Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine

Ilmus Eesti Ekspressis 27.12.2012, pisut muudetuna ja uusaastasoovita.

Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine

Mihkel Kunnus

Vana Testamendi Koguja on üks kultuuriloo tuntumaid pessimiste. Kõik olevat üks tühi töö ja vaimu närimine, tühisuste tühisus. Ta kirjutab: „Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti! Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb! Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole, keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku!“ Ja nii edasi, ikka ja jälle, ikka ja jälle. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis tehtud, seda tehakse veel, ei ole midagi uut päikese all!“

Niels Bohr on öelnud, et triviaalne tõde on see, mille eitus on absurd, aga suur tõde on see, mille eitus on samuti suur tõde. Umbes nõnda on ka põrguga. Aleksei Turovski sõnutsi: „On kaks põrgu definitsiooni, mis kirjeldavad virtuaalset reaalsust, põrgut, minu meelest kõige paremini. Esimene: mitte midagi äratuntavat, ruum-aeg, kus ükski signaal, ükski ärritaja, ükski heli, nähtav signaal, lõhn või kompimismeelele apelleeriv puudutus ei ole raasugi tuttav. Ja teine seisund: ainult peeglitest koosnev ruum, kus te olete üksinda ja näete ainult ennast. Kõik on absoluutselt tuttav ja ei midagi muud“.

Ei midagi uut päikese all, ohkab Koguja oma ülimat elutüdimust. Võib-olla mingit sarnast ängi mäletavad vanemad inimesed nn stagnaajast, mida olevat iseloomustanud samuti täielik lootusetus muutustele.

Meil on praegu aga kogujaliku elutunde suur vastandäärmus, kogujaliku põrgu vastandpõrgu – kõik muutub pöörase kiirusega ja milleski ei saa olla kindel. Osad pole enam selleski kindlad, et ka homme ikka päike tõuseb, rääkimata siis rahvapõlvele vääramatult järgnevast rahvapõlvest ja igavesest maast. Iga homne ähvardab olla väga palju erinev tänasest.

Ka need, kes rääkisid veel mõni aeg tagasi, et kriisid on majanduses loomulikud, et majandus ongi tsükliline, möönavad, et see kriis on suurim, on enneolematu. Tsükkel tähendab korduvust, korda, midagi, mis on olnud (ja tuleb jälle). „Kas kõik saab ikka korda?“ küsitakse murelikult. „Tehtagu see asi korda!“ nõuab õiguslane. „Kord olgu majas!“ kõmistab moralist, „Peaasi, et majandusega on kõik korras“ täpsustab viimase lähisugulane, kes inimliku korraloome kõrgeimaks orientiiriks ei pea igavest moraaliseadust, vaid igavest maksumäära. „Nii, võtame nüüd end kokku ja teeme kõik korda!“ kutsub üles entusiast. Tõesti, jätame korraks kõrvale need, kes ei jõua ära vaielda, kas igavene ja muutumatu väärtus peaks olema põhiseadus, tuumikperekond, tulumaks või miski muu. Pühad on üks selline asi, millega inimesed ise loovad korda, täpsemalt rituaalse käitumisega pühade ajal. Rahustavat, turvalist ja kodustavat korduvust luuakse sellega, et tehakse väga palju sarnaseid asju, süüakse sama toitu, kuulatakse samu laule ja nii edasi presidendikõne ja kingituste jagamiseni välja. Abistatakse kodutuid ja loetakse moraali.
Moraal sobib hästi, sest moraali on ikka kordamise ja korra asi. Küll on tore jälle kuulata kantslist, et ligimest tuleb aidata ja mammona kummardamine on patt. Ikka see sama moraal. See on nagu kartul või päikesetõus, millest iial ei tüdine. Mäletan luuleridu:
aga kas sina usuksid
kui päike ütleks üks päev
et ta homme enam ei tõuse

Rohkem ei mäleta, aga kuigi see oli just nimelt päike, mitte majanduskasv, mäletan veel, et see oli üks kõige kurvemaid luuletusi, mida lugenud. Luule, see vanamoodne, on hea, sest see on eriti korrastatud tekst. Riim on ju korduvus.

Essee ei ole seega hea žanr pidulikku aega. Muide, mõtlemine üldse, sest see kipub looma uut, avama uusi vaatenurki jne. Mõtlemine ja loovus on üks neid valdkondi, mis on korduvusele selja keeranud, miski, mis ihaleb uut, miski, mis ei lepi ühe ja sama pideva ülekordamisega. Seepärast on moralistide ja mõtlejate vahel alatasa sügavaid lahkhelisid. Moraal tähendab piire ja piiride põlistamist, tunnetus aga piiride ületamist ja uute perspektiivide avamist. Ja see pingeväli on inimhinge kodu. Ei suuda inimene täielikult loobuda ei mõtlemisest ega südametunnistusest. Ja kui mõni suudabki, siis teised arvavad ta omade hulgast välja.

Praegune maailmalõpumeeleolu pole põhjustatud neist paljudest erinevatest maailmalõpulugudest, mis meedias ringlevad. Hoopis maailmalõpumeeleolu on selliste lugude ringlemise põhjuseks. Sellised lood hakkavad alati hulgakesi ringlema, kui ühiskonda tabavad väga suured muutused. Suured muutused tähendavad ühe korra kadumist ja kõik, kes peavad seda korda maailmaks – ja iga hästikodunenud ja moraalne inimene peab! – tajuvadki selle korra lõppu maailmalõpuna. Näiteks sellele, kellele Nõukogude Liit oli kodu ja kodune, oligi selle lagunemine maailmalõpp („XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof“), aga see, kellele Nõukogude Liit ei olnud kodune, kellele oli see võõras monstrum, see tervitas selle lagunemist ja lootis rõõmuäreva hingega vana korra, selle õige ja koduse korra taastumist.
Selline äratundmine – et iga korra kadumist saadab moraalipaanika - on ajaloolase lohutus, jah, iga kord. Seegi on maailma kord, ajalooline seaduspära.

Tuttavlikkust ja korda luuakse näiteks ka sellega, et aastavahetusel lastakse rakette, linnad ja omavalitsusedki tellivad ilutulestiku. Igal aastavahetusel. Siirad ja vahetud inimesed naudivad värvidemängu, löövad ka sel korral kokku vahuveiniklaase ja soovivad üksteisele ikka seda ühte ja sama soovi.

Aga võib-olla on seal kuskil ka mõni korrarikkuja, see, kes ei käitu nagu kombeks, see, kes ei rõõmusta värvidemängu üle taevas, sest talle pole suitsujoaga taevasse kärgatav rakett ilus värvidemäng, vaid linnadest põgenevad linnuparved, hüsteerias koduloomad, taevasse lastud raha ja keemiareostus. See õnnetu hing on läinud mõtlemise amoraalsele teele, ta ei ole enam vahetu ja siiras, sest seoseahelad, mida ta teadvus loob, on tajust lahutatud, mistõttu ei tule talle enam piim poest, ega raha automaadist, sardell pole roosa vorstike, vaid peenestatud loomakorjus tema enese peensooles, nutitelefonist kostab alati Hiina lapstöölise nutt ja loomade varjupaik pole heategevus, vaid drive-in fastgood, kus sentimentaalsed ja lühinägeliku kaastundega linnainimesed ostavad endale indulgentse „poest tulnud“ loomatoiduga. Jaa, mõtlemine, tajust vabastatud ja üha pikenevad seoseahelad, on koduse korra suur vaenlane, iga korra potentsiaalne vaenlane, sest „kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu!“

P.S. Mu uusaastasooviks oleks kiire pankrott kõigile pürotehnika tootjatele ja maaletoojatele!