20. mai 2019

Saalomoni ring – Brechti kõõritusefekt, loomalikult!


Ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ 05.2019


Saalomoni ring – Brechti kõõritusefekt, loomalikult!

Mihkel Kunnus

Gruše Vachnadze – Marian Heinat ja Simon
Chachava – Karl Laumets.

Bertolt Brecht „Kaukaasia kriidiring“
Lavastaja ja dramaturg: Tiit PaluTõlkija: Laur KaunissaareKunstnik: Eugen TambergHelilooja: Gija KantšeliMuusikajuht: Ele SonnValguskunstnik: Margus Vaigur (Endla)Videokunstnik:Janek Savolainen
Osades: Marian Heinat, Merle Jääger, Piret Krumm, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karl Laumets, Ott Sepp, Jaanus Tepomees, Reimo Sagor ja bänd


Paluks alljärgnevat teksti mitte pidada teatriarvustuseks (ega neid alustusridu katseks end välja vabandada). Sest kui seda nõnda käsitleda, siis on pettumus kerge tulema. Mu teatrikogemus on väike ja teatriarvustusigi olen lugenud pigem vähe ning erialaspetsiifiline kompetents puudub pea täiesti. Vahel võib aga vale silt tekitada sellise ootuse, mis võib mõttetult rikkuda asja, mis adekvaatsemalt sildistatult oleks täiesti omal kohal. Söandan oletada, et nõnda on nii käesoleva teksti kui ka etendusega, millest see inspireeritud.

„See oli üks väga vahva noortekas, superhea kooliteater, aga ma ei saa aru, miks ta draamana välja oli reklaamitud,“ oli mu vahetu mulje pärast etendust. Mu naine nõustus selle hinnaguga (ta oli kaasas ka kui ema-lapse suhte ekspert). Teatri kodulehel on kirjas „Bertolt Brechti draama mägede ja lauludega“. Aprilli-juuli mängukavas on kirjas „kaunis ja poeetiline lugu õigusest ja õiglusest“. Ka see on minu arust eksitav määratlus. Huumor, mida tükk sisaldas õige ohtrasti, oli päris ägedas reesuskonfliktis kõigega, mis vähegi traditsioonilisema arusaama järgi on kaunis ja poeetiline. Teise vaatuse alguses pikalt väldanud Azdaki elutarkused stiilis „Kurvast persest rõõmsat peeru ei tule“ oli nagu Leo Luksi pikk improvisatsioon „Sitatorni“ hiilgeaegadest. Kauniks ja poeetiliseks seda ei nimetaks, aga suvetuuridel võiks taolise jämekoomikaga rahvast naerutada küll. Eriti kui kaasa löövad sellised nimed nagu Ott Sepp ja Merle Jääger. Samuti olid kostüümid (eriti teises vaatuses) kohati sellised, mis on väga sarnased selle tulemusele, kui mõned lihtsad noormehed „libistavad kõvasti õlli“ ja mõtlevad seejärel „miskit kino teha, no täiega“, püksid kaenla alla, talvemüts suvel pähe ja ühed korralikud nõukaaegsed kaitseprillid ette. Suvetuuril „rokiks see saja pasaga“.
Mu ees istus pool tosinat noort – silma järgi kuskil 9.-11. klassi ealist – ja nende reaktsioonidest võis välja lugeda püsivat vaimustust. Olgu siin üle kinnitatud, et kui ütlen, et tegu oli väga vahva noortekaga, siis ma ei pisenda, vaid katsun määratleda. Teatri osaks peaks ju olema ka pealekasvava põlvkonna koolitamine teatripublikuks ning selleks tundus see lavastus imehästi sobivat. Näitlejatöö oli suurepärane, muusika võrratu ja lavakujundus väga leidlik. Ses mõttes viis pluss ilma igasuguse irooniata. Tiit Palu oli teinud siin lavastuste Astrid Lindgrenit (kirjanik, kelle teostel on olnud väga suur roll väga paljude inimeste vaimses arenguloos).
Sobivust nooremale eale markeerib hästi ka see, et karakteritel oli moraalne ambivalentsus üsna maha keeratud, head olid ikka üsna üheselt head ja pahad olid ikka üsna üheselt pahad. Laval võitles hea ja kuri ja headus võitis nagu ühes moralitees või kasvatuslikus muinasloos peakski.
Tõsi, Brechtilt oleks oodanud midagi muud, aga häda ootusele sel juhul. Pealegi võib brechtiliku aspekti viia ju ka metatasandile: lähed otsima Brechti juurest moraalset ambivalentsust, traditsiooniliste käsitluste kahtluse alla seadmist, erandite, nüansside ja komplitseerituse esile toomist ning siis, vat nätaki! Ei ole midagi, et Brecht on Brecht, saad hoopis sellise selguse ja ühemõttelisusega pikki piilumist, et pead jälle oma kultuuriväljal orienteerumise kaardi ümber joonistama.

„Brecht soovis vabastada teatri psühholoogia kammitsatest. Ta pidas tundest tähtsamaks mõtet,“ on kirjas kavalehel. Selle tükiga oli igatahes teisiti. Mõtet oli siin õige vähe, aga kõik muu oli suurepärane.
Osalt võib olla siin aegumise mõjudega. Kui tükile nime andnud keskne dilemma – kumb naistest on lapse tegelik ema? – võis ehk piibliloole vastupidist lahendust saades mõjuda omal ajal jahmatavalt, siis tänapäeval, mil vanemlike õiguste äravõtmine bioloogilistelt vanematelt on üks kohtulik standardprotseduur teiste seas, ei pane see kulmugi kergitama. Takkapihta veel siis, kui lavastus annab üheselt suunava tausta – võõrasema on hästi üheselt hea ja õilis, ennastohverdav ja teeniv, empaatiline ja teiste nimel kannatav; pärisema on aga samavõrd üheselt moraalset hukkamõistetav – vaid välisele särale ja võimule keskendunud egoist, kes vajab last pelgalt vahendiks päritud varanduse kätte saamiseks. Lahendus on õnneks noorusidealistlik ja muinasjutuline. Võidutseb õigus ja õiglus. Selgelt ja üheselt. Ihulikult karsked ja vooruslikud armastajad saavad samuti kokku ning vahepealsed raskused, mis lasid õiget kõverana paista, saavad ületatud.

„Kohutav on kiusatus, mis heategudele kutsub“
Selle tsitaadi kirjutasin kohe ettenduse alguses oma märkmikku (arvustuselubadusega etendusel olles on mul alati märkmik põlvedel). See jäi ka ainsaks sissekandeks märkmikku, sest seda intellektikarku rohkem vaja ei läinud. Ka Pille-Riin Purje pealkirjastas oma tuvustuse samale aformismile viidates („Headuse kohutav kiusatus“ PM 5. III 2019). Kui jutustaja need tähendusrikkad sõnad lausus – ja veel Aivar Tomminga karismaatilise, arhetüüpselt elutarga kuju suu läbi – siis võttis see südame põksuma küll. Mõtlesin, et ahhaa! Väga huvitav, kuidas siis siin ja millises formaadis lahti harutatakse headuse deemonlikkus, fenomen, mille lahkamise ja kujutamisega nägid suurt vaeva sõnameistritest suurimad (viimaste all pidasin silmas eelkõige Dostojevskit, Nietzschet ja Thomas Manni).
Ja mis oli etenduses see „headuse kiusatus“, mis võib painata inimsüdant rängemini kui uni rampväsinut? See oli Gruše hoolitsusinstinkt! Instinkt, mis on nii tugev ja valdav kõigi kõrgemate eluvormide hulgas, et see ületab vabalt liigipiiregi. Lugusid sellest, kuidas ühe liigi esindaja adopteerib teise liigi noorisendid, on küllaga nii mütoloogias kui dokumentalistikas, internetist võib leida neid hulgim. Selle käitumismustrite kompleksi võib vallandada näiteks piiksuv häälitsus või proportsioonid, mida võib maakeeli kutsuda nunnuks. Liikide võrdleva käitumisteaduse etoloogia üks alusepanijaid, Nobeli preemia laureaat Konrad Lorenz nimetas seda Kindchenschemaks. Selle psühholoogiline mõju on võimas ja robustne, võiks öelda isegi psühholoogiliselt toores ja mehaaniline. Sellel ei ole midagi pistmist empaatiaga kui võimega panna end teise olendi nahka. Empaatia, mis ei ole triviaalne nunnutustung, vaid võime aduda adekvaatselt teise olendi psüühilist seisundit, afektistruktuuri ja motivatsoonistikku, on väga kõrget kognitiivset võimekust ja ressursse eeldav psüühiline funktsioon, seevastu nunnutamistung on evolutsiooniliselt väga vana ja robustne mehhanism, see on nii robustne, et selle vallandavad mõned väga lihtsad päästikud, mida pole kuigi raske täiesti kunstlikultki luua. Suurepäraseks näiteks on igasugused nunnud kaisunukud, mida lapsed täiesti siiralt nunnutavad, aga on ka küllalt selliseid, kus Kindchenschema on paisutatud juba groteski (näiteks Hello Kitty jms). Juhin siin tähelepanu sellele, et see käitumismuster käivutub ka täiesti elutu objekti peale – tähendab, sel pole vähimatki pistmist selle seesmise maailma adekvaatse tajumisega! – ja piisab, et sel on üldjoontes õige kuju ja välimus. Arengupsühholoog Susan Pinker on teinud üpris brechtilikult kummastava osutuse (oma väga heas raamatus „Sugude paradoks“, mida soojalt soovitan (e.k. Pegasus 2010)) öeldes, et väikesed lapsed on kõige õudsema iseloomuga inimesed üldse, nad nõuavad pidevalt tähelepanu, nõuavad pidevalt, et keegi nendega tegeleks ja neid teenindaks ning on sel juures täiesti tänamatud ja nad veel lõhuvad, kiusavad, sakutavad, löövad ja hammustavad, aga magav laps on lihtsalt midagi nii nunnut, et talle andestatakse hetkega kõik (muide, eks see toimib ka loomeretseptsioonis – mis lubatud Leonardo DiCapriole (väga selgelt väljenduv Kindchenschema), pole lubatud Nikolai Valujevile ( Kindchenschema puudub pea täiesti)).
See mehhanism on kaugelt vanem kui inimliik ja näiteks kassid on suurepärane näide vastavast koevolutsioonist, kus üks liik on lausa kohastunud teise, ütleme, nunnu-nišši (näiteks kass näugub ainult inimestega suhtlemiseks-manipuleerimiseks, liigikaaslastega suhtlemisel ta seda ei tee), ning ei pea olema sotsiaalmeediaekspert tõmbamaks paralleele stiilis kassid on naistele sama, mis meestele porno. Selles mõttes oli selles etenduses headuse funktsiooni pandud üks õige robustselt töötav lihalik tung. See „headuse kiusatus,“ millega Gruše arutleva mõistusega varustatud enesealalhoid võitles, oli konflikt evolutsiooniliselt ürgsema ja hilisema motivatsioonikihistuse vahel ja peale jäi ürgsem, kujundlikumalt – see oli primaadi võit inimese üle.
Autori biograafia ehk õigustab veel ühte märkust. Kommunistliku partei manifest on mu arust suurepärane dokument rumala mõistuse kiusatusest. Rumala mõistuse all pean silmas osavat insenerlikku intellekti, mida ei koorma liigne inimloomuse tundmine, ja mis selles vabaduses, mida annab inimloomuse piirangute mittetundmine, loob loogiliselt laitmatud, kui praktiliselt teostamatuid utoopiaid.
Milline eriliselt mehelik rumalus on kujutleda õnnelikku inimühiskonda, mille üheks koostisosaks on kõige laste riigistamine peale sündi, see tähendab laste ja emade lahutamine!
Kommunismisümpaatiatega Bertolt Brechti rumaluses on omajagu soospetsiifiliselt isast juhmust. Sestap on ta näidendid huvitavateks antropoloogilisteks dokumentideks. Eriti kui võimalus vaadata etendust koos kuuendat kuud raseda naisega.
Kuna tehnoloogiline progress on teinud bioloogilise vanemlikkuse tuvastamise õige hõlpsaks ja üheseks, siis oleks ehk aktuaalseim viis näidendit ajakohastada see, et Gruše oleks kirjutatud geiks. Sest küsimus lapse ontoloogilisest staatusest ajal, mil igasuguse veresideme rõhutamine on tabu ja seda peenemaltki kui inimsuse religiooni robustsema versiooni – kommunismi – võidupäevil, on igati aktuaalne. Kes on laps, kui ta pole oma liha ja veri? Mis funktsioon on lapsel näiteks veresidemest lahutatud sooneutraalsete eellaste A ja B juures? On „oma laps“ on seal veel midagi enamat kui universaalõigustega vürtsitatud progressiivne kategooria omandi ja lemmiklooma vahel? Muide, koer, üks meie armastatumaid lemmikloomi kassi kõrval, on kõige truum liik, ta on selliseks aretatud (soovitan siin eesti keeldegi tõlgitud Konrad Lorenzi raamatuid „Kuningas Saalomoni sõrmus“ ja „Inimene leiab sõbra).Suhe kassidesse on pisut teine, see on rohkem midagi platoonilise zoofiilia taolist. Kasutame teise liigi esindajat ühe õrnusvajaduse rahuldamiseks ja kass on koevolutsioneerunud maksimaalselt nunnuks. Õnneks on see vastastikune,



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar