Meie komberuum Vernadskiga ja Vernadskita

Sattusin väga huvitavale raamatule – Rein Veski „Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“.

Raamat jaotub laias laastus kolmeks. Esimene osa on tutvustab suure teadlase, Ukraina päritolu mineraloogi ja geokeemiku Vladimir Vernadski elukäiku. Ja see elukäik oli lihtsalt pöörane! midagi sellist juba välja ei mõtle, eks eluaastad (1863-1945) on juba iseenesest päris heaks vihjeks.

Nagu Veski napisõnaliselt resümeerib: „Suurte vene teadlaste elulugudes varieeruvad vangistuskohad ja kestus, kui oli õnne, et kiiruga maha ei lastud“.

Või vana Vernadski enda sõnadega: „Ma sündisin (12.03.1863) Peterburis Milionnaja tänaval ... Poola ülestõusu ajal. Ei osanud varem küll endale ette kujutada, et suurem osa minu elust, kui mitte kõik, möödub sõja ajal.“ Absurditaluvus, uskumatu psühholoogiline kohastumisvõime, saatusearmastus pidi olema iga teadlase standardvarustuses.
Teine mahukam osa raamatust vaatleb Vernadski ideid ja nende tänapäevaseid edasiarendusi (biosfääri mõiste on muutunud argisõnaks, Vernadskist inspireeritud Juri Lotmani teooriad on humanitaaride hulgas küllalt tuntud jne, rääkimata siiretest loodusteadustes).
Kolmandas osas üldistab ja sünteesib Rein Veski ise.

Rein Veski on juba kenasti üle kaheksakümne (s. 1933) ning ennast teadlasena igati tõestanud –

"Tehnikakandidaat (1969), vanema teadusliku töötaja kutse erialal kütuste ja gaasi keemiline tehnoloogia (1973). NSVL Kõrgem Atestatsioonikomisjon vastavalt 1970. ja 1973. a. Avaldanud üle 300 teaduspublikatsiooni, s.h ühe monograafia ja brošüüri, saanud 4 NSVL autoritunnistust ja 3 patenti; 1986, Rein Veski, D. I. Mendelejevi nimelise Üleliidulise Keemia Seltsi diplom monograafia eest, VI rahvusvahelise messi Enerex 2002 konkursil enim tähelepanu äratanud biokütustealase tegevuse arendaja diplom ja rändkarikas" jne
– lühimalt: ta ei pea end enam vähimalgi määral tõestama ja saavutanud auga vanaduse vabaduse mitte järgida žanripiire.

Natuke meenub Ilmar Vene, kes oma esseedes ei püsi ka kuidagi teema raames, miska tekstid kubisevad märkustest, kõrvalepõigetest, vabadest assotsiatsioonidest ja muust sellisest. Aga kui autor on erudeeritud ja, ütleme, huvitavate huvidega, siis pole sellest midagi, vastupidi, tulemuseks on väga lugemisväärne kirjavara.

Kui Rein Veski oleks näiteks kraadi taotlev tudeng, siis juhendaja seda tööd kaitsmisele ei laseks, sest töö ei ole vormistatud korrektselt ja viitamine logiseb kohati familiaarsusenigi (nt Ortega y Gasseti oli lühenenud Ortegaks ja Teilhard de Chardin lihtsalt Teilhardiks jms), kuigi mõistetavus seepärast ei kannata. Samuti on palju isiklikke mälestusi ja muljeid (samas pika karjääriga teadlane nii ju võib). Samuti võib vorm ärritada inimest, kes otsib mingit väga konkreetset infot, ometi raamat tervikuna on väga hariv ja inspireeriv, väärtuslik just viitestikuna, sõlmpunktina, kus kohtuvad väga paljud lõimed.

Kohati läheb ka mõte nii lappama ja-või kontsentreerituks, et žanr nihkub alale „Märkmed iseenesele, et püsiks meeles, mis teemad kõik lahti tuleb kirjutada“[horribile dictu, ei saa salata, et viimasel ajal ägenenud suremislaine viib vägisi häirivale mõttele, et võib-olla surma läheduse tajumine paneb autori nõnda kiirustama].

Kui Vernadski elu- ja mõtteloo kohta saaks lugeda muudest raamatutest (mille loetelu leiab kenasti Rein Veski raamatust), siis ohtraid paralleele siinse eluga ja Eesti teadus(aja)looga väliskirjanduse hulgast ei leia. See on veel üks kõnealuse raamatu suur voorus.

See raamat on kindlasti huvitav loodusteadlastele, aga väga soovitav oleks just humanitaaridele, eriti sellistele, kes kipuvad piirduma väga vaimse sfääriga, ideedeajalooga, mis ainelis-tehnilised olud kõrvale jätab (see kehtib näiteks eelmainitud Ilmar Vene kohta iseärnis), või siis need, kes Kanti-Heideggeri kanti sulguvad ning eriti-eriti need, kes arvavad, et teadus peaks olema allutatud mingile ideoloogiale. (Nõukogude maal oli ikka päris kurioosseid juhtumeid: kui geneetikute lintšimisest saan ma veel aru – need sindrid üritasid ju nii antimarksistlikku nähtust nagu pärilikkus teaduse rüüsse mähkida! – siis näiteks Tšiževski pisteti pokri ionisatsiooni (!) uurimise eest(lk 109)).

Vernadski esindab maailmavaadet, kus elu ja mõistus ilmnevad kõige sügavamalt maiste nähtustena, lausa geokeemiliste jõududena (vastavalt siis bio- ja noosfäärina), teadmine, mis on ilmne ainult sügavale ökoloogilisele mõistmisele, Vernadski ideede õigsus on jõudnud ringiga massidesse kõige ebameeldivamal moel – kliimasoojenemisena, tõdemusena, et jah, tõepoolest, inimese mõju oma keskkonnale on nii suur, et jätab selge geokeemilise jälje, nii suur, et võib saatuslikult mõjutada enese elusolemise tingimusi. Puhtalt vaimusfääris unelejad võivad unustada, kui radikaalselt sõltume Boden'ist. Soovitan väga ka David R. Montgomery raamatut „Muld. Tsivilisatsioonide häving“ , milles on ilmekalt näitlikustatud, kui habras, unikaalne ja asendamatu (ja inimlikul ajaskaalal ka taastumatu) on nii argine asi nagu muld.

Need raamatud ehk aitavad sügavaimas mõttes Maa peal püsida.

Kui Marek Tamm diagnoosis presidendi kõnes lahenduseta pinge Herderi ja Heine (Ahto Lobjaka hinnangul rohkem Herderi ja Kanti), rahvusromantiku ja maailmakodaniku vahel, siis Vernadski seob elu maapinnaga (planeedi geokeemiaga) niivõrd fundamentaalselt, et ka Herder on tema kõrval samavõrd idealistlik abstraktsioonides hõljuja kuivõrd Kant Herderi kõrval. Selline pilk on vajalik, sest selle ignoreerimisega ollakse kliimasoojenemise eitajatega ühes paadis.

P.S. Sain raamatu selle trükkijalt, ühestki poest ei suutnud leida küll aga sisekaanelt märkuse: Arvamused, täpsustused ning hugi- ja üksiktellimused raamatule saata rein.veski@mail.ee.

[Esimese reaktsioonina antud sissekandele sain teada, et varsti siiski on poodides ka]

P.S.2. Lisan siia vormistusvabalt raamatu sisukorra.

Vladimir Vernadski ja tema aeg

Sissejuhatus 11

Pärinemine Leedu feodaalaadelkonnast ja Zaporožje Setši kasakkonnast. Vaarisa needus 16

Vernadski: ma sündisin Poola ülestõusu ajal Millionnaja tänaval 21

Peterburi ülikool: Dokutšajevi ja Mendelejevi õpilane 27

Nurjunud atentaat. Vendlusliit 31

Abielu. Arreteerimishirm. Teadustöö Vene- ja välismaal 36

Vernadski: kadett ja tsaaririigi reformija. Verine pühapäev. Tudengite mäss 45

Raadium. Meteoriitika. Kulik ja Ivan Reinwald 57

Esimene Maailmasõda. KEPS. Veebruarirevolutsioon 61

Oktoobrirevolutsioon. Kodusõda. Põgenemine bolševike eest 65

Vernadski Ukraina Teaduste Akadeemiat asutamas 72

Põgenemiste jada kodusõja ajal: Harkov–Rostov–Jekaterinoslav–Krimm 76

Tüüfus ja ärkvelolekuunenäod 81

Krimmi poolsaarele. Tauria ülikool Simferoopolis. Struved 85

Tapivagunis bolševistlikkusse Moskvasse. Petrograd. Arreteerimine 88

Pikaks venitatud Euroopa lähetus 95

Moskva. Stalin bolševiseerib Teaduste Akadeemiat. Filosoofide turmkriitika 104

Aleksandr Tšiževski. Šahtõ protsess, saraškad. Akadeemikute kohtuasi 110

Stalini massilised arveteõiendamised teadlastega. Vernadski tegevust piiratakse 114

Panslavistide kohtuasi Vernadski juubeliaastal. Sõber Litškov 121

Raadiumiinstituut. Vernadski ja aatomipomm 125

Sillamäe osa aatomipommi valmistamisel 131

Teine maailmasõda algas Vernadskile Teaduste Akadeemia Uzkoje sanatooriumis 138

Vernadski Kasahhi NSV Akmolinski oblasti kumõssisanatooriumis 142

Biograaf Anna Šahhovskaja ja Maksim Gorki „lesk“ Maria Andrejeva 146

Stalini preemia. Abikaasa surm ja uue elukaaslase otsingud 151

Tagasi Moskva. Mõtted USA-s – pojal, tütrel ja lapselapsel 153

Vernadski viimased ettevõtmised oodatud noosfääri nägemata 157

Arusaamade kujunemine geo-, bio-, antropo- ja noosfäärist ning -süsteemidest: kronoloogia 161

Vernadski-eelse perioodi mõttearendused 168

Vernadski lülitub mõttevahetusse mõistetega elu ja elusaine 181

Vernadski raamatud biosfäärist ja geokeemiast ning artikkel inimkonna autotroofsusest 191

1930. aastad 197

1940. aastad 206

Viis köidet Vernadski valitud teoseid jäid laiemale teadusüldsusele tähele panemata 208

1960. aastatel ilmus Vernadski elu raamat 212

1970. aastate mõttearendused 221

1980. aastal ilmus Vernadski 1939. aastal kirjutatud raamat 230

Mullad ja muistsed biosfäärid 233 Geograafia ja maastikud Innokenti Gerassimovi käsitluses 241 Bio- ja viirussfääri tõlgendusi 244

Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioon 253

Gumiljovi passionaarsus 268

Biosemiootika ja veel üks Vernadski raamat 273

Maastike geneetiline klassifikatsioon 276

Füsioloogiliselt aktiivsed mõjurid 284

Aastad 2000–2009, eestlased arutamas bio- ja noosfääri üle 294

Aastad 2010–2011 309

Eesti loodus 314

Aastad 2012–2016 320

Kronoloogia lühikokkuvõte: universumi arengutasandid, biosfäär, noosfäär, geoloogilised aegkonnad, inimene versus keskkond 350

Endaga hakkamasaamine ja hakkamasaamatus 367

Hulgatunnetus ja sõda kui elusorganismi hakkamasaamise viise 368

Sümbioos. Inimene – mikroorganismide, viiruste ja lihtsamate hulkraksete katusorganism. Gnotobioloogia. Feromoonid 378

Loomad ja inimesed: erinevusi ja sarnasusi 388

Inimese ja inimkonna hakkamasaamatus 398

Närvivõrk ja endaga hakkamasaamine. Tabula rasa, info, mõistus ja veelkord noosfäärist 404 Tagantjärele tarkus universumi temperatuuri alanemise ja elu tekke kohta 413

Maailma, ajaloo ja inimkonna algus ja lõpp? 422

Kirjandus 433

Olulisemad terminid ja nende selgitus 449

Autorist 459