Luuletus Lutsu raamatukogule

Ilmus 2013 aasta „Müürilehe” kevadnumbris.

Paberlehes oli see artikkel vormistatud nagu artikkel ikka st polnud hakitud niiviisi lõikudeks nagu käsikirjas. Ja nõnda, ühtse tekstiblokina lugedes, tundus see mulle hämmastavalt võõras, pisut seganegi (võibolla tundus mulle segane just selle võõristustunde tõttu).
Kuna hakkimine osutus nii määravalt oluliseks, pean järeldama, et olin kirjutanud luuletuse. Seega laske pausil kanda ja olge hardalt mõtlikud.

Mihkel Kunnus

Kuni su raamatukogu veel elab, elan mina ka

Tartu Linnaraamatukogule

Kindlasti pole liiga hea toon ja takt rääkida poliitikast sünnipäevaessees, mida käesolev natuke on, aga paari sõnaga seda siiski teeks (õnnitlusessees oleks poliitikast rääkimine vist juba lausa jämedus).

Kultuuriloolane Donald Sassoon kirjutab: „Aastal 1829 kirjutas üks prantsuse ajakirjanik, et töölised jooksid vähem, kui kasutaksid laenuraamatukogusid, aga mis saab siis, kui selgub, et lugemise tagajärjel osutuvad nad ühiskonna heaolu seisukohalt veelgi ohtlikumaks, kui seda on nende joomine? Kartes Prantsuse revolutsiooni mõju, suleti Viinis 1798. aastal kõik laenuraamatukogud. Keeld tühistati 1811. aastal.”

100 000 elaniku kohta meil alkoholipoode mõnikümmend korda rohkem kui Põhjamaades. 2011 aasta seisuga kulub 70 protsendil Eesti inimestest elukohast lähima alkoholimüügikohani jõudmiseks maksimaalselt kümme minutit. Aga eks see sõltub ka sammu kiirusest.

Probleeme näha on lihtne, aga põhjusi, saati lahendusi, mitte. Sest probleeme saab ihusilmaga näha, aga põhjuseid ja lahendusi näeb ainult hästi treenitud vaimusilm. Miski ei treeni vaimuilma ja seoseloomevõimet paremini kui pikkade tekstide süvenenud lugemine.

Saksa sotsiaaldemokraadid moodustasid 1906. aastal kultuuri keskkomisjoni, mis koostas nimekirja headest raamatutest, mida soovitati arvukatele sotsialistlikele töölisraamatukogudele. Juba enne Esimest Maailmasõda oli Saksamaal 1147 sellist raamatukogu. SPD kirjastus avaldas odava hinnaga sotsialistlike klassikute teoseid. Aga niisama kindel kui see, et on olemas selgelt paremad ja halvemad raamatud, väga head ja täielik rämps, on kindel, et eristada suudavad neid vähesed.
Donald Sassoon resümeerib: „Nagu tihtipeale juhtub, osutus töölisklass sotsialistidele suureks pettumuseks. Põhiosa raamatutest, mida töölised sotsialistide raamatukogudest laenasid, polnud ei sotsiaalteadusi käsitlevad köited ega filosoofilised traktaadid, vaid romaanid, seda ilmselt põhjusel, et laenutajaiks olid enamasti naised, aga ka seetõttu, et pikad tööpäevad ei ergutanud lugemist tõsisematel teemadel. Marxi ja Engelsi teoseid ei laenatud peaaegu üldse“.  

Kurblooline seegi, et valgustatud humanism osutus puust rauaks, mõisteliseks vastuoluks. Ainult pimedal ajal saab juhinduda tähistaevast su kohal ja sellalgi vaid väike eliit.

XX sajandil eredama jälje ajalukku jätnud poliitikud mõistsid ükshetk, et masse ühendavate poliitiliste suurideede indutseerimiseks ei tule mitte rahva ligipääsu raamatutele suurendada, vaid vähendada ja eriti raamatulembene osa rahvast kas maha lüüa, kinni pista või välja saata.

See idee osutus sel kohal vägagi edukaks, aga ilmnesid need asjad, mis mitte ainult poliitikas, vaid iga suurejoonelisema inimtegevuse juures ilmnevad – ootamatud kõrvalnähud, suured ootamatud kõrvalnähud.

Revolutsioonilised muudatused kasvatus- ja haridusasutustes, mida on ka mingis mõttes raamatukogud, on ühed suurimad võimalikud rahuaegsed lollused.

Ajaga ei pea tingimata kaasas käima, ja kohe kindlasti mitte käekõrval ja esimeses reas, vahel on ainumõistlik korraks aeglustada, oodata teisi järele ning vaadata pisut kaugemalt ja perspektiivis, et kuhu see poolearuline lühinägelik siis õigupoolest vänderdab.

Samuti pole mõtet rongis ekstaatiliselt hurraatades ja Edasi!-loosungeid kandes veduri poole tormata, ega see kohale jõudmist eriti kiirenda, ainult puud vilguvad akna taga kiiremini ja kellelegi või kogemata selga tormata.

Näiteks õpetatud sõber Illimar Robinson sõnastas ühe sellise võimaliku aja sihi:

Mõni rida SÕNAST. Mõtte vahendatus, selle lahutamine mõtlejast, selle võõrandamine kivitahvlile, pärgamendile või paberile on kahtlemata seotud eraldatusega üldisemas ja filosoofilises mõttes, olles niihästi selle põhjustajaid kui selle tulem. Vahepealne kirjasõnaajastu oli ühtlasi eraldatuseajastu või õigemini üks selle avaldumisvorme. Aga sõna ise kui niisugune ei pruugi tingimata eraldumist tähendada. Näeme ju tänapäeval, kuidas seesama sõna võimaldab ka koos olemist. Sõna on läinud uuele ringile, l o b a ringile. Tähtis on jälgida, kui tinglik, metafoorne ja ümber-kaude-ütlev mingi ajastu keel on. Mida tugevamalt on vastav aspekt esindatud, seda suurem on ka eraldatus. Seevastu kui sõna on oma esile toojaga (ütleja või klaviatuurile toksijaga) piinlikust ning (vale)häbi tundmata üks, siis pole see sõna üldsegi eraldav, vaid esmajoones ühendav. Niisugune sõna läheneb pruuskamisele ja teistele häälitsustele, mille aluseks on kehaga seotud eluavaldused. Nutitelefoniga saab tuhandepealise karja kasukast parasiite otsida. Tänapäeva suur tendents ongi see, et sõna taandub kirjutatud-vahendatud sfäärist ja liigub vahetusse üksühesesse suulisse sfääri. See, et sõna on väliselt küll kirjutatud, näiteks mobiiltelefoni sõnumina, ei tähenda, et ta oleks seda ka olemuslikult. Sõna jõuab tagasi kunagise ürgse sünkretismi rüppe, kus ta oli muusika, tantsu, visuaalkunsti ja teatriga koos. Seoses sellega on võimatu mitte märgata tantsu tähtsuse esile kerkimist uuemal ajal. Mitte eeskätt rahvatantsuna, millel on palju mitmesuguseid funktsioone, mitte ka üksiti võttes seltskonna-, võistlus- ega muu tantsuna, rääkimata juba balletist, vaid eelkõige kõikvõimalike vabavormidena, olmetantsuna, kokkukvõttes ikkagi TANTSU kui niisugusena. Tants vahendab ning väljendab kõige üldisemaid suundumusi, tehes seda vahetult. Nõnda oli see suguharutantsus lõkke umber. Ka praegu tantsivad traditsioonilise eluvisiiga inimesed väga tihti ja nad võivad väljendada tantsus peaegu kõike, mis nende igapäevaeluga seotud on (muuhulgas riiklikku iseseisvumist). Muidugi ei tantsi nad väga keerukaid asju, mille mõtet oleks raske täpselt edasi anda. Neil pole seda vajagi, sest nende elus pole sääraseid keerukusi ja tantsijad ise ei mõtle keeruliselt. Tants annab edasi tundeid, ihasid, soove. Tantsu lai levik nüüdismaailmas ei ole mingi juhus. Selle levik on ilmselgesti toimunud sõna (pean silmas täpset, artikuleeritud ja teoreetilist sõna) arvel, edu särava tööriista arvel, nagu öelnuks Settembrini. Tantsulevikuga kaasneb uusprimitiivsus ka hingeelus. Inimene väänleb ja osutab kõrile ---tähendab, tahab juua, ta väristab end ja osutab niutele -- selge pilt, mida ta vajab jne. Täpselt nagu ürgajal. Ma ei väida, et inimesed oleksid olnud vahepealsetel sajanditel väga palju keerulisemad. Aga ideaaliks oli siiski vaimse võimekuse areng ja psüühika peenendumus. Nüüd enam mitte. Vahepealsetel sajanditel lauldi akna all ja kirjutati lihvitud armastuskirju, nüüd saab hulga lihtsamalt läbi. Enese avamine on tähtsam kui enesetäiustamine. Ühes teatavas punktis saavad tants ja sotsiaalmeediad kokku. Rõõmus uushõimlus ruulib.

(M.Mutt „Kooparahvas läheb ajalukku”)

Samast "Müürilehest" ka kaks pisikest gallupivastust:

Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Raamatukogu parendav mõju ühiskonnale on väga raskesti konverteeritav bürokraatiamasina lemmikkeelde – arvudesse. Lisaks on mõju väga suure inertsiga st avaldub nii pika vinnaga, et ühes poliitilises ajaühikus – valimistsüklis – muutust tähelda eriti ei saa. Alkoholiaktsiis laekub väga kena ja konkreetse summana, alkoholi põhjustatud kahjud on aga märksa raskemini fikseeritavad, need avalduvad kaudsemalt ning hoolimata sellest, et meditsiiniekspertide hinnaguil on suurusjärk siin kümnetes kordades riigi kahjuks, on meie alkoholipoliitika ülimalt liberaalne ehk loll. Või isegi täpsemalt – inimeselikult rumal. Ometi peaks riik soosima just neid harjumusi, mis kompenseerivad inimlikke rumalusi ja nõrkusi st tegema kõik selle heaks, et ennasthävitav käitumine (alkoholi ja tubaka liigtarbimisest väheliikuva eluviisi, TV ees lösutamise ja ebatervisliku toitumseni) oleks võimalikul raske ja tülikas ning kõik, mis puudutab ülesehitavat ja elujõudu toetavat, peaks olema võimalikult hõlpsasti ligipääsetav ja käe-jala juures. Piltlikult: tee linna ainsasse tubaka- ja viinapoodi, mis asub kõrgel mäe otsas ja kuhu pääseb ainult jalgsi, peaks olema palistatud jooksuradade, spordiväljakute- ja klubidega; teler peaks asuma raamaturiiulitest labürindis jne.

Just riik peaks tegelema võimalikult pikaajaliste, põlvkondi ületavate projektidega, kompenseerima inimlikku tungi lodeva hedonismi ja carpe diem suhtumise poole. Seega riigi toetus rahvaraamatukogudele võiks olla kahtlemata märksa suurem, isegi kui see kahekordistada, oleks see protsentuaalselt häbiväärselt väike kulu riigile, mis majandab ühte maailma kõige efektiivsemat kõrgkultuuri (esikoht peaks vist olema Islandil), kultuuri, mis väga väheste „tööliste” juures suudab (veel) pakkuda omakeelset kõrgharidust jne.

Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas? 

On tabavalt öeldud, et miski ei kuulu rohkem oma aega kui ennustused tulevikust. Seda enam väga kiirete ühiskondlike muudatuste puhul. Kindlasti hakkab siin mõjutama ka hind, mis on ju paljus poliitika kujundada.
Küll aga rõhutaksin, et paljukasutatud analoogiad muusikatööstuses toimunud digirevolutsiooniga ei päde, sest muusika füüsilised kandjad (vinüülplaadisst ja magnetlindist CD ja mikrokiibini) jäävad kõik teiselepoole meelelist kontaktpunkti saatja ja vastuvõtja vahel, ega kuulajat suurt ei huvita, kuidas need elektrilised impulsid kõlarisse saavad, tema meeleelundite  jaoks ju sellest midagi ei muutu (analoogheli kummardajad on siin ebarepresentatiivne  vähemus), aga üleminek paberraamatult digiraamatule taotleb muuta just seda meelelist kontaktpunkti saatja ja vastuvõtja vahel.