Rahavaba vabaturg

Ilmus EestiEkspressis 29.11.2012 (kirjutud umbes kuu enne "Harta 12" jms ).

Lehes on lühemalt, paar lõiku vähem.

Globaalpohmelus ja rahavaba vabaturg

Mihkel Kunnus

Aastal 1905 kirjutas George Bernard Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“. See kõlab ebameeldivalt küünilisena. Aga see sama Shaw on ka öelnud, et läbinägelikkust peavad küünilisuseks need, kellel endal see omadus puudub.

Tema suur kaasaegne Oswald Spengler noogutas sel kohal tunnustavalt ja täpsustas, et tegu on siiski ühe loomuliku etapiga ühiskondlikes suurprotsessides, täpsemalt tsivilisatsiooniga, mis tema terminoloogias tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi.

Oswald Spengler: “Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”

Kõlab väga tuttavalt küll. Õigemini läbinägelikult.

Eesti omapära on see, et nimetatud protsessid nimetatud suundades – raha ja elu samastumine, raha ja poliitilise võimu võrdsustumine – on toimunud väga kiirelt. Nii kiirelt, et seda on võinud omal nahal tunda isegi väga noor inimene. Eriti terav on kontrast võrrelduna taasiseseisvumise algusaastatega. Inimestel oli toona raha nii vähe, et kui raha ja elu oleks olnud sama võrdsustunud kui praegu, siis oleks päris suur hulk inimesi vist otsesõnu nälga surnud. Päästjateks olid sellised ühiskondlikud suhted, mis iseloomustavad sedavõrd arhailisi kogukondlikke kooseluvorme, et nende nimetamine lihtsalt mittedemokraatlikeks oleks üpris sisutühi, alates korilusest ja väikepõllundusest kuni rahavaba kaubavahetuse ja mitmesugusete hõimusuheteni. Maitsvast ja tervislikust toidust, mis siinkirjutajagi lapsepõlve helgeks tegi, oli küllalt väike osa raha eest saadud. Mõistagi ei tehtud selle saamiseks vähe tööd, ei, isegi väga palju, aga raha seda ei vahendanud, ning lausa võimatu olnuks toona välmida mõnda nii tatikväiklast mõistet nagu „tasustamata majapidamistööd“.

Võtame nüüd mõne juhusliku näite, näiteks arutelu tudengite või laste vajaduspõhisest toetusest. Mida seal ka konkreetselt ei räägita, kindel on see, et sel vajadusel on üks ja ainus mõõt – raha. Olgu turufundamentalist või padusots – inimese elukvaliteedi mõõduks riiklikes diskussioonides on raha ja ainult raha, keegi ei tule selle pealegi, et mis tahes toetuse vajaduspõhisuse juures hakata rahaliste sissetulekute kõrval vaatama ka kartulimaa suurust, lehmaga naabri olemasolu või sugulussuhteid võimulolijatega. Siin on ilusas üksmeeles kirjutatud alla nii Shaw’le kui Spenglerile.

Kas selline demokraatlik (õigus)riik saab oma rahvast hoolida? Vastus sõltub sellest, kui küüniline olla. Igatahes kui lapsevanema ja lapse suhe ammendub rahalise suhtega, siis selle suhte nimetamist hoolivaks peetakse ikka üsna üheselt küüniliseks. Pigem loetakse hoolivussuhtes rahalist komponenti teisejärguliseks. Võib ette kujutada erinevaid perekondlikke suhteid. Üks võiks olla selline, kus perepea, näiteks Vargamäe Andres, käseb oma lapsel teha vajalikke töid, näiteks paneb tüki leiba kaasa ja saadab karja. Kahtlemata ka tahumatu Vargamäe Andres vägagi hoolis oma lastest ja nende käekäigust. Võib ette kujutada ka mõnd sellist perekonda, kus hooliv ja hoolitsev lapsevanem palub lapsel enne sööki ikka toa ka ära koristada. Aga selline perekond, kus ainus viis oma laps ühise hüve nimel tööle saada käib läbi raha, tundub meile kuidagi kõle.
Riigiga on asi kaunikesti vastupidi, siin on kõik muud mõjutusviisid peale raha vastuvõetamatud. Mida arvata poliitikust, kes lihtsalt paluks tuletõrjujatel, meditsiinitöötajatel, õpetajatel oma tööd (edasi) teha? Päris kehv variant oleks ka käskimine (“Teie ehitage siia lasteaed! Teie olge vait ja ravige edasi!“). Totalitaarsetes režiimides ja monarhiates saab käskida küll. Paluda saab vist ainult väikse perekondliku kogukonna pealik, keda jäägitult usaldatakse. Meil on demokraatia ja „demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine”.

Andres Arrak on kirjutanud: ”Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandustervikuna ei kasva. Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.”

Siin veel üks asi, miks demokraatlikud tendentsid soodustavad kõige arvestamist rahaks – seda on kõige hõlpsam ümber jagada, tähendab, seda vähemasti saab püüda õiglaselt jagada. Kõiki muid eluhüvesid, elurõõme ja tähendusrikkusi on praktiliselt võimatu riigil (õigluse huvides) ümber jagada. Ühel ministril oli kord plaan tõsta õpetajate prestiiži, aga kui selline ümberjagamine oleks võimalik, siis oleks poliitik ju kõige prestiižsem amet üldse, aga praegu on neil lihtsat suur palk, kuluhüvitised, isetäituv kapp, nähtamatu käega ämm jms ning prestiiži pole ollagi, sest see tuleb auga välja teenida.

Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mitte mängida maksudega või laste toiduportsudega. Või võtta laenu ja osta meie rahvale veel üks põlvkond, et ikka oleksid olemas ja omaverelised need, kellele me võlgu pärandada ei tohi. Või siis teha Eesti kultuuri efektiivsemalt (st vähemate inimestega), kuigi oleme juba maailma kõige efektiivsem kultuur. Valikuid kui palju ja ainult mõned välistavad üksteist.

Shaw’l on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimelt see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi. Kui enam mitte ainult kogu toit, vaid lausa kogu eluvõimelisus on vahendatud rahaga, siis raha haigestumine sandistab samuti kõike, kogu eluvõimet. Energia (ca 90% ulatuses ikka veel fossiilne) kallinemine on kõige raskem raha haigus, sest olemuslikult on raha sügavaim sisu just energia – nisukaloritest ja naftadžaulidest kilovatt-tundideni. Kui riik ei jaksa maalesõiduks enam kütust osta, peavad riigi funktsioonid taas muutuma rahavabaks -olgu näiteks priitahtlikud pritsumehed või maapiirkondades taastuv omakohus

Neist protsessidest ja nende tagamaadest, ajastu olulistematest üldsuundumustest on võimalik nüüd ülevaatlikumalt lugeda ka eesti keeles, refereeringud omamaa ja välismaa teadlaste töödest on koondatud nüüd ühte kahvatukaanelisse kogumikku (Kaupo Vipp „Globaalpohmelus“) ja see raamat on nagu meie tulevik: minimaalsete kuludega välja antud, taaskäideldud materjalidest ja sellegi poolest paljudele liiga kallis.

******

Eelviimane lõik oli algselt selline:

„Shaw on õigus, tõepoolest „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, aga siin tuleb teha ajakohased korrektuurid. Nimel see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi, sest see, mis andis lihalikule inimesele sama suure sõltumatuse maapinnast kui rahale, see, mis üldse võimaldas samastada maist elu ja raha –  nafta – on ise liiga kalliks muutumas. Näiteks riik ei jaksa maale sõiduks enam eriti kütust osta, rahavabad on ka priitahtlikud pritsumehed ja maapiirkondades taastuv omakohus.“

Aga toimetajad arvasid, et see on lehte liiga keerukas. Küllap vist (eriti viimaste nädala palaviku-õhkkonnas, mis kollektiivse mõistuse süvenemisvõimet kõvasti kärbib).
Ja viide nafta hulga ja humanistliku eetika seosele vajaks ja vääriks palju põhjalikumat lahtikirjutust. Humanistlik eetika näeb ette inimese igakülgse dekontekstualiseerimise, juuretustamise. Öelda, et inimeseke/kodaniku õigused peavadki sõltuma tema ruumilisest asetusest (Võrus ei saagi olla samad võimalused kui Tallinnas), tähendab veendunud õiguslasele parimal juhul küünilisust. Inimese maapinnast lahti haakimine tahab aga palju energiat (konkreetselelt ja füüsikaliselt  st džaule) ning energiavoo kokkukuivamine toob paratamatult tagasi inimese juurdumise, lokaliseerumise, võimaluste sõltumise asukohast ja keskkonnast. Riigi lahkumine maapiirkondadest on suurepärane näide.

Ja lähedal on ka see põhjus, miks humanism ja inimõiguslus on sügavalt antiökoloogiline.  

Uussiiras ekstremist suhtleb meediaga

 Huh, küll olen end viimastel päevadel pilastanud… oi, kuidas mulle ei meeldi demonstratsioonid, oi, kuidas ei meeldi… ja siis see läbini antiintellektuaalne žanr – sõnavõtt demonstratsioonil (jaota maailm väideteks, millele saab karjuda maruliselt „EI!“ või maruliselt „JAA!“).

Küll on vastik, et kõik arukamad kommunikatsiooniviisid on välja lülitatud ja sellise asja järele peab haarama...

Kõige paradoksaalsem on mõistagi see, et tegu pole demokraatia kriisiga. Lausa vastupidi – tegu on aristokraatia kriisiga. Need, milles on määravad puudused – eetilisus ja riigimehelikkus – kuuluvad aristokraatlikku kompleksi. Häbitunde täieline asendumine seadustundega, jokk jms on demokraatlik-õigusriigilik käitumisregulatsioon, mis aristokraatlikkusest juba liiga edukalt on kaugenenud. Ahto Lobjakase artikkel kirjeldab probleemi väga ilusti, samuti Tarmo Jüristo oma… aga lahendused, mida praegu pakutakse… jah, muudame seadusi! Noneh, eks võtame vastu seaduse, mis kohustab jokki häbenema! Paragrahv see ja see sätestab, et ministril peab olema Lennart Mere afektistruktuur!

Jokk on ju liiga puhastverd õigusriigi omadus.

(õigupoolest on demokraatia elujõuline ainult mingis aristokraatlikkuse miinimumi juures, st suudab toimida ainult teatava inertsi kestes, aga see on juba pikem teema)

Seadusandluse täiustamine mingis mõttes valab õli tulle (asetab rõhu veelgi rohkem seaduse primaadile), aga alternatiivil pole muud väljendust peale infantiil-idealistliku moralismi. Valisin siiski viimase (arvestades üldist atmosfääri tundus see parem variant).

Olguolgu… ei hakka siin nokkima praegu (kuigi mõeldes esseele, mis peaks ilmuma selle nädala „Areenis“…)

Omamoodi valgustav oli meediaga suhtlemine ja meediapildi tekkimise protsessi kõrvalt nägemine.

Eriti sümptomaatilise käkerdisega sai hakkama Tartu Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre. Selline tondimaalimine, et lausa piinlik.

Õnneks talle vastas keegi Henri Kõiv. Olgu ta siinkohalgi tänatud.

Pidin algselt ise Kalmrele vastulause kirjutama. Aega sain selleks umbes kaks tundi (umbes nii "olgu, võtame vastulause küll, aga ootame seda juba täna kella neljaks").
2000tm, tähendab, haiku.

Esimene versioon valmis mõnekümne minutiga (ja saan nüüd ka ise aru, et see on žanrilt kõige lähemal autoparoodiale):

TAPVAD SÕNAD, TAPVAM KURTUS

Mihkel Kunnus

Küllap oleks üpris naiivne rahustada Vahur Kalmre hirme rahvatarkusega „Haukuv koer ei hammusta“.  Tõsi, sõna võib olla säde, mis paneb püssirohutünni plahvatama, aga ei pea olema keemikuharidusega nagu meie peaminister, et mõista, plahvatab siiski püssirohi, mitte säde. Ja sõna jõust suuremagi süütamisvõimega võib vabalt olla sõna jõuetus, sõna jõuetuse tunnetamine. Tammsaare on öelnud, et just siis, kui sõna ei aita, siis aitab jõud. Vene revolutsiooni prohvet Dostojevski kirjeldas seda nii:

„Vaadatakse ja imestatakse. Aga võib-olla on selle äkilise purske põhjuseks niisuguse inimese puhul, kellest seda kõige vähem oleks võinud oodata, üksnes ängistusest aetud kramplik tung ennast avaldada, instinktiivne vajadus ennast tunda anda, ilmutada oma maharõhutud isiksust, mis äkki nähtavaks on saanud ja avaldub tigeduses, hulluses, mõistuse sõgenemises, vihahoos, krampides. Just nõnda prõmmib võib-olla elavalt mahamaetu ja hauas ülesärganu vastu kirstukaant ja püüab seda kõrvale lükata, kuigi ta mõistus võiks talle selgeks teha, et kõik ta pingutused on asjatud. Kuid selles asi ongi, et siin pole mõistusega tegemist, need on krambid”.

William James kirjutab psühholoogia kullafondi kuuluvas „Psühholoogia printsiipides“: „Pole võimalik välja mõelda õelamat karistust — kui selline asi oleks füüsiliselt võimalik — kui lasta keegi ühiskonda nii, et ta jääb kõigi selle liikmete poolt absoluutselt tähelepanuta. Kui keegi ei pöörduks, kui me sisse astume, ei vastaks, kui me neid kõnetame, ega tunneks huvi selle vastu, mida me teeme, vaid kõik inimesed, keda me kohtame, teeksid nii, nagu ei märkakski meid, ja käituksid, nagu poleks meid olemas, hakkaks peagi meie sees pulbitsema omamoodi raev ja võimetu meeleheide, millega võrreldes ka kõige julmem kehaline piin oleks kergenduseks.“
Robert Musil võtab kokku kivinäoga suhtlemise psühholoogia, tähendab, erakonnaväliste inimeste pöördumise kokku nõnda: „Kui inimene peab midagi anuma vankumatu näo ees, mis ei anna mingit vastust, ajab see ta meeleheite, kallaletungi või väärituse joovastusse“.





*

Küsisin Tartu algatusgrupilt, mis arvavad. Arvasid, et sellest ei saa keegi midagi aru. Nõus. (Üldse, mul on tunne, et see palavikuline meeleolu on mõistust ja arusaamisvõimet üksjagu madaldanud; meedia ja ühiskond säriseb mingis loomalik-mütoloogilises režiimis. See on väga häiriv).

Proovisin olla konkreetsem (see sai valmis kell 15:55 :) ):

ÖÖ SALADUSES MÕRVU HAUDUV AJAKIRJANDUS

Mihkel Kunnus

Omal õnnetul ja iroonilisel kombel on Tartu Postimehe vanemtoimetaja (!) Vahur Kalmre arvamus ”Tapvad sõnad. Tapvad teod” küllaltki esinduslik.
Nimelt see on esinduslik oma ebaesinduslikkuses: üldistus ühiskondliku nähtuse kohta tehakse selle kõige ebaesinduslikuma elemendi järgi. Korduvalt. Mütoloogilise mõtlemise musternäide on mingi juhusliku huligaansuse – Ansipi istutatud puu maha raiumise – esitamine valitsusvastatse meeleolude kontsentraadina. Igaüks, kes valitsust julgeb kritiseerida, kes avaldab meelt (NB! Realiseerib oma demokraatlikku põhiõigust!), samastatakse kellegagi, kes on ”seda tegu pikalt plaaninud, sest peab ootama pimedamat aega – ning raiub seal halastamatult maha kunagise linnapea istutatud noore tamme. Salajane mõrv pimeduses, sest mis see teise inimese puu vihaga maharaiumine muud ikka on.” No, vaadake retoorikat! Salaja! Halastamatult! Pimedas mõrva plaanimine! Vihaga raiumine! – see on see valitsuse kritiseerija tõeline tuum!
Ometi oli just selline mentaliteet üheks meeleavalduse ajendiks, mentaliteet, mis tapab igasuguse kriitika valitsuse aadressil.
Valitsuse kritiseerijad pole seemneid söönud, pole pimeduses ja salaja halastamatuid plaane hauduvad mõrvarid! Kordan siin üht meeleavalduse keskset teesi: ”Aususe nõudmine pole ekstremism!”

Pressifotograafi asi on olla adekvaatne ja representatiivne. Antud kahe punkari ja nende loosugi (mis korraldajate käsul ka kiirelt ära koristati!) esiletõstmine on jokk-mentaliteet par excellence: ”Haa, näete, foto, fakt, et ka selline loosung seal oli, järelikult oligi selline üritus!”
Tuletan siinkohal lahkelt meelde ühiskondlike nähtuste analüüsi aabitsatarkusi: valim peab olema üldkogumit esindav (representatiivne). Selleks
1. peab valim olema küllalt arvukas
2. valimi jaotus peab olema lähedane üldkogumi jaotusele.
Tegu oli kahe noore punkariga Teismeiga kohustab. Nende ebaküpsus on vabandatav, pressifotograafid on aga täiskasvanud inimesed.
Kinnitan, nii fotograafid kui ajakirjandus käitus täiesti seaduse piires, ometi pole neiltki aususe ehk representatiivsuse nõudmine ekstremism.

*

Selle avaldamisest Kalmre keeldus. Ma pole algatusgrupi liige ja mingi lugejakirja kohta ta kokkulepe ei käinud.

No tühja…

Vastasin ka SL Õhtulehe küsimustele:

Kuidas jäite rahule Tallinnas toimunud meeleavaldusega?

Võis väga rahule jääda. Arvestades meie inimeste loomuomast vastumeelsust tänavale tulla – muide, hindan seda paljukirutud iseloomujoont väga kõrgelt – ning ilma, oli rahvast kenake hulk ja demonstratsioon kulges väga tsiviliseeritult. Ei ilmunud välja, provokaatoreid või lihtsalt märatsuslusti täis jalgpallihuligaane ja muud taolist kontingenti. Demonstrantide hulgas oli ohtralt tippintelligentsi esindajaid ja haritlasi, seda oli väga liigutav näha.

Milline oli osalemine samal ajal Viljandis toimunud meeleavaldusel?

Pole mul ses küsimuses paremaid allikaid kui mis tahes teisel meediatarbijal.

Miks olite valinud meeleavalduse päevaks laupäeva, kui sellel päeval riigikogus tööd ei tehtud?

Ei oska vastata. Selle valiku tegemise juures mind polnud.

Mida õppida järgmisteks üritusteks ja kas on üldse midagi edaspidi plaanis?

Jaa, kindlasti edasi. Käesolev asi oli alles algus, nii öelda märguanne. Eks edasised plaanid sõltuvad suuresti sellest, mida valitsus ette võtab. Praegu toimub töö edasi sektsioonides, näiteks Tartu algatusgrupp koguneb juba esmaspäeval (19.11), kus arutletakse edasisi plaane ja tegevuskavu.

Rõhutasite oma kõnes, et ausus ja austus on põhjusega sarnased sõnad - kas valitsuselt on jäänud puudu ainult aususest või pole suhtluses tunnetada ka austust? Kas Teie näete, et viimase nädala väljaütlemised on nendes valdkondades nö jää liikuma pannud?

Sa ei valeta sellele, keda austad. Seega  võib öelda küll, et on päris tugevaid probleeme austusega. No näiteks, mida mõtles Rene Ilves kui reserveeris olematu rahvakogunemise jaoks Reformierakonna kontori esise. Tegu on sellise klassi tatiklikkusega, et selle adekvaatne kirjeldamine moraalsel skaalal on paratamatult solvang. Kuidas on võimalik austada riigitegelasi, kes käivad prokuratuuris ajamas sellist jampsi, et isegi lapsed punastavad kuuldes. Selliseid inimesi on psühholoogiliselt võimatu austada.
Ja teiste erakondade vaikimine on ebameeldivalt kõnekas. Ja siis tuleb mingi mokaotsast möönmine, et polda päris plekitud ja kõik teised teevad ka! Kõik teised teevad ka! No halloo! Selline liivakastivabandus!

Kui probleem ühte mõistesse suruda, siis oleks see täiskasvanu-au. Nende poliitikute hulk, kellel puudub elementaarsel tasemel täiskasvanu-au, on paisunud üle kriitilise piiri. Minu arust oli see pretsedenditult piinlik demonstratsioon: peab tegema demonstratsiooni, et nõuda poliitiliselt eliidilt(!) elementaarset kultuursust!  Selles mõttes on tegu ekstremismi suurima võimaliku vastandiga – me ei nõua äärmust, me nõuame elementaarsust!

Sellest jäi järgi niipalju :). pluss see.

Paar märkust sõnavabaduse asjus

Ilmus ERRis 01.11.2012.
Tegu paari komplementaarse märkusega neil teemadel äsja ilmunud artiklitele. Siin on pool lauset pikem ja paari viitava lingiga kirjandusallikatele.


Paar märkust sõnavabaduse asjus

Mihkel Kunnus

Sõnavabadus on mõttevabadus.

Mõjukas Briti filosoof ja erudiit John Stuart Mill (1806-1873) on hiliseim, kellele olen kohanud omistatavat auväärse tiitli olla viimane inimene, kes teadis enam-vähem kõike, mida tema ajal oli võimalik teada [siin]. No see on selge liialdus. Küll aga on iseenesestmõistetavaks muutunud tema libaralistlik tees: minu vabaduse piiriks on teise  vabadus. Igati sümpaatne ütlus. Paraku suures plaanis ainut ütluseks jääda see saabki, sest see piir ei saa olla põhimõtteliseltki midagi objektiivselt tuvastatavat. Selle piiri tunnetamine kasvab meile sisse umbes samamoodi nagu häälikute või sõnapiiride eristus emakeeles. Näiteks, kes lapsena ei kuule Õ ja Ö eristust, sel on täiskasvanuna seda nii raske ära õppida, et vaid vähesed saavad hakkama. Õhtumaine kultuur on olnud sügavalt sõnakeskne, hinnanud ratsionaalsust väga kõrgelt. Näiteks vaimsele puudulikkusele vihjamine on meile väga universaalne solvang, see solvab sügavalt ka neid, kelle identiteet ja ühiskondlik väärtus mõistusest eriti ei sõltu (nt tippsportlased, superstaarid jne), tähendab, õhtumaises nägemuses on inimloomus mõistuslik ja kuna mõistus on sõnaline, siis ei saa olla inimvabadust mõtlemisvabaduseta ja sõnavabaduseta. Sestp on sõnavabadus midagi väga fundamentaalset, nii fundamentaalset, et see on õhtumaise algupäraga inimõigustest täiesti lahutamatu.
Paradoks on aga selles, et sellist asja nagu individuaalne keel pole olemas; keel on kollektiivne ja suurem ja vanem ja hõlmavam igast selle üksikust kandjast ning kaunis sarnased on lood ka mõtlemisega. Tinglikult: minu mõtlemise piirid on meie kommunikatsiooni piirid. Mis puudutab mõtlemist, siis olen oma vabaduse piirajaga samal pool piiri (muide, see on ka põhjus, miks intellektuaalid muudkui dotseerivad ja õpetavad – nad tunnevad rumalate hulgas ennast ahistatuna ja piiratuna).

George Orwell hoiatas aastal 1944, et väga ohtlik eksimus ”seisneb usus, et diktatuuri tingimustes saab olla seesmiselt vaba.  Suurim viga on kujutleda, et inimene on autonoomne indiviid. Salajane vabadus, mida võivat despootliku valitsuse all nautida, on täielik nonsenss, sest su mõtted ei ole kunagi täiesti sinu enda omad. Filosoofid, kirjanikud, kunstnikud ja isegi teadlased ei vaja üksnes julgustust ja publikut, nad vajavad pidevalt stiimuleid teistelt inimestelt. Kui kaotada sõnavabadus, siis kuivavad kokku ka loomevõimed”.

(Lihtne kontroll: kes on olnud suurimad ja originaalsemad mõtlejad? Eks ikka erudiidid, need, kes on suutnud tohutult ahmida endasse ”võõraid” mõtteid.)

”Vihakõnede” keelustamine katab kinni sümptomid, mitte ei kaota viha.

Humanistlik-valgustuslikult tradistioonile on ka omane mõtlemise ja ka sõna meeletu ületähtsustamine, selle pidamine muutuste algatajaks. On valdkondi, kus on see tõesti nii, kus tõesti idee ja mõte käib enne tegutsemist. Ühiskondlikus plaanis, eriti selles osas, mida plaanitakse nüüd seadusemuudatusega reguleerida, on sõna algatuslik roll väike. Nn ”vihaõhutus” on seal rohkem õhutusklapp või surveventiil kui sepaääs. Sõnad ei tee inimest kurjaks, nälg teeb, kitsikus teeb, trööstitus teeb. Esmatasandi intellekt on just põhjuste otsija ja tuvastaja. Inimene tunneb end halvasti, näeb talle kodust ja turvalist maailma enda ümber lagunemas, ning siis proovib leida nendele tendentsidele mõistuslikult põhjuseid. Juute, neegreid, kreeklasi, homosid, kristlasi, moslemeid saab ühiskondlikes hädades süüdistada ainult siis, kui ühiskondlikud hädad on olemas. Ja primitiivne intellekt haarab just kõige esmasema ja monokausaalsema põhjenduse järele. Juri Lotman on öelnud, et kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid […]Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse […] võiks sõnastada nii: nad on ohtlik organiseeritud vähemus. Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”.

Mis on järsku esile kerkinud ”kreekaviha” põhjuseks? Kas tõesti mingid vihakõned? Rassism?! Selleks, et arvata, et seda tüüpi sallimatust ja rassismi on mõistlik ravida väljendusvõimaluste piiramisega, peab omama sama lühinägelikku monokausaalset otsemõtlemist, mis kreeklasi üldse Eesti praegustes hädades süüdlasena kujutleda laseb. See pole mitte ebatõhus, vaid lausa hädasid võimendavalt rumal, mitte rektaalne hambaravi, vaid žgutt ninaverejooksu vastu.

Aastal 1971 pidas antropoloog Claude-Levi Strauss UNESCOs rassismiteemalise kõne, kus rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega  seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”.
Aga muidugi on rahvale prundi suhu toppimine tehniliselt märksa lihtsam kui rahulolematuse põhjuste –  viletsuse ja ebavõrdsuse – kaotamine.

Lõpetuseks

Sagedasem kujund, mida tuuakse positiivse repressiooni näitlikustamiseks, on last tema enda rumaluse eest kaitsev lapsevanem. Lapsevanem nii öelda toetab ja suunab lapse käitumist, kuni lapse enesekontroll jõuab vajaliku küpsuseni.

Kirjaliku seaduse päritolu on seotud mingis mõttes inimlikkuse pankrotiga – kui osade ühiskonnaliikmete enesekontroll pole piisav harmooniliseks kooseluks, siis tuleb seda välise jõuga reguleerida. Seestpoolt vaadatuna ilmneb enesekontroll indiviidile häbi- ja süüsüsteemina, ühiskonnatasandil au ja prestiiži kaudu. Inimene peaks häbenema pidada vihakõnet, inimesel peaks olema piinlik kedagi mõnitada. Need mehhanismid on kõvasti vanemad kui õigusriik. Vanema ja lapse suhe on tõesti tabav võrdlus. Õigusega on öeldud, et just lapse saamine teeb inimesest täiskasvanu, et laps kasvatab väga palju vanemat. See on nii, sest lapse pilk apelleerib häbitundele eriti mõjusalt. Lapse ees on eriti piinlik lapsikult, väiklaselt, tigetsevalt käituda – täiskasvanuau ei luba. Täiskasvanu nõuab endalt rohkem kui lapselt ja see annab talle õiguse last kasvatada. Kui aga Kristen Michal arvab, et häbitunne ei reguleeri Eesti inimeste sõnavõtte piisavalt ja neid tuleb seadusega piirata, siis tuleb talle tuti-tuti teha ja nurka häbenema saata. Ja oma püksid peab ta ka ise ära pesema, sest nii suured poisid enam mähkusid ei kanna, kuigi Kaja Kallasel mõlgub lõige juba mõnda aega meelen.