Idealismist ja konservatismist

”"Samas ma väsi kordamast, et on täiesti mõttetu [seksuaalvähemusi] kiusata ja ahistada, olen ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt. Konservatiivid, kes peavad seksuaalvähemuste kapis hoidmist perekonna (saati iibe!) kaitsmiseks, on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, kui need vabastusveidrikud, kes igasuguseid trans-, queer- ja muumõnuseksuaalsusi kõne- ja vabastamisväärilisteks Erinevusteks peavad."

[…]

Sellest johtuvalt mõtlesin lihtsalt küsida, kas osundatud sõnad ongi mõeldud nii, nagu paistab. Võiks ju küsida muudki, nagu nt seda, kas vastuseis abielu ja perekonna institutsiooni seadustega ümberkirjutamisele on samastatav "seksuaalvähemuste kapis hoidmisega".

[…]

ma olen nii palju taibanud, et tekstil on enamasti alltekst. Ent kui väited esitatakse kasutades sõnu "ilma igasuguse irooniata", siis võiks ju arvata, et ehk kirjutataksegi ilma igasuguse irooniata. Kui aega leiate, siis oleks küll huvitav lugeda pikemat vastust, sest mulle tõepoolest pakub huvi, mille eest Teie seisate ehk mis on need fundamentaalsed printsiibid, millele oma ilmavaatelistes positsioonides toetute.”

Jah, ma olengi ilma igasuguse irooniata uue perekonnaseaduse poolt.

Üldiselt proovin ma olla oma esseedes võimalikult täpne ja selge. Aga kommuikatsioon jääb paratamatult ähmaseks, sest ühiskondlikel teemadel arutledes ei pääse kuidagi ümber mõistetest, mille tähendus on väga varieeruv ja ähmane.

Olen tähele pannud, et sellised suured mõisted nagu näiteks õiglus, hoolivus, mõistlikkus jmt tähendavad üsna ebamäärast hüvelisust ja on seega oma ebamäärasuses lausa vastastikku väljavahetatavad.

Et hüved võivad olla konfliktis, tundub vahest isegi enamikule kontraintuitiivne. Inimestel on sageli väga raske mõista, et mõistlikkus, õiglus, hoolivus jmt võivad tähendada ka negatiivseid suundumusi, et neil võib olla hind ja ka üle maksevõime käiv hind.

(Konservatiivne) moralism ja (revolutsioonilembene) idealism on mõlemad üpriski anti-intellektuaalsed; nende mõlema eesmärgiks ja eelduseks on märkimisväärne intellektuaalne piiratus, kusjuures mõlemal juhul tajutakse tüüpilisi intellektualismi voorusi – paindlikkust, kompromissivõimelisust, nüansirikkust, pooltoonidega arvestamist – puudustena. Nii moralist kui idealist jälestavad kompromisse, vastutulekut ”vaenlasele” jne. Moralist väljendab seda eelkõige ranguse ja puhtuse kategooriates, idealist põlgusena konformismi, piskuga leppimise jms vastu.

Ja mõlemad väljendavad oma rahulolematust praeguse olukorraga mõne lööklauselise nõudmise näol; nad esindavad nõudvaid hoiakuid ühiskonnale.

Konservatiivne moralism iseloomustab pigem vanemate inimeste sotsioloogilist ebapädevust ja võimetust näha seoseid – kui mingi ühiskondlik tendents ei meeldi, siis selles on süüdi kombelõtvus ja moraalne allakäik. Iive on madal, sest kombed on lõdvad ja pühadusi ei austata; maalt lahkuvad noored pole mitte majanduspõgenikud vaid reeturlikud koerad, kelle isamaa ja vanemad jne pole olulised, tänamatud kutsikad jne.

Revolutsiooniline idealism on samuti sotsioloogilise ebapädevuse avaldumisvorm, üks viis väljendada oma rahulolematust eestleituga. Kuid erinevalt eelmisest, mida toidab moonutav mälu ja müüdiline teadvus, siis siin eelistatakse mingit unistust, ideaali, utoopiat, millega mittevastamise eest praegune ühiskond on segipeksmist väärt.

Tagasi alguses toodud tsitaadi juurde. Kordan: see on täpne. Nii abielu pühadust kaitsvad kristlikud konservatiivid kui õiguslastest idealistid on intellektuaalselt sama kaliibri vennikesed, aga see, mis nö üle jääb, on vastastikku karikeerivas nihkes, mistõttu on nad üksteise verivaenlased. Ühtlasi on nad ideoloogilised lähisugulased.

Kuigi kristikud konservatiivid kasutavad humanistlike idealistide ründamiseks (nende oma süsteemi järgi) ränka süüdistust: "Te arvate, et inimene on Jumal [ja võib ise kõik siin omatahtsi ümber korraldada]!", lähtuvad nad ise samast eeldusest: siinpoolne maailm on läbini inimeste meelevallas ja järelikult, niipea kui võtta perekonnaseadusest sooline määratlus, siis kaasnevad sellega kohe suured ühiskondlikud muudatused (a la  pooled abielud on homoabielud, iive poole väiksem jne)

Humanistlik õiguslane aga hüüab kuraasikalt: „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“

Tähendab, mõlemad arvavad, et kogu piiratus ja süsteemsus on inimeste kätes. Esimesed ütlevad, et ei tohi neid piire ületada, muidu valgub kõik laiali! Teised ütlevad, et saadame need piirid, kus kurat, ja oleme lõpuks täiesti vabad!

Lähisugulust näitab seegi, et mõlemad jälestavad bioloogiat ja evolutsionismi. Ilmalikul humanistil läheb Darwinit vaja ainult niipalju, et kristlikud konservatiivid kukele saata, kes edasi tuleb pärilikkusest ja miskist bioloogilisest determinismist kobisema, on hoobilt saatanast (ilmalik saatan on teadagi Hitler, oma Blut’i ja Boden’iga).

Kordan, humanistlik idealism ja moralistlik konservatism on lähisugulased; lisaks eelnevale, mõlemad esindavad teatavat pretensiooni, nõudvat hoiakut ühiskonna suhtes, mis projitseerib Kurja lätted endast välja poole. Mõlemad loevad inimese kõikvõimsaks isandaks, aga halvasti käituvaks kõikvõimsaks isandaks.

Kui midagi on halvasti, siis on süüdi Põhjuste Põhjus ehk Jumal ehk Inimene. Sest õnnetusi pole ju olemas, on ainult inimese süü.

Proosavõistlus ja kirjanikuks pürgimise häbi

Üldiselt on matkimine midagi väga head. See on üks keskseid õppimis- ehk arengumehhanisme. Täiskasvanu teeb ees ja laps järgi (ses tobedas „Väikeses Printsis“ on asi täpselt vastupidi ja iga russoistike õhkab lugedes liigutatult).

Oskajam inimene (treener, õpetaja, meister jne) teeb ees ja vähem oskaja teeb järgi. Mänguliselt proovitakse läbi ja harjutatakse teatud tüüpolukordi, mida sellel alal lahendada tuleb, spordist ja puidutööst kriisinõustamise ja hambaravini.

Loovust ei saa juba definitsiooni kohaselt matkida. Loovus tähendabki uue lahenduse (millest võib omakorda saada algoritm või standardlahendus) väljatöötamist.

Seepärast ütleb ka Valdur Mikita, et loovust ei saa õpetada (lappa siin).

(Muide, Valdur Mikita on kirjutanud kreatiivsuskäsitlustest doktoritöö ja on ka ise väga loov, üks Eesti loovamaid praeguseid autoreid).

Loovus on võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja. Mõtlemine (mitte ajada segi teadmise või kiire järeldamisega!) on loovtegevus par excellence.

Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“)  

Mitteloovatel aladel langevad täiuslik matkimine ja täiuslik sooritus kokku. See, kes suudab täiuslikult matkida Usain Bolti sprindikiirust, ongi sama hea sprinter. Tehnilistel aladel on see kokkulangemine kõige ilmekam. Mõne salto või pirueti või käsitööoskuse täiuslik matkimine ongi selle täiuslik sooritus.

Teeme võistluse ja hindame, kõik on vinks-vonks.

Loovaladega on natuke teisti.

Kui keegi matkib loovust, njah.. siis ta ei ole looja.

Väikest last küll julgustatakse, aga  kui täiskasvanu „ei tunne oma kohta“, siis on piinlik.

„ Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse”

kirjutatakse blogis ”Kuidas saada kirjanikuks?”.

Aadress on ka väga tähelepanuväärne: http://kirjutamise-abc.blogspot.com  

Abc- vihjab üsna selgelt algoritmile, eks.

Käitud nii ja nii ja nii, siis on tunnistus käes.

”Noored autorid, kes saadavad mulle oma värsse, pole halvemad oma eelkäijatest, ja kuna nende eelkäijaid kõik kiitsid, siis ei saa nad aru, miks ka neid ei kiideta. Ja ikkagi pole tarvis teha midagi, et neid julgustada – just seetõttu, et meil on sadu selliseid talente; ei tohi kiita heaks liigset, samal ajal kui nii palju vajalikku on veel tegemata,”

kirjutas Goethe Eckermannile.

Romaaniteoreetilises essees ”Eesriie” on Kunderal isegi alapeatükk ”Enese kordamise häbi”.

Kundera kirjutab: ”Täiesti naeruväärne oleks kirjutada uus ”Inimlik komöödia”. Sest kui Ajalool (inimkonna Ajalool) ongi piisavalt halb maitse, et ennast korrata, siis kunstiajalugu ei kannataks selliseid kordamisi välja. /…/ Ja et end korrata, tuleb olla ilma häbi, intelligentsi, maitseta”.

(Siin on üks kurb paradoks. Nimelt üldiselt on inimesed, kes matkivad paremaid-parimaid inimesi, ühiskonna parimad liikmed. Ka Jeesus kutsus end järgima, eks.)

Enamikele inimestele on loovus sügavalt vastumeelne (ühes psühholoogilisest uurimusest lugesin, et selles tunnevad end koduselt ca 5% inimesi). Kui vana mudel ja harjumused enam ei tööta, satub enamik inimesi tugevasse stressi (kes peab seda vanakeste pärusmaaks, meenutagu seda igakordset hädakisa, mida iga FB või brauseriuuendus kaasa toob).

Pedagoogina olen ikka pannud kontrolltöösse mõned sellised ülesanded, mida klassis pole läbi lahendatud (st matkijad jäävad hätta), et hinde viis saamiseks tuleb rakendada loovust. Tublid tuupurid sellist asja ei salli. Ühes küsitluses, kus uuriti õpilastelt konkreetsete õpetajate plusse ja miinuseid, oligi see mu enim esile toodud puudus. Loovus on enamikele inimestele tugevalt vastumeelne (tihti ka nn loojatele, aga paljudel neist on niikuinii olemine pinges).

Ka Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki ja „harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni.“

Pole midagi loomulikumat kui positiivne tagasiside eduka matkimise eest. Aga mitte loovusega..eeh, aga mitte loovusega.

Olin kirjandusfestivalil „Head Read“ proosa võistulugemise žüriis.

Pärast astusin korraks poetry-slam’ilt ka läbi.

„Enamikku ülespoole pürgivaid inimesi viib niisugune püüdlemine esialgu vältimatult selleni, et nende teadvus ja hoiak täiesti spetsiifiliselt känguvad./…/ Üsna sageli kohtab seda ka Õhtumaa enda ühiskonna väikekodanlik-keskseisuslikes ringkondades poolharitlaste hulgas, kes pretendeerivad oma olekuga niisugusele positsioonile, mida neil pole; see avaldub nende käitumise ja maitse ebakindluses, mitte ainult mööbli ja riietuse, vaid ka hingede „kitšistumises“ ning peegeldab üht sotsiaalset olukorda, püüet imiteerida mingi teise, kõrgemal positsioonil oleva rühma mudeleid. See ei õnnestu, see jääb silmnähtavalt võõraste mudelite matkimiseks. Ülespürgijate ja ülemkihi kasvatus, elustandardid ja elukeskkond on selles arengujärgus veel nii erinevad, et katse saavutada käitumise kindlust ja täiustamist ülemkihi skeemi järgi põhjustab enamiku ülespürgivate inimeste puhul erilise valskuse ja näotuse, kuigi selle taga on nende täiesti ehtne sotsiaalse eksistentsi hädaolukord, soov pääseda survest, mis tuleb ülevalt, ja allajäämisest. Ja see ülimina eriline vermimine ülemkihist lähtuvalt põhjustab esilepürgival kihil alati ka täiesti spetsiifilist häbi- ja allajäämistunnet. Need erinevad täiesti neist tunnetest, mis alamkihti kuuluvail inimestel on siis, kui neil pole tõusu väljavaateid. Nende käitumine võib olla jämedakoelisem, aga see on ühtsem, terviklikum, tervem,“
(Norbert Elias „Tsiviliseerumisprotsess“)

Jälle üks šigalevlik praktikaparadoks: alustame demokraatliku ideega, et anname kõigile võrdse võimaluse (end kaamera ees superstaarina tõestada), ja saame tulemuseks aristokraatliku vähemuse, kelle kätte koguneb kogu (kultuuriline-sümboolne) kapital, ja laia alanduses vähkreva massi.