Ilmus ERRi kultuuriportaalis 30.05.2019.
Elurõõm, mis sünnib
enesega leppimise vaevast
William Somerset Maughami
„Inimorjusest“ on ideaalne koolilõpukink vaimsete huvidega ja
loomispisikust nakatunud noorele.
William Somerset Maugham
„Inimorjusest“. Tõlkija Inta Soms. Canopus 2018. 734 lk
Mihkel Kunnus
Rõõmustasin väga, kui nägin, et
Maughami „Inimorjusest“ on tulnud välja kordustrükk. Olen nii
mõnelegi tahtnud seda kinkida, aga oma eksemplarist (e.k. 2002,
tõlkija Inta Soms) loobuda ei ole suutnud. Mu lugemiskogemus kattub
paljus naksaka kultuuriblogjia Danzumees omaga, kes kirjutas kolme
aasta eest oma blogis (30. VII 2016): „Oleksin
seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem
isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine
ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja
silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest
vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla
mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk
nähagi.“ ja „Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25
aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+). Ühest küljest
justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham
on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine
on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed
või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi,
kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see
"õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane
kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine",
Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just
nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav,
leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille
kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad
mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise
rahuldust.)“.
„Inimorjusest“ on Briti
kirjandusklassiku William Somerset Maughami tuntuim ja mahukaim teos.
See pole päris autobiograafia, aga on sügavalt autobiograafiline.
Maugham oli andekas ja töökas kirjanik, aga mitte inimkonna
suurvaim, mitte selline nagu Dostojevski või Thomas Mann, ammugi
mitte nagu Nietzsche, kes võib pea päris segi ajada. Ei saa olla
fanaatiliselt elutark. Maugham on elu proosalikkuse suurmeister,
kelle anne peitub enese ja elu jälgimises ning võimes teha
läbinägelikke tähelepanekuid ja adekvaatseid üldistusi ning seda
eelkõige indiviidi tasandil. Siin ei parandata ühiskonda ega
heidelda metafüüsiliste suurprobleemidega. Vähemasti mitte rohkem,
kui need otseselt ellu puutuvad. Tegu on arenguromaaniga selle sõna
parimas mõttes. Maugham kirjutas esimese mustandi 23 aastaselt, ent
trükki jõudnud versiooni alustas 37 aastaselt. Siis, kui
elukogemust rohkem ja kirjutamine käpas. Eestikeelse tõlke
esmatrüki ilmumise ajal lõpetas Kalle Käsper oma arvustuse sellele
teosele järgmiselt:
„Palun keskkooli kirjandusõpetajaid, kes juhtuvad seda artiklit lugema, et nad soovitaksid „Inimorjust“ oma õpilastele. See pole mitte lihtsalt inglise XX sajandi kirjanduse tähtteos, see on üks neid väheseid romaane, mis võib noort inimest aidata pisut edasi elumõistmise keerulisel teel. “ („Sirp“ 2. V 2003). Kirjutan igati alla.
„Palun keskkooli kirjandusõpetajaid, kes juhtuvad seda artiklit lugema, et nad soovitaksid „Inimorjust“ oma õpilastele. See pole mitte lihtsalt inglise XX sajandi kirjanduse tähtteos, see on üks neid väheseid romaane, mis võib noort inimest aidata pisut edasi elumõistmise keerulisel teel. “ („Sirp“ 2. V 2003). Kirjutan igati alla.
On ju kohustusliku ja soovitusliku
kirjandusnimekirja komplekteerimisel ikka see häda, et ühest
küljest tuleks õpilastele tutvustada tippude tippe – nii eesti
kui väliskirjandusest –, aga need käivad arusaadavalt suuresti
üle (hilis)teismelise vastuvõtuvõime. On need ju reeglina
kirjutanud küpses eas inimesed oma vaimses kõrgvormis ning
käsitledes enamasti n.ö. täiskasvanuprobleeme (ometi peaks neid
siiski koolis lugema, sest muidu jääksned väga valdaval enamikul
üldse puutumata). „Inimorjusest“ on ses mõttes väga hea, et
siis puudutatakse just neid probleeme, mis on hilisteismeeas (ja
kümmekond aastat edasi) aktuaalsed. See kõneleb inimeseks saamise
raskustest, inimsuhetest, eluteede valikust selle hargnemispunktis ja
paljust muust säärasest. Sellest, kuidas kasvamise käigus
avalduvad mitmed motiivid, tunded, kired ja impulsid, mis on
inimesele ensesele ootamatud või lausa üllatavad ning mis
kallutavad teelt, mis võib-olla kunagi naiivselt sai kokku
unistatud. Näiteks kirjanik on andnud peategelasele kompjala,
füüsilise puude, mis teeb talle raskeks harmooniliselt ellu
sulandumise, valutu ühinemise suure Elutantsuga. See on kena kujund
teatavale jälgivale inimtüübile, vaatlevale ja introvertsele
algseadistusele.
Maugham on ise selle romaani kohta
öelnud, et taotles seda kirjutades maksimaalselt selgust ja
lihtsust. Tuleb tunnistada, et see tal õnnestus. Romaani koosneb
selgetest ja lihtsatest, ometi analüütiliselt täpsetest lausetest,
ainus, mis võiks tänapäeva lugejat ehk peletada, on ehk
kopsakavõitu maht.
Romaan on sedavõrd universaalne, kuivõrd universaalne on inimese enda areng, tähendab tõenäoliselt on äratundmist siin rohkem noormeestel kui tütarlastel, aga sellest eristusest on ehk veel olulisem loomispisiku olemasolu, lummatus kirjandusest ja kunstist (seda leidub omakorda tütarlaste hulgas rohkem). Ometi kõlavad siin kaasa ka praeguse ajastu üha pragmaatilisemad hääled, mis hoiatavad idealismist joovastumast, miska toon lõpetuseks ühe lõigu peategelase Philipi vestlusest kunstiõpetajaga, kellega arutleb oma selle üle, kas pühendada oma elu kunstiõpingutele. (Olen seda ennegi osalt tsiteerinud ja seepärast mugavalt võtta):
Romaan on sedavõrd universaalne, kuivõrd universaalne on inimese enda areng, tähendab tõenäoliselt on äratundmist siin rohkem noormeestel kui tütarlastel, aga sellest eristusest on ehk veel olulisem loomispisiku olemasolu, lummatus kirjandusest ja kunstist (seda leidub omakorda tütarlaste hulgas rohkem). Ometi kõlavad siin kaasa ka praeguse ajastu üha pragmaatilisemad hääled, mis hoiatavad idealismist joovastumast, miska toon lõpetuseks ühe lõigu peategelase Philipi vestlusest kunstiõpetajaga, kellega arutleb oma selle üle, kas pühendada oma elu kunstiõpingutele. (Olen seda ennegi osalt tsiteerinud ja seepärast mugavalt võtta):
Foinet keeras endale suitsu ja pani
selle põlema.
„Teie rahalised vahendid on
piiratud?“ küsis ta viimaks.
„Väga piiratud,“ vastas Philip,
tundes äkki, kuidas südame alt läheb külmaks. „Igatahes mitte
piisavad, et sellest elatuda.“
„Miski pole nii alandav kui pidev
mure, kuidas ära elada. Inimeste vastu, kes halvustavad raha, tunnen
ma üksnes põlgust. Nad on kas silmakirjalikud või lollid. Raha –
see on nagu kuues meel, milleta viis ülejäänut ei ole korralikult
kasutatavad. Piisava sissetulekuta on pooled elu võimalustest kohe
välistatud. Inimesed armastavad rääkida, et vaesus on kunstniku
parim kannus. Noh, nad pole selle kannuse terast kunagi oma ihus
tundnud. Nad ei tea, kuidas see loomust labastab. See jätab su
lõputute alanduste meelevalda, kärbib su tiivad, sööb ennast su
hinge nagu vähk. Ei nõuta ju jõukust, vaid pelgalt niipaljukest,
et säilitada eneseväärikus ja takistamatult töötada, kõigest
võimalust olla helde, siiras ja sõltumatu. Mul on kogu südamest
kahju kunstnikust, olgu ta kirjanik või maalikunstnik, kelle elatis
sõltub tervenisti tema loomingust.“
Philip korjas vaikides oma pildid
kokku.
“Ma
kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd
lootust.”
Monsieur
Foinet kehitas kergelt õlgu.
“Teil
on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö
ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev
maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist
halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud
kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin
töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui
keskpärane kunstnik.”
Philip
sundis end üsna rahulikult vastama:
“Tänan
teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei
jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.”
Monsieur
Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt,
seisatas ja pani käe Philipi õlale.
“Kui
te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma
julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga
julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik,
et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda
kuulda võtnud.”
Philip
heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse
huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.
“Julm
on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi
muuta. See ei paranda just iseloomu.”
Viimaste
sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti
uksest välja.
Philipist
ei saanud keskpärast kunstnikku, ta sai täiskavanuks ja William
Somersetist sai üks XX sajandi armastatumaid inglisekeelseid
kirjanikke.