Valge mees on surnud

Ilmus kohandatult ajalehes „Sirp“ 17.07.2020

Valge mees on surnud

Mida kaugemale läheb ilmalikustume, seda sõnakõlksumaks muutuvad ideed, mis pärinevad metafüüsilisest sfäärist. Sealhulgas idee kõigi inimeste võrdsusest.

Mihkel Kunnus

George Floydi tapmisest ajendatud rahutused ja selle resoneerumine Eesti (sotsiaal)meedias toovad meelde ühe anekdoodi. Rahvaloendaja uurib küsitletavalt, et kes on nende leibkonnas perepea, tähendab inimene, kes otsustab kõige tähtsamate küsimuste üle. Mees vastab, et tema, kindlasti tema. Küsitluse käigus aga selgub, et pere eelarve, laste kooliküsimuste, eluaseme ja sisseostude üle otsustab naine. Küsitleja satub sagadusse. „Oot-oot, ennist ütlesite, et Teie olete perepea ja Teie otsustate kõigi tähtsamate küsimuste üle.“ Mees vastab: „Jah, mina olen perepea. Naine tegeleb eelarvega, rahakott on tema käes, laste koolitamine, ostud ja muu tühi-tähi on tema otsustada. Mina otsustan tõeliselt tähtsate küsimuste üle, näiteks kas Trump peaks kohtuma Putiniga, kas kliima soojeneb, kes peaks võitma järgmised USA presidendivalimised jne“.

Üldiselt arvan, et USA peab oma siseprobleemidega hakkama saama ilma Eesti youtube'i-põlvkonna abita, aga pole võimatu, et olen ise selles arvamuses üsnagi perepealikus rollis. Pealegi kultuurianalüütiliselt väärtuslikku on selles diskursuses väga mitmel sügavusastmel.

Alustan teadusest.

Õhtumaisel kultuuril – mis on üha enam saanud ja saamas maailmakultuuriks – on teadusega kahetine, õnnestav ja valuline suhe. Esimest ilmestab igasugune tehnoloogiline progress, toiduhankest meditsiinini, üha suuremate inimhulkade välja aitamine kirjeldamatust viletsusest. Selle sügavamaks kihiks pole aga midagi vähemat kui inimese jumalikustumine, nii moraaliseaduste andja kui tehnoloogilise kontrolli osas (siin võib viidata nii Dostojevskile kui ülipopulaarse Yuval Noah Harari raamatule „Homo Deus“). Kuigi praeguseks on selge, et selle progressi hind võib olla lausa talumatult, et mitte öelda hukutavalt ränk, jätan selle vaatluse alt kõrvale ja keskendun identiteedivalule, sellele, miks on öeldud, et kogu teaduse arengulugu on ühtlasi inimese võõrandumise ja alandamise lugu. Näiteks Darwini nimega seotud alandus on olnud nii ränk, et selle poolenistigi läbi seedimine käib veel väga paljudel kaugelt üle jõu. Ja see on mõistetav, sest see jätab unistusele (ühtse) inimkonna lakkamatust progressist lausa talumatult ahtad rajajooned. Ometi ka koduplaneedi konkreetsele füüsilisele piiratusele ja liigilise võiduvõimaluse põhimõttelisele võimatusele on veel suhteliselt lihtne otsa vaadata – sest need pole kuidagi käegakatsutavad – võrreldes inimindiviidide parandamatu ebavõrdsusega. Sest see pole vähemat kui ühe õhtumaise baasväärtuse otsene eitus. Laenan turvalisuse kaalutlusel siin leebe erudiidi Ilmar Vene sõnastust:

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimloomus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

/.../ Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ (Ilmar Vene, Pahustumine, Ilmamaa 2002, lk 265–266)

Kes tahab moekamat viidet, siis Yuval Noah Harari ülimenuk „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (e.k. 2017) sisaldab samu osutusi. Kahvel on siis selles, et mida enam ilmalikustume ja mida enam kaotab tähtsust metafüüsiline sfäär, seda sõnakõlksumaks muutub ka võrdsusidee, mis täieliselt metafüüsilisest sfäärist pärinebki.

Arusaadavalt ärritab igasugune ebavõrduse paratamatusele osutamine neid, kes tahavad ebavõrdsust leevendada (pärinegu see siis, kust tahes). See ärritus on õigustatud ka ajaloolise kogemuse kaudu, sest tõepoolest on igasuguseid kultuuriliselt sattumuslikke hierarhiad ja rõhumisviise püütud põlistada väites neid Jumalast või Loodusest seatud paratamatusteks. Ometi on määrav eristus vajalik, kuigi see on väga ebameeldivas kohas. Nimelt selleks, et päritud ebavõrdsusi leevendada, tuleks need kõige pealt tuvastada, aga raske on midagi tuvastada või eritleda selles kohas, mille olemasolu idealistlikult eitatakse. Küllap see on ka põhjus, miks näiteks eristus sooneutraalsuse ja soopimeduse vahel on laiemas teadvuses nii hiline, kehvalt juurduv ja segadusse ajav.

Nüüd üks konkreetne rakendusnäide.
Eelöeldu põhjal võisin ilma igasuguseid teadusartikleid lappamata öelda, et kultuuriliselt korrektne on kaitsta seisukohta, et USAs lokkab süsteemne rassism. Ka politseis. Sest fakt on see, et vanglates on neid proportsionaalselt rohkem kui ühiskonnas läbilõikeliselt. Ja täiesti selge on ka see, et kui keegi söandab kahelda teesis, et USA politsei on olemuselt rassistlik – näiteks teadusuuringutele toetudes – siis saab sellele tulema kiire vastulöök. USAs sobib siin näiteks Steven Pinkeri kaasusⁱ, kohalikuks näiteks aga Joonas Kiige julgete üldistustega maruline traktaat „Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses“ (Sirp 19.VI 2020) vastuseks Marti Aaviku mahult seitse korda lühemale ja ettevaatlikule kommentaarile (Keda politseinik tulistab? PM 3. VI 2020), kus viimane söandab kirjutada, et „Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik? Osutan eelmisel aastal teadusajakirjas PNAS ilmunud ja seejärel igast küljest läbi vaieldud artiklile «Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings». Olgu üksikjuhtumid millised tahes, on vastus üldjoontes siiski ei.“ Joonas Kiik süüdistab seepeale Aavikut ei milleski vähemas kui teaduspesus ja kardab ajakirjanduse täielikku allakäiku.

Ja kuigivõrd lepitav pole ka see, et Marti Aavik jääb järgmisel lõigus üsna skeptilisele positsioonile „Kummastavaim ongi vast see, et nii võimekas riigis pole suudetud koguda täpsemat statistikat, mis võimaldaks vähemalt haritud ameeriklastel jõuda ühisele arusaamisele, kumba pidi asjalood on.“

Muigamisi võiks öelda, et ka haritud ameeriklasel on asi väga selge ka ilma igasuguste uuringuteta. Pole vaja mingit uuringu-udu selge moraalse seisukoha ette. Pealegi parem haridus annab paremad tööriistad uuringute kritiseerimiseks ja oma maailmavaateliste hoiakute kaitsmiseksⁱⁱ.

Sest kui uuringutest selguks, et USA politsei poleks rassistlik, siis oleks see üldhumanistlikule pilgule lihtsalt täiesti talumatu. See tähendaks ju, et õiglase ja erapooletu politseitöö (või taga hullemaks – õiglase ühiskonnakorralduse) tulemuseks oleks mustanahaliste suurem proportsioon vanglates ja nii edasi. Siis võiks argikeeles öelda, et mustanahalised on loomult kriminaalsemad ning sellist väidet juba võrdsusaade välja ei kannataks. Keeleliselt korrektsem väljendus ehk natuke päästaks – mustanahalised ei ole loomult kriminaalsemad, vaid kriminaalsete indiviidide hulgas on mustanahalisi proportsionaalselt rohkem kui teisi – aga see lause on argikasutuseks liiga pikk ja lohisev. Nagu ka analoogne väide meeste kohta. Või üldse kellegi. Ja muidugi alati päästab viide sotsiaalsetele oludele, sest need on tõesti olulised ja ilma igasuguse irooniata. See udune lõtk päästab ka teadlasi, sest näiteks Võrdsuse Impeeriumi rohmakamas versioonis (NSVL) löödi geneetikud lihtsalt pikemalt mõtlemata maha. Humanistlikud istinktid olid siin õiged – kui pärilikkus (saati klasterduv!) talumatult selgelt ja jäigalt välja joonistub, siis saab Inimsuse religioon surmahoobi.

Harari noogutab:„ Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“. (Sapiens lk 308). Ma arvan, et see sein püsib siiski kõvasti visamalt kui mõni valge mehe pronkskuju.

Naksakamatel sõssidel soovitan kas või mõtteharjutuse korras käia kogu struktuurse ja süstemaatilise diskrimineerimise udukudumiga üle faktist, et vanglates on mehi vaat et 20 korda rohkem kui naisi. Miks me seda diskrimineerimiseks ja seksismiks ei pea? No sest see seda pole. Kuigi ei saa ka täieliku tõsikindlusega eitada, et ainult valge mees suudab oma „statistilisele loomusele“ stoiliselt otsa vaadata. Ainult tihedas ideoloogilses udupilves saab valutult unistada, et diskrimineerimisvabas ühiskonnas on kõikjal samad jaotused nagu sünnitusmajas, olgu riigikogus või vanglas, teetöödel või salsaringis.

Ja veel: kellel on tõestamiskohus kui selgub mingi sotsiaalne disproportsioon? Kas teadusliku empiirikaga on vaja tõestada (süsteemset rassismi) või selle puudumist?

Kui loobuda rassismieeldusest, siis võib juhtuda nagu palgalõhega, mida teaduslikumalt uurides kipub ikka selguma, et soolisele diskrimineerimisele jääb nurgakeseks ainult murdosa murdosast ja sedagi oletuslikult kategooria „seletamata palgalõhe“ üha kitsenevas varjus.

Lähenemise robustsust näitlikustab ilmekalt see, et erinevusi suudetakse möönda ainult päevselges, lausa käega katsutavas, näiteks keskmises lihasjõus ja keskmises eluea pikkuses. Vaimu ja motivatsioonistruktuuri ees aga peatutakse sügavas neokreatsionistlikus vakatusesⁱⁱⁱ.

Kust me teame, et rassiline disproportsioon karistusasutustes on rassismi tagajärg? Eks ikka eeldame moralistlikus pahameeles. Ent kui võtta eelduseks, et disproportsioon ise ongi süsteemne rassism^iv, siis kaob sealt suurem moralistlik sugulus selle eelarvamusliku ja eksliku kõrkusega, mida muidu rassismi mõistega argikõnes tähistame ning kaasub selline kena uperpall, et meie – ja mitte ainult meie – ühiskond osutub räigelt mehi diskrimineerivaks, sest meie ühiskonna struktuuur on selline, et nende hulgas, keda see jõuga represseerib, on proportsionaalselt palju rohkem mehi ning see disproportsioon on kõvasti suurem kui mustanahaliste oma USA politsei- ja kohtusüsteemis.

Milline on lähtepositsioon, mille taustal anda hinnang, olgu siis soolistele või rassilistele disproportsioonidele ühiskondlikes struktuurides? Näiteks soosüsteem pole 250 aastat vana, pole isegi 2500 aastat vana, vaid suurusjärgus miljard aastat vana^v. Ning õhtumaine kultuur, mida parimas Toqueville'i efekti vaimus on progressiivide poolt harjutud juurelt patriarhaalseks sõimama, saab evolutsioonilises perspektiivis sootuks pahupidistunud värvingu. Lääne kultuur pole patriarhaadi ja rõhumisstruktuuride leiutaja, vaid nende kõige edukam leevendaja, kultuur, mis on jõudnud kõige kaugemale oma lõppsihina lootusetus mässus indiviidide võrdsustamise teel. Kas seda selle pärast needa või ülistada on jällegi perspektiiviküsimus. Kristlikule humanismile on see olnud pöörane edulugu, aga kardetavasti tuleb vääramatu ja õige halastamatu tagasilöök ökoloogia kirjeldatud rindelt.

Lõpetada võiks ka anekdoodiga. Karuisa küsib pahaselt, et kes on tema kausi tühjaks söönud ja karulaps küsib pahaselt, et kes on tema kausi tühjaks söönud. Seepeale karuema nähvab, et mis te jaurate, ma pole teile mingit putru keetnudki. Peenema kujundiga: pole leidunud veel Frigitte Nietzschet, kes oleks öelnud, et valge mees on surnud. Et teda pole tahtelise ja omnipotentse ebavõrdusgeneraatorina kunagi olemas olnudki. Elu ebatäius pole Eedeni ära rikkumise tagajärg, vaid inimlikult puudulik katse kohandada evolutsiooniliselt kujunenud etteantus oma parimate ja ometi vastuoluliste unistuste järgi.

iÜlevaate leiab näiteks siit: https://whyevolutionistrue.com/2020/07/05/the-purity-posse-pursues-pinker/

iiVt Toomas Lott „Uskumise eetika ja polarisatsioon“. Müürileht 20. II 2019

iii Mõiste neokreatsionism loob Hollandi etoloog, USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal raamatus Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad? (e.k. Tänapäev 2018). Neokreatsionism "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes" (lk 146)

iv„Mainisin süsteemset rassismi pigem selles mõttes, et kui me lepime kokku, et disproportsioon eksisteerib - ja selle kohta on palju andmeid ja käsitlusi, raske eitada -, siis see ongi süsteemne rassism. Mitte põhjus, vaid asi ise.
Küllap võiks seda nimetada ka rassistlikuks süsteemiks, struktuurseks rassismiks või kasutada veel mingeid kolmandaid sõnu, kui soovida tingimata vältida sõna 'rassism'. Öelda näiteks 'süsteemi rassiline kallutatus'. Aga ma ei näe, kuidas see meid probleemist rääkimisel sisuliselt edasi aitaks.“ , Joonas Kiik, Facebook 27. VI 2020

v Ilmekaks, et mitte öelda skandaalseks näiteks, milliste õletuustidega võideldakse darvinismi pähe on näiteks Kadri Aaviku arvustus Gina Ripponi raamatule The gendered brain: The new neuroscience that shatters the myth of the female brain. Sirp 19. VII 2019. Näiteks võib sealt lugeda: „XIX sajandil sai mõjukaks Darwini evolutsiooniteooria, mis rõhutas naiste ja meeste vahelisi bioloogilisi erinevusi ning meeste bioloogilist ülimust naistest ja loomadest. Darwini käsituse järgi on naiste ja meeste erinevused bioloogilised ja seega paratamatud.“ Sic! Bioloogiline ülimus! Darwini öeldu ajas omal ajal (ja ajab siiani) nii paljusid marru, sest see saatis kuu peale mis tahes bioloogilise ülimuse, ja tõstis muutuse muutumatusest ontoloogiliselt kõrgemasse staatusesse vt John Dewey „Darvinismi mõju filosoofiale“ Akadeemia nr 2012, nr 7.