Kuus raamatusoovitust. Kulka 2019.

Kulka 2019. aasta esseistika- ja vabaauhinna nominatsioonidele kirjutatud lühitutvustused.

Thomas Mann kaitsepositsioonil

Ajaloolase ja pikaaegse diplomaadi Margus Laidre „Aja lugu ja inimese aeg“ hõlmab endas ajalikke ja ajaloolisi vaatlusi õhtumaise inimese toimetamisele, osa neist on varem ilmunud aga üksjagu näeb trükivalgust ka esmakordselt.Maitseprooviks võib üles otsida „Kaks minutit vihkamist“ 2017. aasta 10. novembri „Postimehest“ või „Keskaja kaitseks“ 1990. aasta viimasest „Akadeemiast“, kogumiku lõpetavad pikem käsitlus Venemaa ühiskondliku kliima kujunemisest sine ira et studio ja eelmise aasta alguses kirjutatud 80-leheküljeline essee Soomest, ikka ka Eestile mõeldes.Ühtlasi rehabiliteerib Laidre avar ja ajalooteadlik, humanistlik ja realistlik vaade kõvasti katoliiklikku vaimusust, mis SAPTKi-poiste rüütlimängude ja pueriilse laamendamise ajal kõvasti räsida on saanud.

Haruharva kui üldse tekitab mõni raamat elevust nõnda Jumalast ja noortest hüljatud kohas nagu füüsikaõpetajate list. Oma valdkonna elava legendi Piret Kuuse „Aegruum“ seda suutis ja põhjust on küllaga. Kuigi võib vist öelda, et filosoofiliselt kõige relevantsemaks (või vähemasti akuutsemaks) teaduseks on praegu bioloogia, siis Piret Kuusk hoiab oma erakordselt selget ja ranget pilku füüsika ja metafüüsika ühenduskohal („Aegruumis“ ei ole mingit kohta udutavatele meelisklustele teadvuse kvantobjektide analoogiatest ja muudele säärastele spekulatiivsetele fantaasiatele). Samuti on siin rida elu- ja teadusloolisi ülevaateid füüsika suurkujudest, filosoofilisi artikleid ja ka südamevalu eestikeelse teaduse käekäigu pärast. Ka lugeja suhtes on see teos nõudlik.

Tõnu Õnnepalu on väljendanud mõtet, et klassikalise romaani aeg on möödas ja enam pole mõtet püüda kirjutada suuri panoraamseid vaateid, kus toimetavad registraaatorilesed ja vaesed tudengid. Andrei Hvostovi raamat „Kirjad Maarale“ kinnitab seda teesi, sest rangelt võttes pole tegu üldse ilukirjandusega, vaid millegi mälestuste, autobiograafia ja esseistika vahepealsega, aga ometi õhkub siit seda inimhinge süübivat tunnetavat vaimu, mis romaanikunsti kunagi humanitaarse mõtlemise eesliinilie viis. Seepärast pole ka juhus, et Hvostov sai selle raamatu eest tiitli „Eesti kirjanik 2019“ ja mängulise kohustuse kirjutada „Tõe ja õiguse“ VI osa.

Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ on väga ilus ja kurb raamat. Ilus on see sellepärast, et selles on palju häid fotosid Aafrika loodusest, kurb aga selle pärast, et informeeritud ja haritud pilk loodusele tänapäevalt ainult kurb olla saabki. Toimub ajaloo kuues suur väljasuremislaine ja looduse kohal hõljub paratamatut üksjagu matusemeeleolu ja hüvastijättu. Ometi on Kuresoo kõike muud kui kvaasireligioossetes ängides urbaniseerunud veganhipster, ta on kaine ja asjalik ning peamine – hea huumorisoonega muhe jutuvestja, kelle reisimuljed on täis tähelepanekuid, mida võimaldab ainult põhjalik ökoloogiline haridus ja hea naturalistivaist, mistõttu on see raamat hoopis teine tera kui mõni „siiras ja vahetu“ minu-raamat, see on hariv ja avardav ning väga nauditav, väga soovitatav nii noorele kui vanale.

Tuntud anekdoodis mõtiskleb eestlane elevandipuuri juures selle üle, et mida elevant küll temast arvab. Eestlase siira mure leevendamisel on kaks rasket takistust.Esiteks ei oska elevant rääkida ja teiseks ei arva ta tõenäoliselt suurt midagi. Juhani Salokandle eneseväljendusoskus küündib lausa raamatuteni ja seekord käsitleb ta eestlase rahvusteadvuse nii keskset punkti nagu Anton Hansen Tammsaare ja tema looming. „Noore Eesti südametunnistus“ ilmus algupärandina aastal 2017 ja nüüd on Piret Saluri vahendusel ka eesti keeles loetav. Tulemus on tõesti huvitava perspektiivinihkega ning raamatust saab hea ülevaate omaaegsetest oludest ning visandatakse Tammsaare teoste intelligentse ümberjutustused. (vt ka SIIA)

Huvituda Tammsaarest tähendab huvituda inimesest. Pole vale öelda, et Tammsaare on meie suurim psühholoogiline realist, aga pole vale ka öelda, et tema hilisem looming on orgaaniline eepos või lausa müüt antropoloogilises tähenduses. Mihkel Muti raamat „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“ koondab eneses kakssada lehekülge kommentaare ja tähelepanekuid, mis on tehtud Tammsaare toel ja Tammsaarest tõukudes. Elava klassiku käsitlus suurest klassikust ei ole raske lugemisvara, sest autori sulg on tõesti nõtke, küll aga teeb see väga mõtlikuks, sest tuulates Tammsaaret tuulatakse inimest.