(Seda teksti pidas Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre, kellega on varemgi erimeelsusi olnud, liiga propagandistlikuks ja trükki ei lasknud)
Demokraatia tähendab teadupärast rahva valitsust, ideaali,
mille järgi kõik osalevad valitsuses. Või vähemasti võimalikult paljud. Selle
otseseim vastandäärmus on ühe inimese valitsus, ainuvalitsus. Olgu tipus siis
vaarao või keiser, Führer või Duce. Loomulikult on mitmesugused
vahevariandid, näiteks mingid valitsevad klassid või oligarhiad. Võib üldistada
– mida väiksema grupi kätte on koondunud võim, seda vähem demokraatlik see on.
Paraku kogu rahvas end ise otse juhtida ei saa, see on
tehniliselt võimatu. Seetõttu delegeeritakse võim valimise käigus võimalikult
usaldusväärsele isikutele so vähemusele. Seda saaks isegi väljendada
paradoksaalsena – demokraatlikel valimisetel vähendatakse demokraatlikkust,
sest valimised pole miski muu, kui võimu koondamine mingi grupi kätte.
Võime resümeerida: meid valitseb paratamatult mingi väike
grupp.
On siis demokraatia sootuks võimatu? Ei, mõistagi mitte.
Leevendus tuleb ajamõõtmest. On ju ilmne, kui suur on erinevus selles, kas üks
ja sama grupp valitseb viiskümmend või viis aastat. Siin võib teha teise
üldistuse – mida kauem üks grupp võimul on, seda ebademokraatlikum on võim. (Just
sellepärast on kõigis demokraatlikes riikides seadusega määratud mingi aeg,
millest üks valitsus või valitseja ei tohi kauem võimul olla.)
Seega lühim vastus küsimusele, keda valida, oleks: vali
kedagi muud!
Ära Tallinnas Keskerakonda vali! Ära Tartus Reformierakonda
vali! Vali kedagi muud!
Demokraatlikkus väheneb kestvusega eelkõige seetõttu, et üha
rohkem kinnistuvad mitmesugused kindlad võimusuhted ja soosingud, omad
inimesed. Kuusteist aastat võimul olevatel inimestel on kuusteist aastat samad
onupojad ja seega ka kuusteist aastat üks ja sama onupojapoliitika. Kui võim
vahetub, siis tuleb uus grupp, uute onupoegadega, kes hakkavad omakorda
ääri-veeri üha rohkem ja julgemalt oma eesõiguslikkust kinnistama.
Korruptsioonivõrgustikud vajavad välja kujunemiseks aega. Stabiilne valitsus
toob stabiilse korruptsiooni.
Kohaliku omavalitsuse valimisel tasub ka meeles pidada seda,
et tegu pole maailmavaateliste valikutega ja erakond kui maailmavaate kandja
siin erilist rolli ei oma. See paistab valimisprogrammides ka ilusti välja.
Samuti ei maksa lasta end lollitada tüüpilisest retoorikast.
Lausetest, mis algavad „Meie teeme ...”
ja „Meie tegime ...”. Nad ei tee muud, kui suunavad ümber avalikku ressurssi,
maksumaksja raha. Linnavalitsus pole ehitanud ühtegi lasteaeda ega meetritki
kõnniteed. Need on ju kõik maksumaksja raha eest, avaliku raha eest. Ning
lõviosa eelarvest on juba seadusega paika pandud. Seal pole enam midagi
suunata.
Ega väga palju muud polegi valijal tahta, kui tahta ausust,
ausat linnavalitsust ja korrumpeerumata ametnikke. Sestap, kordan, ära
Tallinnas vali Keskerakonda! Ära Tartus vali Reformierakonda!
Tsiteeriksin lõpetuseks Andrus Kivirähki:
„Eriti just kohalike valimiste kontekstis on täiesti arusaamatu, miks peaks
valija andma oma hääle mõnele elukutselisele poliitikule, kes on kõiki ammu
surmani ära tüüdanud ja kandideerib lihtsalt sellepärast, et see on tema „töö”
ja seda nõuab parteidistsipliin, kui ometi siinsamas, kõikjal meie ümber, igas
linnaosas, on aktiivseid ning toimekaid kodanikke, kellele linna probleemid ka
tegelikult korda lähevad.Need on mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kes on vabatahtlikult moodustanud kõikvõimalikke seltse ja ühinguid, kes tahavad, et linn areneks ning oleks kena ja kodune. Ja kes selle nimel reaalselt tegutsevad – hoolimata linnavalitsuses laiutavatest broileritest ja bürokraatidest. Just nemad oleksid ainuõiged inimesed linna juhtima ja ma loodan südamest, et nad oma nimekirjad oktoobris üles seavad. Palun, tehke seda!
Muidugi, nad pole nii „tuntud näod” kui need isikud, kelle naeratavad maskid parteikontorite käsul peagi majaseinu ehtima hakkavad ja kes kandideerivad ilma igasuguse südametunnistuse piinata ametikohtadele, mida nad iialgi täita ei kavatse. Lihtsalt selleks, et hääled kotti korjata ning siis pisematele sortsidele üle anda. Kuid ega vabaühenduste ja asumiseltside inimesed pole ka päris tundmatud. Vähemalt oma linnaosas on nad teada ja tuntud. Ja isegi kui me mõnda neist nime- ja nägupidi ei tunne, peaks juba ainuüksi see, et tegemist pole parteilasega, olema piisav põhjus, et neid valimistel toetada. Erakonda mitte kuulumine on tänases Eestis (kahjuks) kvaliteedimärk.
” (EPL 10.08.2013)
Ära vali peibutusparti, vali üksikandidaat! Ära vali broilerkonda, vali vabakond!
Peaasi – vali midagi muud!
-----
Kes vajab meelde tuletust praeguse linnavalitsuse korrumpeeritusest, võib meelde tuletada seda sissekandesarja või nt seda artiklit. Praeguse seisuga on asi kenasti umbes, arendaja ähvardas hiljuti kohtusse kaevata, kui teda ehitamiseks krundile ei lubata, ehitusosakonnast ei vastatud järelepärimisele ka 30 päeva jooksul (neil on kohustus vastata kirjale esimesel võimalusel, aga mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel); kodanikele (käsu korras?) valetanud ehitusjärelevalve ametnik on kenasti tööl, lahkunud töötaja - pätt-arendaja õde - läks üle erapraksisele, mida reklaamib muuhulgas heade kogemuste ja tutvustega jne
Tsiteerin: "17 aastat olen tegelenud maa-ja ehitusvaldkonna küsimustega. Töötades 9 aastat maakorraldajana ja 8 aastat ehitusvaldkonna juhina kohalikus omavalitsuses, olen lahendanud igapäevaselt erinevaid maa, planeerimise-ja ehitamisega seotud olukordi. Järjepidev töö samas valdkonnas on andnud mitmekülgse kogemustepagasi, asjajamise tundmise ning kvaliteetsed koostööpartnerid."