Vabadus on korrast ära

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 30.12.2015

Vabadus on korrast ära

Mihkel Kunnus

1.

Aastaring sai täis ja algab uus. Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine. Kord on nii posiitvse auraga sõna, et see mõjub lohutavalt ja rahustavalt isegi suurte hädade iseloomustajana. Teatatakse mõnest suurest hädast, no näiteks majanduskriisist, rahvarändest või kliimamuutusest, ja kohe on platsis keegi teadja, kes kinnitab, et kõik on korras: majanduskriisid, rahvaränded ja kliimamuutused on ikka ja alati olnud ning tulevad kindlasti ka tulevikus. Ja on lausa imestusväärne, et see mõjubki paljudele lohutavalt ja rahustavalt! Kinnitus hädade regulaarsusest on lohutavam kui kartus, et antud häda on ühekordne ja tegu on unikaalse hälbimisega. Inimene armastab korda ehk korduvust sedavõrd, et isegi hädade korduvus tundub kuidagi positiivne. Hädad küll, aga vähemasti korduvad!

Üks armastatumaid Eesti kirjanikke – Tõnu Õnnepalu – on pihtinud:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma, Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.

Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“¹

Mitte vähem armastatud Valdur Mikita julgeb teha ettevaatlikult oma sooga piirduva üldistuse ning tuletab sealjuures meelde vana hiina sajatust:

„Et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.“²

Lausa rahvusvaheliselt armastatud Milan Kundera läheb aga oma üldistamisega nii kaugele, et ületab liigipiiri ja jõuab siis üsna pessimistliku järelduseni, et „mitte ükski inimene ei saa teisele tuua kingituseks idülli. Seda oskab tuua ainult loom, sest teda pole Paradiisist välja aetud. [Koer] Karenin ümbritses Terezat ja Tomašt oma eluga, mis põhines kordamisel, ja ta ootas nendelt sedasama.

Kui Karenin oleks olnud inimene ja mitte koer, siis oleks ta kindlasti juba ammu Terezale öelnud: “Ma palun sind, mulle ei paku enam lõbu iga päev suus sarvesaia kanda. Kas sa ei või mulle midagi uut välja mõelda?“ Sellesse lausesse on pandud inimese jäägitu hukkamõist. Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjoones edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele“³.

Kultuuriteoreetikud nii kategoorilised ei ole, vaid jätavad selle puuduse eelkõige uusaegsele inimesele, kes on tsüklilise ajataju mitmesuguste tehnoloogiatega ära rikkunud. Kurikuulsam mõistagi neist on 14. sajandil kasutusele võetud mehaaniline kell, mis teravdas järsult inimese ajataju ning võimaldas esile kerkida müüdilise maailmataju ürgvaenlasel – kaldendriga varustatud ajalooteadlasel. Müüdilises maailmatajus on kulgeb aeg ringjooneliselt nagu Kundera kirjeldatud idüllis ja tõsi, kellelgi peale inimese pole kalendrit, leiutist, mis rüvetab elu loomulikud korduvused kordumatuse mõõtmega. Loomulik elutsükkel hõlmab sündi, sigimist ja surma igikorduvate aastaaegade taustal ning tarkus tähendab äratundmist, et igal asjal on oma aeg. Eesti talu elas nõndaviisi 19. sajandi keskpaigani, Kesk-Euroopa linnades aga kadus selline korrastatus sajandeid varem. See, mis aasta parajasti on, ei läinud ju talupojale üldse korda, talle läks korda ikka see, milline loodusliku tsükli etapp parajasti on. Ning on mõistetav, et selline traditsiooniline eluviis toetub sootuks teistsugusele mälu ja unustamise dünaamikale kui see, mis lineaarses ajas kulgeb.

Kuigi traditsooniline eluviis seostub eeskätt minevikukogemuse austamise ja väärtustamisega, siis tegelikult on sellise mälu ulatus ajalooteaduslikul skaalal väga napp. Natuke õelalt üldistades võib öelda, et oma ahta mäluga põlistatakse igikorduvaks paari viimase tsükli regulaarsused. Tarvitseb tulla mõnel papil seletama, kuidas eestlane iidamast-aadamast on tagumikuga mulda kraadides kindlaks teinud, millal õige aeg kartulid maha panna, kui välja ilmub raamatutark, kes teatab, millal see mugul Ameerikast üldse Euroopasse ja täpsemalt Eestisse jõudis, ning see iidam-aadam taandub pelgalt mõne põlvkonna vanuseks elukogemuseks. Siin ma ei taha kuidagi traditsioonilist eluviisi saatvat müüdilist elutunnet halvustada, vaid lihtsalt osutada sellele, et vastavad kognitiivsed mehhanismid töötavad just sellises keskkonnas, millises need on kohastumusena välja kujunenud, tähendab antud juhul siis väga aeglaselt muutuvas maailmas.

Oma „igatsusust kordumise järele“ leevendab inimene ka ise korduvusi luues. Siia alla kuuluvad näiteks erinevad pühad ja rituaalid, aga nagu öeldud, armastab inimene korduvust sedavõrd, et see õilistab isegi suuri hädasid, rääkimata siis sellistest omasüülistest totrustest nagu telekava jõulupühade aeg või üldrahvalik ämbrisseastumine iga valimistsükli alguses. Ikka ja jälle, iidamast-aadamast. Kõik on korras.

2.

Kui hüpata mehaanilise kella juurest teise modernsuse verstapostini – Prantsuse revolutsioonini, siis selle lipukirjast pole jõudnud end täielikult diskrediteerida vist ainult vabadus. Vendlust ja võrdust ei kohta tänapäeval sugugi nii sageli. Vabadus on samuti sõna, millel on läbinisti positiivne aura. Eesliitena võib seda sõna kohata väga laialdaselt, alates juba meie riiginimest ja lõpetades erakondade, mõtete, portaalide, haridustega, -kondade ja -kundadega. Tundub olevat üksmeel selles, et mis on vaba- on ka kuidagi hea. Pärast kommunistliku suureksperimendi läbikukkumist leidus küllaga neid, kes olid veendunud, et liberaalsele demokraatiast midagi paremat inimene välja mõelda ei suuda ja ajaloo lõpp on sellega käes.

Geniaalse sulega Andrei Platonov kirjeldab ideelise kommunismiehitaja Ivan Fedotovitš Šmakovi peas toimuvat nõnda:

„„Loodus on korra ja harmoonia kõige õelam vaenlane,“ mõtles Šmakov. „Looduses kipub ikka midagi juhtuma... Mis oleks, kui kehtestaks kohtuliku võimu looduse üle ja karistaks teda korrarikkumise eest? Näiteks annaks taimedele ikalduse eest peksa. Muidugi mitte lihtsalt vemblaga, vaid kuidagi kavalamalt – nii-öelda keemiliselt!“⁴

Šmakovil on ses mõttes õigus, et täieliku korra vastu eksimine ulatub palju sügavamale kui siin ennist juleti oletada. Juba taimed pole täiesti korralikud. Kuna taimed on mõneti vaadeldavad kui loomad, kes on püsiunes (et mitte öelda koomas), siin oleks valgustav teha üks kõrvalepõige une juurde.

Evolutsioonibioloogid on olnud kõvasti pead murdnud probleemi üle, kuidas uni on kohastumuslik. On ju magamine esmapilgul seotud nii paljude miinustega, alates sellest, et oled siis kerge saak kiskjale ja lõpetades sellega, et rivaalid napsavad samal ajal (parimad) partnerid ära. Eks ole unevajadust neednud nii tudengid kui kutsumuslikud töömurdjad. Kolmandik me elust läheb selle nahka! Evolutsioonibioloogid aga järsku taipasid – selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Vaid inimlik kõrkus on ärkvelolekut pidanud tõelisemaks eluks kui magamist, tegelikult pole magatud elu kuidagi vähem elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Miks nemad saavad? Sest nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, selle automaatseks ehk isekorduvaks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasaskantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Näiteks vaesed võidisvaalad saavad magada ainult nii kaua, kui suudavad hinge kinni hoida, vaevalt kolmteist minutit!, siis peavad jälle tööle minema. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine.

Võib isegi öelda, et pooled meie hädadest tulevad sellest, et kõht läheb ise tühjaks, aga ise täis ei lähe (teine pool hädadest tuleb sellest, et paljunemine ei käi automaatselt). See on üks kohutav ülesehituslik puudus, mis meid taimedest ja seentest eristab.

Korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasid vaba olemise ängi. Kui mõned kutsumuslikud targutajad määrivad virnade viisi paberit, et tõestada inimese tahtevabadust, siis igale praktikutele ilmeb vabadus alati probleemina, sellena, et järgmine samm ei ole ette määratud ja see tuleb ise välja mõelda ja valida. Ja isegi kui pole üht ja ainust õiget valikut kipub olema ikka nii, et valesid ja halbu valikuid on rohkem kui õigeid ja häid ning teadvusel, mille valikuvabadust mõistus ja haridus ei piira, on tõenäosem koperdada halva ja vale kui hea ja tõese valiku otsa. Väga laia joonega üldistades võib öelda, et kogu kultuur on üks tohutu käitumisvabaduse piiramise süsteem. Näiteks nii mastaapse kultuurinähtuse nagu eetika sisuks polegi ju suurt muu kui piirata teatud käitumisi. Ja neid tuleb piirata, sest valed ja halvad valikud on võimalikud. Samuti on formaalse seadusandlusega. Aga kui järele mõelda, siis ka oskused ja õpetused piiravad tohutut käitumisvabadust. Kalevipojal oli paraku vabadus lajatada nii lapiti kui serviti, õnneks juhtus siil lähedale, kes piiras seda vabadust.

Kordan: korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Ivan Karamazovi suurinkvisiitor heidab Jeesusele ette, et see jättis inimesed vabadusse, aga „inimesele ja inimühiskonnale ei ole miski talumatum kui vabadus!“ Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasidki vaba olemise ängi.

1 Anton Nigov „Harjutused“ 2002, lk 9

2 Valdur Mikita „Mikroetnos“, „Sirp“ 12. XII 2014

3 Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel, 1992, lk 181

4Andrei Platonov „Gradovi linn“ LR nr 3 1969, lk 49

Raamatusoovitus

Ilmus selline teos

„Karl Ernst von Baerilt on meil olemas mahukas autobiograafia, mille ta aastal 1864 seitsmekümne kahe aastasena Eestimaa Rüütelkonna tellimusel välja andis. Rüütelkond uskus, et ta ei saa oma kuulsat liiget väärilisemalt austada, kui teha talle ettepanek oma elulugu kirja panna ning lasta see teos üldsuse kulul välja anda. Kahtlemata on selles raamatus ära toodud Baeri elu kõik olulisemad pöördepunktid – ent seda, mis meid suure loodusuurija puhul tegelikult huvitab, saab lugeda üksnes ridade vahelt. Ja paljutki sellest, mida tingimata tema mõistmiseks vaja, ei ole üldse kirjas, sest see on tema kodumaa lugejatele enesestmõistetav.

See kodumaa – Eesti, mis on ka minu kodumaa, erineb aga nii väga sellest, mida keskeurooplased seostavad kodumaa mõistega, ja kodumaa on Baeri arengut oluliselt mõjutanud. Kodumaa mõjutab loodusuurijaid määravamalt kui kõiki teisi, keda äri või naudingud on kõike nivelleerivasse Euroopa tsivilisatsiooni tõmmanud, sest kodumaa on see, kes inimese ja looduse suhte kaudu annab esmase kaemuse ja juhib mõtlemise esmastele radadele. Mida muud leiab Kesk-Euroopa elanik linnast maale minnes kui teid, mida on ehitanud inimesed, põlde, mida on äestanud ja kündnud inimesed, aasu, mida on niitnud inimesed, ja metsi, mida inimesed on maha raiunud ja uuesti istutanud? Talupojal, kes võitleb otseselt maaga ja tunneb muret tuule ja ilma pärast, on veel aimu sellest, mida tähendab loodus, ent linnakodanikul seda enam ei ole. Tema jaoks on loodus oma tegeliku näo peitnud ja võtnud vormi, mille inimene on talle peale surunud. Nii on loodus muutunud rattakeseks moodsas inimeseks olemise suures masinavärgis.

Kes pole veel kunagi õppinud tegelikult tundma vaba merd või kõrgeid mägesid, see ei ole kunagi kohanud loodust iseseisva olendina tema õilsuses või jõhkruses. Ja kes ei ole eales kõhkleva sammuga astunud ürgmetsa, ei tea midagi sügavast saladusest, mis hoovab läbi orgaanilise maailma. Päris kindlasti ei sobi meile selle saladuse muljet vahendama Preisi riigimetsad sadade tuhandete ühekõrguste ühtmoodi kidurate mändidega, kõigil ühes kohas sama must tõrvakrae. Õnneks on eriti Kesk-Saksamaal kanaliseeritud jõgede ja köisraudteede kõrval ka imelisi metsi, kus on kodu leidnud idüll ja romantika. Aga idüll ja romantika ei ole enam puhas loodus, nad on inimese ja looduse suhte idealiseeritud väljendus. Prantsusmaal puudub ka see viimane ühenduslüli. Seal on loodus pea täielikult välja juuritud, välja arvatud lõunas, kus isegi mitte hotellid, kasiinod ja autod ei suuda täielikult alla suruda Itaalia maastiku ilu. Aga isegi soodsaimal juhul, mil loodus astub Kesk-Euroopa elanikule vastu millegi suurena, mis on kõrgem kõigest inimese tehtust, mõjub ta siiski kutsuvana ja pakub mõtetele ideaalset elu- ja kasvupaika, kus meel on lahe ja rahulik. Hoopis teisiti on lood Eestis. Seal on looduses midagi võõrast, sageli vaenulikku, suisa salakavalat ning rahutukstegevat. Ta ei ole seal ei ilus ega õilis; romantika ja idüll on seal võõrad. Sellel maal on loodus veel tugev, suisa ülivägev. Igal sammul on tunda, et ta valitseb inimeste meelte üle. Mitte ühelgi teisel maal ei ole nii ohtralt kohutavaid tondilugusid kui Eestis, alati on need lood ähvardavad nagu loodus isegi.
/.../

Kuime tahame Baeri õigesti mõista, siis peame kõrvale jätma kõik, mis on poliitiline. Baer ei olnud ei liberaal ega konservatiiv, vaid lihtsalt bioloog. Isegi konflikt ministeeriumiga küsimuses, millised oleksid parimad kaitsemeetmed koolera vastu, ei suutnud tema suhtumist tumestada. Ta möönis isegi, et peamises asjas olevat ministril olnud õigus. Baer vaatles riiki samasuguse pilguga, millega ta vaatles kõiki elavaid asju. Teatud rahvamajandusteoreetikute raevuka Preisi-vastase väljaelamise peale oleks ta vaid õlgu kehitanud, sest kriitiku parteilisus välistab tervikliku ülevaate. Riik on bioloogi silmis elav tervik, mille eri osad teevad harmoonilist koostööd. Terviku edenemiseks peab ka riigis iga üksikelement olema täie tervise juures. Ent siiski on elusorganismi ja riigi vahel põhimõtteline erinevus. Tõepoolest, riik on samasugusel moel tekkinud ja mitte valmistatud, nagu on seda masin. Elusolendi funktsionaalne ühtsus on tagatud sellega, et tema erinevad elementaarosad – rakud – eristuvad alati sellisel viisil, et nende struktuur arvestab just seda ülesannet, mida neil tuleb täita. Riigi puhul see nii ei ole. Üksikud indiviidid järgivad küll ka oma iseloomu ja struktuuri poolest teatud seadusi, ent need on liigi seadused ja mitte riigi omad. Iga loomne organism hukkuks, kui lihasealge rakkudel areneksid närvirakkude omadused. Me teame uusimatest uurimistöödest, et esimestel idurakkudel on veel võime saada igat laadi rakuks, et diferentseerumise edenedes minetavad nad üha enam erinevate struktuuride loomise võime, kuni nad on viimaks võimelised moodustama ainult seda ühte struktuuri, mis vastab nende funktsioonile.

Rahvast moodustavad üksikindiviidid ei ole seevastu oma omaduste sügavale ulatuvatest erinevustest hoolimata alati kindla elukutse esindajaks sündinud. Tallimehe pojal võivad vahel olla eeldused saada ministriks, aga ministripojal võib olla annet tallimeheametiks. On ülihuvitav teada saada, millisel viisil loomariik selle probleemi puhul lahenduse leiab. Mesilased oskavad toitu nii segada, et see surub kasvavatel vastsetel teatud omadused alla, teisi omadusi seevastu võimendatakse. Inimeste riigil ei ole seni käepärast võimalust peenelt doseeritud toiduainete pakkumisega kohandada juba imikueas oma noorte riigikodanike võimeid nende tulevase ameti jaoks. Eksisteerimiseks on inimeste riigil nagu igal teisel organismil vaja erinevaid elundeid. Ta saab oma elundite, see tähendab ametite moodustamiseks traditsioonide ja seisuste toel üksnes ebapiisavalt läbisõelutud materjali, ja siiski peab ta nõudma, et kõik indiviidid, kes on ühinenud teatud elukutseks, arendaksid neidsamu erilisi võimeid. See tähendab loomulikult, et üksikindiviidile seatakse piirangud, mis ei tohi aga kunagi välja minna indiviidi kahjustamiseni – sest ainult siis, kui kõik edenevad, edeneb ka tervik.“

Jakob von Uexküll „Karl Ernst von Baer“ (1916), raamatus „Omailmad“, Ilmamaa 2012)

Armastada eestlast. Martini ja Ahto lugu.

Päevakommentaar ERRi 03.12.2015

Armastada eestlast. Martini ja Ahto lugu.

Joseph Conrad olevat öelnud kord Herbert George Wellsile: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Wells. Teie ei hooli inimkonnast, kuid arvate, et seda annab parandada. Mina armastan inimkonda, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

Hästi öeldud. Selgelt ja täpselt öeldud.

Aga et muuta see tähelepanek kodusemaks ja meid rohkem kõnetavaks, võime Conradi ja Wellsi asemele panna näiteks Martini ja Ahto ning inimkonna asemele lihtsalt eestlased. Martin ütleks siis nõnda: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Ahto. Teie ei hooli eestlastest, kuid arvate, et neid annab parandada. Mina armastan eestlasi, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

See fundamentaalne erinevus on õigupoolest õige väike, aga see-eest taandamatu. Küsime näiteks, kas Jakob Hurt oli rohkem Martin või Ahto, kas ta panustas eestlaste parandamisele või armastas neid nii nagu nad on? Kui võtta tema kuulsaim ütlus, siis tuleb möönda, et Jakob Hurt on pigem Ahto kui Martini sugulane. Kutsus Hurt ju eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan: saama! Sellist üleskutset on mõttekas esitada ainult neile, kes on vaimult väiksed. Mõistagi lootuses, et nad suudavad saada vaimult suureks. Praegu ei ole, aga võiks olla.

Uskuda kellegi arenemisvõimesse on ikka riski peale minemine, sest toetutakse ju millelegi, mida veel ei ole, toetutakse usule. Sest “usk on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus” nagu võib lugeda Pauluse kirjast heebrealastele.
Ka praegune kliimakonverents on kokku kutsutud usus, et võimukandjad suudavad kokku leppida ja inimkond suudab teha ajaloolise pretsedendi, tähendab, käituda mõistuspärselt.

See fundamentaalne erinevus ilmneb ka siis, kui reageeritakse oma hoolealuse negatiivsele käitumisele, näiteks kaklemisele või tikkudega mängimisele. Ahto käratab vihaselt või nördinult, et tal on nende pärast häbi. Tal on häbi, sest ta usub, et eestlane oleks võinud nõnda mitte käituda. Martini reaktsioon on aga teistsugune, tema süüdistab olusid ja moraalselt korrumpeerunud võimureid, kelle otsused panid eestlase nõnda käituma. Martin ütleb, et näete, ma ju hoiatasin, ma ju ütlesin, et ei tohi eestlast ärritada, ta hakkab ju peksma ja märatsema.

Tasub tähele panna ka seda, et kui moraliseerimise juures võtta sihikule ainult üks rahvus – no tavaliselt see oma rahvus – siis rassism-tüüpi diskrimineerimine suhtumisena siiski säilib. Isegi kui on rüütatud antirassistlikku üleskutsesse. Näiteks moralistlik süüdistushüüatus, et eestlased on rassistid, on ise rassistlik. Sest omistab rahvusele kui tervikule ühe negatiivse omaduse.

Kui natsionalist-rassist usub, et tema rahvus või rass on tegelikult ka tsiviliseeritum, targem, moraalsem ja igati parem kui teised rahvused või rassid, siis oma rahvusele või rassile kõrgemaid nõudeid esitav moralist soovib, et tekiks olukord, mil natsionalist-rassistil olekski õigus. Kujutame ette, et moralist hüüatab: „Hei, eestlased! Olge nüüd arukad, kained, sõbralikud, ausad ja moraalsed!“ ja eestlased olekski seda. Sel juhul tekiks ju olukord, kus natsionalistil-rassistil olekski õigus – eestlane olekski de facto teistest parem.

Mõistagi seda ei juhtu. Aga antirassistlik oleks siiski moraliseerida antirassistlikult. Inim-indiviidide moraalne võrdsus tuleb sellest, et neile kõigile esitatakse võrdsed moraalsed nõudmised. Nii eestlaselt kui venelaselt tuleb võrdselt nõuda arusaama ajalooperspektiivide subjektiivsest paljususest, nii heledanahaline kui tumedanahaline peab suutma mõista sõnade tähenduse kultuurisõltelisust jne.

Nii Ahto kui Martin, aga ka die blonde Bestie, blond metslane – ütleme näiteks, et ta nimi on Kristiina – tohivad tegutseda ainult põhiseaduse raames. Muide, Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 kõlab järgmiselt:

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Aga Jakob Hurda pärand väärib põhjalikumat järele mõtlemist küll. Hurt kutsus üles eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan, vaimult! Tuleb saada vaimult suureks, mitte džiibilt või supermarketilt.