Tehnoloogia digitaalseks ja meel analoogseks?

See siin on mingil määral korrastatud mälujäte ettekandest, mille pidasin Lutsu Raamatukogus 14.04.2011 (vajab kindlasti põhjalikumat lahtikirjutust).

See on osaliselt inspireeritud sissekande „Miks maailm oleks teatrita parem paik“ kommentaariumist.

                                                              ***

„Sotsiaalse interaktsiooni uurijatele peaksid intellektitehnoloogia edusammud alati olema otsustava tähtsusega.“

Jack Goody  “Metsiku mõtlemise kodustamine“

2011 aasta „Horisondi“ märtsinumbris meelitavad üht artiklit lugema järmised read: "Mis on inimaju ülesehitusel ühist aktsiaturu ja internetiga? Filosoofid ja teadlased on läbi aegade üritanud välja selgitada, kuidas aju toimib — võrdlus internetiga on neist katsetest uusim".

Kui leiutati mehaaniline kell  —  seade, mis „lahutas aja inimesega seotud sündmustest ja aitas luua usku matemaatiliselt mõõdetavate ajalõikude iseseisvasse maailma“ (Lewis Mumforf) — hakkasid inimesed arvama, et nende aju töötab „nagu kellavärk“. Oli ka aeg, mil ajuprotsesse võrreldi tuuleveskite tööga; la Mettrie masininimese aegu kolbide ja survetorudega; 18. sajandi lõpul, keemia hiilgeajal oli aju keemiline, mõnikümmend aastat hiljem, elektrist vaimustumise ajajärgul,  aga juba peamiselt elektriline; 20. sajandi algupoolel oli ta nagu telefoni keskjaam. Nüüd on hakatud uskuma, et aju töötab nagu arvuti, nagu inernet.

Informatsioon, mis liigub arvutite ja andmekandjate vahel, ei sõltu kandjatest ega kanalitest. Bitt on bitt istub ta kõvakettal, DVD-l või mälupulgal,  liigub mööda metalljuhet, valguskaablit või WiFi-laineid. Kui inimese ajust sarnaselt mõelda, siis on hõlbus tekima kujutlus meeltest kui erinevatest tajukanalitest ning pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Onegeinit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa. Samuti ei ole info kuidagi sõltuv sellest, kui kiiresti ta ühest kohast teise liigutatakse.

See, et info kvaliteet ei sõltu sisestuskanalist ja see, et info kvaliteet ei ole olemuslikult seotud ajaga, on ühed kõige kahjulikumate võimalike praktiliste tagajärgedega väärarusaamad, mis võivad tuleneda inimese kognitiivsete protsesside modelleerimisel infotehnoloogiliste analoogiatega.

Sotsioloogiaklassik Pierre Bourdieu (1930-2002) kirjutab essees „Televisioonist“ ( LR 1999 nr 30) [siin, nn trükiversioonis saan endale lubada palju pikemat tsiteerimist kui suulisel ettekandel]:

 „Ütlesin algul, et televisioon ei soodusta eriti mõtete väljendamist. Ma väitsin, et ajanappus ei soodusta mõtlemist. See on filosoofilise arutelu vana teema: Platon vastandab filosoofi, kellel on aega, ja ajanappusest kannustatud inimesed avalikul platsil, agoraal. Ta ütleb umbes nõnda, et ajanappuses ei saa mõtelda. See ütlus on avameelselt aristokraatlik. Vaatepunkt kuulub privilegeeritule, kellel on aega ja kes ei arutle liialt oma privileegi üle. Siin on aga kindel koht selle aspekti arutamiseks; kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos. Ja üks peamisi probleeme, mille püstitab televisoon, on küsimus mõtlemise ja kiiruse suhetest. Kas kiirustades on võimalik mõtelda? Kas pole nii, et kui televisioon annab sõna mõtlejatele, keda arvatakse mõtlevat kiirendatud tempos, jäävadki tema osaks igavesti ainult kiirmõtlejad, fast-thinkers — mõtlejad, kes mõtlevad enese varjustki kiiremini...

            Tuleb aga tõepoolest küsida, miks need inimesed suudavad täita neid täiesti erilisi tingimusi ja miks neil õnnesub mõelda olukorras, kus keegi enam ei mõtle. Vastus on minu meelest see, et nad mõtlevad „käibetõdedega“. „Käibetõed“, millest räägib Flaubert [vt „Vikerkaar“ nr 1-2, 2006], on üldiselt omaks võetud, nad on labased, kokkuleppelised ja ühised; kuid ühtlasi on nad tõed, mis on sel ajal juba käibel, kui teie nad omaks võtate, nii et vastuvõtu probleemi ei tekigi. Niihästi kõne, raamatu kui ka televisuaalse sõnumipuhul on kommunikatsiooni põhiprobleemiks teada, kas vastuvõtu tingimused on täidetud; kas kuulajal on olemas kood, millega dekodeerida seda, mida ütlen? Kui te aga toote kuuldavale „käibetõe“, oleks kõik nagu tehtud; probleem on lahendatud. Kommunikatsioon on silmapilkne, sest teatavas mõttes seda polegi. Või ta on ainult näiline. Labaste tõdede vahetamine on kommunikatsioon, millel pole muud sisu peale kommunikatsiooni fakti. „Labastel tõdedel“, millel igapäevases vestluses on nii suur osa, on see voorus, et kõik võivad neid vastu võtta ja teha seda silmapilkselt: oma banaalsuse tõttu on nad saatjal ja vastuvõtjal ühised. Mõtlemine seevastu on juba loomu poolest õõnestav: ta peab alustama „käibetõdede“ lammutamisest ja seejärel tõestama. Kui Descartes räägib tõestamisest, peab ta silmas pikki põhjenduste ahelaid. See võtab aega, tuleb lahi kerida hulk lauseid, mida seovad väljendid „järelikult“, „eelnevat arvesse võttes“, „kui on selge, et“... Niisugune juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga.“

Rõhutan: „kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos“ ja „juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga“.

Lühimalt võiks olulise kokku võtta järgmiselt: mõtleb see, kes dikteerib aega, see, kes määrab kommunikatisooni tempo. Näiteks suulises ettekandes kehtestab ettekandja mõtete tempo (nt oletatava keskmise vastuvõtja järgi). Samuti on filmi, teatri, muusika ja kõige muu taolisega. Seetõttu ongi kiri nii unikaalne kommunikatsioonimeedium: iseseisev mõtlemine/mõtlemisvõime tähendab autonoomiat vaimsete protsesside tempos ja ainult lugedes määrab vastuvõtja tempo. Kellelegi ei saa peale suruda kiirmõistmist,põhimõtteliselt ei saa, sest mõistmise eelduseks on mõistva subjekti ajaline autonoomia.

Siis võib kujutada kahte automaatset vastuargumenti: a) ka fotode, maalide jmt vaatamisel on vastuvõtja aja peremees ja b) tehnoloogilised arengud võimaldavad ka filmide jmt puhul hallata ajalisust: kerida edasi ja tagasi, muuta esitustempot jne.

a) Fotode jms puhul seab piirid nende meediumite analoogilisus (vs kirja digitaalsus). Kõik inimese meeled on analoogilised (nö sisu sõltub aistingulise ärrituse tugevusest ja laadist) ja sõna on ainus digitaalne sisend, konkreetsemalt: sõna tähenduslikkust loovad erinevused ei ole aistinguliselt üles võimendatavad. Magusa ja hapu, kollase ja sinise jne vahelised üleminekud on pidevad, sõnade vahel aga pidevused puuduvad (kõneldud sõna, erinevalt nähtust või kombatust, on aga seotud kõneleja tempoga). Arusaadavalt kasvab mõtete abtraktsusega koos võimatus neid analoogiliste vahenditega kommunikeerida (mõtlemisega ei pruugi see nii olla): koogiretsept või mööbli kokkupanemise juhend võib olla sõnadeta küll, aga „Vaimu fenomenoloogiat“ või relatiivsusteooria aluseid juba ei joonista ega pildista, öelgu pilt pealegi rohkem kui tuhat sõna.

(Omaette ülevaadet vääriks arutlus kirjakeele ja kriitilise mõtlemise seostest, millesse on suurepäraseks siisejuhatuseks Jack Goody raamat „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. „Varrak“ 2005)

b) Arvamus, et tänapäeva tehnoloogia võimaldab audiovisuaalsete esitluste ajalisust hallata, on mingis pinnalises mõttes isegi õige, aga mis puudutab siin olemuslikku, siis näiline: üldjoontes väljendudes – ajuprotsesside temporaalsus jääb siiski seotuks meelelise ärritusega. See, mille tempot uuem tehnoloogia võimaldab reguleerida, on meelelise ärrituse tempo, mitte ajuprotsesside. Kirjasõnal puudub tempo, seega ei saa ta seda ajule peale suruda; kirjasõna tajumine on ainus modaalsus, kus ajuprotsessid dikteerivad meele tempo, mitte vastupidi. Vastasäärmust kujutab siin muusika, mida võiks nimetadagi välisärrituse puhtaks temporaalsuseks. Kui mõtlemine tähendab ajuprotsesside ajalist autonoomiat, siis muusika kuulamine on sellele üsna otseselt vastandlik, kuna tähendab üsna üheselt ajuprotsesside tempo välist ehk meelelist dikteeritust (loomulikult läheb siia ka visuaalne analoogia nt TV jms).

***

Natuke lisalugemist:

Pierre Bourdieu „Televisioonist“, „Loomingu Raamatukogu“ nr 30, 1999

Nicolas Carr „Kas Google muudab meid lolliks?“ „Akadeemia“ nr 12, 2008

(temalt lühem artiklike „Diplomaatias“: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1169&tx_ttnews[backPid]=563&cHash=c845052eb7 )

Jack Goody „Metsiku mõtlemise kodustamine“, Varrak 2005

(Aet Annisti tutvustus „Sirbis“ : http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5969:kirjaoskuse-toimej-ud-ehk&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3092 )

Anxiety of idiosyncrasy

Jäin Toomas Paulist kirjutades kahetsusväärselt ajahätta ja nii mõnigi ideealge jäi välja arendamata.

Oma kõige hilisemas Ööülikooli loengus küsitakse ta käest ühe seisukoha kohta, et kas see on ta oma mõte. Paul tunneb ilmselgelt ebamugavust ja viitab Walter Benjaminile, täpsemalt tema unistusele kirjutada raamat, mis koosneb ainult tsitaatidest. Ma ei usu, et mul midagi muud peale tsitaatide peas ongi, laveerib Paul. Walter Benjamin ütleb ühes kirjas sõbrale oma valmiva habilitatsioonitöö kohta, et „kirjutatu koosneb peaegu ainult tsitaatidest“ ja vingerdab teisal: „mul ei ole midagi öelda, ainult näidata“.

Toomas Pauli viimased kolm raamatut („Uskumatu Tooma lugu“, „Seitse sabasulge“, „Totrus ja tähendus“) moodustavad üpris koherentse temaatilise terviku, mida lühimalt kirjeldaks neist teise alapealkiri: „Katse kirjeldada inimeselooma“. Neist kõige isiklikumas (NB! kus isiklikkust on ometigi kaduvvähe!), pihib ta: „Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. /.../ Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi arengut tingib?“.

Inimene, kes on võtnud endale sellise ülesande (ja kes pole paadunud biheiviorist, jürialliklik modernist-positivist vms) põrkub varem või hiljem tunnetusliku probleemiga – mil määral on mingi (introspektiivselt tuvastatud) fenomen universaalne, üldinimlik ja mil määral puhtisiklik.

Mäletan kui väga mind jäi kummitama Mary Ellmani vastus süüdistusele, et naised võtavad kõike nii isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“

Nimetaksin selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idosünkraatiline sattumus, isikupäraängiks või originaalsusängiks (tundub suupärasem) või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla nt anxiety of idiosyncrasy). 

Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (anxiety of influence), poeedi painav „õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend“.

Mõjuäng painab lüürikut (koondagu see mõiste lüürilist loojat, lüürilist poeeti, nn hingemuusikut jmt), orginaalsusäng mõistatahtjat. Looming ja mõistmine on üpris vastandlikud asjad, ütleb Mihhail Lotman, looming tähendab eneseväljendust, mõistmine eneses ruumi tegemist teise jaoks (vt „Arusaamise vastutus“ nr 3 (al. 4:40) ja nr 4 (al 5:35)). Mihhail Lotman on ka öelnud, et olla originaalne on intellektuaali needus.

Jaanus Adamsonil oli kunagi päris pikka aega blogimotoks Freudi tsitaat: mul on alust arvata, et ma ei erine oluliselt teistest inimestest (vabamäletus). 

Inimesele, kes üritab mõista inimese sisemaailma üldisi seaduspärasusi, on kindlustunne oma (sisevaatluste) ebaunikaalsusest vägagi vajalik.

W.H. Auden esitab luuletusele muuhulgas sellise üldnõude: „peab see ütlema mi­dagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks“. Originaalsusäng oleks loomulikult hirm, et öeldu ei kehti kellegi teise jaoks (või vähemasti mitte kuigi paljude jaoks) peale ütleja, mitte hirm, et perspektiiv on uus. Perspektiiv peabki mõistagi uus olema. 

Noored lüürikud, kes mõistmisele pea üldse aega ei raiska, peavad muidugi iga oma ihuaistingut, armuvõbelust, tõmbetuult ja suurte sõnadega žongleerimist esmakordseks maailmaajaloos, mistõttu nende looming kipubki olema nii üheülbaline ja piinlik. Aga eks see ole ka mõneti paratamatu. Ja aeg soosib takka.

 „Walzeri raamatust [„Sallivusest“] koorub üks huvitav tõdemus. Selleks, et olla sallitud, peab kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mingisugustel religioossetel praktikatel, näiteks, "puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine" (lk 104).“ (Marek Tamm EEs)

„[Nabokov] sooviks näha, et kogu maailma kurjus — igasugune õrnuse ja südamlikkuse puudumine — pärineks mittepoeetidelt, säärastelt üldistavatelt ja uudishimuta matsidelt nagu Paduk või Gradus. Kuid ta teab, et see pole nõnda. Nabokov soovib meeleheitlikult, et kunstiannetest piisaks moraalse vooruslikkuse jaoks, kuid ta teab, et autonoomse kunstniku sattumuslikku ja valikulist uudishimu ei seo miski tema isa poliitilise projektiga — luua maailm, milles õrnus ja lahkus oleksid inimlikuks normiks. Seega ta loob tegelased, kes on korraga ekstaatilised ja julmad, tähelepanelikud ja südametud, poeedid, kes on ühtaegu tundlikud ja kalgid. Nabokov kardab kõige rohkem, et mõlemat korraga ei saa — et ekstaasi ja südamlikkuse süntees pole võimalik.
Tema kahes tippromaanis ilmneb see hirm üksikasjalikult. Mõlema romaani kõige märkimisväärsemaks jooneks on peategelaste – Humberti ja Kinbote’i — ehe originaalsus. Keegi pole varem taibanud pärida, milline näeks välja Skimpole, kes ühtlasi oleks geenius — kes ei loobiks lihtsalt sõna „luule“, vaid ka tegelikult teaks, mis asi luule on. Just säärase erilist sorti geeniusest koletisega — uudishimupuuduse monstrumiga — täiendas Nabokov meie teadmisi inimvõimalustest. Mul on kahtlus, et niisugune täiendus võis pärineda vaid inimeselt, kes kartis, et loob osalist autoportreed.“ (R. Rorty, „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“)

Uudishimu, mõistmine, empaatia kuuluvad ühte perekonda; (lüüriline) looming, ekstaas, joovastus (ja tähelepanematusest sündiv julmus) teise. Mõistja üritab endas välja arendada tundlikkuse teise erinevusnüansside suhtes, lüürik on ülitundlik selles, mis puudutab teda ennast.
Hing tähendab tundvat mina ja muusika on pump selle täis puhumiseks, ütleb Kundera ja nimetab sellise tundlikkuse egoismi ülikooliks. Musil nimetas muusikat laenatud hingeks.

Loomulikult peab ka mõistja end väljendama, aga see „end“ selle „väljendama“ ees, on sootuks teist laadi. Nagu ka väljendus. Näiteks Baricco ja Kundera on siin üpris heaks näiteks radikaalselt erinevatest strateegiatest. Baricco tahab lummata, võluda, ta apelleerib tummale vaimustusele; Kundera viib keelelise ornamentika miinimumini, et maksimeerida mõtteselgust ja kommunikatiivsust. Ühed suurimad mõistjad — Thomas Mann ja Robert Musil — panustavad liiasusele ja ülimale sõnalisele täpsusele ja viimistletusele.

Nii Thomas Manni, Robert Musili kui Kundera loomingus on muusikal (lüürilisuse kvintessents) täiesti eriline roll. Kunderal areneb äratundmine lüürilisuse ja muusika ühisjuurelisusest välja üpris loomingu lõpuks (selgeimalt artikuleeritud „Eesriides“), aga enesest joovastumine ja pidev suutmatus üksteist mõista on Kundera loomingus üpris keskne. Hüperintellektuaalsel Musilil on muusikaviha kõige sarkastilisem ja happelisem (samas hetkekski analüütilisust kaotamata!) ning nii läbiv, et sellest võiks koostada mahuka erikogu. Mannil on see seotud rohkem langusega, elujõu hääbumisega, surmaigatsusele järele andmisega, aga see pole kaugeltki kõik, muuhulgas nimetab ta muusikat miinusmärgiga kristlikuks kunstiks („Doktor Faustus“ sisaldab olulisi edasiarendusi).

Aga muidugi võimalik, et nad on originaalsed :)... ja lihtsalt mõnevõrra vägevama üldistava intellektiga. Originaalsusängist vist ei pääse, eks. See sunnib neid väljendama nii pikalt ja põhjalikult, kulutama tohutult resursse, et tulla lugejale vastu (Kundera on siin musternäidis); originaalsusäng sunnib sedalaadi vastutulemisele, sest mõistmatus vastuvõtjale on eristamatu kõneleja unikaalsusest. Originaalsusängi üks tahk: äkki mind ei mõisteta, sest see, millest räägin, kuulaja maailmas puudub. Lüüriline poeet aga sellele eristamatusele apelleeribki, ta üritab luua muljet, et temas on miski, mis teiste maailmas puudub (nt Kõiv on seda Vahingu puhul esile toonud)... seepärast on väljendusselgus lüürilise poeedi suurim vaenlane , lüürik peab vältima liiasust, tohib kasutada vähe sõnu ( "sest sõna on salapärasuse vaenlane ja labasuse julm reetur." Th.M.), põgusad viited, vihjed, paradokslemised... lõppsihiks muidugi muusika. Paljud Baricco tegelased vaikivad... sest lugeja peab projitseerima neisse Kujutletamatu Tragöödia, ainult muusika võib...
Lüürik näitleb seda, mida originaalsusesse ehk üksindusse määratu kõige enam häbeneb ja kardab.
Kõige metoodilisemalt (võiks isegi öelda, et konspektiivselt) piltlikustab seda Kundera teoses "Elu on mujal".

(Puhtisiklikult, aga kindlasti mitte originaalselt, eks, on ühe kõige tugevama tülgastusefekti esile kutsunud Ruja lugu „Kui mind enam ei ole“,  oli selline äkiline äratundmine, mille järel on võimatu sulanduda sellesse nartsissistlikku armuohkesse, ülimasse kujutletavasse leina - [no kujutle!] kui MIND enam ei ole!? 

Brhh..  (Selline) muusika on empaatia maksimaalne võimalik vastand.)

Aare Pilv kirjutab viimases „Vikerkaares“(3.2011) Ene Mihkelsoni „Torni“ kohta: „See luule pole subjektiivselt solipsistlik, st ei keskendu kirjutaja isikliku ainulaadsuse tabamisele – pigem vastupidi“, ühtlasi võtab seda luulet iseloomustada kui „täielikult mittelaululist“.

See on täpne. Mihkelsoni luule on tõepoolest väga mittelaululik.

Katse kirjutada Toomas Paulist

Ilmunud: Sirp 08.04.2011.

Tahtsin kirjutada pikemat ja põhjalikumat käsitlust, aga jäin kahjuks ajahätta ning õigupoolest jõudis trükki kõigest sissejuhatav peatükk kahe vihjelisuseni lakoonilise teemaarendusega (sellest ka nii pidulikud motod ja suureline hoovõtt).  

Lehte jõudis Iuvenalise tsitaat minu tehtud veaga ja see on siin ära parandatud st see ei ole vigaseks toimetatud (scribere, mitte scribe). Toimetamise käigus lühenes tekst ca 800tm.

Katse mõista Toomas Pauli

Mihkel Kunnus

„Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“
Fjodor Dostojevski kirjas vennale, 1839

„Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. /.../ Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi arengut tingib?“
Toomas Paul „Uskumatu Tooma lugu“ lk 72

1.

Toomas Pauli suunas minna tähendab kaarega minna: on ta ju teoloog, see tähendab vaimutüübi esindaja, kelle eestikeelne nimi juba, usu-teadlane, kõlab Teaduse Ajastul anakronistlikult, et mitte rohkem ütelda.

Ma arvan, et kui võtta Ilmar Vene Uku Masingu käsitlusest (Ilmamaa, 2001) algusots Toomas Pauli (TP) tutvustamiseks, siis on see üks kõige ökonoomsemaid viise visandada meie kodumaise eksitentsiaalse mõtte kiirgavaim tuum. Vähemalt siit alt paistavad asjad nii.

TP ja Ilmar Vene on meie kultuuriruumis vaadeldavad komplemetaarsetena, umbes nagu yin ja yang. Seda loomulikult lugeja seisukohalt, sest nad mõlemad tunduvad vaimuüksilduseni iseseisvad mõtlejad ning ei moodusta vastastikku määratlevat mõistepaari vähimalgi moel. Nende üksteist täiendav vastandlikkus ilmneb eelkõige selles, et neil on kombeks oma esseedes lugeja ette keerata vastandlikke külgi. TP viitab nii järjepidevalt ja valdavalt (loodus)teadlastele, et teda on korduvalt nimetatud usu kaotanud vaimulikuks. TP lähtub eelkõige ainelisusest ja teaduse uusimast sõnast, aga ometi sisaldavad ta esseed alati ka kustutamatut täpikest sellest mõõtmest, mis on Ilmar Vene esseede põhivärv – sügav ajalooteadvus ja ainelisusele taandumatu (V)vaim. Lugeja ette on nad keeranud end nii, et TP paistab nagu diakroonia täpiga sünkroonia ning Ilmar Vene vastupidi.  Ilmar Vene kärbib kõrkust visandades  inimese enesepilti konstitueerivate koondmõistete sisumuutusi sajanditelõikes ja maisusega piirduja on sunnitud tunnistama: „võime väga seaduspäraselt täheldada, et suuri sotsiaalseid valikuid ei tee mitte keegi“ (Pierre Bourdieu), TP seevastu osutab sageli erinevatele teadusuuringutele, mida tõsimeelselt järgides peab tunnistama, et ka isiklikke valikuid ei tee mitte keegi —  on vaid geenid ja moed, meemid ja trendid.

Kõnekujund saab küll pea talumatu piinlikkuseni suureline, aga tundub, et Uku Masingu, TP ja Ilmar Vene suhtet kolmainsuslikuks nimetades tabab siiski midagi olemuslikku.

TP kuulub hulka „Uku Masingu õpilased“.  See hulk hõlmab liikmeid, kellel pole omavahel suurt midagi ühist, peale selle, et Uku Masing on aidanud neil saada selleks, kes ollakse. Uku Masingul polnud doktriini, kindlat väidete süsteemi, mille äraõppimise astme järgi õpilas- või jüngerlusstaatust määrata. Ses mõttes oli Uku Masing rohkem kastev kui vooliv õpetaja. Kuid inimese tuuma vältimatult ümbritseva argitarkuse, automatismide ja muude võõrlaenude tihke pähklikoore tõttu tavatses Uku Masing sageli kasta küllaltki haamerdades. Siiski võib TP tekstides aduda päris palju Masingu kastmist läbi- ja edasi voolavat. Täiskasvanutele mõeldud leeriõpikust „Maise matka poolel teel“ võib lugeda ehtmasinglikke arusaamu: elu mõtteks pole mõne elu üksikkvaliteedi paisutamine, vaid elusamus kui selline; palves tuleb paluda tarkust ja lootus on evolutsioonilisse paremustumisse. Ega sellised mõtted päris peavooluluterlusse kuulu.

Ka Ilmar Vene võib lugeda ses mõttes Uku Masingu õpilaseks, et ta on läinud endale loomuomases suunas väga kaugele. Nii TPd kui Ilmar Venet ühendab aukartust äratav eruditsioon, masinglik tung vaimselt kasvada. Patt on see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile, on andud mõista Uku Masing.

Paradoksaalsel kombel süvendab „võõraste“ mõtete massiline enesesse ahmimine, eruditsioon pea vääramatult originaalsust ja vaimset iseseisvust (et mitte öelda üksijäämist). See on paradoksaalne, sest üldiselt püritakse sel viisil just universaalsusele, ainsuslikule tõele. Ometi näib kustumatu objektiivsusejanu lausa vääramatult päädivat originaalsuses.

Kalevi Kull — võib vahest öelda, et veel üks eeldefineeritud hulgast — esitas kord arvamuse, et õppimine ja haridus, mitte ei vii üksmeelele, vaid vastupidi — seisukohtade paljususele (st erimeelsusele), ja osutas, et iga suure mõtleja vaimne biograafia näib olevat üksi jäämise lugu. Aga võibolla tundis ta lihtsalt end üksildasena ja püüdis üldistuse kaudugi seltsi leida.

2.

Esimene maailmasõda tähendas paljude jaoks kõikide väärtuste kokkuvarisemist. Švejk reageeris selle sõja algusele piiritu entusiasmiga. Milan Kundera kirjutab „Eesriides“: „Et võida elada hirmuta selles maailmas, demonstreerib Švejk nii liialdatult poolehoidu sõjaväele, kodumaale, imperaatorile, et keegi ei saa päris täpselt aru, kas tegu on kretiini või veiderdajaga. Seda Hašek meile ei ütle. Me ei saa kunagi teada, millest Švejk mõtleb, kui ta oma konformistlikke idiootsusi välja purskab, ja just sellepärast, et me seda ei tea, ta meid intrigeeribki“.

Kui selles lõigus asendada Švejk (ja Hašek) TP-ga ning Esimene maailmasõda evolutsiooniõpetusega, siis sobib see üpris täpselt ka TP viimaseid raamatuid iseloomustama (eelkõige „Seitse sabasulge“ ning „Totrus ja tähendus“).

Kui Darwini rotveileri (Domini canis, eks) Richard Dawkinsi eepilistemas kohtades kõmiseb vägev vanatestamentlus immanentse Geeniga Jahve rollis (TP tsiteerib neid korduvalt) ja ka teise suure dogmaatiku, kelle suurus ei ole mõtlemises, vaid enamvähem ühe ainsa idee andunud varieerimises,— Daniel Dennetti — sõge fanaatilisus jääb evangeelsetest nootidest hoolimata samuti Vana Testamendi prohvetite vaimus kõuekõminaks, siis  TP-l hakkab siin vilkuma juba kainus ja pilge: kui Dennetti darvinism on ta enda sõnutsi ideede universaalne hape, mis „söövitab läbi praktiliselt kõik traditsioonilised mõisted ja jätab endast maha radikaalselt muutunud maailmapildi“, siis  TP osutab siin  Henry Plotkinile viidates enesestmõistetavale järeldusele, et nii kange hape ei söövita läbi mitte ainult iga pudelit, milles teda hoida võiks, vaid reageerib ka endaga: ka “teadusetegemine käib universaaldarvinismi algoritmi järgi, s.t uued teooriad sugenevad juhuslikest hälvetest [ja] teadustegemise protseduurireeglid “ei vaja mingit mõistust” ja teaduslikel teooriatel ei ole mingit muud sihti ega teist eesmärki kui ellu jääda ja paljuneda”.

Difficile est satiram non scribere — raske on mitte satiiri kirjutada, ohkab TP koos Iuvenalisega. „Pruugib asju välja öelda nii, nagu  nad on, ja juba ongi tegu salvava satiiriga“.

3.

TP on kristlane ja kristlase maailmapildis on Jeesusel mõistagi ülimalt tähtis roll. Raamatus „Seitse sabasulge“ on peatükk „Küünik Jeesus“. Tuntud kirjakohta selgitab TP seal nii: „Arrogantne parema põse pööramine sellele, kes on vastu vasakut lajatanud, ei toimi kakluse situatsioonis, küll aga õigusühiskonnas. Tegemist ei ole lömitamisega, vaid teisest üleolemisega. [...] Kui taustaks ei ole õigusühiskond, on see reegel mitte ainult kasuta, vaid lausa väär. Jätta kohtus oma õigus nõudmata ning pöörata selle asemel ette ka vasak põsk saab siis, kui teine taipab, et sina oled väiklasest solvumisest üle. Üle saab pakkuda ainult siis, kui on kehtestatud kindel norm. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta (Mt 5,41) — Jeesus soovitas omadel ka teise lisada.“

Paistab, et see sobib üsna täpselt iseloomustama ka TP suhtumist teadusesse — ta kõnnib kaugemale kaasa kui Teadlane ((loodus)seaduse)jõuga kohustada saab. Ja Teadlasel hakkab häbi. Loomulikult mitte igal teadlasel, eks iga kainem tunnistab oma piiratust, mõni aga hoopis praalib võidukalt ja mõni turtsatab naerma..

 „Üks biheiviorist pärast seksi teisele: „Sinul oli hea. Kuidas minul oli?““

Modernistlik teadusjünger võib siin näha progressi, metodoloogiatruuduse võitu rahvapsühholoogia üle. Aga eks siin võib ära tunda ka anekdoodi.

Rõhutan igaks juhuks veelgi üle TP kindlasti ei põlasta teadust, vastupidi, ta uurib seda süvenenult ja miski pole temast kaugemal kui igasugused para- ja pseudoteadlased, pendlivõngutajad ja imeravitsejad, hingestatud ullikesed, kes peavad end ainuüksi seetõttu Olemist Sügavamalt Tunnetavaks Hingeks, et ei tea, mis on elekter. TP lihtsalt tuletab meelde, et püüd tuletada ainelisusest absoluuti päädib paratamatult totrusega. Esseekogu „Totrus ja tähendus“ eelviimane peatükk lõppeb järgmise lõiguga: „Seega ei uuri evolutsiooniõpetus elu algpõhjust universumis ega elu sisemist tähenduslikkust muude loodusobjektide seas. Need küsimused on filosoofilised (ja teoloogilised) ega jää teaduse vaatevälja. Võib kahelda, kas neile üleüldse rahuldavat vastust leidubki, kuid see on omaette jutt“.

Samamoodi tagasihoidlikult viimases lõigus ja sulgudes  — aga taandamatult olemas! —on Toomas Paul ka oma raamatutes.