Ekspess Grupi sotsipojast ideoloogiasõdur ründab

 

Siim Nestor tegi 24.09.2020 järgmise FB-postutse.

"MUL PUUDUB OMA ARVAMUS: olen märganud kuidas Eesti paremäärmuslased ja nende toetajad kasutavad neile vastumeelsete arvamuste ja arvajate tasalülitamiseks selliseid väljendeid nagu: propagandist, propagandatöötaja, propagandalause, ideoloogiasõdur.

Neid kasutatakse siis ennekõike nende inimeste madaldamiseks, kes kuskil erakonnas ei ole.

Võibolla on see juba väga vana tendents, aga ma olen registreerinud umbes viimase poole aasta jooksul sellist kõnepruuki. Ja otseloomulikult kõlavad need väljendid ka Fox Newsis, paremäärmuslke YouTube-staaride ja Trumpi suus.

Näiteks mina, minul ei ole nende jaoks oma arvamust, oma vaatenurka ja maailmavaadet, on ainult propaganda.

Triinu, Teetu, Raini ja teisi tervitades, peace!"

Kes on ideoloogiasõdur? No see, kes käitub nagu ideoloogiasõdur. Mida pidevamalt, seda rohkem on.

Üks näide, mille Nestor toob on järgmine:

Siin käitub Siim Nestor nagu ideoloogiasõdur. Milles see seisneb? Noh, sattumuslik grupikuuluvus seatakse defineerivaks. See kuvatõmmis on tehtud tema FB-seinal toimunud vestlusest ja välja toodud sõnade autor on Mihkel Kunnus (st mina). Selle postitusega aga Siim Nestor taandab Mihkel Kunnuse - inimese, kes ei ole talle kontvõõras ja kelle maailmavaade pole mingi saladus - Postimehe arvamusosakonna töötajaks. See saab mind defineerivaks ja sedavõrd, et pärisnimelisuse võib ära jätta. Sõnade autoriks saab isikuloota ja isikliku maailmapildita grupikuuluvus - Postimehe arvamusosakonna töötaja ja kõik. Kusjuures sinna lisatakse sulgudes veel väga suunav märkus.
Kui ma ei kirjeldaks seda kui Siim Nestori käitumist, vaid kui (tüüpilise) ekspressgrupi töötaja käitumist, siis vastaksin samaväärselt, tähendab, laskuksin samale tasemele.

Mis puudutab ta välja toodud tsitaadi sisu, siis selle kontekst on järgmine:
Siim Nestor tegi 21.09.2020 järgmise FB sissekande:

„EHH... : vaatasin Objektiivi saadet "Vestlused Einar Laignaga: perekonna pühadus".Ta on puhas Eesti Jordan Peterson ju. Huvitav miks meie kodumaa lobsteritel on vaja üldse võõrast popstaari nii väga tarvis. Kodustki kenasti võtta. Aah, okei, jaa-jaa...“

Mina reageerisin järgmise kommentaariga:

„ma saan aru, et Jordan Petersoni materdamine on üks olulisemaid identiteedikinnisteid teatud seltskonnale, aga selliste ekvivalentsuseoste (Laigna-JBP) loomisega kinnistad ühtlasi enda kuvandit kui tõest ja nüansitundlikkusest mittehoolivat ideoloogiasõdalasest.
Tee või tina, aga iga jopski ikka Harvardis ei õpeta, JBP-l on kõige muu kõrval ka korralik teaduspagas.“

Kuigi ma olen väljenduses tinglik: nii käitudes kinnistad ideoloogiasõduri kuvandit, mitte ei väida, et Siim Nestor on ideoloogiasõdrur, tunnistan, et oleks pidanud olema sõnastamisel hoolsam ja kasutama täpsemat etteheidet nt polariseerumist soosiv kraaka vms.

Kummati on eelöeldu üks, mida Jordan Peterson ei väsi rõhutamast: alati tuleb vaadata indiviidi enne grupikuuluvust, indiviid on olulisem kui tema grupi-identiteet. Ja mõistagi see on ka põhjus, miks ta progressiividele nii närvidele käib. Sest progressiivne ideoloogia vaatab defineerivana just (identiteedilisi) grupikuuluvusi (sugu, seksuaalne orientatsioon, rass jne). Viimases on nad paras paar paremäärmuslastega, meetod on sama, aga grupikuuluvustunnused osalt teised (rahvus, rass, sugu). Seepärast pole paremäärmuslased saanud JBP-st rohkem tuge kui argumente oma peegelpiltvastaste tümitamiseks. Ja punkt.

Veel üks märkus.
 Hiljuti tegi üks ekreiit end kunsti teemal lolliks. Demonstreeris ilma igasuguse häbenemiseta oma harimatust. Lausa praalis sellega.
Tarmo Jüristo kirjutas kena kommentaari, kus ta meenutas, kuidas talle omal ajal kunstiõpetaja asja selgemaks tegi. Tsiteerin Jüristo FB-kommentaari:

„ega ma täpselt enam nii kaugele aastate taha ei mäleta, aga põhimõtteliselt ta haaras sellest võimalusest, et avada selline asi, nagu kunsti dialoogilisus - see, kuidas kunst on nagu üle aastakümnete ja -sajandite ulatuv vestlus millest võibki mõnikord keeruline aru saada, kui sa poolelt sõnalt ruumi sisse jalutad, kus inimesed on omavahel päevi ja nädalaid (või siis sajandeid) vestelnud. ja kui sa lihtsalt lambist satud theo van doesburgi kompositsioone nägema, siis on "kus siin see lehm on?!" tegelikult täiesti loomulik ja õigustatud küsimus.“

Jüristole sekundeeris Aro Velmet:
„See on ühtlasi väga hea viis seletamaks üleüldse tekstidega suhestumise keerukust - umbes seda analoogiat kasutan igal semestril selgitamaks tudengitele, miks ka pealtnäha tuttavlike tekstide puhul on mõistlik küsida "mis vestlusesse ma praegu jalutanud olen", sest, piltlikult öeldes, ka tuttav sõna nagu "lehm" võis 19. sajandi elsassi talumehele tähendada midagi hoopis teistsugust, kui 21. sajandi Paulsonile.“  

Jah, nii on. Kultuur on dialoogiline, vestluslik nähtus ning olla haritud, tähendab olla vestluse ajalooga kursis.

Kui kunstivõhiklik ekreiit oli oma harimatuses siiras, siis Siim Nestor tegi sarnase liigutuse teadlikult ja propagandistlikel kaalutlustel. Rebis ühest ajalooga vestlusest killu ja dehistoriseeris selle. NB! ta tegi seda propagantistlikel kaalutlustel ja teadlikult.

Lisamärkusena: mina olen osalenud vestluses JBP-ga palju pikemalt kui Nestor ja sellest ka rea artikleid eesti keelde vahendanud (nt SIIN ja SIIN ning hiljuti üks pikem käsitlus SIIN).

Ja ka Laignaga on mul teatud avalik kultuuriline vestlus (ma ei eelda, et keegi seda mäletaks ning kahjuks on netist kadunud Jaan Kaplinski mälestuse kokkupuudetest Laignaga). Kutsusin ühte "Jüri Üdi klubi" saatesse erusõjaväelase ja teoloogi Einar Laigna ja Eesti esimese soovahetusoperatsiooniga tuntuks saanud Kristel Regina Sitzi. Aga, noh, selle liigutusega olin ma pool dekaadi ajast ees.  

Lühimalt: Laigna ja JBP tõmbamine ekvivalentsusseosesse on sama nõtke ja haritud liigutus nagu ekreiidi tervemõistuslik ja reibas lehmaotsing. Aga see ei puutu õigupoolest teemasse. 

Jaah, pealkiri on clickbait, ideoloogiasõdurlik clickbait. Kes seda ka nende ridadeni jõudnult sõnasõnalt võtab, on peast soe.

Ajastu kõnelduim psühholoog. Võimestava Isa kaksteist heatahtlikku tähendamissõna

 

Kirjutatud 2020 aasta alguses, enne koroonakriisi.

Ajastu kõnelduim psühholoog. Võimestava Isa kaksteist heatahtlikku tähendamissõna

Mihkel Kunnus

Kanada psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi Jordan Bernt Petersoni raamat „Elu 12 mängureeglit“ on vältimatu lugemisvara neile, kes püüavad mõista käesoleva ajastu psühholoogilisi tendentse. Jordan B. Petersoni (edaspidi JBP) tohutu populaarsus on eiramatu fakt. Olgu ta sümptom, ravim või mõlemat, aga ta tabab ajastu närvi. Samas on see raamat väga soovitatav ka neile, kes tahavad lihtsalt inimesi ja iseennast paremini mõista, teha läbimõeldumaid eluvalikuid ning elada täisväärtuslikumalt.

Tartu Rahva Raamat, 13. august 2020

Õnnelikus pole mingi siht

Kuigi žanrilt võib „Elu 12 mängureeglit“ liigitada eneseabiraamatuks, on see mitmes mõttes oma poeriiulikaaslastele sisuldasa lausa diametraalselt vastanduv. Kipuvad ju eneseabiõpikud jutlustama lihtsaid nippe, kuidas kiirelt õnnelikuks saada. JBP poole aga pöördus kõnealuse raamatu kirjutamise ideega üks kirjastusagent, kui oli kuulnud raadiosaadet pealkirjaga „Just Say No To Happiness“ („Lihtsalt ütle õnnelikkusele ei“), kus JBP kritiseeris õnne elueesmärgiks seadmist. JBP rõhutas saates, et õnn ei ole psühholoogiliselt adekvaatne eesmärk ning et vaja on pigem elu mõtestatust, püüdlemist sügavama tähenduse poole, osutades sealjuures asjaolule, et inimkultuuris talletatud suurtes lugudes on niisuguse tähenduse sisu üha uuesti lahtimõtestatud ja et peatähtis on pigem iseloomu karastamine kannatuste läbi, mitte niivõrd õnne poole püüdlemine. JBP ei glorifitseeri siinjuures kuidagi kannatust, lihtsalt tähendusrikkus on tema jaoks olulisem kui õnn. Eesti keeles saab ta mõtet sõnamängeldes sõnastada: see on lihtsalt puhas õnn, kui sind sügavama tähendustaotluse juures juhtumisi õnn tabab.

Nii öeldes JBP ei moraliseeri, vaid teeb pigem empiirilise üldistuse: hea psühholoogilise tervisega inimesi motiveerib pigem tähendusrikkus kui õnn. See klapib kenasti kokku ka Maslow peateose „Motivatsioon ja isiksus“ sõnumiga. Samuti on Goethe „Fausti“ paatos sellega kenasti kooskõlas.

Heaks näiteks on ka noorte kliimastreigid või loomakaitseliikumised: neis osalejaid ei motiveeri isiklik õnn, vaid nad on selgelt orienteeritud millelegi nende jaoks veel olulisemale (kui protestiaktisooni käigus kohtutakse mõne toreda inimesega või juhtub midagi muud meeldivat, on see lihtsalt boonus, vedamine – õnn). Võib öelda ka teisti: inimene ei suuda niikuinii õnnelik olla, kui ta elul ja tegevusel puudub sügavam siht peale puhtisikliku õnne. Muidu võiks ju tundidest vabalt poppi teha ja minna lihtsalt kuhugi hängima või õlut jooma ja pidutsema. Ometi suudavad vähesed leida kuigi kauaks lohutust personaalsest õnnemullist maailmas, kus on nii palju valu ja viletsust. Võib öelda ka nii: inimene on moraalne loom ja kui pole tegu just psühhopatoloogilise juhtumiga, siis ei suuda keegi taluda end teadmises, et ta pole moraalne, hea. Tervet inimest motiveerib eelkõige kõlbeline kohusetunne ja suutmatus selle järgi joonduda võib põhjustada neuroose. Võib nagu ütles Uku Masing: kui kas või ükski hing põrgus kannatab, siis pole kristlase jaoks mingit paradiisi. Viimast võib veel täiendada Dostojevki märkusega, et inimese hing on kristlane.

Isa-arhetüübi olulisus

Raamatus on toodud „kaksteist elu mängureeglit“, mida oleks ehk sobivam nimetada tähendamissõnadeks, sest pikema lahtiseletava loota jääks need kas truismideks või lihtsalt mõistatuslikeks veidrusteks. Võtame näiteks elureegli number 11: „Ära sega rulatavaid lapsi!“ See on suurepärane näide kahel põhjusel. Esiteks jääks sellest lahtiseletuseta järele pelgalt veidruseni spetsiifiline ja väikse mõjuulatusega ettepanek. Teiseks võimaldab see osutada väga sügavale põhimõttelisele hoiakule, mis tekitab instinktiivselt tugevaid tõrjereaktsioone JBP fenomenile.

Peatükk algab meenutusega sellest, kuidas kunagi lapsed rulatasid ta töökoha lähedal. Võtsid pikalt hoogu, libistasid end mööda trepikäsipuud ja tihti kukkusid valusalt hulljulgeid trikke katsetades.

„Mõni võib seda rumalaks pidada. Võib-olla see oligi rumal. Aga see oli ka julge. Minu arust olid need lapsed hämmastavad. Minu silmis olid nad välja teeninud õlalepatsutuse ja siira imetluse. Loomulikult oli see ohtlik. Oht oligi asja mõte. Nad tahtsid ohust üle olla. Kaitsevarustusega oleks olnud turvalisem, aga see oleks asja samas lörri ajanud. Nad ei tahtnudki liigset turvalisust. Nad püüdsid saada osavaks (competent)– ja just osavus on see, mis teeb inimesed nii kaitstuks, kui üldse olla saab.“ (lk 348, tõlge muudetud – M.K.)

JBP-d häirib see, et turvalisuse nimel kaotakse üha enam ja enam sellist laadi enesearendusvõimalusi. Laste rulatamispaikadesse hakkas turvalisuse nimel ilmuma kõikvõimalikke tõkkeid.

„Kui mänguväljakud tehakse liiga turvaliseks, siis lapsed kas lõpetavad seal mängimise või hakkavad mängima teistmoodi, kui lubatud. Lastele on vaja piisavalt ohtlikke mänguväljakuid, et need pakuksid väljakutseid. Inimesed, sealhulgas lapsed (kes on lõppude lõpuks ka inimesed) ei püüdle riski minimeerimist. Nad püüdlevad riski optimeerimist.“(lk 349)

Siin võib nüüd sõnastada, miks JBP on korraga nii populaarne ja samas nii vihatud. Või nagu ingliskeelses kultuuriruumis kombeks on öelda – ta on polariseeriv. Süvapsühholoogilisemalt väljendudes: JBP esindab isa-arhetüüpi ühiskonnas, kus pikka aega on süvenenud ema-arhetüübi domineerimineⁱ. See vajab selgitust. Ema-arhetüüpne suhtumine lapsesse on umbes selline: „Mees (loe: riik), tee aed täiesti turvaliseks, et laps saaks seal täiesti ohutult mängida! Seal võib olla madu, tapa see!“. Isa-arhetüüpne suhtumine on umbes selline: „Poiss, seal võib olla madu, tule, lähme koos, ole ettevaatlik, sa pead õppima temast jagu saama, et kunagi ise kaitsjarolli asuda!“.

Igaks juhuks rõhutan, et tegu on süvapsühholoogiliste arhetüüpidega, mitte otseses mõttes ema- või isarolliga, ammugi mitte millegi otseselt bioloogilisest soost tulenevaga. Ühiskondlikul tasandil näeb esimene hoiak välja muidugi nõudena, et riik ja institutsioonid peaksid kõik maksimaalselt – et mitte öelda täiesti – turvaliseks tegema. Seda tendentsi saab arendada väga kaugele ja Põhja-Ameerikas ongi kohati arendatud, nii et kõrvalt vaadatuna tunduvad paljud näited täiesti anekdootlikud (safe spaces, trigger warnings jne).

Ei peagi tingimata kahtluse alla seadma täielikku turvalisust kui taotletavat lõppväärtust, probleem ilmneb juba palju varem -- selles, et keskpärasegi turvalisuse tagamiseks on vaja neid, kes suudavad turvalisust tagada, tähendab neid, kes on valmis ohule vastu hakkama. Samuti ei pea minema nii kaugele nagu Alasdair MacIntyre, kes on andnud mõista, et mingis mõttes väärtusliberaalid parasiteerivad patriootidel, kes on valmis oma kodumaa nimel surema ning nõnda väärtusliberaalidele üldse turvaruumi võimaldavadⁱⁱ. Piisab, kui osutada Hannah Arendti kombel faktile, et inimesed sünnivad siia maailma, ehk siis peab elujõulises ühiskonnas pidevalt toimuma laste saamine täiskasvanuks. Ja seda ühiskondlikus, sotsioloogilises mõttes, mis erinevalt bioloogilisest kasvamisest ei toimu automaatselt ⁱⁱⁱ. Laste turvalisuse tagamiseks peab ühiskond tootma täiskasvanuid, neid, kes suudavad ise ohule vastu astudes teistele turvalisust luua. Ja JBP on täiskasvanulikkuse õpetaja par excellence.

Arhetüüpide tasandil aitab beebist teismeliseks eelkõige ema (täpsemini: emme) ja teismelisest täiskasvanuks eelkõige isa. Sügavam hoiakuline polarisatsioon tulebki sellest, kas ühiskonnas ja riigis nähakse eelkõige isakuju ehk täiskasvanuks aitajat, või emakuju (täpsemalt isegi emmekuju) ehk kedagi, kes alati andestab, toidab ja turvatunnet pakub. Maailmavaatelisel skaalal väljenduks see ootuses, mil määral riik peaks üle võtma isa-arhetüübi või ema-arhetüübi funktsioone. Pean ema-arhetüübile orienteeritud ühiskonna voorusi ilmseks – need väljenduvad suuresti selles, mida oleme harjunud nimetama (põhjamaiseks) heaoluühiskonnaks –, sellel on aga ka vari, ema-arhetüübi türanlik pool, mis seisneb isikuvabaduse piiramises isiku enese heaolu nimel^iv. Kujundlikult: ema võtab lapsel pudeli käest ja koni hambust, isa ütleb, et las õpib esimesest mürgitusest, nii et isu igaveseks üle läheb.

See metafoor on paraku ekstrapoleeritav ka märksa sügavamal ja eksistentsialistlikumal tasandil kui pelgalt päevapoliitiline temperamendipärane arusaam sellest, milline peaks olema optimaalne vahekord isikliku vastutuse ja hoolekanderiigile omase turvavõrgu vahel. Kui Nietzsche pani 19. sajandil tähele, et (Taeva) Isa on surnud, siis nüüd hakkab üha selgemini kohale jõudma, et ka Emake (Maa) on suremas. Inimesel on vaja kähku täiskasvanuks saada, sest nii punased kui pruunid kärbsed siluvad juba tiibu.

Jordan Petersoni vend

Möödunud aasta kevadises „Sirbis“ tutvustab Tauno Vahter Nassim N. Talebi peateost „Antihabras“^v. „Taleb norib ülbelt tüli kõigi ja kõige kallal, lööb pidevalt iseendale patsi, kuid on tõusnud viimase kümne aasta üheks maailma mõjukaimaks vabamõtlejaks,“ kirjutab Vahter ja toob kõrvutuse JBP-ga: „Peterson ja Taleb on ühismeedias ühed kõige tsiteeritumad aimeraamatute autorid ja hoolimata konfliktist on neis ka üksjagu sarnast – peale ideede levimise platvormi ka näiteks kriitiline meel intelligentsustestide osas.“ Nad tõesti on ühed kõige tsiteeritumad. The New York Times nimetas JBP-d 2018. aasta kevadel lausa kõige mõjukamaks avalikkusele tuntud läänemaailma intellektuaaliks. Ma tooksin veel ühe sarnasusena välja, et aus ja avatud lähenemine mõlemale ajastu suurkujule (või suursümptomile) nõuab nii mõneltki isiksusetüübilt suurt eneseületust. Taleb on lausa pöörane praalija ja ülbitseja, kes enda tunnustamisega juba tagasi ei hoia. Vaimuaristokraatlikumate maneeridega harjunud inimesele on ta vormilt seega üsna eemaletõukav. JBP üheks suureks trumbiks on ülimeisterlik suuline eneseväljendus ja sõnastusvõime, samas on ta tämber kõrge ja kimedavõitu. Seda ei saa talle loomulikult kuidagi ette heita, mõneti taktitu on seda väljagi öelda, aga tõrgettekitav on see paljudele ometi (ka mulle) ning ta väljenduslaad on häirivuseni intensiivne. Ometi on mõlemaga tutvumine väga tulus.

Muus osas tuleb Vaheri võrdlusele teha määravad täpsustused^vi. Kriitilised pole nad mõlemad mitte intelligentsustestide osas (JBP on lausa öelnud, et see, kes praagib välja intelligentsusuuringud, võib samahästi välja praakida ka suurema osa kaasaegsest psühholoogiast^vii), vaid intelligentsuse võimekuse osas teha täppiminevaid ennustusi ja tagada ühiskonna ladus toimimine. Nad mõlemad lähtuvad veendumusest, et elus ja ühiskonnas sisaldub alati ja vältimatult ennustamatu komponent, teatav määrmatus. Me elame kaose ja korra piiril ning kaos on maailmast kaotamatu, intellekt aga suudab opereerida ainult seaduspärade raames (sealhulgas kaosest ja tundmatusest uusi korrapärasusi ja mustreid tuvastades). Vasakpoolsemate vaadetega lugejale võib siin kinnituseks soovitada Ulrich Becki raamatut „Riskiühiskond“.

JBP ja Taleb on selles mõttes komplementaarsed, et esimene tegeleb rohkem psühholoogilisse ja eraaelusfääri puutuvaga, teine ühiskondlike ja majanduslike küsimustega. Talebi üks tuntumaid metafoore on „must luik“ (tema sama pealkirjaga raamat on samuti bestseller). Epistemoloogiliselt viitab must luik induktiivse tuletusmeetodi paratamatule puudulikkusele: kuigi luiged on alati eranditut valged, võib ühel hetkel juhtuda, et näeme kuskil musta luike (ja nii tegelikult läkski: kõik luiged olid valged, kuni Austraalias kohati musti luiki). Must luik tähendab Talebil üldistatult ennustamatut nähtust, millel on väga suur mõju (ja mille ilmnemise põhjused loendamatud tagantjäreletargad alles pärast ära seletavad) -- must luik oli ka näiteks 2008. aastal alanud majanduskriis. Mõneks hiljutiseks näiteks võib tuua uue viiruse ilmumise Hiinas, mis tõi kaasa silmapilkse börsilanguse, või Trumpi otsus tappa kindral Soleiman – prauh, ja kogu julgeolekuolukord maailmas on teine ning analüütikud seisavad nõutult silmitsi täiesti ootamatu olukorraga. Keegi ei osanud seda ennustada, sest mõistus on juhuslikkuse ja määramatuse ees kaitsetu. Ometi sekkub juhus me ellu iga päev.

JBP räägib eelkõige isiklikust elust. Järsku ja ootamatult võib sind või su perekonda tabada ränk haigus, surm või roolijoodiku tappev uljus. Võib ilmneda, et su abielu oli lagunemas, et su abikaasa läheb järsku teise juurde, võib ilmneda, et just see kena inimene, kellesse armusid, osutub psühhopaadiks või siis et pank, milles hoidsid elu jooksul kogutud sääste, läheb pankrotti, võib ilmneda, et kloun saab presidendiks, et pensionisüsteem lammutatakse, et ootamatu maksutõus viib su perefirma pankrotti, võib ilmneda, et sul on vähk. Meie elus on kaosekomponent paratamatu ja ükski institutsioon ei saa kunagi tagada täielikku turvalisust. Võib-olla saab Putin homme insuldi. Võib-olla ilmub äkki ootamatu viirus. [ilmuski :)]

Ainus võimalus on treenida end sitkeks, hoopidele vastupidavaks. Taleb läheb veelgi kaugemale. Ta loob mõiste, mis on hapruse vastand – antihaprus. Kui habras läheb löögi mõjul katki ja sitkega ei juhtu midagi, siis antihabras on see, mis saab tugevamaks. Vähemalt mingi piirini. Taleb toob antihapruse näiteid loodusest. Näiteks meie keha, olgu selle lihaskond või immuunsüsteem, on mingi piirini antihabras, sest stressorid muudavad seda tugevamaks. Teisalt aga viib stressorite puudumine viib mandumise, nõrgenemise, lagunemiseni.

Jõutõmme, N.N. Taleb

Räägi tõtt!

Ka kaheksas reegel on selline, et lähema seletuseta tunduks see lihtlabaselt enesestmõistetav. Reegel on järgmine: „Räägi tõtt, või vähemalt ära valeta“. Ometi sihib see nõuanne väga otsustavalt tõsiasja, mis JBP ümber nii polariseerivaid reaktsioone tekitab. Nimelt võib tõde olla talumatu ja lüüa parandamatu valukoha pihta, hävitades sel moel ainsa leevenduse – illusiooni. Või siis lootuse, mis elab määramatusest. Seepärast kaasnebki pehmendav soovitus vähemasti mitte valetada. Vait olemine on aktsepteeritav võimalus. Tulles taas arhetüüpide juurde, siis võib küsida: kellele valetamist peetakse üldjuhul õigustatuks, eetilisekski? Eks ikka lastele. Valetamine on ehk liiga vänge sõna, aga lastele (tihti ka n-ö riigi lastele) räägitakse tihtipeale lohutavaid muinasjutte, et säästa neid liiga karmist reaalsusest. Ja kuigi see on tihti nii ka otseses mõttes, pean eelkõige silmas ikkagi süvapsühholoogilisi arhetüüpe. Ühiskonna tasandil peetakse tõe pehmendamist ja vältimist õigustatuks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks massipsühholoogiliste reaktsioonide ennetamiseks ja ärahoidmiseks, näiteks võib masside ebaadekvaatne reaktsioon riigijulgeolekulistes kriisisituatsioonides asja palju hullemaks teha. Teist põhjust on meisterlikult kujutanud Dostojevski oma poeemis suurinkvisiitorist. Käputäis tugevaid inimesi vaatab karmile tõele näkku, ja hoiab ülejäänud inimesi lohutavas illusioonis -- need vähesed n-ö täiskasvanud tagavad ühtlasi ka selle lohutava illusiooni taastootmise ja ühiskonna toimivuse.

Aktuaalseks näiteks on praegu keskkonnatemaatika. Kas ikka tasub alles gümnaasiumiealistele tõe ja faktidega näkku lajatada? Nad kaotavad õigustatult ootuse toredale tulevikule, langevad depressiooni ja võib-olla lähevad veel koolitunnist streikimagi? Ja nagu elu näitab, on tõde liiga ebameeldiv ja kange ka paljudele hallpeadele. Lühidalt: tõerääkimisnõue ei ole kindlasti midagi üheselt selget ja endastmõistetavat.

JBP on paarikümne aasta kogemusega kliiniline psühholoog ja ta alustab selle reegli lahtikirjutamist isikliku meenutusega, kuidas ta hakkas harjutama tõe rääkimist ja kui raske see algul oli. Harjumus valetada nii teiste säästmiseks kui ka iseendale on meis kõigis tugevasti juurdunud. Muide, kuigi jutt käib siin laia määratluse järgi eneseabiraamatust, siis paljud eneseabiraamatud õpetavad täpselt vastupidist, need õpetavad just nimelt endale valetama (võrratuks näiteks on Rhonda Byrne ülimenukas „Saladus“, täiuslik näide nartsissismi käsiraamatust ja enesele valetamise õpikust).

Lohutavast ja kaitsvast valetamisest keeldumine on üks peamisi põhjusi, miks JBP n-ö vasakprogressiividele närvidele käib (paremtiib aga ei võta tema nime üldiselt suhu seetõttu, et ta ei pea etnilisi kategooriaid ja rahvuslust suurt millekski).

Rasvumine võib olla ehk piisavalt neutraalne näide. Emme-arhetüübi pooldajad räägivad siin kehapositiivsusest, sellest, et tähtis on eelkõige inimene ja kehakaal ei loe midagi ja et tuleb lõpetada paksude häbistamine jne. Mitmes mõttes on ju õigegi, et paksule tõe näkkuütlemine teeb asja tihti ainult hullemaks, tõukab inimese depressiooni, mis võib panna omakorda õgima jne. Samas on ohtlik jätta inimene illusiooni küüsi, et tema kehaga on kõik hästi. Isa-arhetüüpne käitumine oleks siin lapse tõega vastakuti asetamine – rasvumine on väga paljude negatiivsete tagajärgedega ning tuleb endaga midagi ette võtta. Omaette häda on veel nende julmade jõnglastega, kes endast erinevaid ja õnnetumaid kiusama kipuvad. Ja vahel on tõesti parem vait olla. Ei ole mõtet luua paksule illusiooni, et temaga on kõik hästi, aga tõe võib ka lihtsalt maha vaikida.

Ka seksuaalvähemuste küsimuses on probleemiks eelkõige teised lapsed, need kasvatamatud, kiuslikud ja „kaabudega“.

Inimene on koormaloom

Veel üks näide JBP polariseerivusest: paarisuhtele omistab ta suurt tähtsust. Ka selles mõttes ujub ta päris kaaluka psühholoogilise tendentsiga vastuvoolu, sest palju on liikumisi ja jõude, mis tahavad paarisuhet muuta kergemaks, kergemini lahutatavaks, hõlpsamini ümbermängitavaks ja nii edasi (võib öelda, et Milan Kundera ja Michel Houellebecq näitavad selle kerguse talumatust). Kui liikumine, mis tahab teha ööklubimoraalist soosuhtluse üldmoraali, on mõistetavalt võtnud oma lipukirjaks loosungi „Igal hetkel võib öelda ei!“, siis JBP tõstab psühholoogilisest ökonoomiast esile vastupidiseid seisukohti. Ta ütleb, et suhtes, kus lahkumisvabadus on alati kindel, ei ole kunagi täielikku turvatunnet ja usaldust, ning et suhtes, kus uks alati lahti jääb, struktureerib see lahkumisvõimalikkus suhet nõnda, et see jääb olulistes aspektides puudulikuks -- näiteks selles, mis puudutab kindlustunnet. JBP ei ole õhulosside ehitaja ega asukas, tema arutluskäigud on argised ja praktilised.

Võtame näiteks kokkuvõtva lõigu viiendast reeglist „Ära luba oma lastel teha midagi sellist, mille pärast tunneksid nende suhtes vastumeelsust“. See lõik käib laste kasvatamise kohta ja on heaks näiteks nii tõele näkku vaatamisest kui ka konstruktiivsusest:

“Distsiplineerimispõhimõte 1: piira reeglite arvu. Põhimõte 2: kasuta nii vähe jõudu kui võimalik. Siin on kolmas: lapsevanemateks tuleks saada paaridena.^viii Väikeste laste kasvatamine esitab palju nõudmisi ja on kurnav. Seetõttu on vanemal lihtne vigu teha. Magamatus, nälg, vaidluse järelkaja, pohmell, halb päev tööl – vaid üks neist põhjustest põhjustest võib muuta inimese ebamõistlikuks, samas kui nende kombinatsiooni tagajärjel võib lapsevanem muutuda ohtlikukski. Sellistes oludes on hädavajalik, et läheduses oleks veel keegi, jälgimas ja sekkumas ja probleeme analüüsimas. See vähendab tõenäosust, et provotseeriv laps ja tema tüdinud tujukas vanem ärritavad teineteist sinnamaale, kust ei ole enam tagasiteed. Lapsevanemateks peaks saama ikka kahekesi koos, et vastsündinu vanemad saaksid teineteisel silma peal hoida. ja teineteise mõtlematuid tegusid ära hoida. Ma ei väida, et peaksime olema vastikud üksikemade vastu, kellest paljud eluraskustega vapralt võitlevad – ja kellest osa on pidanud omal käel jõhkrast suhtest põgenema –, aga see ei tähenda, et tuleks teha nägu, nagu oleksid kõik peretüübid võrdselt elujõulised. Ei ole. Punkt.“ (lk 192-193, tõlget muudetud – M.K.)
Jah, täiskasvanud ei peaks teesklema ega lähtuma muinasjuttudest. Seepärast näeb JBP üksikvanemluses probleemkohta, aga toetab ka homoabielu koos lapsendusvõimalusega, sest kaks vanemat on alati parem kui üks. Ja kummalgi juhul ei soni ta midagi õigustest või pühadest printsiipidest, vaid on väga praktiline ja maine. Nagu ju elu isegi.

Tutvu temaga!

Agressiivsemad ema-arhetüübi igatsejad kasutavad JBP nime ka oma kujutletava moraalse üleolekuga dkelkimiseks -- selle autori demonstratiivne mittelugemine on teatud idealistlik-nartsissistlikule seltskonnale lausa prestiižiküsimus. Niisugune psühholoogiline mudel sarnaneb sellega, mis tagab meie sotsiaaldemokraatia alatise läbikukkumise, sest selles paljastub sedalaadi vasakpoolsuse varjatud aristokraatlikkus: rõhutuid armastatakse ainult senikaua, kui need ei hakka täieväärtuslikeks ja oma peaga mõtlevateks inimesteks, vaid on kenasti rõhutud ja seda kuulekalt, ütleme, vasakliberaalse mudeli järgi. Kuna ka naistesse suhtub JBP samal moel, tähendab võimestavalt ja sitkemaks saamist toetavalt, siis on ta arusaadavalt konfliktis ohvrifeminismiga, mis modelleerib mehe ja naise konflikti kui täiskasvanu ja lapse konflikti.

Teda niivõrd ei kritiseerita, kuivõrd temast peletatakse eemale, püütakse naeruvääristada ta isikut ja kuulutada, et nn normaalne ja progressiivne seltskond temaga tegemist ei teeks. Aga teda kuulatakse siiski. Kes inglise keelt oskab, sellel soovitan otsida Youtube'ist üles tema kurikuulsa intervjuu Cathy Newmaniga aastast 2018^ix (praeguseks juba ca 19 miljonit vaatamist!). Esimene küsimus talle on järgmine: „Dr. Peterson, te ütlete noortele meestele, et nad peaksid täiskasvanuks saama. Miks see on oluline?“

i Vt nt „Nii lõkendavadki hetkele keskendumine, sügavama ja püsivama perspektiivi nihilistlik minnalaskmine ja see, mida Fisher nimetab "isaautoriteedi asemele tulnud kõikelubavaks emalikuks nautimiskohustuseks". Selline on ülimodernsuse ajastu kapitalistlik realism.“ https://kultuur.err.ee/1033558/valle-sten-maiste-kapitalistliku-realismi-selgrootuse-ja-tooruse-avaldumisest-uues-autoriteatris

ii„Oma loengus defineerib Alasdair MacIntyre patriotismi järgmiselt. Patriotism selle sõna tõelises tähenduses tähendab teatud hoolivat suhet oma maasse ehk poliitilisse rahvusesse sellepärast, et see on 1) minu oma ning 2) samas väärtuslik teatud kindlate omaduste ning saavutuste poolest. Liberaalne moraal see-eest nõuab moraalselt tegutsejalt oma isepärasusest kõrgemale tõusmist ning asjade hindamist erapooletu vaatleja positsioonilt, lähtudes üldistest protseduurilistest reeglitest õigluse kohta. MacIntyre väidab, et nende moraalisüsteemide vahel on sügavad erimeelsused. Samas ei tähenda see MacIntyre’i arvates, et meil oleks tänapäeval enam võimalik nende vahel valida – vastupidi, tema arvates ei ole ükski riik, sh ka liberaalne riik, ilma patriotismita mõeldav. Iga riik vajab kodanikke, kes oleksid valmis oma eluga riskides seda kaitsma (selle eest surema). Liberaalsed printsiibid, mis eeldavad, et inimeste peamiseks tegutsemismotiiviks on ratsionaalne omahuvi, ei suuda aga riigi kodanikke selleks motiveerida. Liberaalne riik parasiteerib seega inimestel, kelle printsiibid erinevad selle ametlikust ideoloogiast.“ Eva Piirimäe „Patriotism, rahvuslus, liberalism. Sissejuhatus“, kogumikus „Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste“, koostaja Eva Piirimäe. TÜ kirjastus 2009

iii Vt Mihhail Lotman „Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale“ PM 8.XII 2007
„Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse ka keskealiste inimeste lapsikut käitumist. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.

Ameerika publitsist Diana West pani oma viimasele raamatule „Täiskasvanu surm“ sünge alapealkirja: „Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni“. Raamat pole veel Eesti poelettidele jõudnud, seega lähtun vaid meediakajastustest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.“

ivSiia sobivad nii metafoori kui osutuse mõttes näiteks kaks Hardo Pajula artiklit: „Maternalistide unenäod“, PM 4.II 2014 ja „Suure kanaema saabumine“, PM 19. XII 2016.

v„Ettenägelikkuse lühinägelikkusest“ Sirp, 12. IV 2019.

vi Tauno Vahteri tutvustus Eesti Ekspressis (26. IX 2018, „Jordan Peterson: tagurlane või tunglakandja?“) on paraku üsna esinduslikuks näiteks JBP suhtes kriitilisest retseptsioonist: kantud ebamäärasest vimmakast eelarvamusest, täis ebarepresentatiivseid näiteid ja vigu. Kuigi mööndakse autori tavatut ja erakordset populaarsust, siis tema ideedega ei suhestuta ega asetata neid kultuuri- või vaimuloolisse konteksti, vaid püütakse teda diskrediteerida, noppides ta kõnedest täiesti suvalisi üksikuid libastumisi viisakuse vastu.

vii „If you don't buy IQ research, then you might as well throw out the rest of psychology“. https://www.youtube.com/watch?v=TJuSc_PZEIA

viii

^ Krein, S. F., & Beller, A. H. (1988). “Educational attainment of children from single-parent families: Differences by exposure, gender, and race”. Demography, 25, 221; McLoyd, V. C. (1998). “Socioeconomic disadvantage and child development”. The American Psychologist, 53, 185–204; Lin, Y.-C., & Seo, D.-C. (2017). “Cumulative family risks across income levels predict deterioration of children’s general health during childhood and adolescence”. PLOS ONE, 12(5), e0177531. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0177531; Amato, P. R., & Keith, B. (1991). “Parental divorce and the well-being of children: A meta-analysis.” Psychological Bulletin, 110, 26–46.

ix https://www.youtube.com/watch?v=aMcjxSThD54

Valge mees on surnud

Ilmus kohandatult ajalehes „Sirp“ 17.07.2020

Valge mees on surnud

Mida kaugemale läheb ilmalikustume, seda sõnakõlksumaks muutuvad ideed, mis pärinevad metafüüsilisest sfäärist. Sealhulgas idee kõigi inimeste võrdsusest.

Mihkel Kunnus

George Floydi tapmisest ajendatud rahutused ja selle resoneerumine Eesti (sotsiaal)meedias toovad meelde ühe anekdoodi. Rahvaloendaja uurib küsitletavalt, et kes on nende leibkonnas perepea, tähendab inimene, kes otsustab kõige tähtsamate küsimuste üle. Mees vastab, et tema, kindlasti tema. Küsitluse käigus aga selgub, et pere eelarve, laste kooliküsimuste, eluaseme ja sisseostude üle otsustab naine. Küsitleja satub sagadusse. „Oot-oot, ennist ütlesite, et Teie olete perepea ja Teie otsustate kõigi tähtsamate küsimuste üle.“ Mees vastab: „Jah, mina olen perepea. Naine tegeleb eelarvega, rahakott on tema käes, laste koolitamine, ostud ja muu tühi-tähi on tema otsustada. Mina otsustan tõeliselt tähtsate küsimuste üle, näiteks kas Trump peaks kohtuma Putiniga, kas kliima soojeneb, kes peaks võitma järgmised USA presidendivalimised jne“.

Üldiselt arvan, et USA peab oma siseprobleemidega hakkama saama ilma Eesti youtube'i-põlvkonna abita, aga pole võimatu, et olen ise selles arvamuses üsnagi perepealikus rollis. Pealegi kultuurianalüütiliselt väärtuslikku on selles diskursuses väga mitmel sügavusastmel.

Alustan teadusest.

Õhtumaisel kultuuril – mis on üha enam saanud ja saamas maailmakultuuriks – on teadusega kahetine, õnnestav ja valuline suhe. Esimest ilmestab igasugune tehnoloogiline progress, toiduhankest meditsiinini, üha suuremate inimhulkade välja aitamine kirjeldamatust viletsusest. Selle sügavamaks kihiks pole aga midagi vähemat kui inimese jumalikustumine, nii moraaliseaduste andja kui tehnoloogilise kontrolli osas (siin võib viidata nii Dostojevskile kui ülipopulaarse Yuval Noah Harari raamatule „Homo Deus“). Kuigi praeguseks on selge, et selle progressi hind võib olla lausa talumatult, et mitte öelda hukutavalt ränk, jätan selle vaatluse alt kõrvale ja keskendun identiteedivalule, sellele, miks on öeldud, et kogu teaduse arengulugu on ühtlasi inimese võõrandumise ja alandamise lugu. Näiteks Darwini nimega seotud alandus on olnud nii ränk, et selle poolenistigi läbi seedimine käib veel väga paljudel kaugelt üle jõu. Ja see on mõistetav, sest see jätab unistusele (ühtse) inimkonna lakkamatust progressist lausa talumatult ahtad rajajooned. Ometi ka koduplaneedi konkreetsele füüsilisele piiratusele ja liigilise võiduvõimaluse põhimõttelisele võimatusele on veel suhteliselt lihtne otsa vaadata – sest need pole kuidagi käegakatsutavad – võrreldes inimindiviidide parandamatu ebavõrdsusega. Sest see pole vähemat kui ühe õhtumaise baasväärtuse otsene eitus. Laenan turvalisuse kaalutlusel siin leebe erudiidi Ilmar Vene sõnastust:

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimloomus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

/.../ Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ (Ilmar Vene, Pahustumine, Ilmamaa 2002, lk 265–266)

Kes tahab moekamat viidet, siis Yuval Noah Harari ülimenuk „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (e.k. 2017) sisaldab samu osutusi. Kahvel on siis selles, et mida enam ilmalikustume ja mida enam kaotab tähtsust metafüüsiline sfäär, seda sõnakõlksumaks muutub ka võrdsusidee, mis täieliselt metafüüsilisest sfäärist pärinebki.

Arusaadavalt ärritab igasugune ebavõrduse paratamatusele osutamine neid, kes tahavad ebavõrdsust leevendada (pärinegu see siis, kust tahes). See ärritus on õigustatud ka ajaloolise kogemuse kaudu, sest tõepoolest on igasuguseid kultuuriliselt sattumuslikke hierarhiad ja rõhumisviise püütud põlistada väites neid Jumalast või Loodusest seatud paratamatusteks. Ometi on määrav eristus vajalik, kuigi see on väga ebameeldivas kohas. Nimelt selleks, et päritud ebavõrdsusi leevendada, tuleks need kõige pealt tuvastada, aga raske on midagi tuvastada või eritleda selles kohas, mille olemasolu idealistlikult eitatakse. Küllap see on ka põhjus, miks näiteks eristus sooneutraalsuse ja soopimeduse vahel on laiemas teadvuses nii hiline, kehvalt juurduv ja segadusse ajav.

Nüüd üks konkreetne rakendusnäide.
Eelöeldu põhjal võisin ilma igasuguseid teadusartikleid lappamata öelda, et kultuuriliselt korrektne on kaitsta seisukohta, et USAs lokkab süsteemne rassism. Ka politseis. Sest fakt on see, et vanglates on neid proportsionaalselt rohkem kui ühiskonnas läbilõikeliselt. Ja täiesti selge on ka see, et kui keegi söandab kahelda teesis, et USA politsei on olemuselt rassistlik – näiteks teadusuuringutele toetudes – siis saab sellele tulema kiire vastulöök. USAs sobib siin näiteks Steven Pinkeri kaasusⁱ, kohalikuks näiteks aga Joonas Kiige julgete üldistustega maruline traktaat „Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses“ (Sirp 19.VI 2020) vastuseks Marti Aaviku mahult seitse korda lühemale ja ettevaatlikule kommentaarile (Keda politseinik tulistab? PM 3. VI 2020), kus viimane söandab kirjutada, et „Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik? Osutan eelmisel aastal teadusajakirjas PNAS ilmunud ja seejärel igast küljest läbi vaieldud artiklile «Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings». Olgu üksikjuhtumid millised tahes, on vastus üldjoontes siiski ei.“ Joonas Kiik süüdistab seepeale Aavikut ei milleski vähemas kui teaduspesus ja kardab ajakirjanduse täielikku allakäiku.

Ja kuigivõrd lepitav pole ka see, et Marti Aavik jääb järgmisel lõigus üsna skeptilisele positsioonile „Kummastavaim ongi vast see, et nii võimekas riigis pole suudetud koguda täpsemat statistikat, mis võimaldaks vähemalt haritud ameeriklastel jõuda ühisele arusaamisele, kumba pidi asjalood on.“

Muigamisi võiks öelda, et ka haritud ameeriklasel on asi väga selge ka ilma igasuguste uuringuteta. Pole vaja mingit uuringu-udu selge moraalse seisukoha ette. Pealegi parem haridus annab paremad tööriistad uuringute kritiseerimiseks ja oma maailmavaateliste hoiakute kaitsmiseksⁱⁱ.

Sest kui uuringutest selguks, et USA politsei poleks rassistlik, siis oleks see üldhumanistlikule pilgule lihtsalt täiesti talumatu. See tähendaks ju, et õiglase ja erapooletu politseitöö (või taga hullemaks – õiglase ühiskonnakorralduse) tulemuseks oleks mustanahaliste suurem proportsioon vanglates ja nii edasi. Siis võiks argikeeles öelda, et mustanahalised on loomult kriminaalsemad ning sellist väidet juba võrdsusaade välja ei kannataks. Keeleliselt korrektsem väljendus ehk natuke päästaks – mustanahalised ei ole loomult kriminaalsemad, vaid kriminaalsete indiviidide hulgas on mustanahalisi proportsionaalselt rohkem kui teisi – aga see lause on argikasutuseks liiga pikk ja lohisev. Nagu ka analoogne väide meeste kohta. Või üldse kellegi. Ja muidugi alati päästab viide sotsiaalsetele oludele, sest need on tõesti olulised ja ilma igasuguse irooniata. See udune lõtk päästab ka teadlasi, sest näiteks Võrdsuse Impeeriumi rohmakamas versioonis (NSVL) löödi geneetikud lihtsalt pikemalt mõtlemata maha. Humanistlikud istinktid olid siin õiged – kui pärilikkus (saati klasterduv!) talumatult selgelt ja jäigalt välja joonistub, siis saab Inimsuse religioon surmahoobi.

Harari noogutab:„ Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“. (Sapiens lk 308). Ma arvan, et see sein püsib siiski kõvasti visamalt kui mõni valge mehe pronkskuju.

Naksakamatel sõssidel soovitan kas või mõtteharjutuse korras käia kogu struktuurse ja süstemaatilise diskrimineerimise udukudumiga üle faktist, et vanglates on mehi vaat et 20 korda rohkem kui naisi. Miks me seda diskrimineerimiseks ja seksismiks ei pea? No sest see seda pole. Kuigi ei saa ka täieliku tõsikindlusega eitada, et ainult valge mees suudab oma „statistilisele loomusele“ stoiliselt otsa vaadata. Ainult tihedas ideoloogilses udupilves saab valutult unistada, et diskrimineerimisvabas ühiskonnas on kõikjal samad jaotused nagu sünnitusmajas, olgu riigikogus või vanglas, teetöödel või salsaringis.

Ja veel: kellel on tõestamiskohus kui selgub mingi sotsiaalne disproportsioon? Kas teadusliku empiirikaga on vaja tõestada (süsteemset rassismi) või selle puudumist?

Kui loobuda rassismieeldusest, siis võib juhtuda nagu palgalõhega, mida teaduslikumalt uurides kipub ikka selguma, et soolisele diskrimineerimisele jääb nurgakeseks ainult murdosa murdosast ja sedagi oletuslikult kategooria „seletamata palgalõhe“ üha kitsenevas varjus.

Lähenemise robustsust näitlikustab ilmekalt see, et erinevusi suudetakse möönda ainult päevselges, lausa käega katsutavas, näiteks keskmises lihasjõus ja keskmises eluea pikkuses. Vaimu ja motivatsioonistruktuuri ees aga peatutakse sügavas neokreatsionistlikus vakatusesⁱⁱⁱ.

Kust me teame, et rassiline disproportsioon karistusasutustes on rassismi tagajärg? Eks ikka eeldame moralistlikus pahameeles. Ent kui võtta eelduseks, et disproportsioon ise ongi süsteemne rassism^iv, siis kaob sealt suurem moralistlik sugulus selle eelarvamusliku ja eksliku kõrkusega, mida muidu rassismi mõistega argikõnes tähistame ning kaasub selline kena uperpall, et meie – ja mitte ainult meie – ühiskond osutub räigelt mehi diskrimineerivaks, sest meie ühiskonna struktuuur on selline, et nende hulgas, keda see jõuga represseerib, on proportsionaalselt palju rohkem mehi ning see disproportsioon on kõvasti suurem kui mustanahaliste oma USA politsei- ja kohtusüsteemis.

Milline on lähtepositsioon, mille taustal anda hinnang, olgu siis soolistele või rassilistele disproportsioonidele ühiskondlikes struktuurides? Näiteks soosüsteem pole 250 aastat vana, pole isegi 2500 aastat vana, vaid suurusjärgus miljard aastat vana^v. Ning õhtumaine kultuur, mida parimas Toqueville'i efekti vaimus on progressiivide poolt harjutud juurelt patriarhaalseks sõimama, saab evolutsioonilises perspektiivis sootuks pahupidistunud värvingu. Lääne kultuur pole patriarhaadi ja rõhumisstruktuuride leiutaja, vaid nende kõige edukam leevendaja, kultuur, mis on jõudnud kõige kaugemale oma lõppsihina lootusetus mässus indiviidide võrdsustamise teel. Kas seda selle pärast needa või ülistada on jällegi perspektiiviküsimus. Kristlikule humanismile on see olnud pöörane edulugu, aga kardetavasti tuleb vääramatu ja õige halastamatu tagasilöök ökoloogia kirjeldatud rindelt.

Lõpetada võiks ka anekdoodiga. Karuisa küsib pahaselt, et kes on tema kausi tühjaks söönud ja karulaps küsib pahaselt, et kes on tema kausi tühjaks söönud. Seepeale karuema nähvab, et mis te jaurate, ma pole teile mingit putru keetnudki. Peenema kujundiga: pole leidunud veel Frigitte Nietzschet, kes oleks öelnud, et valge mees on surnud. Et teda pole tahtelise ja omnipotentse ebavõrdusgeneraatorina kunagi olemas olnudki. Elu ebatäius pole Eedeni ära rikkumise tagajärg, vaid inimlikult puudulik katse kohandada evolutsiooniliselt kujunenud etteantus oma parimate ja ometi vastuoluliste unistuste järgi.

iÜlevaate leiab näiteks siit: https://whyevolutionistrue.com/2020/07/05/the-purity-posse-pursues-pinker/

iiVt Toomas Lott „Uskumise eetika ja polarisatsioon“. Müürileht 20. II 2019

iii Mõiste neokreatsionism loob Hollandi etoloog, USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal raamatus Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad? (e.k. Tänapäev 2018). Neokreatsionism "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes" (lk 146)

iv„Mainisin süsteemset rassismi pigem selles mõttes, et kui me lepime kokku, et disproportsioon eksisteerib - ja selle kohta on palju andmeid ja käsitlusi, raske eitada -, siis see ongi süsteemne rassism. Mitte põhjus, vaid asi ise.
Küllap võiks seda nimetada ka rassistlikuks süsteemiks, struktuurseks rassismiks või kasutada veel mingeid kolmandaid sõnu, kui soovida tingimata vältida sõna 'rassism'. Öelda näiteks 'süsteemi rassiline kallutatus'. Aga ma ei näe, kuidas see meid probleemist rääkimisel sisuliselt edasi aitaks.“ , Joonas Kiik, Facebook 27. VI 2020

v Ilmekaks, et mitte öelda skandaalseks näiteks, milliste õletuustidega võideldakse darvinismi pähe on näiteks Kadri Aaviku arvustus Gina Ripponi raamatule The gendered brain: The new neuroscience that shatters the myth of the female brain. Sirp 19. VII 2019. Näiteks võib sealt lugeda: „XIX sajandil sai mõjukaks Darwini evolutsiooniteooria, mis rõhutas naiste ja meeste vahelisi bioloogilisi erinevusi ning meeste bioloogilist ülimust naistest ja loomadest. Darwini käsituse järgi on naiste ja meeste erinevused bioloogilised ja seega paratamatud.“ Sic! Bioloogiline ülimus! Darwini öeldu ajas omal ajal (ja ajab siiani) nii paljusid marru, sest see saatis kuu peale mis tahes bioloogilise ülimuse, ja tõstis muutuse muutumatusest ontoloogiliselt kõrgemasse staatusesse vt John Dewey „Darvinismi mõju filosoofiale“ Akadeemia nr 2012, nr 7.

Linnar Priimägi "Luule ja tõde"

Ilmus veidi pehmendatult ajalehes „Sirp“ 20.03.2020

Kui piisab ahvidest ja lastest

Linnar Priimägi Luule ja tõde Ilmamaa, 520 lk

Võid ahvide ja laste ees,
kui sellest piisab, tark ja sügav näida

- J.W. v. Goethe „Faust“

Mihkel Kunnus

Mul on tunne, et Linnar Priimäe (s. 1954) teoste retseptsioon sõltub päris palju lugeja east, sest ta on vägagi elus autor (Barthes'i mõttes) ja olnud seda juba pikka aega, varasemastki, kui siinkirjutaja üldse elus(s. 1982).

Nii alustab Aivar Kull (s. 1955) kogumiku „Luule ja tõde“ arvustust järgmise meenutusega:
„Linnar Priimägi sai tuntuks 1980. aastatel paljuski tänu sellele, et kujundas toimetajana tollasest Tartu ajalehest Edasi silmapaistva kultuurilehe, mille laupäevaseid kultuurikülgi oodati suure põnevusega. Seal esinesid meie parimad kirjanikud-esseistid-tõlkijad: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Aivo Lõhmus, Henn-Kaarel Hellat, Linnart Mäll, Jaan Unt... Mäletan, kui uhke tunne oli mul endal pääseda sinna kultuuriküljele ühe Bunini novelli tõlkega (Edasi 21. 12. 1985). Samas vallandas Priimägi vahel üliteravaks muutunud poleemikaid, kogudes rohkesti nii pooldajaid kui ka vaenlasi.“(ERR 30.08.2019)ⁱ Sarnast suhtumist olen kohanud ka teistel vanema põlvkonna esindajatel. Linnar Priimägi on paljude jaoks, ütleme, teeneline vaimuinimene ja mul pole vähimatki põhjust selles kahelda.

Minu aastakümneid hiljem ärganud teadvusesse ei jõudnud Linnar Priimägi tähelepanuväärse kultuuritoimetajana või aukartust äratava õppejõuna, vaid juba koomika ja triksterlusega lahutamatult segunenult, nimelt eelkõige ühe huvitava ekstsentrikuna vanemast põlvkonnastⁱⁱ.

Lugenud kogumiku „Luule ja tõde“ läbi – ilusti laua taga istudes, puhanud peaga ja märkmelehti kõrval hoides – leian, et sellele kogumikule on kirjutatud enam-vähem täiuslik arvustus. Selleks on Eda Ahi nõtke ja vaimukas kommentaar 2019. detsembri „Müürilehes“ⁱⁱⁱ (antagu selle eest Ants Orase nimeline kriitikaauhind!) Võrratu sõnastus ja võrratu taktitunne! Viimane pole sugugi tühine voorus. Näiteks sel põhjusel mulle väga meeldis Marek Tamme kirjutis Ülo Vooglaiu „elutöö“ „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale“ kohta^iv. Mulle on jäänud mulje, et Ülo Vooglaid kehastab paljude jaoks „vana tarka meest“. Küllap oma osa on siin Ülo Vooglaiu arhetüüpsel välimusel ja oma osa väljenduslikul modaalsusel. Vooglaiu – ja Linnar Priimäe – väljenduslikule modaalsusele on ühiselt omane teatav kärkiv nõudlikkus, mis võib vallandada sarnase reflektoorse hoiaku, mis tabab tublit ja koostöövalmit koolijütsi ärritunud õpetaja ees. Ometi kaob tõsiseltvõetavus kohe, kui loobuda aprioorsest aukartusest ja püüda öeldut kriitiliselt läbi katsuda või kuidagi ellu rakendada. Ma ei taha Priimäe ja Vooglaiu analoogiaga mingil juhul kaugele minna, sest Ülo Vooglaiu suured skeemid on ilma igasuguse seletusjõu ja rakenduspotentsiaalita tühikäigul jooksvad katergoriseerimised kategoriseerimise pärast, aga Linnar Priimägi on tõeline erudiit ilma igasuguse pisenduseta ja tema tekstidel on vaieldamatult silmaringi avardav ja kultuurilugu tutvustav väärtus. Igasuguseid huvitavaid kultuuriloolisi fakte ja etümoloogiaid kõige laiemas mõttes on Priimäe tekstides tõesti külluslikult. Samas on sage ka põhjendamatu hoiak, et etümoloogias peitub tõde, et lähenedes algupärale lähenetakse tõelisemale tähendusele (siin peaks semiootiku kutsehoiak filoloogi omale lausa vastanduma, mõelge või haakristi tegelikule tähendusele). Leidub ka mitmesuguseid üllatavaid ja inspireerivaid tähelepanekuid ja mõttekäike, eriti psühholoogiasse puutuvaid (psühholoogiline mõõde on kirjandusanalüüsides kahetsusväärselt harv, ometi on selle avamine kirjanduse suur eelis positivistlikust rangusest impotentsuseni kammitsetud tõsiteadusliku (eksperimentaal)psühholoogia ees). Aga järsult väljendudes võiks öelda, et sellega ka asi piirdub.

Kuidas lugeda Priimäed?

Üks enimviidatud autoriteete Priimäel on Juri Lotman. Kasutaksin viimast nüüd ka Priimäe enese tekstide peal. Artiklis „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“ eristab Lotman erinevaid lugemispsühholoogilisi häälestusi lähtuvalt erinevate tekstitüüpide tõesustingimustest. Lotman kirjutab seal näiteks sellest, kuidas „ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.“^v

Ühe asjana saabki kohe välja tuua selle, et erinevalt Lotmani töödest Priimäe esseedest sellise üldistusastme ja funktsionaalsusega lõike eriti ei leia. Ja pean silmas heuristilist laadi, tüüpi, mitte suurust (mõttetu oleks lagedale tulla väitega, et Juri Lotman on suurem humanitaarteadlane kui Linnar Priimägi, eks). Lotmani kirjutistest leiab külluslikult selliseid tunnetuslikult instrumentaalse väärtusega üldistusi, Priimäe omadest mitte. Viimane on eruditsioonist hoolimata pigem poeet(loe: erakordsete partikulaaridega lummaja).

Olulisem tahk, millele eeltoodud tsitaadiga osutada tahan, on aga see, et kui Priimäe tekste lugeda juba natukene teadlaslikuma hoiakuga, natukenegi skeptilisemalt, rangemalt ja vaidlevamalt, siis laguneb suur osa neist kiirelt laiali ja järgi jääb üks kuhi sädelevaid eruditsioonipärle ja ei muud.

Kui Linnar Priimäge vaadata kui elukunstnikku, romantilist elunarkomaani, kes on suutnud olla postmodernistliku ajastu lameduse kiuste värvikas ja isikupärane autobiograaf in vivo, siis saab ta enam-vähem maksimumpunktid, ent ta esseede iseväärtus lahutatuna sest elukunstiprojektist on ikka kaunis väike (taas, kui kõrvale jätta nende väärtus faktikogumina).

Näiteks see sama eelnev mõttekäik Juri Lotmanilt jääks üsna paljuütlevaks ja veenvaks ka siis, kui ma asendanuks ta nime fraasiga „ma ei mäleta, kes, aga keegi ütles“. Seevastu Priimäe lennukad üldistused jäävad õige kahtlasteks ka siis, kui seal ei kuulutata vastuvaidlemist välistavalt toonil, et pärast Hegelit on filosoofial väärtust ainult sedavõrd kui see on huvitav (lk 446), vaid võetakse üsna teaduslikuna näiv väljendusvorm, näiteks „Oma aluselt on humanitaarne mõtlemine analoogiates, kus järeldused ei liigu mitte üksikult üldisele ega üldiselt üksikule, vaid üksikult üksikule. (Ka kujundlik mõtlemine on analoogiline.) Analoogia esimene samm on tuua üksiknähtuste maailma sisse paarsus. Kõrgemal astmel tehakse analoogiajäreldusi juba paaride vahel. Nelikute ahel on iga humanitaarse arenguprotsessi kirjeldamise varjatud selgroog, olgu siis tegemist kunstide, religiooni või filosoofia ajalooga. [rõhutus originaalis – M.K.]“ (lk 397).

Kui siin usaldavast hoiakust loobuda, siis laguneb asi kohe laiali. „Ei ole!“, „No demonstreeri!“, „Kas Hegel oleks ikka nõus?“, „Oletame, et ongi. Ja mis siis?“

Linnar Priimägi kui autoriteet

Ilma autoriteedita kultuur ei saa (isegi füüsikas mitte nagu on veenvalt näidanud Karl Popper). Autorieet peab olema usaldusväärne, peab olema kindel, et te teenite sama jumalat. Näiteks, et teid mõlemat innustab (leopoldvonrankelik) tõetaotlus. Või Traditsiooni või Kiriku teenimine. Linnar Priimäe autoriteetsus laguneb juba siis, kui piirduda ainult kõnealuse esseekogumikuga (ja jätta eluvõõralt tunnetusliku müüri taha tema muu avalik tegevus, näiteks sõnavõtud (sotsiaal)meedias^vi). Asi pole faktiteadmistes, eruditsioonis ja hiilgavas mälus, vaid nendes sidemetes, mille abil ta seostab oma teadmisi tänapäeva eluoluga, kuidas tõmbab paralleele ja milliseid kõlbelist laadi hinnanguid ja juhiseid ta loob. Nimelt tunduvat need olevat motiveeritud peamiselt tujudest ja hetkekapriisidest, epateerimistahtest ja paljust muust sellisest, mis ei sobi kuidagi kokku soliidsuse ja moraalimajaka autoriteetsusega. Linnar Priimäe praktikad ei koondu austusväärsusesse, vaid imetlusväärsusesse. Nii nagu imetlusväärsed on säravad poeedid või muusikud. Vaimumaailma autoriteedid on austusväärsed nende teenete tõttu millelegi endast suuremale, Priimägi rakendab sarnased võtted pigem enda imagoloogilisse ülesehitusse. Seegi liin on mulle pigem sümpaatne, sest igatahes on staarnohikud mulle mõõtmatult meeldivamad kui staarjuutuberid või staarmeikarid, aga niiviisi väheneb tema funktsioon õpetajana, kelle kiiluvees ise kiiremini õppida ja areneda. Eelneva saab võtta väga lühidalt kokku: teda ei saa vaimuinimesena just eriti usaldada.

Toon paar näidet. Artiklis „Filoloogia, mida enam pole“, kirjutab ta, et filoloogia on „vahendatud kogemuse maailm“ ja siin ei saa toimuda „plats puhtaks!“ loosungi all toimuvaid põlvkonnavahetusi. „Seda rõhutas Goethe 30. juunil 1824 von Müllerile, Coudrayle ja Meyerile: ei saa autoriteetseks pidada väga noori filolooge – alles viiekümneselt on siin patres curiae. Proovitagu seda seda tulla ütlema tänapäeval! Mõned parandused, mida noored filoloogiharidusega keeletoimetajad-näitsikud on teinud mu kirjutistesse, pole näidanud muud kui nende hariduse puudulikkust, mida korvab häbematu iseteadvus – ülikoolidiplomiga kinnitatud õigus olla ise rumal ja näidata mind endasugusena. Sellistest vägistaja-toimetajatest pagemaks loobus kunagi ajakirjanduse rostrast deklaratiivselt Jaan Kaplinski.“( lk 242)

Mu arust on see näide väga representatiivne. Lihtne mõttekäik on varustatud väga vaimuelitaarse viitega (Goethe kuupäeva täpsusega!) ja väga kärkiva moraalse nõudlikkusega ning joonealuses märkmes on pedagoogiliselt lahti seletatud harva esinev sõna „rostra“ (vaenlaselt vallutatud sõjalaevade ninamikega kaunistatud kõnetribüün Vana-Roomas). Sisu pole aga just eriti sügav või nõtke – mokk maha nagamann, ülikoolidiplom ei loe midagi, kulupead kummarda ja hallpead austa!

Koondkogumik annab veel eriti autoriteetsust õõnestava toime sellega, et sadakond lehekülge hiljem tuuakse Jaan Kaplinski sama asja eest hoiatavaks näiteks! Joel Sanga küsimusele, et mida ta arvab ajakirjanduse keelepruuki üha rohkem kippuvatest deminutiividest, vastab Priimägi: „Keeletunne on paigast ära. Stiilitasemeid ei eristata enam ega osata valida. Maagiaga pole sel pistmist, loitsud nõuavad erilist ettevaatust. Siin on aga tegu vaid harimatute rahvuskaaslastega, kultiveerimata keelega. Jaan Kaplinski muide nõuab igamehele õigust emakeelt taandaretada... Noored ei puutu enam kokku korraliku keele näidistega, ilu- ja teabekirjandus, mida meil nii vilkalt üllitatakse, on rämpskeelsed, eriti tõlked“(lk 458).

Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem sugeneb tekstidesse kivisildniklikke-ülovooglaidlikke passusi. Ja see ei tee head.

Veel üks näide. Artiklis „Günter Grass – kes ja mis“ kommenteerib ta neid, kes Grassi nuhtlevad selle eest, et viimane vaikis nii pikalt sellest, et oli 17-aastasena mõned kuud Waffen-SS-is. „Nad unustavad, et inimese elulugu on tema kõige isiklikum omand.“ (lk 425) Viimane lausepool on läbivas sõrendudes. Unustavad. Mida unustatakse. Eks ikka fakte. Nad mitte ei ole arvamusel või kõlbelist laadi seisukohal, et inimese elulugu pole isiklik omand, vaid on unustanud, et see seda kaheldamatult on! Kui Priimäele Priimäed teha, siis võiks vehkida kätega ja kuulutada kategooriliselt, et see vana tarikas unustab ära, et isiklik on poliitiline. Veenimsjõud toetub a priori antud autoriteedile või ei millelegi. Selles on asi.

Ta on end kriitika eest ennetavalt kaitsnud sellega, et seab vaimse lati ülikõrgele („ära unusta, et arvustamine on teritatud intellekti töö!“), filosoofia kristalliseerus (loe: sai valmis) Hegelis (nagu muusika Mozartis ja romaan „Doktor Faustuses“) ja Hegeli piisavaks mõistmiseks ei piisa lihtsalt heast saksa keele oskusest, vaid peab tundma ka vana saksa keelt. Siin tunnistan täielikult oma küündimatust nende nõuete täitmiselt ja pobisen trostliku õpilasena lihtsalt, et Õpetaja vahendustöö on na kasin ja sellest suurest ja ainulisest mõistmisest pudeneb tekstidesse vaid väikseid vähekaalukaid ja väikese üldistusvõimega tsitaadipudemeid. Võiks öelda ka, et Linnar Priimäe eruditsioonikasutus ei ole valgustuslikult fokusseeritud, vaid pigem moodsa persoonibrändingu vahend.

Väga hästi sobib Priimäe kohta ka see, mida ütles Toomas Haug Tuglase kohta viimast Tammsaarega kõrvutades.

„Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. /.../

Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“^vii

Jah, see käib Linnar Priimäe kohta väga hästi. Tuglas ja Tammsaare, ahv ja koer, Priimägi ja Mutt^viii.

Luuletaja tõde

Lõpetuseks tahaks taas meenutada seda, mida Milan Kundera ütles luule kohta:
„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.“^ix Ses mõttes on arvustatava kogumiku pealkiri igati tabav. Ja on ju Linnar Priimägi kõige muu juures ka silmapaistev luuletaja sõna otseses mõttes.

Ja võib-olla on ka siin põhjus, miks just teine särav luuletaja Eda Ahi kirjutas nii briljantse arvustuse sellele kogumikule. Sest päriselt ei saa ma lahti tundest, et nuhtlen Priimäge ebaproportsionaalselt palju selle eest, mis ta ei ole ja jätan ebaõiglaselt palju kõrvale seda head, mis ta on. Pealegi kõik eelöeldu on vaadeldav noore koera klähvimisena vana ahvi ümber.

Kultuuriloolise kõrvalepõikena: juhtumisi on mu esmakokkupuude Linnar Priimäega ka dokumenteeritud. Nimelt gümnaasiumi kirjandustunnis – see võis olla aastal1999 või 2000 – oli kord grupitööks teha mingi ajakirjanduslik toodang. Mina tegin paari klassivennaga „Kroonika“ paroodianumbri „Kloonika“ ja selle kaanele lõikasime parasjagu laineid löönud „Kroonika“ kaanelt vannis istuva alasti Linnar Priimäe. See „Kloonika“ on mul juhtumisi alles.

ihttps://kultuur.err.ee/975411/arvustus-linnar-priimae-johker-ausus

ii Kultuuriloolise kõrvalepõikena: juhtumisi on mu esmakokkupuude Linnar Priimäega ka dokumenteeritud. Nimelt gümnaasiumi kirjandustunnis – see võis olla aastal1999 või 2000 – oli kord grupitööks teha mingi ajakirjanduslik toodang. Mina tegin paari klassivennaga „Kroonika“ paroodianumbri „Kloonika“ ja selle kaanele lõikasime parasjagu laineid löönud „Kroonika“ kaanelt vannis istuva alasti Linnar Priimäe. See „Kloonika“ on mul juhtumisi alles.

iii https://www.muurileht.ee/arvustus-telliskivi-keset-harimatuse-ookeani/

iv„Vikerkaar loeb. Vikerkaar loeb. Kas maailma on võimalik püüda sõnadesse?“ Postimees 29. III 2019 https://kultuur.postimees.ee/6557435/vikerkaar-loeb-kas-maailma-on-voimalik-puuda-sonadesse

vJuri Lotman, „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“, kogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms

viNäiteks käesoleva arvustuse kirjutamise aejal ilmus ERRis „Linnar Priimägi protokoll 33: Tule tulema!“, kus ta muu hulgas käsitleb vegalust. Selle käsitluse kohta võib lühimalt öelda: harimatu inimese pundar stereotüüpseid klišeesid teda isiklikult ärritava ilmingu suhtes.

vii„Tammsaare ja Tuglas“ Sirp 22.XII 2006

viii Taas kultuuriloolise märkusena tunnistan, et minusugune koer jäi 2020. aasta Kulka esseistikazüriis arvulisse ja ealisse vähemusse.

ix Elu on mujal. tõlkinud Pille Kruus.Tänapäev, 2009, lk 254.

Kuus raamatusoovitust. Kulka 2019.

Kulka 2019. aasta esseistika- ja vabaauhinna nominatsioonidele kirjutatud lühitutvustused.

Thomas Mann kaitsepositsioonil

Ajaloolase ja pikaaegse diplomaadi Margus Laidre „Aja lugu ja inimese aeg“ hõlmab endas ajalikke ja ajaloolisi vaatlusi õhtumaise inimese toimetamisele, osa neist on varem ilmunud aga üksjagu näeb trükivalgust ka esmakordselt.Maitseprooviks võib üles otsida „Kaks minutit vihkamist“ 2017. aasta 10. novembri „Postimehest“ või „Keskaja kaitseks“ 1990. aasta viimasest „Akadeemiast“, kogumiku lõpetavad pikem käsitlus Venemaa ühiskondliku kliima kujunemisest sine ira et studio ja eelmise aasta alguses kirjutatud 80-leheküljeline essee Soomest, ikka ka Eestile mõeldes.Ühtlasi rehabiliteerib Laidre avar ja ajalooteadlik, humanistlik ja realistlik vaade kõvasti katoliiklikku vaimusust, mis SAPTKi-poiste rüütlimängude ja pueriilse laamendamise ajal kõvasti räsida on saanud.

Haruharva kui üldse tekitab mõni raamat elevust nõnda Jumalast ja noortest hüljatud kohas nagu füüsikaõpetajate list. Oma valdkonna elava legendi Piret Kuuse „Aegruum“ seda suutis ja põhjust on küllaga. Kuigi võib vist öelda, et filosoofiliselt kõige relevantsemaks (või vähemasti akuutsemaks) teaduseks on praegu bioloogia, siis Piret Kuusk hoiab oma erakordselt selget ja ranget pilku füüsika ja metafüüsika ühenduskohal („Aegruumis“ ei ole mingit kohta udutavatele meelisklustele teadvuse kvantobjektide analoogiatest ja muudele säärastele spekulatiivsetele fantaasiatele). Samuti on siin rida elu- ja teadusloolisi ülevaateid füüsika suurkujudest, filosoofilisi artikleid ja ka südamevalu eestikeelse teaduse käekäigu pärast. Ka lugeja suhtes on see teos nõudlik.

Tõnu Õnnepalu on väljendanud mõtet, et klassikalise romaani aeg on möödas ja enam pole mõtet püüda kirjutada suuri panoraamseid vaateid, kus toimetavad registraaatorilesed ja vaesed tudengid. Andrei Hvostovi raamat „Kirjad Maarale“ kinnitab seda teesi, sest rangelt võttes pole tegu üldse ilukirjandusega, vaid millegi mälestuste, autobiograafia ja esseistika vahepealsega, aga ometi õhkub siit seda inimhinge süübivat tunnetavat vaimu, mis romaanikunsti kunagi humanitaarse mõtlemise eesliinilie viis. Seepärast pole ka juhus, et Hvostov sai selle raamatu eest tiitli „Eesti kirjanik 2019“ ja mängulise kohustuse kirjutada „Tõe ja õiguse“ VI osa.

Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ on väga ilus ja kurb raamat. Ilus on see sellepärast, et selles on palju häid fotosid Aafrika loodusest, kurb aga selle pärast, et informeeritud ja haritud pilk loodusele tänapäevalt ainult kurb olla saabki. Toimub ajaloo kuues suur väljasuremislaine ja looduse kohal hõljub paratamatut üksjagu matusemeeleolu ja hüvastijättu. Ometi on Kuresoo kõike muud kui kvaasireligioossetes ängides urbaniseerunud veganhipster, ta on kaine ja asjalik ning peamine – hea huumorisoonega muhe jutuvestja, kelle reisimuljed on täis tähelepanekuid, mida võimaldab ainult põhjalik ökoloogiline haridus ja hea naturalistivaist, mistõttu on see raamat hoopis teine tera kui mõni „siiras ja vahetu“ minu-raamat, see on hariv ja avardav ning väga nauditav, väga soovitatav nii noorele kui vanale.

Tuntud anekdoodis mõtiskleb eestlane elevandipuuri juures selle üle, et mida elevant küll temast arvab. Eestlase siira mure leevendamisel on kaks rasket takistust.Esiteks ei oska elevant rääkida ja teiseks ei arva ta tõenäoliselt suurt midagi. Juhani Salokandle eneseväljendusoskus küündib lausa raamatuteni ja seekord käsitleb ta eestlase rahvusteadvuse nii keskset punkti nagu Anton Hansen Tammsaare ja tema looming. „Noore Eesti südametunnistus“ ilmus algupärandina aastal 2017 ja nüüd on Piret Saluri vahendusel ka eesti keeles loetav. Tulemus on tõesti huvitava perspektiivinihkega ning raamatust saab hea ülevaate omaaegsetest oludest ning visandatakse Tammsaare teoste intelligentse ümberjutustused. (vt ka SIIA)

Huvituda Tammsaarest tähendab huvituda inimesest. Pole vale öelda, et Tammsaare on meie suurim psühholoogiline realist, aga pole vale ka öelda, et tema hilisem looming on orgaaniline eepos või lausa müüt antropoloogilises tähenduses. Mihkel Muti raamat „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“ koondab eneses kakssada lehekülge kommentaare ja tähelepanekuid, mis on tehtud Tammsaare toel ja Tammsaarest tõukudes. Elava klassiku käsitlus suurest klassikust ei ole raske lugemisvara, sest autori sulg on tõesti nõtke, küll aga teeb see väga mõtlikuks, sest tuulates Tammsaaret tuulatakse inimest.

Nädalakommentaar. Holism.

Raadio Kuku nädalakommentaar 06.03.2020

Tere! Mina olen Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „holism“.

Briti matemaatik ja filosoof Bertrand Russell on muigamisi jaganud filosoofid kaheks, nendeks, kes usuvad, et maailm on ämbritäis haavleid, ja nendeks, kes usuvad, et see on kausitäis želeed. Russell sündis aastal 1872, tähendab tema vaimse võimekuse kõrgaeg kattus murranguliste sündmustega füüsikalises maailmapildis. Kuid toona ilmsiks tulnud lõhed kummitavad teoreetilist füüsikat tänini. Ämbritäis haavleid on metafooriks universumile, mille algosad on eneseküllased ja tervik on lihtsalt nende kogum.Muidugi nad mõjutavad vastastikku üksteist, eriti kui satuvad lähedale või lausa põrkuvad, aga on siiski eneseküllased. Želee parteisse kuulujad aga usuvad, et universum on esmaselt terviklik ja igasugused kohalikud eripärad on terviku suhtes sekundaarsed. Näiteks Einsteini järgi on kõigil vastasmõjudel täiesti ületamatu piirkiirus, valguse kiirus, ja kui üks asi on teises väga kaugel – nagu astronoomilises maailmas sageli – siis ei avalda see teisele mingit mõju. Vähemasti senikaua kui mõju vahendaja kohale jõuab ja seda kiirusega, mis ei saa ületada valguse kiirust. Kvantfüüsika aga postuleerib kvantpõimituse, seose, mida ruumiline distants üldse ei sega, kvantpõimitus on seos, mis avaldub hetkeliselt mis tahes vahemaa taha. Need maailmavaated ei ühildu kohe kuidagi ja see, et kummastki maailmavaatest lähtuvad insenerid suudavad luua igati toimivaid tehnoloogiaid, on seda ärritavam.

Küll aga võib vist öelda, et sügavalt korda lähevad toonased probleemid märksa vähematele kui siis. Nagu tänapäeval võib vaevalt leida inimest, kes oleks valmis surema vankumatu veendumuse tõttu küsimuses, kas Maa tiirleb ümber Päikese võis vastupidi.

Ometi mõttemustrid, millest sündisid ka eelkirjeldatud fundamentaalfüüsika parteid, avalduvad ka sellistes valdkondades, mis lähevad meile vägagi korda.

Füüsikutele paistab njuutonlik maailmapilt nostalgiat ja melanhooliat süstiva naiivse lapsepõlveidüllina – oh, kui selge ja ilus toona kõik paistis. Oli suur tühi ruum, kus selgepiirilised asjad liikusid üheselt ja viksilt lihtsate ja rangete matemaatiliste seaduspärasuste järgi. Tõsi, romantikud ja igasugused muud udutajat siunasid Newtonit, et too võttis maailmalt lummuse, aga matemaatikat armastavad inimesed nägid seal teistsugust ilu – selguse ja ranguse matemaatilist ilu. Siis, 19. sajandil hakkas see ilu lagunema. Eelkõige termodünaamika ja statistilise molekulaarfüüsika tõttu. Näiteks energia jäävuse seaduse formuleerija Hermann von Helmholtzi tõukas väidetavalt enesetapule see, et ta ei suutnud välja kannatada hävitustööd, mis ta ise njuutonliku maailmapildi kallal korda saatis. Newton oli armas, aga tõde oli armsam, kuigi lõppeks väljakannatamatu.

Samas njuutonliku maailmapildi tunnistavad lootusetult naiivseks ka omavahel lepitamata kvantfüüsika ja relatiivsusteooria mõlemad. Jätame kvantfüüsika praegu kõrvale ja vaatame relatiivsusteooriat. Pange tähele, tegu on just nimelt relatiivsusteooriaga, see mõiste on täpne. Relatiivsusteooria postuleerib relatiivse ontoloogia, sellise, kus olemasolevad asjad on kõige fundamentaalsemal tasandil suhtelised. Mingis mõttes on see veel välja kannatatum kui kurikuulus moraalirelativism, sest kui moraalirelativismi saab südametäiega sildistada selle jutlustaja moraalseks hälbeks või moraalse kompassi puudumiseks, siis nii neutraalne ja inimülene asi nagu füüsikaline reaalsus on selliste intellektuaalsest laiskusest sündinud hinnangute suhtes täiesti immuunne.
Näiteks me oleme argikogemusele tuginedes harjunud mõtlema, et mass on keha omadus. Omadus ja punkt. Relativistliku ontoloogia järgi pole see aga sugugi nii. Kui rangelt relativistilt küsida, et mis on mingi konkreetse keha mass, siis vastaks ta, et see on suhteline ja oleneb, mille suhtes ja mis kiirusel. Jah, relativistlikus füüsikas sõltub keha mass keha kiirusest. Õnneks väikestel kiirustel ehk maises maailmas ja makrokehade puhul võib jumala rahus vanaviisi lähtuda eeldusest, et mass on keha fundamentaalse omadus ja see ei sõltu kuidagi sellest, kui kiiresti keha liigub.
Aga läheme veidi inimlikumaks ja vaatame massi asemel inimlikumaid kvaliteete.
Saksa kangelaaseeposes „Nibelungide laul“ võtab Burgundi kuningas Gunther Sigfriedi abiga endale naiseks vägilasneiu Brünhildi. See oli aga pisut liiga suur suutäis. Kui pulmaööl peig Brünhildile läheneb, siis seob Brünhild ta pikemalt mõtlemata kinni ja riputab terveks ööks konksu otsa rippuma. Seejuures nimetab ta Guntherit ikka „võimsaks“ ja „õilsaks rüütliks“. Praegusajal kõlab see irvitamisena, kuid kultuuripsühholoogid on väitnud, et muistne autor ei näinud siin mingit vastuolu. Ta oli, ütleme, psühholoogiline njutonjaan. Gunther oli õilis ja väärikas olenemata sellest, mis temaga sünnib. Guntheri õilsus ja väärikus olid tema fundamentaalsed ja võõrandamatud omadused, mis ei sõltunud kuidagi Guntheri olukorrast või käitumisest.
Selline tagasivaade süstib pisut optimismi. Me siiski suudame areneda relativistlikuma ja holistlikuma ontoloogia suunas. See võimaldab loota,et tuleb aeg, mil vaadatakse sama kummastusega praeguse ajastu peale, kus inimesed tõsimeeli uskusid, et inimese moraalsed omadused iseloomustasid inimest nagu mass füüsikalist objekti njuutonlikus füüsikas, et kriminogeensus või agressiivsus on inimese omadus, mitte situatsiooni karakteristik. Uskusid, et XX sajandi koletused ei saa korduda, sest toimivas heaoluühiskonnas paistis neile nende endi humaansus sama suur ja kindel ja kadumatu nagu nende dieedi- ja treeningukindel mass.