Olgu nemad meie eest õnnelikud

 

Kaugel aegade hämaruses, ammu enne Sõda ja Pandeemiat, – aastal 2010, kui telefonidel olid nupud ja sotsiaalmeediaks Orkut – toimus Tartus õnnekonverents.
Pidasin seal ettekande teemal „Fülogeneesi pained ja ontogeneesi üllatused ehk sellest, kas õnn seisneb oma loomusele alistumises või selle ületamises”.

Vastust ma loomulikult ei saanud anda ja probleemi üle mõlgutan tänini, see on väga viljakas probleem (teoloogid tunnevad seda probleemi küsimusena Jumala immanentsuse ja transtsendentsuse vahekorrast).

Ühelt poolt on selge, et liigilt oleme pärinud hunniku evolutsioonilisi mõnutundeid, teiselt poolt on selge, et neid ei saa alati usaldada (soolase-, rasvase- ja magusaarmastus on lihtsaimaks tüüpnäiteks). Indiviidi seisukohalt on targem mõned evolutsioonilised ajed alla suruda, see on selge. Aga millised? Ja kas mõnele kiusatusele pole psühholoogiliselt ökonoomsem järele anda? Ja kas võita on üldse võimalik?

*

Suurimad õndsustunded tulevad, ütleme, liigi- ja isendihuvide kooskõlastumisest, aga evolutsioonilt oleme pärinud ka tohutu hunniku konstruktsioonilisi hädasid (seljavaludest depresioonikalduvuse ja ärevushäireteni, Randolph M. Nesse „Hea põhjus tunda end halvasti. Pilk evolutsioonilise psühhiaatria eesliinile” on sel kohal tungiv lugemissoovitus).

Saab muidugi nihverdada, kanaliseerida.
Näiteks evolutsioon on soosinud neid, kellele meeldis nunnutada nunnusid olendeid (cuteness, Kindchenschema). Lastel, kelle vanemad nautisid nende eest hoolitsemist, oli kõvasti suurem ellujäämisšanss, eks.
Aga nunnureaktsioon on robustne, semiootiliselt vahendatud, seega saab nunnutusmõnu ka teiste nunnude olendite peal rahuldada. Näiteks kasside. Kassid näuguvad ainult inimestega suheldes ja näugumise helikõrgus on koevolutsioonilselt liginenud beebide häälele.


Vahel võib nihverdamine ummuksisse viia nt väga paljud mehed muutuvad sooelu mõttes disfunktsionaalseks kuna põhiajed, mis neid naistele lähenema on ajanud, on virtuaalselt ära sussutatud (võitluslikud videomängud ja netiporno). Muide, erinevalt feministlikest stereotüüpidest incelid ei ole vägivaldsed radikaalid, täiesti lõviosa neist ei paista üldse silma, vaid passib tubasena arvuti taga.

*

Andrew Tate’i fenomeni analüüsides kirjutasin:
"Ema-arhetüübi domineerimine avalikus ja istitutsionaalses sfääris tähendab [emaliku] ootusstruktuuri välja ekstrapoleerumist selle loomulikust toimevallast (st emadusäärist sõna otseses mõttes), selle bürokratiseerumist, seadustesse ja institutsioonidesse kristalliseerumist. Kultuuripatoloogiad tulevad aga järgmistest kohtadest: isa rolli paigutub riik (riik peab tagama turvalisuse ja toiduvaru!). See on veel väike viga (millele majandusseadused seavad oma piiri), laste rolli satuvad igasugused vähemused (neid koheldakse nagu lapsi, iga nende tuju on püha, neid peab kõigiti kaitsma ja poputama ja samuti ei laiene neile samad moraalsed ootused, mis täisealistele)."

Sveta Grigorjeva viimane artikkel „Miks peaks iga hetero minema Pride’ile?” on heaks näiteks, kuidas vähemused muutuvad töötu vanemliku afektistruktuuri sihtmärgiks st lapsendatakse psühholoogiliselt.

Selle taustaks on (süva)psühholoogiline tõsiasi, et „sa oled maksimaalselt nii õnnelik kui su kõige õnnetuim laps”(Jordan Peterson).
Abstrakstsem tasand: „Rohkem kui isiklikku õnne vajab inimene teadmist, et kellelgi see kusagil on” (Dostojevski)
Veel abstraktsem tasand: „Ühelegi tõelisele kristlasele pole mingit paradiisi kui veel ükski hing patus põleb!” (Uku Masing vrdl bodhisattva).

Konkreetsem ja päevakajalisem tasand, mida artikuleerib Grigorjeva (ja seda kui tõeline poeet st keegi, kelle läbi kõneleb üks ajastu ja põlvkonna tunne), sõnastuks umbes nõnda: "Meie, heterod, täiskasvanud ei vaja isiklikku õnne, meie õnn on see, kui meie lapsed ehk vähemused saavad olla õnnelikud."

See tuleb hästi välja kui lugeda kõrvale üht teist Grigorjeva artiklit, seda, mis kirjeldab, miks täiskasvanutele ehk heterotele pole sellist laadi naiivne Armastus lubatud. Heterote maailm on ja peab olema üha puritaanlikum.
"Vastutuse peab võtma ei keegi muu kui võimupositsioonil olev inimene" ehk täiskasvanu. Raske vaielda. 

Keegi ei seisa oma laste heaolu eest kompromissitumalt kui hea lapsevanem, lihtsalt mõnel juhul on lapsed sõna otseses mõttes lapsed. Ja sealt tuleb oi kui palju konflikte! Näiteks kui erinevat tüüpi laste kaitsjad sattuvad vastamisi.