Infantilism.fm: Pärnits rukkis

Hiljutise traagilise sündmuse mitmekesistest kommentaaridest jäi ehk üksmeelseimalt kõlama soovitus: kuula last ja räägi temaga.

Liiale ei maksa minna, aga olgu.

Kaur Kender ütles hiljuti ühes intervjuus  EPLile:

„Nurklik kirjutas kuskil, et põlvkondadevahetus jääb ära. Mulle tundus sama, et eesti kirjandus jäeti täiesti jubedate inimeste kätte ja muutus mutantkirjanduseks. See tuli nüüd tagasi võtta. Põhjus, miks põlvkondadevahetust ei toimunud, oli selles, et eelmine põlvkond on värvanud jubedaid noori vanainimesi nagu Mihkel Kunnus. Tema sobib väga hästi seda põlvkonnavahetuse ärajäämist illustreerima – põhimõtteliselt räägib ta sama juttu, milleni jõudmiseks läks Rein Veidemannil 60 aastat.”

Seda, et Kender&co kirjanduse headesse kättesse tagasi võttis (ja pahad vanurikäed tühjaks jättis), ma ei kommenteeri, aga põlvkonnavahetuse problemaatika väärib väikest ääremärkust küll. Eriti seoses paari sissekandega tagasivõidetud nooruse esindussaidil Nihilist.fm.

Mikk Pärnits kirjutab seal: „Nüüd on nii, et meie noored peame asju ajama järjekordselt omakeskis. Ausalt saame arutada omavahel ja need onud ning tädid telekas elavad täiesti teises, külmas reaalsuses. /.../ Suruge meid tõerääkijaid alla või andke menti kuni lõpmatuseni: ühel hetkel ei saa te tõest mööda vaadata ja tulete ise abi küsima. Sest te ei saa ise hakkama. Te politiseerite, te mängite mänge millest noored läbi näevad./.../ Me teeme Kauriga teie silmakirjalikkusest müügiartikli. Mingi hetk variseb teie pask kokku ja varemetes seisavad ellujääjad, mina ja need noored kes praegu vaikides loevad ja taipavad.”

Olgu. Nemad on nemad. Tõde laksust käes ja puha, värsked silmad pole ähmastatud ei elukogemuse ega haridusega.

 Aga kes on need, kellele vastandatuna see meie on konstrueeritud? Sealt samast võib lugeda: „Teie, õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud, olete JUBA loonud olukorra, mille viljad näitasid end 27. oktoobril: skisofreeniline ühiskond, mis on teie endi kätetöö.”

No üsna selge.

Mul täitub septembris 2015 kümme aastat õpetajana ja veebruaris 33. eluaasta. See ei jäta just suurt lahtrivalikut.

Oma mõtteid aga pole mul ikka veel, vabandust, enam pole ja seepärast tsiteerin Mihhail Lotmanit:

„Teenager’ite (millele eesti «teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.

Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.

Jokela koolipoiss, «nooruk», oli 18-aastane mees. 16-aastasel Aleksander Suurel oli juba märkimisväärne valitsemis- ja lahingukogemus; samas vanuses Richard Lõvisüda oli tuntud väejuht. Blaise Pascal oli selles eas väljakujunenud matemaatik, Jacob Skytte pidas Academia Gustavianas rektoriametit. 17-aastane Napoleon alustas oma ohvitserikarjääri, Julius Caesar oli abielus ja pidas ülempreestri ametit. 21-aastaselt hukkunud Lermontov oli 18. eluaastaks kirjutanud suure osa oma teostest. Ja keegi neist ei olnud Mozarti-taoline imelaps. Kui 16-aastane Romeo tahab abielluda 14-aastase Juliaga, siis pole see lugu pedofiilist ja ta ohvrist, vaid kahest noorest, kuid juba täiskasvanud inimesest. Arusaamatuste vältimiseks: mitte abiellumine ei tee lapsest täiskasvanut, vaid täiskasvanu olemine lubab luua perekonna.”

Põlvkonnavahetusega võib olla pisut kehvasti küll, kui kohe kolmekümnene mässaja (saati 40+ „noorkirjanik”) astub 15-aastase kõrvale ja käratab koos temaga: „Meie, noored! Aga teie - õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud... ”

Eluaastatesse ei maksa muidugi liialt klammerduda. Põlvkonnavahetus peaks tähendama ju ikka seda, et pealekasvavad inimesed võtavad üle väljakasvavate inimeste funktsioonid. Mõistagi on siin vanusega tugev korrelatsioon, aga kindlasti ei ole põhjuseks üldine varaküpsus, vaid pigem ikka see, millele osutab ka Mihhail Lotman.

Selles oma noorusaja-essees (siis mul natuke veel oli oma arvamusi ja mõtteid), millele viitab ka Kender, kasutasin järgmist kujundit: [mässajad noored on kui] „räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, kuid ei saa siis oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis, justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja asetab oma lüürilise mina maailma keskpunkti. Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Samamoodi käituvad igasugused õiguslased, kelle ihus kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub.”

See on looduslikult nii, et inimene sünnib väga abituna ja tema eest peab keegi hoolitsema. Beebil on karjumine pea ainus väljendusvahend ja sellega nõuab ta siis tähelepanu ja hoolitsust, olgu tal siis kõht tühi, olek jahe või püksid täis. Loomulik on ka see, et sellest faasist välja kasvatakse.

Nukraks läheb asi siis, kui inimene jääb väga pikalt faasi, kus tema peamine suhe ühiskonda on: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”.

Laps teatab oma hädast, täiskasvanu lahendab. Selline on funktsioonijaotus.

Kuna ma olen isikliku arvamuse faasist täiesti välja kasvanud, siis pean jälle tsiteerima. Seda puhku Jiri Opeliki, kes kirjutab: „Kundera noorukid on põhimõtteliselt edevad lollpead, joobunud ainsast, mis neil on, tasuta saadud bioloogilisest vitaalsusest ja vähepruugitusest, vaid iseendale keskendunud ekshibitsionistid, kes seetõttu on nii kergesti manipuleeritavad. /.../ Aga see pole veel kõige  hullem. Nii nagu ikka, on kõige haletsusväärsemad need, kes on paavstist paavstilikumad, seetõttu valib Kundera pilke tõeliseks märklauaks täiskasvanud, kes on omaks võtnud vaid noorte puhul mõistetava ilmavaate /.../”

Siin rõhutaksin ikka A.H. Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor”. Just. Aga ainult noorelt.

Kui kuuekuune endal mähkud täis teeb ja siis kisab, pole selles midagi häbiväärset, ilma igasuguse irooniata.

*

Üks asi, mis teeb lastearsti elukutse nii keeruliseks, on see, et laps ei oska hästi oma kaebusi väljendada, väike laps võib oma valu lokaliseerda täiesti mööda. Murdeiga pole palju parem – hingeline segadus on murdeealisele endale sageli väga arusaamatu. Analoogia on rakendatav ka ühiskonnale tervikuna, sestap on läbinägelik analüüs alati vajalik ja hinnatud.

Ikka on ka kirjandus olnud üheks selliseks vahendiks, mis tegeleb ühiskonna eneserefleksiooniga. Aga mõistagi mitte iga kirjandus. Kirjandus võib tegeleda samuti meelelahutusega, utoopiliste visoonidega, keelemängudega jne. Ja kaugeltki mitte iga kirjanik pole „kanaarilind kaevanduses” või ajastu ja inimhinge üldtendentside teravapilguline läbinägija. Viimases on A.H. Tammsaare tänini ületamatu, Mihkel Mutt enam palju sõna ei võta, Mats Traat ja Ene Mihkelson pole argimeediasse vist üldse trüginud. Avaliku intellektuaalina ütleb sõna sekka vahel Rein Raud, iganädalasi kommentaare annab Andrus Kivirähk jne

Mikk Pärints tajub sõnavabaduse ahistamist ka ropendamise taunimises. Siin ei oska muud öelda, kui et t**a, p**s, m**n, v**t jms on kenad rahvakeelsed sõnad küll, aga nende analüütiline väärtus pole just teap kui suur.

Ega ka esteetiline. Ja ma ei taha siin niiväga moraliseerida kuivõrd osutada tõsiasjale, et ropendamine ei aita kuidagi kaasa, kui taotluse all on analüütiku staatus.

Sõnavõtud a la „Tra, ühiskond on täiega p*tsis ikka! Süsteem imeb täiega, kõigil saja p***ga kopp ees!”  pole just eriti läbinägelikud ühiskonna-analüüsid. Pigem on tegu poolartikuleeritud variatsiooniga juveniilfaasi peamisest eluavaldusest: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”

*

Samuti ei taha ma kuidagi pisendada (kirjasõnalist) tegevust, mille sisuks on mingile vähemusele või rõhutud grupile hääle andmine. Näiteks arst, kes oskab hästi hinnata, kust lapsel valutab, on tõeliselt vajalik inimene. Ja oleks suurepärane, kui oleks keegi, kes annaks hääle segaduses noorukitele, suudaks artikuleerida nende hinge. Salingeri „Kuristik rukkis” on selles vallas üks paremaid näiteid, nii hea, et enamik noorteromaane tunduvad variatsioonidena sellest.

Titekisaga on see asi, et ikka peab täiskasvanu, see va lapsevanem mõistatama, mis lapsel on viga. Ja siis olukorrale lahenduse otsima. See on lapsevanema üks funktsioone. NB! See on: lahendada probleeme, mis pole tema tekitatud. NB2! Kui väikse lapsega midagi juhtub, siis vastutab just ja ikka täiskasvanu. Selline on funktsioonijaotus.

Põlvkonnavahetus jääb ära siis, kui lastest ei saa enam täiskasvanuid ehk inimesi, kes võtavad vastutuse (hädade eest, mida nemad pole põhjustanud), inimesi, kes hakkavad ühiskonnas täitma konstruktiivset funktsiooni.

Mikk Pärnits selgitab:

„Jaoskonnas küsiti: kas ma tunneks end süüdi või vastutavana kui keegi eelmise loo tõttu nüüd tulistama läks? Mida? Mina olen siiani elanud arusaamaga, et mõrva eest vastutab mõrvar ja vägistamises on süüdi vägistaja. Süü lasub teo toimepanijal. Filmid, muusika ja kunst üldisena kedagi vägivallaks ümber ei proge, pohhui mida see vana känd oma vanainimese uuringuga pobiseb. Seda müüti on kedranud konservatiivid juba aastasadu. Praegu on see periood, kus kõik tahavad süüd endalt ära veeretada: vanematelt, koolilt ja meedialt. Vaadata tuleks just kõigepealt nende otsa.”

Lühemalt: mina ei saa süüdi olla, sest üks inimene ei saa teist inimest kuidagi käituma panna, aga süüdi on teised, sest nad panevad teised nõnda käituma ja tahavad siis süüd endalt ära veeretada.

Veel lühemalt: Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!

Veel pisut läbinägelikku ühiskonna-analüüsi ja  teravapilgulist sotsiaalkriitikat:

Ene Mihkelson 70

Ilmus ajalehes „Sirp” 17.10.2014

Ene Mihkelsoni sünnipäeva puhul

Mihkel Kunnus

 Sel aastal sai Nobeli kirjandusauhinna Patrick Modiano. Ma ei teadnud temast suurt midagi, aga kõik lühiiseloomustused, mida ta kohta nüüd näinud olen, sobivad kohe päris hästi ka peatse sünnipäevalapse Ene Mihkelsoni kohta. „Kirjaniku romaanide põhiteemaks on traagilised inimsaatused nii sõja, okupatsiooni kui rahu tingimustes, kuid ka süütunded ja identiteediotsingud,” vahendab „Postimees” (9.okt) „Le Monde’i”. „Modiano ütles 2013. aastal, et ta inspiratsiooni allikaks on autobiograafiline materjal, kuid sellega tuleb osata ringi käia ning õigesti välja mängida.” Sobib Ene Mihkelsoni kohta kenasti. Ja näiteks Holger Kaints on öelnud, et Nobeli preemiale  kõlbaks Eestis üldse vist vaid Mihkelsoni üles seada. Ei saa eriti vaielda.

Üks, kellele taas mõningase tõenäosusega Nobeli auhinda ennustati, oli Milan Kundera. Mõtlen, et Mihklesoni ja Kundera kõrvutamine aitaks ehk põlvkondi pisut lähendada. Teda on Mihklesoniga  on temaga ilmekas võrrelda, sest neil on suuri kattuvusi ent ka kardinaalseid lahknevusi. Näiteks julgen üsna kindlalt väita on neil väga sarnane arusaam romaanikunstist ja romaani eetikast. Milan Kundera kirjutab kompromissitult ja defineerivalt: „Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg” (mida Husserl) peab euroopaliku vaimsuse tuumaks, mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise” eest, pidevalt suunama oma valgusvihke „eluilmale”. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal”[1].

Pean seda vajalikuks rõhutada ja tsiteerida, sest mul on tunne, et vähemasti nooremale põlvkonnale pole see kaugeltki mitte iseenesestmõistetav ning võib vahel isegi üllatav-ootamatu alternatiivina tunduda.

Kundera kirjutab veel: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.[2]”

Dostojevski kirjutas juba õige noorukesena oma vennale, et teda huvitab inimese saladus ja ta tahab pühendada oma elu selle mõistatuse lahendamisele isegi siis, kui pole suuremat lootust tulemuslikkusele. See hoiak on siin defineeriv. Ja on ka mõistetav, et puhtformaalselt on see raskesti määratletav ja kuhugi Kulka aruandesse või põhikirja seda ei kirjuta. Ütleme, Mihkelson on päris kirjanik. Kes mõistab, see mõistab ja häda bürokraatidele!

Milan Kundera on ka päris kirjanik, ütleme, kirjutab verega.

Mis puudutab aga vormi, siis siin on Kundera ja Mihkelsoni erinevus radikaalne. Milan Kundera on sihtinud omamoodi nullstiili, maksimaalset selgust ja ühetimõistetavust, valguse-ilma ja mõistuslikku haaratavust maksimaalsel tasandil. Mihkleson seevastu on kirjeldatavaga maksimaalselt ühte sulanud, unenäoline ja lausa loitsiv. Kui Kundera järgib mõtlemise kutset, siis Mihkelson järgib unenäo kutset. Aga mõlemad otsivad uurivad inimese tegu, seda palju on inimese teos kaalutlust, palju olusid, palju vaistu, palju sundi, palju spontaansust, palju printsiipe, palju ennast, palju teisi... kas inimene on süüdi kõiges (Kierkegaard?) või ei milleski (Camus?).

Mulle oleks meeldinud, kui Milan Kundera oleks saanud selle „maksimaalse tunnustuse”. Sest ta on arendanud lõppu ühe eksitentsi võimalikkuse, mis on tänini sireenina kutsuv ja aktuaalne. See on, ütleme, maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. See on ehk üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas.
Kundera tuntuima teose ”Olemise talumatu kergus” alguses on peategelase Tomaši maailmas-olu ja elutunde lahtikirjutus: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihakab ja pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.

Ja kohe romaani alguses turgatab Tomašile ühel kõhklushetkel pähe, et „et tegelikult on see täiesti loomulik, et ta ei tea, mida ta tahab: Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega korrigeerida seda tulevastes eludes. Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi? Pole ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma ettevalmistuseta”[3].

Nõndaviisi artikuleerib Kundera ühte väga aktuaalset intuitsiooni, mille kõlbeline mõõde on igati relevantne, selle edasiarendus on näiteks mitmesugune loomaõiguslus (milleni jõutakse ka „Olemise talumatus kerguses”) kui ka veresideme teisejärguliseks muutumine eesrindlikes perekonnamääratlustes. Aforistlikult: ema ja isa on rassistlikud ja fašistlikud kategooriad.

Või kui kasutada Oswald Spengleri sõnastust, siis „[m]aailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid, [keda iseloomustab] taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu)”[4].

Kui aga läheneda inimesele loodusteaduslikumalt, siis avaneb sootuks teistsugune pilt. Inimene ei ela esmakordselt, keegi ei ela. Õigupoolest elu polegi üldjoontes midagi muud kui kordamine. Evolutsioonibioloog näeb igas tunnuses aastamiljonite sadestust, korduvusi ja kohanemisi, käitumismustreid ja sättumusi. Psühholoogid näevad lapsepõlve ja personaalse mineviku kaja igas tänapäeva tundes ja valikus,  iga inimese olemine lohiseb (inim)olemusel sabas. Justkui prantsuse kõõrdsilmade kiuste.

Inimloomus pole tühjagi muutunud, kipuvad erudiidid kinnitama. Ikka korduvad samad kired, samad arhetüübid, samad situatsioonid. Ka Mihkelson on öelnud, et kirjanduse temaatikas võib sajandite lõikes võib näha muudkui korduvusi, mistõttu vorm saab väärtuseks ja pilguvärskendajaks.

Hannah Arendt on nimetanud romaani tõeliselt uusaegseks kunstivormiks. Tõsi, siin  on ta Mihkelsoni ja Kunderaga samas paadis. Kui Dostojevskil veel vertikaal valutas, siis neil see enam isegi ei valuta. Selleks pole aega. Vaadake või seda, kuidas Proust rapsis, eks ole. Mida sa siin vertikaalitsed, kui horisontaalgi libiseb pöördumatulkt kättesaamatusse olematusse. Nagu ütleb Arendt, et „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning  see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades.[5]"

Ene Mihkelson on lõinud siin tõesti sügavale, teda innustab tung minna lausa „läbi põhja”. Eks sel ole oma hind, näiteks see, et ta on teenitult akadeemikute ja asjatundjate poolt üks enimtunnustatud eesti kirjanikke, toimuvad pühenduskonverentsid ja ilmuvad artiklikogumikud, ent raamatukogu laenutuste pingereas mitte just kuigi ees otsas. Aga see pole ka põhiline.
Ene Mihkelson kehastab parimat osa Tartu vaimust, süvenemist, mida võib nimetada ka eskapistlikuks või vandlitorni ronivaks. No nimetatagu!

Indrek Paasi kummitas pidevalt tundmus, et kõik suur on möödas. Mulle meeldib vahel müelda, et see on optiline pete, mis kaasub minevikku vaatamisega. Seal ju torkavad silma ju eelkõige suured ja möödas nad ju on, sest pilk on ju minevikku. Tammsaaret tahtsin mainida seetõttu, et tema loomeaeg jäi enne Teist maailmasõda ja Pearu sai häbenemata „vänget verd” oma Bodenile taotleda. Arne Merilai koostatud pühenduskogumik „Päevad on laused. Ene Mihkelson” (TÜ Kirjastus 2005) algab Janika Kronbergi esseega, millel on väga tabav pealkiri – „Tõu tõlk”. Toredaks kokkukõlaks oli ka see, et selle sõnaga – tõug – vältisid „Õhtumaa allakõigu” tõlkijad seda Teise maailmasõja järgsest  ülitabu, mida ma siin isegi ei maini. Aga Spengleri jaoks, kelle suurteose vajutatud jäljed on sügaval ka Tammsaare loomingus, tähendab „rahvas hingelist ühtsust. Õigupoolest pole ükski suur sündmus ajaloos rahvaste kätetöö, vaid rahvad tulid esile tänu neile sündmustele.[6]”

Vat eesti rahva selliseid sündmusi ongi Ene Mihkelson uurinud ja seda haruldase pühendumuse ja julgusega.

---

[1] Milan Kundera „Romaanikunst” LR 11-12, 1998, lk 13

[2] Samas, lk 19

[3] Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” Monokkel, 1992, lk 9

[4] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” Ilmamaa ,2012, I kd, lk 63

[5] Hannah Arendt „Mineviku ja tuleviku vahel” Ilmamaa, 2012, lk 116-117

[6] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” Ilmamaa ,2012, II kd, lk 217 Rõhutus originaalis. P.S. Spengler ütleb seal ka: „Tuleb ikka ja jälle korrata, et see füsioloogiline päritolu on olemas ainult teaduse ja mitte kunagi rahva teadvuse jaoks, ning et ükski rahvas pole kunagi vaimustunud sedalaadi [st bioloogilis-daevinistliku – M.K.] „puhta vere” ideaalist.” Lk 218