Edasi loodusesse. Kaupo Vipp "Globaalpohmelus"

Ilmunud „Sirp“ 18.01.2013

Edasi loodusesse. Majandusteaduse blues ja tragöödia surm kõhukorinast

Mihkel Kunnus

Kuigi Kaupo Vipi refereering annab viimaks ometi ka eesti keeles koondinfo ajastu olulisimast teemast, võib arvata, et sõnum on laiemaks omaksvõtuks talumatult ilmalik ja trööstitu: ikka progressi ja rohkemaid hüvesid tõotanud teadus kuulutab äkitselt elukvaliteedi paratamatut langust. 

Kaupo Vipp, Globaalpohmelus. Naftatipuvaade tööstusühiskonnale. DS Varahaldus OÜ, 2012. 331 lk.

"Kuid elevandi kõrval sammuvad kaks aheldatud naist, kelle tähtsuse heerold oma ameti kohaselt selgeks teeb, kuna need on Hirm ja Lootus, ahelatesse on nad pannud Tarkus, kes peab neid publicum'ile esitlema ja kui õelaid inimese vaenlasi paljastama."
"Ka Lootust?"
"Tingimata! Niisama õigustatult nagu Hirmu tuleks ka Lootust paljastada. Mõtle ainult, kui albilt ja närvekõditavalt ta inimestele illusioone loob ja neile sosistab, et nad võivad elada nagu heaks arvavad ja et nad selle oivalise elu kindlasti kusagil leiavad."

Thomas Mann  "Lotte Weimaris"

Sedamööda, kuis lihtsalt kättesaadavat energiat jääb järjest napimaks, hakkab majanduses kulla, dollari jms kunstlike asendus-väärtuste omamise asemel järjest määravamaks muutuma reaalsete energiaühikute omamine.

biofüüsik Paul Weisz

1. Inimese võõrandumine

            Teaduse arengulugu on tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks ja seda õigusega, sest sageli pole järjekordne teaduslik kirjeldus inimesest mõistusele vastuvõetamatult keerukas, vaid just nimelt sedavõrd võõristusttekitav, et sellele ei suuda alla kirjutada ka muidu teaduse vastu väga suurt austust tundev inimene. Eks peale üldise kooskõla muu maailmapildiga ole ka siin kesksel kohal harjumus. Võib ehk öelda, et kopernikliku revolutsiooni söedki on juba täielikult jahtunud ja vahest enamik võtab loomulikkusena ka seda, mille tavateadvusesse tulekut seostatakse Freudi nimega. Darwini nimega seostatu ärritab aga paljusid tänini, Eestis vahest isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, millest lähtub „Globaalpohmelus“ (GP), on veel samm edasi selles suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest irduv. Kui juba Darwini ja Freudi puhul peab toonitama, et vastavate muutuste tähistamine nende nimedega on vägagi tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja kollektiivseks. Nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks ja ikka toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi (saati ateismi) tunnistamine endale kohaseimaks enesemääratluseks. Nii nagu religioossus saab hõlmata suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka ilmalikkus ja teaduslikkus.

2. Metafüüsikast füüsikametasse

           

Richard Rorty (1931-2007) – ääretult sümpaatne filosoof, kelle võiks ehk paigutada liberalistliku humanismi esinduskujuks, ilmaliku headuse ja moraali sümboolseks tipuks – alustab oma raamatut „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“ sedastusega, et „metafüüsilised või teoloogilised katsed ühendada [isiklik] täiusetaotlus ja kogukonnameelsus nõuavad, et me tunnistaksime ühist inimloomust“ ja see, kes arvab, et küsimustele „Kas on õige anda n süütut piinamiseks välja, et päästa teised n x m süütut? Ja kui nii, siis mis on n-i ja m-i täpsed arvväärtused? […] leidub hästi põhjendatud teoreetilisi vastuseid – moraalsete dilemmade lahendamise algoritme –, on oma südames ikka veel teoloog või metafüüsik. Ta usub aja- ja juhusetagusesse maailmakorda, mis määrab ära niihästi inimeksistentsi mõtte kui kehastab kohustuste hierarhia.“ Rorty kinnitab, et „enamik mitteintellektuaale jagab ikka veel mingit religioosse usu või valgustusratsionalismi vormi“ ja lisab kaasakutsuvalt, et metafüüsikajärgne kultuur ei tundu talle „võimatum kui postreligioosne kultuur ning näib sama ihaldusväärne“.

            Kaupo Vipp on metafüüsikajärgse maailmavaate esindaja par excellence ning sellise maailmavaate esindaja teeks Rortyle mutatis mutandis üpriski pahupidistavad korrektiivid: see, kes arvab, et pole ühtset inimloomust, see, kes arvab, et õigus ja moraal on lahutatavad konkreetsetest arvväärtustest, see, kes ei usu aja- ja juhusetagusesse korda, mis määrab (teatud piirides) maised hierarhiad, see on veel oma südames teoloog või metafüüsik, see usub veel ikka mingit religioosse usu või valgustusratsionalismi vormi.

            Mis on siis see ühtne inimloomus? Inimene nagu „iga elav olend maailmas kujutab endast alati mittetasakaalulist iseorganiseeruvat avatud termodünaamilist süsteemi“(lk 69). Aja- ja juhusetagune kord on määratud loodusseadustega, meid huvitavas teemas konkreetsemalt termodünaamika põhiprintsiipidega, mis määravad ka maised hierarhiad, näiteks „kuigi tarbijate-kiskjate energiakasutamise efektiivsus kasvab iga toiduahela astmega, ei saa nende summaarne biomass olla suurem kui nende saagil“ (lk 78). Biomass jätab oma mõningases „biheivioristlikkuses“ veel mingi kõikumisvõimaluse püramiidi, aga energiavoost lähtuv troofiliste tasemete hierarhia on rangelt ahenev ning just energeetiline tasand on antud juhul määrav.

            Siin on väga oluline rõhutada, et tegu pole mingi Laplace’i stiilis täisdeterministliku materialismiga, mis kuulutab tahtevabaduse illusoorseks jne, ei, lihtsalt biofüüsikaline majandusteooria, mis on üks GP komponente ja aluseid, näitab, et praegused globaalprobleemid (sh masu) tulenevad suuresti ühiskonna jõudmisest piiridele, mis on määratud loodusseadustega, mitte kehva rahanduspoliitikaga, majanduse olemusliku tsüklilisusega vms (vt Kaupo Vipp „Masu „süüdlasteks“ on … loodusseadused“ Sirp 23. VI 2010).  

            Teadupärast mõjub paljudele vastuvõetamatuseni ärritavalt isegi inimese liigne biologiseerimine st osutamine tema motivatsioonidünaamika ja käitumiskalduvuste evolutsioonilisele algupärale ning taga hullemaks – mõne kultuurinormi bioloogilisele determineeritusele. Ometi on sellistest taandamistest hõlbus põhjendamatud välja sõeluda: näiteks kui keegi hakkab väitma tuumikperekonda loodusseaduslikuks, saab hõlpsalt tuua falsifitseerivaid näiteid nii ajaloost kui teistest kultuuridest. See tase aga, kust lähtub GP, ei võimalda ühtegi sellist pareerimist – nälg on totaalne kultuuriuniversaal; ja et kaks pluss kaks teeb kokku neli, on igavikuline tõde, mida peab tunnistama iga vähegi tõsiseltvõetav diskussioonipartner. GP näitab, et praegune tööstustsivilisatsioon kui komplekssüsteem ei saa enam samamoodi jätkata, sest see on jõudnud oma termodünaamiliste piirideni, teisisõnu, majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalset põhieeldust st piisava energiakasumlikkusega energiasisendi kasvu. Pangad ja riigid võivad võimelda palju tahavad, trükkida juurde mõõtühikuid (raha) või jagada olemasolevat ümber lootusele panustades (laenamine), aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvad džaulid annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil ka edasi nihutada või olematuks muuta, kuna selle dikteerivad termodünaamikas, geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatud seaduspärad.

Kes arvab, et kahes kalas ja viies leivas olev kaloraaž ei ole konkreetse arvväärtusega, et teadus või Inimvaimu Loovus suudab seda muuta, on oma südames veel teoloog või metafüüsik. Planeedile Maa mahub energiasisendi E korral m x n inimõigust.

3. Moraalne progress?

            Sellised inimese identiteedi tuuma nihestavad illusioonivaringud on nii omaksvõetamatud ja raskeltjuurduvad, sest nad on totaalsed oma hõlmavuselt, tähendab, ei varise kokku pelgalt mingi vildakas prognoos ega osutu mulliks mõni edulugu – taolised pettumused neelatakse küllalt kergelt alla – vaid ka minevik tähendub pöördumatult ümber. Jumala surma täieline mõistmine kätkeb avastust, et teda pole kunagi olemas olnudki, inimene on kõik see aeg toetunud tühjusesse, pihtinud elutule ainele nagu lapsuke kaisukarule; ja Maa pole kunagi olnudki kõiksuse kese. Posthumanistlik kainenemine – kuivõrd suurele hulgale ja niivõrd kui see võimalik –  naerab tagasiulatuvalt välja olulisemad tugipunktid tänapäeva ilmaliku õhtumaalase identiteedis (olgu selline mudelidentiteet). Esiteks, dramaatiliselt väljendatuna: moraalset progressi pole kunagi olnudki. Vähemasti niivõrd, kui seda määratleme millegi inimesele enesele toetuvana, mingit laadi seesmise kultuurilise arenemisena.  

„Näiteks võimaldas just uusajal kasutusele võetud kivisöe energia inimkonnale kõigi aegade suurima moraalse triumfi – orjanduse kaotamise. Tegelikult muutus orjapidamine uute tehniliste lahenduste ilmumise taustal lihtsalt järjest ebaefektiivsemaks. Inimkonna moraalsele palgele on fossiilkütustel üldse oluline mõju olnud. Tänu suurele arenguhüppele sai nende kasutuselevõtuga võimalikuks isegi aristokraatiate asendamine demokraatiatega, rääkimata näiteks „ebahumaanse“ vaalaküttimise, karusloomakasvatamise vms lõpetamisest. Naftast sai ju toota lambiõli, kunstkarusnahku jne. Ühesõnaga, kuni meil polnud piisavalt energiat, ei jätkunud meil taoliste moraalikategooriatega jändamiseks mahti. Ja kui meil täna näiteks naftaga probleem tekib, siis asume naftarikaste piirkondade mahajäänud rahvastele kõhklematult oma moraali ja demokraatiat tutvustama. Vajadusel relvade abiga. Energiapuuduse korral kannatab humaansus üsna kenasti välja lati madalamale laskmise. Ka lihtsalt näljas ja külmas olles ei kipu inimesed eriti hoolima moraalsetest väärtustest, rääkimata siis kõrgetest kunstidest, kirjandusest vms. Humaansus, demokraatia, rassiline ja religioosne sallivus ja muud tänased kaunid ideed on mõistetavad vaid sellistele inimhulkadele, kel kõht täis ning kelle jaoks uue kõhutäie hankimine ei seostu iga suutäie peale käiva loomaliku konkureerimisega, kus „omade“ ja „võõraste“ vahel väga selgelt vahet tuleb teha”(lk 105-106).

4. Olla töökamad?

            ”Kuni 19. sajandini pärines kolmveerand maailmas kasutatud mehaanilisest energiast inimestelt ning peaaegu kõik ülejäänud tuli loomadelt – tuule- ja vee-energia osakaal oli äärmiselt väike. Inimesed on tõhusamad jõu ülekandjad kui loomad. Toidu kogus, mis neil selleks vaja läheb, on hoopis väiksem kui loomadele vajalik karjamaa ja sööt, mistõttu väikese põllumajandusliku tootlikkusega ühiskondadel polnudki muud valikut kui kasutada peamise energiallikana inimesi” (Clive Ponting, ”Uus maailma roheline ajalugu”, Varrak, 2009, lk 304, tlk Ehte Puhang).

Siin oleks ehk mõistlik teha väike illustreeriv arvutus koolifüüsikast. Mitme ”vatine” on inimene, kes tarbib ööpäevas 3000kcal (ca 12600kJ)? Võimsusühik vatt tähendab džauli sekundis, st ööpäevane energiakulu džaulides tuleb jagada sekundite arvuga ööpäevas: 12600000J/ 86400s = ~146W.

Ja tuleb arvestada, et rohkem kui pool sellest läheb põhiainevahetuseks, mitte askeldusteks, liikumiseks ja tööks. Võrdluseks: keskmine elektrikeedukann on 2000W ja ka kõige pisemad sõiduautod 50000W ikka. Lühimalt, inimesel pole füüsikalist võimsust ollagi. Aga see energia, need kalorid, mida inimene tarbib – toit – on suhteliselt väga kallis.

Näiteks ööpäevane söögiports (3000kcal) bensiinina (1,5EUR/l) maksab kõigest ca 60 eurosenti, elektrina (0,1EUR/kWh) 35 eurosenti. Vot sellisel dieedil on odav tööjõud! Ja mis on masina hind tööealiseks kasvatatud ja koolitatud inimese tootmishinna kõrval!

Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsivõimelisust määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada. Kaupo Vipp toob paar näidet:

”Kahekümne maailma energiarikkama riigi keskmine elanik tarbib ööpäevas kõikvõimalikku energiat kogustes, mis võrduks ca 140 inimese füüsilise tööga. Nii et orjandusliku ajastu mõistes töötab igaühe heaks neist 140 orja. Eestlased on isiklikult igaühe tarbeks rabava 66 energia-orjaga veel suhteliselt tagasihoidlikud "ekspluataatorid", aga enamikele orjandusliku ajastu ülikuist annaksime ikka silmad ette” (lk 106).

Nüüd peaks olema juba üsna arusaadav kui mõttetud on spekulatsioonid teemadel, kas virgem on eestlane või kreeklane, sakslane või itaallane. Ja siin peitub ka üks raskemini allaneelatavaid identiteedinihkeid (lisaks sellele, et orjanduse kadumise taga polnudki niivõrd süvenev humaansus, kuivõrd külmalt kalkuleeriv ärimehemõistus).  Nimelt võib mõningase kujundlikkusega öelda, et mitte üks õhtumaalane-tööstusriiklane ei tee tööd, täpsemalt, kõik on ühed nupuvajutajad ja manageerijad, kehaväliste energiavoogude suunajad. Ja see valdkond, kus protestantliku või mis tahes tööeetikaga asja parandada annaks, on nii tühine, et ei vääri eriti mainimist. Eestlase virkus või laiskus määrab tema töö tulemuslikkust 1/66 osas, ühendriiklasel 1/140 osas, aga  puruvaese ja mehhanitseerimatu bangladeshlasel lausa 1/3 osas.

Rõhutan siinkohal üle, et kasutasin siin töö mõistet füüsikalises tähenduses, töö inimliku-fenomenoloogilise mõõtmega st vaevaga on siin korrelatsioon väiksem kui meile meeldiks mõelda. Inimene võib rassida ja vaevelda ka ilma igasuguse tulemuslikkuseta, tootes lihtsalt soojust. Umbes nagu 100W-hõõglamp.

Seepärast on ka täiesti tobedad ja pinnapealsed need karmipilgulised lapsused, et õhtumaades olevat praegu just sotsialismi kriis. Kui odavat energiat on piisavalt, võib vabalt kogu rahva kurguni hüvedesse sotsialismitada nagu näiteks Gadaffi aegses Liibüas. Või nagu õhtumaades paljus siiani oli. Muidugi võib sama hästi selle maast leitud töö vaba konkurentsi ja laissez-faire’iga väikese grupi kätte koondada. Kui õilis metslane leiab metsast värskelt hukkunud tarva, võib käituda mitmeti: a) leidja saab kõik endale, b) hõimupealik saab kõik endale, c) kõige tugevam metslane saab kõik endale, d) tarvas jagatakse võrdselt kogu hõimu vahel jne. Aga kui tarvast (enam) pole, on kõik need poliitikad kriisis. Isegi kui tehakse kibekähku söögiriistade stabiilsusmehhanism.

5. Tehnoloogiline progress ja õhtupalve

           

            Eelnevast võib mõningase kummardusega kunstilisele väljendusviisile esile tuua järgmise õhtumaalase identiteeti raputava illusioonivaringu: ka tehnilist progressi pole kunagi eriti olnuki.

See väide mõistagi lausa karjub täpsustuste ja selgituste järele. Lühimalt: suurem osa tehnoloogilisest progressist on olnud maast leitud üliodava energiaallika (fossiilsed kütused) rakendamine inimese tööjõuks, tööstusest ja transpordist kodumajapidamiseni, aga energia ammutamises on progress väike, õigupoolest lausa nii väike, et ”kokku moodustasid fossiilkütused viimastel kümnenditel peaaegu 90% tööstustsivilisatsiooni primaarenergia sisendist”(lk 114, seal ka muude energiasisendite jaotus). Kujundlikult jätkates: kui sel viisil progressimõistet avardada võib ilmneda, et jalgratas on suurem tehniline leiutis kui auto (kõnekas seegi, et jalgratas on hilisem leiutis). Nimelt jalgratas on seade, mis kasutab sama energiaallikat (”sama mootorit”) eesmärgitõhusamalt, auto aga vajab  tohutu energiakuluga karku juurde.

„Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus on alati olnud defineeritud nende poolt kasutatavate energiaressurssidega. Selles osas oleme me läbinud mitmeid revolutsioonilisi arenguhüppeid alates inimliigi esialgsest, nö loomulikust staatusest looduses. Juba küttideks-korilasteks saamisest peale on neile hüpetele alati eelnenud revolutsioonilised muudatused meie poolt kasutatavate peamiste sisendenergiate liikides, hankeviisis, kogustes ning energiatõhususes. Vastavad muutused kajastuvad väga selgelt ka ühiskondlikus komplekssuses ja allsüsteemideks organiseerituses. Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisendenergia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist. Põhitegevused on fokuseerunud ühiskonna komplekssuse haldamisele ja arendamisele kas otseselt (allsüsteemide vahel ressursside vahendamine ning süsteemide juhtimine) või kaudselt (kasvavale inimhulgale baasteadmiste vahendamine eluks süsteemis, kus on tohutu hulk unikaalseid erioskusi nõudvaid sotsiaalseid rolle, mille omandamiseks kulub nüüd 12 kuni 17 aastat, varem tüüpilise 3 kuni 6 õppeaasta asemel). Ühiskonnale sisendenergia hankimisel asendus inimtöö naftasajandi jooksul fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega. Nii sai meie tsivilisatsiooni komplekssüsteemis viimase sajandiga ilmneda enneolematu kasv selliste allsüsteemide arvukuses ning osatähtsuses, mis meile täiendavat sisendenergiat ei tooda”. (lk 54-55)

See on väga ilmekas lõik. Juba esimene lause on nii karjuvalt antihumanistlik ja paduilmalik, et seda on uhkelt kõlaval inimesel raske välja kannatada. Olemuslikud muutused inimühiskondade arengus ei tule ei Uuest Testamendist ega Platoni dialoogidest, ei „Kommunistliku partei manifestist“ ega isegi mitte Newton või Edisoni töödest, nii sotsiaalsed suhted kui moraal ja elukorraldus sörgivad aineliste muutuste ja sattumuste sabas. Söe leidmine eelnes aurumasinale, mitte leiutaja või aurumasinist ei otsinud ja leidnud sütt. Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikeõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiatega ning suunata üha rohkem inimesi sellistesse allsüsteemidesse, kus mõlgutatakse vaimustunult kategoorilisest imperatiivist ja universumi kärgstruktuurist ning poksitatakse meelelahutuseks nii võitluskukkesid kui Keynes’i ja Friedmanit. Kui aga see maast leitud sisend kokku kuivab, siis peab paratamatult langema madalamale komplekssus-astmele kogu ühiskond, tähendab, progress lõppeb koos naftaga. Veelgi selgemalt: majanduskasv mitte lihtsalt ei lõppe koos fossiilsete kütustega, vaid kukub kolinal langusesse (loe: meil pole majanduskriis, vaid languse algus).

Hea moraalse tervisega õhtumaalane-majandusteadlane hakkab säärase ketserluse korral kas palvetama, pidulikult ülistama Inimest ja teadust, pöördub metafüüsikasse või hakkab kordama mõningaid muid usutunnistusi.

Näiteks Andres  Arrak ("Sirp" 22.10.2010): „Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala.“

See on väga levinud ja ilmekas usutunnistus – teadus on ennegi imet teinud. Häda on selles, et ei ole. Teadus ei tee imet, pole kunagi teinud. Teadus, eriti inseneriteadus, ei tee imet, vaid suudab parimal juhul üsna nutikalt olemasolevate klotsidega mängida. Ja kes ei arvesta olemasolevate klotsidega, vaid jahub termofusioonist või vesinikuenergiast, see on veel metafüüsik või teoloog, sest „Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus“ (Heebrealaste 11:1)

Insener, ehk keegi, kes mõttelennud maiseks peab tegema, on sunnitud vastama siin leibnizliku optimismiga (või oli see ikkagi pessimism?): härrased, milleks siin vaielda, arvutame! Tagajärjeks võivad tulla umbes nii talumatult maised, ebaromantilised ja lohutud laused nagu: „Kuni 2025 aastani tuleks meil siis kokku rajada 40 hiigelhüdrojaama (seni sellise suurusega 5 tk, igat neist ehitatud 10-12 aastat), 520 tuumajaama (tänaseks töötavaid 439 tk, igat ehitatud 10-15 aastat), 1040 kivisöe-elektrijaama (ehitusaeg 3-6 aastat), siis veel 328 400 suurt tuulikut (ehk lisada 542 000 MW tänaseks olemas olevale 238 000 MW-le) ja 912 500 000 PV-paneeli. Pluss asendada vanad ja juba amortiseerunud elektrijaamad“ (lk 230).

Ka Urmas Varblane eelistab siin jääda abstraktsesse lootusesse:

„Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses.”

Muide, piiramatus on Jumala atribuut par excellence.

"Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.

Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus”.

Nii kirjutab Eesti Päevalehes (27.10.2010, ”Majanduskasvul pole piire”) Mikk Salu, arvamustoimetaja, kelle läbi tihti ajastu kõneleb nii selgesõnaliselt nagu mõni tegelane Mihkel Muti romaanist. Aga ka sõnaga (loe: informatsiooniga) loomine, creatio ex nihilo jms on Jumala atribuudid.

Posthumanist ütleb, et inimesel puuduvad Jumala atribuudid, ta on küll üks huvitav, isegi kõige huvitavam olevus, mis evolutsioonis välja kujunenud, aga ka tema tegevusvabadus jääb loodusseaduste raamesse.

6. Lõpetuseks

GP pole kindlasti optimistlik, aga eksitav oleks ka öelda, et see on pessimistlik. Optimism tähendab ju positiivset eelarvamust-ootust tundmatusse ja pessimism negatiivset, aga GP ei tugine eelarvamustele-ootustele, vaid kasutab kõige paremaid ja rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada – kvantifitseeritud matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne. Seepärast võin ka suurima tunnustusena öelda, et GP kaupovipilikkus ilmneb eelkõige keelekasutuses ja selgitusvõimes ning GPs puudub igasugune sisuline originaalsus: tegu on põhimiselt erinevate teadustööde refereeringuga, mis koondab tänapäeva olulisemad teemad eestikeelsena ühtede kaante vahele, boonusena veel ka kodumaise problemaatika (põlevkivienergeetika jms). Isiklikult soovitaksin juurde lugeda ka Clive Pontingu suurepärast monograafiat „Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine“ (e.k. Varrak 2009).

GP viimase peatüki pealkiri on „Hakkamasaajate lugu“, see koondab endasse erinevaid positiivseid programme ja viiteid allikatele, juba tegutsejatele ja lahendajatele.

Aga päevaleheformaadis näeks üks adekvaatne arvustus GP-le välja aga nõnda:

”Kuidas majandada nii, et ei peaks eeldama aina enamat tarbimist, lõputut kasvu? Majandusteadus sellele tänini vastata ei oska. Ei tule see ka valitsejatel hästi välja. Oskamatus tasakaalus elada teeb aga väga häda (ressursid saavad otsa, ebakindlus heidutab). Arusaamisele kaasa aidata on ometi arusaajate missioon. Kaupo Vipi sõnum on aidata”.

Kaplinski vägistamine IV

eelmine osa

Üsna ebameeldiv on näha, kui kergelt ja iseeneslikult libiseb kogu arutelu (kommentaariumis) õiguslaslikule rajale st hakatakse nõudma oma soo õigusi ja-või kirjeldatakse kui hirmsat ülekohut kannatab nende  sugu seksuaalsuhtluses ja-või protesteeritakse selle peale, et nende sugupoolele ei osutata neile väärlilist teenust jne
õõõhh… õõõh…
õiglus ja turuloogika selles sfääris…õehh..

Aga üks oluline asi jäi siiski selgitamata. Nimelt JK ründajate sage seksism ja šovinism (ärgem võtkem neid kohe hinnanguina, tahan eelkõige osutada ontoloogiale).

See, et õiguslus ja vendlus (solidaarsus) esindavad vastandtendentse, on küllap üksjagu lihtsamini mõistetav kui see, et (võrd)õigus ja au on vastandtendentsid.

Lühimalt: iga au on seisuse-au, aga võrdõiguslus eitab seisusi. Või, noh, tegelikult tihti mitte: inimõiguslus-humanism käsitab inimest seisusena ning see on siis seisus, mis vastandub loomale kui sellisele. Siit ka need väitevormis moraalsed üleskutsed – ”oleme ikka inimesed, mitte loomad!” vrdl ”Oleme ikka härrasmehed/džentelmenid/jne”.
Seisusel on au ja seisusel on häbi. ”Inimene – see kõlab uhkelt!” ”Me oleme ikka inimesed, mitte loomad! Ära häbista Inimest õigustades oma käitumist loomalike impulssidega!”.

Pärast päris pikka arutelu sekkub Danlei ja näitlikustab küllalt hästi seisuslikku elutunnetust.

Danlei(M): Vadeva. Ausalt. Meie ülesandeks peaks olema praegusel hetkel kaitsta siiski nõrgemat, kelleks antud juhul on naised. Mingi selline argumentatsioon annab taaskord õigustuse inimestele, kelle arvates 12-aastased lapsed meelitavad neid endaga seksima või naine annab flirtides õiguse temaga jõuga paarituda jne. Mul on ausalt sinu pärast häbi. Mehena. Ausalt.

Mikun(M): Häbi on hea, sest häbi on seisuse tunnus. Nagu ka nõrgemate kaitsmine. See on meheau - šovinismi positiivne tuum. Võrdõiguslus sätestab aga nii mehe kui naise võrdse moraalse agentsuse ja füüsiline üle- või alaolek on täiesti sekundaarne. Jõukasutus on aga niikuinii riigi monopol, siin pole midagi vaielda.

Danlei(M): Meheau ei lubaks mul isegi sellisel kombel anda õigustavaid argumente non-misiganes seksile. See on lühinägelik ja ühiskondlikult ohtlik.

Danlei(M): Meheau kõlab muidugi ilgelt kickassilt.

[Teen siin väikse vahekommentaari. Lausa musternäide: ”Mul on ausalt sinu pärast häbi. Mehena.” Mida on Mikun teinud oma aeglase otsustusvõime ja targutustega, sellega ei ta ei asu kohe ja üheselt ja selgelt naiste kaitsele? Ta on häbistanud mehe seisust. Tema on oma käitumisega pannud häbi tundma teise. Õiguslikus plaanis on õigussubjekt indiviid, igaüks vastutab oma käitumise eesti ise ja ainult ise ning üks indiviid ei saa vastutada teise eest. Üks indiviid ei saa sooritada teise kuritegu, küll aga üks seisuslik saab häbistada teist, täpsemalt kogu seisust. Seetõttu on seisus solidaarne ja eneseregulatsiooniga: Danlei kutsub üles Mikuni käituma oma seisusele vastavalt, sest temal on häbi: ”Mul on ausalt sinu pärast häbi. Mehena”.]

Mikun(M): "Neid võttis enesestmõistetavusena küll juba Spengler, resümeerides, et iga au on seisuse au, aga seisus on hierarhilise ühiskonnakorralduse nähe. Ülo Vooglaiu raamatut „Vanaisa” tutvustades („Mehe au”, Sirp 6. I 2012) küsite (retooriliselt): „Kust peakski [kasvav poiss] omandama algteadmisi selle kohta, mida tähendab mehe au, mida tähendab meistri au? Kui paljudes koolides sellest kõneldakse, kui paljudes peredes selle peale mõeldakse?” Küllap kool, kus kõneldaks programmiliselt mehe aust, põhjustaks nüüd ehk suuremagi skandaali kui mõni sooneutraalne lasteaed. Ametlikult kindlasti, sest on meil ju nüüd riiklik autuse volinikki. Mehe mõõt lausa ei tohi olla (mehe) au, sest see käsitab meest seisusena ja see tähendab, et mehele on teised nõuded, kohustused, privileegid kui teisele seisusele ehk naisele. Dostojevski näitas väga täpselt, et iga võrdõiguslikkuse psühholoogilises tuumas on „õigus olla autu”."

[Viide]

Mikun(M): kui nüüd siirusesse laskuda, siis pean isegi möönma, et selles sfääris jään ka mina seisuslikuks; ainus kord, kus ma kedagi nö tänaval rünnanud olen, on üks jalahoop pähe noorsandile, kes tüdruku joogi sisse pulliergutit kallas (ja see polnud lõpp..), aga kui üks naesterahvas meeste vastu vägistamiskeemiat kasutas, siis ainult pragasin kõvasti "Sirbi" lehekülgedel.

See on puhas šovinism, meeste ja naiste erinev kohtlemine. Meenub, et kui teema oli aktuaalne, siis Igor Gräzin ütles, et koolis peaks õpetajatel olema õigus vajadusel kasutada ka füüsilisi mõjutusvahendeid, aga ainult poiste korral, tüdrukute keha peab jääma puutumatuks. Sügav sooline eristus kohtlemisel.

Danlei(M): Meeste ja naiste erinev kohtlemine on ka see, et solvav mees saab ilmselt pasunasse, aga solvav naine mitte. Mind häirib siiski pigem see, et selliselt non-misiganes rape'i puhul oleks matemaatilises teoorias võimalik, aga ühiskondlikus plaanis mitte, sest sellised argumendid annavad teatud rühmadele enda tegevuseks vabandused. Mees ei saa ja ei tohi tulla välja vabandusega, et ta juba flirtis minuga ja oli juba poolpaljas. Lihtsalt ei tohi. Saad ju aru? Äärmusteni minev poliitkorrektsus on muidugi naeruväärne ja puha, aga mingil hetkel peaks inimene aru saama ka enda rollist ühiskonnas. Kaplinski võib omaette arutledes ju vaimse gümnastikana seda kasutada, aga kui selline mõtteviis saata laiali laiemale pinnale, siis on see niivõrd ohtlik, et seda ei tohi isegi kaitsta, sest see läheb laiali veelgi laiemale pinnale, mis on niivõrd ohtlik, et ... saad aru küll.

Mikun(M): Ei, loe Kaplinskit täpsemalt, ta ütleb sisuliselt sama asja, ainult natuke laiemalt. Kui sina ütled, et mees peaks käituma nagu mees (kaitsma nõrgemaid jne) ja punkt, siis Kaplinski ütleb, et mees peab käituma nagu mees ja naine peab käituma nagu naine. Siis süsteem töötab. Au-põhine ja õigus-põhine süsteem peab kumbki olema terviklik, ei saa nii, et ühest üks element ja teisest teine nt et mehel on au, aga naisel õigused.

Igal seisusel on oma au ja ka moraalsed agentsused võivad seisuseti päris palju erineda.
Üks väheseid seisusevahesid, mida enamik inimesi tänapäeval tunnetavad, on (väike)laps vs täiskasvanu. Lapsel ei ole võimalik täiskasvanut solvata (nii nagu ori ei saa solvata isandat, riivata isanda au), ta võib olla tüütu ja häiriv, aga solvata ei saa.
Seisustevahelises konfliktis detailid ei loe (see on ka üks viis seisuslikkust tuvastada).
Kui teenija on rünnanud isandat või on olnud konflikt pärisorja ja mõisniku vahel, siis pole vaja teada sellest konfliktist mingeid detaile, sest ei isand ega mõisnik ei saa olla süüdi. Kui kuuleme, et mänguväljakul tekkis füüsiline konflikt 5-aastase ja 30-aastase vahel, siis pole vaja teada ühtki detaili, et otsustada: 30-aastane vastutab.
Kui naine ei saa põhimõtteliseltki olla süüdiv, siis on ta teisest seisusest. Ja kuna ta niikuinii ei saa olla süüdiv, pole mõtet ka detailidega jännata. Kui mehe ja naise seksuaalkonflikt on alati ja detailidest sõltumata mehepoolne vägivald, siis on see nagu lapse ja täiskasvanu füüsiline konflikt –  alati läbinisti täiskasvanu vastutusel.

Isand on orja ees süüdi?

Chrsive(M): See oli nii jabur tekst et ma ei viitsinud isegi vihastada.
[loe: detailidesse pole vaja süübidagi!]

Masan(N): Liiga palju seksuaalset vägivalda on maailmas, et edasi õõnestada igasugust naise "ei'd" ja seda kahtluse alla seada.

Naise ei on sama kategooria nähtus nagu mehe au – miski, mis ei toetu indiviidile, vaid seisuslikule tervikule. Nii nagu Mikuni käitumine häbistab Daneid, sest nende au on ühine ja seotud, nii on ka kõik naise ei'd seotud üheks naisseisuse ei’ks. 

Millal on meie tänavail kõndiv mustanahaline omaks võetud? Siis kui tal on võimalik meid, kahvatujuukselisi sinisilmi häbistada. Kui ma näen Toomemäel väikest natsipunni kakerdamas, siis on mul häbi nii tartlasena kui eestlasena ja ma kipun neid korrale kutsuma (ärge häbistage mind, rsk!, kuradi tatikad!)

Lapsed on muidugi alamseisus. Neil on ka teine moraalne agentsus. Kui nad eksivad, siis reageerime hoopis teistmoodi kui omade puhul. Aga kui täiskasvanu ei käitu oma seisusele vastavalt, kui käitub nagu laps, siis käratame: "Käitu nagu täiskasvanu!" (nt Toomas Jürgenstein tõi Refi valetamisskandaali puhul välja, et ta ei saa enam lastele aususest rääkida, sest täiskasvanu-au on rüvetatud. NB! Refi poliitikud õõnestasid tema tõsiseltvõetavust õpetajana! ka Hannah Arendt on osutanud sellele, et kui õiguslus tungib kooli ja asendab autoriteedi st seisuslikkuse, siis kool hävib)
Kellegi tunnistamine alamasse seisusesse ei tähenda mingil juhul nende halvasti kohtlemist, vastupidi, tihti neid privilegeeritakse oma heatahtlikult isandapositsioonilt suurejooneliselt (eriti kui nad ei kujuta mingit ohtu: lapsed, naised, pärismaalased jne, eks). Näiteks kui seksuaalvähemused kirjutasid piinlikult halva ja kitsarinnalise kogumiku, siis enamik arvustajaid suhtus neisse väga suuremeelselt (”Oi, näe, seksuaalvähemused! Jaa, näete, teiegi teete raamatu, kaaned ja puha! Küll te olete armsad! Ei, ma ei lase kellelgi teile liiga teha! Ja see on üks väga vahva kogumik!”).

Kui mingeid moraaseid sattumusi tahetakse serveerida ajaülestena (nt heteroseksuaalset monogaamiat või tuumikperekonda vms), siis oponendid tavatsevad osutada selle normi ajaloolisusele ja kultuurispetsiifilisusele ning enamasti see kultuur hõljub vaba linnuna nii looduslike kui ühiskondlike olude kohal ja neist täielikult sõltumatuna, mitte ökoloogilis-ühiskondliku elukorralduse kultuuriliselt edasikantava destillaadina. Spengleril on üsna õigus kui ütleb, et demokraatlik õiguslus tähendab linnamoraali tungimist maale.

Ma ise kasvasin üsna selgelt maamoraali järgi. Olen sellest tsipa ka kirjutanud:
”Mäletan, et algklassides oli meikikasutav tüdruk linna lits (neid meil muidugi polnud, sest kes tahaks olla linna lits, aga hoiatavad kuuldused levisid), lõpuklassides aga toonisid tüdrukud juba huuli küll.

Korruptsioon, onupojapoliitika, ebaõiglus, ebavõrdsus ja kõik säärane värk vohas mis hirmus. Näiteks oli selge sooline segregatsioon. Tüdruku löömine oli suurim võimalik kuritegu, mille keegi korda võis saata. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis oleks see eksinud lambuke kohe lintšitud. Poisid võisid omavahel nagistada küll, aga sedagi tuli harva ette ja kindlasti mitte midagi tõsist. Noh, nagu vennadki kaklevad ju väiksena. Seda lugu mäletan ka eredalt, kuidas eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis loo (ikka loo, sest meil ju midagi päriselt ei juhtunud), kuidas üks poiss olla teisel hamba välja löönud ja tema kui õpetaja oli lööjat kaitsnud. Sellepärast, et lööja oli kaitsnud oma ema au, teine poiss oli öelnud, et vat, su ema on joodik, noh, oligi, ütles õpetaja, aga teise ema kohta ei tohi iial midagi halba öelda.

Ei saadud aru, et au, eriti soolistatud au – mehe au ja naise au – tuleb vahetada välja sootu õiguse vastu.”

Mehe vägivald naise vastu oli õigustamatu – sellises situatsioonis sai ainult mees jääda süüdi. Naine aga pidi olema tagasihoidlik, mäletan veel neid pedagoogide šokeeritusi augustatud kõrvade, hiljem värvitud huulte suhtes – tütarlaps, kui madalale sa võid langeda?!
(Vanaema räägib mulle ka ikka lugu, et nägi rongis ninarõngaga noormeest! See võis olla umbes 90ndate keskel. Viimati oli väga häiritud, et Breivikul on juuksed peas, vangil tuleb ikka pea paljaks ajada!)

„Mees austab ennast, köiki teisi mehi ja eriti naisi. Pea meeles, et mees ei solva teisi ja muidugi ei lase ta ka ennast ja oma pruuti solvata. Asi tuleb ära klaarida, saad aru, üksi või teiste abiga selgeks rääkida. Vöitlema läheb mees siiski ainult pruudi pärast ja siis ka kindlasti paljaste käte ja täie jöuga. Seda vöitlust ei tohi teised segada. Vöitlus on aumeeste asi …” (lk 59). Nopib Doris Kareva vanaisa Vooglaiu mälestustest välja.

Auga on muidugi see asi, et see tahab kõva kulturiseeritust ja hoopis teistsuguse avatusega ühiskonda  - mida tähendab kaotada au anonüümses linnakeskkonnas? Suurt midagi. Seega tuleb ka jõukasutus lähisuhetes riigile delegeerida. See on ilus idee. Üldse ei vaidle. Muidugi häda on selles, et kust võtta see riigimuskel iga köögilaua taha, kui lihuladki juba ise peavad hakkama saama… äkki võtaks vastu veel mõne tagatagu!-tüüpi seaduse?

küllap lõpp

Kaplinski vägistamine III

algus siin
eelmine osa siin

Kõige pealt üks väike seik, mis ometigi on valusalt kõnekas. Ühtlasi teen seks puhuks ainsa erandi žanris ja ei anna episoodilisele karakterile oma nime. Seda kahel põhjusel. Esiteks, see juba on isikunime varjav pseudonüüm, teiseks, see on kõnekas, tähendusega ja ka ise esindustaotlusega.
Pealegi nii on sel suurem kaal, see pole lihtsalt väljamõeldis.

Feminismi Ehitaja: Aga kui jätaks vägistamise teema korra kõrvale ja keskenduks konsensuaalsele seksile. Kas pole absurdne, et sellal kui naiste seksuaalsuse uuringud näitavad, et ca 70% naistest ei saa vaginaalse penetratsiooni teel orgasmi, kiputakse heteroseksuaalset seksi ikka veel selle kaudu defineerima (nagu seda teeb nt kaplinski), ehkki statistika põhjal võiks ju järeldada, et konsensuaalses seksis on vaginaalsel penetratsioonil suhteliselt marginaalne roll... seda muidugi juhul, kui lähtuda arusaamast, et ka naiste seksuaalsel naudingul on mingi tähtsus.

7 minutes ago

Mikun(M): Ah, te naised mõtlete ainult, kuidas oma orgasmi lahti saaks

6 minutes ago

Mikun(M): (nali)

5 minutes ago

Mikun(M): Igati õpetlik keskustelu, veel ühe tähelepanekuna osutaksin sellele, kui enesekeskseks see teema automaatselt muudab... "Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda" vrdl "Ei juhtu temaga midagi, kui pärast pikka amelemist ka natuke pistetakse"

Võrratu pärl Feminismi Ehitajalt! Naersin kohe (ma teen seda arvuti taga harva). Kuna suur osa naistest ei saa vaginaalset orgasmi, siis on konsensuaalses seksis penetratsioonil marginaalne roll! Briljantne!
Mõistujutt Suurest Peetris ja Väiksest Peetrist on selle kõrval ikka väga lahja lurr!
Et ühepoolsusest lahti saada, defineerime konsensuaalsuse hoopis ainult teise poole huvidest lähtuvalt… huhuuu!

Eiei, ärge vaadake mu üldistusi, need kõik on lihtsustused, Feminismi Ehitaja arutlus on kunstiline tervik, mis sisaldab mitmeid orgaanilisi lõimi.

Seal juba muidugi arusaadav, sest õigus on nõudev-sõjaka struktuuriga. Aforistlikult väljendudes: ”inimesel ei ole õigust vendlusele” või ”inimesel ei ole õigust armastusele” (NB! st ka "inimesel ei ole õigust õnnele"!). Seda täisesti ontoloogilisel tasandil, sest psühholoogiliselt on need vastandtendentsid. Mõistagi ma saan aru, et noorele idealistile tundub iga väide, mis ütleb, et üks hea välistab teise hea, küünilisus, ning ta peab tagurlikuks pessimistiks igaüht, kes pole valmis olemasolevat süsteemi segipeksma tuues vabanduseks nürimeelse umbusu, et padja ja tellise voorused on ühildamatud.

Pean tunnistama, et mu blogi kommentaarium on netimaastikul täiesti reeglipäratult asjalik. See Dostojevski tsitaat väärib kordamist:

"Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda."

Ka paar eelmist teemat on ilusti minu eest kokku võetud:

"Siin on mitmel korral esile kerkinud oluline tähelepanek, et inimene, olgu mees või naine, peaks mingist küpsuse järgust alates olema suuteline vastutama ehk olema teadlik _enda poolt_ välja saadetavate keemiliste, visuaalsete, auditiivsete vms signaalide eest, mida teine sugupool saab/võib ühises kultuuriruumis tõlgendada seksuaalselt tähenduslikena ning reguleerima või improviseerima/mängima nendega vastavalt olukorrale või kavatsusele. Kaldumised on seejuures ilmselt paratamatud, sest ei allu kergesti kontrollile, kuid on õpitavad, nagu osutab näiteks india iidse armukunsti filigraansus. Selline isiklikul käitumuslikul tasemel avalduv tähelepanelikkus ja küpsus ei teki üleöö ega ammugi igaühe juures.

Meenus, et Mihkel Mutt on avaldanud oma "Üleminekuajas" toredad siinse aruteluga haakuvad lood: "Mu floorake, mu faunake", "Nukuke", "Lõpp-naine" ja "Femintern". Lugesin üle. Muhe."

Kirjutan sellele lugemissoovitusele igati alla!

Veel:

Ramloff: "Siin muidugi tuleb mängu teatud kultuuriline probleem. Nimelt ei ole meie kultuuris ilus seksi otse küsida ning nii kasutatakse sageli vihjeid, muuhulgas ka sõna "magamine". ;)"

See on isegi väga pehme sõnastus. Liiga ühemõtteline väljendus võib olla lausa solvang, teist hingepõhjani vapustada, mõjuda lausa traumeeriva rünnakuna. Konsensuse saavutamine saabki olla ainult järkjärguline, ebamäärastelt ja alati taganemisvõimalusi jätvatelt märkidelt üha kindlamate ja üksühesematele jõudmine. Kasutades JK näidet – koos alasti suudlemine tundub päris sirgjooneline flirt juba! Või noh, ütleme… vähekahemõtteline. Ent siiski selgelt ja olemuslikult eristuv raudkangiga peksmisest... või mõnest leebemast vägistamisest. Ei ole meil paremaid halvemaid aegu, et see oli non-consensual... see ei pruugi selguda praegu, võiks luulelda Julian Assange.. 

järgneb

Kaplinski vägistamine II

algus siin

Vestlus jätkus olles osalt ka kommentaar sissekandele ”Kaplinski vägistamine I”.
Pistan selle siia vahele ja jätkan hiljem sealt, kust eelmine kord pooleli jäi.

Geaka(N): Millega konkreetselt ei ole sa seni kehtiva vägistamise definitsiooni puhul ikkagi nõus (tegemist on inimese tahte vastaselt temaga seksuaalakti astumisega)? Või kahtled lausa põhiseaduslikus õiguses isikupuutumatusele? (Jah keskendub see definitsioon füüsilisele riivele tõepoolest, me võime ju, ja sa paistad niiväga tahtvat rääkida ka vaimsest vägistamisest, aga mu meelest on see otsustavalt teine teema). Arvad, et peame rääkima kannatuste võrdlemisest, aga ma ei saa üldse aru, mismoodi see asjasse puutub (ja see kirjatükk ei heitnud mu meelest ka piisavalt valgust).

Mikun(M): Geaka, see seal sissekandes lausa kursiivis:
Toetuda õigusele tähendab toetuda piirile, millest üleminek on juba nii räige eksimus, et toob kaasa välise (ehk riikliku) jõukasutuse. Õigusele toetumine on toetumine madalaimale. Au ja väärikus on piirid pikalt enne õigust, väärikas inimene, auga inimene ei ületa neid piire.

Geaka(N):  Milleks siis su jutt? Kui piire nihutada soovi pole. (Ja millele see õigus küll toetuda võiks, ohahh)

Aulk(N): Mitmetel ajaloolis-ühiskondlikel põhjustel on naiste-meeste vahelise suhtumise seis Eestis selline, nagu ta on, aga võibolla oleks laiemas kontekstis (jättes JK kannustavad emotsioonid üldse kõrvale) ehk paslik siinkohal meenutada naissoole meie populaarset regilaulutüüpi "Suisa suud" ja seda, et retoorika ebaõnnestumisel ja halja tera puudumisel on teinekord põlv ka üks igati kasutuskõlblik ihuliige.
Seepeale muidugi patriarhaal-matšolik ühiskonnakord oigab, et "niimoodi see eesti rahvas välja surebki".
Ei ole midagi, õeksed-amööbid, tunded jätta ja edasi paljuneda!

Ivol(M): Hm ... üldiselt on see teema sedavõrd instinktiiv-irratsionaalsest poolest kantud, et seda vist puht mõistusliku argumentatsiooni abil lahti arutleda ongi lootusetu ülesanne.

Marki(M): Me oleme ikkagi mõistusega inimesed. Paljud JK argumendid on aga mulle vägagi tuttavad, neid on esitanud aga peamiselt ebaintelligentsed, isegi primitiivsed inimesed, kes sarnaste argumentidega sageli õigustavad ka oma lihtsalt vägivaldset käitumist.

Ivol(M): Küsimus on pigem selles, kas ja mil määral me vastutame ka signaalide eest, mida me välja saadame?

Geaka(N): Signaale ei ole olemas ilma vastuvõtja tõlgenduseta.

Aulk(N):  kogu selle temaatika peale antud konkreetses kontekstis meenub vanasõna "igal oinal oma mihklipäev". huvitav küll, miks...

Mikun(M): Geaka, ma arvan, et mittereproduktiivsete seksuaalsuhete enam-vähem ainus õigustus on dialoogiline positiivsus ja asi on sügavat nihu juba ammu ENNE seda, kui jurist voodiäärele kutsutakse.
Aulk, minu arust on füüsiline vägivald sõna otseses mõttes kõige loomalik-labasem viis käitumise reguleerimisel.

Kõigepealt Marki märkus, et oleme ikkagi inimesed. Neljal korral väljenduti otsesõnu: ”Me pole loomad”.
Siin on üks oluline vääritimõistmiskoht. Õiguslased-idealistid (need, kellel on maailma suhtes nõudev hoiak), kasutavad vormilt faktiväitelisi lausungeid moraalsete ettepanekute ja nõuetena, seevastu, ütleme, vennastajad-praktikud (need, kes on lepitava hoiakuga) kasutavad selliseid lausungeid ostesõnalisemalt, need on faktid, mille raames tuleb paremaid lahendusi otsida. Näiteks väide ”vanemate patud nuheldakse laste kaela” tundub õiguslane-idealistile ülima küünilisusena, raskemal juhul peab ta seda samuti moraalseks üleskutseks ja ettepanekuks ning protesteerib, kuidas jaksab, kuigi nenditi vaid pärilikkuse fakti.
Sestap ka JK väide, et kuulume siiski loomariiki (bioloogiline triviaalsus!), kutsub õiguslases esile moraalset protesti.

Secundo: Marki teine lause - ”Paljud JK argumendid on aga mulle vägagi tuttavad, neid on esitanud aga peamiselt ebaintelligentsed, isegi primitiivsed inimesed, kes sarnaste argumentidega sageli õigustavad ka oma lihtsalt vägivaldset käitumist” – on argumentum ad hominem laiendatud kujul. Peamiselt esitavad neid ebaintelligentsed inimesed…

Uku Masing on osatanud taolisi juhtumeid a la kui ma oleksin sama tark kui sina, siis ma oleksin palju targem.

Ikka üpris üldlevinud on suhtumine: kui ma oleksin sama tark kui Jaan Kaplinski, oleksin ma palju targem.

Aulki märkusest on ehk siin kõnekaim see reibas uhkus, mis lubab mehe vastu põlve kasutada (proovigu hea lugeja konstrueerida samasse diskursusesse situatsioon, kus saab sama uhkelt kelkida naise vastu jõu kasutamise ettepanekuga)

Geaka märkused on jälle väga kõnekad – millele siis seda õigust toetada?! Mõte, et suhtluse piirid võiks toetuda millelegi muule kui õigusele, on lausa mõeldamatu!
Ja kuna selline hoiak on nii üldine, ei suudeta isegi pentsiku alternatiivia tulla selle peale, et JK ei õigusta ei ignoreerimist, et ta üldse ei õigusta.
Siit võiks välja pakkuda isegi väikse mõtteülesande: hea lugeja, proovi mõelda välja selline käitumisregulatsioon, kus õigus ja õigustamine üldse puudub!
(ja siis võid edasi lugeda).

Mis on õiguse vastandmõisted,-hoiakud? Lühimalt: vendlus ehk solidaarsus ja au. Sellest, et õigus on (psühholoogilisel-motivatsioonilisel tasandil) vendluse ja solidaarsuse antitees, on kõige läbinägelikumalt kirjutanud Dostojevki (lühimalt ja otsesõnulisimalt ehk jutustuses ”Talviseid märkmeid suvisteist muljetest”).
Neis vestlustes tuleb see hästi välja: väga selgelt on näha kui sõjakas ja vaenulik on õiguste määratlemine.
 Au ja õiguse vastandus on selgemalt esile toodud ehk Spengleril (taas Dostokast tõukuv), au on alati seisuseau, õigus on aga demokraatliku indiviidi atribuut.
Nende järelmitest hiljem.

Üks võtmelisemaid kohti on aga Geaka küsimus vägistamise definitsioonist. Hoolimata kantseliitlik-jurisprudentslikust väljendusest on see üliähmane ja ei selgita midagi. Midagi peale liberaalhumanistiku dogma hädisuse.

”inimese tahte vastaselt temaga seksuaalakti astumisega”
Kristlik hing on jagamatu, ei saa rääkida poolest ega natukesest hingest. Hing on üks (et mitte öelda ükssus). Hinged on loendatavad. Humanism omistab selle atribuudi oma ülimusele Autonoomsele Tahtele.
Noh, see on vale. Autonoomne tahe on samavõrd olemas nagu surematu hing (tähendab religioosse ideena). JK on aga siin ilmalikul positsioonil. Nagu ka mina.

Lühimalt: kogu seksuaalne kommunikatsioon, keeleline ja kehaline, on teise tahte muutmine. Ei ole sellist autonoomset tahet, mida siis väljendada, ja millega teine siis arvestama peab. Tahted on ontoloogiliselt  dialoogilised.

Seda paradoksi olen näitlikustanud seoses õppeprotsessiga.

”Seega, koolist välja langemise oht mobiliseerib pisiarmee sotsiaaltöötajaid, mitte “alamotiveeritud või erivajadustega” õpilast. Alamotiveeritud õpilane on maakeeli see, kes ei viitsi õppida. Küllap mäletab igaüks selliseid oma kooliajast.
Mida noorema lapsega on tegu, seda rohkem suhtutakse mõistvalt eestkostesse, seda varmam ollakse nõustuma, et väetike ei taha õigeid asju ning tema vanemad (eellased A ja B) teevad hästi, kui rakendavad mõningast sundi või suunavad valikut. Kõige suuremad käärid vale tahtmise ja sunni võimatuse vahel on põhikooli keskel (ja rohkem poiste hulgas). Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”” (tsitaat pärineb siit)

Kui lapsukese Autonoome Tahe ei sihi põhiharidust, kui laps ei taha koolis käia, siis tuleb hunnik professionaale ja teeb nii, et ta tahab. NB! Üks inimene (inimesed) muudavad teise inimese tahet.
Humanistlikus mõttes võiks see olla vägivalla definitsioon.

Kordan: Mida üldse tähendab “motiveerima”? See on pisut elegantsemalt sõnastatult “teise tahtmist väliselt muutma” ehk sundima, umbes nagu “ma ei peksa sind surnuks, ma kolgin sind senikaua, kuni sa ise maha sured”.

Ja mis jääb järgi tahte vastasusest seal vägistamistefinitsioonis kui tahe ise on nii ähmane?

Kui ma küsin möödujalt kella, siis ma tekitan temas soovi öelda mulle kellaaeg. Enne tal seda soovi polnud. Aga ta ei ütle mulle ka kellaaega oma tahte vastaselt. Ta ise, tõesti ja siiralt ise tahab mulle seda öelda. Mina tekitasin temasse selle tahte.

Nüüd läheb asi natuke traditsiooniliseks. Seda, millisel viisil ja millises keeles võib teise inimesse (oma) tahet tekitada, on üpris kultuurispetsiifiline. Jah, ka riietus on märgisüsteem, žestid, silmapilgutused jne.



Eks tavad määravad selle, milliseid vahendeid võib teise tahte muutmiseks kasutada (tõelise ja siira tahte!).  Ka veenmine või mangumine võivad tekitada teise tahtmise.

Tsiteerin üht oma varajasemat esseed:

”Tõupullidelt (Bos taurus) spermat kogudes kasutatakse nn fantoomi. See on üks suur metallikolakas, mis ei meenuta mitte ühegi kandi pealt lehma, aga see on osalt kaetud lehma järgi lõhnava nahaga. Feromoonidel on vägev toime. Palderjani lõhnas on emase kassi kutsuva lõhna komponente ja see teeb mullase juurika puhtakujulisele kiskjale lausa vastupandamatuks (emastele kassidele on palderjani mõju oluliselt väiksem).

Kaks aastat tagasi kirjutas Eesti Ekspressis üks fašistlik lehm sellest, kuidas käis ööklubis sünteetiliste feromoonide toimet proovimas¹². Sellist vastassoo survestamist ei pea ta kuigi häbiväärseks. Eks need piirid olegi mõnevõrra hägused. Mehaanika (oma käe impulsi ülekanne teise kolbale, väändemomendi rakendamine teise jäsemetel jne) kasutamine on kõige ühesemalt hukka mõistetud, eks vast seetõttu, et siin on mehed üsna üheselt paremas seisus. Ööklubides kasutatakse ka nn vägistamisjooke. Sellisele keemiarünnakule reageeritakse üsna suure nördimusega. Aga kui uimastavat afrodisiaakumit lasta balloonist näkku? Igatahes kui toimeainet endale peale määrida, siis see on vahva eksperiment, millega sobib lausa lehes kelkida. Feromoonide toime on ebasümmeetriline, kandja ei ole ise selle mõju all. Kui rusika impulssi (massi ja kiiruse korrutis) kanda üle lõuale, siis rusikas mõjutab lõuga sama suure jõuga kui lõug rusikat (Newtoni III seadus), see on sümmeetriline, ma ütleks isegi, et võrdõiguslik”.

(tsitaat pärineb siit)

Jah, siin on tugev sooline asümmeetria.

Mikun(M): õigemini konflikt on selles, et Õigus on täiesti sümmeetriline (mehe ja naise õigusel pole mingit erinevust), aga konflikt tuleb kehalise ebasümmeetrilisest... traditsiooniliselt on mees nii vaimselt, ihuliselt kui hingeliselt vägistamatu-kahjustamatu

Ma arvan, et oleks üpriski mõeldamatu, et keegi meesterahvas kirjutaks populaarseimasse nädalalehte loo, kuidas käis ööklubides ja mujal naiste peal keemilisi suguatraktante proovimas.

Samuti ei suuda keegi näha JK loos seda, et seal üks oomega-isane (”good guy”) palub: ”Naised, ärge vägistage meid, kuigi teil on see õigus!”

No sellise mõttegi peale ei saa ju tulla, et mees on seal juba vägistatud, sest lapski ju teab, et seksuaalvägivald saab olla ainult naiste suhtes!

Mikun (M): Kui te natukene tähelepanelikumalt JK teksti loete, siin näete, et selle sõnum on õige lihtne: "Armas naine, ära mine üle teatud piiri (petting and kissing and lay with him in bed naked or half-naked), kui sa ei lähe teatud kaugusele lõpuni"... ka naisel on pisipisike moraalne vastutus voodis, eks
 

Sulumi (N): See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi, sellega PEAB kaasnema seks ja see seks on loomulikult eelkõige eesnäärmevähi profülaktika.

Sulumi reaktsioon on tüüpilne: etteheide lihtsalt üleserutamises saab olla ainult nõudmine ”loomuliku” lõpu ehk penetratsiooni järele, mistõttu nähakse siin ühemõttelist survet ja sundi seksile, aga selle pealegi ei tulda, et mees on juba vägistatud – ”See on juba mingisugune hälve inimese seksuaalkasvatuses, kui õrnusi vahetada ei tohi”

See on nii jabur, et seda ei usuta isegi kui see otsesõnu välja öeldakse. Kui JK kurdab, et teda on palju niisama ülesärritatud, siis pannakse rõhk sõnale "niisama" ja arvatakse et JK nõuab seksi. Ometi ei vaidlusta ta kordagi naise ei’d, vaid ütleb, et naised, ärge kasutage (oomega)mehi pettinguvahendina.


(Mis siis teha? Seekord ei saagi midagi teha. Väldi järgimist korda. Vägistamist ei saa heastada. Või kasuta mehi, keda petting ei lõhu)

Mikun(M): jah, mees peab oma keha eest vastutuse võtma, musutada ja miilustada ju võib alati (vabatsitaat S-ilt), sest see on pelgalt kehade kokkupuude, aga tuletaksin atomistide abil meelde, et tegelikult ainult see ongi võimalik, sest kus on mu peenis, pole sind, ja kus oled sina, seal pole mu peenist st vägistamine on võimatu

Sulumi(N): Ma lugesin selle asja mitu korda läbi. Mees, keda on kasvatanud ainult naised ja kes peab oma eesnäärme vähi võimalikuks süüdlaseks seda, et ta on olnud "good guy". Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda. Tal peab olema ikka mingi sadistist naine, kes on vaest meest aastaid iga päev piinanud ning mingi ebatervislikult siivas kasvatus, mis keelab iseend abistada. No sest ega ennetav ei ole ju teatud kudede omavaheline kokku puutumine vaid miski muu.

Ma tahaks talle head psühholoogi soovitada, aga ma ei saa, sest kaval vanamees krt on kommentaarid kinni keeranud.

Mikun(M): Igati õpetlik keskustelu, veel ühe tähelepanekuna osutaksin sellele, kui enesekeskseks see teema automaatselt muudab... "Ei juhtu inimesega midagi, kui ta vahel satub voodisse naisega, kes otsustab ümber mõelda" vrdl "Ei juhtu temaga midagi, kui pärast pikka amelemist ka natuke pistetakse"

JK ei ütle, et ta oleks pidanud jõudu kasutama (selline isikutüüp seda vahest ei suudagi), vaid et ta oli good guy, kes naised väntsutasid ja kasutasid pettingumasinana. JK sissekanne on paljus vägistatu pihtimus (seal ka need isiklikkused). Aga selline mõttekäik on de facto hoiakutega liiga vastuolus.

(Muidugi mingil määral võib asi olla ka minu isikus, üks sõber naeris ja ütles, et mis oomega-meeste eestkõneleja ka sina oled)


Väga olulise asja toob välja Ivol:
Küsimus on pigem selles, kas ja mil määral me vastutame ka signaalide eest, mida me välja saadame?
Kellele mu jutt tundub liiga jabur ja-või puhtteoreetiline, filosoofiline mõtteharjutus, soovitan Thomas Manni novelli ”Väike härra Friedemann”. Olen sellele korduvalt viidanud. Seal on ilus näide, kuidas oomega-meest seksuaalsete signaalidega vägistada ja lõppeks dekolteega tappa.
Ka Michel Houellebecqi ”Võitlusvälja laienemises” on see liin, kus ühel oomega-isasel (konna nägu, paksud prillid jne) ei jää muud üle kui enesetapp.

Houellebecq ja Mann on suured ja julged kirjanikud. Lausa jultunud. Nad söandavad hälbida isegi nii võimsast kultuuriuniversaalilisest imperatiivist nagu "seksuaalkäitumises rakendatakse empaatiat ainult naissoo suhtes!"

Mõistagi ühiskondlike korraldusete ökonoomia seisukohalt pole sellisele ebarepresetatiivsele vähemusele nagu oomega-mehed tähelepanu pööramine mõistik. See on peaaegu sama tobe kui see, et mees ja mees tahavad omavahel abielluda! See tähenärimine ja vähemuste värk mõjub üldisele korraldusele destruktiivselt. ”Liiga palju seksuaalset vägivalda on maailmas, et edasi õõnestada igasugust naise "ei'd" ja seda kahtluse alla seada.”

Oomega-paraad? Teete nalja, vä!?

jätkub...