Ilmus ajalehes
„Sirp“ 14.07.2017 kõvasti lühemana, kirjutasin Helen
Fisheri toodud statistika lahti, mudisin sõnastus ja kirjutasin
lõppu paar peatükki juurde ja kärpisin väite, et alkohlijoove on
karistusseadustikus
Isiklik
on poliitiline.
Lähisuhtevägivalla pimetähne.
Ainus viis
vähendada vägivaldsust on minimeerida tegureid, mis suurendavad
vägivaldse käitumise esinemise tõenäosust.
Mihkel
Kunnus
Perevägivalla
terminist täpsem oleks lähisuhtevägivald - asjad väljuvad
kontrolli alt just oma kõige lähedasemaga ja füüsilise ja vaimse
vägivalla ilmingud on enamasti põimunud, siinjuures ei maksa
primitiivselt polariseerida (naisednäägutavad-mehedpeksavad).
Mõnikord aitab paariteraapia - kui paar varakult adub, et suhe võib
käest ära minna...Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt
inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel
(meestel), kes samamoodi puntras on.
Tiina
Jõgeda, Facebook 22. detsember 2016
Käesolevas kirjutises
ei pretendeeri ma ammendavusele ega isegi mitte ülevaatlikkusele,
vaid proovin keskenduda mõndadele olulisematele aspektidele, mida
avalikus arutelus on erinevatel põhjustel kõige vähem käsitletud.
Lähisuhtevägivalda käsitlev arutelu katab tavaliselt kõike
asjassepuutuvat sama hõlmavalt nagu harjased hambaharja – ühest
otsast, ühes suunas ja ühekülgselt. Heaks – ma ütleks et
täiesti representatiivseks – näiteks sobib lähisuhtevägivallale
pühendatud „Sirbi“ eriumber (30. juuni 2017), milles hästi
põhjalikult, mitmekordselt, liiaselt ja emotsionaalselt korratakse
üle see, milles välitseb enam-vähem täielik üksmeel –
„Vägivallale ei ole õigustust, vägivald tuleb lõpetada ja
vägivallatsejad vastutusele võtta“. Ja siis tuuakse selle
vaidlustamata teesi toetuseks hulganisti konkreetseid näiteid,
osutatakse majanduslikule kahjule, korratakse üle femisnistlikud
klišeed ohvrisüüdistamisest jne. Praktiliselt üldse aga ei
puudutata vägivaldsuse põhjuseid, ei tehta ettepanekuid,
kuidas vägivaldust vältida ja ennetada ning isegi selles,
mida tagantjärele teha, ollakse üsna napi- ja üldsõnalised,
lühimalt, puudub pea igasugune analüütilisem vaade, mis annaks
suuniseid mõistmiseks, ammugi siis praktiliseks tegutsemiseks.
Sina ei tohi mitte
põhjuseid otsida!
„Võim. Kontroll.
Allutus. Need ajendid on seksuaalvägivallatseja käitumise taga“ –
sellise põhjuste postuleerimisega algab Kristina Birki artikkel
„Süüdi on süüdlane“
i.
Niiviisi poole säutsu pikkusena välja tooduna paistab feministliku
diskursuse analüütiline küündimatus eriti selgelt välja. Ometi
väärib see siin esile toomist kahel põhjusel. Esiteks on see väga
levinud ja teiseks võrsub see suurema kandepinnaga kohast, mis teeb
põhjuste analüüsi eriti raskeks:
nimelt ei suudeta
eristada õigustamist ja põhjuste välja toomist.
See on mõneti mõistetav, sest teaduslik meetod ja õigustamine ongi
paljus sama ülesehitusega: mõlemad korraga
depersonifitseerivad vaadeldava ja ehitavad põhjusahelaid, mis
ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle
sooritajast. Kuna süü hajumist kardetakse nagu tuld, siis visatakse
pikemata üle parda kõik, mis ähvardab hälbida tautoloogiast
„Süüdi on süüdlane“, kusjuures viimase teeb eriti piinlikuks
asjaolu, et sellega üritatakse (enamasti ühese seksistlikkusega)
mööda hiilida süütuse presumptsioonist. Igasugune pikem
menetlmine ja arutelu on ju vähemasti potentsiaalne
ohvrisüüdistamine! Küsimus „Kes on süüdi?“ on
a priori
kahtlane, sest teadagi ju, et süüdlane on süüdi. Samuti loetakse
talumatult õõnestavaks selline küsimus nagu „Kui palju on keegi
süüdi?“ (ammugi on ketserlik nii pikki seoseahelaid loov
analüütilisus, mis ähvardab ivankaramazovlikus meeleheites: „Oo,
omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean
ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb
üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub.“ ).
Moekas malakas „See on ohvrisüüdistamine!“ peksab arutelust
välja igasuguse põhjuste analüüsi ja katab selle lahenduste
otsimisel võtmeliselt olulise valdkonna kinni mõne feministliku
klišeega nagu „Vägivalla juured on toksilises
maskuliinsuses“,„Süüdi on süüdlane“, „Patriarhaalsus
tegi!“ vms.
Mis põhjustab
vägivaldsust lähisuhetes?
Loomulikult pole ühte
ja kontekstitut põhjust – nimetatagu seda siis toksiliseks
maskuliinsuseks, kurjuseks, võimuihaks, saatanaks või milleks
iganes – vaid on palju vägivaldsuse ilmnemise tõenäosust
soodustavaid tegureid. Triviaalseks näitkes sobib alkohol,
legaalne narkootikum, mille mõju agressiivsuse tõusule ja
impulsikontrolli kahanemisele on teaduslik aabitsatarkus, aga mille
tarvitamine on kultuuris nii sügavalt sees, et selle suure
vägivallasoodustaja vastu ei söandata kuigi valjuhäälselt astuda.
Õilis poliitik võib küll ennastsalgava pingutusega panna valge
lindi rinda, aga alkoholitöösturite lobi ees säilitab siiski
„kainemõistuslikkuse“. Alkoholitarvitamine on sügavalt
kulturiseeritud – see on siiski meie kultuuri olulisim ja
massiivselt kasutatav legaalne narkootikum –, aga selle mõjubaas
on loomulikult looduses.
„Täna on riigipüha.
Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa.
Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see
jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi
aastapäeval.“ president Kersti Kaljulaid Eesti vabariigi
aastapäeva kõnes 24. II 2017
Pühad käivad paraku
ikka käsikäes alkoholiga, mis omakorda soodustab vägivaldsuse
esilekerkimist. See selleks. Presidendi tundelist sedastust tuleks
aga vaadata selle alternatiivide valguses. Kui ühiskonnas on kõik
hästi, siis kodu ongi
kõige ohtlikum koht nii naisele kui lapsele. Lõviosa traumasid ja
hukkumisi, mis (väike)lastele osaks saab, juhtub kodus, sest
lasteaiad ja koolid peavad vastama märksa kõrgematele
turvalisusnõuetele. Kui kodus juhtub traagiline õnnetus ja laps
saab raskelt viga või suisa hukkub, siis tuntakse vanemaile südamest
kaasa, kui aga institutsionaliseeritud lastehoiuasutuses juhtub
midagi sellist, siis vallandub üleriigiline skandaal ja vastutajal
pole asu. Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on
selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on
tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud
privaatsääri kuuluv nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv
elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis analüütilisele,
alternatiividega kõrvutavale pilgule on tõdemus, et kodu on naisele
kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga raport.
Sama on
lähisuhtega. Kui tegu ei ole sõja, näljahäda või muu täiesti
ekstreemse olukorraga, siis peamiseks vägivalla ilmnemisvallaks mehe
ja naise vahel on just nimelt lähisuhe ja seksuaalsus. Triviaalsus
on ju seegi, et inimesi paneb ühiselulise paare moodustama just
nimelt selline ürgne instinkt nagu sugutung, ehk miski, mille üle
inimesel üsna piiratud voli (see on ka selge argument sooneutraalse
abielu poolt – inimese võime oma seksuaalsust ümber kujundama on
nii väike, et on korraga mõttetu ja julm teha prokrustesesänglik
nõue teha siin sellisele riiklikule institutsioonile nagu abielu
heteronormatiivne kitsendus või karta mingit „homoideoloogiat“).
Ja kuigi see hirmutav, süüst vabastatud kategooria – loodus –
võib ärritada ja selles võib näha jälle õigustajat, siis peab
kardetavasti ikka natuke ka vaatama ka seda, millise loodusliku
antuse kulturiseerimisega me antud juhul kimpus oleme.
NB!
Loodus ei õigusta midagi, küll aga aitab seletada!
„Oh, miks me
oleme löödud seksuaalsuse risti?“ (D.H.
Lawrence)
USA väljapaistev
antropoloog Helen Fisher annab oma monograafias „Miks me armastame?
Romantilise armastuse olemus ja keemia“ (e.k. 2006) rohkesti
empiirilisi andmeid, millest toon siin natuke asjassepuutuvat välja:
„Mees seisab
vastamisi märkimisväärse riskiga, kui talle sarved tehakse – ta
võib kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga
lapse kasvatamisele./.../ Kui mehed kardavad petetud saada, siis
naised kardavad hülgamist – nii emotsionaalset kui rahalist.
Seega, kui suhe hakkab kokku varisema, otsivad naised võimalusi
takistusest üle saamiseks. Naised vaatavad meestest suurema
tõenäosusega läbi sõrmede abikaasa üheöösuhetele või
ajutistele seksisuhetele rivaaliga. Kui naine võib muutuda äärmiselt
armukadedaks, kui ta teab, et mees kulutab väärtusliku aega ja raha
võistleja peale või loob teise naisega tõsist emotsionaalset
suhet.
Selline käitumine on loogiline ka Darwini teooriast
lähtudes. Miljoneid aastaid vajasid esiemad kaaslasi, kes aitaks
järglasi kasvatada. Järelikult on naistel arenenud ajumehhanismid,
mis muudavad nad eriti omamishimuliseks olukorras, kus kaaslane
ähvardab vähendada ressursse või emotsionaalset tuge või teise
pärast suhte lõpetada.
/.../
USA
justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui
miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59
protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine
abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad,
tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt
mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad,
et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise
seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. /.../
Mehed ka peksavad.
Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest,
üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti
sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri
käest peksa saanud./.../Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti
kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma
abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe
läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda
isegi 50-70 protsendini./.../
Olukorda, kus mees valvab, et
rivaalid tema paarilist üle ei lööks või naine meest ei hülgaks,
on soositud ajalooliselt paljudes ühiskondades. Inglise tavaõigus
pidas abielu rikkunud naise tapmist mõistetavaks või isegi
õigustatuks, kui seda oli tehtud kirehoos. Armukadeda abielumehe
sooritatud mõrv andestati või seda ignoreeriti nii Euroopa, Aasia,
Aafrika, Melaneesia kui ka Ameerika indiaanlaste õigussüsteemis.
Kuni 1970. aastateni oli mitmes Ameerika Ühendriikide osariigis
abielu rikkunud naise tapmine seaduslik tegevus.“
See
tunnustatud (nais!)anrtopoloog võtab need leheküljed õõvastavat
statistikat kokku üsna omapärase metafooriga, aga iva see ei
muuda:
„Kogu selle vägivalla taga peitub meeste ürgne tung
kaitsta end sarvede saamise eest ja hoida anumat, mis võib kanda
tema DNA-d“ ja „seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised.“
Ei pea nõustuma Helen
Fisheri evolutsioonipsühholoogilise kontseptualiseerimisega (see ei
ole väga hea teooria), aga armukadeduse ja omandi-istinkti rolli ühe
lähisuhtevägivalda soodustava tegurina on raske ülehinnata (Helen
Fisheri raamat peaks humanitaaridele siiski meeldima, sest ta toob
ohtralt näiteid ilukirjandusest).
Kõike eelnevat oleks
võinud rääkida ka näiteks Tartu Ülikooli käitumisökoloogia
professor Raivo Mänd, aga piisas tal vaid suu lahti teha, kui kogu
feministeerium oli hoobilt tagasõrgadel ja igasugune natukenegi
loodusteaduslikuma algupäraga diskussioon kisati surnuks, professor
naelutati tiitli „Aasta šovinist“ kandidaadina Feministeeriumi
häbiposti ja TÜ oli sunnitud tema kaitseks sõna võtma.
Ometi
pole raske näha, et näiteks ühe sellesse kompleksi kuuluva ürgse,
vägivaldsust soodustava hirmu – „kulutada äärmiselt palju aega
ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele“ – saaksks
tänapäeva tehnoloogilise arengu juures väga lihtsalt ja ka mitte
kuigi kallilt neutraliseerida: korraldada riiklikult iga vastsündinu
isaduskontroll.
Käepäraselt võib
osutada näieks Aimée Beekmani 1978 aastal ilunud romaanile
„Valikuvõimalus“, mis jutustab loo naisest, kes abiellub
heasüdamliku pehmoga, aga teeb „talle“ kolm last meelepärasema
geneetilise potentsiaaliga isasega. Kätlin Kaldmaa kirjutas
„Päevalehes“ sellele romaanile viidates: „minu arvates on
“Valikuvõimalus” eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan.
Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja
südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda
juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel
heaks"
ii.
Kui siia kõrvale panna tugev sooline kallutatus laste hooldusõiguse
jaotamisel ja valdav võimetus tagada isade õigus näha oma lapsi,
siis võib mürgiselt nentida, et kui üldse kasutada nii valuslolli
mõistet nagu vägistamiskultuur, siis meil on isade või isaks
vägistamise kultuur, sest ainult sellel on seaduse soosing ja
ühiskondlik tabukaitse. Millise paragrahvi alla läheb valetamine
antipeebipillide võtmise kohta või kondoomi salajane läbitorkamine?
Selline „fakti ette panemine“ võib olla jällegi üks vägivaldse
käitumise aktualiseerumist soodustav tegur.
Vägivald on ju tihti
eskaleerunud erimeelsus ja lapse saamine
par excellence näide
kompromissi võimatusest. Abordiküsimuses on samuti trumbid naise
käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”?
Ainult laulda (nt
Aventura „El Aborto”) või kirjutada
märatsevaid moralistlike traktaate.
Või vastupidine
juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt
„paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust
on mõned feministliku ajukahjustuseta võrdõiguslased loomulikult
märganud ja ühe leevendusstrateegiana välja käinud sellise idee
nagu „finantsiline abort”. Sest, kui mehel puudub bioloogilise
abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema
võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil.
Kes võtab valimisprogrammi, nooh? See oleks tõenäoliselt üks
lähisuhtevägivalda vähendav tegur.
Truudus on juhuse
puudus. Seksuaalne konkurents ja armukadedus.
Armukadeduses
pole midagi loogilist ja ratsionaalset. Isegi vastupidi – trenn
hoiab organid toonuses ja nii ongi need, kes on liialt uskunud, et
instinkte saavad kuigi paljud inimesed mõistuse ja õiglustundega
kantseldada, püüdnud (kahtlemata rõhuvpatriarhaalse) armukadeduse
kui kodaniku igandi ajaloo prügikasti saata. Nii nagu ülemöödunud
sajandil näiteks Tšernõševski oma kambajõmmide- ja
jõmmitaridega, hipid eelmisel sajandil ja vaprad polüamoristid
tänapäeval, aga ikka põrkutakse seesmiste tungide ja mõistusega
jaatatud ideaalide piinavale vastuolule. Jaan Kapliski
kirjutab pihtimuses „Isale“: „Vaba armastus on kena, aga mulle
tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse
valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu,
et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha.
Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma
südametunnistus“
iii.
(Selliseid inimesi muidugi on).
Hästi
lühidalt: inimeses on korraga nii mono- kui polügaamsed tungid.
Vana klišee, et truudus on juhuse puudus, viitab, ütleme, keskkonna
aktiveerivale toimele. Analoogselt võiks sõnamängeldes öelda, et
saledus on suhkru ja rasvase puudus. Analoogia sobib eriti hästi
veel seetõttu, et on selgelt näha, et rasvumistendents on üldine
ja seda just nimelt statistiliselt vaadatuna. Igasuguste ano- ja
ortorektikute ning fitness-fanaatikute olemasolu ei väära kuidagi
üldist tendentsi rahvastiku rasvumisest.
Armukadedus
ja (võimalik, potentsiaalne) truudusetus on järjekordselt pelgalt
üks võimalik
vägivaldsuse
soodustaja ja vallandaja
lähisuhetes. Selle võimalustevälja plahvatuslik avardumine seoses
infotehnoloogilise arenguga on kindlasti andnud oma osa
lähisuhtevägivalla jätkuvale kestmisele ja ka võimendumisele
rikastes, tiheasustusega liberaalsetes demokraatiates („Põhjamaade
paradoks“, eks). Toon suvalise näite: „End Suurbritannia
juhtivaks lahutusteenuseks nimetav
Divorce-Online
tuli lagedale hämmastava statistikaga: peaaegu üks viiest paarist
toob lahkumineku põhjuste seas viiteid Facebooki
sotsiaalvõrgustikule. Olete kuulnud ütlust, et truudus on
võimaluse puudus? Lahutusadvokaadid kinnitavad, et täpselt nii
ongi: Facebooki ja Bebo sarnaste keskkondade plahvatuslikult kasvanud
populaarsus ahvatleb inimesi kallimaid petma“
iv.
Abielutruudus pole midagi
loomulikku, see ilmneb juba põgusas pilgus sellele, kui suurt
kultuurilist ressurssi on pandud selle tagamisse ja ikkagi põrutud.
Tiheasustus, Tinder, alkohol, porno ja pihuarvuti – milline võimas
survekompleks ja afektistruktuuriteisendi monogaamia vastu! (Tean
isiklikult kahte üsna pikaajalist abielu, mis on purunenud
brauserisse unustatud paroolide tõttu.) Püsiühendusega
sotsiaalmeedia võimaldab aktualiseerida ja salvestada iga
seljaajuimpulsi, mis mobiiltelefoni- ja internetieelsel ajastul oleks
lihtsalt välja magatud.
Kas mõni kultuur on
vägivaldsem kui teine? Alanduseprobleem.
Jah, on kultuure, mille
liikmed on vägivaldsemad ja agressiivsemad. Kõnekeel kattub siin
õige hästi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase sõnavaraga – need
on vähemtsiviliseeritud kultuurid. Siin tasuks muidugi meelde
tuletada, et Elias tõi tsiviliseerumisprotsessi ühe tunnusjoonena
välja jõukasutuse üha suurema koondumise riigi kätte. See
tendents on imbunud üsna sügavale meie moraalsesse intuitsiooni
(selle ilmingu üheks hilisemkas näiteks on ka õpilase ja õpetaja
vahelise jõukasutuse delegeerimine riigile – mida vanem
generatsioon peab moetotruseks ja progressiivsem põlvkond
elementaarsuseks). Väga lühidalt kõlaks üldistus järgmiselt:
mida tähtsamal kohal on indiviidi käitumise reguleerimisel au, seda
vägivaldsem on kultuur: aukultuur on vägivaldne kultuur
v
(üllatunud lugeja, kes on harjunud pidama aud läbibi positiivseks
asjaks, võib siinkohal mõelda aumõrvadele, rüütliaule,
duellidele, au kaitsmisele, au haavamisele jne). Haavatud au
kaitsmist ei saa põhimõtteliselt delegeerida riigile. Häbi ja
hirmu vahekorda käitumise regulatsioonil luges Juri Lotman nii
oluliseks, et pidas seda heaks kultuuritüpoloogia lähtekohaks,
lühimalt: kui teisi saab survestada seaduse jõuga (seadus on siin
siis
hirmul põhinev käitumisregulaator), siis „ „au“
eeldab kõikide küsimuste lahendamist kollektiivisiseste jõududega“
vi
(alates sellest „pere asjadest võõraste ees ei räägita“ kuni
selleni, et au-mõrva peab sooritama just nimelt perekonnaliige).
See mudel seletab
osaliselt ka seda väga suur psühholoogilist tõrget kutsuda
riigimuskel peretülisid lahendama st miks see on nii suur häbi, ja
osalt ka seda, miks karistusmäärade karmistamine nii ebaefekiivne
on. „Nii nagu ei lahenda liiklusummikuid signaali andmine, ei ole
ka vägivallaprobleemi lahendamisel paragrahviga signaali andmisest
suurt kasu,“ lõpetab Jako Salla artikli, milles annab ülevaate
lähisuhtevägivallale suunatud seadusloomest
vii.
See selgitab ka seda,
miks karistus ei peaks olema kriminaalkorras. Lähisuhtevägivalla
esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki
süüdlasele täiendavaid piiranguid tööturul ja seega on vähem
tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu
abiraha näol – vaid vastupidi, saab anda ühiskonnale rohkem
tagasi juba maksude näol, rääkimata võimalikest alimentidest. Aga
isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku arutelu alla võtminegi
on avaliku diskursuse sügavalt feministliku vaikehäälestatuse
tõttu tugevalt raskendatud. Kusjuures see on lähisuhtevägivalla
„kuradi keerulisi“ probleeme (wicked problems) – kuidas
lõhkuda perekond, et kõik tükid jääksid omadele jalgadele. Siin
lähedal on teine suure mõjuulatusega pimetähn:
Can't live with
them can't shoot them – vägivallatsejaprobleem
Mul
on täna olnud väga hea päev. Tänud proksile ja head esimest
krimkaristust minu poolt ühele ilasemale tropile, keda eesti meedia
näinud on:) neid keisse tuleb veel, armsad pruudipeksjad, ma luban:)
Kunnus, musklike, tee yks aumehe tegu - laena kelleltki veidi
häbitunnet ja poo end kempsus üles nädalavahetusel, ma jõuludeks
muud ei oskagi tahta nagu:)
Sass Henno
Facebook 21. detsember 2016
See Sass Henno teade
kogus kiirelt kolmekohalise arvu „laike“ ja see on väga
mõistetav, sest traagilisel kombel on sellesse nappi juubeldusse
kätketud kontsenteeritud kujul kogu lähisuhtevägivalla avalik
diskursus ja selle edenemus tsiviliseerumisprotsessis. Nagu ilmekalt
näitab ka „Sirbi“ lähisutevägivalla erinumber on kogu arutelu
suunatud kõigele ohvriga seonduvale ning rohkem või vähem
toetutakse sealjuures vaikivale tööhüpoteesile, et vägivallatseja
„kaob pildilt“, läheneb enese olemasolu-probleemile
sasshennoliku konstruktiivsusega. Lähisuhtevägivallast rääkides
on üks pool tervikuna pildilt väljas ja hääletu! Hääletu
olemine on muidugi mõistetav, sest kes teks kedagi, kes teaks
kedagi, kes oleks öelnud, et jah, mina vägivallatsesin ja see on
õigustatud. Null! Lähisuhtevägivallaga vahele jäämine on
totaalne häbi ja sellega kaasneb igakülgne sotsiaalne
degradatsioon. Mind kurvastab, kuidas Eestis koduvägivalda nii
vastutustundetult käsitletakse, kuidas diskursuse on enda kätte
haaranud täielikult faktiresistentne ja sotsiaalselt kanapime
feministlik diskursus, pinnapeale deklaratiivsus ja just selline
paneme-valge-lindi-rinda tüüpi rituaalkäitumine, mistagatipuks,
nagu eelpool näidatud, käib komplektis keeluga otsida põhjusi.
Kõrvutava näitena võib tuua igasugused seksiskandaalikesed –
need jätavad vähemalt Eestis sotsiaalse närvi suhteliselt külmaks
ning isegi presidendiametis saab suurema kärata abikaasa „noorema
mudeli“ vastu välja vahetada, aga ka üksikepisoodiline
lähisuhtevägivallajuhtum on absoluutselt andestamatu ja
sotsiaalselt täiesti hävitav isegi siis, kui kohus on oma sõna
öelnud ja kannatanu karistusega rahul. Ometi pühendatakse
lähisuhtevägivalda käsitlevates artiklites õlemehike „vägivalla
õigustus“ tampimiseks ohtralt energiat ja ruumi, kuigi see
õlgmehike on juba ammu nii ületapetud, et pole enam surnud, vaid
juba antielus.
Häbi ja vägivald.
Sotsiaalmeedia.
Kui ma läksin saatesse
„Suud puhtaks“, mis rääkis lähisuhte vägivallast, siis läksin
sinna peamiselt kahel põhjusel (loomulikult ma teadsin, et paljude
jaoks on see täiesti
häbitu
käitumine), ühelt poolt selleks, et näidata, et ma olen
olemas, ma olen pildil, et see saade ei oleks samuti nii täielikult
ühekülgne kui kogu diskursus, teiseks, et näidata ühte raamatut,
mida katsusin kogu saate aja hoida nähtavana (mitte see polnud
manspreading, oh vaesekesed!). See on
Jon Ronsoni „Ah et sind onavalikult häbistatud“. See raamat räägib häbistamisest ja
sellest, kuides see sotsiaalne regulaator on saanud sotsiaalmeediaga
pretsedenditu võimenduse, kuidas see on taaselustanud rohujuure
tasandilt võrsuva omakohtu, mis on spontaanne, iseorganiseeruv ja
metsik ning halastamatu; väli, mis mis mõjutab inimeste elu üha
rohkem ja millega tänapäeva institutsioonid pole kuigivõrd
kohanenud. Süüdistataval pole seal mingeid õigusi, kaitsjast
rääkimata.
Raamatut kirjutades
vestles Jon Ronson paljude teiste hulgas psühhiaater James
Gilliganiga, raamatu „Vägivald: mõtteid meie ohtlikumast
epideemiast“ (Violoence: Reflections on our Deadliest Epidemic,
1999) autoriga. „Gilligan on üks maailma paremini
informeeritud arhivaar sellel teemal, kuidas häbistamine võib meie
sisemist elu mõjutada,“ kirjutab Ronson. Oma psühhiaatriapraksises
oligi ta keskendunud vägivaldsetele inimestele, võtab oma kogemuse
kokku lausega „kogu vägivald on inimese püüe häbi
eneseväärikusega asendada“. Gilligan meenutab ühe
kurjategija sõnu: „„Sa ei kujuta ette ka, kui palju sind
austatakse, kui sa oled relva mõnele tüübile näkku surunud.“
Meeste kohta, kes on kogu elu kogenud vaid põlgust ja halvakspanu,
võib sel moel hoobilt austuse ära teenimine üles kaaluda
vangiminemise või isegi surma.“ (lk 188)
Inimesse on sisse
kasvanud vajadus on arvata halvasti inimestest, kelle tahetakse
haiget teha, häbistada ja sotsiaalselt hävitada. Hirm halvab
igasuguse empaatia, ei saa omistada sisemust, ammugi olla empaatiline
nende suhtes, keda kardetakse. Aga motiivid on tihti ju just sisemised.
See on veel üks põhjus, miks
lähisuhtevägivalda käsitlev diskursus on nii läbini ühekülgne
ja instrumentaalselt küündimatu. Mis puudutab lähisuhtevägivalda,
siis seal tundub olevat usk inimese moraalsesse eneseregulatsiooni
suuremgi kui SAPTKi arhailis-heroilistel eestkõnelejatel - keerata juurde häält hüüdele "Oldagu vähem vägivaldsed! Kohe!" on instrumentaalselt sama tõhus kui käsk "Oldagu 100% heterod ja kõik!"
Kardetavasti pole
ühiskond kuigi aldis lähenema lähisuhtevägivallale nii külma
kõhuga ja insenerliku asisusega, emotsioonid, eriti hirm, on nii
raskesti talitsetavad, et tihti ollakse „valmis tiiki kargama vihma
eest“ (Goethe), see tähendab, et häbistamine jätkub sama hooga
isegi kui see vägivaldsusega võitlemist raskendab.
Mis siis oleks
lahendus? Treeningsolvamine ja -solvumine? (Sotsiaalmeedia on igatahes tõeline
treenigväli) Oma häbistruktuuri ümber kasvatamine. Õpitud autus.
Muide inimkond ongi seda tsiviliseerumiprotsessis teinud ja selle
protsessi jätkumine ärritab kohutavalt osasid inimesi. Arhailisema
mõtteviisiga inimese jaoks on moodne õhtumaalane autu limukas –
sa võid talle mida iganes otse näkku öelda, aga vat duellile ei
kutsu! Ei ole valmis oma nahaga oma au kaitsma! Aumõrvast rääkimata.
Jon Ronson jätkab:
avaliku häbistamise vastane liikumine oli juba täies hoos 1787.
aasta märtsis, kui Ühendriikide üks rajajatest, Benjamin Rush,
kirjutas essee, milles ta kutsus üles neid ebaseaduslikeks nimetama
– jalapakke, häbiposti, piitsutamist, kogu kupatust:
Avalikku teotust
peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline,
et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas
me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni
harva enne, kui see on kogenud eksimuse äärmust.
Juhuks kui te Rushi
liialt nõretava südamega liberaaliks peate, tasub ära märkida, et
ta tegi muuhulgas avalikule häbistamisele alternatiive välja
pakkudes ettepaneku viia kurjategija eraldiseisvasse ruumi – eemale
avalikest pilkudest – ja tekitada talle „kehalist valu“.
Nagu teame, eelistavad
inimesed enamasti ka tänapäeval ses asjas kehalist valu
eraldiseisvas ruumis avalikele pilkudele. Ja siin võib anda
tunnustava patsutuse feministidele – isiklik on poliitiline! Valige
avalik tähelepanu! Ohvreid julgustatakse kapist välja tulema jne
On
muidugi ka vastassuunaline liikumine st häbistamisvastane
(igasugused fatshaming'u
jms vastu liikumised,
eks).
Homoseksuaalsus enam häbiasi ei ole ja pean seda väga
heaks, sest näiteks NSVL kasutas seda ühena paljudest
repressioonivahenditest.
*
Kärt pooldas
muidugi konservatiivset liini, aga NB! - veel üks probleem häbiga –
see on kollektiivne st ta ei saanud valida, mida tema
tahtis:
„Pöördusin mitme loo avaldanud väljaande poole, et
need loo ära korjaksid. Selgitasin, et ma ei taha sellega kaasnevat
tähelepanu. Kui ise võinuksin häbi- ja aupaistet kanda, siis mu
lähedaste jaoks oli tegemist vastiku tähelepanuga. Suurem osa
väljaannetest, kuhu pöördusin, isegi ei reageerinud. Küll aga
sain rääkida telefonitsi kahe BNS-i töötajaga.
Neist esimene ütles, et Mihkel Kunnus on avaliku
elu tegelane ja isegi kui nad saaksid loo kustutada, ei teeks nad
seda. Teine aga pidas mulle maha pikema kihutuskõne: ühiskonna
parandamise nimel pead sa selle rolli välja kandma! Täna ehitame me
paremat homset! Sa oled kangelane!“.
Meie õigussüsteem on
indiviidipõhine, aga häbitunne pole. Inimtunded ei tule parema
homse ehitajatele järele! No siis paneme! Kärdi heaolu ja rohkemgi
ta pereliikmete heaolu ohverdati progressi nimel!
Ja miks ma selles kaasuses nii paljusid
ärritan? Sest, jah, võtsin karistuse vastu, kõigi seadusest
tulenevate sanktsioonidega, võtsin vastutuse igal pool, aga
loobusin avaliku demonstaratiivsusega häbist.
Pläran lehtedes, TV-s, blogis jne
Tegin Kärdile ettepaneku, et
peaksime abiellumise asemel kooselluma, sest meil on nii ülimalt
progressiivne peremudel, et p***kukub küljest. Riigimuskliga silutud
konflikt ja puha.
Aga see tsirkus on Kärdist õige käreda
antifeministi teinud (ma olen selline retrofeminist, neil on kunagi
tõesti teeneid olnud, no nagu vapsidel vms).
Lühimalt: hirmu ja häbi dünaamikat peab ka
mõistma, vägivalla tekkemehhanismides on see ülioluline. Lugege
Ronsonit, lugege Dostojevskit - häbi, hirmu ja alanduse mõju suurmeistrit!.
Postkriptum. „Praegu
aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi,
millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras
on.“Tiina Jõgeda,
Neile,
kes samamoodi on puntras, soovitaks AA-d. Seal tuntakse kõige
paremini häbi ja alkoholismi seoseid. Paljutögatud stampvormel:
„Tere, olen X, ja alkohoolik“ seob toetava mikrokollektiivi ees
alkoholismi häbist lahti (sa saad kollektiivi, kus ei ole häbi
alkoholismi põdeda). Seda on vaja teha palju kordi ja see peab
teadvuse osaks kuluma – mina olen alkohoolik (inimesel on kohutav
häbi seda teadvustada) ja mulle pole tilkagi alkoholi lubatud. Sest
alkoholism on ainevahetushaigus – no nagu suhkruhaigus, aga ilma
insuliinita. Seda ei saa ravida, aga selle saab kappi panna (see võib
olla päris pikk ja vaevaline protsess).
Alkohol ei kaota häbi, vaid lükkab selle kuhja
enda ette. Nii on alkohoolikul vaheldumisi liiga palju ja liiga
vähe häbi. Ja see lammutab lõpuks inimese ära.
P.S. Mäletan, kuidas istusime kord pärast
teatrietendust ja mõnede näitlejatega ja suur konjakipudel käis
ringi ja pakkusin Mihkel Rauale. Ta vastas nagu muuseas, ei, ma olen
alkohoolik.
Tekitas imestust. Ja hiljem respekti. Suurepäraselt
õpitud häbitus!
iKristina
Birk „Süüdi on süüdlane“,
Sirp 30. juuni. 2017
ii
Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate.
Eesti Päevaleht, 22.09.2006
iii
Jaan kaplinski Isale
2003 Varrak, lk 165
ivhttp://forte.delfi.ee/news/digi/facebook-ajab-paare-lahku?id=28081673&l=fplead
v
Richard E. Nisbett, Dov Cohen Culture
of Honor: The Psychology of Violence in the South
Boulder, CO: Westview Press
viJuri
Lotman „Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast
kultuurimehhanismis“ kogumikus
Hirm ja Segadus Varrak 2007
lk 94
vii
Jako Salla „Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali
andmine“ Sirp 30.
juuni. 2017