See tekst ilmus vana hea „Sirbi” viimases numbris (
14.11.2013).
Ja see revolutsioonimäsu mõjus nagu uni st nagu katkestus teadvuses, mis
eraldab eilse tänase pidevusest. Seega see ilmus vähemasti minu jaoks justkui
möödunud ajaloosündmus.
Pisut polemiseerin siin autoripositsiooniga, empiirilise
autori ja minajutustaja samastamisest ja samastamatusest. Aga kohtasin nii
kapitaalset möödalugemist, et tundsin pedagoogi igipõlist ahastust kontroll- ja
eksamitööde parandamisel.
Kirjanik ja kriitik (!) Reet Kudu suudab ilmutada sellist funktsionaalse
kirjaoskuse puudumist, et pedagoogipisar tuleb silma,
tsiteerin:
„ikka sessamas Kenderi-eelses "Sirbis" jagas
Mihkel Kunnus muljeid iseendagi eraelust, kuidas ta olla töötanud paar aastat
tagasi klienditeenindajana Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru
Keskuses, kus ta olevat vaid kuus kuud vastu pidanud, sest "kõik see
naeratamine ülesöönud ja üleslöödud" ostjatele ehk
"lihtinimestele" väsitas. Lisaks julgenud boss teda ja teisi
saianäppajatele häbistada kui "nahaalseid kratte". Solvatud saiavaras
ähvardas kultuurilehe kaudu, et "päkapikud on igal pool ja jõuluvanale
teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab ka nahaalseid luuletusi kirjutada)"”.
Ei samastata mitte luuletuse minategelane empiirilise autoriga, vaid
empiiriline kriitik tsiteeritava luuletuse minategelasega – vot, see on otselugemine!
Üpris huumoritajuta otselugemist ja kihilisusepimedust harrastab ka Kätlin
Kaldmaa, kes kirjutab „Loomingus” (XII.2013) alloleva tekstiga suhestudes Liina
Tammiste luulekogust. Seal sisalduvad otsesõnu kõik klišeed, millega siin
otsesõnaliselt polemiseerin.
Nt „Žanridega on kaasaja kirjanduses just nii, nagu on. Kui
inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on, kui ütleb, et
kirjutas romaani, siis nii see ka on” (lk 1706) ja siis veel: „Võtkem arutelu
aluseks kriitika algtõde, et luuletuse mina ja autori mina ei ole üks ja sama
isik”.
Igatahes ühe oma tõe vastu Kaldmaa eksib. Sest ma kuulutan
oma teksi kohe alguses luuletuseks ja „kui inimene ütleb, et ta kirjutas
luuletuse, siis nii see ka on”, eks, ent hiljem Kaldmaa vaidleks justkui Mihkel
Kunnusega, tähendab, eksib kriitika algtõe vastu, daah!
Aga, et pedagoogianaloogia oleks täielik, siis tuleb
tunnistada, et oli ka vähemasti üks õpilane (loe: lugeja, suhestuja) tänu millistele võib ikka klassi ette minna, selline, kes sai aru ja oli
võimeline kaasa rääkima (ja lausa edasi arendama, parandama, täiustama) – Hasso
Krull „Vikerkaares”
12.2013.
Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut
värskema luule asjus.
Kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumiga, siis on
väga ootuspärane, et need annavad mingeid ristandeid, näiteks lause-eelses
vormis kirja pandud minajutustusi.
Mihkel Kunnus
*
Proloogselt kinnitan, et ajastuvaimulikel oludel on
kujunenud nõnda, et luulet ja mitte-luulet võib eristada ainult nürimeelne ja
passeistlik võimukehtestaja (eeldatavasti isane) ning mitte ühelgi
institutsioonil ei ole, tähendab, ei tohi olla võimu määratleda, kes on
kunstnik ja kes mitte, sest see on, tähendab, tohib olla ainult iga inimese
enda deklareerida. Seega teatan järgneva teksti preventiivseks kaitseks, et
selle näol on tegu luulega, vormiuuenduslikult artikuleeritud kaebehüüuga mu
murtud tiivaga hingelinnult (albatross). Selle valu ehedus on nende sõnade
autentsuse garantii ja tõesuse viimne instants. Empaatiatu võib mind mitte
mõista, kuri ja amoraalne isegi arvustada, aga mu öeldut ei saa ümber lükata,
ega isegi vaidlustada. Kui esseistika isa Montaigne ütles „mina”, siis tähendas
see pisendust, alandlikku auku lauses, mis imes sellest igasuguse
autoriteetsusepretensiooni, ent minu hingevalu mina on Arhcimedese punkt
(naba), millele toetudes võin nihutada paigast Maa. Sinu ka.
1.
Olen ikka pidanud luulet sõnakunsti kõrgeimaks
avaldumisvormiks (romaanis ja esseistikas domineerib vaim). Seda võiks võtta
isegi defineerivana, kui selline aristokraatlik määratlus poleks
demokraatlik-bürokraatlikul ajastul kõlbmatuseni düsfunktsionaalne. Ka
wikipedia on üsna arglik: „Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne,
kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline
liigendus, rütmil rajanev struktuur”. Teadagi, mis häda on nende
selgepiiriliste määratlustega – need on alati liiga prokrusteslikud ja paljud
loovisikud on teinud neist välja murdmisest kui mitte eesmärgi iseeneses, siis
vähemasti advokaatliku meelelahutuse. Kuna mul isiklikult pole olnud vajadust
luulet formaalselt defineerida, näiteks teha akadeemilises või avalikus sfääris
eristust luule ja mitte-luule vahel, siis olen püsinud vaikiva eelduse juures,
et poeet on see, kes valdab sõna paremini kui mittepoeet, et sõna „poeet”
tähistab keelevaldamise meistriklassi ja luule on keelekasutus, mis ületab osavuselt ja keerukuselt
tavapärase, proosaliku keelekasutuse.
2.
Liina Tammiste debüütkogu „Refresh” esitlusel (Tartus 22. X
2013) tabas mind mitu ahhaa-elamust, millele söandan oletada mõningat
kultuurikriitilist kaalu. Kui Tammiste käest küsiti, kuidas ja miks ta
luuletama hakkas, siis ta vastas umbes nii et „tundsin, et mul on mingi mõte,
aga lause on nii keeruline ja siis veel need komad”. Ma ei taha siin autorit
kuidagi pisendada või halba valgusesse jätta, see on praegu mälu järgi ja lõdvalt
tsiteeritud, kus juures tuleb kindlasti rõhutada, et suulises vestluses,
iseärnis sellises pingevabas ja lõbusas meelolus nagu sellel esitlusel, me
väljendumegi väga lihtsakoeliselt ja vabalt (hiljem ta selgitas mulle, et ta
tsiteerinud oma lugejaid, kellele komadega tekst kippus üle jõu käima). See
„ülestunnistus” nihutas mul toona pusletükid paika ja osalt vist seetõttu, et
teiste noorte õppejõududega (sealhulgas TÜ humanitaaralade omadega!) isekeskis
tudengite funktsionaalse kirjaoskuse üle arutledes olin tihti kasutanud
kirumisi fraasi „paljude jaoks on lause juba liiga keeruline struktuuriüksus”.
Oletasime, et osalt on see seotud sotsiaalmeedia ja kergeklahvilise klaviatuuri
laialdase levikuga, sest suurt trükikiirust lubav klaviatuur on tehnoloogia,
mis võimaldab peas valitseva assotsiatsioonipuntra üsna vahetult tähejadaks
taguda. Ning õigest klahvist mööda toksamine on tohutu allikas sõnanaljadele,
aiva trüki, köida ja pista saamaturiiulisse.
Muidugi ei pea ma sellist luulet keelelise lodevuse eestvedajaks,
aga mitte ka järellohisejaks, pigem ikka ausaks kaasteeliseks, mis nõnda
kindlasti oma kompanjone kõnetada võib. (:)kivisildnikule teeks siin hoiatuse –
luuletamine ei päästa loomastumisest, ka loomad luuletavad, otsi viiendat
kolonni!
3.
Siinkohal teeksingi järgmise üldistuse: kui
traditsiooniliselt on luule tähendanud keelekasutust, mis on rohkem
struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne (ropendamisi: poeetilises
diskursuses semantiseertitakse keele formaalseid, grammatilisi ja süntagmaatilisi
elemente, poeetiline
funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt
kombinatsiooni teljele jne), teisisõnu, luules on keelekasutus olnud
traditsiooniliselt keerulisem ja komplitseeritum kui proosas, siis nüüdne
vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem
kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst, teisisõnu, kui luuletaja oli varem
selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt
korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna
valdaja, et ta ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause.
Reljeefselt: kui traditsioonilne luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja
ei küündi selleni.
Selles tendentsis võib kindlasti näha uue meedia mõjutusi ja
chat-kultuuri pealetungi. Ütleb ka
Tammiste, et hakkas kirjutama otse Facebooki-seinale.
4.
Siin tuleb teha mõni täpsustus. On ka öeldud, et vabavärss
on keerukam kui riimluule. See võib tõesti nii olla. Seda juhul, kui jääb alles
see tingimus, et luuletekst on keerukam ja rohkem kodeeritud kui proosatekst.
Sel juhul ei tule proosalisust ületav struktureeritus näiteks sõnade
perioodiliselt korduvast kõlast vms, vaid mõnest subtiilsemast korrastatusest,
muusikalisemast rütmistatusest, tähendusliku tasandi korduvusest või ka
struktureeritud lünklikkusest või grammatiliste korrastusmehhanismide
tähendusloovast puudumisest. Näiteks Ene Mihklesonilt (vabalt võiks olla keegi
teine) võib leida vabavärsse, mille kunstilisus on loodud just nimelt
grammatiliste elementide puudusega. Toon näiteks ühe isikliku lemmiku:
Kui sind on löödud On
sul mitu võimalust
Ellu jääda Või kõndida eemale
Ainult lööjal ei ole valikut
(kogumik „Torn”, Varrak, 2010, lk 44)
On üsna selgelt näha, et sõdurtubli keeletoimetaja mõjuks sellele
tekstile vaesestavalt. Konstrueerin ad
hoc vahest ilmekama näite:
laena mulle kirvest
raskolnikov meis
jäätunud
mere tarvis liivast
enam ei piisa täiskui
ehin jääkillustikuga
sa tulid nagu päike
Reeglipärase interpunktsiooni, lauseehituse ning suure ja
väikese algustähe kasutamine lõhuks kunstilise vormi ja tähenduse
mitmemõõtmelisuse.
5.
Jätan siin kõrvale Jaan Kaplinski (vabalt võiks olla keegi
muu, aga ta on märgilisim) mõtlikud sõna- ja fraasitilkumised, kus grammatika
puudumine ei tule pähegi. Tahtsin esile tuua paar üldistavat tähelepanekut just
sellisest, ütleme, nüüdisluulest, mida võiks küllalt täpselt kirjeldada kui uut
kommunikatsioonivormi, millele on tunnuslik vaevumatus areneda korrektse
lauseni, teatud lause-eelsus. Ütlen, vaevumatus, sest silmaspeetavatele
tekstidele ei teeks pedantliku keeletoimetaja parandused tähenduslikus plaanis
midagi. Pigem teeks lugemist kergemaks. Tulemuseks oleks siis midagi sellist –
kui tuua näiteks midagi tõeliselt head –
nagu Kalev Kesküla kogumikus „Elu sumedusest”. Toon siia näite Sveta Grigorjevalt (jälle:
vabalt võiks olla keegi teine), see on tekst pealkirjaga „Musta pori
näkku” kogumikus „Kes kardaks Sveta
Grigorjevat?” (MTÜ Värske Rõhk, 2013, lk 38-9). Toon selle keeletoimetatult st
sõnade järjekorda ei muuda, aga ridade murtuse kaotan ära, samuti panen
kirjavahemärgid ning kasutan suurt algustähte. Sulud ja jutumärgid (va
„Rehepapi” ümber) on originaalis.
Töötasin klienditeenindajana paar
aastat tagasi Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru keskuses.
Pidasin kuus kuud vastu enne, kui jalga lasin. Kõik see naeratamine ülesöönud
ja üleslöödud uusrikaste naistele ja nende huiamisele stiilis: ”Neiu, tellisin
Caesari salati kanaga, mitte kalaga”, „See, et ma oma kakao maha pillasin, on Teie
süü, sest lusikas oli vales asendis”. Te ei kujuta ette, mis enesedistsipliini
pidin järgima, et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada.
Kuna
klienditeenindamine on ilmselgelt sitt töö, siis iga teine töötaja pani enda
premeerimiseks ilma maksmata pihta natuke siit ja natuke sealt. Ka mina võtsin
õhtuks üle jäänud saiakesi koju (hommikul sai neid juba tasuta süüa, aga siis
nad olid juba kõvaks läinud. No andke andeks, tõesti). Kuni üks hetk luges
bosside boss igakuisel koosolekul ette katkendi „Rehepapist”, vihjates meile
kui nahaalsetele krattidele, sest see kõik tuli kord videolindilt välja.
Kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult, et kõrvaltvaatajale oleks kindlasti
jäänud mulje, et tegu pole saiakestevaraste, vaid uut tüüpi Breivikute armeega.
Ja siis veel need
kõik noored trendikad näitlejad ja telekuulsused. Ei, ma ei ütle midagi halba,
ehk vaid seda, et see ülicool trupp, kes paar aastat tagasi pillas
loosungeid „fakk poliitika, vaadakem inimesi”, noh, mõni teist võiks alustada
iseendast (sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate põhimõtete kinnistumise
eest võiks vastutavaks pidada ka väljaspool reklaame ja oma teatrimaja. Või,
oota, õigus-õigus – selle eest teile palka ju ei maksta).
Oli muidugi ka
palju häid inimesi, kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore.
Mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed – kõik nende naeratavad
tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid (ühele armsale vanale prantslasele teadsin
juba teda kaugelt nähes ette valmis
panna topeltkohvi ja kaks croissanti).
Nii et jätke
meelde, Eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud, päkapikud on igal
pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab isegi
nahaalseid luuletusi kirjutada ja siis saadab avaldamiseks Vikerkaarde).
PS! Arvake ära, kes
on kõige sõbralikum ja viisakam Eesti meediatäht, kes minu tööajal sinna
kohvikusse juhtus? Jah, see oli Mihkel Raud.
6.
Üsna problemaatiline on taolise luule kriitika ja
analüüsimine. Kui ütlesin, et tegu on lause-eelses vormis jutustusega iseendast
ja et tekst pole kuigi sügavamõtteline
(vt nt Jüri Üdi klubi: Lihtsalt luule või noorte naiste luule?,
esmaeeter 4. XI 2013), järgnes sellele sotsiaalmeedias nädala väldanud äge
poleemika (luule üle! sic!), kus lõid
kaasa nii praktikud kui teoreetikud.
Millise „taolise luule”? Seda pole lihtne määratleda, sest
selleks peab koolitatud kriitik ja analüüsija nii mõnelgi korral sulgema selle
silma, mis tal lahti treenitud, ning avama selle, mis tal kinni treenitud.
Näiteks sooaspekti suhtes on tänapäeva väärtusi kandev kriitik kui mitte pime,
siis teadlikult kõrvale vaatav. Teiseks, iga natukegi koolitatud kriitiku
ABC-sse kuulub teadmine, et minajutustajat ja empiirilist autorit ei tohi
samastada st ta silm on selle koha peal lahti.
7.
Julgen arvata, et saame päris hästi aru, milline on see
perekondlik sarnasus nende luuletajate vahel – Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli
Velling (Taul), Helena Läks, Sveta Grigorjeva jmt – , kelle kohta Jürgen Rooste kasutas (mõneti
provokatiivselt) terminit naisluule (pean silmas eelmainitud Jüri Üdi klubi).
Igaks juhuks hüüataks siin kohe „naisuurimus!”, sest see
nais-liiteline sõna mõjub ärritunud feministidele rahustavalt. Võiks ka öelda,
et eesliide „nais-” sõnas „naisluule” viitab genderile, mitte sexile.
Jürgen Roostega istusid lauas Sveta
Grigorjeva ja Carolina Pihelgas. Hea valik, sest esimene on naisluuletaja ses
mõttes ja teine mitte. Selgitan näitega. Pihelga öeldut oleks võinud öelda kes
tahes teine vastava ala asjatundja, aga kui Rooste pöördus Grigorjeva poole
umbes nõnda, et oh, päris karmid ja pungid luuletused sul, siis Grigorjeva
vastas täpsustavalt, et ta on ikka ka üsna romantiline inimene. Grigorjeva
täpsustas Rooste kommentaare ta luuletuste kohta enda põhjalikuma iseloomustamisega.
Niisiis, asi on autorifunktsioonis. Korralikult treenitud
kirjanduskriitik pimestab end siinpuhul loomingu vastuvõtu kõige olulisemas osas.
Kena, kõlbeliselt motiveeritud tööhüpotees kunstiteksti autonoomiast kallutab
siin täieliku suutmatuseni võime nende tekstide vastuvõttu ja toimimisviise
analüüsida. Carolina Pihelgase (ja tema mainitud Maarja Pärtna) luuletused on
autonoomsed kunstiteosed, eelmainitud naisluuletajate omad mitte. Viimaste
puhul nende tekstid toimivadki pihtimustena, oma elu eellauseliste
dokumentidena, mille puhul kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus ongi
täiesti teisejärguline. Nende luule on luule seepärast, et see on Luuletajate
kirjutatud, mitte seepärast, et neil oleks mingid formaalsed luuletunnused.
Need mõjuvad nende lugejatele haaravalt mitte esteetilise meisterlikkuse
pärast, vaid seepärast, kes kirjutab ja mida kirjutab.
8.
Ma ei pea termineid naisluule ja meesluule kuigi headeks
seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist
ressurssi. Kuigi viide meeste- ja naisteajakirjadele kõrvutatuna sootute
(kultuuri)ajakirjadega võib olla heuristiliselt küllaltki seeditav. Pealegi on
näha seal ka tugev kvanitatiivne asümmeetrilissus – naisteajakirju on palju
rohkem kui meeste-. Aga see ei tohiks häirida, sest naised teadupärast ongi
palju usinamad lugejad.
Hea näide nõnda määratletud meesluuletajast (ja meeskirjanikust) on Martin
Plaser (küllap võiks olla ka keegi muu, aga hetkel ei turgatanud meelde). Tema
tekstidel puudub igasugune autonoomne väärtus, aga vastuvõtt vägagi
muljetavaldav: kajastused Sirbis, Vikerkaares, Jüri Üdi klubis, Kirjandusministeeriumis,
Klassikaraadios jne.
Selgitus on muidugi lihtne – vinge biograafia ja muljetavaldav välimus.
Luulekogu („Üraski hääl läbi küproki” Ji, 2013) tagakaanel olev tutvustus algab
kõnekalt: „Martin Plaser on sõdur, luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees,
piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja
nüüdsest ka väljapaistev luuletaja”. Kõnekas (ja täpne!) on ka see, kuidas
Kaupo Meiel alustab Plaseri proosaraamatu „Minu teine miljon” tutvustamist:
„Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda
jõudis” (Vikerkaar, 9, 2013, lk 103).
9.
Mõistagi see diskursus, kus toimib eelkirjeldatud mees- ja
naisluule, on seksistlik. See on väljaspool kirjasõnavabariiki. Tajuväljas
toimib ilusti ürgne hierarhiline gradatsioon: mees, naine, laps (see peab ikka
päris kartesiaanivaim olema, kes arvab, et see on idee!). Võtame mõne tajutava
karakteristiku, näiteks suuruse: mees, naine, laps. Võtame lihasjõu: mees,
naine, laps. Võtame hääle: mees, naine, laps. Võtame füsiognoomia: mees, naine,
laps.
Vaimus, kirjasõnamaailmas aga tajutavad karakteristikud ei loe, seal on
intellekt intellekti kõrval, sõna sõna kõrval, seal sugu ei loe. Lühimalt,
need, kes pooldavad soolist võrdsust, mis vaimuvallas on tematiseerimatu
iseenesestmõistetavus, peaksid toetama intellekti ja selle põhiatribuuti –
sõnalisust. Sõnakesksust ka luules.
Hea vastandnäide on meeli maksimaalselt haarav popmuusika.
Aga sellega ollakse nii harjunud, et peale mõne spetsiifilise veidriku ei tunne
end keegi häirituna, et see on grotesksuseni seksistlik.
10.
„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või
omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise
teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab
nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse
pinnal toimivad,“ kaitseb kirjandusteose autonoomiat Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“
TÜ kirjastus 2011, lk 102, rõhutus originaalis – M.K.).
Eelmääratletud nais- ja meesluulega on täpselt vastupidi. Nad on väärtused
eelkõige just niipalju, kuivõrd nad on seotud tõsi- või omaeluloolisusega. Seda
tuleb võtta eelnevale määratlusele lisaks. Loomulikult võib tõsi- ja
omaeluloolisus olla ka esitatud viisil, millel on suur (ja autonoomne) esteetiline väärtus, pluss
suur representatiivsus. Aga siin vahel puudub seos. Sellised teosed on loetavad
nii kunstiteosena kui omaeluloojutustusena. Kui viimast lugemisviisi harrastab
kriitik, võivad konservatiivid talle kergelt kraesse karata. Kaarel Tarandi
kurikuulus arvustus Kristiina Ehini „Viimsele Monogaamlasele” (Sirp 20. VII
2011) oli just selline. Ja Berk Vaher „karistas kohe ära”: „Tuleb välja, et
Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti
peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui
autor nii väidab” (Postimees 11. VIII 2013)
Kui mõelda natuke sotsioloogilisemas plaanis, siis on ju
õige ootuspärane, et kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumi ajastuga,
siis on tulemuseks oodata mingeid ristandeid – lause-eelses vormis kirja pandud
minajutustusi.
11.
Lugedes Elli Soolo arvustust(?) Indrek Hirve kogule
„Tiivavalu” (Sirp 7. XII 2012) meenus Mihkel Muti romaanist „Hiired tuules” lõik,
kus Victor Kakk ja Kalle Jermakoff satuvad kõrvuti WC-sse: „Victor urineeris
väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle
irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega
põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle
keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi
tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees” (Eesti
Raamat, 1982, lk 23).
See, et Elli Soolo on kirjaoskaja ja kirjutas oma
truudusevande luuletajale, kes mõjub oma vormi- ja sõnameisterlikkuses vaat et
anakronistlikultki, ei muuda tõsiasja, millise aplausi saatel (Sirbi
aastaauhind!) sunnib ta vaimu tunnistama oma „täielikku abitust jõhkra elu
bioloogilise jõu ees”.