Apelsinid pole ainsad viljad

Ilmus "Maalehes" 13.01.2012, pealkirjaks oli toimetamise taga järjel saanud "Apelsinid ja inimesed", kuigi e-mail, millega saatsin käsikirja, oli järgmine:

 Tere!

Näe, kell pole veel kakski ja juba valma!
Aga pealkirja muuta ei tohi!

Hääd,
MK

Apelsinid pole ainsad viljad

Mihkel Kunnus

Kui Charles Darwin avaldas 1859. aastal oma peateose „Liikide tekkimisest“, siis kaasnes sellega väga äge poleemika. Asi polnud selles, et seal toodud teesid oleks olnud ülearu keerukad ja mõistusele haaramatud, ei, asi oli selles, et seal toodu oli lihtsalt kohutavalt harjumatu. Paljudele ja loomulikult iseärnis kirikutegelastele tundus see räige teotus -- panna inimene põlvnema mingist ahvilaadsest olendist. See kirjeldus võtab inimeselt tema jumalanäolisuse, see alandab inimest, ütlesid nad. Alanduse kasutamine vastuargumendina on mõneti pentsik isegi kiriklikus kontekstis, sest on ju esimene surmapatt kõrkus (superbia) ja inimene on kõrk, kui arvab endast rohkem kui ta on, ning tagasihoidlikkuse ja enesealanduse himutsemine on üks kristlust iseloomustavaid käibetõdesid. Seda aga õiges kontekstis, mitte looduse ees ei pea inimene end alandama, vaid Jumala ees.

Kuigi evolutsiooniõpetusega oleme kenakesti ära harjunud ning vähemasti Eestis on õige vähe neid inimesi, kes seda neis olevasse jumaliku näkku sülitamisena võtavad, valutab inimese ja looduse vahekord edasi – küll tiritakse kontrolljoont ühes, küll teises suunas. Kord peab inimene loodusega kooskõlas olema (ökoloogiast seksuaalsuseni), kord jälle ei tohi langeda sellisele tasemele. Teadus siin mõistagi eriti juhtnööre ei anna, sest teadus püüab kindlaks teha, kuidas asjad on, ja ei saagi anda kinnitust sellele, kuidas need olema peaks. Loodusseadused on seadused, mida rikkuda ei saa, gravitatsiooni poolt või vastu pole mõtet paraade korraldada.

Saksa filosoof Peter Sloterdijk on isegi öelnud, et inimene on olend, kes loomaksolemises pidevalt ebaõnnestub. Tõuk koorub munast ja teab kohe, mida teha, talle on tema haridus ja oskused kaasa sündinud ning ta käitub oma loomusele vastavalt. Inimese loomus on aga nii ähmane ja laialivalguv, et sellega on väga raske kooskõlas olla. Sellega, et inimese loomus on nii plastiline, kaasnevad nii puudused kui hüved. Hüveks on suur kohanemisvõime, mistõttu inimene saab end eluks kohandada väga erinevatesse keskkondadesse, kuumast kõrbest jäise tundrani, roohütist betoonkarbini. Puuduseks on see, et vajalike oskuste omandamine võtab hirmsalt aega ja energiat. Mida keerukam ühiskond, seda rohkem. Siiduss sünnib täielikult harituna ja ei mingit koolivägivalda, haridusreforme või rahamaiaid pedagooge, kes ei häbene nõuda lausa neljandikku riigikogulasepalka. Aga see ümberõppevõimaluseta pakettharidus võimaldab siidiussikesel hakkama saada ainult mooruspuulehel ja ei mingit Soome putkamist, kui ninaesine närbuma kipub.

Mida kõrgemalt arenenud ja keerukam on organism, seda suurem on mittegeneetilise info osakaal tema käitumise reguleerimisel. Siidiussike ei vaja oma vanemaid, tiiger aga küll. Inimese poolt üles kasvatatud tiiger ei saa vabas looduses iseseisvalt enam hakkama, sest inimene ei suuda hästi asendada tiigrivanemaid, kes talle jahipidamise selgeks õpetaks. Nii ongi mõned liigid juba kultuurilises mõttes välja surnud, kuigi loomaaias isendeid veel leidub – kaduma on läinud põlvkondadeülene pidevus, mis võimaldaks neil iseseisvalt looduses ellu jääda. Seda põlvkondadeülest mittegeneetilist pidevust on kasutatud ühe definitsioonina määratlemaks kultuuri. Inimene on sellest kõige sõltuvam. Kultuur aitab vormida seda vedelat lödi, mida geenid piisavalt ei struktureeri, kultuur annab hakkamasaamiseks vajaliku kuju sellele udule, mis on inimese loomus. Kultuuri funktsioon on luua põlvkondadeülest pidevust.

Vahel võib tulla ette küll koomilisi mullistusi, kus kultuur muutub omamoodi antikultuuriks. Näiteks hiljuti kajastati meedias mõndasid Rootsi lasteaedu, kus ei tohi lastele edasi anda soolisi rolle, ei tohi neid kuidagi väliselt vormida. See idee pärineb maiseks väänatud kristlusest. Kristlus postuleeris igasse inimesse võõrandamatu väärtuse ja mõned agaramad ilmalikustajad üritavad seda väärtust välja nõiduda iga üksikisendi genoomist, sest sellest on saanud surematu hinge ilmalik ekvivalent. Et las laps kasvab võimalikult väliste mõjudeta, siis kujuneb tema võõrandamatu seesmine väärtus väliste mõjudeta ilusti välja. Selle kristluse aspektiga on aga sama häda, mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult vertikaalsihis.

Kultuur on piirangute süsteem, see kirjutab ette teatud normid, millest üle astuda saab, aga ei tohi.

Kõrvalekalded normist muutuvad kasulikuks, kui muutub norme määrav kontekst. Normaalsetel liikidel on selleks mõistagi ökoloogiline kohastumus. Sordiaretuses võib inimene sobilikule liigile (sh ka oma liigile) anda teise norme määrava konteksti. Nii võib ette kujutada põllumajanduslikke rakendusi, kus normaalsus nihkub ökoloogiliselt kohastumuselt kommertsiaalsele väärtuslikkusele - näiteks apelsinid, mis ei sisalda seemneid. Ja kui meid huvitavad eelkõige apelsinide mittesigivuslikud omadused, siis on selliste apelsinide kasvatamine palju efektiivsem.

Efektiivsus on üldse üks hea asi. See paneb majanduse kasvama ja puha.

-----

"Selle kristluse aspektiga on aga sama häda, mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult vertikaalsihis."

lehes:  "Selle kristluse aspektiga on aga sama häda mis laskumistoruga tuletõrjedepoos – see töötab ainult ühes sihis."

Raudtee töötab ka ainult ühes sihis, gottverdammt!

Hea näide, kuidas paari väga väikse toimetusega saab kohe mitu tähenduskihti maha võtta (ja no katsu sa ilma kunstiliste võteteta 5000 tähemärgiga midagi sisukat öelda).

Inspiratsiooniallikas

Mauruse homoseksuaalsusest

Mihkel Mutt kirjutas aastal 1996 nupukese „Mauruse seksuaalsest sättumusest“ (kogumikus „Meedia,mu meedia“ lk 190-192; esmailmumiskohta hoobilt ei leidnud).

Ta väidab seal, et Maurusel on homoseksuaalsed kalduvused ning kinnituseks viitab „Kogutud teoste“ 7. köite lehekülgedele 12-13, 16, 19 ja 56-57.

Seal on kohad, kus Indrek tuleb esimest korda kooli ja Maurus võtab ta vastu kuidagi liiga lohakalt kinnisidumata öökuues, hoiab kaua ja hellalt kätt, ning teises kohas, kui Indrek on Tigapuuga linna peal käinud ja Indrek hilja üksi naaseb, siis Maurus ei  hakka usutlemiseks ja alkoholikontrolliks voodist välja tõusma, vaid kutsub Indreku sängiäärele istuma ning „direktor ise oma käega seadis poisi pead. „Ja nüüd hingake mulle vastu,“ käskis ta. Ning kui Indrek oli seda korduvalt teinud, ütles direktor naeratades: „Puhas, täiesti puhas, nagu tuleks noore neiu suust. Ainult noored neiud hingavad nii puhtalt, neitsid nimelt, teised mitte enam.“
See kõne direktori suust oli nii imelik, et Indrek pööras millegipärast silmad kõrvale. Direktor hakkas sellepeale naerma ja ütles: „Ka teie olete nagu mõni noor neitsi, süüta ja puhas. Seda nägin ma kohe, aga härra Maurus peab ikka proovima, kui keegi selle Tigapuuga välja läheb[...] Teil on veel maa ja metsa hõngu, seda on teil,“ kiitis direktor ja pani esiteks käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.“

Mutt kommenteerib: „Eks ole – õpetajast ja ülemusest vanem härra voodis ning vaene noviits voodiserval. Lausa arhetüüpiline situatsioon. Homoseksuaalsed allüürid on ilmsed. Tammsaare sulg märkas rohkem, kui autor ehk endale teadvustada tahtis“.

Annaks vastu vaielda küll. Näiteks võib öelda, et Mauruse õrnushoog on hellus pärismaise talupojakultuuri rikkumata esindaja vastu (sest Maurus on selgelt isamaaline, kõike eestipärast palavalt armastav) ning Indreku reaktsioon on lihtsalt tõrksus familiaarsuse vastu (Indrekule on kehaline lähedus võõristusttekitav, kui talle läheneb särgiväel neiu, käed soojustotsivalt kurgu all, siis Indrek põgeneb aknast välja hüpates (lk 228)).jne.

Maurusel on “kahtlemata rahvuslik missioon ning tõsine kirg oma koolitöö vastu. Kui Maurus on homoseksuaal, nagu Mihkel Mutt on arvanud, siis see veel üks kavaldamisvajaduse vedru,“ kirjutab ka Kalev Kesküla ,kes peab siin olulisemaks, et Maurus oli "jumalaga sideme kaotanud kirikuõpetaja, kes on silmakirjalikkusest kujundanud omamoodi ellujäämisdiskursuse, mida õpilastelegi sisendab", aga siiski rõhutab Kesküla ka Mauruse rahvuslikku missiooni, üldarmastust õpilaste vastu ning jätab ta võimaliku homoseksuaalsuse väheoluliseks, pelgalt Muti arvamuseks.

Ka Mutt lisab seal, et „Mauruse tegevuse hindamisel on mainitud seik küll üsna kõrvaline, peaaegu olematu tähtsusega. Tõin selle lihtsalt näitena Tammsaare-maailma valgetest laikudest“. Nõus. Üle ei maksa Mauruse seksuaalsusest kuidagi tähtsustada. Aga pisut suurem roll, kui Muti pakutu ja veelgi suurem kui Kesküla oletatu, sel siiski vist on.

Roll on ehk isegi võtmeliselt suur, mitte küll homosekusaalsuse kui sellisena, vaid ühe sündmusi käivitava saladusena. Selle rolliks on olla jumala Achilleuse kand, tema kõikvõimsuse annulleerija, võibolla isegi jumala patusus.

Jah, Maurus on homoseksuaalsete kalduvustega. Lk 326-330 ei lase eriti palju kaksipidi arvata.

„Isegi kojamees Jürkaga hakkas midagi sündima, mis vajas nagu matemaatilist ravi [õp. Molotov rääkis Indrekule, et matemaatika on parim ravim igasuguse hulluse vastu – M.K.]. Ometi seisis tema muidu suures lugupidamises ja oli sagedasti direktor Mauruse paremaks käeks „püha kõrra“ alalhoidmises või selle jaluleseadmises.[...]

Viimasel ajal oli Jürka kurss nagu eriti tõusnud, sest härra Maurus ei vajanud teda mitte ainult koduses toimetuses, vaid ka isikliku elu või tervise hooldamises: ikka võttis ta tema sauna kaasa, sest Jürka ei olnud ainult meister seljapesemises, vaid mõistis ka teisi ihuliikmeid „triivida“. See härra Mauruse „triivimine“ tegigi vist Jürka nii suureliseks ja julgeks, et ta ka kõige tühisemal põhjusel ühe või teise õpilase võis läbi võmmida või, nagu ta ise armastas öelda: tuimaks lüüa. Muidugi, otse tuimaks ta ei löönud, see oli ainult suurustamine ja liialdus, sest tumakslöömine tähendas Jürka keeles inglaste knock-out'i. Võmmimine oli seda hõlpsam, et kaebuseid ei aidanud siin põrmugi“. Maurus õigustas Jürka jõhkrust raske tööga – kaelkoogud pitsitavad kaelasooned kokku ja see mõjutab ka peaaju. Raskematel juhtudel annab võmmitud õpilasele pisut valuraha, et võimaldada lohutuseks napoleonikooki või lausa piljardimängu (jällegi- "õigus" raha eest!).

Jürka nahaalsus kasvab ja „nüüd oli Jürka toime saanud teoga, mida polnud võimalik arstida napoleooni ega piljardiga. Ta oli nimelt omale majja toonud naise, kes ei olnud tema naine, ja selleks polnud ta luba küsinud ei härra Mauruselt eneselt ega ka üheltki teiselt. Ja see naine oli olnud juba paar päeva ja ööd majas, kus ta sõi ja jõi seda, mis Jürka ette kandis, siis andis ta mõnele poisilegi teada, et temal on keegi majas, kes sööb ja joob seda, mis tema talle kätte kannab.[...] Nii mõnigi, keda Jürka võmminud, arvas, et nüüd Jürka lendab. Aga neile vastas Jürka iseteadlikult:
„Ei mulle tehta ühtigi, mul on trumbid. Üksainus sõna, ja vana on vait kui sukk.“
Selle arvamuse kohaselt Jürka käituski – jõhkralt ja väljakutsuvalt, nii et härra Maurus ei saanud muud kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi tagasi jooksma, karjudes: „See inimene on püstihull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale hakanud, on ta segaseks ajanud! [...] Ta teeb mu kõrralikust esimese järgu õppeasutusest l....maja ja ütleb ikka veel, et ta pole hull.“

[...]

„Ma pole hull,“ kinnitas Jürka uuesti ja niisugusel toonil, et temal pole mingit lepitust vaja.

„Aga kuidas võisid sa siis selle härra Mauruse majja tuua?“ küsis direktor.
„Üks võib üht, teine teist,“ vastas Jürka põrnitsedes."
Siis sekkub härra Ollino ja küsib, mis see üks on, mille tõttu tema seda teist võib, ning Jürka vastab, et „Seda teab mõni teine, mitte teie.“
Seepeale palub Ollino, et neid kaheksi jäetaks ning siis lahkusid „mitte ainult poisid, vaid ka härra Maurus ise, kes ajas need kaugematesse ruumidesse, et poleks võimalik kuulata, mis räägitakse või tehakse all suures toas, sest see pidi jääma ainult Jürka ja Ollino teada. Pärast selgus siiski niipalju, et suurel musta vahariidega ületõmmatud laual oli üks jalg vigastatud ja kaks nõrgemat puutooli sootuks nässu löödud, nagu oleks sinna mõni raske asi langenud. Peale selle oli Ollinol pahema silma ümbert sinine, valge silmamuna aga veidike punane. Jürkal olid mõlemad silmad sinised ja kogu nägu nagu läbi tambitud, nii et seisis päevade kaupa punane, sinine ja lilla, lisaks veel tursunud. Muidu olid mehed päris rahulikud, kui endised asjaosalised uuesti tagasi kutsuti, et neile läbirääkimiste tulemustest teatada.

„Meie seletasime nelja silma all selle asja ära,“ ütles härra Ollino sama rahulikult nagu ikka, ainult paberossi vedas energilisemalt. „Lihtne arusaamatus, muud midagi. Nüüd on Jürka valmis andeks paluma ja kui härra Maurus lubab, ka edasi teenima.“
„Jah, härra Ollino,“ vastas see. „Ma paluksin küll, kui härra direktor lubaks, et...“
„Väga hea, väga,“ rääkis härra Maurus ruttu vahele, nagu kardaks ta, et Jürka võiks ehk midagi liiga öelda. „Peaasi, et sul jälle aru tagasi on, ilma aruta siin ei saa, kus palju inemisi.“

[...]

Sellega õieti see asi lõppeski, nii et ükski ei saanud maast ega taevast aru, mis see oli või miks see nõnda oli. Jürka isegi tegi temast ainult niipalju juttu, et ütles Indrekule, kui see ta tabas oma muhkude võidmiselt soojas pesuköögid: „Kuramuse sunnik, tuimaks lõi! Olen ilmas kõike uskunud, sest mina olen usklik inimene, aga seda ei uskunud. Täiesti tuimaks! Aga teate, kui inimene on täitsa tuimaks löödud, mis saa siis veel teed või ütled! Nõnda on, kui on su täiesti tuimaks löönud, kuramuse sunnik!““

Tundub, et see episood pole siiski päris kõrvaline, vaid ikkagi üks oluline sündmustkäivitav saladus Indreku maailmapildiliste teisenemiste modelleerimisel.

P.S. Abikaasa Käthe mäletab A.H.T ütlust: "Kus ei aita sõnad, on vaja muusikat või rusikat".

Punamütsike ja Kirillov. Lugemise kõrvalnähtudest.

Ilmus Postimehes 31.12.2011

Püüdsin kirja panna konverentsi „Paabeli raamatukogu“ ettekannet, aga „Postimehe“ võimaldatud 9000 tähemärki said otsa juba siis, kui olin alles vaevu Punamütsikese juurde jõudnud...
(mõni lõik kordub selle blogisissekandega ja oma heameeleks ja sõnade kinnituseks leidsin, et viimati ilmunud LR-is räägib Gabriel Zaid üht-teist kattuvat (nt ptk-s "Raamatuajastu lõpp"), loe seda ka!)

Punamütsike ja Kirillov ehk mida raamat inimesega teeb

Briti erudiit George Steiner (s. 1929) ütles paarkümmend aastat tagasi, et „muusika astumine lugemise asemele on üks suuremaid ja keerukamaid tegureid lääneliku elutunde praegustes muudatustes“[LR 2008, 33-34, lk 19]. Nüüd tuleb muusikale lisada ka internet.

Interneti ohtlikematest mõjudest saab hea ülevaate Mati Hindi artiklist „Internet ja isiksus“ („Õpetajate Leht“ 28.10.2011).

Interneti klikimaias ülesehitus kohandab endaga võrgutatud ajude neurofüsiloogia, mistõttu inimese süvenemisvõime kahaneb drastiliselt, meel muutub hüplikuks, hajutatuks ja fragmentaarseks. „Internet seab ohtu süvalugemisele ja süvamõtlemisele spetsialiseerunud ajupiirkonnad oma sünaptiliste seostega, sest kujuneb välja uus, internetiklikkimise „teeradade” võrgustik. Süvalugemise „teerajad” hakkavad siis rohtuma.“

Hindi sõnavõtu (leia see Google'iga ja loe!) põhitoon on pessimistlik, isegi apokalüptiline. Selle pessimismi üle võib irvitada tuues kõrvutuseks näiteid kultuuripaanikatest, mis alati igat suuremat kultuuritehnoloogilist muutust on saatnud - näiteks Friedrich Schlegel hädaldas juba aastal 1804, et „trükipressi leiutamine ja raamatukaubanduse laienemine on tekitanud tohutu hulga täiesti väärtusetuid ja rumalaid kirjutisi“ - kuid iga reaktsioonilisus pole veel automaatselt vanema põlvkonna loomulik nostalgia, ratsaväelase põlgus tankiarmee vastu.

Võibolla oleks kõige illustreerivam kõrvutada kõnealuseid suundumusi rasvumisega. On ennustatud, et praegune põlvkond õhtumaa noori on esimene, kelle keskmine eluiga on üksjagu väiksem kui eelneval põlvkonnal ja seda hoolimata meditsiini arengust. Põhjuseks eelkõige ebatervislik ja liialt kaloririkas menüü ning vähene liikumine.

Rasvumine on mitmel põhjusel hea analoogia. Esiteks: tegu on mugavuse, vahetute naudingute kõrvalnähuga, mis aeglaselt kumuleerub. Sarnaselt mõjub inimese isiksusele ja vaimsele võimekusele internet ning muud moodsad kognitiivsed tehnoloogiad.

Teiseks: tegu pole moraalse probleemiga, vaid eelkõige tehnilistest muudatustest tuleneva nähtusega ja rõhutan: kõrvalnähuga. Poisikesed mängivad tänapäeval arvutimänge ehk samadel põhjustel, miks kunagi õues ja palliplatsil kambakesi ringi tormati, aga ainult viimase kõrvalnähuks on arenenud lihased, koordinatsioon ja südameveresoonkond. Internetiajastul jääb noorte füüsiline vorm nii viletsaks, et riigikaitsekomisjon on sunnitud praegu rohkem kui pooled kutsealustest kõlbmatutena välja praakima. Hiirt klikkiva nimetissõrme ja SMSi trükkiva pöidla osavus on seevastu praegusel põlvkonnal imetlusväärne. Jällegi kõrvalnähuna.

Lugemise (ja romaanikunsti) tippajaks võib lugeda 19. sajandi (esialgu piirdus see küll vaid kesk- ja kõrgklassiga). Põhjus on õige proosaline: 20. sajandi alguseni oli trükisõna ainus kultuurikaup, mida oli võimalik koju viia ja tarvitada, ilma et oleks vaja olnud mingeid erilisi oskusi peale kirjaoskuse või mingeid abivahendeid, nagu näiteks noodid ja kallid muusikainstrumendid, mida said endale lubada vaid väga vähesed. Ehkki tänapäeva kõrgeltarenenud ühiskonnas oskab iga inimene lugeda, ei nõua enamik nüüdisaja meelelahutusest – televisoon, raadio, muusika, internet, film – kirjaoskust. Lugemise, eriti kvaliteetkirjanduse ja esseistika lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja peenendumine, väljendusoskuse mitmekülgsus ja vaimne autonoomia, üldisemalt: kujunemine sellise inimese suunas nagu seda on tavatsetud kirjeldada klassikaline subjektikäsitluse raames, mille järgi inimene on autonoomne, terviklik indiviid, keda iseloomustab eneseteadvus, ratsionaalne mõistus ja kes on ideaalis ennast täielikult kontrolliv.

Lugemine, iseärnis pikkade, süvenemist nõudvate tekstide lugemine on siin täiesti erandlikult ja unikaalsena esile kerkiv isiksust kujundav praktika, või kui natuke suurelisemaks minna, siis inimeselikkust kui sellist võimendav ja kasvatav („Inimene algab keelest,“ armastab ikka rõhutada Kalevi Kull).

Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise, karje ja sosina, valguse ja pimeduse, sooja ja külma jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad. „I“ ja „E“ vahel puudub sujuv üleminek samamoodi nagu binaarkoodi 0 ja 1 vahel.

Digimaailma analoogiagatega aga ei tohi minna liiga kaugele.

Kui leiutati mehaaniline kell  —  seade, mis lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.) Samuti ei ole arvutimaailmas info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatsiooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist, põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia. Kiirsüvenemine on sisutu sõnavärdjas ja kiirkõrgharidus tibude inkubeerimine praeahjus.

Võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski sel puhul seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside tempo. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms). Sellist ajuprotsesside väliselt initsieeritud korrastamist võib ju vahel nautida, aga kui see ajumudimine pidevalt näiteks kõrvaklappepidi pähe valgub jätab see sünaptilisse võrgustikku oma pöördumatu jälje.

Seda peaks kindlasti arvestama õpetajad ja õppejõud: Powerpoint-slaidid, filmid ja igasugused interaktiivsed ja multimodaalsed kargud on toredad ja mugavad küll, aga nende osakaal peaks jääma siiski üsna väikeseks (seda võib olla raskem mõista põlvkonnal, kellel on nö arvutieelsest ajastust vaimne põhi all).

Pealegi, mis eriti oluline: ainult keeles on võimalik dialoogilisus. Sõnalise õppe osakaalu vähenemisega kaasneb väljendusvõime langus, miski, mis juba praegu ülikoolides tõsist muret valmistab. Martin Ehala juhitud uurimus kõrgkooliastujate keeleoskusest on sama heidutav kui riigikaitsekomisjonil: „rohkem kui poolte õpilaste funktsionaalse keeleoskuse tulemused on allpool edukaks õppimiseks ja tööks vajalikku taset“ (vt „Õpetajate leht“ 23.09.2011)

Kolmas analoogia rasvumisega: tegu on eelkõige uut laadi ühiskondliku kihistumisega. Kuigi populatsioon keskmistatult rasvub, isegi nõnda, et räägitakse lausa rasvumise epideemiast, kerkivad esile askeedid, radikaalsed vastuvoolu ujujad, anorketikutest ja spordifanaatikutest kreekalike ideaalide kehastajateni, võib öelda, et kerkib esile omamoodi füsioloogiline eliit. Samuti on vaimse võimekusega, siin toimub samuti kihistumine askeesivõime ja tahtekujunduse järgi. Mis oleks siin rasvumise analoogia klassikalisest subjektikäsitlusest lähtudes? Heuristilistel kaalutlustel nimetaksin seda koondkuju Punamütsikeseks. Punamütsike unustas ema hoiatused, oma eesmärgi, sest nägi lilli ja eksis neid korjates teelt. Punamütsike on inimene, kes ei organiseeri oma käitumist seesmistest motiividest ja autonoomsest vaimust lähtuvalt, vaid lähtub eelkõige välistest impulssidest, üldisemalt: aistingutest. Nii nagu isukus ehk soodumus rasvumisele on evolutsiooniliselt soositud, nii on ka punamütsiklusega. Inimene, nagu iga loom, on loomuldasa Punamütsike või kui parafraseerida üht prantsuse filosoofi – inimeseks ei sünnita, inimeseks saadakse (sünnitakse ikka isasloomaks või emasloomaks ning inimene on kõigest üks võimalikkus).

Kartesiaanliku süvamõtlemise üpris diametraalne vastandolek oleks näiteks tants – ihulis-meeleline sünkroniseerumine välismõjudega. Või laulupidu. Mõlemaid praktikaid kasutatakse valgustusliku subjektsuse pärssimiseks, ratsionaalse motivatsioonidünaamika asendamiseks instinktiivse ja aistingulisega. Kuskil pole vähem demokraatiat ja karjavaimu kui raamatukogus ning kuskil pole seda rohkem kui laulupeol või kontserdil. Väliselt initsieeritud sünkroonimiseks sobib mis tahes ühes suunas liikumine, sobib rongi- või autosõitki, aga muusika on tõhusaim ja eriti tõhusad on need koostoimes. Rotipüüdjad ja rahvaste dirigendid on seda ikka aimanud – paraad, suur marss ja muusika – võrratu süsteem indiviidide lahustamiseks ja ühtseks massiks keetmiseks. Aju ei saa pesta, seda saab ainult välja lülitada – kanakoiba või köögiviljahautist, indiviid?