Vihakõne kriminaliseerimisest

Ühel 18.11.2015 toimunud koosviibimisel rääkis TÜ kriminaalõiguse professor Jaan Sootak sotsiaalse vaenu õhutamise kriminaliseerimisest ja sellega seotud probleemidest.

Annan järgnevalt väikse referatiivse ülevaate.

Sõna „vihakõne“ on kasutusel kõnekeeles st tegu pole juriidilise terminiga.

See probleem pole praegu tekkinud. See ei ole ELi leiutis, mida meile on nüüd hakatud peale suruma.

Näiteks:
1) Eesti NSV 1961. a Kriminaalkoodeks

§ 72. Rahvusliku või rassilise võrdõiguslikkuse rikkumine

Rahvusliku või rassilise vaenu või tüli õhutamise eesmärgil tehtava agitatsiooni või propaganda eest, samuti kodaniku õiguste otsese või kaudse kitsendamise või kodanikule otseste või kaudsete eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvuslikust või rassilisest kuuluvusest –

karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kolme aastani või asumiselesaatmisega kahest kuni viie aastani.

samuti

2) Eesti Vabariigi 1992. a Kriminaalkoodeks

§ 72. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamine

(1) Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamise eest

- karistatakse rahatrahvi või arestiga või vangistusega kuni ühe aastani.

(2) Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa inimese hukkumise vm raske tagajärje

– karistatakse vangistusega kuni kolme aastani. 

Aastal 2004 muudeti sotsiaalse vaenu õhutamine kuriteost väärteoks ja lisati see, et peab olema teiskordsus ja oluline kahju.

Aastast 2006 kehtib lisakausel: kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele ja varale (sest sõna ja eneseväljendusvabadus peab jääma).
Pingeväli tekib põhiseaduse paragrahvidede 12 ja 45 vahel. See iseenesest ei ole karistusõiguslik probleem, kuid karistusõigus peab tõmbama piiri, kus lõpeb sõnavabadus ja kust algab rahvusliku, rassilise vms vihkamise, diskrimineerimise ja vägivalla õhutamine.

Pluss printsiip Cogitationes poenam nemo patitur – mõtete (ka emotsioonide jms) eest ei karistata ka siis, kui neid väljendatakse.

2006. aasta muudatusega muutus teodelikt tagajärjedeliktiks st enam ei ole karistatav sotsiaalse vaenu õhutamise tegu ise, vaid sellega kaasnev ohtlikkus (kui kaasneb!) ja tagajärg

Siit probleem: ohtu ei saa praktiliselt tõendada ja kui asi on toimunud, siis on selleks juba teised paragrahvid (nt vägivald on ise kuritegu, süütamine on ise kuritegu).

Miska paragrahvi pole alates 2002 aastast kordagi kohaldatud (enne sedagi ainult kaks korda!).

Veel: diskrimineerimine ja vägivald on hästi määratletud, vihkamine mitte.

Kui kohtusse kutsutakse ekspert, siis eksperdilt ei tohi küsida kuriteo kooseisu määratlevat tuvastust (nt kui vihkamine on kriminaliseeritud, siis eksperdilt ei tohi küsida, kas X on vihkamine), see otsus peab jääma kohtunikule. Teisisõnu, ekspert (nt psühholoog, arst, semiootik) ei tohi olla kohtumõistja.

Samuti peab saama süüdistuse eest end põhimõtteliselt kaitsta st süüdistus peab olema piisavalt konkreetne. Näiteks ähvarduse korral süüdistaja peab näitama, et ähvardatul on reaalselt alust karta.

Kus on avalikkuse piir? Avalik ruum see, mis on kättesaadav määratlemata isikute ringile.

Sotsiaalmeedia a priori avalik ruum.

Seepärast tsiteerigem:

„Autokraatne kord on nagu eriliselt loodud valeks, pettuseks, võltsimiseks. Sest mis viga neid inimesele nii meeldivaid asju teha, kui pole järelevalvet mingisuguse avaliku hääle poolt! Inimesed oma ihadega jäävad, olgu ühiskondline kord demokraatlik või autokraatlik, aga nende tegusid aitab demokraatlik avalikkus palju paremini tõkestada kui autokraatlik saladuslikkus.

Sellest tõsiasjast järgneb demokraatiale raske kohustus, millest autokraatia vabastatud: demokraatias peab inimene olema läbisegi korralikum, ausam, nii-öelda vooruslikum kui autokraatias või muidu ta õõnestab ise oma jalgealuse üsna lühikese ajaga. See käib esmajoones just nende kohta, kelle käes võim ja kes tahavad avalikke asju ajada.
[...]
Eksivad need, kes arvavad, et autokraatne kord päästab autoriteedi, kõlbluse, voorused, usu, jumala hea nime ja üldse kõik kõrged eetilised asjad. Kusagil ei hävine ega muutu naeruväärseks autoriteet, voorused, usk ja jumal nii kergesti ja põhjalikult kui just autokraatlikus korras. Seda mäletame väga hästi tsarismi päevilt ja seda näeme ka tänapäev. Kas Saksamaal on ristiusu jumalal väga hea põli? Kuhu on seal saanud lunastus ja paradiis? Saab püsida veel mingisugune autoriteet, kui inimesi tapetakse kui konni? Mis on jäänud selle asemele? Ainult hirm, paljas hirm. Kuulub hirm vooruste hulka? Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm. Kui autokraatne kord püüab valitseda võimalikult suure hirmuga, siis demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm. See teebki tema seisukorra ajuti raskeks. Sest on silmapilke, kus inimene või inimhulk läheb hingeliselt nii laokile, et teda võib vaos hoida ainult hirm, see kõigi vooruste eitamine. Siin ongi ehk põhjus, miks inglased, need vanimad Euroopa demokraadid, tänapäevani ei asu ihunuhtluse kui kasvatusvahendi suhtes nii eitaval vaatekohal nagu paljud teised rahvad. Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.“

(A.H. Tammsaare, 1934)

Usuvabadus ja rassismofoobia

Päevakommentaar ERRis 05.11.2015

Usuvabadus ja rassismofoobia

Trallis kirjanikupalga ümber on üks tore sümboolne kokkusattumus. Ses mõttes, et just kirjanikud on need, kes võiksid ja peaksid tunnetama ümbersõnastamise väge, ning küllap oleks väiklast protestikisa kõvasti vähem, kui selle sõna asemel mõnda muud kasutada. Näiteks „sotsiaalsete garantiidega kolme aastane loometöö toetus“ või midagi muud taolist.

Teeme veel ühe õpetliku ümbersõnastuse. Või pigem ümbermääratluse. Nimetame rassismi usundiks. Ütleme, rassismi järgijad usuvad valge rassi ülimuslikkusesse. On meil ju usuvabadus, usundi valik on inimese era-asi ja mis tahes usundi müüdistik ei kuulu avaliku ja ratsionaalse väitluse alla. Usundit toetav müüdistik võib olla ilmalik-ratsionaalsele pilgule kui tahes debiilne. Mõni usub, et Maa loodi koos fossiilidega 6000 aastat tagasi, mõni usub, et mida heledam nahavärv, seda jumalikum inimene. Mõni kummardab lehma, mõni metsatukka, mõni Muhamedi, mõni ise-enda naba. See on oma asi ja viisakas inimene ei kritiseeri ega naeruväärista seda, mis kellegi teise identiteedis keskne.

Avalikus ruumis võib oma usundilist identiteeti demonstreerida. Näiteks soengu või riietusega, aga käitumine peab ikkagi jääma avalikus ruumis kehtivate üldiste reeglite alla.

Siit johtub liberaalse demokraatia vajadus sellise vooruse nagu tolerantsus järele. Kui meil on usuvabadus, tähendab, riik ei sekku usundi valikusse, siis peab iga kodanik taluma enda kõrval igasuguseid veidrikke. Sõltuvalt maitsest, mõned on meeldivamad, mõned vähem. Mulle näiteks meeldivad krišnaiidid oma laulu ja taldrikukestega. Või mormoonimisjonärid, armsad nagu üleküpsenud koolijütsid.

Aga mõne inimese teeb rahutuks ainuüksi turban, rääkimata veel harjumatumast riietusest. Ja saan aru, et ka ortodokse skinheadi välimus mõjub paljudele ebameeldivalt ja alarmeerivalt. Tanksaapad ja kiilas pea võib mõjuda sama hirmutavalt kui pearätt ja burka. Eks hirmus olegi asi.

„Sõbraliku Eesti“ kontserdil ütles David Vseviov Mahatma Gandhit tsiteerides: "Argpüks pole võimeline armastama, see on julgete eelisõigus. Me oleme julged sellepärast, et me suudame armastada, suudame leida endale sõpru, lähtudes sellest, milline on see inimene kui inimene."

Täiesti nõus. Aga argade sõimamine ei tee neid veel julgeteks, isegi kui nad mõistavad, et julgus, täpsemalt kodanikujulgus on teine voorus, mida liberaalne demokraatia nõuab ja eeldab.

Miks meil ometi on tõrge asetada rassimofoobia islamofoobia kõrvale? Võiks ju nii islamit kui rassimi vaadata kui teatud inimeste maailmapilti ja käitumist organiseerivat müüdistikku, kusjuures nii rassistid kui moslemid on võrdselt ohutud, kui nad on vähemuses, relvitud ja mitteradikaalsed. Ning toimivad ruumis, kus avalik võim on selgelt neutraalne ja sõltumatu.

Kas meil siis ei ole vaba maa, kus inimene võib uskud mis tahes jampsi, riietuda kui tahes totakalt?

Hakata tegema diskrimineerivaid eristusi selles, kummal on suurem potentsiaal muutuda ohtlikuks ja vägivaldseks, on üsna spekulatviine ja ka libe tee. Võrdluseks: on ju 95% vangidest mehed, ometi ei diskrimineeri me poisse seetõttu, et neil on potentsiaal saada kriminaaliks suurusjärke kõrgem kui tüdrukuil.

Küllap on asi selles, et rassismofoobid on veendunud valgustunud õhtumaalase seisuslikus üleolekus ning see tähendab seda, et kui mõni tšurka võib uskuda mida tahes, siis valgustunud õhtumaalasele see enam ei sobi. Pole seisusele kohane. Valgustunud õhtumaalane ei ütle, skinheadile, et oo, milline huvitav usund ja riietumistraditsioon, vaid ütleb, vastik vaenulik idioot, kes on mingitest XX sajandi müütidest peast puhta lolliks läinud.
Tõsi ta on.

Tuntud koomikul Louie CK'l on üks tore ütlus seoses suure sisserändega Ameerikasse. Tõlkes võiks kõlada see umbes nii: „Muidugi immigrandid võtavad sult töö. Aga kui sult võtab töö keegi, kes on tutvusteta, rahata ja keeleoskuseta, siis võibolla oled sa mõttetu hädakägar“.

Jah. See võib tõesti olla nii. Aga ilma naljata. Millele saaks üles ehitada positiivse identiteedi see, kes tõepoolest on mõttetu hädakägar. Võimekal ja palju saavutanud inimesel on lihtne praalida, et ei saa uhke olla selle üle, mis sulle on kaasa sündinud, mille saavutamiseks pole sa midagi teinud. Kuidas saaks aga end väärika ja väärtuslikuna tunda see inimene, kellel ainsateks positiivseteks saavutusteks ongi nahavärv, sugu, rahvus, heteroseksuaalsus ja punkt. Ja punkt! Kui mõttetule hädakägarale suruda kätte peegel, kust paistab ainult mõttetu hädakägar, siis ta läheb oi kui tigedaks. Oi kui tigedaks!

Hitler kummitab jälle. Lämmastiku näide.

Sissekanne pühendatud Kaupo Vipp'ile. VT

Üsna lühikese aja jooksul on meie kultuuriajakirjanduses ilmunud tervelt kolm kirjutist Yale'i ülikooli ajalooprofessorilt Timothy Syderilt.
„Järgmine genotsiid“ -- „Vikerkaar“nr 9.

„Hitleri maailm“ -- „Vikerkaar“ nr 10-11.
„Holokausti õppetunnid Eestile ja maailmale“ -- „Sirp“ 30.10.2015

Need on väga huvitavad artiklid, kuid pean möönma, et nende õppetunnilikkus ei täida (vähemalt minu puhul) Snyderi soovitud eesmärki. Õpetlikud on küll, aga teisest aspektist.
Kas ka meil ei ole levinud arusaam, et Hitler oli ülirahvuslane? Ja seda nii rahvuslaste kui antirahvuslaste meelest?

„Sirbist“ võib aga lugeda:

„Mis puudutab rahvuslust, siis see tõlgendus on minu meelest täiesti väär. Kui kellelgi ei meeldi rahvuslus, siis on väga mugav arvata, et Hitler oli rahvuslane, aga ta ei olnud seda.“

ja

„Ma ei ole esimene, kellele holokaust on viis mõista olevikku või modernsust. Selliseid katseid on tehtud 1945. aastast alates. Mis mulle muret tekitab, on asjaolu, et kui holokausti tõlgendus on väär, siis võivad ka need õppetunnid, mida olevikule üle kantakse, osutuda vääraks. Meile tundub, et holokausti põhjuseks oli autoritaarne riigikord, niisiis kasutame seda, et riiki kui sellist kahtluse alla seada. Tegelikult põhjustas holokausti rassivõitlusele pühendunud riik, mis hävitas teisi riike. Teine arusaam on, et holokausti põhjustas valgustusaeg või teadus, kuigi tegelikult juhtis Hitlerit ökoloogiline paanika ning ta pidas koloniseerimissõdu, sest keeldus tunnistamast teaduse suutlikkust lahendada ökoloogilisi probleeme.“

Synderi lugude moraali lühisõnastus näibki olevat: kui hülgame usu teaduse võimesse lahendada ökoloogilisi probleeme, siis me lõpetame nagu Hitler.

Näiteks artikkel „Järgmine genotsiid“ lõppeb sõnadega:

„Meie ees seisab samasugune otsustav valik teaduse ja ideoloogia vahel nagu kunagi sakslaste ees. Kas me aktsepteerime empiirilisi tõendeid ja toetame uusi energiatehnoloogiaid või lubame ökoloogilisel paanikal levida üle terve maailma?

Teaduse eitamine seab tuleviku ohtu, kutsudes välja mineviku vaimud.“

Ometi on just teadlased (ökoloogid jms) asunud sel korral Hitleri poole st hakanud ökoalarmistideks.

Artiklit „Hitleri maailm“ alustab Snyder järgmiselt:
„Hitler arvas, et ainus, mida tuleviku kohta on võimalik teada, on meie planeedi piirid: “ühe täpsete mõõtmetega ruumi pindala“. Ökoloogia tähendab nappust ja eksistents võitlust maa pärast.“
Hiljem:

„“Loodus,“ kirjutas Hitler, “ei tunne poliitilisi piire. Ta asetab eluvormid sellele maakerale ja laseb nad vabaks võimumängus.““

Sellistes lähtepunktides pole midagi hitlerlikku, pigem on tegu ökoloogia ABCga. Esimese lõiguga võinuks alata inimkonna suurprobleemidega tegeleva Rooma Klubi tuntuim aastaraamat „Limits to Growth“.

Samas artiklis kirjutab Snyder:

„Hitler mõistis, et põllumajandusteadus kujutab endast spetsiifilist ohtu tema süsteemi loogikale. Kui inimesed suudaksid loodusesse sekkuda nii, et toota rohkem toitu, hõlmamata rohkem maad, variseks kogu tema süsteem kokku. Seetõttu te eitas omaenda silma all sündinud ja hiljem „roheliseks revolutsiooniks“ nimetatud teaduslikku läbimurret: viljasortide ristamist, keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamist, niisutussüsteemide laiendamist. Ta rõhutas, et ka „parimal juhul“ jõuab nälg põllukultuuride täiustamisest ette. Kõikidel teaduslikel täiustustel on „piir“.“

No mis sa kostad, Hitleril oli õigus. „Roheline revolutsioon“ osutuski petlikuks lahenduseks. Ja ma ei pea silmas seda, et suurfüürer Nälg teeb ka praegu ca 1,5 holokausti aastas. Seda, et pestitsiide kasutamisel on oma ökoloogiline hind, ei pea lahti seletama. Ristamise võime asendada tänapäeval GMOga. Olgu. Jättes kõrvale geenmanipulatsioonide orgaanilised ohud, rõhutan, et taim on ikka ja ainult lähteainete keemiline muundaja. Selleks, et midagi muundada, peab olemas olema ka see, mida muundada. Ja õiges vahekorras. Pikalt oli limiteerivaks aineks lämmastik. Kuni kaks meest – ajakiri „Nature“ nimetas nad aastal 1999 XX sajandi kõige mõjukamateks inimesteks – Fritz Haber ja Carl Bosch töötasid välja meetodi, kuidas õhulämmastikust ammoniaaki toota, tähendab, panid aluse sünteetiliste lämmastikväetiste tootmisele. See võimaldas põldude saagikust mitmekordistada.

Lämmastik on eriline ressurss, sest selle võib lugeda piiramatuks ja kõikjal kõigile kättesaadavaks(78% atmosfäärist, eks). Aga ka siin on saabunud hukutav tagasilöök. Kui süsinikuringe rikkumisest tulenevad probleemid on üldteada – süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõus ja kliimasoojenemine –, siis lämmastikuringe rikkumise tagajärjed nii üldteada pole.

Teaduslike aruannete kohaselt ei tohiks inimkond keskkonda paisata üle 35 miljoni tonni lämmastikku aastas, praegu kipub see olema 150 miljoni kandis ja osa sellest on põhjuseks, miks näiteks meie koduses Läänemereski on surnud tsoonid.
Aga taimed vajavad ka teisi ehitusklotse. Näiteks fosforit. Hiljuti kandis EL fosforiidi kriitilise tähtsusega maavarade hulka. Praegu impordib (ja rajab Rail Balticut?).

NB! Fosfori ja teiste elementidega ei saa suur teadus mingit Haber-Boschi teha, sest Haber-Bosch leiutas menetluse, kuidas saada õigel kujul kätte seda, mida on „valel“ kujul kõikjal, aga näiteks fosforit ei ole teps kõikjal.

Teadlane Kristjan Piirimäe annab aru teaduse tagajärgedest anno 2015:
„Raskeim tagajärg on muldade väljakurnamine. Põllumajandus on looduslikku mullaerosiooni kiirendanud 10–50 korda.

Ligi 40% ELi mullaressursist on klassifitseeritud kui “tõsiselt survestatud”. Aga kui mulla granulaarne struktuur kokku kukub, siis see enam praktiliselt ei taastu. 500 aastaga võib taastuda kõigest ca 2,5 cm mulda.

Mullaviljakuse langedes püütakse sealt kemikaalidega veel viimast võtta, mis ühest küljest kiirendab kõrbestumist, samal ajal aga mürgitatakse keskkonda. Pestitsiidijäägid on juba oluliselt kahjustanud tolmeldajaid, ja ka me ise sööme iga päev põllumajandusmürke sisse. Põllult uhatakse väetisi ja mürke ka põhjavette ning veekogudesse. Põllumajandus on ELi suurim veekogude reostuse allikas.“

Snyder mainib ökopaanikaga seoses eelkõige kliimasoojenemist. Ja peagi toimub ülemaailmne kliimakonverents (anna meie delegatsioonile hoogu!). Kliimasoojenemine – kuigi väga tõsine – on siiski ainult üks probleem.

Jah, on öeldud, et Maa suudaks ära toita ka 10-12 miljardit inimest. Aga harvem öeldakse juurde selle teine tingimus: kui kõik oleksid taimetoitlased (nagu Hitler). Ja muud tingimused: kui praegune reostus, kliimasoojenemine, mullastikuprobleemid jms arvestamata jäta.

Lämmastik on veel mitmes mõttes eriline aine. Kuna ta on kõige stabiilsem lihtaine kujul (nagu atmosfääriski), siis tema ühendid kipuvad lagunedes andma just lihtainelise lämmastiku st gaasi ehk suure ruumalaga oleku. Tihti juhtub see protsess väga äkiliselt. Enamik lõhkeaineid on just nimelt lämmastikupõhised. Alfred Nobel stabiliseeris (tri)nitroglütseriini ja lõhkejõu ekvivalentlõhkeaine trotüül on samuti trinitroühend. Ja põlveotsa pommimehed alustavad tihti lämmastikväetistest.

Üks erilisus veel: kuigi nimetus eksitab, siis lämmastiku kätte lämbumine lämbumistunnet ei tekita. Lämbumistunde tekitab süsinikdioksiidi liig, mis langetab vere pH-d, st kui selle saab välja hingata ja keskkonna CO2 kontsentratsioon oluliselt ei tõuse, siis lämbumistunnet ei teki. Hapnikuvaegus teeb lihtsalt uniseks.  Lämmastikuga gaasitamine on üks humaansemaid hukkamisviise, sest see lihtsalt suigutab unne, millest ei ärgata. Aga see on selles kontekstis juba võllanali.  

P.S. Ei pidanud vajalikuks selgitada, et rassiteooria, rahvuslus jms on antud juhul täiesti irrelevantne. Inimesi on liiga palju (loe: nende mõju keskkonnale hukutavalt suur) sõltumata nende rassist, usutunnistusest, seksuaalsest orientatsioonist jne.