Reaalpoliitik tegutseb jälle 3. Korruptsiooni füsioloogiast

Kõigepealt mõned korduma kippuvad küsimused.

Kas Mihkel Kunnus kuulub mõnda erakonda või ajab mõne erakonna asja?
Ei, ei kuulu, ei, ei aja. Maailmavaatelt võiksin määratleda end (tume)rohelise ilmaliku konservatiivina.

Korruptsioonil pole maailmavaadet või ideoloogiat, ei ole mõtet eristada keskerakondliku ja reformierakondlikku onupojapoliitikat, sotsiaaldemokraatlikku ja liberalistlikku müüdavust.

Miks ei ole asi „Pealtnägijas”?

Sest neiu K (Kärt Rebane) on TÜ ajakirjanduse magistriõppes ja juhuslikult „Pealtnägijas” praktikal. Mihkel Kärmas distantseerus otsustavalt. Ja müts maha tema ees seepärast! Ta saab oma vastutusest aru ja teab, et ta ei või lubada isegi korruptsioonilõhna oma tegemistele (erinevalt linnavalitsusest, kus isegi lähisugulusele vaadatakse läbi sõrmede).
Lühimalt: kingsepp käib paljajalu.

Küll aga on neiu K-l tänu sellele know-how’d, näiteks teadmine, et ametlik meedia ei või kasutada videosid, kus on inimesi filmitud nende endi loata nende endi kodu territooriumil (see oli üks paljudest ähvardustest - naeruvääristada avalikult Rebaseid sellega, et avalikustada videod, kus nad võitlevad sissetungijatega, aga ei tee seda piisavalt elegantselt, vaid karjuvad ja loobivad mudaga).

Kas Google Maps Street View’s või aerofotodel pole nimetet kreegipuud ja aeda?

See, et seda soovitust nii palju jagati, on korraga nii liigutav kui hirmutav. Liigutav, sest pakutakse palju ligimesetuge, hirmutav, sest näitab kui kergelt aktsepteeritakse eelduste ülimat absurdsust. Head inimesed, SEE, et inimene peab tõestama oma aia ja maha võetud kreegipuu olemasolu, on ISE täiesti jabur ja groteskne! Nii jabur ja groteskne, et KUIDAS seda tõesta, ei peaks kõne allagi tulema...

Linnavalitsus on (ikka veel) ringkaitses ja jokitab (loe: teeb endale asja hullemaks):

Rekonstrueerimata garaaž

Rekonstrueeritud garaaž

"Kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui piirdekonstruktsioone muudetakse või kande- ja jäigastavaid konstruktsioone muudetakse ja asendatakse mistahes ulatuses või mahus, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega" 
- abilinnapea Raimond Tamm 24.04.2013

Jüri Saarelt ilmus kena kajastus selle loo kohta. Lugege.

Alljärgneva kohta käib sama, mis esimese selleteemalise sissekande kohta:

„käesolev on pelgalt blogipostitus. Sellel puudub igasugune juriidiline kaal. Pole praegu aega midagi ametlikumalt formuleerida, sõnastan ainult mõned tähelepanekud ja märkused nähtule. Selles mõttes on mu kommentaarid provisoorsed: seisukoht, millel asun, on väljaspool vaidlust. Lugeja leiab siit vaid ühe hingepiina eheda kirjelduse.”

Nii.

Kõnealunesel kinnisvara-arendajal on minevik üpris must (maksuvõlad, pankrotid jne -  ülevaate saab juba mu blogikommentaariumist), see on kõik puha avalik info. Loomulikult sellisele tegelasele pangad laenu ei anna.
Oa 10b,10c arenduseks laenas ta raha kokku linna pealt, erainvestoritelt. Miks erainvestorid talle laenasid? Tsiteerin neist ühte, kellega eile ja üleeile kohtusin,: "Sest ta on Karin Raidi vend ja ta saab väga kiirelt ehitusloa ja muud paberid kombe".Tõsi. Vaadake, millise ludinaga saadi ehitusdokumendid korda. Paari kuuga see, milleks teistel kulub  muidu vähemalt aasta.

See sama erainvestor ütles ka, et nüüd saab arvatavasti Marko Pervist täitsa tavaline inimene, sest see ahel Marko Perv - Karin Raid laguneb (st linnavalitsus korraldab Karin Raidi avaliku hukkamise ja Raimond Tammel, rääkimata Kruusest, jäävad käed puhtaks). Seda ütles ta muide päris mitme inimese kuuldes, istusime Supilinna päevade raames ühes aias ja seal oli ka Supilinna seltsist paar inimest sama laua ümber. Ma ei taha nende erainvestorite nimesid siin ära tuua, sest tegu oli igati meeldivate, konstruktiivsete ja asjalike inimestega (kellel paraku küll investeering läheb nüüd vist vett vedama st nad kaotavad palju raha).

Käisin veel eile õdesid Rebaseid toetamas (need tegelased on orgaanilised šovinistid, kes tõepoolest naise sõna suurt millekski ei pea, intellektuaalide-akadeemikute hulgast tulles on lausa hämmastav nii toorest ja varjamatut seksismi näha), erainvestoritel on seal nii palju kaotada, et neil oli 25000EURi sulas kaasas, kui saaks ainult kokkuleppe Rebastega ja allkirja. Rõhutan, see raha ja pakkumine pole korruptiivne, see on kompensatsiooni pakkumine selle eest, et Rebased oma õigustest loobuks ja Rebastel loomulikult on õigus lasta oma õigusi riivata.

Neil oli olnud linnavalitsusega kokku lepitud, et kui täna kella kaheksaks hommikul naabritega kokkulepet pole, siis läheb 10c ehitusluba tühistamisele (ma ei tea, kuidas sellega praeguseks lood on, sest kogu see info on mõistagi mitteametlik, võimalik, et nad ka bluffisid, kuigi ei näe selleks põhjust).

Õde-venda Perv-Raid'il on olukord muidugi keeruline, sest "damage" jääb nii või naa perekonda. Sest Pervil on üks võimalus, nagu ta ka ise ütles, kaevata  linnavalitsus kõlbmatu ehitusloa andmise pärast kohtusse ja nõuda tekkinud kahju hüvitamist. See oleks löök linnavalitsusele ja küllap ohverdataks just ta õde (vaevalt et Raimond Tamm, aga kindel pole seegi). Kahjunõue oleks paarsada tuhat eurot. Ja küllap käiks kõik kohtuastmed läbi st see võtaks 4-5 aastat.

Arendaja arvas, et Rebastele selline variant ei istu, et 4-5 aastat on mingi tondiloss tagaaias, ja nad annavad nõusoleku, aga istus (sest tondiloss ei riku privaatsust). Samuti tahtis Perv, et ta õe töökoht säiliks (vähemalt selle 4-5 aasta jooksul, mil kohtuasi käib), see ettepanek oli veider, sest sisekontroll (ja loodetavasti ka Kapo) ei ole ju meie keelata-käskida (tõin selle näite, et osutada moraalisüsteemide olemuslikule konfliktsusele - see, et Perv püüab kaitsta oma õde st oma perekonda, on ju igati mõistetav ja mõistatav selgelt moraalse aktina.)

Algselt anti ülesanne naabritega  ära leppida ja allkiri saada Marko Pervile, aga ta oli nii võrratult kehv diplomaat, et kõnes, kus palus kohtumist, et siiralt ära leppida, ka ähvardas Kärt Rebast, mistõttu juhtusin ma jälle samal ajal juhuslikult mööda jalutama.

Blaah.. ühesõnaga, mina ootan ja vaatan nüüd lihtsalt seda, kui hästi sisekontroll ja sisejuurdlus hakkama saavad ja millised on need trikid, mille abil linnavalitsus end puhtaks üritab vingerdada.

Ehitusalane dokumendistik on aga nii või naa nii mäda, et selle vigasusele osutamiseks pole korruptsiooni vajagi. See asi käib juba meist sõltumatult. Vaie esitatakse lähipäevil, võimalik, et juba täna-homme.

Praeguseks on vist juba oma kirja saatnud ka Supilinna Selts.

Inimlikust vaatepunktist on häda see, et linnavalitsust ei saa usaldada. Nad olid üsna a priori ringkaitses nt Raid isegi ütles Kärt Rebasele, kui see talle esimest korda helistas, et arendaja Marko Perv jättis talle nende  kohtumisel kena inimese mulje! Pärast minu sekkumist teatas Raid aga Kärt Rebasele (kui see talle jälle helistas) jäise häälega, et edaspidi suhtlevad ainult kirja teel. Ja nendega kampas on ka Eduard Alaver, kelle poole Rebane usaldavalt pöördus alguses kui ehitusjärelevalve poole - ka see vanemspetsialist ütles, et jaba-jaba rahune maha, küll me ise teame paremini.

Ja Karin Raid teatas, et ta pole asjaga kursis (selle asjaga millele ise allkirja andis!) ja delegeeris ülesande edasi.

Ei, me ei saa seda kõike kohtus tõestada, sest me usaldasime linnavalitsust ja ei salvestanud iga kõnet, mis neile tegime! Me ei saa kuidagi tõestada seda häma, põiklemist, valetamist ja vassimist, mis alguses telefonitorusse aeti! 

„Omavoli küsimust tuleb Tamme sõnul vaadata eraldi Oa 10b krundile ehitusõiguse andmisest. Tema selgitusel ei ole antud mingit eelist seetõttu, et Marko Perv ja Karin Raid on vend ja õde” siin.
Ahah. Tore. Kui veenev!  

 Teate, linnavalitsejad, selgitustel ja kinnitustel on kaal ainult sellisel juhul, kui selgitaja ja kinnitaja on usaldusväärne. Antud juhul ei ole. Kohe üldse mitte. Tsiteerides Nietzschet - ma saan sulle andestada selle, mis sa mulle tegid, aga ma [tehniliselt] ei saa sulle andestada seda, mida sa endale tegid!

Arhitektuuri ja ehituse osakonna järelevalveteenistuse ehitusjärelevalve vanemspetsialist (selline tiitel!) Eduard Alaver kinnitas linnakodanik Kärt Rebasele, et ehitusdokumentatsioon on igati korrektne, korrektseks tunnistas selle ka 24.04.2013 saadetud kirjas abilinnapea Raimond Tamm... 

Jüri Saar valgustas pisut täna, kui korrektne see ikkagi on.

Ja seal pole veel kaugeltki kõik, vaie, mis täna-homme esitatakse, sisaldab veel hulga muidki eksimusi.

Lühimalt: kodanikud peavad ise ja omadest vahenditest ära tegema töö ja dokumentatsioonikontrolli, ehk selle, milleks linnavalitsus üldse palgatud on, ja linnavalitsus takistab neid nii palju kui suudab (sest on vaja oma p***t kaitsta!)!
No mida k****t!?!

Tähendab, asi on seal linnavalitsuses väga mäda selle koha peal. Minu jaoks ei ole see asi enam mingi vaidluskoht. Küll aga ootan (antropoloogilise) huviga sisekontrolli, Kapo, linnavalitsuse jms järgmisi samme ja tulemusi.

Kordan: käesolev sissekanne on juriidilise kaaluta ilukirjandus, variatsioon teemal tõde ja õigus. Tõde.

Garaaži rekonstrueerimine mis tahes ulatuses elumajaks on aga õigus.

Abilinnapea Raimond Tamm kinnitab.

Reaalpoliitik tegutseb jälle 2 ehk Meie igapäevast JOKKi

Hea rindekaaslane, vaenlane, neutrast,

käesolevaga käitun ma natuke ebaviisakalt. Nimelt ma avaldan abilinnapea Raimond Tamme kirja Herne 21 krundiga seotud inimestele st Rebastele.

Nii puhast peetimist ja jokitamist näeb harva, sestap on sellel nii kultuurilooline kui pedagoogiline väärtus.

tsitaadi algus

----------------------------------------------------------------------------------------------

Vastus avaldusele

Teie 22.04.2013

Meie 24.04.2013 nr 7-1/02681

Esitasite Tartu Linnavalitsusele avalduse, milles soovite Oa tn 10b krundil ehitusloa peatamist ja tühistamist. Ilmselt peate silmas Oa tn 10b // 10c krundile ehitatavat hoonet aadressiga Oa tn 10c (aadress muudetud Tartu Linnavalitsuse 19.02.2013 korraldusega nr 216, lisas toodus asendiplaanil Pos 2), millele on väljastatud ehitusluba 22.02.2013.

Esmalt selgitame Teile kirjas tõstatatud küsimustega seonduvat.

Viitate oma avalduses ehitusseaduse (EhS) § 2 lg-tele 7 ja 8 ja leiate, et kui ehitisest säilib vaid alusmüür on tegemist uue ehitise püstitamisega, mis eeldaks detailplaneeringu olemasolu. Ka linnavalitsus juhindub oma tegevuses viidatud EhS sätetest. EhS ei anna uusehitise mõistet, küll on EhSi kohaselt ehitise rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmine ja asendamine. Kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui piirdekonstruktsioone muudetakse või kande- ja jäigastavaid konstruktsioone muudetakse ja asendatakse mistahes ulatuses või mahus, on tegemist ehitise rekonstrueerimisega.

Eelnevast lähtudes on linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakond oma praktikas lähtunud sellest, et kui ehitise rekonstrueerimise käigus säilib kas või osa olemasoleva ehitise osast (nt osa vundamendist), siis ei ole tegemist uue ehitise püstitamisega vaid rekonstrueerimisega.

Ehitusseaduse kohaselt on ehitise laiendamine olemasolevale ehitisele juurde- ehk külge-, peale või allaehitamine. Samuti laiendamise osas ei ole ehitusseaduses ära määratud millises ulatuses või mahus peab olemasolev ehitis säilima, et seda oleks võimalik laiendada. Ka siin, lähtudes grammatilisest tõlgendusest, kui ehitisest kasvõi osa on säilinud, siis sellele mistahes ulatuses või mahus külge-, peale või allaehitamisel on tegemist ehitise laiendamisega, mitte uue ehitise püstitamisega. Käesoleval juhul laiendati ehitist pealeehitamise teel. Ehitusloaga, mis annab õiguse ehitise laiendamiseks, võib ehitusloa väljastaja anda õiguse ka sama ehitise rekonstrueerimiseks.

Linnavalitsuse hinnangul on õigustatud tulenevalt eelnevast halduspraktikast kohelda kõiki isikuid võrdselt, mistõttu ei nõustu linnavalitsus Teie seisukohaga, et kõnealuse hoone ehitamiseks oli vajalik detailplaneeringu koostamine. Hoone ehitusprojekti koostamise aluseks on EhS § 19 lg 1 p 2 tulenevalt Tartu Linnavalitsuse 13.11.2012 korraldusega nr 1255 määratud projekteerimistingimused.

Oa tn 10c hoone ehitusprojektis on tõepoolest märgitud, et teistele isikutele kuuluvaid asjaõigusi ei tohi rikkuda. Samas, kui seda siiski tehakse, ei tähenda see, et antud põhjusel on võimalik tühistada ehitusluba. Linnavalitsus mõistab sellise teguviisi ehitajate poolt hukka, kuid tegemist on siiski eraisikute vahelise tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei ole Tartu Linnavalitsuse pädevuses. Marko Perv on linnale teada andnud, et on valmis heastama ja hüvitama naabri vara kahjustamisega seotud kahju. Loodame, et jõuate selles küsimuses omavahel kokkuleppele.

Lisaks märgime, et Teie avaldus ei vasta esitatud kujul vaidele esitatavatele nõuetele.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 76 lg 2 kohaselt tuleb vaides märkida:

1) haldusorgani nimetus, kellele vaie on esitatud;

2) vaide esitaja nimi või nimetus, postiaadress ja sidevahendite numbrid;

3) vaidlustatava haldusakti või toimingu sisu;

4) põhjused, miks vaide esitaja leiab, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi;

5) vaide esitaja selgelt väljendatud nõue;

6) vaide esitaja kinnitus selle kohta, et vaieldavas asjas ei ole jõustunud kohtuotsust ega toimu

kohtumenetlust;

7) vaidele lisatud dokumentide loetelu.

Juhul, kui soovite enda avalduse käsitlemist vaidena HMS mõttes, siis palume Teil kõrvaldada vaides puudused hiljemalt 3. maiks 2013.

Antud tähtajaks puuduste kõrvaldamata jätmisel on linnavalitsusel õigus HMS § 79 lg 1 p 2 kohaselt vaie tagastada.

Ühtlasi palume infot, millal saite vaidlusalusest 22.02.2013 väljastatud ehitusloast teada.

Seoses asjaoluga, et olete Kärt Rebasele kuuluvalt e-posti aadressilt saatnud avalduse kolme isiku nimel, palume vaide täiendamisel allkirjastada vaie kõikide vaide esitajate poolt või lisada esindusõigust tõendav dokument.

Lugupidamisega

/ allkirjastatud digitaalselt /

Raimond Tamm

Abilinnapea

------------------------------------------------------------------

tsitaadi lõpp

Niisiis, „Kuna ehitusseaduses ei ole ära määratud, millises ulatuses või mahus võib toimuda ehitise rekonstrueerimine, siis lähtudes grammatilisest tõlgendusest” piisab sellest, kui vanast garaažist on säilinud kas või üks tellis, siis on tegu rekonstrueerimisega.

Ma paneks selle tellise uue korterelamu sissekäigu juurde aupostamendile, et iga siseneja teaks hardusega kummarduda sellele arhitektuursele seemnele, mis võimaldas garaažil (korruptsiooni ja joki viljastavates tingimustes) kenaks viiekorteriliseks elamuks rekonstrueeruda.

Secundo, hea linnakodanik, kui sa kibekähku oma protestiviginat juriidiliselt korrektseks (seitsme punkti järgi!) vaideks ei vormista, siis saadame sind juriidiliselt korrektselt p***sse!

Sedaviisi. Hiljuti toimus linnapea osalusel aruteluõhtu teemal „Tartu kui inimeste linn”. Ma ei hakka seda antud kontekstiga siduma, sest võin vigastada oma sarkasmielundit.

P.S.

Lugege ka teise naabri kronoloogiat sest imelisest metamorfoosist.

P.P.S. Käärib plaan kinkida linnavalitsusele telliseid kirjaga "Garaaž". Lööd kampa?
(Veelgi märgilisem oleks kirjutada ühele tellise tahule "garaaž", teisele "korterelamu" jne, siis oleks nagu täring kohe :) )

Reaalpoliitik tegutseb jälle. Üks Tartu juhtum.

Kevadel jooksmas käies võib jalg sattuda igasuguse jälkuse sisse. Miniatuursed koerakakaladestused on kõige tavalisem. Mina aga sattusin täna – oo, kõigi jälkuste eellane A! – reaalpoliitikasse.

Linn on tolmu täis, seega väldin tiheda liiklusega tänavaid. Jooksen mööda kruusateed ja heinamaad Valga maantee sissesõiduni, sealt Liiva tänava hullumaja juurde, siis üle Toomemäe Supilinna (Herne poest saab spordijooki kui vaja) ja pärast raamatukogu juurde ja sealt sinka-vonka koju. Tuleb tsipa üle 20km ja tiirutama ei pea.

Ilus päikseline ilm oli. Aga Supilinnas sattusin otse keset reaalpoliitikat, särk märg, hantel käes.

Ütlen kohe ära, et käesolev on pelgalt blogipostitus. Sellel puudub igasugune juriidiline kaal. Pole praegu aega midagi ametlikumalt formuleerida, sõnastan ainult mõned tähelepanekud ja märkused nähtule. Selles mõttes on mu kommentaarid provisoorsed: seisukoht, millel asun, on väljaspool vaidlust. Lugeja leiab siit vaid ühe hingepiina eheda kirjelduse.

Niisiis, reaalpoliitika. Oa tänaval arendatakse kinnisvara. Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad.

Ehitatav maja – kümne korteriga jõmikas nagu ma aru sain – ehitati sentimeetri pealt naabri krundi piirile. Paraku võtavad ka ehitajad ja ehitamine lisaruumi. Seega võeti naaberkrundil ettejääv aed reipalt maha. Reipalt võeti maha ka naaberkrundil asuv, kuid ehitusel ette jääv kreegipuu. Ja paar pisikest kuusekest. Tellingud paigaldati naabri krundile. Naaber sai sellest teada tagantjärgi. A posteriori, nagu ütlevad humanitaartudengid.

Humanitaartudeng on juhuslikult ka see naaber, kelle krundil nii reipalt tegutseti. Kas nii võib? Kas nii tohib? Kas nii saab?

Saab. Ma kordan, tegu on reaalpoliitikaga, mitte kena ideega kodanikeõigustest ja inimväärikusest ja muust idealistlikust sonimisest.

See humanitaartudeng on noor üksikema, tähendab, reaalpoliitilisest vaatenurgast inimene, kellega ei pea arvestama. Ehitajad võivad ta p***sse saata, sest tal pole muskleid ja ta on naine. Arendaja ei pea temaga arvestama, sest üksikemadel pole sellist pappi, millega seaduspidi väänata.

 Ehitaja suhtleb

Seadusekuulekas inimene pöördub vägivalla puhul riigimuskli ehk politsei poole. Politsei tuli, kenad inimesed, vangutasid mõistvalt pead ja arvasid, et siin peab küll olema olnud mõni paksem ümbrik mängus, mis linnaametniku kätte on liikunud. Fikseerisid olukorra ja kahetsesid, et nemad oma seaduseseotud kätega rohkem aidata ei saa. Võtsid numbri ja ütlesid, et oodaku nüüd konstaabli kõnet (see toimus kõik reedel).

Räägin nüüd ehitaja-reaalpoliitilisest seisukohast, refereerin: naistega  ei pea arvestama, sest nad on hüsteerikud, võtku oma laps ja püsigu toas, pealegi lapsele võib midagi pähe kukkuda. Ja võta oma tabletid ära, kuradi hüsteerik!

Politseiga on raske, seaduserattad käivad aeglaselt ja süsteemi komplekssus on suur. See ei ole lapse psüühikale hea, kui ta näeb, kuidas tema emast – tema kaitsevallist maailma ees ja turvatunde tagajast – robustselt üle sõidetakse, sõimatakse paksu***ga lehmaks ja ähvardatakse lapsele midagi pähe kukutada.

Nii. Selline asi on juhtunud. Kuidas nüüd politsei ja seadussüsteemiga reageerida? Jeebusmaria!, nii palju on ka kõige udupäisemal humanitaaril reaalpoliitikast aimu, et ta saab aru, et siin võib ennast (ja oma närve) pooleks menetleda, tõestada, formuleerida, jokitada jne, aga see, et selline verbaalne reaalpoliitika jääb karistuseta, on selge nagu maha raiutud kreegipuu.

 Lapse esimene kokkupuude reaalpoliitikaga

Üksikemale tõttas appi tema õde, kes Tartus viibides resideerub õega samas majas, ja kellel on nimi sobiva initsiaaliga – K. Nimetagem teda neiu K-ks.
Kuna ka neiu K on mitte-ehitajate ehk mittemeeste alamast soost (oeh, naine ja jällegi humaanitaartudeng!), siis klassifitseerus ka tema protest hüsteeriaks, etenduseks, mis tellinguil pealt vaatavatel ehitusmeestel vaid naeru esile kutsus.

Puhtbiheivioristlikult võib olla ses terake tõtt, sest kui Härra Arendaja nende aias patseeris ja protesti peale õlgu kehitas ja ühmas, et pole ju silti, et eramaa, siis neiu K-l kihvatas ja virutas mudakäkiga. Ka see fikseeriti politseis, nende samade abivalmite politseinike poolt (intsident mudakäkiga leidis aset enne politsei kutsumist). Tähendab, neiu K-d ootab varsti mingi (küllap) lihtmenetlus ja kohustus tasuda keemilise puhastuse arve.

Vaheküsimus: hea lugeja, kuidas reageeriksid sina, kui keegi võtaks su aia maha, tatsuks su hoovis ringi ja protesti peale ütleks, et polnud ju silti, et eramaa?

Jaa, reaalpoliitika on karm asi, see vajab spets-treeningut, terve mõistusega ei saa siin midagi.
Muide, see arendaja, Marko Perv on ta nimi, oli veel nii juriidiliselt korrektne, et küsis, kas fotodel oli ikka fikseeritud aia ja kreegipuu eksisteerimine. Mida pole dokumenteeritud, seda pole olnud, eks. Õigusriik ikkagi.

Vat, kirjanikud, fantaseerige järgi!  Ühel hommikul märkas neiu K, et üks osa nende aeda pluss paar puud on maha võetud ja kesk värsket ehitussrämpsu, suitsukonisid ja õllepurke tatsub dressides ja päikseprillidega arendaja. Kui neiu K protesteerib, siis öeldakse, et pole ju eramaa silti. Mis aed? Mis puu? Tõestage! Näidake fotot!

Olgu, ei hakka ma seda lugu siin praegu kirjanduslikuks üldistuseks arendama. Aga loo moraal on selline – pildista oma aed ja vara üles, sest muidu võib üks hommik selguda, et neid pole olemas olnudki.

Tarmukas neiu K pöördus linna ehitusjärelvalvesse. Täna hommikul käiski ehitusjärelvale linnaametist. Kummalisel kombel oli Marko Perv sellest teadlik ja kummalisel kombel osutus linna ehitusjärelvalve ametnik siimkallasliku mäluga udupeaks, kes tõi küll keni võrdlsusi, tsiteerin, "Tartu Kaubamaja on ka ehitatud täpselt krundi piiri äärde, kas on probleem, vä?", aga kui neiu K osutas seadusele, et ehituskeeluala Supilinnas on pool ehitatava maja kõrgusest st ehitatav maja ei tohi olla naabri krundile lähemal kui pool maja kõrgust, siis linnaametnik ei olnud sellisest seadusest kuulnud. Ja üldse ei peaks naised nii palju hüsteeritsema.

Linna ehitusjärelvalve ametnik ei tundunud üldse seadustega kursis olevat, seda pidi neiu K veel guugeldades ja seadusi uurides korduvalt tõdema.

Reibas arendaja Marko Perv nimelt ei ehitatavat maja, ta rekonstrueerib, sest seal, krundi piiril, on vana garaaži vundament.

Niisiis, kunagine madal, akendeta garaaž rekonstrueeritakse kümnekorteriliseks elumajaks, mille rõdud ulatuvad naabri krundile.
Neiu K uuris seadusi ja leidis, et „kui ehitustööde käigus ehitis ei säili või säilib ainult alus või vundament, on tegemist uue ehitise ehitamisega”. Küllap läks ka see linna ehitusjärelvalve ametnikul meelest, inimesel, kellelt kodanik peaks linnaplaneerimisalast nõu saama.

Ehituskeelualasse võib ehitada, kui kõigilt naabritelt on saadud allkirjad detailplaneeringule. Küsisin Marko Pervilt (katkestasin oma jooksu, et selle raamatuliku karakteriga vestelda, pealegi mina olen õigest, mittep***ssesaadetavast soost), et mida k**dit sa siin teed ja ilma naabritega läbi rääkimata (neiu K oli mind oma seiklustega enne internetitsi pisut kurssi viinud). Ta teatas, et linnavalitsus saatis kirja, kus esitas võimaluse detailplaneeriguga tutvuda (tuletan meelde ta eelmist rõhutust, et detailplaneerigut polegi vaja, sest ta ju rekonstrueerib!), ma ütlesin, et kiri, milles küsiti reaktsiooni seistmendaks veebruariks, saabus kaheksandal veebruaril, ta vastas, et haa! oma süü! te oleks pidanud üheksandaks veebruariks esitama linnavalitsusele avalduse, et kiri saabus pärast tähtaega.
Sain aru, et tegu oli puhta reaalpoliitikaga.

 Idealistliku tervisesportlase kohtumine reaalpoliitikaga

Pärast selgus, et üheltki naabrilt pole allkirja. Ja Supilinna Seltsist, kellega  Marko Perv olevat läbi rääkinud, öeldi üheselt, et ta valetab. Öeh... see reaalpoliitika on ikka jälk.

Linnavalitsusest olevat tal luba olemas ja puha.

Uuriti pisut tausta:

„Marko Perv (maksuvõlglane, varasemad ettevõtted likvideeritud), viimane ettevõte asutati 18.04.2013 e. 5 päeva tagasi, seotud Aimar Perviga (maksuvõlglane, varasemad ettevõtted likvideeritud), haridusministeeriumitöötaja e. otsene seos järelikult Tartu Ülikoolile kuuluvate Oa tänava kruntidega, mõlemad seotud Andis Skrabisega (varasemad ettevõtted likvideeritud) - TÄHELEPANEK - likvideerimised leidsid aset lähima 1,5 aasta jooksul, millesse haakub detailplaneeringu koostamise, arutamise ja vastuvõtmise kava - detailplaneeringu algselt koostanud ettevõtted likvideeritud, nt. toosama Martin Saarse Mederex KV, ning viimase vennikese hinge taga on kõvasti patte - kurikuulus Oa 10b - omanik Aivar Aben, kelle näol tegemist suurpetturiga, maksuvõlglane, likvideeris esimese ettevõtte möödunud aasta ning viimase SEIF OÜ 18.04.2013 e. viis päeva tagasi - kaudne seos kõigil Tartu linnavalitsuse linnaarendusjuhiga”.


eeh... aitab valelikust poliitikast?

Kas viime linnavalitsusele jälle kingitusi? Kes lööb kampa?

Luuletus Lutsu raamatukogule

Ilmus 2013 aasta „Müürilehe” kevadnumbris.

Paberlehes oli see artikkel vormistatud nagu artikkel ikka st polnud hakitud niiviisi lõikudeks nagu käsikirjas. Ja nõnda, ühtse tekstiblokina lugedes, tundus see mulle hämmastavalt võõras, pisut seganegi (võibolla tundus mulle segane just selle võõristustunde tõttu).
Kuna hakkimine osutus nii määravalt oluliseks, pean järeldama, et olin kirjutanud luuletuse. Seega laske pausil kanda ja olge hardalt mõtlikud.

Mihkel Kunnus

Kuni su raamatukogu veel elab, elan mina ka

Tartu Linnaraamatukogule

Kindlasti pole liiga hea toon ja takt rääkida poliitikast sünnipäevaessees, mida käesolev natuke on, aga paari sõnaga seda siiski teeks (õnnitlusessees oleks poliitikast rääkimine vist juba lausa jämedus).

Kultuuriloolane Donald Sassoon kirjutab: „Aastal 1829 kirjutas üks prantsuse ajakirjanik, et töölised jooksid vähem, kui kasutaksid laenuraamatukogusid, aga mis saab siis, kui selgub, et lugemise tagajärjel osutuvad nad ühiskonna heaolu seisukohalt veelgi ohtlikumaks, kui seda on nende joomine? Kartes Prantsuse revolutsiooni mõju, suleti Viinis 1798. aastal kõik laenuraamatukogud. Keeld tühistati 1811. aastal.”

100 000 elaniku kohta meil alkoholipoode mõnikümmend korda rohkem kui Põhjamaades. 2011 aasta seisuga kulub 70 protsendil Eesti inimestest elukohast lähima alkoholimüügikohani jõudmiseks maksimaalselt kümme minutit. Aga eks see sõltub ka sammu kiirusest.

Probleeme näha on lihtne, aga põhjusi, saati lahendusi, mitte. Sest probleeme saab ihusilmaga näha, aga põhjuseid ja lahendusi näeb ainult hästi treenitud vaimusilm. Miski ei treeni vaimuilma ja seoseloomevõimet paremini kui pikkade tekstide süvenenud lugemine.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja headest raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne Esimest Maailmasõda oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid. Aga niisama kindel kui see, et on olemas selgelt paremad ja halvemad raamatud, väga head ja täielik rämps, on kindel, et eristada suudavad neid vähesed.
Donald Sassoon resümeerib: „Nagu tihtipeale juhtub, osutus töölisklass sotsialistidele suureks pettumuseks. Põhiosa raamatutest, mida töölised sotsialistide raamatukogudest laenasid, polnud ei sotsiaalteadusi käsitlevad köited ega filosoofilised traktaadid, vaid romaanid, seda ilmselt põhjusel, et laenutajaiks olid enamasti naised, aga ka seetõttu, et pikad tööpäevad ei ergutanud lugemist tõsisematel teemadel. Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud peaaegu üldse“.  

Kurblooline seegi, et valgustatud humanism osutus puust rauaks, mõisteliseks vastuoluks. Ainult pimedal ajal saab juhinduda tähistaevast su kohal ja sellalgi vaid väike eliit.

XX sajandil eredama jälje ajalukku jätnud poliitikud mõistsid ükshetk, et masse ühendavate poliitiliste suurideede indutseerimiseks ei tule mitte rahva ligipääsu raamatutele suurendada, vaid vähendada ja eriti raamatulembene osa rahvast kas maha lüüa, kinni pista või välja saata.

See idee osutus sel kohal vägagi edukaks, aga ilmnesid need asjad, mis mitte ainult poliitikas, vaid iga suurejoonelisema inimtegevuse juures ilmnevad – ootamatud kõrvalnähud, suured ootamatud kõrvalnähud.

Revolutsioonilised muudatused kasvatus- ja haridusasutustes, mida on ka mingis mõttes raamatukogud, on ühed suurimad võimalikud rahuaegsed lollused.

Ajaga ei pea tingimata kaasas käima, ja kohe kindlasti mitte käekõrval ja esimeses reas, vahel on ainumõistlik korraks aeglustada, oodata teisi järele ning vaadata pisut kaugemalt ja perspektiivis, et kuhu see poolearuline lühinägelik siis õigupoolest vänderdab.

Samuti pole mõtet rongis ekstaatiliselt hurraatades ja Edasi!-loosungeid kandes veduri poole tormata, ega see kohale jõudmist eriti kiirenda, ainult puud vilguvad akna taga kiiremini ja kellelegi või kogemata selga tormata.

Näiteks õpetatud sõber Illimar Robinson sõnastas ühe sellise võimaliku aja sihi:

Mõni rida SÕNAST. Mõtte vahendatus, selle lahutamine mõtlejast, selle võõrandamine kivitahvlile, pärgamendile või paberile on kahtlemata seotud eraldatusega üldisemas ja filosoofilises mõttes, olles niihästi selle põhjustajaid kui selle tulem. Vahepealne kirjasõnaajastu oli ühtlasi eraldatuseajastu või õigemini üks selle avaldumisvorme. Aga sõna ise kui niisugune ei pruugi tingimata eraldumist tähendada. Näeme ju tänapäeval, kuidas seesama sõna võimaldab ka koos olemist. Sõna on läinud uuele ringile, l o b a ringile. Tähtis on jälgida, kui tinglik, metafoorne ja ümber-kaude-ütlev mingi ajastu keel on. Mida tugevamalt on vastav aspekt esindatud, seda suurem on ka eraldatus. Seevastu kui sõna on oma esile toojaga (ütleja või klaviatuurile toksijaga) piinlikust ning (vale)häbi tundmata üks, siis pole see sõna üldsegi eraldav, vaid esmajoones ühendav. Niisugune sõna läheneb pruuskamisele ja teistele häälitsustele, mille aluseks on kehaga seotud eluavaldused. Nutitelefoniga saab tuhandepealise karja kasukast parasiite otsida. Tänapäeva suur tendents ongi see, et sõna taandub kirjutatud-vahendatud sfäärist ja liigub vahetusse üksühesesse suulisse sfääri. See, et sõna on väliselt küll kirjutatud, näiteks mobiiltelefoni sõnumina, ei tähenda, et ta oleks seda ka olemuslikult. Sõna jõuab tagasi kunagise ürgse sünkretismi rüppe, kus ta oli muusika, tantsu, visuaalkunsti ja teatriga koos. Seoses sellega on võimatu mitte märgata tantsu tähtsuse esile kerkimist uuemal ajal. Mitte eeskätt rahvatantsuna, millel on palju mitmesuguseid funktsioone, mitte ka üksiti võttes seltskonna-, võistlus- ega muu tantsuna, rääkimata juba balletist, vaid eelkõige kõikvõimalike vabavormidena, olmetantsuna, kokkukvõttes ikkagi TANTSU kui niisugusena. Tants vahendab ning väljendab kõige üldisemaid suundumusi, tehes seda vahetult. Nõnda oli see suguharutantsus lõkke umber. Ka praegu tantsivad traditsioonilise eluvisiiga inimesed väga tihti ja nad võivad väljendada tantsus peaegu kõike, mis nende igapäevaeluga seotud on (muuhulgas riiklikku iseseisvumist). Muidugi ei tantsi nad väga keerukaid asju, mille mõtet oleks raske täpselt edasi anda. Neil pole seda vajagi, sest nende elus pole sääraseid keerukusi ja tantsijad ise ei mõtle keeruliselt. Tants annab edasi tundeid, ihasid, soove. Tantsu lai levik nüüdismaailmas ei ole mingi juhus. Selle levik on ilmselgesti toimunud sõna (pean silmas täpset, artikuleeritud ja teoreetilist sõna) arvel, edu särava tööriista arvel, nagu öelnuks Settembrini. Tantsulevikuga kaasneb uusprimitiivsus ka hingeelus. Inimene väänleb ja osutab kõrile ---tähendab, tahab juua, ta väristab end ja osutab niutele -- selge pilt, mida ta vajab jne. Täpselt nagu ürgajal. Ma ei väida, et inimesed oleksid olnud vahepealsetel sajanditel väga palju keerulisemad. Aga ideaaliks oli siiski vaimse võimekuse areng ja psüühika peenendumus. Nüüd enam mitte. Vahepealsetel sajanditel lauldi akna all ja kirjutati lihvitud armastuskirju, nüüd saab hulga lihtsamalt läbi. Enese avamine on tähtsam kui enesetäiustamine. Ühes teatavas punktis saavad tants ja sotsiaalmeediad kokku. Rõõmus uushõimlus ruulib.

(M.Mutt „Kooparahvas läheb ajalukku”)

Samast "Müürilehest" ka kaks pisikest gallupivastust:

Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Raamatukogu parendav mõju ühiskonnale on väga raskesti konverteeritav bürokraatiamasina lemmikkeelde – arvudesse. Lisaks on mõju väga suure inertsiga st avaldub nii pika vinnaga, et ühes poliitilises ajaühikus – valimistsüklis – muutust tähelda eriti ei saa. Alkoholiaktsiis laekub väga kena ja konkreetse summana, alkoholi põhjustatud kahjud on aga märksa raskemini fikseeritavad, need avalduvad kaudsemalt ning hoolimata sellest, et meditsiiniekspertide hinnaguil on suurusjärk siin kümnetes kordades riigi kahjuks, on meie alkoholipoliitika ülimalt liberaalne ehk loll. Või isegi täpsemalt – inimeselikult rumal. Ometi peaks riik soosima just neid harjumusi, mis kompenseerivad inimlikke rumalusi ja nõrkusi st tegema kõik selle heaks, et ennasthävitav käitumine (alkoholi ja tubaka liigtarbimisest väheliikuva eluviisi, TV ees lösutamise ja ebatervisliku toitumseni) oleks võimalikul raske ja tülikas ning kõik, mis puudutab ülesehitavat ja elujõudu toetavat, peaks olema võimalikult hõlpsasti ligipääsetav ja käe-jala juures. Piltlikult: tee linna ainsasse tubaka- ja viinapoodi, mis asub kõrgel mäe otsas ja kuhu pääseb ainult jalgsi, peaks olema palistatud jooksuradade, spordiväljakute- ja klubidega; teler peaks asuma raamaturiiulitest labürindis jne.

Just riik peaks tegelema võimalikult pikaajaliste, põlvkondi ületavate projektidega, kompenseerima inimlikku tungi lodeva hedonismi ja carpe diem suhtumise poole. Seega riigi toetus rahvaraamatukogudele võiks olla kahtlemata märksa suurem, isegi kui see kahekordistada, oleks see protsentuaalselt häbiväärselt väike kulu riigile, mis majandab ühte maailma kõige efektiivsemat kõrgkultuuri (esikoht peaks vist olema Islandil), kultuuri, mis väga väheste „tööliste” juures suudab (veel) pakkuda omakeelset kõrgharidust jne.

Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas? 

On tabavalt öeldud, et miski ei kuulu rohkem oma aega kui ennustused tulevikust. Seda enam väga kiirete ühiskondlike muudatuste puhul. Kindlasti hakkab siin mõjutama ka hind, mis on ju paljus poliitika kujundada.
Küll aga rõhutaksin, et paljukasutatud analoogiad muusikatööstuses toimunud digirevolutsiooniga ei päde, sest muusika füüsilised kandjad (vinüülplaadisst ja magnetlindist CD ja mikrokiibini) jäävad kõik teiselepoole meelelist kontaktpunkti saatja ja vastuvõtja vahel, ega kuulajat suurt ei huvita, kuidas need elektrilised impulsid kõlarisse saavad, tema meeleelundite  jaoks ju sellest midagi ei muutu (analoogheli kummardajad on siin ebarepresentatiivne  vähemus), aga üleminek paberraamatult digiraamatule taotleb muuta just seda meelelist kontaktpunkti saatja ja vastuvõtja vahel.