Õigus olla autu

„Mina ei taha sellist ühiskonda, kus ma ei saa kurja teha, vaid just niisugust, kus ma saaksin teha igasugust kurja, aga ise ei tahaks seda teha,“ kritiseeris Dostojevski 1875 aasta paiku midagi totalitaarse heaoluühiskonna taolist („leiva ja mugavuse eest võetakse mult isiksus!“).

Ta soovib ühiskonda, millele praegune Eesti (ja Õhtumaad üldisemalt) küllaltki sarnanevad, see on ühiskond, kus indiviidi vabadust hinnatakse väga kõrgelt ja isiku moraalne pale jäetakse isiku enese kujundada.

Sellise ühiskonna õdususe määravad suuresti seda moodustavad indiviidid. Viisakus, teineteisega arvestamine, mõistmine jms ning NB! enda heaolu koomaletõmbamine teiste huvides – üldisemalt vendlus, jääb üksikisiku kanda.

„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.“

kirjutas Dostojevski aastal 1863.

Mare Tralla kirjutas hiljuti, kuidas ta „mõni aeg tagasi kohtus[] ühe oma noore naisttuttavaga, kes tundis muret, et ta näeb miniseelikus välja nagu libu. Tegemist oli kena noore pika sihvaka naisega, kelle rõivastus oli maitsekalt valitud ning too miniseelikki oli vaid veidi ülalpool põlvi. Ometi oli ta sel hommikul vähem kui pooletunnisel teekonnal Tallinnas kokku puutunud meeste ebameeldiva tähelepanuga ja pidi neist möödudes taluma mitte ainult nende häbitult jõllitavaid pilke, vaid ka ebasündsaid kommentaare.“

Vene intelligentsi kolmest kuulsast küsimusest - Mida teha? Kes on süüdi? Kus on mu prillid? - piisab siin esimesest. Mida teha?

Kuidas riik peaks sellise häbematuse korral reageerima?

Ma vastaks dostojevskilikult: ei peagi ega tohigi. Selline käitumine jäägu käitujate südametunnistusele. Kommentaaride sündsust ja pilkude suunda reguleerigu indiviid ise st häbitunne, mitte riik.

Sest kujutage ette riiki, kus sellised asjad oleks juriidiliselt reguleeritud!

Mida arvata riigist, mis reguleeriks oma kodanike vaatenurka, jõllituse kestvust ja hüüatuse valjust ja sisu? Tegu oleks päris õudse diktatuuriga.

Mare Tralla sõnastus on juhtumisi üpris täpne: ta sõbranna pidi taluma „nende häbitult jõllitavaid pilke“.

Probleem on siin osade kodanike liiga vähe arenenud häbitundes.

Kas sõnade „pederast“, „neeger“ jms. kasutamist peaks reguleerima riik? Ei. Inimesel peaks häbi olema kasutada sõnu, mis solvad, on labased, vaenulikud jne.

(Anonüümne netikeskkond on erand, sest pole anonüümset häbi.)

Ja kaaskodanikud aitavad lahkelt oma nõdremaid ligimesi, kelle enda häbitunne pole piisavalt arenenud.
Näiteks nii: „Mina, Mihkel Kunnus ütlen, et see, kes mürgitab avalikku diskussiooni emotsionaalselt laetud ja stigmatiseerivate väljenditega nagu näiteks „pederast“ ja „neeger“, on labane, nõme ja primitiivne inimene ning veel eriline mölakas on ta siis, kui teeb seda ilmse kavatsusega kedagi solvata ja alandada“. Aga riiklikku keelatud sõnade nimekirja ma küll ei taha.

Aro Velmet kirjutab Eesti Ekspressis „Kurikatest ja sõnavabadusest“ ja pahurdab Priit Pulleritsu väite peale, et “häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri, kus on karistamise hirmuga välistatud igasugused eriarvamused ja igasugune kriitika. See on rünnak sõna-, arvamuse- ja kriitikavabaduse vastu”. Ja lisab samas, et „Lõppeks süüdistatakse inimõiguslasi silmakirjalikkuses, kuna nende tolerantsus näib kehtivat vaid üliliberaalsete veendumuste puhul, samal ajal kutsutakse aga avalikult üles põlgama homofoobe, mitte andma sõna rassistidele ja vältima šoviniste. Jutlustatakse sallivust, kurikas selja taga.

Seda viimast väidet on raske pidada millekski muuks kui taotluslikuks liberalismi karikatuuriks – arvata, et iga inimese iga mõttevälgatus peaks olema kaitstud sõnavabaduse egiidi all, on ühtaegu absurdne ja ebareaalne.“

Rohuks pakub Velmet:

„just ühiskonnal lasub kohustus modereerida avalikke sõnavõtte. See tähendab klassikalist toimetajatööd ajakirjanduses ja muus meedias, aga ka seda, et homofoobsele arvamusavaldusele järgneb avaliku vabanduse nõudmine, et nördinud lugejad nõuavad dogmatismi langenud inimõiguslaselt oma arvamuse põhjendamist ning et ühiskonnas toimib aktiivne diskussioon selle üle, milliseid väljaütlemisi tuleks seadusega karistada ja milliseid mitte. Lühidalt, kõike seda, mida murettekitavalt sagedasti on hakatud nimetama rünnakuks sõnavabaduse vastu.“

See on nüüd toredasti õigete kohtade peal ümaraks keeratud. Ja nii ebamugav kui mul ka pole, pean siin õiguse andma Pulleritsule. Ma ei suuda praegu meenutada ühtki (liiki) homofoobi, kes mõnes avalikus sõnavõtus oleks taotlenud jõu kasutamist oponendi vastu (parandage, kui eksin). Küll aga meenuvad mitmed juhtumid nn valvehomoõiguslaste puhul.

Kuidas konkreetselt peaks toimuma see ühiskonna poolne sõnavõttude modereerimine? Ideoloogilisi toimetajaid küll ei sooviks, saati riiklikke ideoloogiatoimetajaid. Jääb ikka häbitunne ja assisteeritud häbitunne. Viimane tähendab seda, et kui keegi midagi eriti nõmedat ütleb, siis kutsutakse ta korrale. Korrale kutsujaks peaks kusjuures olema omad, sest just neid kahjustatakse kõige rohkem. Mingit liikumist või ühtse identiteediga kooslust kahjustab alati kõige rohkem sõge ja fanaatiline pooldaja, mitte võimekas oponent. Kes on kahjustanud islami mainet kõige rohkem? Sõgedad ja fanaatilised pooldajad. Samuti on kristlusega, konservatiivsusega, darvinismiga, liberalismiga jne.

Mühakas meesšovinist loob feminismile positiivset kuvandit, tatik-feminist aga kahjustab, kusjuures suhteliselt palju rohkem.

*

„Ma olen üsna kindel, et on ka neid naisi, kes seksuaalseid kommentaare ja tundmatute meeste tähelepanu tänaval naudivad. Mina ühtegi sellist naist ei tunne. Ka oma kogemustest tean, kui ebameeldivalt sellised, tavaliselt gruppidena liikuvate meeste õhatused minu aadressil mulle mõjuvad. Naisena ei tunne ma end neist meelitatuna, vaid pigem on see minu vastu suunatud teatud vägivalla ilming.
Mu tuttav arvas, et oli ise oma riietusega selliste reaktsioonide põhjustaja, ja tundis ennast süüdi. Kuid kas on tegelikult põhjuseid, miks naine ei või riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana, ilma et ta peaks selle eest kuidagi emotsionaalselt maksma, end soovimatu tähelepanu ohvrina tundma ning kartma, et see võib kasvada seksuaalseks vägivallaks?“

kirjutab Mare Tralla.

Ta tajub selliseid kommentaare vägivallana. Kas naisel on õigus „riietuda nii, nagu talle meeldib, välja näidata ja tunda end seksikana“? On, tähendab,lausa peab olema! Meie liberaalses ühiskonnas lausa peab! Arvan, et tal on õigus ka lausa palja rinnaga käia ja ma olen isiklikult valmis vastavasisulisele petitsioonile oma allkirja andma.

Küll aga ma oleks valmis päris kõvasti assisteerima selle labase mimmi häbitunnet, kes on piisavalt mölakas, et seda õigust kasutada.

Selline tatikfeministi kirvevõrdõiguslus on üpris lähedane sugulane väitega, et praegune abieluseadus kohtlebki juba kõiki inimesi võrdselt. Tõepoolest, seaduses ei mainita seksuaalset orientatisooni poole sõnagagi: kõigil (nii homodel kui heterodel) on võrdne võimalus ja õigus abielluda omale meelepärase vastassoo esindajaga.

(ja on üks trepp nii ratastoolisurutule kui tervele)

Õiguslus vastandub oma tuumas nii vendlusele kui empaatiale. „Mina pean oma teed juua saama!“

„Avaldasin arvamust, et mehed käivad tihti palja rindkerega ja keegi ei kutsu neile politseid. Tegu on ebaõiglusega“ - kae-kae! Toorfeministile tehakse liiga! Keegi kutsus mupo!

Ei tea miks kutsus? Miks üldse peetakse ebasündsaks palja ülakehaga naisterahvast tänaval?
Toorfeministile on see suva, sest tema kehtestab oma õigust.

Kumb on suurem rünnak isikuvabaduse vastu, kas pilgusuuna ja -kestvuse ning hääle valjuse ja sisu reguleerimine või inimese ahistav riietesse surmine isegi palava ilmaga?

Tralla tunnetab nilbet märkust enda vastase vägivallana. Väike härra Friedemann tapeti dekolteega. Nagu ka 28aastane paksude prillide ja konnanäoga neitsi Raphaël Tisserand.

Toorfeminist muidugi ei tule selle pealegi, et mõelda, millist mõju avaldab tema käitumine teistele, sest ta tegeleb ju oma õigusega!

„Tsiviliseerumiprotessi pinnalisusele viitab nukker tõsiasi, et tegelikult on enamvähem ainult üks sfäär – see kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – kus sünni- ja/ehk eapäraste privileegide ärakasutamist peetakse üheselt hukkamõistetavaks.
Jah, kõige lihtsam, labasem ja füsioloogilisem – füüsiline jõud. Kui noor mees kasutab vana mehe või naise peal füüsilist vägivalda, siis selline käitumine mõistetakse ühiselt hukka. See on ka kõige lihtsamini tuvastatav. Inimkonna üldise tsiviliseerituse madalust näitabki see, et see on enamvähem ainus vägivallavorm, mida ta taunida suudab (loomulikult eelkõige idees, mitte niivõrd praktikas!).
Kui noor isane kuulutaks särasilmil kõigile õigust olla füüsiliselt üleolev, siis on see vist ainus koht, kus on sellise käitumise tobedus enamikule läbinähtav.
Nooruspringi biitsepsi üleolev hoolimatus suudetakse paika panna, nooruspringi rinna solidaarsustundetule paremsirgele kiputakse verd sülitades teed andma. Rääkimata paljust muust.“
kirjutab Elli.



„Aga kui mehed võivad palja rinnaga käia, siis võin mina kaa!“
Bitte schön, see nemad-on-mölakad,-siis-on-võrdõigus-minul-ka õiguslus on päris tore, ehk tahate ka õigust meeste rindu mudida ja kannist krabada? Pealgi, parafraseerides antiikklassikuid – seal, kus on mu kämmal, pole sinu kanni, ja seal, kus on su kann, pole minu kämmalt. Ladina individuus on sama mis kreeka atomos.




Viimane on muidugi retooriline liialdus. Tsiviliseerumisprotsessi käigus on jõust saanud üha hõlmavamal määral riigi monopol. Ja see protsess kestab. Ka õpilase-õpetaja konfliktis võib kasutada ainult riiklikku jõudu – politseid. Nüüd tahetakse ka peresisesed võrd-atomosed varustada võrdtugeva riigimuskliga (mille rakendamist otsustab muidugi riigistatud õiglustunne).
Toetan (kuigi tehnilised raskused panevad projekti suhtuma skeptiliselt).



Rõõmu teeb ka see, et toorfeministi avantüüri katkestamiseks kasutati riigi, mitte (häiritud) indiviidi musklit.
Ja kordan veel korra üle, et igal naisel on kahtlemata meestega võrdne õigus olla täielik tropp ja mölakas.
(Muide, nägin kord, kuidas üks jorss tänaval kõlava kärtsu peeru lasi ja siis sõpradega maruliselt naeru lõhverdas. Politseid ei kutsunud keegi. Järelikult on meestel õigus tänaval kõlavalt peeretada. Mina seda nii ei jätaks... kui õigused, siis juba kõigil ja võrdselt!)
Aga ühiskondlik reaktsioon sellele ei tohiks mitte mingil juhul olla mitteriikliku jõu kasutamine! Kaaskodanikule jäägu ainult häbitunde assisteerimine (näiteks nii nagu mina praegu). 



Poetess tundis end häirituna, et üks mees tegi talle teatrifuajees poolsosinal „väga kõlvatu ettepaneku“ ning kord krabas üks turske ja nokastanud ajakirjanik ta möödumisel sülle. „Kui Eestis kiiremas korras ei jõustu vastavad seadused, mis mind nende elukate eest kaitseksid, siis lubatagu mul kanda muistse Eesti naise kombel nuga puusal ja kirvest vööl“ lõpetab ta resoluutselt. Ma arvan, et jõu monopol võiks siiski jääda riigile (ei mingeid nuge ega kirveid). Aga jumala eest, mitte sellisele riigile, kus pole võimalik isegi teatrifuajees ja poolsosinal kõlvatuid ettepanekuid teha!



Riik saab palju funktsioone enda kanda võtta, õigusmõistmise ja jõukasutuse, mõne vanaema funktsiooni (lasteaed), mõne leivahankija funktsiooni (lastetoetus, toitjakaotuspension), mõne vanema funktsiooni (kool) mõne lapse funktsiooni (pension) jne. Dostojevski arvas, et riik ei saa meie eest häbi tunda, mölakas, türann või teistega arvestav inimene olgu ikka igaüks ise. Ma arvan ka.

Mitte et see oleks alati hiiglama tore ja õdus, aga kõik muud variandid on veel hullemad.

Aisting ja argument

Sokratese suhu on pandud järgmised sõnad:

„Kas nüüd see ei teeks seda kõige puhtamalt, kes, niivõrd kui võimalik, läheneb igale sellisele [probleemile, küsimusele] mõtlemisvõime endaga: kes ei lisa nägemist mõtlemisele ega tõmba mingit muud taju arutlusse kaasa, vaid kasutab segamata selget mõtlemisvõimet ennast selle enda kohaselt ning taotledes kätte saada igat olevat [lahendust, vastust] segamata selguses, nagu see enda kohaselt on, jätab niivõrd kui võimalik kõrvale silmad ja kõrvad, lühidalt öeldes kogu keha, sest see tekitab ainult segadust ega lase juures olles hingel, saavutada tõde ja arukust?“

(Phaidon 66a, nurksulgudes oleva lisasin siinset konteksti arvestades)

See teeb ka trükisõna nii unikaalseks meediumiks – see ei „tõmba mingit muud taju arutlusse kaasa“. Olen sellest ka pisut põhjalikumalt kirjutanud.

Ja nii mõneski arvustuses üpris agressiivselt reageerinud muude tajude kaasamisele kirjandusretseptsiooni.

See ei vaja mingit väga pikka tõestust, et intellektuaalseks tegevuseks peab ihu olema ilusti vaigistatud, puhanud ja söönud, ruum soe ja vaikne. [Nii palju võib ehk märkida, et Atkinsi dieet ajule küll hea pole, sest aju saab energiat ainult glükoosist ning seda ei saa ei rasvade ega valkude üheski lõhustumisfaasis. Sahharoosi ehk tavalist suhkrut pole ka eriti mõtet pruukida, sest see ajab insuliini üles, mis teeb omakorda uimaseks. Seega: mitte muna, peekon ja tass suhkruga kohvi, vaid kaerahelbepudru, küüslauk ja meega tee :)]

Aju on väga ebademokraatlik organ, sokraatiline lähenemine äärmiselt elitaarne (ja ressursimahukas). Üldiselt võidab demokraatlikud valimised ilusam (ja pikem) presidendikanditaat (esteetiline sümpaatia on võrratult ökonoomsem valikukriteerium kui mõistuslik-argumentatiivne). Ilu on spontaanselt väljaspool head ja kurja. Siin tuleb teha ajakohane täpsustus: ilu all ei mõtle ma seksuaalset atraktiivsust (selles on pahelisus tihti tajutav, tihti oluline komponentki), kõige ühesemalt on teispool head ja kurja Kindchenschema, nunnu. Mida vähem nunnu, seda vähem võib avalik tegelane eksida ja seda rohkem on ta sunnitud end muude kvaliteetidega vääristama.

(Parim komplekt: väike lõug ja nina, suured silmad, kumar laup. Halvim komplekt: suur nina, suur lõug, väiksed silmad, taanduv/nurgeline laup, massiivne turi).

Kui tahad tekitada positiivseid reaktsioone võimalikult suures massis ja eranditeväheselt, siis pead olema võimalikult selline:

lühidalt, võimalikult:

ja võimalikult vähe selline:

lühidalt, võimalikult MITTE:

Tahtsin sellest rääkida seoses homodebatiga, täpsemalt: miks seal mõistuslik argumentatsioon ei tööta. Lühimalt: ei töötagi sellepärast, et see ei suuda lülituda modaalsusesse, kus mõistuslik argumenatsioon on võimalik. Kommentaarides tuleb see hästi välja. Domineerivad arhailised käitumismustrid ja enesekuvandid nt tulihingeline revolutsionäär ja õigluse märter ühel pool, vastuliikumises lausa nõiakütid (vrdl Pulleritsu artikkel ja Lotmani tsit selles kommentaariumis), (eesti) vabadusvõitleja („On asju, mille eest antakse või elu, ega heietata semiootiliselt: 'ühelt poolt' ja 'teiselt poolt'“ sic! vt). Eriti levinud olid muidugi esteetilised (st tajuga seotud) argumendid, mille arhetüüp on muidugi „aga olgu nad silma alt ära!“ ja hüüatus "rõve!" teisendid; sinna alla läheb ka äge tõrjereaktsioon paraadi suhtes (paraadi argumenatiivne väärtus on muidgi..khm, njah, aga tajuvälja häirivana märkimisväärne). Üks markantseim näide: „Kumba on jäledam vaadata, kas tänaval suudlevaid mehi või paljast s..ttuvat kortsus vanamutti?“. 

Tähendab argumendina tuuakse tugev esteetiline vastumeelsus. See on vastumeelsuse kõige ürgsem ja primitiivsem, somaatilisem vorm, samuti kõige antikristlikum (ja-ehk antihumaansem). Nietzsche evangeeliumi - „Tragöödia sünni“ - üheks põhiideeks ongi vabastada eluterved instinktid Sokratese ja Kristuse taagast. Füüsiliselt inetu aga lõikava mõistusega Sokrates on mütologeemina teadagi mõistuse võit ilu üle, Kristus tähistab kaastunde ja ligimesearmastuse võitu füüsilise eemaletõukavuse üle (korjas kokku igasugused vigased, kaltsakad eluheidikud jms, kristlikud askeedid suudlevad pidalitõbiste mädaseid haavu jne).

Instinktiivselt ja loomuldasa pole inimestes uusaegsus kohale jõudnud (pean silmas ilu, headuse ja tõe autonoomiat). Rängim viga, mida presidendiproua teha saab, on sobimatu kleit ja vähedieeditatud ihu ning pentsik kübar: see ajab massid hoobilt tagasõrgadele. Kes peab massidele meeldima, see peab olema ilus ja hoolitsetud. Popmuusik on par excellence näide. Ene Mihkelsoni ja Madonna enese vormis hoidmise strateegiad on piisavalt näitlikustavad.Ühtlasi kriipsutab see alla, et Nietzsche osutatud opositsioon (muusika vs Kristus+Sokrates) on väga pädev. Iseasi on pooli valida.

Keeles on see eelmodernsus hästi säilinud. Moraalselt hukkamõistetav tegu on inetu tegu, näotu, kole. „Ei ole ilus teisele halvasti öelda,“ õpetab hea ema last (pedagoogina olen sunnitud muidugi tunnistama, et see pole sugugi kõigile nii endastmõistetav, et öelda kellelegi, et ta on kole, on äärmiselt jäme kõlbeline eksimus).

Siin on ka üks psühholoogiline barjäär. Nimelt selleks, et laps õpiks hea ja kurja vahel eristust tegema, peab peale juhtunud täiskasvanu reaktsioon olema kiire (see on intuitiivselt üsna mõistetav, aga see on ka teaduslikult dokumenteeritud). Näiteks kui lapsuke retsib kassi ja sellele peale sattuv täiskasvanu ütleb rahuliku häälega: „Oot-oot, mis sa siin nüüd teed? Istume ja mõtleme selle üle veidi.“ ning siis hakkab rahulik-kõhkleval häälel vaagima poolt- ja vastuargumente („Nii-nii, ühelt poolt esteetiline mõnu vingerdavast kehast ja kräunumisest, võimunauding, teiselt poolt arvatav kannatus..") ning lõpuks jõuab järeldusele, et see ikka ei ole õige käitumine, siis see lihtsalt ei toimi. Reaktsioon peab olema välkkiire ja intensiivselt aistitav (kõrgendatud hääl + valuaisting). Primaartaseme moraal välistab oma funktsioonis mõtlemisaja (sest keeld on keeld, mitte mingi advokaatlus ja „'ühelt poolt' ja 'teiselt poolt'“).

Suur osa homodebatist aga käib samal eelmõistuslikul esteetilisel tasemel (mistõttu ka minu kirjutistest on kohale jõudnud ainult hääletoon ja suund, argumendid jõudsid kohale vist ainult neile, kes seda enam ammu ei vaja).

Netikommentaarium pole küll ülearu representatiivne, aga midagi siiski.

Oijah..

Pole tähtis, et oleksid hea!
Ole ilus ja ole kurb...

Baudelaire



------------------------------------------------------------------
Suurendamiseks klõpsa pildil!

Erinevus rikastab ebameeldivusi

Ilmus "Eesti Ekspressi" "Areenis" 14.07.2011.
See esseeke kannatab sünnist saati tugeva ruumipuuduse all, mis tõttu analüütiliselt teravapilgulisem lugeja peab lähenema leplikult ja heas usus, bona fide.
Toimetamisel läksid kaduma esilestõstud ja liigendus peatükkideks.
Eelmine sissekanne on mingis mõttes kommentaar sellele.

Erinevus rikastab ebameeldivusi

Mihkel Kunnus

1.

Tolerantsus on midagi väga ebameeldivat. Tolerantsus tähendab suhet ebameeldivasse, taunitavasse, vastuvõetamatusse. Pole mõtet rääkida selle tolereerimisest, millesse suhtutakse neutraalselt, mis on meeldiv, saati selle, mida pooldatakse. Tolerantsus on samavõrd iseseisvalt positiivne väärtus kui abort. Abordi pooldajad ju ei arva, et mida rohkem aborte, seda parem, ei, nad arvavad, et abordi keelamine oleks veelgi hullem. Üleskutse „Rohkem tolerantsust!“ pole sõna-sõnaliselt vähem värdjalik kui üleskutse „Rohkem aborte!“

Nii nagu abordi pooldajad jagavad abordi vastatstega ühist seisukohta, et mida vähem aborte (vaja on), seda parem, niisamuti arvavad tolerantususe kuulutajad, et mida vähem tolerantsust (vaja on), seda parem. „Rohkem tolerantsust!“ ja „Erinevus rikastab!“ on lihtsalt hüüdlaused, plakatid, mille abil võidelda tolerantsuse ja seisukohtade erinevuste vastu. Sest ka erinevused on midagi väga vastikut. Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.

Inimesed diskuteerivad, vaidlevad, argumenteerivad, et kaotada erimeelsused ja saavutada üksmeel. Ka kampaania „Erinevus rikastab“ ja OMA festivali eesmärgiks on saavutada üksmeel neile olulistes asjades: nad taotlevad rahva hulgas maksimaalset üksmeelt selles, et seksuaalvähemused on neutraalne või positiivne ilming ning seetõttu neisse enam ei peaks suhtuma tolerantsiga.

2.

Tolerantsuse ainus mõistlik sisu on see, et ei üritata hävitada, ära kaotada vastuvõetamatut ilmingut.

Lihtsustatult: homoaktivistid tahavad ära kaotada konservatiivsust, äärmuslikumad konservatiivid homoseksuaalsust, rahvuslased kosmopoliitsust, vasakpoolsed rahvuslust jne. Ma ei räägi loomulikult inimeste füüsilisest hävitamisest, vaid hävitada tahetakse ilming, see, mis neile teistele, erinevatele on paraku määravalt oluline, mis loob nende identiteeti; neid inimesi tahetakse muuta, panna nad endaga jagama samu veendumusi.

Selles, et endast erinevate inimest füüsiline hävitamine on täiesti vastuvõetamatu, oleme meie, õhtumaalased, õnneks suuresti üksmeele saavutanud. On ka inimesi ja kultuure, kel on siin erinev arvamus. See on arvamuse erinevus olulises asjas, tähendab, midagi väga vastikut, ja ma arvan, et selline kultuurierinevus tuleks hävitada. Vähemasti õhtumaises kultuuriruumis ja kui vaja, siis jõuga. Erinevusi pole vaja kaitsta, erinevused on vastik isetekkeline tõsiasi. Ühtsus ja üksmeel on see, mida tuleb pidevalt taasluua ja pärandada.

3.

Tolerantsus ei võrdu homoabielude pooldamise ja võõrkeelsele töökaaslasele naeratamisega, nende tingimuste täitmine ei anna garantiikirja „Tolerantne“, mille omaja võib siis, nagu pahatihti juhtub, kõikjal mujal süüdimatult laiata ja märatseda, solvata ja mõnitada. Tolerantsus on mõiste, mis kirjeldab suhet. Tolerantsus tähendab tegevusetult taluda mõnda erinevust või suhtumist, mis on sulle sügavalt vastumeelne. Vahel lihtsalt ei jää muud üle. Siis, kui ei suudeta leida olulistes asjades üksmeelt. See on sel juhul halbadest variantidest vähim halb. Eesmärgiks seda inimlikkuse pankrotti seada aga on enam kui sõge.

4.

Minu arust on härjavõitlus negatiivne nähtus. Ma arvan, et see kultuuripraktika tuleks hävitada. Ma ei tolereeri härjavõitlust. Väga paljud ei tolereeri, ometi on see traditsioon säilinud, sest selle roll identiteedikujundajana on osadele inimestele väga oluline.

11-aastane Mehhiko härjavõitleja Michelito püstitas aastal 2009 rekordi sellega, et tappis ühel võistlusel kuus noort härga. Esimese looma tappis ta 6-aastaselt. Ka tema isa oli matadoor. Härjavõitlus on nende inimeste identiteedi tuum.

Richard Rorty ütleb väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.

Härjavõitluse jõuga ära keelamine, ametlik iganenuks kuulutamine tähendaks paljudele inimestele nende identeedi sandistamist, kesvat valu ja nad protesteerivad selle vastu, mistõttu on see säilinud ka Hispaanias, riigis, mis esimesena laiendas teatud põhilisi inimõigusi mitteinimestele.

Hääletada härjavõitluse kaotamise poolt, tähendab ka poolthäält kõigi nende inimeste alandusele, kelle identiteedis on härjavõitlus olulisel kohal. Identiteedi keskseteks elementideks võib olla ka rahvus, religioon, kehtiv põhiseadus, soorollid jne. Tõhusaim viis tekitada inimesele kastvat valu on neid alandada, näidates, et need on tühised ja aegunud.

5.

Nietzsche on öelnud, et inimese teeb suureks tema tunnete kestvust, mitte nende intensiivsus. Noorel inimesel on seda eriti raske mõista, sest ta saab olla kogenud ainult intensiivsust, aga mitte kestvust. Seetõttu on loomulik, et talle mõjub revolutsiooni põhutuli kütkestavamalt kui traditsiooni tasane leek ning ta eelistab pidu õppimisele, teatrit raamatukogule, kirgehoogu truudusele, muusikat empaatiale, meeleavaldust dialoogile jne (olenevalt siis sellest, millisel sügavusel on ta motivatsioonidominant, Punamütsikesest Kirillovini). Ometi on iga arenev inimene, kes kõike ise, oma ahta mälu ja tundeintensiivsuste põhjal otsustab, paratamatult hüpiknukuks sellele lollpeale, kes ta oli oma eelmisel arenguastmel.

6.

Noorena on lihtne oma veendumusi muuta, samuti nagu mürsikueas poikasid-prutasid vahetada — pole minevikku, mälestusi ja kestvust, mida kaotada, on ainult omadused, mida saab kõrvutada. Siis ei tundu veider varustada „igavest armastust“ epiteediga „uus“ või „möödas“ ning ei tundu ka midagi vastuolulist ettepanekus kehtestada „uued põhiväärtused“.

Kazuo Ishiguro on öelnud, et oma teostes vaagib ta seda, kuidas tulevad oma kogemusega toime need, kes on oma elu rajanud väärtuste süsteemile, mille kokkuvarisemine annab senistele saavutustele negatiivse tähenduse. Mida kiiremad on ühiskondlikud protsessid, seda rohkem on selliseid inimesi.

Kas hävitada peremudel, millel on keskselt identiteetiloov roll paljudele minu põlvkonnast, enamatele mu vanemate põlvkonnast ja veel rohkematele mu vanavanemate põlvkonnast?

Olgu, hääletan hävitamise poolt, sest progressi-ingli rekkat pole mõtet küljepeeglit pidi pidurdada isegi siis, kui see tormab tundmatusse, kus aimdub (alati) kuristik. Aga ma ei saa seda teha selles üheselt progressivõitu nägeva revolutsionääri iseka naeratusega, vaid silmi maha lüües.

Tolerantsuse vähenemine ja moraalne progress

[žanr: virisev idealist provotseerib mõtlema]

Euroopas on üks ilus ühine alusväärtus: inimest ei tohi maha lüüa, kuitahes ebameeldiv ta ka pole.  Väärt väärtus! Ja mulle meeldib, et seda surutakse jõuga peale ka neile, erinevatele,  kes seda ei jaga (nt aumõrvad jms on aktsepteerimatud).

Aga see väärtus on konsensuse, üksmeele absoluutne miinimum. Selle väärtuse ühiskonda korraldav vägi on üliväike.
 

Järgmine üliväikse korraldusväega väärtus on tolerantsus. Mingis mõttes võib isegi öelda, et see on eelmise paratamatu kõrvalnähe. Kui keegi kohe üldse ei meeldi, aga maha lüüa ei või, siis ei jää muud üle, kui teda tolereerida, taluda

.

Tolerantsusest on tehtud suurväärtus selle mõiste ebanominalistliku, kaaperdava sidumisega õhtumaise üldsuundumuse (st ilmalikustuv liberalistlik demokraatia) etteotsa. Sellest on tehtud varjav plaktat, mis on asetatud sinna, kuhu osutab sajandeid vana progressiingel (ei, mitte see, kes selg ees läheb).

See ei ole väga progressiivne võte. See on isegi üpris tagurlik. Sest see indutseerib (nagu tihti: heade taotluste kiuste) moraalset hukkamõistu ja vihkamist – kõik, kes selles suunas minna ei taha, saavad vihkamisele kutsuva sildi „ebatolerantne“. Mis kõige hullem, enamikel inimestel pole selle suuna vastu midagi (see on nö idiviidiülene ja õhus), vaid nende tõrge ja konflikt tekib kiirusest.   Empaatiatud pseudotolereerijad ei suuda mõista, et inimesele ei ole omane vahetada moraalseid veendumusi mitu korda eluea jooksul ja suurte pööretega (Robert Cialdini sõnutsi on see üldinimlik: tuulelippe ei sallita üheski ühiskonnas vrdl ka poliitilised värvivahetajad).

Vaatasin ka paari OMA festivali raames toimunud konverentsi ülesvõtet (seda ja seda).

Oeh, nii väga tahaks, et ees otsas marssijad oleks natuke paremad, natuke arenenumad, natuke progressiivsemad! Ei, ausalt väiklased omamätta kuningad! 

Sealne õdus üksteisele õlale patsutamine (mis on sellise kitsarinnalisuse juures väga hõlbus) on kokkuvõetav nt Ulrika Laane sõnadega:

„pean suurema tolerantsuse all silmas homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimist ja samasooliste abielude legaliseerimist[...] The Economist on juba paarkümmend aastat samasooliste abielude legaliseerimise eest seisnud, argumenteerides, et homoabielude vastu ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, poolt aga on mitmeid“

a) toleransus pole neile suhteline mõiste, vaid tähendab nende poolt olemist, nende veendumuste jaatamist. Teisisõnu: nad käituvad ausate vanatestamentlastena: kes pole meie poolt, on meie vastu.

b) „meie veendumuste vastu pole ühtegi argumenti“. See on tüüpiline suletud maailmapildi väljendus, empaatia-, mõistmis- ja dialoogivõimetuse sümptom. Nad ei saa aru, et vastuargumente pole ainult nende maailmapildi/ideoloogia sees, nad on võimetud mõistma erinevaid maailmapilte ja ühiselukorraldamise süsteeme, kus on argumendid. Kui nt usklik ütleb, et see on patt, siis selle mitte pidamine argumendiks, on lihtsalt natuke ennastimetlevam viis öelda, et ma ei aksepteeri sinu maailmapilti ega selle nõudeid.

Tunnus b) on ühtalsi kinnituseks kainele arusaamale, et tegu pole salakavalate ideoloogidega (nagu nt hiljuti kirjutas Priit Pullerits ja minu suureks kurvastuseks  ka Ülo Vooglaid), vaid siiraste lapsukestega, kes tõepoolest usuvad, et teenivad Tõde ja Progressi. Priit Pulleritsu ja Reimo Metsa vaidlus meenutab kahte ullikesest rongisõitjat, kellest üks on suunaga rahul ning peab end seetõttu veduriks ning põlastab kuidas aga jaksab teist, kes pole suunaga rahul ja peab end piduriks.

See pole isegi enam piinlik, vaid vaat et juba armas, kuidas OMA festivali konverentsil öeldakse, meie, tolerantsed, aga näe need vastikud homofoobid ja konservatiivid, kellel on ainult emotsionaalsed argumendid.

Njah... ainult homofoob saab olla homode suhtes tolerantne. Ja vastupidi, ainult mittekonservatiiv saab olla olla konservatiivsete suhtes tolerantne.

Milline oleks tolerantne homo tänapäeval? See, kes sallib ja ei taha hävitada maailmavaateid, mille järgi on ta kõrvalekalle, ebanormaalne, patune, haige jne.

Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.

Nagu kirjutab Marju Aas oma suurepärases ülevaates (LOE!):

 „Sallivuse paradoks seisneb seega järgmises: reeglina vaadeldakse sallivust voorusena indiviidi tasandil ning kohustustusena ühiskonnatasandil.
Kui sallivus baseerub aga moraalsel halvakspanul, tähendab see, sallivuse objekti peetakse vääraks ning tema olemasolu / esinemist taunitavaks. Küsimus, mis antud situatsioonis tekib, on selgesti arusaadav: miks - arvestades pretensiooni universaalsusele, mida moraalipõhine sallivus loogilise implikatsioonina alati sisaldab - on sallimine antud juhul hea?
Millistel kaalutlustel peaks inimene, kelle halvakspanu on enam kui subjektiivne eelistus, kelle halvakspanu pretendeerib iga ratsionaalse tegutseja sarnasele hoiakule, minema vastuollu oma arusaamaga? Milleks sallida, kui sekkumine võimaldaks halvakspandava kaotamist / kahjustamist?
Sallivuse paradoksaalsest olemusest on kõneldud ka laiemas tähenduses. Nii näiteks viitab Beckman tõsiasjale, et kuna sallimine eeldab hoiakuna mittemeeldimist, on inimene, kelle jaoks mittemeeldivat on palju, potentsiaalselt sallivam, kui inimene, kes on rahulolevam. Nii oleks üheks sallivuse kasvatamise võimaluseks suurendada mittemeeldiva määra, muuta ükskõiksed inimesed suuremal määral teadlikuks neile mittemeeldivast, et seejärel aplodeerida neile nende salliva hoiaku eest.
Soovides elimineerida potentsiaalset sallimatust, tuleks elimineerida ka sallivus.“

*

Mis on progress (ilmalikustuva liberaalse demokraatia järgi)?

Tsiteerin siin mugavasti Richard Rortyt („Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“):

„Minu käsitluse järgi on tõepoolest olemas moraalne progress ja see liigub tõesti suurema solidaarsuse suunas. Kuid seda solidaarsust ei mõisteta kõikides inimestes ühise tuummina või inimolemuse tunnetamisena. Pigem mõistetakse seda võimena pidada üha rohkemaid traditsioonilisi (näiteks hõimu-, usu-, rassi-, kommete- jms) erinevusi tähtsusetuks võrreldes sarnasustega, mis puudutavad valu ja alandust“

[NB! Mitte „Erinevus rikastab!“ vaid „Erinevused on tähtsusetud!“]

Rorty ütleb seal samas raamatus ka väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.

Silmaklappidega pseodotolereerijad ja revolutsionäärid näevad muidugi kitsalt ainult omade alandusi, nad ei suuda mõista (sest nad ei vaevu kuulamagi, sest nad on juba kord Tõe esindajad), et identiteedi tuumaks, selleks, mis inimestele oluline ja tähtis, ja mille väetiks ja aegunuks tunnistamine on tõhusaim viis tekitada kestvat valu,  võivad olla ja ongi ka traditsioonid, religioon, kehtiv põhiseadus, rahvus, soorollid jne. (sellepärast neid ka nii tuliselt kaitstakse!)

Siit üks ärgitav küsimus:

Millist laadi kannatuse vastu võitlevad homoaktivistid?

Kui olla järejepidevalt ilmalik, siis on ka Koraan ja Piibel inimeste loodud tekstid, mille funktsiooniks on ühiskonnakorraldus [ja eneseregulatsioon] st nende funktsioon on paljus sama, mis  ilmalikus ühiskonnas konstitutsioonil, seadustikul.  Sõnal „Jumal“ on sama funktsioon mis sõnal „õigus“ — tegu on kultuurilise mõistega, mis legitimeerib antud teksti (usk õigusesse tagab teksti toimivuse). Võiks küsida, mis laadi entiteedile viitavad vähemusõiguslased kui räägivad (inim)õigusest? Vähemusõiguslased-aktivistid (loomulikult mitte kõik!) on õigusfundamentalistid, nad usuvad ühte kultuurilist konstruktsiooni, võiks öelda, et nende kannatus on religioonipsühholoogilist laadi: nad usuvad/tajuvad endas kultuuriliselt konstrueeritud entiteeti, mida on rüvetatud. Kaine ja rahulik ettepanek, „kuulge, olge nüüd mõistlikud, me oleme ka inimesed, kohendame pisut seadusi!“ on pigem harv, mis on motivatsiooniteoreetiliselt igati mõistatav, sest alandustunne on ägedam motivaator, mistõttu on usuliselt solvatu retoorika ka levinum . See on tõeline valu, nagu islamifundamentalistil näha karikatuuri Muhamedist või kristlikul konservatiivil abielu ümberdefineerimist.

Kõrvakiil ühenduses au mõistega võib tappa, ütles Musil.