Ilmus Sirbis
28.08.2014 üsna täpselt poole lühemana.
Kurjade vaimude jaam
Mihkel Kunnus
Elo-Maria Roots, Vaimude
jaam. Toimetanud Tiia Penjam. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev,
2013. 478 lk.
Tartu Linnaraamatukogust paluti mul teha ettekanne Elo-Maria
Rootsi raamatust „Vaimude jaam”. Nõustusin olemata raamatut lugenud, osalt
seetõttu, et olin kohanud paari huvi äratavat arvustust „
Sirbis” ja „
ÕpetajateLehes” ja et
raamat oli saanud Eduard Vilde nimelise auhinna. Pooletuhande leheküljeline
raamat on pühendatud „Emale, kes lubas mul sageli koolist koju jääda, et ma
saaksin enda arendamisega tegeleda”. Juba teisel leheküljel ilmneb
inspireerijana Pink Floydi muusikavideo „
Another Brick In The Wall”. Veel paar lehte ja mul oli
täiesti selge, millest ja kuidas selles raamatus jutt. Amerikanistlikult
väljendudes: Holden Caulfield kohtub Rousseauga. Lubatud pooletunniseks
ettekandeks oleks sellega materjali rohkem kui küll. Aga ma (lähi)lugesin
siiski terve raamatu läbi, tehes hoolega märkmeid ja surudes endas alla püsivat
vastumeelsust. Ma ei praali siin lihtsalt oma töökusega, vaid, ütlen seda õela
mõnuga: ma loobusin Oma Tõelisest Tahtest kohustunde tõttu. Nii öelnuna olen
ühtlasi üldjoontes visandanud raamatus esindatud ideoloogia antiteesi ja
suurima patu indiviidi tasandil.
Raamatu lugemine oli tüütu osalt just eetõttu, et kogu sisu
oli täielikult ette ennustatav, juba esimeste lehekülgedega oli arusaadav,
millisele ideoloogiale siin kiidulaulu esitatakse – solistiks on pahempoolne
revolutsionäär, nihilistlik sotsialist dostojevskilikus mõttes. Nii võiski
ettekannet alustada tõdemusega, et sellele teosele on kirjutatud adekvaatne,
detailne ja põrmustav kriitika umbes 150 aastat tagasi.
Sotsioloogilised mudelid võimaldavad teha teatud ennustusi,
mis annavad ühelt poolt tunnetuslikku rahuldust ja tõstavad reageerimisvõimet,
teisalt on nende ilmingutega kokku puutumises midagi kõhedaks võtvat ja
võõritavat. Näiteks on loogiline, et üldise poliitkorrektsuse ajastul peavad
esile kerkima karakterid, kes sellele teravalt vastanduvad ja nõuavad kangekaelselt
„neegerdamist”, kiire usuline liberaliseerumine soodustab fundamentalisme jne.
Ometi on nende esindajatega kokku puutumine elulises konkreetsuses
võõristusttekitav, sest nende inimeste liiga täpne „allumine teoreetilistele
ettekirjutusele” mõjub kuidagi dehumaniseerivat – kohates natsi humaansuse
peavoolus sa ei kohtagi nagu inimest oma valikutega, vaid pigem nagu loodusnähtust..
Raamatu sündmustiku lühikokkuvõte oleks järgmine: pealinna
eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb inkognito maagümnaasiumisse ja algatab
sealt ülemaailmse haridusrevolutsiooni.
Ideelise tasandi kokkuvõtte ja kriitika saaks küllalt
ammendavalt anda kahe järgmise tsitaadiga:
„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine;
inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks,
ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest
juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes
laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud
majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole
kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku
maailmaparandaja puhul.“Ilmar Vene „Trotsija. Katse mõista Uku Masingut“]
„Kõik nihilistid on sotsialistid. Sotsialism (eriti vene
variant) nõuab nimelt kõigi sidemete läbilõikamist. Nad on ju täiesti kindlad,
et nad rajavad tabula rasa kohale sedamaid paradiisi. Fourier oli ju
veendunud, et niipea kui üks falansteer on rajatud, kattub terve maakera kohe
falansteeridega; need on tema sõnad. Ja meie Tšernõševski kõneles ikka, et tarvitseb
tal veerand tundigi rahvaga rääkida, kui ta pöörab nad jalamaid sotsialismi.
Meie omadel aga, venelastel — vaestel kaitsetutel poistel ja tüdrukutel, on
veel oma igavesti püsiv põhipunkt, millele sotsialism veel kaua tugineb, nimelt
nende südamete puhtus ja heategude vaimustus. Sulisid ja paharette on nende
seas tohutu hulk. Aga kõik need gümnasistid ja üliõpilased, keda ma olen nii
palju näinud, on nii puhtalt, nii ennastsalgavalt au, tõe ja tõelise kasu nimel
nihilistiks hakanud! Nad on ju kaitsetud nende lolluste vastu ja aktsepteerivad
neid kui täiusetippu.”Dostojevski M. N. Katkovile, 1866]
Dostojevski tsitaat on iseärnis täpne. Tõepoolest,
peategelane katkestab kõik sidemed (rõhutab, et ta on täiesti eraldiseisev
indiviid, ei tädil ega isal pole õigust tema pärast muretseda, tema eest
vastutada jne); arvab, et kui kogu kultuuriline etteantus puruks peksta, siis
kerkib loomulikkusest ehk tabula rasa’st
paradiis; tema algatatud edukas revolutsioon (falantseer) süütab samalaadsed
nähted kõikjal üle maa (esimesena järgneb Pariis, siis Brasiilia); „veerandtunnise”
kõnega pöörab ta rahva sotsialismi (groteskseim näide on see, et 30-aastase
staažiga keemiaõpetaja loeb läbi peategelase manifesti, kuulab ta kõnet, saab
äkki „valgustunuks” ja läheb süütab seejärel haridusministeeriumi!);
tugipunktiks on aiva südamete puhtus ja heategude vaimustus.
Olgu ka öeldud, et kui teoreetikud, kes autoris positiivselt
vastu kajavad, on enamjaolt teoses nimeliselt esile tõstetud (erilisemal kohal
on Ivan Illich teosega „Deschooling Society”), siis Rousseaud nende hulgas
pole. Loomulikult saab iga ideestiku viitestada mitme erineva komplekti
autoritega, ent Rousseau tundub siin kuidagi eriliselt sobiv (või siis
vastupidi – eriliselt mittesobiv, kuna tema lähem tundmine teeks nii
järjekindla matkimise piinlikuks).
Näiteks viidatakse taoismile: „Hiina vana õpetuse taoismi kohaselt on nii, et
mida rohkem reegleid tehakse, seda rohkem kurjategijaid see sünnitab. Usaldada
tuleb loodust inimeses, sest loodusel on
alati tung kasvada ja areneda. Kõik halb sünnib looduse loomuliku
kulgemise takistamisest”(lk 307).
Arusaadavalt on sel juhul igasugune kulturiseerimine kurjast, sest loodus pole
andnud meile ei pükse jalga ega sulge pihku. Inimene ei sünni kirjaoskajana,
liigilises mõõtkavas on tegu ülimalt hilise ja puhtkultuurilise leiutisega,
mille püsimist peab iga põlvkond vaevaga taastootma. Ja kui kõik halb sünnib looduse loomuliku kulgemise
takistamisest, siis on selge, et tuleb hävitada looduse piiramise ehk kulturiseerimise
peamine institutsioon – kool. Õilsateks metslasteks, kes näitena tuuakse, on
semaid (lk 345)(arooniaks tordil on tõik, et semaid elavad puuotsa ehitatud
onnides). Ja tõesti-tõesti! – neil puuduvadki tsivilisatsioonipahed! Ei nühi
nende lapsukesed aastast aastasse koolipinki ja näe! – pole neil bemmidega
rallivaid rullnokki, ülekaalulisust, sünteetilisi narkootikume ja masstarbimist!
Vot, milline seesmine areng! Tõesti, nad on suurepärane eeskuju, reformigem oma
koolid nende kasvatusmeetodite järgi...
„Vaimude jaama” põhipaatos (koolisüsteemi kohta) on
kokkuvõetav sama lausega, millesse koondab Ilmar Vene Rousseau õpetuse
lihtsaimal kujul: „Kõik senine on läbinisti võlts, see tuleb kaotada, et oleks
võimalik pöörduda tagasi esialgse täiuse juurde”„Tuuled Vahemere hüperboreas”,.
Elo-Maria Roots kinnitab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad
on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata.”„Pere ja Kodu”, juuni 2014]
Tabavuse tõttu väärib ära toomist ka Vene kommentaar:
„Selline hoiak on püsinud tänini ja päris kindlasti jätkab ta oma võidukäiku ka
homme. Kõik vabaduse poole püüdlejad, anarhistid ja punkarid ja igasugu muid
nimesid kandvad rühmitused on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on
väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik
põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks
Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest”[samas].
Eneserefleksioon mõjub teadupärast siirusele õige
hävitavalt, aga sellega siin liialdatud pole, miska on sotsialismi- ja
revolutsioonivastastele relvad üsna kergelt kätte antud. Pole kahtlust, et
autor on tõepoolest raamatus jutlustatava ideoloogia taga. Seda on ta ise
tunnistanud nii sotsiaal- kui muidumeedias„Pere ja Kodu”, juuni 2014.
Nii ongi, et teos võtab õlemehe staatuse mitmetelt tüüp-pattudelt,
milles vasakrevolutsionääre tihti süüdistatakse, näiteks:
a) armastab rõhutuid, mitte inimesi;
b) tema headus on jagada laiali võõrast raha;
c) ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks;
d) revolutsionääri „odav suuremeelsus”: temalt on Hea Tahe,
teistelt olgu kõik muu.
Armastab rõhutuid,
mitte inimesi
Seda punkti on hea vaadata laiendavalt koolikiusamise
kontekstis. Peategelane Helen võtab enda mentorluse ja hoole alla väga
närustest oludest pärit algklassiõpilase, püüab teda aidata palju aga saab,
kaitseb võimaluste piires kiusajate eest jne. Samuti on tema kirjutatud „21.
sajandi kooli manifestis” sees punkt, mis ütleb: „Põhiseadus ütleb, et igaühel
on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning kedagi ei tohi julmalt või alandavalt
kohelda.[...] Iga väiksemagi
koolivägivalla juhtumiga tuleb põhjalikult tegeleda, kaasates lapsevanemad,
õpetajad, direktori, psühholoogi, sotsiaaltöötajad ja politsei” (lk 265).
Tüdruk, kelle kaitseks Helen välja astub, on tõeliselt
alandatud ja solvatud – joodikust isa, jõuetu ema, äärmine vaesus. Iroonia on
selles, et samas on Helen ise lausa sadistlik koolikiusaja. Kui ilmneb, et tema
silmarõõmust julgeb unistada mõni heal sotsiaalsel järjel kooliõde, siis
unustatakse see manifesti punkt täielikult ja psühholoogiline vägivald puhkeb
elujõuliselt õide (pean tunnistama, et lähivaated naiselikule bitchimisele olid mulle kõige
huvitavamad-uudsemad). Samale isasele konkureerides allajäänud suguõe kõige
hellematel kohtadel talludes tunnistab Helen: „Täitsa mõnus oli ennast välja
elada” (lk 334). Tüdrukutevahelise koolivägivalla analüüsimiseks sobib see
raamat küllalt hästi, sest see on selgelt olemas, aga kõrvalteemana st nagu
päriskooliski. Näiteks juba raamatu alguses murrab Helen vastleitud sõpradega
sisse tibi Gerli tuppa ja huulepulgaga kirjutatakse peeglile, et mis tunne on
teada, et sinu toas on olnud võõras (lk
29).
See võib olla aga vähemalt osaliselt seotud aspektiga, mis
selle raamatu puhul väärib kindlasti eraldi tähelepanu, nimelt selle ülimalt
pinnapealne feminism käsikäes selge meesšovinismiga. Kuigi võib leida
feministlikke loosungeid nagu: „Taipasin, et naisi nähakse ühiskonnas ikka veel
meestest sõltuvana. Isegi kui olin täiesti iseseisev ja omaenda tõekspidamiste
eest võitlesin, arvasid paljud, et kõige taga on vanemad mehed ja nende
kahtlane mõju. Mingi noor tüdruk ei saa ju oma peaga mõelda ja veel vähem saab
ta süsteemi vastu mässata!”(lk 436), siis raamatu fiktsionaalse maailma on
kujundanud ikka meesšovinist. Väike iroonia on ka selles, et eeltoodud tsitaat
vastab suuresti tõele: Heleni suureks toeks ja ühtlasi raamatu positiivseimaks
tegelaseks oli õpetaja Elmar, leebe erudiit, kes pistis Helenile olulisimaid
teoseid pihku (sh Illichi „Deschooling Society”) ja rääkis ka ideaalkoolist
Summerhillis. Kui Elmar sureb, siis käib Heleni peas järgmine monoloog: „Tänu
Elmarile olingi kooliteemaga sellesse punkti jõudnud, kus olin. Mõistsin sel
hetkel, et mina ei olnud kunagi juht olnud, tegelik juht oli Elmar. Tema andis
mu aktsioonile sisu ja mõtte. Aga teda enam polnud. Mitte keegi ei näinud
haridussüsteemi nii geniaalse pilguga kui tema. Elmar oli tark ja hea, ta oli
minu Õpetaja” ja Helen resümeerib: „Kõik on läbi. Ilma Elmarita pole millelgi
mõtet” (lk 366).
Õnneks on seal teine naiselikust jõuetusest päästev mees –
Fred –, kes revolutsionääritari taas jalgele tõstab ja teda jätkama veenab ja
igati tuge ja selgroogu pakub.
Kõnekas on ka tõik, et pärast ümberkehastumist presidendi
tütrest tavagümnaasiumi õpilaseks, nägi Helen peeglis „mingit rohelise
nokkmütsi, ketside ja laigulise dressikaga poisstüdrukut” (lk 10), tähendab, ta
aktiivsus algas oma naiselikkuse sümboolse hülgamisega. Samuti suhtutakse kõige
vaenulikumalt rõhutatult naiselikesse klassiõdedesse – need on nõmedad tibid,
kes väärivad ainult põlgust, ning neid esitatakse selgelt karikeerituna. Kõige
positiivsemad tegelased on raamatus mehed – õpetaja Elmar, Fred, isa. Nad
kehastavad puhast positiivsust (eelkõige mõistvus, (elu)tarkus, toetavus,
tasakaalukus jne). Positiivseim naissooline on vahest meheliku hüüdnimega
poisstüdrukust sõbranna Mäx, aga temaga on ikka tülliminekuid ja solvumisi ka (naiselik
tunnetestiihia, teadagi). Kõige nõmedamad ja puudulikumad inimesed on aga
naised, eesotsas puhast kurjust ja irratsionaalset türanlikkust kehastava naisõpetaja
Mülleriga.
Ideoloogiline
positsioneeritus tuleb hästi välja ka siis, kui vaadata, millistele tegelastele
antakse nende isiksust dramatiseeriv biograafia. Markantseim näide on Fred,
kelle CV on esmapilgul lihtsalt kohutav: ilma hariduseta, endisest murdvargast
ja politseitapjast eksvang, kes teeb juhuslikke lihttöid (stabiilsemalt kaevab
haudu). Ometi näidatakse just tema puhul, et inimene on alati enamat, kui
esmapilgul paistab, tema motiivistik ja kujunemislugu palistatakse pisarate ja
suurte draamadega, ülikurvast armuloost sügavalt läbitunnetatud pöördumiseni
budismi. Samas kuri ja kiuslik naisõpetaja Müller on igasuguse kujunemisloota,
ta on lihtsalt komplekt vastikuid omadusi nüüd ja praegu. See kehtib
õpetajaskonna kohta üldiselt. Representatiivse näite õpetajatele omistatavast
inimlikkuse määrast võib leida järgmisest kirjeldusest: „Ta oli lühikest kasvu
ja masajas, range potisoengu ja suurte prillidega tädi – nagu maakooli
reaalaineõpetajate koondkuju. Kui kõik maakoolide reaalaineõpsid kokku panna ja
keskmine arvutada, tuleks välja ilmselt midagi väga sarnast õpetaja Valve
Väljatagaga”(lk 59). Samuti on mendid lihtsalt mendid ning inimese staatust ei
vääri ka ametnikud ja liiga naiselikud kooliõed. Kuigi Helen enamike inimeste
kujunemisloost midagi ei hooli ja lahterdab nad ülimalt pinnapealselt, on ta
ise vägagi varmas karjatama: „Mida kuradit te üldse mu elust teate?”(lk 125).
Aga see kõik on muidugi vaadeldav nooruse loomuliku egotsentrismi realistliku
kujutamisena.
Tema headus on jagada
laiali võõrast raha
Kui Helen hakkab koos teiste õpilastega koostama 21. sajandi
kooli manifesti, siis saavad nad ka paberile „kõige tähtsama põhimõtte: igal
inimesel on õigus olla vaba, see tähendab, otsustada ise oma elu ja tegevuse
üle”(lk 253).
Dostojevski kommenteerib seda Prantsuse Revolutsiooni suurväärtust
järgmiselt: „Mis on liberté? Vabadus.
Missugune vabadus? Ühesugune vabadus kõigile teha seaduse piires kõike, mida
tahetakse. Millal võib teha, mida tahetakse? Kui sul on miljon. Kas vabadus
annab igaühele miljoni? Ei! Mis on inimene ilma miljonita? Inimene ilma
miljonita ei ole see, kes teeb seda, mida ta tahab, vaid see, kellega tehakse
kõike, mida tahetakse.”Dostojevski „Talviseid märkmeid suviseist muljeist”]
See ebaesteetiline nüansike, lausa solvavalt ebaidealistlik
miljoniprobleemike on Heleni puhul lahendatud tõelise teismelise-elegantsiga:
issi on miljonär, issi annab. Ja issi annabki, sest issi on mõistev ja hea.
Mis puutub rahakotti, siis on Helen ja tema miljonärist papa
üks isik (Helen on mõistagi ainult kulutaja rollis), mis puudutab aga
tegutsemisvabadust, siis rangelt erinevad ja täiesti sõltumatud. Kui
ajakirjanik küsib Heleni kommentaari isa tagasiastumise kohta (Heleni
korraldatud miiting väljus kontrolli alt), siis Helen selgitab, et peab seda
„nõmedaks ja ebavajalikuks”, sest „mina ja mu isa oleme eri inimesed” (lk 435),
kui aga Helenil tekib õilis plaan maksta kinni Fredi reis Tiibetisse ja Mäxi
sõit Inglismaale Summerhilli, siis ütleb ta isale: „Sa oled miljonär, see raha
ei tee meid kumbagi vaesemaks” (lk
441, minu rõhutus – M.K. ). Briljantne!
Ta ei taha saada
vabaks, vaid orjapidajaks
Nn positiivse programmi kohta kehtib täieliselt ütlus, et
kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale detailidega tüli ei pea tegema.
„Nägin vaimusilmas sellist kooli: suur
ja avatud maja, kus kõik on vabad ja tegutsevad nii, nagu neile sobib,”
kirjeldab Helen: „Minu meelest oleks normaalne, kui kool oleks näiteks nagu
suur raamatukogu või labor, kus kõik võivad vabalt oma aega sisustada. Õpetajad
on lihtsalt olemas, kui vaja”(lk 306). Kui liigutav! Õpetajad on lihtsalt
olemas, kui neid vaja! Küllap saaks neid kellukese helistamisega kutsuda...
Õpilased uitavad mõnusalt ja jõude hiiglaslikus raamatukogus või laboris ja
neid teenindavad vajadusel lahked ja kuulekad õpetajad! Tõesti liigutav! Küllap
jookseks kellukese helina peale kohale ka lahke sööklatädi kandikuga... Selline
on siis Heleni/autori arusaam vabadusest, mida pole võimusuhetega mürgitatud.
Siin tuleks korraks
tagasi pöörduda russoistliku pärispatueituseni, mille Roots sõnastab: „Lastele
ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata
või mittepiirata”. Jälle hajub va vabadus õhku nii pea kui natukenegi
detailidesse laskuda.
Kui jätame korraks kõrvale teenindava personali motivatsiooni,
siis de facto lapsel on teenijad ja
orjad; sõna otseses mõttes pistetakse talle toit suhu ja pühitakse pee puhtaks
ja lapsuke ei pea seda kuidagi välja teenima, nõudmisest piisab täiesti. See
ongi see vabana sündimine. Sünnitakse aadellikesse oludesse, kust
täiskasvamisega peaks ise väljuma. Helen ei pane ju ka tähele, et ta ei pea end
ülal pidama, et teda pidevalt teenindatakse ja et ta olmemuresid lahendavad
püsivalt teised inimesed – ema, isa, tädi.
Pärispatu kõige ilmalikum selgitus olekski viide Maslow
püramiidile. Nälg ei ole sotsiaalne konstruktsioon, kiim ei ole ideoloogia,
eks.
Helen arvab, et kõik see inimlik maailm oma
institutsioonidega on eelnavate põlvkondade võimurite loodud uute inimeste kaasasündinud
vabaduse piiramiseks („kool on vangla analoog, sest see võtab inimeselt
vabaduse tema tahte vastaselt” (lk 56), ollakse „põhimõtteliselt koolikohustuse
vastu” (lk 258)), mitte samm-sammult, põlvkond põlvkonnalt ehitatud
tugistruktuurid inimese kaasasündinud vajadustesüsteemiga toime tulemiseks.
Helen on nagu sant, kes arvab, et kargud on ta lombakuse põhjus.
Hannah Arendtil on tuline õigus, kui ütleb, et on suur
eksitus arvata, et lapsepõlv on eraldiseisev maailm, miski, mis tuleb lastele
jätta. Lapsepõlv on (inimesel nagu igal teisel liigil) ettevalmistus
täiskasvanueaks ja seega peavad reegilid koolis muutuma vanuseastme kasvades
üha sarnasemaks täiskasvanumaailma reeglitele. Ja
Rootsile tuletaks meelde, et seisusevabas ühiskonnas peab iga inimene ise
endale ninaesise muretsema ning täiskasvanumaailm ei ole selline jõude-eluline
uitamine, kus teenindajad on alati olemas kui neid vaja. Selline inimene ei
taha saada vabaks ehk saada täiskasvanuks. Ta tahab jääda lapseks ehk jääda
teenindatavaks.Ta ei taha saada vabaks, ta tahab jääda orjapidajaks. Issi maksab.
Temalt on Hea Tahe,
teistelt olgu kõik muu
Selleks, et kõige üldisemas mõttes midagi reaalselt teha, on
vaja ainelisi ressursse (raha), vaimseid ressursse ja oskusi (know-how) ja tahtmist seda teha.
Idealistlik revolutsionäär arvab ikka, et sellest komplektist on puudu õige
tahe, hea tahe, täpsemini – just tema hea tahe. Nii usub ka Helen, et „parima
tahtmise korral saaks kõike teha” (lk 307). Sellest pole midagi, et sa oled
vaene (ainelise võimeta) ja loll(vaimse võimeta), tahtmisest piisab, ühiskonnas
on tööjaotus ju. Puud on kokku kuhjatud, süütevedelik valatud, tikutoos vedeleb
kõrval, aga oh oleks vaid keegi, kes tikku tõmbaks!
Dostojevski kirjutab jutustuses „Tasane”: „[Noorte]
suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast,
et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda
„olemasolu esimesi muljeid”, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav
suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda — ka see on odav, sest et siin on
ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk — kirglikult ihatakse ilu! Ei, te
võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse
vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav
inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam
kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? — proovige kord seda
vägitegu! — ei, te keeldute!“
Helen kangelastegu on mõistagi imeodav. Ei kätke see aastaid
kestvat pingutust või impersonaalsuseni väikse killukese panustamist mõnda
hiiglaslikku kollektiivi. Ta saavutab väikse protestiponnistuse ja paari
idealistliku loosungiga tohutu au, lausa rahvusvahelise superstaaristaatuse.
Uudistes raporteerib prantsuse protestija „säravi silmil: „Kõik nagu järsku
ärkasid! See läks väga kiiresti. Alguses me ei uskunud, et rahvas nii ruttu
kaasa tuleb. Me täname Eesti sündmuste eestvedajat ja toetame teda.””(lk 417)
Oli vaja pelgalt tema jumaliku individuaalsuse tahet ja kõik järsku ärkavad ja maailm paraneb
väga kiiresti ...
P.S. Raamat on ka heaks näiteks sellest, kuidas indiviidi
vabaduse tõstmine ülimaks väärtuseks („„Inimese tahe on püha,” teatas ta
veendunult”(lk 239)) hävitab igasuguse vendluse ja solidaarsuse, ohvrimeelsuse
ja armastuse st selle, mis üldse Helenile annab ainelise vabaduse – isa ja tädi
ennastsalgava hoole.