Tõde ja õigus XIII
Aet Annist, „Otsides kogukonda sotsialismijärgses
keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011.
408 lk
Mihkel Kunnus
1.
Tallinna Ülikooli
Kirjastuselt on viimastel aastatel kohe hooga väga häid raamatuid tulnud, väärt
tõlkeid ja väärt algupärandit. Viimaste hulka kuulub ka Aet Annisti
arenguantopoloogiline uurimus „Otsides kogukonda sotsialismijärgses
keskuskülas“.
Igati kongeniaalses
ja lisaväärtustavas tutvustuses ütleb Külli-Riin Tigasson, et „Aet Annisti raamat on minu arvates tõeline
suurteos. Omalaadne anti-“Tõde ja õigus” 21. sajandi alguse Eesti külaelust.
Teaduslikus vormis “Rise and Fall of Estonia”” (”Vikerkaar”, 2011, nr 10-11).
Üldjoontes
nõustudes tahaks siiski nokkida ühe väikse kujundliku ebatäpsuse all, nimelt,
miks anti-? Ei mingit anti-’t! Pigem on Annisti raamat vaadeldav ”Tõe ja
õiguse” ääremärkusena, või kui pisut ülendada, siis ”Tõe ja õiguse” mõttelise
järjena, selle 13. osana (kolmteist pole siin mingi arvusümboolika, vaid puhtmatemaatiline
ekstrapolatsioon (täpsemalt 12,5-12,7), võttes keskmiselt kümme aastat osa
kohta, Annisti välitööd kestsid 07.2002-01.2004).
Seda väga mitmes
aspektis. Alustades sellest, et Tammsaare peateos on korraga nii meie kodumaise
kirjanduse kui antropoloogilise tunnetuse suurim saavutus. Suurimad
antropoloogid ja suurimad romaanikirjanikud on oma keskseid pürgimusi sõnastanud
kaunikesti sarnaselt, mõlemad on üritanud kaardistada inimolemust üldisemalt. Näiteks
äärmiselt mitmekülgselt kogu humanitaariat mõjutanud antropoloogiaklassik Claude
Lévi-Strauss on öelnud, et on olnud „pühendunud ainult ühele probleemile: püüda
mõista, kuidas toimib inimmõtlemine.” Mitte vähem mõjukas Dostojevski sõnastas
juba õige noorelt oma elumoto: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada,
ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma
tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“
Peeter Tulviste
alustab raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub
teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste
hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või
hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee
Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes
teaduslikes uurimustes“. Tõsi.
Milan Kundra
tsiteerib „Eesriides“ Ernesto Sábatot: „Filosoofia poolt hüljatud ja sadade
teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane
vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“.
Mõistagi ei kattu
Kundera pürgimusest ja tunnetuseetikast lähtuv romaanimääratlus kuigivõrdki formaliseeritusega,
mida nõuab (kirjandus)teadus, ja sellistele tingimustele vastavaid romaane on
kogu kirjanduslikus toodangus proportsionaalselt vahest umbes sama palju kui
uudse tunnetusväärtusega teadusartikleid kogu formaalselt korrektses
teadusproduktsioonis, tähendab, üpris tühine osa.
Ei loovusel ega
teaduslikul avastamisel pole meetodit või psühholoogilisel läbinägelikkusel
algoritmi ja ka antropoloogilise uurimustöö formaalne eeskiri saab olla ainult
pea kasutamatuseni üldine.
2.
Üheksanda peatüki
pealkirjaks on Annist pannud „Kaasamismüstika“. See on parafraas. Nimelt
„[James] Ferguson kirjeldab üht Lesotho karjapidamise kummalist aspekti, mida
ta nimetab veisemüstikaks: kohalikud laseks oma loomadel pigem nälgida ja
surra, kui neid müüksid. Ta selgitab kultuurilisi reegleid sellise käitumise
taga, mis koos karjaomanike positsiooniga takistavad karjaomanikel kaasa
minemast muutustega, mida Thaba-Tseka arenguprojektiga ellu tahetakse viia“ (lk
324).
Meenub tahtmatult
üks võikamaid stseene „Kuritöös ja karistuses“, Raskolnikovi unenägu, kus
Mikolka peksab surnuks oma ülekoormatud hobuse karjudes: „Minu oma! Mis tahan,
seda ka teen! Istuge veel peale. Istuge kõik peale. Tahan, et tingimata läheks
nelja! ...“ […]„Minu oma!“ karjub Mikolka, raudkangi käes hoides, endal silmad
vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda
peksta“.
„Ferguson mainib
ka möödaminnes ka kohalikke arengutöötajaid, kelle ülesanne on veenda ülejäänud
kohalikke arengueesmärkide objektiivsuses“(lk 324). Sarnaselt lähenesid ka
Annisti kirjeldatud arengutöötajad. Sest kuidas ikka motiveerida inimesi
edumeelselt käituma – neile tuleb anda (stardi)vahendeid (siin välisabi) ja
selgitada, kuidas on mõistlik ja neile endile
hea. Tuleb selgitada kohalikele, et keegi ei ürita neid kuidagi lüpsta, petta,
vaid tegutsetakse nende endi huvides; tuleb veenda kohalikke arengueesmärkide
objektiivsuses.
Dostojevski
põrandaalune osatab: „Seejuures olete te surmkindlad, et ta selle ükskord ometi
selgeks õpib, niipea kui on lõplikult kadunud mõned vanad ja halvad harjumused
ja kui terve mõistus ja teadus on jõudnud inimloomuse täiesti ümber kasvatada
ning normaalsele rajale suunata. Te olete kindlad, et siis lakkab inimene vabatahtlikult väärteid käimast ja
hoidub nii-öelda tahes-tahtmata lahkhelidest oma tahte ja ja oma normaalse kasu
vahel“(„Ülestähendusi põranda alt“ I osa, VII ptk., Dostojevski rõhutus – M.K.)
Ei käi need asjad
nii lihtsalt.
„[S]ee kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu
ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal
pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud,
ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib
iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda
isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia,
olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja
ainus, see ära unustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse
kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust
need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just
normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt
kujutlevad, et inimese tahtmised peavad olema mõistlikult kasulikud? Inimene
tahab ainult oma tahtmistes suveräänne
olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel
oleksid“ (samas, Dostojevski
rõhutused – M.K.).
Miks kukkusid
läbi Annisti uuritud arenguabiprogrammid, miks ei käitunud inimesed mõistlikult
ja oma kasu huvides ega ühinenud inimesed välise utsitamise toel reibasteks ja
teotahtelisteks kogukondadeks nagu kujutlesid õilsad arenguabistajad?
„Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut
lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul,
et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega,
mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult,
see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja
sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski
neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi
minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast,
otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et
jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem mis tahes kasu?... Kasu!“ (samas, Dostojevski rõhutused – M.K.)
Võiks isegi öelda, et tihti „abistatavad“
jonnisid. Nii nagu meie rahvapoliitikas võib tihti kohata vastuseisu Brüsselist
tulnud juhistele just ja ainult seetõttu, et need on Brüsselist – „alles saime
ühe keskvalitsuse alt välja, tahaks ometi kord ise ka enda käekäigu üle otsustada!“ Ei ole vaja probleemist ega
ettepanekust arugi saada, saati mingit oma alternatiivi asemele pakkuda,
jonnimiseks piisab ainult oma tahtest (NB! Eestlaste enesekirjelduses on jonn
tihti positiivse väärtusega iseloomujoon).
Kiired ühiskondlikud muutused on
drastiliselt vähendanud maainimese võimalusi enesemääratlemiseks ja oma elu
suunamiseks ning sellised välistest oludest üledetermineeritud, „alandatud ja
solvatud“ inimesele on oma hobusekronu mahalöömine, oma karja nälgasuretamine
(kuigi oleks ju mõistlik ja kasulik müüa, eks) või „objektiivsetele
arengueesmärkidele“ sülitamine ainus viis suveräänne olla, sest „tahta võib
iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta“. Objektiivne ratsionaalus on ju
determineeriv ja pikka aega oludest lükadud-tõugatud inimene ei alluta end
vabatahtlikult järjekordsele süsteemile, kus tal agentsus puudub. Kui tuleb
keegi, näiteks hell ja heatahtlik Euroopa Liit, ja ütleb sellistele inimestele:
„Ah, tahate minna punktist A punkti B? Näete, siin on stardivahendid ja teadke,
kõige mõistlikum ja ratsionaalsem ja teile endile kõige kasulikum viis minna
punktist A punkti B on sirgjoon,“ siis ainus võimalus säilitada suveräänsus on
jääda paigale või minna mõnd kõverjoont mööda.
Väljavõte
välitööpäevikust osutab:
„Õhtu lõppeb
arvukate mängude, laulude ja näidenditega. Inimesed esitavad gruppides
väikeseid sketše, üks neist kirjeldab stseeni, kus „linnatibi“ tuleb külla, et
õpetada inimesi „taotlema Euroopa Ühenduse raha võimaldamaks sooliselt
integreeritud personaalse hügieeni tagamise keskust“ ehk nagu segaduses
külaelanike ja juhmaka bürokraadi dialoogis selgub: ühissauna“(lk 339).
Kuigi eelnäitlikustatud
psühholoogiline mehhanism on kindlasti üks takistavaid tegureid arenguabi
programmide teostumisel, pole see kaugeltki keskne ja Aet Annisti uurimus ei
ole mingi maainimeste jonni detailne analüüs. Küll aga aitab see esiteks
näitlikustada „Dostojevski meetodit“, seda, mida kasutab ka Aet Annist, nimelt formaliseerimatut
ja algoritmistamatut püüdu süveneda inimese motivatsioonidünaamikasse, püüdu
mõista, miks inimene käitub nii nagu ta käitub. Ja teiseks: tõstatada suure
ringi küsimuse – kuidas rakendada sellist
laadi antropoloogilisi teadmisi poliitikapraktikatesse? Et ei peaks
järgmine kord konstateerima: „Programmi üritused peegeldasid väga selgelt
külade igapäevasuhteid ja seda, kuidas visioon nendest suhetest ja nende
korrigeeritavusest polnud reaalsusega vastavuses“ (lk 318).
Sarnastel põhjusel pole vist mõtet ka liialt loota, et keegi loobuks
inimest modelleerimast homo economicus’ena
lihtsalt selle pärast, kui talle üksipulgi selgitada, kui võrratult totter on
see mudel nagu ei murra kellegi jonni türanlik loogika, et piiramatu
(majandus)kasv pole piiratud ressursside korral võimalik. Ratsionaalsus ei osale
kuigivõrd inimese käitumise reguleerimisel, küll aga on see ülioluline
kohtumispunkt kommunikatsioonis, universaalseim metakeel, seega on nähtuste
tõlkimine ratsionaalsusesse tõhusaim viis maksimeerida kommunikatiivsust. Ja
see pole sugugi tühine asi.
Ent töötuks
jäänud inimesed ei muundu tragideks (väike)ettevõtjateks lihtsalt seetõttu, et
nii oleks riigi poolt maha jäetuna ratsionaalne, nagu ei muutu ka pehmed
humanitaarikesed karmipilgulisteks tehnikainsenerideks kui neil oma huvidele ja
annetele vastav õppimisvõimalus ära võtta, ei, ei muundu (pigem lähevad
välismaale). Isegi kui nõnda arvav minister on väga pikka kasvu. Loodusteaduste
kõrge tase on majanduskasvule küll hea, aga laboris uut tehnilist teadmuset
luues mõeldakse sellele sama vähe kui pereplaneerimisel iibele.
3.
Ida-Euroopa
muutusi nähakse üldiselt kui läände naasmist ja „seda nii „lääne heategijate“
kui Ida-Euroopa eliitide silmis, kuid vähemalt viimase ajani on see olnud ka
siinsete elanike üldine seisukoht“ (lk 44). „Sõltumatuse saavutanud uued
eliidid kirjeldasid elu Nõukogude tingimustes sageli kui teist või siis kui ennast, mida okupatsioon oli deformeerinud. Et
selle perioodi korrumpeerivast mõjust üle saada, heidetakse okupatsiooniaastad
kui ebaseaduslik sekkumine progressi edenemisse ja teleoloogiat väärav
värdnähtus kõrvale. Lääs on sellistes kirjeldustes tõelise enda kehastus,
miski, milleks pidanuks saama, kui pool sajandit okupatsiooni poleks seda
takistanud“, mistõttu „[e]nne muutuste algust oli Ida-Euroopas soov minevik
hüljata ja (taas)omandada lääne mentaliteet erakordselt intensiivne“ (lk 43).
Müütilisest Eesti
Wabariigst mäletatakese eelkõige, et see oli hea ja autentne, mitte
konkreetseid olusid. Ja kui pöördume jälle Tammsaare juurde, kes suri
kaunikesti täpselt koos esimese Eesti Vabariigiga, siis peame möönma, et iroonilisel
kombel see valuline ägamine ja maaelu hääbumine, mida dokumenteerib ka Annist,
ongi nii mõneski mõttes järjepidevuse taastamine. Eriti hästi tuleb esile
lugedes Tammsaare 1930ndate aastate publitsistikat, kus madal iive ja
linnastumine on ühed teravamad ja korduvamalt käsitletud probleemid.
Maainimese
suhteline jõukus ENSV-s oli üks neid okupatsioonivõimu loodud kunstlikke
kõrvalekaldeid ja „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik
indikaator ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi
majanduses“ (lk 90).
Põllumajanduslike
subsiidiumite väiksuses ja kaitsetollide kaotamises oli Eesti vägagi
eesrindlik, mistõttu tööhõive langus põllumajanduses oli endiste NLi
vabariikide kiireim, edestades teise koha saanud Kasahstani lausa 3,5 kordselt.
Kõige
primitiivsemale ehk matemaatilisele loogikale on aeg pelgalt võrdluskategooria
kahe seisundi vahel, mistõttu on ka ühiskondlikke muutusi kajastavates
debattides nii sage argument stiilis „sada aastat tagasi polnud ka naistel
valimisõigust ja samamoodi vaieldamatult on X parem kui Y ja mida kiiremini see
saavutatakse, seda parem“.
Kuna iseseisvuse
taastamise järgsed muutused maaelus olid pööraselt kiiremad kui põlvkondade
vahetus, mis võimaldab kõige loomulikuma haridusliku ja eluviisilise kohanemise,
siis „enamik põllumajanduses töö kaotanuid ei läinud mitte teistesse
sektoritesse üle, vaid jäid tööturult kõrvale“ (lk 91). Maapiirkondades
rakendus liigagi hästi elu olemuslikku ajalisust eirav matemaatiline loogika,
mis võimaldab maksimeerida mis tahes oleku A muundumist olekuks B ja mille
järgi on kõige efektiivsem laps otse kirstu sünnitada.
Tammsaare
kirjutas aastal 1936, et „me unustame ühe pisiasja: ükski masin ega tehnika
pole seni suutnud sigimisprotsessi kiirendada. Naised on endiselt üheksa kuud
rasedad ja lapsi peab ikka veel paarkümmend aastat kasvatama, enne kui neist
õieti asja saab, nagu poleks aurujõudu, elektrit, mootorit, raadiot ega
telegraafi olemaski […] Järeldus: kes tahab sigivust, peab võitlusesse astuma
tänapäeva eluoluga, s.t. tehnikaga, tsivilisatsiooniga, mis kisub inimese ikka
enam ja enam mingisse rähklemise ja tõttamise keerdvoolu, kus pole aega,
võimalust ega tahetki sigida. Maailmas on veel ainult töö ja tööst puhkamiseks
lõbutsemine, aga lapsed pole tänapäeval puhkuseks. Ei aita mingi mentaliteet
sigimiseks kui kogu eluolu töötab selle vastu. Õigem – ei saagi olla
mentaliteeti, mis käiks eluolule risti vastu. Ja kui ometi süüdi peaks olema
mentaliteet, siis ehk see, mis ajas meid iseseisvust nõudma ja selle tõttu oma
arenemist siduma Lääne-Euroopaga, mis haaras meid oma kapitali ja tehnika
keerdu.“
(„Lapsed ja
mentaliteet“ kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 186-190)
4.
Nende
protsessidega suhestumiseks kasutatakse enamasti kahte laadi nartsissistlikku
misantroopiat: pigem noored ja vasakpoolsed eelistavad tehtagu-idealismi –
„tagatagu maainimestele kõik võrdsed võimalused mis linnaski!“; pigem vanemad
ja parempoolsemad eelistavad moralismi, umbes nagu Rein Sikk 28. juuli EPLis: „Eelkõige
tuleb võõrsile läinuile senisest märksa jõulisemalt meelde tuletada oma
kohustusi isamaa ees, eesti keele ja meelsuse hoidmist, eestluse edendamise
vajadust laias ilmas“. Sellist laadi moralismi hambutust demonstreerib elu ise,
aga esimese versiooni ajuvabadusel ei lase nii üheselt ilmneda see, et nende
võrdsete võimaluste teostamiseks puuduvad materiaalsed ressursid, kuid selle
tuum toetub oma sõgedas idealismis mingi transsubstantsiooni-laadsele
mehhanismile – see eeldab maad, millel oleks kõik linna omadused, aga mingil
müstilisel substantsiaalsel viisil oleks tegu ikka maaga. Katsutagu nüüd
detailsemalt ette kujutada sellist maapiirkonda, mis pakuks noorele inimesele
kõiki neid samuseid ahvatlevaid võimalusi mis linngi alates kooli- ja töökohavalikutest,
ööklubidest, huviringidest, trennidest, kaubanduskeskustest, anonüümsuse ja mitmekesiste
subkultuurideni välja.
Tammsaare
kirjutab aastal 1937: „Ühetoalise korteri elanikulgi on võimalus oma toreduse,
mugavuse ja laheduse tarvidust üürikeseks rahuldada kusagil kinos, kohvikus või
kella viie teel.
Välimisel
hiilgusel on maagiline võime hulkade ligitõmbamiseks. Siin on üks põhjustest,
miks linnad maarahva enestesse imevad. Ole linnas ükskõik kui vaene,
vahetevahel avaneb ometi võimalus viibida sama toreduse ja laheduse keskel, mis
on rikaste eesõiguseks. Teatri ja kino odavaimalt kohalt näed sedasama, mida
näeb kallimagi platsi lunastaja. See on suur lohutus“ („Kodukultuurist“
kogumikus „Kogutud teosed“ nr 17, lk 229-232)
Annist kirjutab:
„Kõige ilmsem ja kestvam joon mõlema küla ümberkorraldatud elus oli
põllumajandusliku töö kadumine. Peale selle oli ühiseks kogemuseks töö
sotsiaalne killustumine, mis tähendas, et töökoht – kui see olemas oli – ei
pakkunud enam sellist ühtsust ja läbikäimist, mis iseloomustas nõukogudeaegset
majandit“ (lk 136).
Ei teagi kumb kahest standardvalikust, mille abil
maaelu turgutada püütakse, on elujõulise maaelu grotesksem paroodia, kas
turismitalundus ehk kohaliku maaelu etendamine (välismaisele) publikule või
internetipõhised töökohad, mille järgi maaelu eristab linnaelust looduslik taust
akna taga.
Samuti püütakse
panustada rohujuuretasandi kultuurile, kogukonnastada töötuid ja
perspektiivituid koorilaulu ja ühistantsuga (muide, mis on olnud maalapse
helgeim perspektiiv? Ikka linn, eks…).
Nagu rusikas
silmaauku sobib siia Juhan Kivirähki hiljutine märkus:
„Kuid ainult laulu- ja tantsupidudega, külakiikede ehitamise ja külaväravate
avamisega ei tohiks rahva ühistegevus piirduda, on vaja võimalust ja valmidust
ka ühiste majanduslike eesmärkide teostamiseks.
Ilmselt ei võeta kodanikuühiskonda tõsiselt, kuni tal pole taga majanduslikku
jõudu, kuni ta peamiselt vaid ressursse tarbib, mitte ei loo rikkust juurde. Seetõttu kuulebki viimasel ajal üha sagedamini ettepanekuid taas
laiemalt ellu kutsuda ennesõjaaegsele Eesti Vabariigile nii iseloomulik olnud
ühistuline liikumine ning viia lõpuks ometi läbi haldusreform, mis tooks kaasa
majanduslikult elujõulised omavalitsused. Oma põhiolemuselt on ju omavalitsuski
kodanike ühiseid probleeme lahendav ühistu – nii nagu riigi keskvõim peaks
endast kujutama nende ühistute keskühistut.“ ("Sirp" 09.08.2012)
Maaelu on alati
tähendanud maatööd ja alternatiiviks on lihtsalt geograafiliselt välja sopistunud linnaelu. „Kuid millest on
inimesed unistanud, mõeldes heale elule maistes raamides?“ küsib avara
ajaloolase pilguga David Vseviov („Areen“ 24.05.2001) ja vastab, et kogu
inimkonna ajalookäik kinnitabki vääramatut tõsiasja, et „mõisted „hea elu“ ja
„füüsiline töö“ on sajandeid olnud absoluutselt üksteist välistavateks
polaarsusteks“.
Mistõttu võib
korrata: „üks Eesti edu ja moderniseerumise poliitiliselt väärtuslik indikaator
ongi olnud põllumajandussektori tähtsuse kiire vähenemine riigi majanduses“ (lk
90)
„Kuni 19. sajandi
alguseni elas suurtes linnades vaid tilluke osa kogu maailma rahvastikust –
mitte enam kui 3 protsenti. Koos fossiilsete kütuste üha laialdasema
kasutamisega ning üleminekuga suure energiatarbimisega tööstuslikele
ühiskondadele Euroopas ja Põhja-Ameerikas ilmusid ka esimesed tõeliselt
linnastunud ühiskonnad, milles umbes kolmveerand elanikkonnast elas linnades. Ühtekokku
elas 1900. aastal kogu maailma elanikkonnast linnades siiski vaid umbes 14
protsenti. 20. sajandil, eriti selle teisel poolel aset leidnud oluline
muudatus tähendas aga suurte linnade ilmumist ka mujale maailmas isegi siis,
kui nendes riikides puudus arenenud tööstus. 21. sajandi esimeseks kümnendiks
elas linnades juba suurem osa maailma rahvastikust“ (Clive Ponting „Uus maailma
roheline ajalugu“ lk 332)
5.
Senise
retseptsiooni põhjal võib öelda, et raamat kipub natuke liiga palju esile
kutsuma teatavat matusepidulikkust ja ebakonstruktiivset hardust. Seda aga ei
saa lugeda raamatu puuduseks, sest teaduslikkusele pretendeerivates
ühiskonnaanalüüsides ei saagi tõmmata selget joont, kus sotsiaalne protest ja
valitsuse kirumine peaks üle minema eksistentsiaalseks protestiks ja
hiioblikuks needmiseks.