Vabadus on korrast ära

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 30.12.2015

Vabadus on korrast ära

Mihkel Kunnus

1.

Aastaring sai täis ja algab uus. Kord otsa lõppemine, kord otsast algamine. Kord on nii posiitvse auraga sõna, et see mõjub lohutavalt ja rahustavalt isegi suurte hädade iseloomustajana. Teatatakse mõnest suurest hädast, no näiteks majanduskriisist, rahvarändest või kliimamuutusest, ja kohe on platsis keegi teadja, kes kinnitab, et kõik on korras: majanduskriisid, rahvaränded ja kliimamuutused on ikka ja alati olnud ning tulevad kindlasti ka tulevikus. Ja on lausa imestusväärne, et see mõjubki paljudele lohutavalt ja rahustavalt! Kinnitus hädade regulaarsusest on lohutavam kui kartus, et antud häda on ühekordne ja tegu on unikaalse hälbimisega. Inimene armastab korda ehk korduvust sedavõrd, et isegi hädade korduvus tundub kuidagi positiivne. Hädad küll, aga vähemasti korduvad!

Üks armastatumaid Eesti kirjanikke – Tõnu Õnnepalu – on pihtinud:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma, Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.

Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“¹

Mitte vähem armastatud Valdur Mikita julgeb teha ettevaatlikult oma sooga piirduva üldistuse ning tuletab sealjuures meelde vana hiina sajatust:

„Et sa elaksid huvitaval ajal! Huvitaval ajal on tõesti huvitav elada, ent see tähendab ka seda, et maailm muutub palju kiiremini, kui see meile tegelikult meeldib. Meeste kohta käib väga hästi üks igipõline ja halvasti varjatud tõde: enamik meist on sisimas lihtsalt uskumatult konservatiivsed. Mees ei ole loodud maailmas (loe: elu jooksul) muutuma – me tulime selleks, et jääda.“²

Lausa rahvusvaheliselt armastatud Milan Kundera läheb aga oma üldistamisega nii kaugele, et ületab liigipiiri ja jõuab siis üsna pessimistliku järelduseni, et „mitte ükski inimene ei saa teisele tuua kingituseks idülli. Seda oskab tuua ainult loom, sest teda pole Paradiisist välja aetud. [Koer] Karenin ümbritses Terezat ja Tomašt oma eluga, mis põhines kordamisel, ja ta ootas nendelt sedasama.

Kui Karenin oleks olnud inimene ja mitte koer, siis oleks ta kindlasti juba ammu Terezale öelnud: “Ma palun sind, mulle ei paku enam lõbu iga päev suus sarvesaia kanda. Kas sa ei või mulle midagi uut välja mõelda?“ Sellesse lausesse on pandud inimese jäägitu hukkamõist. Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjoones edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele“³.

Kultuuriteoreetikud nii kategoorilised ei ole, vaid jätavad selle puuduse eelkõige uusaegsele inimesele, kes on tsüklilise ajataju mitmesuguste tehnoloogiatega ära rikkunud. Kurikuulsam mõistagi neist on 14. sajandil kasutusele võetud mehaaniline kell, mis teravdas järsult inimese ajataju ning võimaldas esile kerkida müüdilise maailmataju ürgvaenlasel – kaldendriga varustatud ajalooteadlasel. Müüdilises maailmatajus on kulgeb aeg ringjooneliselt nagu Kundera kirjeldatud idüllis ja tõsi, kellelgi peale inimese pole kalendrit, leiutist, mis rüvetab elu loomulikud korduvused kordumatuse mõõtmega. Loomulik elutsükkel hõlmab sündi, sigimist ja surma igikorduvate aastaaegade taustal ning tarkus tähendab äratundmist, et igal asjal on oma aeg. Eesti talu elas nõndaviisi 19. sajandi keskpaigani, Kesk-Euroopa linnades aga kadus selline korrastatus sajandeid varem. See, mis aasta parajasti on, ei läinud ju talupojale üldse korda, talle läks korda ikka see, milline loodusliku tsükli etapp parajasti on. Ning on mõistetav, et selline traditsiooniline eluviis toetub sootuks teistsugusele mälu ja unustamise dünaamikale kui see, mis lineaarses ajas kulgeb.

Kuigi traditsooniline eluviis seostub eeskätt minevikukogemuse austamise ja väärtustamisega, siis tegelikult on sellise mälu ulatus ajalooteaduslikul skaalal väga napp. Natuke õelalt üldistades võib öelda, et oma ahta mäluga põlistatakse igikorduvaks paari viimase tsükli regulaarsused. Tarvitseb tulla mõnel papil seletama, kuidas eestlane iidamast-aadamast on tagumikuga mulda kraadides kindlaks teinud, millal õige aeg kartulid maha panna, kui välja ilmub raamatutark, kes teatab, millal see mugul Ameerikast üldse Euroopasse ja täpsemalt Eestisse jõudis, ning see iidam-aadam taandub pelgalt mõne põlvkonna vanuseks elukogemuseks. Siin ma ei taha kuidagi traditsioonilist eluviisi saatvat müüdilist elutunnet halvustada, vaid lihtsalt osutada sellele, et vastavad kognitiivsed mehhanismid töötavad just sellises keskkonnas, millises need on kohastumusena välja kujunenud, tähendab antud juhul siis väga aeglaselt muutuvas maailmas.

Oma „igatsusust kordumise järele“ leevendab inimene ka ise korduvusi luues. Siia alla kuuluvad näiteks erinevad pühad ja rituaalid, aga nagu öeldud, armastab inimene korduvust sedavõrd, et see õilistab isegi suuri hädasid, rääkimata siis sellistest omasüülistest totrustest nagu telekava jõulupühade aeg või üldrahvalik ämbrisseastumine iga valimistsükli alguses. Ikka ja jälle, iidamast-aadamast. Kõik on korras.

2.

Kui hüpata mehaanilise kella juurest teise modernsuse verstapostini – Prantsuse revolutsioonini, siis selle lipukirjast pole jõudnud end täielikult diskrediteerida vist ainult vabadus. Vendlust ja võrdust ei kohta tänapäeval sugugi nii sageli. Vabadus on samuti sõna, millel on läbinisti positiivne aura. Eesliitena võib seda sõna kohata väga laialdaselt, alates juba meie riiginimest ja lõpetades erakondade, mõtete, portaalide, haridustega, -kondade ja -kundadega. Tundub olevat üksmeel selles, et mis on vaba- on ka kuidagi hea. Pärast kommunistliku suureksperimendi läbikukkumist leidus küllaga neid, kes olid veendunud, et liberaalsele demokraatiast midagi paremat inimene välja mõelda ei suuda ja ajaloo lõpp on sellega käes.

Geniaalse sulega Andrei Platonov kirjeldab ideelise kommunismiehitaja Ivan Fedotovitš Šmakovi peas toimuvat nõnda:

„„Loodus on korra ja harmoonia kõige õelam vaenlane,“ mõtles Šmakov. „Looduses kipub ikka midagi juhtuma... Mis oleks, kui kehtestaks kohtuliku võimu looduse üle ja karistaks teda korrarikkumise eest? Näiteks annaks taimedele ikalduse eest peksa. Muidugi mitte lihtsalt vemblaga, vaid kuidagi kavalamalt – nii-öelda keemiliselt!“⁴

Šmakovil on ses mõttes õigus, et täieliku korra vastu eksimine ulatub palju sügavamale kui siin ennist juleti oletada. Juba taimed pole täiesti korralikud. Kuna taimed on mõneti vaadeldavad kui loomad, kes on püsiunes (et mitte öelda koomas), siin oleks valgustav teha üks kõrvalepõige une juurde.

Evolutsioonibioloogid on olnud kõvasti pead murdnud probleemi üle, kuidas uni on kohastumuslik. On ju magamine esmapilgul seotud nii paljude miinustega, alates sellest, et oled siis kerge saak kiskjale ja lõpetades sellega, et rivaalid napsavad samal ajal (parimad) partnerid ära. Eks ole unevajadust neednud nii tudengid kui kutsumuslikud töömurdjad. Kolmandik me elust läheb selle nahka! Evolutsioonibioloogid aga järsku taipasid – selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Vaid inimlik kõrkus on ärkvelolekut pidanud tõelisemaks eluks kui magamist, tegelikult pole magatud elu kuidagi vähem elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Miks nemad saavad? Sest nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, selle automaatseks ehk isekorduvaks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasaskantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Näiteks vaesed võidisvaalad saavad magada ainult nii kaua, kui suudavad hinge kinni hoida, vaevalt kolmteist minutit!, siis peavad jälle tööle minema. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine.

Võib isegi öelda, et pooled meie hädadest tulevad sellest, et kõht läheb ise tühjaks, aga ise täis ei lähe (teine pool hädadest tuleb sellest, et paljunemine ei käi automaatselt). See on üks kohutav ülesehituslik puudus, mis meid taimedest ja seentest eristab.

Korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasid vaba olemise ängi. Kui mõned kutsumuslikud targutajad määrivad virnade viisi paberit, et tõestada inimese tahtevabadust, siis igale praktikutele ilmeb vabadus alati probleemina, sellena, et järgmine samm ei ole ette määratud ja see tuleb ise välja mõelda ja valida. Ja isegi kui pole üht ja ainust õiget valikut kipub olema ikka nii, et valesid ja halbu valikuid on rohkem kui õigeid ja häid ning teadvusel, mille valikuvabadust mõistus ja haridus ei piira, on tõenäosem koperdada halva ja vale kui hea ja tõese valiku otsa. Väga laia joonega üldistades võib öelda, et kogu kultuur on üks tohutu käitumisvabaduse piiramise süsteem. Näiteks nii mastaapse kultuurinähtuse nagu eetika sisuks polegi ju suurt muu kui piirata teatud käitumisi. Ja neid tuleb piirata, sest valed ja halvad valikud on võimalikud. Samuti on formaalse seadusandlusega. Aga kui järele mõelda, siis ka oskused ja õpetused piiravad tohutut käitumisvabadust. Kalevipojal oli paraku vabadus lajatada nii lapiti kui serviti, õnneks juhtus siil lähedale, kes piiras seda vabadust.

Kordan: korduvus tähendab seda, et millegi kulgemine on ette määratud, aga vabadus tähendab seevastu, et millegi kulgemine ei ole ette määratud. Ivan Karamazovi suurinkvisiitor heidab Jeesusele ette, et see jättis inimesed vabadusse, aga „inimesele ja inimühiskonnale ei ole miski talumatum kui vabadus!“ Tsitaadid, millega käesolev essee algas, kirjeldasidki vaba olemise ängi.

1 Anton Nigov „Harjutused“ 2002, lk 9

2 Valdur Mikita „Mikroetnos“, „Sirp“ 12. XII 2014

3 Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel, 1992, lk 181

4Andrei Platonov „Gradovi linn“ LR nr 3 1969, lk 49

Raamatusoovitus

Ilmus selline teos

„Karl Ernst von Baerilt on meil olemas mahukas autobiograafia, mille ta aastal 1864 seitsmekümne kahe aastasena Eestimaa Rüütelkonna tellimusel välja andis. Rüütelkond uskus, et ta ei saa oma kuulsat liiget väärilisemalt austada, kui teha talle ettepanek oma elulugu kirja panna ning lasta see teos üldsuse kulul välja anda. Kahtlemata on selles raamatus ära toodud Baeri elu kõik olulisemad pöördepunktid – ent seda, mis meid suure loodusuurija puhul tegelikult huvitab, saab lugeda üksnes ridade vahelt. Ja paljutki sellest, mida tingimata tema mõistmiseks vaja, ei ole üldse kirjas, sest see on tema kodumaa lugejatele enesestmõistetav.

See kodumaa – Eesti, mis on ka minu kodumaa, erineb aga nii väga sellest, mida keskeurooplased seostavad kodumaa mõistega, ja kodumaa on Baeri arengut oluliselt mõjutanud. Kodumaa mõjutab loodusuurijaid määravamalt kui kõiki teisi, keda äri või naudingud on kõike nivelleerivasse Euroopa tsivilisatsiooni tõmmanud, sest kodumaa on see, kes inimese ja looduse suhte kaudu annab esmase kaemuse ja juhib mõtlemise esmastele radadele. Mida muud leiab Kesk-Euroopa elanik linnast maale minnes kui teid, mida on ehitanud inimesed, põlde, mida on äestanud ja kündnud inimesed, aasu, mida on niitnud inimesed, ja metsi, mida inimesed on maha raiunud ja uuesti istutanud? Talupojal, kes võitleb otseselt maaga ja tunneb muret tuule ja ilma pärast, on veel aimu sellest, mida tähendab loodus, ent linnakodanikul seda enam ei ole. Tema jaoks on loodus oma tegeliku näo peitnud ja võtnud vormi, mille inimene on talle peale surunud. Nii on loodus muutunud rattakeseks moodsas inimeseks olemise suures masinavärgis.

Kes pole veel kunagi õppinud tegelikult tundma vaba merd või kõrgeid mägesid, see ei ole kunagi kohanud loodust iseseisva olendina tema õilsuses või jõhkruses. Ja kes ei ole eales kõhkleva sammuga astunud ürgmetsa, ei tea midagi sügavast saladusest, mis hoovab läbi orgaanilise maailma. Päris kindlasti ei sobi meile selle saladuse muljet vahendama Preisi riigimetsad sadade tuhandete ühekõrguste ühtmoodi kidurate mändidega, kõigil ühes kohas sama must tõrvakrae. Õnneks on eriti Kesk-Saksamaal kanaliseeritud jõgede ja köisraudteede kõrval ka imelisi metsi, kus on kodu leidnud idüll ja romantika. Aga idüll ja romantika ei ole enam puhas loodus, nad on inimese ja looduse suhte idealiseeritud väljendus. Prantsusmaal puudub ka see viimane ühenduslüli. Seal on loodus pea täielikult välja juuritud, välja arvatud lõunas, kus isegi mitte hotellid, kasiinod ja autod ei suuda täielikult alla suruda Itaalia maastiku ilu. Aga isegi soodsaimal juhul, mil loodus astub Kesk-Euroopa elanikule vastu millegi suurena, mis on kõrgem kõigest inimese tehtust, mõjub ta siiski kutsuvana ja pakub mõtetele ideaalset elu- ja kasvupaika, kus meel on lahe ja rahulik. Hoopis teisiti on lood Eestis. Seal on looduses midagi võõrast, sageli vaenulikku, suisa salakavalat ning rahutukstegevat. Ta ei ole seal ei ilus ega õilis; romantika ja idüll on seal võõrad. Sellel maal on loodus veel tugev, suisa ülivägev. Igal sammul on tunda, et ta valitseb inimeste meelte üle. Mitte ühelgi teisel maal ei ole nii ohtralt kohutavaid tondilugusid kui Eestis, alati on need lood ähvardavad nagu loodus isegi.
/.../

Kuime tahame Baeri õigesti mõista, siis peame kõrvale jätma kõik, mis on poliitiline. Baer ei olnud ei liberaal ega konservatiiv, vaid lihtsalt bioloog. Isegi konflikt ministeeriumiga küsimuses, millised oleksid parimad kaitsemeetmed koolera vastu, ei suutnud tema suhtumist tumestada. Ta möönis isegi, et peamises asjas olevat ministril olnud õigus. Baer vaatles riiki samasuguse pilguga, millega ta vaatles kõiki elavaid asju. Teatud rahvamajandusteoreetikute raevuka Preisi-vastase väljaelamise peale oleks ta vaid õlgu kehitanud, sest kriitiku parteilisus välistab tervikliku ülevaate. Riik on bioloogi silmis elav tervik, mille eri osad teevad harmoonilist koostööd. Terviku edenemiseks peab ka riigis iga üksikelement olema täie tervise juures. Ent siiski on elusorganismi ja riigi vahel põhimõtteline erinevus. Tõepoolest, riik on samasugusel moel tekkinud ja mitte valmistatud, nagu on seda masin. Elusolendi funktsionaalne ühtsus on tagatud sellega, et tema erinevad elementaarosad – rakud – eristuvad alati sellisel viisil, et nende struktuur arvestab just seda ülesannet, mida neil tuleb täita. Riigi puhul see nii ei ole. Üksikud indiviidid järgivad küll ka oma iseloomu ja struktuuri poolest teatud seadusi, ent need on liigi seadused ja mitte riigi omad. Iga loomne organism hukkuks, kui lihasealge rakkudel areneksid närvirakkude omadused. Me teame uusimatest uurimistöödest, et esimestel idurakkudel on veel võime saada igat laadi rakuks, et diferentseerumise edenedes minetavad nad üha enam erinevate struktuuride loomise võime, kuni nad on viimaks võimelised moodustama ainult seda ühte struktuuri, mis vastab nende funktsioonile.

Rahvast moodustavad üksikindiviidid ei ole seevastu oma omaduste sügavale ulatuvatest erinevustest hoolimata alati kindla elukutse esindajaks sündinud. Tallimehe pojal võivad vahel olla eeldused saada ministriks, aga ministripojal võib olla annet tallimeheametiks. On ülihuvitav teada saada, millisel viisil loomariik selle probleemi puhul lahenduse leiab. Mesilased oskavad toitu nii segada, et see surub kasvavatel vastsetel teatud omadused alla, teisi omadusi seevastu võimendatakse. Inimeste riigil ei ole seni käepärast võimalust peenelt doseeritud toiduainete pakkumisega kohandada juba imikueas oma noorte riigikodanike võimeid nende tulevase ameti jaoks. Eksisteerimiseks on inimeste riigil nagu igal teisel organismil vaja erinevaid elundeid. Ta saab oma elundite, see tähendab ametite moodustamiseks traditsioonide ja seisuste toel üksnes ebapiisavalt läbisõelutud materjali, ja siiski peab ta nõudma, et kõik indiviidid, kes on ühinenud teatud elukutseks, arendaksid neidsamu erilisi võimeid. See tähendab loomulikult, et üksikindiviidile seatakse piirangud, mis ei tohi aga kunagi välja minna indiviidi kahjustamiseni – sest ainult siis, kui kõik edenevad, edeneb ka tervik.“

Jakob von Uexküll „Karl Ernst von Baer“ (1916), raamatus „Omailmad“, Ilmamaa 2012)

Armastada eestlast. Martini ja Ahto lugu.

Päevakommentaar ERRi 03.12.2015

Armastada eestlast. Martini ja Ahto lugu.

Joseph Conrad olevat öelnud kord Herbert George Wellsile: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Wells. Teie ei hooli inimkonnast, kuid arvate, et seda annab parandada. Mina armastan inimkonda, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

Hästi öeldud. Selgelt ja täpselt öeldud.

Aga et muuta see tähelepanek kodusemaks ja meid rohkem kõnetavaks, võime Conradi ja Wellsi asemele panna näiteks Martini ja Ahto ning inimkonna asemele lihtsalt eestlased. Martin ütleks siis nõnda: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Ahto. Teie ei hooli eestlastest, kuid arvate, et neid annab parandada. Mina armastan eestlasi, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

See fundamentaalne erinevus on õigupoolest õige väike, aga see-eest taandamatu. Küsime näiteks, kas Jakob Hurt oli rohkem Martin või Ahto, kas ta panustas eestlaste parandamisele või armastas neid nii nagu nad on? Kui võtta tema kuulsaim ütlus, siis tuleb möönda, et Jakob Hurt on pigem Ahto kui Martini sugulane. Kutsus Hurt ju eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan: saama! Sellist üleskutset on mõttekas esitada ainult neile, kes on vaimult väiksed. Mõistagi lootuses, et nad suudavad saada vaimult suureks. Praegu ei ole, aga võiks olla.

Uskuda kellegi arenemisvõimesse on ikka riski peale minemine, sest toetutakse ju millelegi, mida veel ei ole, toetutakse usule. Sest “usk on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus” nagu võib lugeda Pauluse kirjast heebrealastele.
Ka praegune kliimakonverents on kokku kutsutud usus, et võimukandjad suudavad kokku leppida ja inimkond suudab teha ajaloolise pretsedendi, tähendab, käituda mõistuspärselt.

See fundamentaalne erinevus ilmneb ka siis, kui reageeritakse oma hoolealuse negatiivsele käitumisele, näiteks kaklemisele või tikkudega mängimisele. Ahto käratab vihaselt või nördinult, et tal on nende pärast häbi. Tal on häbi, sest ta usub, et eestlane oleks võinud nõnda mitte käituda. Martini reaktsioon on aga teistsugune, tema süüdistab olusid ja moraalselt korrumpeerunud võimureid, kelle otsused panid eestlase nõnda käituma. Martin ütleb, et näete, ma ju hoiatasin, ma ju ütlesin, et ei tohi eestlast ärritada, ta hakkab ju peksma ja märatsema.

Tasub tähele panna ka seda, et kui moraliseerimise juures võtta sihikule ainult üks rahvus – no tavaliselt see oma rahvus – siis rassism-tüüpi diskrimineerimine suhtumisena siiski säilib. Isegi kui on rüütatud antirassistlikku üleskutsesse. Näiteks moralistlik süüdistushüüatus, et eestlased on rassistid, on ise rassistlik. Sest omistab rahvusele kui tervikule ühe negatiivse omaduse.

Kui natsionalist-rassist usub, et tema rahvus või rass on tegelikult ka tsiviliseeritum, targem, moraalsem ja igati parem kui teised rahvused või rassid, siis oma rahvusele või rassile kõrgemaid nõudeid esitav moralist soovib, et tekiks olukord, mil natsionalist-rassistil olekski õigus. Kujutame ette, et moralist hüüatab: „Hei, eestlased! Olge nüüd arukad, kained, sõbralikud, ausad ja moraalsed!“ ja eestlased olekski seda. Sel juhul tekiks ju olukord, kus natsionalistil-rassistil olekski õigus – eestlane olekski de facto teistest parem.

Mõistagi seda ei juhtu. Aga antirassistlik oleks siiski moraliseerida antirassistlikult. Inim-indiviidide moraalne võrdsus tuleb sellest, et neile kõigile esitatakse võrdsed moraalsed nõudmised. Nii eestlaselt kui venelaselt tuleb võrdselt nõuda arusaama ajalooperspektiivide subjektiivsest paljususest, nii heledanahaline kui tumedanahaline peab suutma mõista sõnade tähenduse kultuurisõltelisust jne.

Nii Ahto kui Martin, aga ka die blonde Bestie, blond metslane – ütleme näiteks, et ta nimi on Kristiina – tohivad tegutseda ainult põhiseaduse raames. Muide, Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 kõlab järgmiselt:

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Aga Jakob Hurda pärand väärib põhjalikumat järele mõtlemist küll. Hurt kutsus üles eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan, vaimult! Tuleb saada vaimult suureks, mitte džiibilt või supermarketilt.

Vihakõne kriminaliseerimisest

Ühel 18.11.2015 toimunud koosviibimisel rääkis TÜ kriminaalõiguse professor Jaan Sootak sotsiaalse vaenu õhutamise kriminaliseerimisest ja sellega seotud probleemidest.

Annan järgnevalt väikse referatiivse ülevaate.

Sõna „vihakõne“ on kasutusel kõnekeeles st tegu pole juriidilise terminiga.

See probleem pole praegu tekkinud. See ei ole ELi leiutis, mida meile on nüüd hakatud peale suruma.

Näiteks:
1) Eesti NSV 1961. a Kriminaalkoodeks

§ 72. Rahvusliku või rassilise võrdõiguslikkuse rikkumine

Rahvusliku või rassilise vaenu või tüli õhutamise eesmärgil tehtava agitatsiooni või propaganda eest, samuti kodaniku õiguste otsese või kaudse kitsendamise või kodanikule otseste või kaudsete eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvuslikust või rassilisest kuuluvusest –

karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni kolme aastani või asumiselesaatmisega kahest kuni viie aastani.

samuti

2) Eesti Vabariigi 1992. a Kriminaalkoodeks

§ 72. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamine

(1) Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise õhutamise eest

- karistatakse rahatrahvi või arestiga või vangistusega kuni ühe aastani.

(2) Sama tegevuse eest, kui see tõi kaasa inimese hukkumise vm raske tagajärje

– karistatakse vangistusega kuni kolme aastani. 

Aastal 2004 muudeti sotsiaalse vaenu õhutamine kuriteost väärteoks ja lisati see, et peab olema teiskordsus ja oluline kahju.

Aastast 2006 kehtib lisakausel: kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele ja varale (sest sõna ja eneseväljendusvabadus peab jääma).
Pingeväli tekib põhiseaduse paragrahvidede 12 ja 45 vahel. See iseenesest ei ole karistusõiguslik probleem, kuid karistusõigus peab tõmbama piiri, kus lõpeb sõnavabadus ja kust algab rahvusliku, rassilise vms vihkamise, diskrimineerimise ja vägivalla õhutamine.

Pluss printsiip Cogitationes poenam nemo patitur – mõtete (ka emotsioonide jms) eest ei karistata ka siis, kui neid väljendatakse.

2006. aasta muudatusega muutus teodelikt tagajärjedeliktiks st enam ei ole karistatav sotsiaalse vaenu õhutamise tegu ise, vaid sellega kaasnev ohtlikkus (kui kaasneb!) ja tagajärg

Siit probleem: ohtu ei saa praktiliselt tõendada ja kui asi on toimunud, siis on selleks juba teised paragrahvid (nt vägivald on ise kuritegu, süütamine on ise kuritegu).

Miska paragrahvi pole alates 2002 aastast kordagi kohaldatud (enne sedagi ainult kaks korda!).

Veel: diskrimineerimine ja vägivald on hästi määratletud, vihkamine mitte.

Kui kohtusse kutsutakse ekspert, siis eksperdilt ei tohi küsida kuriteo kooseisu määratlevat tuvastust (nt kui vihkamine on kriminaliseeritud, siis eksperdilt ei tohi küsida, kas X on vihkamine), see otsus peab jääma kohtunikule. Teisisõnu, ekspert (nt psühholoog, arst, semiootik) ei tohi olla kohtumõistja.

Samuti peab saama süüdistuse eest end põhimõtteliselt kaitsta st süüdistus peab olema piisavalt konkreetne. Näiteks ähvarduse korral süüdistaja peab näitama, et ähvardatul on reaalselt alust karta.

Kus on avalikkuse piir? Avalik ruum see, mis on kättesaadav määratlemata isikute ringile.

Sotsiaalmeedia a priori avalik ruum.

Seepärast tsiteerigem:

„Autokraatne kord on nagu eriliselt loodud valeks, pettuseks, võltsimiseks. Sest mis viga neid inimesele nii meeldivaid asju teha, kui pole järelevalvet mingisuguse avaliku hääle poolt! Inimesed oma ihadega jäävad, olgu ühiskondline kord demokraatlik või autokraatlik, aga nende tegusid aitab demokraatlik avalikkus palju paremini tõkestada kui autokraatlik saladuslikkus.

Sellest tõsiasjast järgneb demokraatiale raske kohustus, millest autokraatia vabastatud: demokraatias peab inimene olema läbisegi korralikum, ausam, nii-öelda vooruslikum kui autokraatias või muidu ta õõnestab ise oma jalgealuse üsna lühikese ajaga. See käib esmajoones just nende kohta, kelle käes võim ja kes tahavad avalikke asju ajada.
[...]
Eksivad need, kes arvavad, et autokraatne kord päästab autoriteedi, kõlbluse, voorused, usu, jumala hea nime ja üldse kõik kõrged eetilised asjad. Kusagil ei hävine ega muutu naeruväärseks autoriteet, voorused, usk ja jumal nii kergesti ja põhjalikult kui just autokraatlikus korras. Seda mäletame väga hästi tsarismi päevilt ja seda näeme ka tänapäev. Kas Saksamaal on ristiusu jumalal väga hea põli? Kuhu on seal saanud lunastus ja paradiis? Saab püsida veel mingisugune autoriteet, kui inimesi tapetakse kui konni? Mis on jäänud selle asemele? Ainult hirm, paljas hirm. Kuulub hirm vooruste hulka? Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm. Kui autokraatne kord püüab valitseda võimalikult suure hirmuga, siis demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm. See teebki tema seisukorra ajuti raskeks. Sest on silmapilke, kus inimene või inimhulk läheb hingeliselt nii laokile, et teda võib vaos hoida ainult hirm, see kõigi vooruste eitamine. Siin ongi ehk põhjus, miks inglased, need vanimad Euroopa demokraadid, tänapäevani ei asu ihunuhtluse kui kasvatusvahendi suhtes nii eitaval vaatekohal nagu paljud teised rahvad. Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.“

(A.H. Tammsaare, 1934)

Usuvabadus ja rassismofoobia

Päevakommentaar ERRis 05.11.2015

Usuvabadus ja rassismofoobia

Trallis kirjanikupalga ümber on üks tore sümboolne kokkusattumus. Ses mõttes, et just kirjanikud on need, kes võiksid ja peaksid tunnetama ümbersõnastamise väge, ning küllap oleks väiklast protestikisa kõvasti vähem, kui selle sõna asemel mõnda muud kasutada. Näiteks „sotsiaalsete garantiidega kolme aastane loometöö toetus“ või midagi muud taolist.

Teeme veel ühe õpetliku ümbersõnastuse. Või pigem ümbermääratluse. Nimetame rassismi usundiks. Ütleme, rassismi järgijad usuvad valge rassi ülimuslikkusesse. On meil ju usuvabadus, usundi valik on inimese era-asi ja mis tahes usundi müüdistik ei kuulu avaliku ja ratsionaalse väitluse alla. Usundit toetav müüdistik võib olla ilmalik-ratsionaalsele pilgule kui tahes debiilne. Mõni usub, et Maa loodi koos fossiilidega 6000 aastat tagasi, mõni usub, et mida heledam nahavärv, seda jumalikum inimene. Mõni kummardab lehma, mõni metsatukka, mõni Muhamedi, mõni ise-enda naba. See on oma asi ja viisakas inimene ei kritiseeri ega naeruväärista seda, mis kellegi teise identiteedis keskne.

Avalikus ruumis võib oma usundilist identiteeti demonstreerida. Näiteks soengu või riietusega, aga käitumine peab ikkagi jääma avalikus ruumis kehtivate üldiste reeglite alla.

Siit johtub liberaalse demokraatia vajadus sellise vooruse nagu tolerantsus järele. Kui meil on usuvabadus, tähendab, riik ei sekku usundi valikusse, siis peab iga kodanik taluma enda kõrval igasuguseid veidrikke. Sõltuvalt maitsest, mõned on meeldivamad, mõned vähem. Mulle näiteks meeldivad krišnaiidid oma laulu ja taldrikukestega. Või mormoonimisjonärid, armsad nagu üleküpsenud koolijütsid.

Aga mõne inimese teeb rahutuks ainuüksi turban, rääkimata veel harjumatumast riietusest. Ja saan aru, et ka ortodokse skinheadi välimus mõjub paljudele ebameeldivalt ja alarmeerivalt. Tanksaapad ja kiilas pea võib mõjuda sama hirmutavalt kui pearätt ja burka. Eks hirmus olegi asi.

„Sõbraliku Eesti“ kontserdil ütles David Vseviov Mahatma Gandhit tsiteerides: "Argpüks pole võimeline armastama, see on julgete eelisõigus. Me oleme julged sellepärast, et me suudame armastada, suudame leida endale sõpru, lähtudes sellest, milline on see inimene kui inimene."

Täiesti nõus. Aga argade sõimamine ei tee neid veel julgeteks, isegi kui nad mõistavad, et julgus, täpsemalt kodanikujulgus on teine voorus, mida liberaalne demokraatia nõuab ja eeldab.

Miks meil ometi on tõrge asetada rassimofoobia islamofoobia kõrvale? Võiks ju nii islamit kui rassimi vaadata kui teatud inimeste maailmapilti ja käitumist organiseerivat müüdistikku, kusjuures nii rassistid kui moslemid on võrdselt ohutud, kui nad on vähemuses, relvitud ja mitteradikaalsed. Ning toimivad ruumis, kus avalik võim on selgelt neutraalne ja sõltumatu.

Kas meil siis ei ole vaba maa, kus inimene võib uskud mis tahes jampsi, riietuda kui tahes totakalt?

Hakata tegema diskrimineerivaid eristusi selles, kummal on suurem potentsiaal muutuda ohtlikuks ja vägivaldseks, on üsna spekulatviine ja ka libe tee. Võrdluseks: on ju 95% vangidest mehed, ometi ei diskrimineeri me poisse seetõttu, et neil on potentsiaal saada kriminaaliks suurusjärke kõrgem kui tüdrukuil.

Küllap on asi selles, et rassismofoobid on veendunud valgustunud õhtumaalase seisuslikus üleolekus ning see tähendab seda, et kui mõni tšurka võib uskuda mida tahes, siis valgustunud õhtumaalasele see enam ei sobi. Pole seisusele kohane. Valgustunud õhtumaalane ei ütle, skinheadile, et oo, milline huvitav usund ja riietumistraditsioon, vaid ütleb, vastik vaenulik idioot, kes on mingitest XX sajandi müütidest peast puhta lolliks läinud.
Tõsi ta on.

Tuntud koomikul Louie CK'l on üks tore ütlus seoses suure sisserändega Ameerikasse. Tõlkes võiks kõlada see umbes nii: „Muidugi immigrandid võtavad sult töö. Aga kui sult võtab töö keegi, kes on tutvusteta, rahata ja keeleoskuseta, siis võibolla oled sa mõttetu hädakägar“.

Jah. See võib tõesti olla nii. Aga ilma naljata. Millele saaks üles ehitada positiivse identiteedi see, kes tõepoolest on mõttetu hädakägar. Võimekal ja palju saavutanud inimesel on lihtne praalida, et ei saa uhke olla selle üle, mis sulle on kaasa sündinud, mille saavutamiseks pole sa midagi teinud. Kuidas saaks aga end väärika ja väärtuslikuna tunda see inimene, kellel ainsateks positiivseteks saavutusteks ongi nahavärv, sugu, rahvus, heteroseksuaalsus ja punkt. Ja punkt! Kui mõttetule hädakägarale suruda kätte peegel, kust paistab ainult mõttetu hädakägar, siis ta läheb oi kui tigedaks. Oi kui tigedaks!

Hitler kummitab jälle. Lämmastiku näide.

Sissekanne pühendatud Kaupo Vipp'ile. VT

Üsna lühikese aja jooksul on meie kultuuriajakirjanduses ilmunud tervelt kolm kirjutist Yale'i ülikooli ajalooprofessorilt Timothy Syderilt.
„Järgmine genotsiid“ -- „Vikerkaar“nr 9.

„Hitleri maailm“ -- „Vikerkaar“ nr 10-11.
„Holokausti õppetunnid Eestile ja maailmale“ -- „Sirp“ 30.10.2015

Need on väga huvitavad artiklid, kuid pean möönma, et nende õppetunnilikkus ei täida (vähemalt minu puhul) Snyderi soovitud eesmärki. Õpetlikud on küll, aga teisest aspektist.
Kas ka meil ei ole levinud arusaam, et Hitler oli ülirahvuslane? Ja seda nii rahvuslaste kui antirahvuslaste meelest?

„Sirbist“ võib aga lugeda:

„Mis puudutab rahvuslust, siis see tõlgendus on minu meelest täiesti väär. Kui kellelgi ei meeldi rahvuslus, siis on väga mugav arvata, et Hitler oli rahvuslane, aga ta ei olnud seda.“

ja

„Ma ei ole esimene, kellele holokaust on viis mõista olevikku või modernsust. Selliseid katseid on tehtud 1945. aastast alates. Mis mulle muret tekitab, on asjaolu, et kui holokausti tõlgendus on väär, siis võivad ka need õppetunnid, mida olevikule üle kantakse, osutuda vääraks. Meile tundub, et holokausti põhjuseks oli autoritaarne riigikord, niisiis kasutame seda, et riiki kui sellist kahtluse alla seada. Tegelikult põhjustas holokausti rassivõitlusele pühendunud riik, mis hävitas teisi riike. Teine arusaam on, et holokausti põhjustas valgustusaeg või teadus, kuigi tegelikult juhtis Hitlerit ökoloogiline paanika ning ta pidas koloniseerimissõdu, sest keeldus tunnistamast teaduse suutlikkust lahendada ökoloogilisi probleeme.“

Synderi lugude moraali lühisõnastus näibki olevat: kui hülgame usu teaduse võimesse lahendada ökoloogilisi probleeme, siis me lõpetame nagu Hitler.

Näiteks artikkel „Järgmine genotsiid“ lõppeb sõnadega:

„Meie ees seisab samasugune otsustav valik teaduse ja ideoloogia vahel nagu kunagi sakslaste ees. Kas me aktsepteerime empiirilisi tõendeid ja toetame uusi energiatehnoloogiaid või lubame ökoloogilisel paanikal levida üle terve maailma?

Teaduse eitamine seab tuleviku ohtu, kutsudes välja mineviku vaimud.“

Ometi on just teadlased (ökoloogid jms) asunud sel korral Hitleri poole st hakanud ökoalarmistideks.

Artiklit „Hitleri maailm“ alustab Snyder järgmiselt:
„Hitler arvas, et ainus, mida tuleviku kohta on võimalik teada, on meie planeedi piirid: “ühe täpsete mõõtmetega ruumi pindala“. Ökoloogia tähendab nappust ja eksistents võitlust maa pärast.“
Hiljem:

„“Loodus,“ kirjutas Hitler, “ei tunne poliitilisi piire. Ta asetab eluvormid sellele maakerale ja laseb nad vabaks võimumängus.““

Sellistes lähtepunktides pole midagi hitlerlikku, pigem on tegu ökoloogia ABCga. Esimese lõiguga võinuks alata inimkonna suurprobleemidega tegeleva Rooma Klubi tuntuim aastaraamat „Limits to Growth“.

Samas artiklis kirjutab Snyder:

„Hitler mõistis, et põllumajandusteadus kujutab endast spetsiifilist ohtu tema süsteemi loogikale. Kui inimesed suudaksid loodusesse sekkuda nii, et toota rohkem toitu, hõlmamata rohkem maad, variseks kogu tema süsteem kokku. Seetõttu te eitas omaenda silma all sündinud ja hiljem „roheliseks revolutsiooniks“ nimetatud teaduslikku läbimurret: viljasortide ristamist, keemiliste väetiste ja pestitsiidide kasutamist, niisutussüsteemide laiendamist. Ta rõhutas, et ka „parimal juhul“ jõuab nälg põllukultuuride täiustamisest ette. Kõikidel teaduslikel täiustustel on „piir“.“

No mis sa kostad, Hitleril oli õigus. „Roheline revolutsioon“ osutuski petlikuks lahenduseks. Ja ma ei pea silmas seda, et suurfüürer Nälg teeb ka praegu ca 1,5 holokausti aastas. Seda, et pestitsiide kasutamisel on oma ökoloogiline hind, ei pea lahti seletama. Ristamise võime asendada tänapäeval GMOga. Olgu. Jättes kõrvale geenmanipulatsioonide orgaanilised ohud, rõhutan, et taim on ikka ja ainult lähteainete keemiline muundaja. Selleks, et midagi muundada, peab olemas olema ka see, mida muundada. Ja õiges vahekorras. Pikalt oli limiteerivaks aineks lämmastik. Kuni kaks meest – ajakiri „Nature“ nimetas nad aastal 1999 XX sajandi kõige mõjukamateks inimesteks – Fritz Haber ja Carl Bosch töötasid välja meetodi, kuidas õhulämmastikust ammoniaaki toota, tähendab, panid aluse sünteetiliste lämmastikväetiste tootmisele. See võimaldas põldude saagikust mitmekordistada.

Lämmastik on eriline ressurss, sest selle võib lugeda piiramatuks ja kõikjal kõigile kättesaadavaks(78% atmosfäärist, eks). Aga ka siin on saabunud hukutav tagasilöök. Kui süsinikuringe rikkumisest tulenevad probleemid on üldteada – süsinikdioksiidi kontsentratsiooni tõus ja kliimasoojenemine –, siis lämmastikuringe rikkumise tagajärjed nii üldteada pole.

Teaduslike aruannete kohaselt ei tohiks inimkond keskkonda paisata üle 35 miljoni tonni lämmastikku aastas, praegu kipub see olema 150 miljoni kandis ja osa sellest on põhjuseks, miks näiteks meie koduses Läänemereski on surnud tsoonid.
Aga taimed vajavad ka teisi ehitusklotse. Näiteks fosforit. Hiljuti kandis EL fosforiidi kriitilise tähtsusega maavarade hulka. Praegu impordib (ja rajab Rail Balticut?).

NB! Fosfori ja teiste elementidega ei saa suur teadus mingit Haber-Boschi teha, sest Haber-Bosch leiutas menetluse, kuidas saada õigel kujul kätte seda, mida on „valel“ kujul kõikjal, aga näiteks fosforit ei ole teps kõikjal.

Teadlane Kristjan Piirimäe annab aru teaduse tagajärgedest anno 2015:
„Raskeim tagajärg on muldade väljakurnamine. Põllumajandus on looduslikku mullaerosiooni kiirendanud 10–50 korda.

Ligi 40% ELi mullaressursist on klassifitseeritud kui “tõsiselt survestatud”. Aga kui mulla granulaarne struktuur kokku kukub, siis see enam praktiliselt ei taastu. 500 aastaga võib taastuda kõigest ca 2,5 cm mulda.

Mullaviljakuse langedes püütakse sealt kemikaalidega veel viimast võtta, mis ühest küljest kiirendab kõrbestumist, samal ajal aga mürgitatakse keskkonda. Pestitsiidijäägid on juba oluliselt kahjustanud tolmeldajaid, ja ka me ise sööme iga päev põllumajandusmürke sisse. Põllult uhatakse väetisi ja mürke ka põhjavette ning veekogudesse. Põllumajandus on ELi suurim veekogude reostuse allikas.“

Snyder mainib ökopaanikaga seoses eelkõige kliimasoojenemist. Ja peagi toimub ülemaailmne kliimakonverents (anna meie delegatsioonile hoogu!). Kliimasoojenemine – kuigi väga tõsine – on siiski ainult üks probleem.

Jah, on öeldud, et Maa suudaks ära toita ka 10-12 miljardit inimest. Aga harvem öeldakse juurde selle teine tingimus: kui kõik oleksid taimetoitlased (nagu Hitler). Ja muud tingimused: kui praegune reostus, kliimasoojenemine, mullastikuprobleemid jms arvestamata jäta.

Lämmastik on veel mitmes mõttes eriline aine. Kuna ta on kõige stabiilsem lihtaine kujul (nagu atmosfääriski), siis tema ühendid kipuvad lagunedes andma just lihtainelise lämmastiku st gaasi ehk suure ruumalaga oleku. Tihti juhtub see protsess väga äkiliselt. Enamik lõhkeaineid on just nimelt lämmastikupõhised. Alfred Nobel stabiliseeris (tri)nitroglütseriini ja lõhkejõu ekvivalentlõhkeaine trotüül on samuti trinitroühend. Ja põlveotsa pommimehed alustavad tihti lämmastikväetistest.

Üks erilisus veel: kuigi nimetus eksitab, siis lämmastiku kätte lämbumine lämbumistunnet ei tekita. Lämbumistunde tekitab süsinikdioksiidi liig, mis langetab vere pH-d, st kui selle saab välja hingata ja keskkonna CO2 kontsentratsioon oluliselt ei tõuse, siis lämbumistunnet ei teki. Hapnikuvaegus teeb lihtsalt uniseks.  Lämmastikuga gaasitamine on üks humaansemaid hukkamisviise, sest see lihtsalt suigutab unne, millest ei ärgata. Aga see on selles kontekstis juba võllanali.  

P.S. Ei pidanud vajalikuks selgitada, et rassiteooria, rahvuslus jms on antud juhul täiesti irrelevantne. Inimesi on liiga palju (loe: nende mõju keskkonnale hukutavalt suur) sõltumata nende rassist, usutunnistusest, seksuaalsest orientatsioonist jne. 

Ääremärkus neoinfantiilsusele. Hans Seppi triumf.

Mihkel Mutt kirjutab viimases „Loomingus“ neoinfantiilsusest ja pealkirjastab essee „Joseph Knechti lootuste luhtumine“ (SIIN). Essee kokkuvõttes jääb kõlama pessimistlik noot: Joseph Knecht – kutsumuslik pedagoog, valgustaja, kulturiseerija – on suuresti kaotanud. Essees analüüsitaksegi neoinfantiilsuse geneesi, seda, mis tingimused olid fenomeni läheteks jne. (Riivamisi sel teemal on ajalehe-essee formaadis peatunud ka Mihhail Lotman ja ühes blogisissekandes ka ma ise).


Aga kui Joseph Knecht kaotas, siis kes võitis? Võitis Hans Sepp.


„Hans oli silmapaistmatu poiss, kondine, mitte pikk ega tugev, ta pühkis oma käsi juustesse või riiete vastu ja vaatas igal võimalusel väikesesse ümmargusse plekkraamis taskupeeglisse, kuna teda tegi ikka rahutuks mõni vinn ta hooldamata näonahal“.
Hans Sepp oli propagandist ja ideoloog, kui nii võib tema puhul öelda. Hans Seppi järgi tema aeg ei tundvat „nooruse õigust, sest kuni täisealiseks saamiseni olevat inimene niisama hästi kui lindprii. Isa, ema, eestkostja võivat teda riidesse panna, talle peavarju anda, teda toita, nagu tahavad, nuhelda ja Hans Seppi vaadet mööda hukka saata, kuivõrd nad ei astu üle kaugele jäävast paragrahvipiirist, mis võimaldavat lapsele parimal juhul loomakaitset. Ta kuuluvat vanematele nagu ori isandale ning olevat oma majandusliku sõltuvusega kapitalismi omand ja objekt.“
Oma ideed oli Hans Sepp „algselt leidnud kusagilt mainituna, siis aga ise välja arendanud“ ning need olid ühtlasi selleks, mida ta õpetas „oma imestavale ja seni kodus üpriski turvas olnud õpilasele Gerdale. Kristlus leevendanud vaid naise iket, mitte aga tütre oma; tütar vegeteerivat, sest ta võõrandatakse vägisi elust. Pärast seda ettevalmistust õpetas ta Gerdale lapse õigust ehitada oma kasvatus üles omaenda olemuse seaduste järgi. Laps olevat loov, sest ta olevat kasvamine ja loovat end ise. Ta olevat kuninglik, kuna kirjutavat maailmale ette oma kujutlused, tunded ja fantaasiad. Ta ei tahtvat midagi teada juhuslikust valmis maailmast, vaid ehitada maailma omaenda ideaalide järgi. Tal olevat oma seksuaalsus. Täiskasvanud tegevat barbaarset pattu, hävitades lapse loovust tema maailma ära röövides, teda kohalekärutatud, surnud teadmistemassiga lämmatades ja teda teatavaiks, lapsele võõrasteks sihtideks dresseerides. Laps olevat eesmärgitu, tema looming mäng ja õrn kasvamine; kui teda vägisi ei segatavat, ei võtvat ta endasse midagi muud sisse kui seda, mis ta tõeliselt endasse sisse võtab: iga ese, mida ta puudutavat, elavat; laps olevat maailm, kosmos; laps nägevat seda viimast, absoluutset, kui ta seda ka väljendada ei suuda – aga laps tapetavat ära, õpetades teda eesmärke mõistma ja aheldades ta labase korduvuse külge, mida valelikult tegelikkuseks nimetatakse! – nõnda siis Hans Sepp. Kui ta hakkas seda õpetust Fischelite majja juurutama, oli ta olnud juba kahekümne ühe aastane ja Gerda mitte noorem. Lisaks polnud Hansul juba ammugi enam isa, ja oma ema vastu, kes pidav säikest kauplust, millega toitis hansu ja ta vendi-õdesid, oli ta alati südantvabastavalt jäme, nii et vahetut ajendit säärasele rõhutute filosoofiale polnud vaestele lastele tegelikult olemas.

Gerda oligi siis seda filosoofiat vastu võttes kahevahel: kas kasvatada tulevasi inimesi leebe pedagoogilise kalduvusega või kasutada seda vahetu võitlusvahendina suhetes Leo ja Klementinega. Hans Sepp seevastu käsitles asja palju põhimõtteisemalt ja esitas loosungi:

“Me kõik peaksime lapsed olema!“

Et ta nii kangekaelselt hoidis kinni lapse võitluspositsioonist, selle põhjus võis olla varastes iseseisvumisvajadustes – peaasjalikult tuli see sellest, et noorsooliikumise keel, mis tookord hoo sisse sai, oli esimene keel, mis aitas ta hingel end sõna kaudu väljendada, ja nagu üks õige keel peab tegema, viis ühe sõna juurest teise juurde ja ütles igaühes rohkem, kui tegelikult teadis. Nii pakkus ka lause, et me kõik peaksime lapsed olema, kõige tähtsamaid tõdemusi. Sest laps ei pea oma olemust mitte selle pärast pahupidi pöörama ja temast loobuma, et isaks ja emaks saada – see sünnib ainult selleks, et olla „kodanik“, maailma ori, seotud ja „eesmärgistet“. Nii on just kodanlik see, mis vanaks teeb, ja laps kaitseb end selle vastu, et temast kodanik tehtaks: seeläbi on minema puhutud raskus, et kahekümne ühe aastaselt ei tohi käituda nagu laps, sest see võitlus kestab sünnist raugaeani ja leiab lõpu alles kodanliku maailma hävitamises armastusemaailma jõul. See oli Hans Seppi õpetuse nii-öelda kõrgem aste.“


(Robert Musil „Omadusteta mees“, 1kd. ptk 113)

"Tagasitulek isa juurde"

Ilmus „Eesti Ekspressis“ 30.09.2015. Toimetaja lisas järgmise päise: „Subjektiivse mälu ja ajalooteadusliku tõlgenduse vahelist pinget on käsitletud iivelduseni, leiab Adolf Šapiro lavastust „Tagasitulek isa juurde vaadanud Mihkel Kunnus“.
Tsiteerisin neid sõnu öeldes Märt Väljataga („Viimasel aastakümnel on räägitud ad nauseam mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. “). Ja pealkiri on otsene tsitaat Milan Kunderalt.
Mul pole siin ühtegi oma mõtet, vannun!

Inimene võitleb võimuga nagu mälu unustusega

Madis Kõiv„Tagasitulek isa juurde”

Lavastaja Adolf Šapiro.

Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda, Rain Simmul

Esietendus 16. septembril Linnateatris

„Ühel päeval oli ema jalutuskäigu ajal kaugusesse vaadanud ja öelnud: „Mis tore väike valge küla seal on?“ Seal polnud küla, vaid piiritulbad. Ema nägemine halvenes ja Karelil oli temast kahju.

Ent nägemishäire tundus väljendavat midagi olulisemat: see, mis neile paistis suur, oli ema arvates väike; need, mis nende jaoks olid piiritulbad, olid ema jaoks majad.

Ausalt öeldes polnud see ema juures päris uus joon. Erinevus seisnes selles, et varem valmistas see neile nördimust. Näiteks siis, kui ühel ööl tungisid nende riiki hiigelsuure naaberriigi tankid. See mõjus nii šokeerivalt, nii hirmuäratavalt, et keegi ei suutnud pikka aega muule mõelda. Käes oli august ja pirnid aias olid küpsenud. Nädal varem oli ema kutsunud apteekri pirne korjama. Ent apteeker polnud tulnud ega isegi vabandust palunud. Ema ei suutnud talle andestada ning see ajas Kareli ja Marketa endast välja. Nad tegid emale etteheiteid: kõik mõtlevad tankidele, aga tema mõtleb pirnidele. Siis kolisid nad ära ja võtsid kaasa mälestuse ema väiklusest.

Aga kas tankid on ikka tähtsamad kui pirnid? Aja möödudes mõistis Karel, et vastus sellele küsimusele pole sugugi nii ilmselge, nagu ta oli alati arvanud, ning salamisi hakkas talle meeldima ema perspektiiv, kus esiplaanil oli suur pirn ja kusagil kaugel tagaplaanil tank, mitte suurem kui kirilind, kes võib iga hetk minema lennata ja silmist kaduda. Oo jaa, tegelikult oli õigus hoopis emal: tank on kaduv ja pirn igavene.“¹

„Meil polnud kuhugi minna ja me lihtsalt jalutasime tundide kaupa tänavatel. Ma mäletan, et üks vanamutt müüs metroo juures kirsse uduseks tõmbunud klaaspurgis. Me ostsime ja tahtsime kuhugi istuda, kuid pärast vihma olid kõik pingid märjad, me jõudsime ühele laste mänguväljakule, seal oli katkine kiik. Ma panin liivakasti servale oma koti, milles olid õpikud, istusin sellele ja tüdruk istus minu põlvedele. Sõime kirsse, need olid küpsed, neist tilkus mahla. Kirsikivid sülitasime alguses liiva sisse, mis oli vihmapiiskadest kananahal, täis konisid, klaasikilde ja õllepudelikorke, püüdsime tabada mõne lapse jäetud liivakooki, mis oli vihma käes laiali vajunud. Meie vastas oli mäletamatute aegade tagune mälestusmärk hukkunutele - sõduri kuju, käsi ära murtud, selles oli ta arvatavasti kunagi hoidnud automaati – käeköndist paistis armatuur. Hukkunud sõdur vaatas tühjade valgete silmaaukudega kuhugi üles, puude märgi latvu, kust tuulepuhangu ajal pudenes jälle piisku. Terve käega kutsus ta kedagi kedagi kaasa, arvatavasti meid, sest peale meie ei olnud mänguplatsil kedagi, et kuulge, lähme, poisid, ronime nende puude otsa, sealt on terve taevas käeulatuses! Ja siis ei sülitanud me kirsikive enam niisama maha, vaid pigistasime need kõvasti sõrmede vahele, nii et libedad kivid lendasid nagu kuulid otse sõduri pihta ja jätsid kipsile – või millest ta tehtud oli – kirsikriimud. Mahlast ja kividest olime ise ka kõrvuni määrdunud, käed olid meil kirsimahlaga koos. Tüdruk tulistas täpselt, paremini kui mina, ükskord tabas sõdurit otse silma. Silmavalgele tekkis kirsist silmatera, jäi mulje, et sõdur kõõritab ühe silmaga meie poole, et kuidas nii, mina hukkusin teie eest, ja teie tulistate mind kirsikividega! Me naersime laginal ja läksime jälle tänavatele hulkuma. Nüüd, palju aastaid hiljem, tean ma, et käteta kipssõdur mõtles meile järele vaadates hoopis midagi muud: ma hukkusin millegi olulise nimel ja enda nimel, ja kui te tulistate sellel mänguplatsil, mis on tulvil vihma ja teie armastust, mind kirsikividega, siis olgu pealegi, võib-olla see ongi osa tollest olulisest.“²

1Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“, tlk Pille Kruus,Varrak, 2014, lk 45-46

2Mihhail Šiškin „Veenuse juus“, tlk Jüri Ojamaa, Varrak, 2010, lk 365-6

Päästepaadieetika

Kitsendasin ja laiendasin ühe varasema sissekande "Eesti Ekspressi" jaoks. Kirjutatud umbes kuu aega tagasi (st enne kurikuulsat Vao "massimõrvakatset").
Ilmus "Eesti Ekspressis" 16.09.2015

P.S. Soovitan tungivalt äsja ilmunud ajakirja "Horisont" keskkonnaajaloo erinumbrit "Antriopotseen. Maakera inimeste meelevallas". 2015 nr 5 (sept-okt).

PÄÄSTEPAADIEETIKA

Mihkel Kunnus

1.

Kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See on üks kõige laiemaid defintsioone kultuurile. Nii lai, et hõlmab paljusid liike, aga mitte kõiki. Näiteks kapsaussil pole kultuuri. Ta koorub munast ja tal on täielik haridus oma eluga hakkama saamiseks. Lõviga aga nii ei ole. Lõvilaps peab oma vanemailt eluoskusi õppima. Muidu jääb hätta. Kultuuri edasikandumiseks on erinevate põlvkondade kontakt vältimatu. Mida kõrgema liigiga tegu, seda suurem see peab olema. Kapsaussiröövik ei pea oma vanematega üldse kokku puutuma, inimlaps peab seevastu väga pikalt eelmise generatsiooniga koos olema, et üldse eluvõimeliseks saada.

Nii määratletud kultuur on mõistagi liigispetsiifiline. Näiteks inimliik ei suuda väikestele euroopa naaritsatele korralikeks kasuvanemateks olla, miska inimese kasvatatud naaritsad looduslikus keskkonnas hästi ellu jääda ei suuda.

Püsin laia määratluse juures: kultuur tähendab mittegeneetiliselt päritud oskusi jääda ellu oma keskkonnas. Kuna inimene elab väga erinevates keskkondades – kõrbest jääväljadeni – on ta kultuurid väga erinevad. Kuid vaatame kaugemalt, nii kaugelt, et need erinevused kaovad. Siis näeme, et kõige üldisemad ellujäämisstrateegiad puudutavad kolme valdkonda: sööki, seksi ja hügieeni. Ka surnutega ümberkäimine läheb hügieeni alla, sest surnud on oluline nakkusallikas.

Seestpoolt vaadatuna ilmnevad neisse valdkondadesse puutuvad hoiakud – olenevalt ürgsusest – vaistlikkusest moraalsuseni kõige üldisemas mõttes. Väga ürgne on näiteks mädaneva korjuse eemaletõukavus ja potentsiaalse sigimispartneri kütkestavus (homodel on lihtsalt sihik viltu), mistõttu neid hoiakuid on väga raske kui mitte võimatu tahteliselt muuta. Kõigis inimkultuurides reguleerib moraal söömist, seksi ja hügieeni, sest need valdkonnad on olnud inimliigile evolutsiooniliselt võtmelised.

Moraalsed tunded on mõistuslikult väga raskesti ümberkorraldatavad. Toon ühe väga kergekaalulise näite. Mu vanaema ütles ikka, et leivapätsi ei tohi “selili” panna. Kulturoloogina ma saan aru, kust sellised kombed tulenevad, aga ometi on mu mõistus nende ees jõuetu. Kui keegi paneb leivapätsi lauale “valet pidi”, siis see ärritab mind hirmsasti, kuigi mõistuslikult saan aru oma hoiaku irratsionaalsusest. Ja hoidku mu silme toiduga mängimast!

Igal liigil on looduses arvukuse reguleerimise mehhanismid. Näiteks jäneste arvukust reguleerivad toit, haigused ja kiskjad. Inimese populatsiooni suurust reguleerivad ainult toit ja haigused. Selles mõttes sarnaneb ta näiteks rändrohutirtsuga – kui toitu küllaga, siis paljuneb nagu hull ja ükski teine liik ei suuda ta populatsiooni mõistuse piiresse õgida. Siis saab toit otsa ja populatsioon kukub kolksuga.

XX sajand on inimesele liigiajaloolises mõttes loonud täiesti enneolematu keskkonna ja erakordsed olud: toiduküllus ja antibiootikumidega meditsiin. Tähendab, mõlemad arvukuse reguleerijad suruti korralikult alla. Tulemuseks on mõistagi populatsiooni eksponentsiaalne kasv, nii-öelda demograafiline plahvatus. Praeguseks on suurem osa põllustki paljaks õgitud.

(Põld on siin kujund, mis hõlmab mullaviljakust, vee- ja väetisevarusid jms, st jätkusuutlikku tootlikkust).

2.

Käesoleval aastal oleks saja-aastaseks saanud Ameerika ökoloog Garrett Hardin (1915–2003)

Aastal 1974 ilmus ajakirjas BioScience tema essee „Päästepaadieetika: vaeste aitamise vastu”.

Ta palub seal lugejal kujutada ette olukorda, kus pärast kohutavat laevaõnnetust leiate end koos väikese rühma ellujäänutega keset ookeani päästepaadist. Teie ümber vees on veel sajad ellujäänud, kes anuvad, et neid paati lastaks. Kui aga liiga palju veel ellujäänuid paati lasta, siis läheb see põhja ja hukkuvad kõik. Palju lasta veel paati? Ja kuidas valida, kes?

Kujutage nüüd ette, et see päästepaat on planeet Maa ja paadis on rikkad riigid (OECD, kuhu kuulub ka Eesti). Millised päästame ja paljudel laseme uppuda? Kõiki päästa ei saa.

Humanistlik reaktsioon probleemile on ühene: sellist dilemmat ei saa olla, sest ei tohi olla, sest see on sügavalt ebaeetiline!

Kraad viisakam humanist tagurdub skeptitsismi, mis on probleemieituse pisut intelligentsem versioon – „Pole piisavalt tõsikindlaid andmeid, et olla kindel, et Maa ei suuda toita praegust 7,3 miljardit ja rohkemat inimest aegade lõpuni!”

Teine probleemieituse versioon on samuti humanismile omane: tema jumalus Inimmõistus aitab, kindlasti aitab! „Ega kiviaeg lõppenud kivide otsalõppemise pärast!” jms.

Praeguse humanismi eellased ehk konservatiivsed kiriku-kristlased tunduvad aga olevat veendumusel, et maailma käekäik on otsesõltuvuses Inimese seksuaalmoraalist ja terendavast hukatusest saab päästa ainult range heteroseksuaalne monogaamia. Näiteks Montenegro patriarh ja Serbia õigeusukiriku juhid tegid eelmisel aastal avalduse, milles süüdistasid Serbiat, Bosniat ja Horvaatiat tabanud üleujutustes seda, et Eurovisioni-võitis vale seksi kehastus Conchita Wurst. See kõik on mõistatav, sest õige seksimise imperatiiv on ürgvana.

(Rõhutan: seksuaalpurismi ökoloogilisest tühisusest ei järeldu kuidagi, et selle eitus või vastand oleks kuidagi relevantne, ei, homoklubi väärib ses aspektis sama palju tähelepanu kui kirik st üldse mitte).

Liigiajaloolises mõttes eilesündinud loodusteaduse antud hoiatused lähevad siin sügavasse konflikti aastamiljoneid vana verehäälega, mis korrutab tungivalt: söö õigesti! seksi õigesti! pea puhtust ja mata oma surnud!

Meid on juba praegu 7,3 miljardit, paljud alad lootusetult paljaks näritud, käimas on intensiivseim rahvasteränne liigi ajaloos, mis pealegi kogub üha hoogu juurde.

Võime ette kujutada, et rändrohutirtsule on sünnikontroll sügavalt loomuvastane, patt ja jäledus. Ainus võimalus oma liigikaaslaste massihukkumine ära hoida tähendaks neile konflikti aastamiljonite vanuse verehäälega, sisima äratundmisega, mis on õige ja mis on vale. Rändrohutirtsudel puudub mässav mõistus ja nad on moraalsed ning kuuletuvad oma sisehäälele: nad õgivad kuidas suudavad, paljunevad kuidas suudavad ja jätavad siis massihukkaja rolli keskkonnale.

Robert Arp resümeerib Hardini esseed: „Päästepaadieetika kohaselt ei ole inimesed sünnilt ega tegudelt võrdsed. Mõne elu on väärt rohkem kui mõne teise oma ja kõigile ühtemoodi elamisvõimalust pakkudes ei ole tagajärjeks muud kui kiirem lõpp kõigi jaoks”.

Oh, kui vaid suudaks taluda vaatepilti valet pidi leivapätsist!

Mart Sander "Litsid"

Kirjutasin “Postimehele” arvustuse Mart Sanderi raamatust “Litsid. Naiste sõda.” Paberlehte mahtus sellest alla poole. Terviktekst ilmus netis tasulisena ("Postimees +" 4.09.2015).

Toon sissejuhatuseks siin ära ka kultuurikommentaari ERRile.


Käisin mõne päeva eest vaatamas Mart Sanderi mononäidendit „Juhuslik nimetaja”. Oli täitsa tore tükk, mitte stand-up-comedy, vaid pigem sit-down-horror. Lähemalt ei saa rääkida, sest etendus on puändiga.
Aga tahtsin rääkida hoopis autorist ja ainunäitlejast Mart Sanderist. Täpsemalt – võrrelda teda Kaur Kenderiga. Mõistagi on kõrvutus provokatiivne, sest on raske ettekujutada erinevamaid tüpaaže. Esimesel olid juba mähkmetelgi viigid, teine räpib nokats peas veel täismehe-ealisenagi, esimene on rõhutatult kõrgkultuurne, kõrgklassiline, teine seltsib mõnusaimalt päti- ja aguliesteetikaga. Härrasmees ja jõmm.

Kummatigi on neis mingi kultuurifunktsioon vägagi sarnane. Ja ma ei pea silmas seda, et kultuuritegevuseks mõeldud institutsioonid nende tegevust ei toeta. Nimelt mõlema loomingu puhul on autori isiksusel ja avalikul kuvandil lausa määrav roll nende loomingu vastuvõtule. Akadeemilises kirjanduskriitikas on teksti autonoomus aksioomiks. Võib ehk öelda, et see hoiak kristalliseerus 1967 aastal, mil ilmus mõjukal Prantsuse humanitaarteoreetikul Roland Barthes’i artikkel „Autori surm”. Sellest mõistest on saanud käibefraas (hiljuti etendati samanimeline teatritükkki). Autori surma all pidas Barthes silmas seda, et ilukirjanduslike tekstide puhul kaotab hääl oma päritolu, need tekstid on eneseküllased. Mitte päris nii nagu Pythagorase teoreemil pole midagi pistmist Pythagorase elulooga, aga mõneti siiski. Võibolla oleks parem võrdlus riigieksamiga, lõpukirjandiga. Neid hinnatakse, aga hindaja ei tea absoluutselt midagi kirjandi kirjutaja isikust. Nii on tehtud, sest see on õiglane, see välistab diskrimineerimise soo, vanuse, rahvuse või mille iganes alusel. On ainult tekst. Kui selline hindamine on õiglane, siis Mart Sanderi ja Kaur Kenderi tekstide hindamine on meie kultuuriruumis vist üks ebaõiglasemaid, nende tekstidel lasub autori vari kõige tugevamalt. Barthesi mõttes on nad väga elus autorid. Ei ole tähtis, kas kass püüab hiiri või mitte, tähtis on ainult see, mis värvi ta on.
Vastukaaluks võiks meenutada üht Juri Lotmani artiklit aastast 1984. Selle pealkiri on „Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest”. Õigus biograafiale – see kõlab lootusetult aegunult. Sest kui vajab eraldi arutlust, kellel on õigus biograafiale, siis on ilmne, et kellelgi seda õigust pole ja tänapäeva kõikehõlmaval võrdõiguslusajastul saab vastus olla ainult üks: kõigil on õigus biograafiale. Mõistagi kaasneb sellega ka ajastu tüüpviga: õigus biograafiale ei anna veel biograafiat.

Väiksed litsid teevad armastust, suured (maailma)sõdu

Mihkel Kunnus

Mart Sander Litsid. Naiste sõda. Esimene raamat. Ajakirjade Kirjastus 2015

Autori elupikkune huvi ja igatsus Teise Maailmasõja eelse kadunud maailma järele on selles teoses leidnud sobiva vormi, tulemuseks on mitmekihiline põnevik, kus põimub ajalooline konkreetsus ajalootu inimloomusega, intriigide ja ihadega.

Raamatul on väga õnnestunud kujundus. Selleks on Mart Sanderi enda maal, millel klassitsistlik naisakt on purunemas ja purustajaks on Stalini sots-realistlik portree, selline, milliseid vorbiti türanni all ägades tuhandeid ja mille vaatamisest polnud pääsu. See maal on teose sisu ja vormiga hästi kooskõlas. Romaani keel on elegantne, täpne ja väljapeetud, ilukirjanduslik selle sõna kõige heamaitselisemas argipruugis ning ainult üks sõna irdub sellest registrist, on omamoodi koledaks mõraks idüllilises pildis ja mõjub nõnda kui nõukogude sõduri kirsasaabas suurkodanlase vaibal . “Litsid!”. See sõna häirib, see sõna ei sobi sellesse maailma, sellese keelepruuki, sellesse raamatusse (tuletan raskekujulistele keelepuritaanidele meelde, et sel sõnal endal on ammu surematu koht eesti kirjanduse kõrgeimas tipus – “Litsid mehed need Vargamäe omad”, eks).

Mõraga kitš aga ei ole enam kitš. Kadunud Pätsu-aega on idealiseeritud ja sellest sündinud kitši ka välja naerud (nt Andrus Kivirähki Ivan Orava lood), ent kitši väljanaermine ei ole veel tõele näkku vaatamine. Andrei Hvostov on hiljuti kirjutanud essee eesti kirjanduse tabudestⁱ. Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata (pole käistlenud oma mineviku häbisid, sõjakuritegusid, kollaboratsiooni) ning toob kontranäiteks rahvalikult armastatud Jaan Krossi romaani „Paigallend” peategelase Ullo Paeranna:
”Ullo Paerand. See on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele. Ta ei võta vastu isegi Vatikani stipendiumi, sest selle eelduseks on üleminek katoliku usku, aga seda meie Ullo ei tee põhimõtteliselt. Nii nagu ta ei tee koostööd paavsti nuntsiusega, nii jääb tal persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.”

Mart Sanderi kasutab „Litsides” omapärast kummastusvõtet: nö härrastemaja on vaat et idülliline koht. Seal on heatahtlik, hoolitsev ja kaitsev emand Kukk, kellel on oma „kanakestega” suurepärased suhted. Seal väga hea töötada, uusi tahtjaid tuleb lausa eemale tõrjuda. Nende töösuhted klientidega on alati olnud meeldivad, sest konkreetne asutus on üksjagu elitaarne, külastajateks on jõukad härrasmehed, balti-saksa aadel (kes küll repatrieerimise tõttu peagi kaob), vesteldakse pidulikult laua ümber, kuulatakse muusikat jne.

Esimesed vägistajalikud elemendid – esimesed mõrad – tulevad kõrgete nõukogude sõjaväeametnikega. Need juhatas härrasteklubisse riiginõunik Elmar Metsla, mees, kelle sidemed olid võimaldanud alles hiljuti saada võileivahinnaga üks lahkuvate balti-sakslaste häärber, millesse nüüd see luksuslik härrastemaja tehtud ongi. Ja Elmar Metsla on tõeline antitees Ullo Paerannast. Tal on lausa nõiduslik võime tajuda, kust poolt suurem tuul puhub, kuhu nina pöörata ja kust kasu lõigata. Näiteks kord põgeneb emand Kukk talle pealsesunnitud nõukogude ohvitseridega pidutsemise eest: „Ta soovis, et suudaks olla nagu Elmar [Metsla], kes oskas kogu viimase aasta sündmuste labürindis ekselda iialgi ühtegi tupikusse jõudmata, jättes kõik uksed enda ees ja taga valla. Ta ühtaegu nii kadestas kui kartis meest, kes suutis olla kõigi usaldusalune ja nõuandja; kellele ilmselt mitte keegi ei olnud nii lähedane, et ta ei suudaks seda reeta, kaotamata hetkekski oma neutraalset naeratust.” (lk 327)

Mainitud kummastusvõte tulebki sellest, et litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid ja mida rohkem võimuredelit mööda üles ronida, seda litsakamaks aga asi läheb. Kodanlikus härrastemajas valitsevad „harmoonilised kaubandussuhted” asendab üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim ärakasutamise, reetmise ja vägistamisega. Mis on ka nõukogude võimu maaletuleku üldisem kuju.

Olen nõus Andrei Hvostoviga, et kollaboratsionismi suuremate tegelaste, toonase poliitilise raskekaalu hinge pole veel ilukirjandusliku selgepilgulisusega vaadatud (kardan, et Jaak Valge hiljuti kirjutatud “Punased” (2014) käib oma teaduslikkuse ja dokumentalismiga paljudele üle jõu). Ilukirjandusliku selgepilgulisuse all pean silmas esteetilist sünteesi, mis tugineb faktidele ja kainele analüüsile, mitte aga ei opereeri mingite müütiliste ja kvaasireligioossete kategooriatega nagu valguse ja pimeduse jõud, deemonlik kurjus jms. See eeldab aga tavatut võõristust ja oma psüühilise integreerituse tugevat disproportsioneerimist, sest rahulik ning kaine jutustajapilk inimsusvastastastele kuritegudele võib kõrvaltvaatajale mõjuda lausa moraalse puudena, groteskse südamatuse ja empaatiapuudusena.

Kommunistide seesmisus jääb Mart Sanderi pilgu alt suuresti välja, sest raamat ei pretendeeri kuidagi suure hõlmavusega panoraamvaatele, küll aga annab see raamat väikese ilukirjandusiku vaate nende inimeste maailma, kelle lugu ei peeta reeglina jutustamisväärseks. See sisaldab ka kujutust väikse ja poliitikakauge inimese kollaboratsionismist, sellest, kuidas debiilseid punaloosunged hakkavad kirjutama ka noorukesed lõbutüdrukud ja seda täiesti sõltumata oma poliitilisest veendumustest. Ning teades, et neid loosungeid kasutatakse valelikuks propagandaks, võltsmeeleavalduse etendamiseks.
Ühe väikse näitena võibki tuua selle, kuidas ametlikult polnud Nõukogude Liidus sellised härrastemajad kuidagi aktsepteeritud ja: “„Sellepärast ma andsingi asjale natuke ametlikuma käigu,“ rääkis härra Metsla õhinal. „Konsulteerisin veidi ning kas teate mis − võetakse ette samme, et vormistada teie asutus kui punalippude õmblemise käitis!“” (lk 282). Tüdrukud, kes olid talvel hooga kudunud vabatahtlikult Talvesõtta minejaile kampsuneid, olid sunnitud valmistama plakateid, sest nende metseen nõunik Metsla aitas organiseerida “spontaanset” rahvademonstratsiooni seltsimees Ždanovi tervituseks.

Ühele XX sajandi suurimale ühiskondlikule mõtlejale Hannah Arendtile viidates võiks nimetada seda “kollaboratsionismi banaalsuseks”. Need tüdrukud aitasid okupantidele kaasa, tundmata nende vastu vähimatki sümpaatiat, lausa jälestust. Ometi, kui neil üldse on mingi süü, siis see, et nad lasid end veenda, et enese heroiline surnuksjooksmine vastu määratult võimsamat jõudu on täiesti mõttetu. Selline pragmaatilisus ei ole ju kuidagi deemonlik, saati deemonlik kurjus.
Ja kas ei kõla Metsla hääles see paljukiidetud eestlase alalhoidlikkus ja talupoja tarkus, kui ta seletab proua Kukele:
„Vaata, mis toimub mujal. Londonit on pommitatud kolm kuud igal ööl ja päeval; nemad omakorda pommitavad Saksa ja Itaalia linnu. Kreekas, Egiptuses, Liibüas, Norras – kuhu ka ei vaataks, igal pool langevad pommid ja tärisevad relvad. Meie oleme maksnud väikese hinna – oma kulla ja oma uhkuse. Aga ma parem lehvitan tribüüni ees nelkidega, kui küürutan pommivarjendis. See väike tsirkus tuleb lihtsalt üle elada; kunagi me veel vaatame sellele tagasi ja naerame!“ (lk 314)

“Litsid” on dokumentaalse ainesega elegantselt ja teravmeelselt põimitud põnevik, kus väljamõeldud tegelased on kõrvuti ajaloolistega. Sündmuste suur plaan on samuti dokumentaalne ja seega ajalooga kursis olevale lugejale on ootamatusi vähem, ent vürtsi lisavad jällegi keerulised perekonnasaladused ja muu, mis tuleb teose pealisehituse põnevikužanrist.

i Andrei Hvostov „Eesti kirjanduse tabud”, Sirp 12 XII 2013

Kasvatus ja haridus

„Ilmamaa“ kirjastus on jälle üllitanud ühe mitmel põhjusel tutvumisväärse teose. Hilda Taba kirjutiste kogumik „Kasvatus ja haridus“ on – nagu mitmed teised selle sarja raamatud – korraga väärtuslik nii mõtteloo kui koduloo aspektist. Näiteks kõnealuses on mälestuslikud artiklid sellest, kui raske oli toona saada kõigi võimaluste maale („Immigrant, turist, üliõpilane Ameerika väraval“ (1930), „Kitsad väravad“ (1930)), millised ühiskondlikud tendentsid tundusid siis haritlasele pakilisimad („Kultuurikriisist“ (1930-31)) jne.

Edgar Krull ja Karmen Trasberg on kirjutanud asjaliku ja informatiivse ees- ja järelsõna. Esimene on teoreetilisemat laadi sissejuhatus, viimane eelkõige elulugu, sest selle elu lugu on tõesti huvitav (Wikipedia ja Viikipeedia artiklid on õige kehvakesed). Pole ju kuigi tõenäoline, et ühest vaesest Eesti maaperekonnast, kaheksa õe ja venna kõrvalt sirgub üks XX sajandi tuntumaid pedagoogikateadlasi. Aasta 1902 pole ka just hellitav aeg Euroopas sündmiseks.

Kirjutasin sellest raamatust väikse tutvustuse, mis ilmus „Sirbis“ 4.09.2015, aga antud juhul on ilmestav lugeda tervet seda lehenumbrit, mis on hariduse eri. Nii mõnigi artikkel osutub illustratsiooniks. Ja ka sama kuupäeva „Õpetajate Leht“. 

Ilusti on jõudnud peavoolumõtlemisse sellised ilged klišeed nagu „ haridus on liiga tuupimis- ja faktidekeskne, rõhku peaks pöörama loovusele ja mängulisusele“ jne. 4.09.2015 „Õpetajate Lehest“ võime lugeda, et TLÜ kasvatusteaduste instituudi doktorant Imbi Henno kaitses doktoritöö „Loodusteaduste õppimisest ja õpetamisest Eesti koolides rahvusvaheliste võrdlusuuringute taustal” ning seda, et

„Autori uurimusest selgus, et õpilaskesksete õpetamisviiside, sh uurimisõppe, kognitiivsete aktiveerimisstrateegiate kasutamise ja kujundava hindamise tõhusamal rakendamisel Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus mitte ei paranenud, vaid halvenes.

Nii vähenes Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus PISA 2006 interaktiivse õppe indeksi ühikulise kasvuga 13, praktiliste tegevuste indeksi ühikulise kasvuga 24 ning õpilasuurimuste indeksi ühikulise kasvuga 31 punkti. Eriti kriitiliselt hindasid õpilaskesksete meetodite kasutussagedust tippsooritajad ning nende koolide õpilased, mille sooritus loodusteadustes oli kõrgem riigi keskmisest.“

Inimene mõtleb, jumal naerab, laps ja loomake kogeb

Mihkel Kunnus

Hilda Taba „Kasvatus ja haridus”, Ilmamaa, 2015, tõlkinud Ilmar Anvelt ja Katre Ligi

Kui Ameerika Ühendriigid on maailm, siis on Hilda Taba(1902-1967) maailmanimi. Järelsõnast võib lugeda, et „[v]ähesed teavad, et ta sündis, kasvas üles ja sai hariduse Eestis. Kuuludes 20. sajandi tuntuimate pedagoogikateadlaste hulka, jäi ta aga oma kodumaal aastakümneteks tundmatuks” (lk 353).

See võib kõlada vääritult ja tänamatult, aga ma ei loeks seda tundmatust kuigi suureks kaotuseks kodumaa pedagoogikale (aga ainult pedagoogikale!). Seda seepärast, et Eesti pedagoogika ja kasvatusteaduslik filosoofia on – või vähemasti oli enne Teist Maailmasõda – nii rikkalik ja arenenud, et seda võiski vabalt koos lihakehaga eksportida. Ainuüksi „Eesti mõtteloo” sarjast on aus ära märkida Ado Grenzsteini(1849-1916) „Eesti haridus” (2013) ja sellest üsna erinev, haridusele pühendunud Peeter Põllu(1878-1930) kogumik „Lastest tuntakse meid” (2007). Peasüü Hilda Taba kogumiku pedagoogikaalasel „üleliigsusel” on aga auga teise trüki välja teeninud Johannes Käisi(1885-1950) „Kooliraamatul” (1996, 2004). Tunnuslik on ka see, et Alfred Koort(1901-1956), esimene Eesti kutseline filosoof, pühendab pedagoogikale ja haridusfilosoofiale terve rea artikleid (kättesaadavad näiteks sama sarja kogumikus „Inimese meetod”, 1996).

Lisaks eeltoodule on Hilda Taba ettepanekud ja seisukohad muutunud nüüdseks küllaltki peavoolulisteks, tihti lausa iseenesestmõistetavusteks. Kogumik „Kasvatus ja haridus” sisaldab seitset eesti keeles ilmunud artiklit aastatest 1930-31, pluss üks aastast 1925 ja aastal 1932 New Yorgis publitseeritud doktoritöö The Dynamics of Education eestindust.

Hilda Taba doktoritöö üheks juhendajaks Ameerikas oli suur John Dewey(1859-1952) isiklikult, pragmatistlik filosoof, kes saavutas angažeeritud intellektuaalina nii suure autoriteedi, et käibele läks ütlemine, et Ameerika avalikus elus pole ükski asi enne ära otsustatud, kui John Dewey pole oma sõna öelnud. Dewey filosoofiast lähtuvat lähtuvat kasvatusteaduslikku suunda, mida arendab ka Hilda Taba, nimetati „progressiivseks teooriaks” ja viimast „praktiseerivaid koole kutsutakse üldise nimega the childcentered school – lapsele keskendatud kool”(lk 76). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Näiteks õppimine tegutsemise kaudu on üks John Dewey pedagoogika keskseid märksõnu. Taba toob progressiivse teooria iseloomustuseks välja kuus punkti: 1.Vabadus kontrolli asemel, 2. Lapse algatus õpetaja algatuse asemel, 3. Isetegevus, 4. Õppekorraldus lapse seisukohalt, 5. Loov endaväljendus (creative self-expression) ja 6. Personaalsuse arendamine selle sotsialiseeringu kaudu. (lk 77-83).

Üksikasjalikuma ülevaate John Dewey pedagoogika alustest vahendas eesti lugejale juba Alfred Koort („Inimese meetod”, lk 384-402). „Õpetaja ülesandeks kujuneb seega sellise kasvatusliku ümbruse organiseerimine, milles õpilane satub situatsioonidesse, kus kerkib esile aktiivne mõtlemine ja katsetamine. Ainult säärastes situatsioonides võime kasvatada häid distsiplineeritud mõtlemisharjumusi, nagu vaatlusoskust, probleemide avastamist ja tahtelist pingutust”, sest „[m]aailma olu ei avastu Dewey järgi mitte vaiksele tegevusetule kontemplatsioonile, vaid tundelis-tahtelisele elamusele” (lk 390).

Kõik need tänapäeval propageeritavad õuesõpped, aktiivõpped, tegevusõpped, probleemõpped jne käivad Dewey intuitsioonidega sama sammu. Rohkem elulisust!

Hilda Taba doktritööst võime lugeda nagu nagu tänasest „Õpetajate Lehest”: „Kuna kasvatuse teadlikul juhtimisel ja planeerimisel on traditsioon eelistanud vaid ühte õppimisse puutuvate tegurite rühma, nimelt akadeemilist ainestikku, on õppekavad esindanud peamiselt selle ainestiku ülevaateid, ning käsitlenud õpilaste kohtlemist ja õppeprotsesside edaspidiseid tagajärgi üksnes niipalju, nagu näis olevat vajalik seoses ainestiku omandamisega.

Sellisel alusel edendatud kasvatus on kitsas kahes mõttes. Esiteks on kogemust mõjutavate tegurite koguhulgast õpetlikuks peetud ainult sisulist külge. Seda on teadlikult valitud ja pedagoogilisel otstarbel planeeritud. Teiseks on igasuguse kogemussisu hulgast ainsaks teadliku planeerimise objektiks valitud intellektuaalne akadeemiline õpe.”(lk 307)
Ikka rohkem elulisust! Maha tuupimine, faktid ja surnud kirjasõna! Kõik õpetatav tuleb võimalikult seostada eluga, tuua rohkelt elulisi näiteid jne.

See kõik on väga tuttav. Miska pedagoogikast huvitatutele soovitaks Hilda Taba asemel lugeda deweyliku kasvatusteaduse teravat ja läbinägelikku kriitikat Hannah Arendtilt. Artiklis „Kriisist hariduse vallas” (kogumikus „Mineviku ja tuleviku vahel”, Ilmamaa, 2012) taandab Arendt sellise haridusteooria „hukatuslikud meetmed” skemaatiliselt kolmele veendumusele. „Esimene neist väidab, et on olemas lapse oma maailm ning lastest moodustunud ühiskond, mis on autonoomne ja tuleb niipalju kui võimalik jätta laste eneste valitseda.”(lk 217) Lühemalt: kõik need jutud lastele lapsepõlve jätmisest jne, mis kipuvad ignoreerima „tõsiasja, et laps on arenev inimolend, et lapsepõlv on ajutine elujärk, ettevalmistus täiskasvanueaks” (lk 220) ja et lapsi omapäi jättes jäetakse nad nö kärbeste jumala mõju alla. Samuti rõhutab Arendt, et mida erinevamad on lapsepõlves (sh koolis) kehtivad reeglid täiskasvanumaailma omadest, seda keerulisem ja valulisem on üleminek ühest teiste (seda üleminekuvalu on välja toodud paljudel hariduskonverentsidel; ei ole kerge hüpata lapsekesksest ja halastavast koolikeskkonnast, kus istuma ei jäeta, tööd saab alati järele vastata ja puudumisega lepitakse, halastamatusse neoliberalistlikku olelusvõitlusesse).

Teise hukatusliku veendumusena toob Arendt välja selle, et „[m]oodsa psühholoogia ja pragmatismiusu mõju all on pedagoogika arenenud üldiseks õpetamisteaduseks nii, et on end osanud täielikult vabastada õpetatava sisust” (lk 218). See probleem pole Eestis vahest nii akuutne. Küllap seepärast, et üle poole põhikooliõpetajatest ja ligi pool keskkooliõpetajatest on Eestis üle 50-aastased, üle 60 aastaseid on 16 protsenti ja alla 30-aastaseid vaid 7 protsenti.

Kolmas hukatuslik veendumus ongi Arendti järgi see, „mida uusaegne maailm on sajandeid uskunud, ning mis leidis süstemaatilise kontseptuaalse väljenduse pragmatismis – suudetakse teada ja mõista vaid midagi niisugust, mida ollakse ise läbi teinud. Niisuguse veendumuse rakendus haridusele on primitiivne, kuid endastmõistetav: asendada õppimine „tegutsemisega” niipalju kui võimalik. /---/ [Õpetaja tuleb] alaliselt õppivana hoida, nii et ta ei annaks edasi „surnud teadmisi”, vaid demonstreeriks pidevalt, kuidas teadmisi luuakse.” (lk 219). Lisaks veel „omistatakse erilist tähtsust mängu ja töö erinevuse kaotamisele, niivõrd kui see on võimalik – esimese kasuks /---/ Nii loobutakse lapsepõlve autonoomia nimel sellest, mis peaks last ette valmistama täiskasvanute maailma astumiseks: järk-järgult omandatavast töö-, mitte aga mängimise harjumusest.”(lk 219-220). Viimase üheks tunnuseks võib tuua näiteks selle tagasisideküsitlustes ilmneva tendentsi, et isegi ülikoolis hindavad tudengid loenguid esmalt selle kriteeriumiga, mis just mängu puhul on primaarne – huvitavus. Õppejõududele heidetakse harva ette ebasüstemaatilisust, õpetatava ebarelevantsust, pinnapealsust vms. Surmapatt on ikka loengu igavus!

Arendti argumentatsioon on muidugi põhjalik ja paari siin toodud märksõna asemel soovitan lihtsalt sellega tutvuda.

Mis siis kannatab progressiivse teooria, eluläheduse ja kogemuspõhisuse rakendamisega? Lühim vastus oleks, et mõtlemine. Tsiteerin Oswald Spenglerit:

“Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. /---/ Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik ” 2.kd, lk 21, autori kursiiv – M.K.) Hiljem ütleb ta otsesõnu: ”Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub” (samas, lk 621).(mikrokosmos tähendab Spengleril inimese siseelu-sisemaailma, makrokosmos välist keskkonda, ümbrust).
Semiootikud ütleksid siin lihtsalt, et inimliku mõtlemise aluseks on sümboliline semioos. Ja taas tasub meenutada Jack Goody antropoloogia klassikasse kuuluvat uurimust ”Metsiku mõtlemise kodustamine” (e.k. 2005), mis näitab, et erinevus ”primitiivsete” ja ”arenenud” kultuuride vahel tuleb kirjaoskusest. Kiri on aga par excellence näide sümbolilisest märgisüsteemist (märgi tähendus on lahutatud tajust).

Lühimalt: pragmatistlik-kogemuspõhine suundumus püüab inimest iga närvilõpmega üha kontaktsemalt „maailma sulatada”, seevastu mõtlemine eeldab maksimaalset võimalikku eraldatust, lahtihaagitust. See väljendub argitruismis, et mõtlemiseks on vaja rahu ja vaikust, mitte meelelis-kogemuslikku ülestimulatsiooni. Pragmatistlik pedagoogika rõhub mittesümbolilisele semioosile, suurendab tajumise ja arusaamise seost, mitte ei vähenda. Selline metoodika on ideaalne õpetamaks kõike praktilis-kehalist, auto juhtimisest ja heegeldamisest müüriladumise ja moderntantsuni. Abstraktse mõtlemise arendamiseks aga sobib kõige halvemini. Samuti arendavad igasugused moodsad ja kõrgtehnoloogilised, piiksuvad ja vilkuvad multimeedialahendused last rohkem rõõmsa pärismaalase kui vilunud IT-spetsialisti suunas. Pole ka juhus, et Silicon Valley’s on autismi osakaal suurusjärk kõrgem kui ülejäänud ühiskonnas: looduse poolt kaasa antud meeleline pärsitus korreleerub positiivselt abstraktse mõtlemise suurenenud võimekusega.

Kummatigi on Hilda Taba tõeline PhD, ütleme, Philosophiae Doctor selle sõna parimas etümoloogias. Väitekirja ligi kahest ja poolest sajast leheküljest on kõva kakssada tuumakas ja nõtke filosofeerimine. Kusjuures see on väga hea ja orgaaniline, selge ja kirglik mõttetöö. Hoolimata suurtest juhendajatest on näha, et Taba on väga iseseisev mõtleja. On lausa hämmastav kui vähe on selles doktoritöö kohta viiteid. Kui ütlesin, et pedagoogikal on sellest tõlkest vähe võita, siis see oli täpsustav kitsendus. Hilda Taba väärib avastamist nii semiootikutel kui filosoofidel. „Kasvatuse dünaamika” on üks parimaid holistliku filosoofia näiteid eesti keeles. Hilda Taba kritiseerib seal põhjalikult staatilist, atomistlikku ja dualistlikku metafüüsikat ning inimkäsitlust, elukäitlus on selgelt organitsistlik ja evolutsionistlik (näiteks Hannah Arendt on minu üks väheseid, kes suudab käsitleda inimest olemuslikult ontogeneetilisena ja seda teadmist ka arvesse võtta). Inimorganism nagu iga muu elusorganism on ontoloogiliselt arenev ja aladetermineeritud, alati aktiivsena ümbruses (ümbruse mõiste on Hilda Tabal väga lähedane Jakob von Uexkülli Umweltile, omailmale). „Subjekt, mis on eraldatud objektist ja seega ka nende ühisest vastastikmõjulisest funktsioonist, on vaid abstraktsioon”(lk 132) kirjutab Taba. Ta ei väsi ka demonstreerimast biheiviorismi stiimul-reaktsioon-skeemi mehaanilisuse tobedust või psühholoogilise reduktsionismi ekslikkust. Elu on kõige sügavamas mõttes protsess ja seda ei saa kirjeldada staatiliste lõigetega sellest või kehana passiivses, newtonlikus ruumis, kinnitab Taba. Samuti ei saa laboratoorsetes tingimustes isoleerida uurimiseks üksikkogemusi, sest elu on orgaaniliselt mäluline ja igas uues kogemuses on eelmiste jälg.

Hilda Taba doktoritööd lugedes meenus tahtmatult üks kommentaar Jaak Tombergi mäluteemalisest loengust, kus Henri Bergsoni käsitlus praagiti representatiivsest argikujutlusest välja kui „liiga hea mõtlemine”. Hilda Taba mõtlemine on samuti liiga hea, et keegi teine peale tema suudaks selle juurest hüpata nii asise ja piiratud dokumendi nagu riiklik õppekava juurde. Igatahes kummastav on näha, kuidas akadeemiline töö, mille sihiks ehk viimaseks peatükiks on „Mõtted õppekavast”, alustab keerukate mõttekäikudega elusa ja elutu eristusest.