Isiklikke teadaandeid 2

See oli eelmisel nädalal. Mõlgutasin parajasti tööst, sest isaks saades ei saa ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada, kui helistas mu oma isa ja kutsus metsa appi. Vähemalt tavaliselt on see mets. Tööks on liinikaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud liinikaitsevööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur).
Mina kõnnin ultrahelisaatjaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval. Või no mis nii väga kõrval – 40m kaugusel.

Seekord sattusime aga asustusele. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi õpetada ei tohi ja kes enam liialt muretsema ei pea, mida hulgad tast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii nagu plaan kaardil ette näeb ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes ja sellesse jäävad puud läksid mahavõtmisele.

Lähedalt annab sakraalrajatise mõõdu välja küll

Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rinna kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses eramaal.

Ühtegi meest ei kohanud, ühtegi noort ei kohanud, ainult maavanaemad. Mõnel vedeles isegi mänguasju hoovil. Üldiselt oldi väga leplikud (eriti üks, vene keelt kõnelev, see suhtus meisse vist nagu tsaari esindajatesse), ainult ühel valgusid silmad vett täis ja hakkas paluma, et tal mees surnud (olid vist mehe istutatud puud) ja lõigaku siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult kirjutame üles ja tähistame ega lõika midagi, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teisele firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Vahetult puutub inimene kokku ainult nendega, kellest otsustajateni on päris mitu lüli.

Üldiselt olid memmed jutukad ja rääkisid heal meelel puude lugusid. Isale puud meeldivad ja ta räägib neist heal meelel.

„Mihkel, mõõda see ... pirn?!“
„Ca 35! See on üks pagana suur pirn.“
„Ei tea, kui vana see puu on?“
„Oi, väga vana. See on kohe talu ehitamise ajast. Mujaltki käidi siin korjamas, näe, siin neid mitu. Sellised väiksed, millest kompotti tehti. See on mu isa istutatud, neli põlve on siit söönud.“
„Nojah, see jääb igatahes teile. Pirnist saab asju nikerdada, kvaliteetpuit. Kas see on see Tartu sort?“

Mõni pärn ja tamm oli nii jäme, et pidi kahekesi mõõtma, sest üksi ei saanud mõõdulinti ümber. Äkki ka Eesti Energia valmistub kliimasoojenemiseks, sest see peab olema ikka vähemalt troopiline tsüklon, mis 40m kauguselt selliseid puid kõrgepingeliinidesse virutaks...

Taluõued olid elavaks tõendiks Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbipõimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.

"See on selline väikeste valgete õitega ja magusate lehtedega"

Kujund „Mikita maavanaemade surmasaadik“ hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka selliseid väiksemaid, suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. No kellele see meeldiks. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma vms.

Ajauksed muudkui sulguvad. Eile matsin oma maavanaema (Linda Kunnus 5.II.1925-21.IV.2017). Ei usu ma mingisse karmasse. Vanaisa suri eelmisel suvel st 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks. Vanaema oli ju usklik. Või vähemasti nii oli ta kaude öelnud. Ega see millestki välja ei paistnud. Kirikus ta ju ei käinud. Võimalik, et see oli abikaasa Johannese pärast. Oli viimane ju Waffen-SSi relvagrenader, „musta märgiga valge lind“ ja pidi „olema madalam kui muru“ nagu ütles matusetalitust läbiviiv kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ajalooõpetaja. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ oli igatahes praktiliseks eluprintsiibiks. Või pigem praktiliseks ellujäämisprintsiibiks. Igasugune kurtmine oli ka nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga üldiselt oli suhtumisega, et mis tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tujurikkujas“ Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema. Kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (seegi maja ehitati saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Tähendab, Eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest (kuigi mul juba on raamat).

Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,“ ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (õigemini poolööst, esimeseks lüpsiks ärgati viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas udarast otse tassi ja ma jõin seda. Ja mis kõige uskumatum, ma mäletan, et mulle maitses see (praegu tekitab mõtegi sellisest lehmakuumast piimast kerget iiveldust).

Heina sai teha muidugi pikali kukkumiseni ja heintes magades võis end päris sügavale ära magada, kui kuhi oli korralikult sõtkumata.

Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas, veritsesin päris kõvasti.

Kärt ütleb, et meie lapsel süda juba lööb. Ta hoiab end nende asjadega väga detailselt kursis. Näiteks sellise video linkis mulle eelmisel nädalal.

Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale

Ilmus ajalehes „Postimees“ 22.04.2017

Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale

MIHKEL KUNNUS

Jon Ronson. Ah et sind on avalikult häbistatud. Tõlkinud Hels Hinrikson. Kirjastus Hea Lugu. 2017. 240 lk.

Sotsiaalmeedia puhul oli suurepärane see, et see andis hääle hääletutele inimestele. Ärgem muutkem seda maailmaks, kus kõige targem viis ellu jääda on taas hääletu olla.

Valdavas osas õhtumaades kadus avalik häbistamine 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku. Humaansed väärtused võitsid aegamisi barbaarseid praktikaid, kus kiiremini, kus aeglasemalt. Üks Ameerika Ühendriikide rajaja, peenetundeline Benjamin Rush kirjutas 1787. aastal essee, milles kutsus üles kuulutama ebaseaduslikeks jalapakke, piitsutamist, häbiposti ning kogu seda jäledat ja barbaarset vaatemängu, mida toonased karistuspraktikad hõlmasid. Ta soovitas selle asemel viia kurjategija kuhugi varjatud kohta ja teha talle kehalist valu, sest avalik alandamine on liiga julm. Benjamin Rush arutleb: „Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui on kogenud eksimuse äärmust“.

Aastal 2015 avaldas Briti ajakirjanik ja publitsist raamatu „Ah et sind on avalikult häbistatud“ (e.k. 2017) ja see leidis elavat ja tunnustavat vastukaja. Selle arutleva uurimuse lühisõnum kattub ühe peatüki pealkirjaga - „Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale“. Jon Ronson käsitleb avaliku häbistamise tagasitulekut seoses sotsiaal- ja netimeediaga. Ta toob ridamisi näiteid, kus avalik häbistamine või isegi hirm selle ees on nii suur ja talumatu, et inimesed eelistavad kergemat karistust – (vaba)surma. See teema pole ka meile võõras: nii mõnigi juhtum teismelistest, kes valivad netihäbi eest põgenemiseks vabasurma, on meil meediast läbi jooksnud (peaaegu iga laps, keda laste psühholoog nüüdsel ajal kohtab, on saanud haiget millegi pärast, mis juhtus sotsiaalmeedias).

Jon Ronson käsitleb eelkõige siiski vähem fataalseid juhtumeid, kus hävivad „pelgalt“ töökohad, perekonnad ja saavutusvõimalused.

Võtame ühe kohaliku näite. Septembris 2016 ilmus erinevatesse uudisportaalidesse järgmine pealkiri: „Järvamaal teipis sobitusrühma õpetaja autistlikul lapsel suu kinni“. Sekunditega mobiliseerus hord tugitoolikohtunikke ja hiireklikitimukaid ühes isikus ning kogu kommentaarium tõusis hoobilt tagasõrgadele, silmad verd täis ja hinges pidulik õiglusjanu ning asuti võistlema selles, kes suudab „sadistkasvatajale“ õiglasema (loe: julmema) saatuse välja mõelda.

Möödus mõni aeg ja ilmus teine uudis: „Lapsel teibiga suu sulgenud kasvataja jäi tööta“.

Ja viimaks novembris ilmus veel üks uudis, milles anti teada, et prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. „Kriminaalasja materjalidest selgub, et erivajadustega 4-aastane poisslaps, hakkas lasteaias uinaku ajal hääli tegema, millega segas teisi lapsi. Kasvataja üritas last sõnadega maha rahustada, kuid see ei mõjunud. Pärast seda võttis kasvataja umbes 3 cm pikkuse maalriteibi tükikese ja palus lapsel seda oma sõrmega suu peal hoida. Laps pidas sellist tegevust mänguks ning jäi rahulikult magama.“ ja „lisaks sellele jõuti järeldusele, et kõnealust sündmust kirjeldanud meediakajastused olid eksitavad “(Õhtuleht, 24. XI. 2016).

Ei midagi erilist, lihtsalt lühinägeliku karjainstinki laviin ja üks hävitatud psüühika, ei muud. „Mõnikord tundub, et me eelistame pigem, et keegi end ära tapaks, selmet sotsiaalmeedias oleks igav päev,“ nendib Ronson mõrult.

Üle mitmesaja aasta on meil jälle võimalus määrata kui karm on karistus. Ja seda ilma vähimagi kompetentsita, toetudes kuulujuttudele ja üleväsinud netilehetoimetaja pealkirjavalikule.

Jon Ronsoni raamat aitab teadvustada, milline julm ja barbaane monstrum võib olla uudne tehnoloogia, kui see annab võimenduse inimese sotsiaalse loomuse tumedamatele tungidele. Alalises klikinäljas internetimeedia sõnastab uudisnupu võimalikult skandaalselt, isegi kui selles nime ei kasutata, guugeldatakse see minutitega välja ja sotsiaalmeedias vallandub primitiivsest ja nartsissistlikust õiglusjoovastusest kantud nõiajaht.

„Kas Twitterist on saanud omakohus?“ küsib Ronson ja vastab, et „meist kellelgi ei tulnud pähe mõelda, kas inimene, keda olime äsja häbistanud, tundis end hästi või oli omadega läbi. Kui häbistamine toimub nagu kaugjuhtimise teel tehtud droonirünnak, siis ei ole vaja vist kellelgi mõelda, kui metsik see ühine jõud võib olla. Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi.“

Vt ka Priit Hõbemägi EEs

"Alistumine" ja "Eesti ümberlõikaja"

Ilmus ajalehes "Sirp" 07.04.2017

Quo vadis, Euroopa? Quo vadis, Eesti?

Michel Houellebecqi ebaveenev resignatsioon ja Mihkel Muti melanhoolne antifanaatikum

Michel Houellebecq, Alistumine. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak 2016, 208 lk

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja. Toimetanud Hille Lagerspetz. Kujundanud Tiina Tammetalu.

Fabian, 2016. 206 lk.

MIHKEL KUNNUS

Küllap on Michel Houellebecqi „Alistumine“ (edaspidi: A) ja Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja“ (EÜ) Eestis ajakirjanduslikult kõige kajastatumad kirjandusteosed möödunud aastast, miska ma ei hakka siin neist tutvustavat ülevaadet andma, vaid eeldan, et lugejal on see juba olemas. Vaimuilma fragmenteerumise ja kajakambritesse sulgumisel ajastul on väga vajalik, et oleks mõningad teosed, mida on lugenud võimalikult paljud ja mis kasvatavad seeläbi üksteisemõistmiseks vajalikku ühisosa. Seega rääkigem neist ikka ja veel. Pealegi on antud teoste teema ülimalt aktuaalne.

Pärilikkus ei ole poliitiliselt korrektne

Üks ideoloogiliselt laetud ja mitmetähenduslik sõnaühend, mida Houellebecqi retseptsioonis sageli kohtab, on „poliitiline korrektsus“. Houellebecqi poleemilisus tulevat tema teoste suurest poliitilisest ebakorrektsusest. Sellesse ujuva tähendusega fraasi koondub palju probleeme küll, sest ideologiseeritakse nii poliitilist korrektsust kui ka rünnakuid selle vastu. Ometi on nii poliitilist korrektsust kui ka selle mõningast eiramist vaja. See tuleb sellest, et õhtumaise kultuuri alusväärtused on seesmiselt vastuolulised.

Tihedaimalt on vastuolu pakitud ehk mõistesse „inimene“. Ilmar Vene sõnadega: „Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimese] essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“ⁱ

Mõtleja ja analüütikuna on Houellebecq üsna keskpärane, tema aktuaalsus ja kõnetavus seisnebki eelkõige selles rollis, et hüüab „Kunigas on alasti!“. Selles mõttes on ta nagu ilukirjanduslik Thilo Sarrazin, Saksamaa endine poliitik ja tippametnik, kelle suurus ja märgilisus ei seisne samuti mõtlemise nõtkuses ja keskpära ületavas eristusvõimes, vaid teatud intellektuaalses aususes, mis ületab kohalike kultuurinormide piiri.

Muti teose alguses arutlevad kaks kõrget euroametnikku Ida-Euroopa probleemide üle. Ida-Euroopast rääkides peavad nad olema poliitiliselt korrektsed, aga mitte sedavõrd nagu Aafrika maade suhtes, millega „olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora seal samuseski“, isegi kui nad seda olid“ (EÜ, lk 14). Vanem ametnik ütleb seal idaeurooplaste kohta nõnda: „Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. [---] Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“

„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.

„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult“ (EÜ, lk 22, rõhutus originaalis – M.K.).

Mutt on siin väga täpne. Samuti on kõnealune struktuur küllalt universaalne. Õhtumaine kultuur – see, mille võimaliku hääbumist kõnealused teosed käsitlevad – kätkeb endas teatud religioosset laadi tabusüsteemi, et mitte öelda tõe-eiramist, mis ongi parim ja kultuurseim lahendus sellele insenertehniliselt lahendamatule probleemile, s.o inimsuse religiooni ja (loodus)teadusliku üldsuundumuse vastuolule.ⁱⁱ Loomulikult lööb see (loodus)teaduslik üldsuundumus kõige tervavamalt sinna, kus puudutab kõige otsesemalt inimloomust, tähendab, bioloogia kaudu. Vene: „Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha! [---] Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ⁱⁱⁱ

Selle valukoha pidevalt tuikavat akuutsust markeerib Muti teoses eri tegelaste aeg-ajalt korduv repliik „Mina olen ka inimene!“, s.t „võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake“.

Houellebecqi bioloogilised teadmised on õige triviaalsed, aga see ei tähenda, et valed. „Alistumise“ peategelase François’ ühe kolleegi abikaasa töötab Prantsuse siseluures ja selgitab Islamiliidu eripära: „[M]itmed poliitilised teemad jätavad neid samahästi kui ükskõikseks, ja eelkõige ei näe nad kõige keskpunktina majandust. See osa rahvastikust, kes kõige arvukamalt järglasi saab ja kes suudab edukalt oma väärtusi edasi anda, on võitja. Nende silmis see just täpselt nii lihtne ongi, majandus, isegi geopoliitika, on ainult puru silma ajamine: see, kes kontrollib lapsi, kontrollib tulevikku ja kogu lugu“ (A, lk 56).

Lühimalt: Islamiliit panustab igasuguse häbita „pärilikkuse faktorile“, nii lihalikule kui ka vaimsele – omad lapsed, omad väärtused. Geneetiline pärilikkus ja mittegeneetiline pärilikkus.

Bioloogia on siin üleüldse üsna halastamatu, sest ütleb, et elu polegi suuresti muu kui pärilikkus, küll väikeste muudatustega (ja biparentaalsuse korral geneetiliselt rekombineeruv), aga siiski pärilikkus. Ning kultuuri üks laiemaid definitsioone on samuti pärilikkusele toetuv – kultuur on mittegeneetiline pärilikkus.

Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.

Houellebecqi teoste peategelaseks on ikka blaseerunud keskealine mees, kes on võõrdunud oma vanematest ja kel pole lapsi, s.t keegi, kes on elu ehk pärilikkuse voost välja lõigatud. „Eesti ümberlõikajale“ pealkirja andud tegelane mässab oma kultuurilise pärilikkuse vastu – tahab oma päritud rahvust vahetada oma valitud rahvuse vastu. Samuti figureerib seal omamoodi pärilikkuse vastu mässamise karikatuurne apoteoos – persoon, kes tutvustab end nõnda: „Hi, saame tuttavaks, mina olen Mia Muhhin! Mul on teine nimi ka, Pedro Ylgem. Ma olengi kahesooline. Mitte trans ega bi, vaid just kahesooline. Mul on kogu aeg kaks sugu, nagu kõigil on kaks kõrva. [---] Mina olen pidevalt kahesuguste sekundaarsete, tertsiaarsete ja isegi kvaternaarsete sugutunnustega. Sugu on ju konstrukt ja miks ma peaksin poolega leppima, kui võib kogu värgi konstruida? Kordan, mul on kaks komplekti konstrukte. See on minu äriidee. Palun austage minu erilisust!“ (EÜ, lk 123)

Kui Muhhin/Ylgem end tutvustab, siis ta ütleb, et tal on x rahvusest isa, y rahvusest ema ja z rahvusest vanaema, ning keeldub täpsustamast, „sest sellega võivad kaasneda eelarvamuslikud assotsiatsioonid“ (A, lk 124). Tõsi, oma minevikku ei saa valida ja ainult valikuvabaduses saab olla võrdsus, seega parim, mis teha saab, on päritolu juures silmad kinni pigistada. Et esivanemate erinevusest ei tuleks diskrimineerivat ebavõrdsust, tuleb kõik esivanemad peita võrdteadmatuse burkadesse. See on üks insenertehniline meede, millega muuta maisemaks aade inimeste sünnipärasest võrdsusest. Kristlus kui islami sugulasreligioon nõuab seevastu vaimseid burkasid – näpuga näitama hakata, et see või too isik on oma päritud välimuse tõttu ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. See on räige matslikkus, mölaklikkus ja ebaviisakus ehk poliitiline ebakorrektsus mikrotasandil, ühtlasi veel üks Houellebecq'i leitmotiiv.

Ka meie oleme eurooplased!

„Eesti ümberlõikaja“ on võtnud Dostojevskilt kaks suurt romaanikunsti voorust. Esiteks, see on polüfooniline, ilma domineeriva autorihääleta erinevate, loogiliselt sidusate subjektiivsuste paljusus. Teiseks, erinevad maailmanägemised on kehastunud reljeefselt, olemuslik on võimendunud karikatuursuseni, nii nagu Dostojevski teoste ideoloogiliste karakterite suurimateks ärritajateks (s.t kriitikuteks) on nende endi moonutatud teisikud, karikatuurid. „Eesti ümberlõikaja“ annabki komplekti ausaid kõverpeegleid, mis moodustavad kokku üsna universaalse antifanaatikumi – siit leiab kainestava doosi eneseirooniat nii tagurlikkuseni rahvuslusse kapselduja kui ka igasugust põlisust põlgav juurtetu kosmopoliit, vähematest vennikestest rääkimata.

„Alistumisele“ annab ilukirjanduslikku mõõdet eelkõige see, et see üks hääl, mis lugu jutustab, on mõneti ebausaldusväärne ja ebaveenev, ning see, kellele-millele „Alistumises“ alistutakse, on päris paljus enese moonutatud lähisugulane, et mitte öelda kõverpeegelpilt. Olen igati nõus Tõnu Õnnepaluga, kui ta ütleb, et „Houellebecq on ikkagi katoliiklik kirjanik. „Alistumine“ on katoliiklik hoiatusromaan, isegi kui autor pole seda just nii tahtnud.“^iv Seda aitab illustreerida üks teine Houellebecqi romaan, „Platvorm“, mille tõlge ilmus samuti hiljuti ning mille tagakaanelt võib lugeda: „Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus“ – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine“^v Selle lõpus ütleb peategelane (mõistagi jälle blaseerunud üksik keskealine isane erotomaan): „Läänemaailma vastu ei tunne ma vihkamist, vaid äärmisel juhul tohutut põlgust. Ma tean ainult seda, et me kõik, niipalju kui meid on, lehkame egoismi, masohhismi ja surma järele. Me oleme loonud süsteemi, milles pole lihtsalt enam võimalik elada; ja pealekauba ekspordime seda jätkuvalt ka mujale“ (lk 262).

Kui selle „meie“ asemele panna siin „teie“ või „nemad“, siis võiks saada üsna kena võimaliku näite läänemaailma vihkava islami(terrori)sti motivatsioonikõnest või sisemonoloogist.

Selles pole midagi üllatavat, sest islam ja katoliiklus ongi ju sugulasreligioonid.

François’d uue elukorraldusega tutvustav professor Rediger seletab: „Kogu 20. sajandi vaimse debati võib kokku võtta vastasseisus kommunismi – mis on ütleme hard versioon humanismist – ja liberaalse demokraatia vahel – mis on humanismi pehme variant“ (A, lk 175). See jäme üldistus viitab olemuslikule aspektile küll. Neid õnnetuid, kes julgesid pärilikkusest teha teaduse, piinati ja tapeti kommunistlikus kalifaadis barbaarsuse parimate traditsioonide järgi, näiteks geneetik Nikolai Vavilovit küpsetati elusalt päikese köetud tsisternis.^vi Vene selgitab: „See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine.“^vii

Sellele ideoloogilisele sugulusele viitab ka „Eesti ümberlõikaja“ enesedisainija Muhhin/Ylgem: „[T]eed endale keha ja lood profiili. Me ei oota looduselt armuande, nagu keegi ütles. Igaüks võib oma sätteid muuta“ (EÜ, lk 125). Jah, kui varem pidi oma soo, rahvuse, gender’i jms puhul lootma looduse armuannile, siis nüüd võib võtta ise, mida tahad – kas või mitu korraga, komplekteeri kuidas tahad!

Mutt avab probleemi märksa sügavamalt ja mitmetahulisemalt kui Houellebecq. Lisanäide: Rooma langemist praeguse migratsioonikriisiga võrdlev akadeemik Archibald Aristotelyev kirjutab: „IV–V sajandil olid mõned germaani hõimud (nt. goodid ja vandaalid) juba ristiusu vastu võtnud ja peagi tegi seda enamik hõime. Ja kuigi nad olid roomlastest lihtsamad ja koredamad, siis oli vahe ikkagi kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Kultuuride konflikti selles mõttes ei olnud. Seevastu tänaseid Euroopasse asujaid eristab eelkõige teistsugune religioon. Sellest polekski lugu, kui islam oleks traditsiooniline usund. Ent islam on üldjuhul terviklik eluvaade, väärtussüsteem ja käitumiskoodeks – laias laastus nagu ristiusk keskajal. Seega on Euroopas praegu tegemist eri ajastute kollisiooniga“ (EÜ lk 197).

Houellebecqi teoses viivad võimule tulnud moslemid läbi hulga ühiskonnakorralduslikke muutusi, kusjuures „[k]õigi nende reformide eesmärk oli „anda tagasi tema õige ja väärikas koht perekonnale, meie ühiskonna algrakukesele““ (A, lk 139). See kõlab ju nagu meie katoliiklike juurtega traditsioonilise perekonna kaitsjate suust!

Kokkuvõtlikult: nii nagu sotsiaaldemokraatia on mutatis mutandis pehme versioon kommunismist, on (praegune, pehmenenud) katoliiklus mutatis mutandis pehme versioon islamist, ühisosaks totaalsusetaotlus elukorralduses ja järeleandmatus sigimispoliitikas.^viii

Häda rahvuse pärast

François’ suhtumine rahvustesse eristusi ei tee. Ta suhtub neisse nagu rahvusülese religiooni kandjale kohane: „Rahvused olid kogu täiega üks mõrvarlik absurd ja alates aastast 1871 oli seda taibanud iga vähegi mõtlev inimene“ (A, lk 178). Võimalik, et Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt oleks mõne teise daatumi valinud, aga üldiselt hulbib nende „Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest“ samas vaimuvoos.

Eurokuratoorium, mille töötajad olid ka eeltsiteeritud ametnikud, oli seotud „üpris salajaste ja hämarate projektidega, nagu näiteks need, mis püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ ja – poliitkorrektsuse nimel – on neile ametnikele muidugi hästi teada, et „otsuste tegemise tõelisi põhjusi tuleb soovitavalt lahus hoida argumentidest, millega neid avalikkuse ees põhjendada ja reklaamida“ (EÜ, lk 11–12).

Eesti ümberlõikaja – Rähn – arutleb selle üle, kuidas inimestele aina „müüakse magusat valet“ ja „siia kuulub ka kõige hirmsam vale: et suured ja väikesed rahvad on võrdsed“ (EÜ, lk 48). Rähni arutelu meenutab Milan Kundera esseed „Die Weltliteratur“ ehk „Maailmakirjandus“, kust võib lugeda: „Euroopas seisavad suured riigid ühel ja väikesed riigid teisel pool; ühed rahvad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris. Väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid.“^ix

Nii Kundera kui Mutt toetuvad sellele eristusele ning see võimaldab Mutil „Eesti ümberlõikajas“ õigusega öelda, et mingis mõttes näevad ida-eurooplased Euroopat adekvaatsemalt ja oskavad seda ka rohkem väärtustada. Selleks kohaks on täpsemalt Ida-Euroopa manifest (EÜ, lk 141–146), omamoodi vastu- või alternatiivmanifest Cohn-Benditi ja Verhofstadti omale. „Vähimagi soovita vastu vaielda, et meil on paljudes valdkondades läänelt palju õppida, tuleks näha ka seda positiivset, mis samuti johtub meie erinevast ajaloost. Tundub, et just tänu viimasele oleme paremini positsioneeritud osutama teatud tendentsidele, selmet neid ähmastada või ilustada. Kui juba kasutada laste metafoori, siis on meil nii-öelda rikkumata pilk, mis lubab meil hõigata, et kuningas on alasti. Ühtlasi rõhutagem, et see, mis Lääne-Euroopas praegu toimub, afekteerib meid, idaeurooplasi, ülimalt ja kaugelt rohkem kui kõik muud maailmasündmused kokku!“ (EÜ, lk 142)

Tõepoolest, ka meie ühis- ja klikimeedia afekteerib meeletult igale Kölni- ja Malmö-uudisele ning kuskil ei vannutud tulisemalt truudust Euroopa Liidule kui Maidanil.

„ Tänu mälestustele ja kõrvutusele oma praeguse hoopis teiselaadse olevikuga teab säärase riigi elanik kõige paremini, mis on kaotatu õige väärtus. Muidugi on tal oht seda idealiseerida, ent meile tundub, et mitmekülgse kogemuspagasi tõttu pole siiski õigemat Euroopa väärtustajat kui idaeurooplased. Kaugelt näeb kaugemale – niihästi ajas kui ruumis. Seetõttu on meil võib-olla teravam pilk kui seesolijatel endil tabamaks seda, kuidas nad uute asjaoludega kohanevad,“ võib lugeda manifestist (EÜ, lk 143).

Võib ju ka öelda, et „Alistumisega“ annab Houellebecq prantslastele tunda, mis tunne on olla väikerahvus kunderalikus mõttes, s.t rahvus, mille puhul olemasolemine ei ole iseenesestmõistetav ja mis peab end tundma „kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on tast vägevam“.

„Alistumine“ lõppeb François’ sõnadega, kui ta vaagib oma tulevast tööd ja eraelu islamiseerunud ühiskonnas: „Igaüks neist tüdrukutest [st François’ tudengitest], olgu ta kui kaunis tahes, oleks õnnelik ja uhke, kui ta osutunuks minu väjavalituks, ja tunneks end austatuna võimalusest minu sängi jagada. Nad oleksid väärt, et neid armastada; ja mina omalt poolt suudaksin neid armastada.

Umbes sama asi oli juhtunud mõned aastad varem mu isaga, nüüd avaneks minulegi uus võimalus; ja see oleks teise elu võimalus, millel pole midagi suurt ühist eelmisega.

Mul ei ole midagi kahetseda“ (A, lk 206).

No ei kõla usutavalt! Ja olen üsna veendunud, et see on Houellebecqil teadlik võte. Tema peategelane kaotab vähemasti oma „positiivses programmis“ psühholoogilise veenvuse. Nii nagu Dostojevskile ei mahtunud pähe, et Iiob unustas oma eelmise perekonna ja suutis olla uuega õnnelik.

Eesti ümberlõikaja kalkuleerib küll „oma eukleidese mõtlemisega“ välja (nagu Cohn-Bendidt või Verhofstadt), et eestlane pole ratsionaalne olla, aga „liha ei tule järele“. Rähni ümberlõikamisprojekt nurjub väga suurtest pingutustest hoolimata.

Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit. Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart. Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandal Keren-Hapuuk. Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel. Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve. Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.^x

No ei veena.

P.S. Võimalik, et see kõlab pugejalikult või kolkapatriootlikult, aga söandan siiski väita, et „Eesti ümberlõikaja“ kirjanduslik väärtus on mitmeti kõrgem kui „Alistumise“ oma, maht on täpselt sama, aga vaatenurkade paljusus, autori eruditsioon ja vaimukus ületavad ilmakuulsa nüüdisprantslase oma. Siinjuures ei taha ma „Alistumist“ pisendada: selle suur ja taandamatu voorus on just see diskussiooniline ühisosa, mis haarab oma päritolu tõttu kõiki õhtumaid, seevastu kui „Eesti ümberlõikaja“ jääb siiski kohalikuks nähutuseks – just selle sama väljajuurimatu ebaõigluse tõttu, mida romaan ise kirjeldab („Riias elanud Roberts Musilsist poleks maailm kuulnudki“, EÜ, lk 48). Mõlemad teosed on selgelt ideelise ja arutleva kandeteljega, sestap pean igasugu vormilisi ja ülesehituslikke tähenärimisi („see pole romaan, vaid kimp följetone!“, „miks need pornolõigud muudkui?!“ jms) täiesti teisejärguliseks. Isiklikult on aga sümpaatsem Muti esteetiline dominant – huumor. Huumor on tõhus antifanaatikum ja seda on hirmu-, ärevuse- ja ebakindluseaegadel väga vaja.

P.P.S. „Eesti ümberlõikaja“ kõige parema tutvustuse leidsin Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendi Maire Liivametsa lugemistest.^xi

Väljavõte

Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.

i Ilmar Vene Pahustumine, Ilmamaa 2002, lk 265–266.

ii Houellebecq pakub mõningaid ulmelisi lahendusi nagu indiviidide erinevuste kaotamine totaalkloonimise teel „Elementaaroakestes“ ja midagi informatsioonilise inkarnatsiooni taolist „Saare võimalikkuses“.

iii Ilmar Vene, Pahustumine, lk 265–266.

iv http://www.burke.ee/2017/02/11/tonu-onnepalu-igavuse-ja-valu-vahel/

v Michel Houellebec Platvorm. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2016.

vi Hea ülevaate sellest, kuidas ja milliseid teadlasi kommunistid tõurastasid, leiab Rein Veski äsja ilmunud raamatust „Tappev Mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“.

vii Ilmar Vene, Pahustumine, lk 267

viii Üksmeel valitseb ka selles, et mehe pilgu ja naise vahel peab olema burka. Robustsed moslemid panevad selle materiaalselt naise ümber, rafineeritumad kristlased (ja nende ilmalikud järeltulijad) leiavad, et burka peaks olema internaliseeritud mehe vaimusilma: mehe pilk ei saa esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada vs. mehe pilk ei tohi esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada.

ix Milan Kundera, Eesriie. Tlk Martin Kala. Tänapäev 2008, lk 35–36.

x Ii 42:10.

xi https://www.nlib.ee/?id=27787