahu kehtivate seaduste (seaduspärasuste) raamidesse, ning avama nende kaudu järk-järgult teed teise, sügavama ja tähendusrikkama reaalsuse poole. (Guarnieri1987: 1394.) Tammsaare realism ei ole seega realism n.-ö. üldlevinud tähenduses, mille järgi reaalsus võrdub ratsionaalsusega. Ta ei ole realist selles tavatähenduses, mis näeb realismis kirjandusvoolu, kus keskendutakse igapäevase, materiaalse ja objektiivse kujutamisele ning üritatakse vältida n.-ö. romantilist fantaseerimist ja üleloomulikkust. Realistliku kunsti filosoofiliseks aluseks on veendumus, et eksisteerib teadvusest sõltumatu, kunsti suhtes esmane reaalsus ning kunsti ülesandeks on selle esmase – ehk välise tegelikkuse peegeldamine. Tammsaare keskendub oma reaalsusekirjeldustes aga vägagi palju sellele, mis on nähtamatu, kuid ometi inimeste elus selgelt olemas ja nende elu mõjutav,“ kirjutab Maarja Vaino seal. Kunderalik, väga kunderalik.

lk 54

„Saladuste rohkus Indreku ja Karini suhetes peegeldab muuhulgas Tammsaare üht lemmikteemat: mehe-naise võimetust teineteist mõista. Korduvalt esineb väljend„võõriti mõistmine“. Nii Indrek kui ka Karin tunnevad, et vaatamata pingutustele ei suuda nad ennast teineteisele arusaadavaks teha. Nende vahele jääb mõistmatuse lõhe, teise inimese hingeelu jääb neile saladuseks.“

Jälle väga kunderalik. Väga romaanilik.

***

Kogu eelnev kriitilisus ja raudluua-igatsus võrsub kunderalikust eeldusest, et romaanikunsti eesmärgiks on tunnetus. Kundera kirjutab:

„Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuuldav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. Meie ajastu vaimu jaoks on õigus kas Annal või Kareninil, ning Cervantese vana tarkus, mis räägib meile, kui raske on teada ja kui tabamatu on tõde, näib tülikas ja kasutu.“

Uussiiraste sotsiaalne autorifunktsioon on aga üpris vastupidine. Ja ehk on uussiiruse määratlemine läbi sotsiaalse funktsioonijaotuse, läbi autorifunktsiooni, pisut selgitav (Jürgen Rooste määratlus on ka üpris hea).

Muusik tunneb meie eest. Perfonks-kunstnik on meie eest vaba, talle on delegeeritud piiride ületamine ja kompamine. Poliitik on mõistagi see, kes teeb meie eest valesid otsuseid jne.

Kunderaliku romaanikunstniku teene on see, et ta näeb teatud seoseid meie eest, ta on lähisugulane intellektuaaliga, filosoofiga jmt, ta on keegi, kes teeb meie eest ära vaimset tööd, mida me ise ei suudaks. Aitab näha näivusest läbi. Tammsaarel oli „tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“.

Kes on uussiiras? Üpris vastandlik kunderalikule romaanikunstnikule, kes ütleb, et „asjad on keerulisemad, kui sa arvad.“

Jim Ashilevi kogus enne oma teksti „Ma olen elus olemise tunne“ (see ei ole romaan, gottverdammt! Eraldi kaanedki on liialdus!) avaldamist mõnedelt tuttavatelt arvamust ja need on nüüd kenasti ZA/UMi blogis. Need on üldiselt väga koherentse mentaliteediga (ja vihasemad noor-intellektuaalid karistasid selle mõistagi operatiivselt ära). Vt nt Robert Randma või Birk Rohelend... kontsentreerituim-olemuslikuim on tundub aga Eia Uusi oma (tsiteerin):

Uus-romantism. Uus-naiivsus. Uus-lihtsus. Uus-headus. Uus-siirus. Uus mina.

Kui me väikesed olime, ütles Jim, et olen tantsija žiletiteradel. Või klaasikildudel. Siis kõlas see hästi.

Ühel sellisel teral vaakusin ma tükk aega elu ja surma vahel, ning ma-olen-elus ja ma-olen-surnud tunde vahel (:

Praegu: ma olen elus.

Muidugi taandub see armastusele. Ilule.

See on siis, kui sa märkad ja hingad ja õhkad kõike... seda.

Seda, mis on väljas – ja sees.

Kui meri sisendab elujõudu, mitte sisista surmavõimu.

Või vann. Või gaasiahi (:

Või kõrgus.

Sõnad: hindama, väärtustama, imetlema.

LIHTSUS.

/Laulab:/Homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi –
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on.

[...]

SELGUS.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

RAHU.

(tsitaadi lõpp)

Vt ka „Kairi Prints usub, et kultuuritarbija on (pseudo)diibist väsinud ja tahab ausust ning rõõmu.“

Jah, kindlasti ei ütle uussiiras kunderalikult, et asjad on keerulisemad kui need näivad.

Lihtsust, selgust, rõõmu, rahu.

Romaanikirjanik on meie eest täiskasvanu, läbinägelik, keerukuse ja komplekssuse aduja, uussiiras esindab aga vastassuunalist liikumist. Uussiiras on meie eest laps, süüdimatu ullike; uussiira sotsiaalne autorifunktsioon on olla meie eest loll ja helge, vaba keerulisuse vaimust, vastutusest ja süüst.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

Olle Lauli "Kodutus"

Umbes 65% sellest ilmus ajalehes "Eesti Päevaleht"! (18.02.2012)

Elust välja kukkunud vend

Mihkel Kunnus

Tulisel plaadil valust hüplev karu paistab laadalistele tantsivana, sest muusikal on võime valu iluks muuta, küll mitte selleks, mis päästab maailma, aga selleks, mis ainsana õigustavat eksistentsi.

1.

Olle Lauli „Kodutus“ käsitleb ajakohasel moel küllaltki ajatut problemaatikat. Ajakohasus tuleb eelkõige vormist, sest hoolimata mahukusest pole see teos pikaajalise vaimutöö selge ja läbimõeldud lõppsaadus, vaid on siiski küllalt rutakas ja assotsiatiivne, unenäoline, palavikuline ja nägemuslik ning on vormilt palju lähem sugulane Jüri Ehlvesti võrratule „Palverännakule“ kui mõnele Suure Romaanikunsti lihvitud monoliidile. Teose „sõnum“ on seega küllalt orgaaniline ja terviklik ning siit pole eriti mõtet otsida aforistlikke kokkuvõtteid, mis nii mõnegi suurteose laseb paljudel juhmrõõmsalt sisutuks sõnakõlksuks taandada („Põrgu, see on teised“, „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ jne).

Sisutasandil võib aga aimata Romaani suuri teemasid ja nende mõningat hingust küll. Kodutus pole „Kodutuse“ peategelasel Merkol kuigivõrd argitähenduslik (osalt siiski ka seda), vaid eksistentsiaalne sättumus ja seda mitte teadlik-tahtliku hoiakuna, vaid pigem teatava võimetusena. Eksistentsialism ja prantsuse moekad mossitajad (Sartre, Cioran, vähem Camus) jäävad võrdlemisi kaugele, Jeesus ja Buddha (ja ka Lao-zi) on märksa lähemal, kuid needki eelkõige ärapöördumisega sellest maailmast ja oma tahte- ja tegutsemisjõuetusega (Merko sugulus Jeesuse ja vürst Mõškiniga on ka üsna selgelt markeeritud). Maailm ja eksistents pole Merkole iivelduseni võõras nagu Sartre'i peategelasele, ta ei ole selles mõttes kodutu; Merko suudab küll tajuda ilu, elu ja olemise imelisust, täpsemalt selle olemasolu kusagil, aga see pole reibas, kaasakutsuv ja tegutsemisindu süstiv, see ei pakata ega pulbitse temas endas, vaid on rohkem elavast elust välja kukkunu nostalgia, tulevikumõõtmeta harv helgusepuhang, mis sünnib ainult siis, kui suudetakse korraks unustada see läbistamatu klaassein enda ja kunagi koduks olnud maailma vahel.

„Oli ilus valge Lasnamäe öö; hinge võttis kinni. Merko istus kägaras ja nuuksus natuke aega, pead vastu põlvi nühkides, löristas ninaga ja naeratas, silmi taeva poole tõstes. Kogu see taevas säras. See oli elus. Jube. Jumalik...“ (lk 270)

2.

„Kodutuse“ leitmotiiv on üpris kontsentreeritult esitatud Thomas Manni „Võlumäe“ V peatükis. Castorp meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas, ning resümeerib: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.

Olle Lauli „Kodutus“ annab sellele küsimusele ühe vastuse, sest just see on Merkoga juhtunud: ta on elu põgenik, kes on kaotsi läinud eluvormidele, mille jaoks ta on sündinud. Merkol puuduvad kõik peamised atribuudid, mis seovad elujõulise inimese ellu: süüdistusvõime, pretensioonid, edulootus, õnnetaotlus, (seksuaal)iha jne lühimalt: kõik, mis on nõudva ja ootusliku struktuuriga. Kui Merkot pekstakse, siis on ta pekstud või proovib ruumiliselt eemalduda, sest isegi siin puudub tal pretensioon, nõue, et teda koheldaks teisti. Isegi elementaarseim ootus – nälg – külastab Merkot rõhutatult harva ja sedagi nagu möödaminnes ja kogemata.

3.

William James on määratlenud enesega rahulolu kui ootuste ja saavutuste suhet. Rahulolu suurendamiseks on seega kaks teed: kas suurendada saavutusi või vähendada ootusi. Moodne õhtumaine kultuur ja budistlik hoiak lahknevad siin diametraalselt: esimene üritab maksimeerida saavutusi ja nõnda on õhtumaalase seesmiseks imperatiiviks saavutamine kõige laiemas mõttes, materiaalsetest hüvedest ühiskondliku staatuseni (saamisi ületavate tahtmiste tootmine on aga tarbimisühiskonna lühimääratlus, mistõttu pole midagi vastuolulist selles, et ülitarbiv heaoluühiskond on samas ka depressiooni, neurooside ja prozaci-ühiskond).

Budistlik pürgimus on vastupidine st suunatud ihadest ja saavutusvajadustest loobumisele.

Pealegi „võit tekitab vaenu, kaotaja ju kannatab. Õnnes viibib rahumeelne, kes on loobunud nii võidust kui kaotusest.“ („Dhammapada“).

Romaanikirjanikel (kui seda sõna kitsalt, milankunderalikult ja defineerivana kasutada) on selline orgaaniline budism progresseeruva empaatia ja mõistusliku läbinägelikkuse tõttu kaunis sagedasti ettetulev. Mööndustega võiks öelda, et Merko on hoiatav näide sellest, mis juhtub, kui absolutiseerida ironistlik tees: „julmus on halvim, mida korda saadame“. Sest „kui inimene peab niihästi tegudes kui ka sõnades muutuma hirmus ettevaatlikuks, siis saab elust maapealne põrgu. [Indreku sõnutsi:] “Sa astud sammu, aga kust sa tead, et sa ei lömasta mõnda ussikest; sa ütled sõna, aga mis siis, kui sa murrad mõne südame.““(„Tõde ja õigus“ IV).

Merkole on samuti igasugune tegutsemine äärmiselt vastumeelne. Ta pihib: „Tegutsemises on liiga palju loomalikkust. Mingi agressiivne rahutus, mis tahab välja rabelemist“(lk 113) ja hiljem summeeritakse seda elufilosoofiat, et „kui ei tee midagi, siis polegi inimene[...],kohe, kui teen, muutun kurjemaks“ (lk 183-4).

Sinna jõudis ka vana Kundera: „Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist ja Kafkast] varem mõistis Laurence Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [...] tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.“„Mis oleks selle vastand? Kartmatus olla üksi, kartmatus olla väärtusetu tükk elavat ihu. Kartmatus selle ees, et kui surm kord tuleb, on ta tähendusetu. Kartmatus kaduda tühjusse, kui see osutub ainsaks viisiks mitte valmistada teistele kannatusi,“ ekstrapoleerib sama kõlbelist hoiakut 85-aastase hingega Aare Pilv („Ramadaan“, lk 346)
Sarnases äratundmises peitub ka Merko suutmatus tegutseda ja tema eksistentsi radikaalne melanhoolia.„Budism on religioon hilisemate, heasoovlike, ülikõrgele vaimsele tasemele jõudnud rasside tarbeks, kelle valulävi on liiga madal“ teeb Nietzsche hoiatava kokkuvõtte. Liiga madal mille jaoks? Eluks, bioloogiliseks jätkusuutlikkuseks. Selline ülitundlikkus julmuse vastu viib tahteeitusesse ning igasuguse võimutahe puudumine oleks veel üks Merko koondiseloomustusi.

Nietzsche soovitas sel puhul seda, milles Schopenhauer oli ära tundnud puhta tahte st muusikat – empaatia ja hoolivuse psühhosomaatilist vastandit; (mõistagi mitte mingit surmaigatsuse ilu, kaduvusega lepitavat Pärti või Bachi, vaid midagi sellist, millega vitaalsed isendid süüdimatut ja ägedaloomulist paaritusentusiasmi (nn kirge) esile kutsuvad, Lennoni ja Ruja balladidest areaalikaitselise gängstaräpini). See seos on Olle Laulil samuti eksplitseeritud – Kati nimetab oma rõhutatult jõhkrat, hoolimatut ja enesekeskset käitumist oma „elu ilusaimaks muusikaks“, see „oligi muusika. See justkui oligi elu ise“(lk 287). Ta viskab hoobilt oma elust teise inimese, kellega veel hetk tagasi tal oli ühine minevik ja ühised tulevikuplaanid, ta käitub muusikalises ekstaasisööstus antiteetiliselt eelvisandatud loogika põhiaksioomile „õnne ei saa rajada teise õnnetusele“. Kui Settembrini ütleb, et muusika on kuri lunastus (st kurjus ja lunastus on mingis mõttes lepitatavad), siis Olle Lauli jääb siin pigem Dostojevskile truuks, Katit tabab kainenemine ja raskolnikovlikud üllatused psüühikas: „tegelikult kõik, mis järgnes, see kohutav, piinav seksuaalsuse tulv...“ ja „hiljem ei olnud enam võimalik aru saada, kas ma armastan teda, kas see on ikka see muusika või on see lihtsalt mu keha kisa, kui ma pole teda saanud ja tahan. Lihased, närvid, aju...“(lk 288). Siin langeb „Kodutus“ jälle ühte budistliku moraaliga: „Ärge andke ennast hoolimatuse võimusesse, ärge alluge himudele ja kirgedele! Vaid hooliv ja mõtlik leiab ülima õnne.“ („Dhammapada“)
Aga siin lähedal on ka Lauli üks suurimaid kompositsioonilisi ebakõlasid: väikse plikatirts pannakse tegema etteheidet: „sa oled nii lollike, et ajad armastuse soovidega segi.[...] Paned minu oma soovidesse? Teise inimese!“(lk 394). See on täisealistelegi üpris ebaloomulik elutarkus, seda ebaloomulikum siis nooretele, kes identifitseeruvad ühtviisi süütult ja refleksioonivabalt nii fülogeneetilisest kui ontogeneetilisest pärandist võrsuva ihunõudlusega, kelle pea- ja seljaaju on moraalselt veelgi vähem diferentseerunud (Robert Musil jättis sellised eristused elust välja astunud üliintellektuaalsele Ulrichile, Tammsaare nt poissmehest raamatukoile Viljasoole).

4.
Seega, eelnevat kokku võttes, ei evi Olle Lauli „Kodutus“ kuigi suurt päevakajalist selgitusjõudu tänapäeva Eesti kodutute, asotsiaalide jmt sise-elu ja motivatsioonistiku kujutamisel. Loomterved ja elujõulised isendid sülitavad muidugi Merko-suguse instinktiivse jälestustundega välja. Neile soovitaks Olle Lauli „Kodutust“ küll, kui nad vaid rohkem loeks, aga Merkole soovitaks pornot, poksitrenni, alkoholi ja muusikat. Ja raskemeelsete erakute armuliblikaid – irooniat ja huumorit.

Budismi "kümme käsku"

Kümme õppimisjuhist

1.

Ma hakkan õppima hoiduma elu hävitamisest.

2.

Ma hakkan õppima hoiduma selle võtmisest, mida ei ole antud.

3.

Ma hakkan õppima hoiduma eluviisist, kus ei ole kasinust.

4.

Ma hakkan õppima hoiduma valetamisest.

5.

Ma hakkan õppima hoiduma napsude, veinide ja teiste vägijookide põhjustatud joobest.

6.

Ma hakkan õppima hoiduma vääral ajal söömisest.

7.

Ma hakkan õppima hoiduma tantsudest, lauludest, pillimuusikast ja etendustest.

8.

Ma hakkan õppima hoiduma pärgadest, lõhnaainetest ja võietest ning kaunistatud ja ehitud paikadest.

9.

Ma hakkan õppima hoiduma kõrgetest asemetest ja suurtest asemetest.

10.

Ma hakkan õppima hoiduma kulla ja hõbeda vastuvõtmisest.

Linnart Mälli tõlge ja pärit sellest raamatust.

Kuidas ka ei vaataks, õhtumaine kultuur ei ole teps mitte budistlik. Võiks isegi öelda, et on hoopis suurimal võimalikul määral antibudistlik. 

Punkti 7 mõningane lahtikirjutus.

Ühe tagurliku maakooli lugu

Tulin täna koolist varakult, sest külm oli lapsed klassist ära võtnud. Selline tore Eestimaa valgus oli kõikjal, lumi krudises, hanges kükitas üksik hiioblik vares ja sõi lund.

Valle-Sten Maiste kirjutab „Sirbis“ hariduse teemadel ja Brita Melts pihtimusromaanist.

Tuli kohe endalgi tahtmine sõna sekka öelda, pihtida pihtimisajastul kas või blogiski oma kordumatu isiksuse kujunemisloost.

Aeg on muidugi na sõge, et kunstilised-kirjanduslikud liialdused siia ei passi, kirjutaja, kes tahab lugejat köita, peab kasutama vastupidist tehnikat – kunstilis-kirjanduslikke mahendusi ja pehmendusi, muidu kaotab lugu oma usutavuse.

Näiteks see väike maakool, kus mina õppisin, koosnes enam-vähem puhtast ebaõiglusest ja korruptsioonist. Ometi pole ma ju kuigi vana. Veetsin seal oma põhikooliaastad 1988-1997. Aga võrdsetest tingimustest linnalastega ei osatud unistadagi. Linna ja linnainimesse suhtuti nagu tervele organismile kohane st ühese põlgusega. Meil käibis ikka ütlus, et parem maa mats kui linna lits. See üheselt hinnanguline eristus töötas mingil määral isegi koduküla piires. Selles väikeses 250 elanikuga asulas olid ka mõned nõukogudeaegsed paneelelamud ja seda piirkonda kutsusime meie, individuaalmajade elanikud, põlglikult Mustamäeks ja seal elavate lastega koolivälisel ajal ei läbi ei käinud. Nemad pidasid ennast meist paremaks ja meie ennast neist. See on vist ainus viis, kuidas kõik saavad olla teistest paremad, aga multi-kultiga see muidugi hästi ei klapi.

Muutused olid kiired. Mäletan, et algklassides oli meikikasutav tüdruk linna lits (neid meil muidugi polnud, sest kes tahaks olla linna lits, aga hoiatavad kuuldused levisid), lõpuklassides aga toonisid tüdrukud juba huuli küll.

Korruptsioon, onupojapoliitika, ebaõiglus, ebavõrdsus ja kõik säärane värk vohas mis hirmus. Näiteks oli selge sooline segregatsioon. Tüdruku löömine oli suurim võimalik kuritegu, mille keegi korda võis saata. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis oleks see eksinud lambuke kohe lintšitud. Poisid võisid omavahel nagistada küll, aga sedagi tuli harva ette ja kindlasti mitte midagi tõsist. Noh, nagu vennadki kaklevad ju väiksena. Seda lugu mäletan ka eredalt, kuidas eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis loo (ikka loo, sest meil ju midagi päriselt ei juhtunud), kuidas üks poiss olla teisel hamba välja löönud ja tema kui õpetaja oli lööjat kaitsnud. Sellepärast, et lööja oli kaitsnud oma ema au, teine poiss oli öelnud, et vat, su ema on joodik, noh, oligi, ütles õpetaja, aga teise ema kohta ei tohi iial midagi halba öelda.

Ei saadud aru, et au, eriti soolistatud au – mehe au ja naise au – tuleb vahetada välja sootu õiguse vastu. Doris Kareva heitis hiljuti nostaligilse järelvaate mehe aule kui kadunud mõõdule. See on praktiline antifeminsim par excellence (olen tähele pannud, et teatud poetessitüübile on see lubatud, võibolla on see isegi üks nende kultuurilisi funktsioone st sünteesida soolistatult haprust, kaitsevajadust, lapselikkust, süüdimatust ja antiintellektuaalsust (viimast siis vastandatuna nn hingestatusele)).

Tööd olid ka sooliselt segregeeritud. Näiteks tüdrukud ei pidanud puid tegema. Eks ka see, et õpilased, tähendab, lapsed peavad kooli heaks tööd tegema, on selline mõeldamatu väärastumus, mis tänapäeval ei tuleks kõne allagi – laps ja peab tööd tegema?!? No tule Marx ja õiguslane appi!

Aga meil oli vana koolimaja, väiksed klassiruumid ja puuahjud. Puid tegid ikka poisid. Hiljem, vanemates klassides see juba muutus, siis lisati see ülesanne palgalisele koristajale. Klasse koristasime ka ise.

Tüdrukud pidid kooli aias peenraid rohima jms. Seda poisid ei pidanud. Kooli aias kasvatati köögivilju, millest siis koolitoitu tehti. Seal oli ka mitmesuguseid viljapuid, üks iidvana pirnipuu nende hulgas. Suurim, mida kunagi näinud.

Vähegi arenenuma õiglustundega inimene, humanist ja õiguslane ja demokraat mõistab, millisest skandaalsest ebaõiglusest needki napid laused märku annavad. Traditsiooniliste soorollide taastootmine, lapstööjõu ekspluateerimine, standardiseerimata toidu valmistamine jne.
Mõelge nüüd ise, millised peaksid olema seadused, mis selliseid asju võimaldaks?

Koolisöök oli odav, sest lapsevanemad tõid ka oma põldudelt kooli kööki juurvilju, ja ametnik hoidku!, oma laudas kasvatatud ja püksisäärde puhtaks pühitud väitsega veristatud siga!
Kas siin saab rääkida regionaalpoliitikast, võrdsetest võimalustest maa matsidele ja linna litsidele? Ah? Skandaal, ma ütlen, skandaal!

Kooli söökla oli alguses kooli keldris. Mõistagi see ei vastanud n+1 normatiivile, mistõttu see pandi peagi kinni ja pidime hakkama söömas käima lasteaia hoones, mis oli umbes kilomeetrike eemal.

Korruptsioonist ja onupojapoliitikast ei maksa rääkidagi, inimeste vahelised suhted ainult nendest koosnesidki ja polnud õiglusest haisugi, kõik puha hoolimine, iga vääks poputati jalule. Mul olid veel erilised lühiühendused, nimelt ema oli õpetaja (ja kas siis ema on oma lapse vastu õiglane ja seadusi järgiv? Hah, puha hoolimine!), matemaatikaõpetaja oli naaber, tööõpetuse õpetaja samuti naaber jne. Kuna mu isa tegeles metsa ja puiduga, oli meil piisavalt materjali, et sellega tööõpetusklassi varustada - täiesti mitteametlikult, mõistagi. Või siis see, et õpilane ajab õpetaja põllule vaod sisse, sest tema isal on traktor, aga õpetajal pole – no mis suhted need sellised on? Käsi peseb kätt! Ja ebavõrdsus, igal pool aina ebavõrdsus: naabripoiss tuleb küll õpetaja juurde ja küsib, kui mõnest asjast aru ei saa, aga kuidas tuleb see teine laps, kelle talu on ca 10 km kaugusel ja talutöid palju rohkem? Ebavõrdsus! 

Ei, asju tuleb võrdsemaks teha ja inimesed dekontekstualiseerida kõige üldisemas mõttes!

Seadus tuli maa ja mere peal', jurist mõnda seletas...

27.oktoober 2007 „Palamuse vallateatajas“ on uhke paraadpealkiri:

Kaarepere kool sai 110-aastaseks

/.../

Aegade jooksul on meie kool kandnud erinevaid nimesid: Kaarepere Ministeeriumikool (1897-1918), Kaarepere 6-kl algkool (1918-1944), Kaarepere 7-kl kool (1944- 1961), Kaarepere 8-kl kool (1961-1988), Kaarepere 9-kl kool (1988-1991) ja Kaarepere Põhikool (1991 kuni tänapäevani). 1937. aastal valmis kooli juurde saun koos kooliteenija korteriga, 1960. aastal valmis kooli juurdeehitus, mis andis juurde kolm klassiruumi. Hilisemateks suuremateks töödeks on olnud koolimaja katuse vahetus, uue keskkütte ehitus ja uue valgustussüsteemi ehitus. Suur töö oli spordiväljakute ehitus. Need valmisid käesoleval aastal. Pidevalt on uuendatud õppevahendeid ja klassimööblit.

/.../

Katusevahetust mäletan selgesti, vanale sindlile pandi tsinkplekk peale. See küll ei sobinud vanale maakivihoonele, aga oli kõige odavam.

Keskkütet, valgustussüsteemi jms mina enam ei näinud. Olin pesast lennanud, läinud eliitgümnaasiumisse kodukohale au ja väärikust tooma, hiljem linna tudeerima (pean ütlema, et isa oli mul palju hullem haridustõusik, tema vanematel on kummalgi neli talve haridust ja isa oli 12 aastane, kui majja elektergi toodi, aga ise sööstis lausa kõrgharituks).

Hirmsasti tõmblesid need ametnikud, et teha asi õiglasemaks, et oleks keskküte ja standardiseeritud söök, nii palju kraanikausse köögis kui seadus ette näeb ja sportimisvõimalused nagu linnaski jne. „Need valmisid käesoleval aastal,“ kirjutab direktor aastal 2007, kui minu lõpetamisest oli 10 aastat ja kooli asutamisest 110 aastat. Tublisti rabelesid, et võimalused saaks võrdseks ja elu õiglaseks. Järgmisel aastal (st üks aasta hiljem!) on maakonnalehes „Vooremaa“ 31.05.2008 järgmise pealkirjaga nupuke:

Kaarepere Põhikool pidas reedel viimase aktuse

/.../

Mis saab koolimajast, pole veel teada. Ühe ideena on vallajuhid välja pakkunud hoolekandeasutust. Koolimajale uue funktsiooni leidmine ei käi nii kiiresti. "Vaatajaid-uudistajaid on meie juures käinud palju," tunnistas koolijuht Jaan Pedaste.

Tema sõnul on koolimaja heas korras: uus keskküttesüsteem, aknad vahetatud, pea kõikides klassides uus mööbel, uued õppevahendid. „Paljud linnakoolid kadestaksid meie tehnilisi võimalusi," lisas ta.

/.../

Noh, näidake mulle kirjanikku, kes leiaks parema kujundi, kes jutustaks allegoorilisema loo! Traditsioonide järgi elav maakool pingutab, et saada „linnale järele“ ning kui lõpuks saabki - „uus keskküttesüsteem, aknad vahetatud, pea kõikides klassides uus mööbel, uued õppevahendid. „Paljud linnakoolid kadestaksid meie tehnilisi võimalusi"“,  ja siis tehakse sellest vanadekodu(sic!). 

Lasteasutusest ühe (Euroopasse-)hüppega vanadekoduks! - vot, fantaseerige üle, head kirjanikud, loovisikud!