Olgu nemad meie eest õnnelikud

 

Kaugel aegade hämaruses, ammu enne Sõda ja Pandeemiat, – aastal 2010, kui telefonidel olid nupud ja sotsiaalmeediaks Orkut – toimus Tartus õnnekonverents.
Pidasin seal ettekande teemal „Fülogeneesi pained ja ontogeneesi üllatused ehk sellest, kas õnn seisneb oma loomusele alistumises või selle ületamises”.

Vastust ma loomulikult ei saanud anda ja probleemi üle mõlgutan tänini, see on väga viljakas probleem (teoloogid tunnevad seda probleemi küsimusena Jumala immanentsuse ja transtsendentsuse vahekorrast).

Ühelt poolt on selge, et liigilt oleme pärinud hunniku evolutsioonilisi mõnutundeid, teiselt poolt on selge, et neid ei saa alati usaldada (soolase-, rasvase- ja magusaarmastus on lihtsaimaks tüüpnäiteks). Indiviidi seisukohalt on targem mõned evolutsioonilised ajed alla suruda, see on selge. Aga millised? Ja kas mõnele kiusatusele pole psühholoogiliselt ökonoomsem järele anda? Ja kas võita on üldse võimalik?

*

Suurimad õndsustunded tulevad, ütleme, liigi- ja isendihuvide kooskõlastumisest, aga evolutsioonilt oleme pärinud ka tohutu hunniku konstruktsioonilisi hädasid (seljavaludest depresioonikalduvuse ja ärevushäireteni, Randolph M. Nesse „Hea põhjus tunda end halvasti. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile” on sel kohal tungiv lugemissoovitus).

Saab muidugi nihverdada, kanaliseerida.
Näiteks evolutsioon on soosinud neid, kellele meeldis nunnutada nunnusid olendeid (cuteness, Kindchenschema). Lastel, kelle vanemad nautisid nende eest hoolitsemist, oli kõvasti suurem ellujäämisšanss, eks.
Aga nunnureaktsioon on robustne, semiootiliselt vahendatud, seega saab nunnutusmõnu ka teiste nunnude olendite peal rahuldada. Näiteks kasside. Kassid näuguvad ainult inimestega suheldes ja näugumise helikõrgus on koevolutsioonilselt liginenud beebide häälele.


Vahel võib nihverdamine ummuksisse viia nt väga paljud mehed muutuvad sooelu mõttes disfunktsionaalseks kuna põhiajed, mis neid naistele lähenema on ajanud, on virtuaalselt ära sussutatud (võitluslikud videomängud ja netiporno). Muide, erinevalt feministlikest stereotüüpidest incelid ei ole vägivaldsed radikaalid, täiesti lõviosa neist ei paista üldse silma, vaid passib tubasena arvuti taga.

*

Andrew Tate’i fenomeni analüüsides kirjutasin:
"Ema-arhetüübi domineerimine avalikus ja istitutsionaalses sfääris tähendab [emaliku] ootusstruktuuri välja ekstrapoleerumist selle loomulikust toimevallast (st emadusäärist sõna otseses mõttes), selle bürokratiseerumist, seadustesse ja institutsioonidesse kristalliseerumist. Kultuuripatoloogiad tulevad aga järgmistest kohtadest: isa rolli paigutub riik (riik peab tagama turvalisuse ja toiduvaru!). See on veel väike viga (millele majandusseadused seavad oma piiri), laste rolli satuvad igasugused vähemused (neid koheldakse nagu lapsi, iga nende tuju on püha, neid peab kõigiti kaitsma ja poputama ja samuti ei laiene neile samad moraalsed ootused, mis täisealistele)."

Sveta Grigorjeva viimane artikkel „Miks peaks iga hetero minema Pride’ile?” on heaks näiteks, kuidas vähemused muutuvad töötu vanemliku afektistruktuuri sihtmärgiks st lapsendatakse psühholoogiliselt.

Selle taustaks on (süva)psühholoogiline tõsiasi, et „sa oled maksimaalselt nii õnnelik kui su kõige õnnetuim laps”(Jordan Peterson).
Abstrakstsem tasand: „Rohkem kui isiklikku õnne vajab inimene teadmist, et kellelgi see kusagil on” (Dostojevski)
Veel abstraktsem tasand: „Ühelegi tõelisele kristlasele pole mingit paradiisi kui veel ükski hing patus põleb!” (Uku Masing vrdl bodhisattva).

Konkreetsem ja päevakajalisem tasand, mida artikuleerib Grigorjeva (ja seda kui tõeline poeet st keegi, kelle läbi kõneleb üks ajastu ja põlvkonna tunne), sõnastuks umbes nõnda: "Meie, heterod, täiskasvanud ei vaja isiklikku õnne, meie õnn on see, kui meie lapsed ehk vähemused saavad olla õnnelikud."

See tuleb hästi välja kui lugeda kõrvale üht teist Grigorjeva artiklit, seda, mis kirjeldab, miks täiskasvanutele ehk heterotele pole sellist laadi naiivne Armastus lubatud. Heterote maailm on ja peab olema üha puritaanlikum.
"Vastutuse peab võtma ei keegi muu kui võimupositsioonil olev inimene" ehk täiskasvanu. Raske vaielda. 

Keegi ei seisa oma laste heaolu eest kompromissitumalt kui hea lapsevanem, lihtsalt mõnel juhul on lapsed sõna otseses mõttes lapsed. Ja sealt tuleb oi kui palju konflikte! Näiteks kui erinevat tüüpi laste kaitsjad sattuvad vastamisi.

Hetero Pride. Sugude ja soostereotüüpide surematusest Andrew Tate'i näitel

 

Alljärgnevast suurem osa (umbes kaks kolmandikku) ilmus Postimehe nädalalõpulisas 27.01.2023. Kirjutatud suuresti detsembri lõpus (see on oluline, sest pärast ta arrteeriti süüdistatuna inimkaubanduses jms, aga praeguseks 17.03.2023 pole ses asjas veel selgust tulnud).

Ilmus toimetatult-tihendatult, aga ma ei viitsi üksipulgi kontrollida, kus ja mis.

Andrew Tate on ajastu haigus ja selle täpne diagnoos korraga, ravi pakub ta vähe ja sedagi kõigest sõnades, ometi näitab ta fenomenaalne populaarsus, et paljudele noortele meestele on ta parim, mis valdavalt maskuliinsusvaenulikul ühiskonnal pakkuda, leiab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.

Detsembri lõpus küsiti mu käest kommentaari Andrew Tate’i teemal. Tundsin ebamugavust, sest eeldati, et sobin kommenteerima seda kõmulist fenomeni, aga ma kuulsin seda nime esimest korda. Guugeldasin ja andsin sellega oma pisku Andrew Tate’i ühele tähelepanuväärsemale omadusele – ta oli 2022. aasta üks kõige guugaldatum inimene. Kes ta siis on?
Ühe lausega: Andrew Tate (s. 1986) on endine tippkikkpoksija, multimiljonär ja kiirelt sotsiaalmeedia superstaariks tõusnud eluõpetaja, kelle tänulikuks publikuks on eelkõige teismelised poisid ja noored mehed. Tal oli ja on miljoneid järgijaid erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel. Oli ja on, sest olulisematelt on ta välja visatud ning üheks keskseks põhjenduseks on süüdistus misogüünias ja seksismis. Vähemasti viimasega on küll üsna võimatu vaielda. Ta tõesti on rõhutatult ja uhkusega mees ning rõhutatult ja uhkusega heteroseksuaalne. Sisuldasa on ta Hetero Pride  ja seda LGBT Pride’ide ajastul ning see on tõesti kõplahoop herilasepessa.

Mida siis öelda Andrew Tate’i tähelennu kohta?

Esiteks: tegu on eelkõige sümptomiga ja nii äge sümptom väärib kahtlemata uurimist, fenomen mõtestamist. Sümtomit vastandaks siin voolijale, mõjutajale selle sõna algupärasemas tähenduses. Võib pikalt vaielda Putini ja rohkem kui saja miljoni venemaalase vastutuskoorma jagunemise üle, aga Andrew Tate’il pole mingit muud jõuhooba peale avaldatud sisu, tähendab, teda jälgitakse ja järgitakse täiesti sunnivabalt, tal pole Gestapot ega OMONi ega kogu riiki läbistavat repressiivset võimuaparaati, mis mittelojaalsuse eest karistab. Tema jüngrihordid on tekkinud igasuguse sunnita. Sestap on õigustatud küsimus, et mis see on, mis nii võimsat resonantsi tekitab ja miks. Miks ta sõnum puudutab nii paljusid?
Teiseks. Andrew Tate’i blokeerimine ja väljaviskamine sotsiaalmeediaplatvormidelt ei kaota põhjust, miks ta nii paljudel nii kõnetav on. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei eita tema potentsiaalselt kahjulikku, negatiivseid tendentse võimendavat mõju jms.
Kolmandaks. Alljärgneva analüüsi seisukohalt pole oluline, et ta on nende ridade kirjutamise ajal arreteeritud (vt „Andrew Tate – kiire tõus ja kiire langus” PM 7.01), sest tema populaarsus ja ühiskondlik resoneerivus ei ole sellega seotud, pigem vastupidi. Tema jüngrid kahtlustavad siin vandenõud ja ei usu ta süüd jne. Samuti jääb käsitluse alt välja tema kujunemislugu ja kõik muu, mis pole tema ühiskondliku kõnetavuse seisukohalt nii oluline. Üritan analüüsida miks ta on nii resoneerivalt mõjuv, mitte aga kuidas ta nii resoneeruvaks kujunes.

Seesama jõgi

Kui ma paari aasta eest analüüsisin ja tutvustasin „ajastu kõige kõneldatumat intellektuaali Jordan Petersoni”, siis võtsin ta fenomeni lühidalt kokku lausega „Jordan Peterson esindab isa-arhetüüpi ühiskonnas, kus pikka aega on süvenenud ema-arhetüübi domineerimine.” (SIIN)

See kehtib täieliselt ka Andrew Tate’i kohta. Ta on mürgisesuni robustne vastureaktsioon ema-arhetüübi üha agressiivsemale domineerimisele avalikus ja instiutsionaalses sfääris.

Kui kirikupapilikult Jumala vanatestamentlikuks suuks hakata, siis oleks sõnum umbes järgmine: „Vaat patused, saatsin teile meeleparanduseks Jordan Petersoni, tema oli tark ja sõnaosav, aga teie, tänamatud lojused, ei võtnud teda kuulda, vaid tagusite tal aju mõlki, nüüd saadan teile karistuseks Andrew Tate’i!”

Kiire selgitus: ema-arhetüüp on süvapsühholoogiline (ehk evolutsiooniliselt arhailisem ja väheteadvustuv) seadistus, mille juurde kuulub hingeliste kategoriseerimine kolmeks: lapsed ehk need, keda tuleb kaitsta ja nunnutada; kiskjad ehk need, kelle eest tuleb lapsi kaitsta; isa ehk see, kellele esitatakse nõue kaitsta lapsi ja neile toitu varuda.

Ema-arhetüübi domineerimine avalikus ja istitutsionaalses sfääris tähendab sellise ootusstruktuuri välja ekstrapoleerumist selle loomulikust toimevallast (st emadusäärist sõna otseses mõttes), selle bürokratiseerumist, seadustesse ja institutsioonidesse kristalliseerumist. Kultuuripatoloogiad tulevad aga järgmistest kohtadest: isa rolli paigutub riik (riik peab tagama turvalisuse ja toiduvaru!). See on veel väike viga (millele majandusseadused seavad oma piiri), laste rolli satuvad igasugused vähemused (neid koheldakse nagu lapsi, iga nende tuju on püha, neid peab kõigiti kaitsma ja poputama ja samuti ei laiene neile samad moraalsed ootused, mis täisealistele) aga kõige problemaatilisem on praeguse essee teema puhul see, et empiirilised mehed on sattunud kiskjakategooriasse ja mehelikkus on samastatud kiskjalikkusega. Viimase ägedamateks sümptomiteks on näiteks kogu see jutt toksilisest maskuliinsusest, üha varjamatumast misoandriast, keskealise heteromehe sõimamisest jne. James Cameroni hiljuti välja öeldud seisukoht, et testosteroon on toksiin, millest tuleb vabaneda, ainult kinnitab suure kunstniku võimet tajuda ajastu „õhus lendavaid ideesid”. Andrew Tate’i fenomenaalne resoneerivus on siin ilmekas näide. Ta esindab kontrakultuuri, mille järgi on noorte meest hulgas väga suur nälg. See on maskuliinsuse mäss. Vastuhakk maskuliinsuse häbistamisele.

Poisid tahavad saada meheks

Intervjuusettevõtjale Patrick Bet-Davidile (viietunnine intevjuu! Üle kümne miljoni vaatamise vähem kui kolme kuuga!) vastab Tate küsimusele, miks ta tema arvates noorte meeste hulgas nii populaarne on. Sest on miljoneid poisse, kes ei taha kanda make-up’i, kes ei taha olla androgüünsed ja pehmed, kes ei taha omal mune maha lõigata ja võtta puberteediblokaatoreid, vaid tahavad olla hea füüsisega, tugevad ja edukad, kes tahavad kiiret autot ja ilusat tüdruksõpra. Ma arvan, et selle diagnoosiga võib julgelt nõustuda. Tate sülitab mahlaka läraka selle suure ja mõjuka kultuurisuundumuse näkku, mille kangelaseks on roosas kleidis presidendi vastuvõtule ilmuv mittenaine. Andrew Tate on kväärideoloogia antitees, uhkusega mees, uhkusega hetero, uhkusega macho. See on tõesti väga suurele ja mõjukale konnasilmale astumine, mida kinnitab ka see üksmeel, millega suuremad sotsiaalmeediaplatvormid teda välja lülitada üritasid.

Tate’i 41 baasväärtust

Detsembris avaldas Tate 41 baasväärtust, millesse ta usub (Andrew Tate 41 Tenets). Neist esimene sedastab, et [mina, Andrew Tate] usun, et mehel on püha kohus arendada end nii võimekaks, asjatundlikuks ja võimsaks kui võimalik. Kõik järgnevad on samuti erinevad arenemisnõuded ja väärtusorientiirid, mida võib nimetada neutraalselt nimetada nii moodsateks kui konservatiivseteks. Täielikult ajastuvaimu eirav on aga see, et need käsulauad on selgelt ja rõhutatult soolised. Ta räägib mehest ja mehelikkusest, mitte aga inimesest ja inimlikkusest. Ja just see teeb Tate’i skandaalseks. Ta on sama ebakväärlik kui noorkotkaste liikumine 1930ndatel. Kes on siin kväär (queer)? Kultuuriline autokastraat, sooeitaja. Tate on aga väga äge soojaataja, ühtlasti terav vastureaktsioon suundumusele, mis käsitleb maskuliinsust haigusena. Selle järele on suur nõudlus.
(ägeda naiseliku soojaatuse näiteks soovitan vaadata Solana Joy teksti „Meie viljakus on kõik” https://mamadentata.substack.com/p/our-fertility-is-everything )

Tate on problemaatiline, on

Kui piirduda Tate’i 41-punktilise manifesti lugemisega, siis on oht, et temast jääb täiesti eksitavalt hea mulje. Ta on problemaatiline ja seda ka mehelikkuse eeskujuna. Sest ta küll jutustab väärikusest, austavast suhtumisest ja stoitsistlikke väärtuste olulisusest ning perekonna tähtsusest, aga ta ise kehastab neid väga valikuliselt ja tihti vägagi groteskses vormis. Lühim kokkuvõte Tate’i problemaatilisusest olekski see, et ta sõnad ja käitumine ei kattu. Ta suuline eneseväljendus – ja sotsiaalmeedias muud sõnalist polegi – on lausa hüsteeriline ja lõugav, ta praalib mõõdutundetult ja on eluviisilt pigem superrullnokk kui väärikas pereisa. Rõhutan: ta on ka ise selleks ühiskondlikuks haiguseks, mille ravivajadusele ta tohutu populaarsus osutab. Ta on omakolmekümnendate eluaastate teises pooles, aga pole abielus, pole isa, küll aga on tal 33 luksuslikku sportautot, eralennuk ja luksusjaht ning ta ei väsi kiitlemast oma kaklusoskusega (NB! see kõik on autentne ja ehe). Eks see selgitab samuti tema populaarust noorte meeste ja poistehulgas. Macho-teismelisena on ta üleelusuurune.

Teise ajastuhaigusliku tunnusena peeterpaanilikkuse kõrval ei saa mööda tema patoloogilisuseni küündivast nartsissimist (siin võib olla pärilik mõõde, sest intervjuus Patrick Bet-Davidile tunnistab, et ta isal, kes, muuseas, oli mustanahaline tippmaletaja, oli nartissitlik isiksusehäire). Detsembri lõpul postitas ta rohkem kui tunnise monoloogi pealkirjaga „Andrew Tate’i viimane sõnum”, kus ta nimetab rünnakut tema vastu kuningahäbistamiseks (kingshaming). See võiks olla väga tabav teravmeelsus, briljantne kõverpeegeldusvõte, aga pole seda teps, sest kogu tiraadis puudub igasugune iroonia. Igasuguse eneseirooniata nimetab ta end ka planeedi kõige kuulsamaks inimeseks ja tunnistab – samuti igasuguse irooniata –, et isegi temasugusel geniaalsel intellektil on raske luua videosid, millest ei saa lõigata kontekstist välja rebitavaid klippe jne. Ei ole kerge vaatamine, ei, ei ole.

Sugude jäävuse seadus

Andrew Tate’i kohta võiks öelda, et ta näitab, miks teatud soostereotüübid kunagi täielikult ei kao. Ei kao, sest need on paljus tõesed (pragmatistlikke psühholoogiliste koolkondade tähenduses). Andrew Tate artikuleerib teatud mehelikke tunge, aga teeb seda robustselt ja häbitult. Ta ei häbene ega suru alla neid aspekte, mida hingeliselt arenenum mees ise teeb. See mõju on ära tuntud ja tema kritiseerimisel rõhutatakse õigustatult sellele, et ta võib noortele meestele halvasti mõjuda. Võib jah, kahtlemata. Ta võib aidata noortel meestel end kokku võtta, nii kehaliselt kui vaimselt, ent ta võib põlistada ka teatud arengupeetust, kinni jäämist sellesse „noore kuke” ikka, kus ta ise paigal tammub. Ta on selge ja kõlav maskuliinsuse hääl (ja sellest tema kõnetavus), aga see on tsiviliseerimata (sellest tema problemaatilisus).
Selgituste huvides võiks kõrvutada teda sellise sotsiaalmeedia superstaariga nagu Kylie Jenner. Arenenud hingeeluga naine häbeneb oma tungi valitseda oma kehakurvidega maailma. Tõenäoliselt ainuüksi selline sõnastus tekitab paljudes protesti, ometi on Kylie Jenneri röögatu populaarsus samuti eiramatu antropoloogiline fakt. Kylie Jenner on paarkümmend korda populaarsem kui Greta Thunberg (soovitan siin Bill Maheri lühikest klippi „OK, Zoomer”) Kylie Jenner kruiisib ringi eralennukiga, propageerib ohjeldamatut tühitarbimist ja priiskav-luksuslikku elustiili, moodsat printsessilugu kõigile tüdrukutele (Kui nad vaid oma keha õigetele standarditele vastavaks treivad ja ohtralt ilutarbivad). Ses mõttes on Kylie Jenner ökoloogiline ja psühholoogiline kurjategija par excellence, mürgiste unistuste superturundaja ja noorte naiste lihakehastaja. Ometi vihata Kylie Jennerit on mingis mõttes misogüünne (täpsemini: soospetsiifiline misantroopia). Kuidas vihata kedagi, kes heliseb kaasa nii paljudes tüdrukuhingedes?
Andrew Tate’iga on lugu sarnane. Ta kehastab primitiivsel ja robustsel kombel midagi, mis kõnetab väga palju noori mehi. Andrew Tate’i koheldakse karmimalt, sest mehi koheldaksegi karmimalt (ja Tate ütleb ka selle lapsesuiselt välja).
Nii Tate’i kui Jenneri kohta võib öelda, et nad kütavad üles neid metsikuid loomi noorte inimeste hingedes, keda näeksime paremal meelel kodustatuna.

Vastuhakk kastreerimiskultuurile

Psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte välja juurimist. Nende välja juurmine tähendaks kastreerimist. Viimast mõistagi süvapsühholoogilises-psühhoanalüütilises tähenduses (mehe sookuritegu on vägistamine, naise sookuritegu on kastreerimine), aga Tate’i populaarsus on vaadeldav just nimelt vastureaktsioonina kultuuri aina kasvavale kastreerivale survele (vt Warren Farrell,John Gray „The Boy Crisis: Why Our Boys Are Struggling and What WeCan Do About It”) Jordan Petersoni populaarsus on sama nähtuse sümptom. Kui maskuliinsus on samastatud kiskjalikkusega ja institusioonidele on pandud kaitsjaootus, siis saabki tulemuseks selle, mida võib nimetada kastreerimiskultuuriks, vaenulikkuseks maskuliinsuse kui sellise vastu.

Kujundlikult, kui vägistamise ärahoidmiseks peetakse sobivaks meetmeks massiivset ja preventiivset vaipkastreermist, siis on vastureaktsioonid täiesti ennustatavad. Mõistagi käib kemplus eelkõige ideoloogilisel tasandil ja sealhulgas enesekastratsioonile kutsuvalt, nt võukluses ja kväärideoloogias on see mõõde selgelt olemas (et mitte öelda otsesemalt, et kväärideoloogia on enesekastratsiooni loits ja nn sookorrigeerimine selle groteskselt reaalsusesse tõusev vorm). Arusaadavalt sülitavad tugevamate instiktidega noored selle kohe välja. Nii naised kui mehed. Lihtsalt robustse instinktijaatuse väljundid on erinevad, täpsemalt soospetsiifilised. Varajastes kahekümnendates ja hilisteismelised instinktinaised signaliseerivad Twitteris oma sugulist naksakust, on regulaarselt 160-tähemärgises lordoodis ja esitavad meestele üha kõrgemaid standardeid (puhtfüüsilistest parameetritest (nt pikkus) staatuseni) ning samaealised mehed visklevad ja „kõvatavad” oma sooloogika kohaselt. Andrew Tate on üks reljeefne näide ja (pelgalt kõrvalnähuna ja-või vaistlik) vastuhakuvorm kastreerimiskultuurile.

Natuke küpsemal inimesel on üsnagi ebamugav selle tunnistajaks olla. Seksuaalse konkurentsi möllust (ea tõttu) distantseerunu tunneb küllap midagi sarnast nagu Hans Castorp „Võlumäe” V peatükis, kui meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.

Seksuaalne konkurents on julm
Nagu varem olen kirjutanud: „Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi ägenemine on jõudnud määrani, kus (eriti naiste) soomarkerite signaliseerimine läheneb juba pornograafia ja ekshibitsionismi piirile ning sellega paralleelselt levivad samavõrd otsekohesed ja robustsed zoosemiootilised kontakteerumiskatsed (eriti meestelt). ” (Vt „Uuspuritaanlik mõtlemine” PM 7.4.2021) Uuspuritaanlus on üks kastreerimiskultuuri atribuute (soovitan siin juurde lugeda Anne Applebaumi esseed „The New Puritans” The Atlantic 31.VIII 2021)
Tõsi on loomulikult ka see, et metsik ja kulturiseerimata maskulniinsus on ohtlik ja pimesi oma instinkte järgivad noored mehed saadavad korda palju sigadusi. Isafunktsioon on vajalik. Noor vallaline mees on loomuldas kõige antisotsiaalsem ja ohtlikum sotsiodemograafiline grupp, pika puuga parim vanglakandidaat. Aga ka parim sõduri-, turvamehe- ja politseinikumaterjal. Ja parim – et mitte öelda ainus – isamaterjal. Maskuliinsus vajab positiivset integreerimist. Taoistlikult: kuidas kastreerida kastreerimata? See on abielu ja isadus, see transformeerib agressiivsuse kodukaitseks jne. mitte aga lakkamatu jutlus konsensusnõudest iga voodiliigutuse eel. Praegune vohav konsensusjutlus on üks abitu ja lühinägelik katse muuta maskuliinsus ohutuks, aga see on paraku väga lühinägelik viis (peale selle, et tehniliselt võimatu). Selle puhul ei suudeta näha, et kaitstes vankumatult naise õigust öelda igal hetkel ei, kaitstakse samal ajal mehe õigust öelda igal hetkel ei. Ka pärast seksi, eostamist, laste sündi, naise vananemist jne. See pakett annab rohkem võimu kahekümnendates naisele ja kolmekümnendates ja vanematele meestele. Korraga. Noored mees-incelid ja 35+ üksilduses antidepressante krõbistavad naised on ühe ja sama mündi eri küljed. Mehel on võimalik igal hetkel öelda ei, ka mees võib igal hetkel ümber mõelda, sest ka mehel puudub tulevikku ulatuv vastutus. See on isaduskriisi järjekordne tahk. Emantsipeerunud agentidega sooturul on tõesti jõhker konkurents.

Mis on misogüünia?

On väga kõnekas, kuidas nii mitte-woke ajakirjanik nagu Piers Morgan grillib Tate’i väite eest, et meestele meeldivad 18-19 aastased naised rohkem kui 25-aastased, sest nendel on vähem seksuaalsuhteid jms seljataga. Et selline seisukoht olevat üheselt misogüünne. See on vägagi kahtlane väide. Ütleksin pigem, et see on primitiivne evolutsioonibioloogia (rõhutan: primitiivne) ühendatud rämeda taktitundetusega, mitte misogüünia, süüdistus, mis lendab tänapeval üha kergekäelisemalt ja igasuguse analüütilise sisukuseta. Andrew Tate ütleb igasuguse taktitundeta välja erinevad tõdesid soosuhete dünaamika kohta, aga see ei ole veel misogüünia.
Lapsi tuleb teadagi kaitsta karmide tõdede eest, milleks nad veel valmis pole, tutvustused elutõdedega peavad olema eakohased. Aga üleaktiveerunud ema-arhetüüp näeb lastena ka (noori) naisi (ja juba üha enam tudengeid).
Näiteks esseist, Mama Dentata autor Solana Joy misogüüniamääratlus tundub palju veenvam. Vähemasti süva- ja evolutsioonipsühholoogilisest vaatenurgast. Tema sõnul on misogüünne kõik, mis pisendab ja alavääristab emadust, sealhulgas kõik need praegu nii mõjukad femisnimiharud, mis ütlevad, et suguorganid ja reproduktiivsus ei tähenda midagi st selles mõttes on hoopis kväärideoloogia misogüünne, kuna see tühistab ja relativeerib naiseks olemise eksistentsiaalse tuuma, ütleb Solana Joy, hammastega emaⁱⁱⁱ.

Munade jäävuse seadus

Eestis, nagu ikka, ilmnevad Lääne kultuuri äärmused märksa leebemas ja lahjemas vormis. Võimalik, et sõda Ukrainas mahendab seda veelgi. Sõda Ukrainas? Miks? Sest sõda tuletab meelde, et „mehe roll on olla naiste ja laste kaitsja ja tema auks ja kohuseks on vajadusel ka selle nimel hukkuda”. Tate artikuleerib seda korduvalt (mõistagi mitte riigikaitselises tähenduses). Juhin tähelepanu sellele, et hoolimata pikalt kestnud feministlikest kampaaniatest on see ürgne sooline rollijaotus on ka seadusesse raiutud (NB See ainus sooline kohus, mis on seadusesse raiutud!) Pole juhus, et Zelenskõi puhul räägitakse folklooris aina ta munade suurusest. Internet kubiseb meemidest, kus Zelenskõil on terasest munad, kus ta munad on nii suured, et on kosmosest nähtavad, nii suured, et nende raskusväli määrab Maa orbiidi jne. Sõda on operatiivselt meelde tuletanud munade väärtuse.Vene vägistajatele seatakse vastu eriti suurte munadega mehed, mitte ei kutsuta üles enesekastratsioonile..

Kõnekas on ka üks viimane furooripuhang Andrew Tate ümber. Nimelt Tate provotseeris täiesti rullnokalikult Greta Thunbergi ja adresseeris talle Twitteris foto, kus ta tangib ühte oma meeletu kütusekuluga sportautodest, ja soovitas saata Thunbergil talle postiaadress, kuhu ta saaks saata kõigi oma autode pöörase kütusekulu. Greta Thunberg vastas, et – tõlgin kultuuriliselt – hangi endale elu, väikeste munadega mees! („please do enlighten me. email me at smalldickenergy@getalife.com.” )
Greta Thunberg torge teenis marulised ovatsioonid. Tuntud feministlik autor Rebecca Solnit kirjutas The Guardianile artikli pealkirjaga „Greta Thunberg lõpetas aasta ühe ajaloo suurima säutsuga” (GretaThunberg ends year with one of the greatest tweets in history 31.XII).
Aga pange tähele, kuhu ja kuidas Thunberg torkab. Munadesse. Ta ütleb, et mees, sul pole piisavalt mune [mu tähelepanu jaoks]. See on väga arhetüüpne ja ürgne, seksistlik ja instinktieluterve ehk antifeministlik ja antikehapositiivne torge.

Põige kodukamarale
Küllap paardumiskriis (mating crisis) ja maskuliinsuskriis (masculinity crisis) kõigi oma metastaasidega esineb meil pehmemas vormis( nagu kõik muudki lääne kultuuri parasjagu akuutsed hädad). Aga ehk paneb vähemalt see mõne ohutule põlema, et EKRE on noorte (meeste) hulgas pika puuga populaarseim partei (SALKi andmetel). EKRE kohta võib öelda paljut, aga selle noored on eksklusiivselt mitte-kväärid, suund on diametraalselt teine. „Sinise äratuse” eetoses on šamaanitrummid, mitte kväärburlesk.

Võib tõmmata mõttelise joone kahe punkti vahele. Ühes otsas on kontorivalguse-teadvusega sekspositiivne ekspert, kelle karmi ja ranget jutlust konspekteerivad neistsilikkusesse hirmunud neiud ja ennast kastreerinud (kväär)noormehed, teises otsas on tõrvikurongkäigu-psüühe ja šamaanitrummid, ekstaatiline sootants niiskes metsaöös. Arenev seadusandlus annab õiguse üha rohkem esimestele, Darwin üha rohkem teistele. Valmiskastide juures eelistavad noored samuti pigem viimast, tähendab vitaalset barbaarsust kastreeritud kontoritöötajale. Kordan, kväärideoloogial on kastreermiskultuse elemendid ja see tekitab instinktiivse äratõukereaktsiooni. Instinktiivne tähendab siin seda, et siin ei aita grammigi veel põhjalikum ja kannatlikum „sekspositiivne konsensuskoolitus” veelgi eredemalt valgustatud auditooriumis, sest, ütleme, see on psühhofenomenoloogiliselt ööklubi vastand.
Uuspuritaanlik kastreerimiskultuur ei ole midagi, mille ideoloogiaga argumenteeritult vaielda, see sülitatakse instinktiivselt välja. Andrew Tate on üks selline süljelärakas. Ja kui vaadata Sinise Äratuse toimetamisi, siis võib näha, et ka see kalake ujub instinktiivselt vastu seda voolu.

MACHO (ja misogüün) [macho (et misogyne)]. Ma­cho jumaldab naiselikkust ja soovib valitseda, mida jumaldab. Ülistades alistatud naise arhetüüpset naiselikkust (tema emadust, viljakust, nõrkust, koduhoidja loomust, tundelisust jne), ülistab ta omaenda mehelikkust. Seevastu misogüün tunneb naiselikkuse vastu vastikust, ta väldib liiga naise moodi naisi. Macho ideaal: perekond. Misogüüni ideaal: olla vallaline, omades arvukalt armukesi, või siis olla abielus armastatud naisega, ilma lasteta.

MISOGÜÜN [misogyne]​. Igaüks meist on oma elu esimestest päevadest saadik silmitsi ühe ema ja ühe isaga, ühe naiselikkuse ja ühe mehelikkusega, ning seega märgistatud harmoonilise või disharmoonilise suhtega mõlemasse arhetüüpi. Naistevihkajaid (misogüüne) pole üksnes meeste, vaid ka naiste seas, ning naistevihkajaid on sama palju kui meestevihkajaid (mehi ja naisi, kes elavad disharmoonias mehe arhetüübiga). Need hoiakud on erinevad ning inimese olukorra igati seaduspärased võimalused. Feministlik manihheism pole kunagi esitanud küsimust meestevihkamisest ja on muutunud misogüünia lihtsalt sõimusõnaks. Nii on osavalt välditud selle mõiste psühholoogilist sisu, seda, mis ainukesena huvi pakub.

Milan Kundera, «Romaanikunst» LR 1998, nr 11–12, lk 113–115. Tõlkinud Triinu Tamm