Nädalakommentaar: sõnavabadus

Nädalakommentaar Raadio Kukus 20.12.2019

Tere. Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „sõnavabadus“.

Otse lähenedes tuleb alustada tavatu positiivsusega. Sõnavabadusega on Eestis lood väga hästi. Eriti kui vaadata seda ajaloolisel võrdlusalusel. Või ka reaalajas teiste riikidega võrreldes. Meie põhiseaduse 45. paragrahv algab lausega „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“
Ja lõppeb lausega „Tsensuuri ei ole“.

Kas kõigil on võimalik väljendada oma ideid? On, enam-vähem maksimaalselt on.

Selle võimalikkuse üks tingimus on see, et väljaöeldule ei järgne riiklikud repressioonid, tsensuuri ei ole. Ja nii ka praegu on.

Järgmiseks: kas väljendusplatvorme on? Taas tuleb tunnistada, et rohkem kui ei iial ajaloos.

See aga ei tähenda, et kõik on hästi sellel väljal, mida sõnavabaduse kontseptsioon kaitsma on mõeldud. Selle sama tehnoloogilise uuendusega, mis on pretsedenditult võimendanud ideede ja veendumuste väljendamist, on kaasnenud ka sama pretsedentitult võimendunud pahupool.

Miinimumi on keeratud riiklikud repressioonid, aga võimendunud on sotsiaalsed, isetekkelised repressioonid. See toores ja barbaarne sotsiaalne kontroll, mis on samavõrd objektiivne ja kaalutletud nagu lintšikohus muiste. (vt SIIA!)

Kordan: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Probleem, tõsine probleem, on hoopis selles, et ühiselu regulatsioonis on kogu selle kogu selle sõnakeskse komplekti , mõistuse ja logose keskse komplekti roll üha väiksem. Tehnoloogiliselt transformeerunud avalikus ruumis domineerivad hoopis afektid ja massipsühoholoogia, instinktid, tungid, hirmud. Kui käistleda sõna mõistuse koondsümbolina, siis võib öelda, et sõna vabadust ei piirata, vaid sõnast minnakse mööda.

Avalik debatt ei toimi sugugi hästi, aga mitte seetõttu, et sõnavabadust piirataks, vaid seepärast, et sõnavabadust ei kasutata sihtotstarbeliselt. Sõnade vabadust kasutab üha vähem mõistus ja üha rohkem domineerib arhailisem psühhoregulatiivne tasand.

Kujundlikumalt väljendudes: avalik sfäär meenutab üha vähem tõele orienteeritud filosoofide argumenteeritud väitlust ja üha rohkem omade ja võõraste eristamisele keskendunud primaadikarja. Ütlen seda analüütiliselt, mitte patroneerides. Ma ei taha siin kõiki peente sõnadega lollideks sõimata ega moraliseerida.

Ärevates ja segastes oludes ongi kõige pealt omade üles leidmine kõige olulisem ja loomulikum. Ja olgu veel rõhutatud, et suhtun primaatidesse suure poolehoiu ja sugulustundega ning soovitan Aleksei Turovski ja Frans de Waali raamatuid väga.

Moraal puutub aga asjasse küll, aga siin tuleb temaatiliselt täpsustada.

Üldelvinud määratluse järgi on moraal „ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum“. Ühiskondliku sidususe ja sotsiaalse õdususe seisukohalt on ühise moraali miinimum ülioluline.

Ometi sellest ei piisa. On ka sügavam sisim veendumus ja äratundmine, mis on õige. See on südametunnistuse hääl, mis võib ühiskondlike tavade ja harjumustega selgesse vastuollu sattuda. Umbes nii nagu Lev Tolstoi meenutab oma moraalset vapustust, kui nägi pealt surmanuhtlust. Toona oli see ja oli aegade algusest saati olnud tavaline praktika, isegi Rooma paavstil oli isiklik timukas. Tolstoi tajus aga iga oma ihurakuga, et surmanuhtlus on sügavalt väär ja öelgu traditsioonid ja tavad siin mida iganes. Tolstoi kehastas toona inimkonna moraalset arengut.

Siis on veel valdkonna- ja tsunftisisesed moraalid ja moraalikoodeksid, kutseeetikas. Olgu siis arsti või sõduri või ajakirjaniku.

Kordan. Minu arust on avaliku debati murekohaks mitte sõnavabaduse vähesus, vaid sõnavabaduse vale kasutamine. Mis peaks olema sõnavabaduse kasutaja keskne moraalne imperatiiv? Arvan, et see on lihtsalt väljendatav. Sa ei tohi valetada.

Sellest, kui hukutavad tagajärjed vabale ja demokraatlikule ühiskonnale on valetamisel, on kirjutanud paljud, Solženitsõnist ja Orwellist Jordan Petersonini. Valetamine on tõesti hukutav ja lühinägelik strateegia. Ometi on ka see tasand üksinda ebapiisav. Internetiajastul tahaks siia juurde kirjutada käsud „ära tooda müra!“, „ära eksita!“, „püsi teemas!“ jne. Need keelud osutaks siis käitumisstrateegiatele, mis pole otseselt seotud valetamisega, aga ometi lõhuvad väga oluliselt seda sama avaliku arutelu võimalikkust, mida sõnavabadus peaks kaitsma.

Need nähtused on alati olemas olnud, aga uus tehnoloogia on seda meeletult võimendanud.

Teine asi, mda uus kommunikatsioonitehnoloogia on teisendanud, on häbistruktuur. Häbi on väga oluline sotsiaalne regulaator ja see on just nimelt sotsiaalne. Ning sotsiaalmeedia on seda muutnud.

Seda hüpet võib võrrelda linnastumise psühholoogiaga. Külaühiskonna liikmete häbi- ja afektistruktuur on hoopis teistsugune kui anonüümse suurlinna elanike oma. Näiteks antropoloog John Bodley näitab teoses „Suurusjärgu võim“, et inimloomus muutub drastiliselt sõltuvat sellest, kui suures ühiskonnas ta elab. Ka Marxi eksituseks võib lugeda selle, et ei arvestanud suurusjärguga. Näiteks normaalses perekonnas toimib suurepäraselt printsiip „Kõigilt tema võimete järgi ja kõigile vastavalt tema vajadustele“. Lihtsalt suures grupis see ei toimi, saati kogu inimkonna raames.

Väikeses kogukonnas pole eriti probleemi ka Garret Hardini kirjeldatud ühisvara tragöödiaga. Sest seal toimib, Bodley sõnadega, „funktsionaalne häbitunne“.
Ja see on nüüd miski, mis kohe kuidagi ei tööta anonüümses netikommentaariumis või mõnes sellises erakondlikus meediakanalis, mille eesmärk pole mitte informeerimine, vaid signaliseerimine, omade ja võõraste eristamine, sidususe loomine oma grupus ja nii edasi. Kõik see, mis käib zoosemiootika uurimisvalda.
See on sotsiaalpsühholoogiline mehhanism, mille puhul tavapärane kaitsekõne sõnavabadusele selle fuktsionaalsust ei päästa.

Sotsiaalne organiseeritus ja kompetentsushierarhiad ei kahjustu seetõttu, et uulitsakraade lärmab nagu uulitsakraade, vaid et nüüd lärmab nõnda ka funktsionaalsest häbist vabastatud ajaloodoktor ja erakonna esimees.

Veel: uus tehnoloogia on muutnud ka mälumehhanisme. Kui kunagi jäid kõrtsis räusatud labasused kõrtsi ja neid jäädvustas vaid ebakindel ja vaieldav mälu, siis elektrooniliselt vahendatult salvestuvad need tihti algkujul ja lunastav unustamine enam appi ei tule.
Kui ministrihärra oma kõrtisraadios laial lõual praalib ja sõimab, siis ei saa ta hiljem korraks mõistusele tulles seletada, et tegelikult mõtles ta hoopis teisiti ja hoopis tunnustas nende sõnadaga. Sest salvestuse saab kohe käima panna ja häbitu vale on paljastatud.

Voltaire' olla öelnud „Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda“. Seda aatelist hüüatust on õige raske kohandada inimestele, kes ei austa tõde. Voltaire ei osanuks ettegi kujutada, et nõnda hüüdes kaitseks ta õigust küüniliselt valetada.

Sõnavabadusest pole midagi kasu, kui truudus omadele on tähtsam kui truudus tõele. Inimene loomastumise suund ei viita koopale või puule, vaid väikestele sõdivatele primaadikarjadele. Alguses võib neid ka erakondadeks kutsuda.

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Ilmus „Õhtulehes“ 9.12.2019.

Vaata ka esimese osa arvustust SIIN!

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Mart Sander Litsid. Naiste sõda. III 257 lk

Mihkel Kunnus

See võib kõlada pentsikult või isegi üleoleva sildistamisena, aga meie kultuuriruumis toimetavad mõned isikud, kellel on suur museaalne väärtus. Nad kehastavad kogu oma olemusega mingit kadunud ajastut. Mart Sander on üks neist. Aastal 1984 asutati „Modern Fox“, 1930ndate ja 1940ndate tantsu-, lava- ja filmimuusikat ning selle aja lööklaule esitav rohkearvuline ansambel, mille solistiks sai juba õige alguses (1985) Mart Sander. Mart Sander on nagu ajarändur, ta oleks nagu selle ajajärgu suurkodanluse reinkarnatsioon ning kõik, mida ta teeb, loob või puudutab – olgu see film, kujutav kunst, muusika, lavakunst või kirjandus – kannab selle ajastu vesimärki. Sellise andega õnnistatult (või neetult) on talle arusaadavalt kõige kohasem just selle ajastuga ka tegeleda. Ja nii ongi ta enamasti teinud. Nüüd on ta valmis saanud kolmanda raamatuga romaanisarjast „Litsid. Naiste sõda“, kus jätkab möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpu ja neljakümnendate alguse keeruliste ajaloosündmuste kujutamist läbi „härrastemaja“ elanike ja kundede silmade.

Üheks iseloomulikuks jooneks Sanderi loomingus on miski, mis ühte fraasi surutuna võib paista lausa mõistelise vastuoluna, nimelt põlislinlik isamaalisus. Ometi ei kätke see sõnamoodustis vastuolu, vaid on pelgalt harjumatu. Eesti identiteet on tihedalt seotud maa ja talupoeglikkusega – ja see on demograafilise ajaloo seisukohalt igati representatiivne – , aga ka omamaine linnakultuur on meil sajandeid vana, lihtsalt see on ajalooliselt olnud kõvasti väiksema arvuline. Mart Sander on persoonilugudes korduvalt öelnud, et ta on põlistallinlane, et ta sugupuu on vähemalt seitse põlve Tallinnas elanud. Kummati on meie kirjanduslooline enesekujutlus petlik. Näiteks meie identiteedi kirjandusliku kujundamise ilmasammas – Anton Hansen Tammsaare – on empiirilisemal uurimisel rohkem linna- kui maakirjanik. Isegi tema peateose viiest osast kolme tegevus toimub täiesti linnas, rääkimata teistest teostest, millest enamiku tegevus leiab aset samuti linnas. Ka Jaan Kross on järele mõeldes pigem linlik, rääkimata hilisematest klassikutest, Mati Undist või Mihkel Mutist. Ometi Mart Sanderi linlikkus on täiesti erinev ja omanäoline. Parema puudusel nimetaksin seda suurkodanlikuks, millekski, mis assotsieerub rebasenahkse krae ja elegantsete õhtutualettidega, peene sigaretsuitsu ja swing-tantsuga. Ka see kõik kuulub meie rahva ajalukku. Raimond Valgre jalutab läbi „Litside“ härrastemaja nii kirjanikufantaasias kui atmosfääriloomes.

Teiseks tuleks ära märkida kvaliteet, milles Mart Sanderile eesti kirjanduses on raske võrdset leida. Ja küllap lugejale on see kvaliteet keskseim. See on nimelt põnevus. Lisaks filmilikule kujutluslaadile on Sanderi suurimaks andeks luua sündmustekäike, mis haaravad lugeja täielikult endasse ning on tihedalt täis ootamatud süžeepöördeid ja olnud sündmuste tagantjärele osutumisi hoopis millekski muuks. Ja nii korduvalt ja korduvalt. See resoneerub eriti hästi toonase jõhkra ajastuga, kus keegi ei saanud kedagi ega midagi lõplikult usaldada. Valitsused ja režiimid vahetusid kiiresti ja etteaimamatult ning tavalisel inimesel lihtsalt puudus igasugune võimalus ellujäämisgarantiiks või isegi aru saamiseks, mis toimub ja kust suunast ajalootuuled nüüd puhuvad. Aeg oli nõnda sõge ja etteennustamatu, et isegi täiesti ebaheroiline ja ideoloogianeutraalne koostöövalmidus ei garanteerinud ellujäämist. Vanglast päästetud härra Metsla, kelle puhul on võimatu otsustada, millised on ta ideed ja aated, kas ta on n-astme topeltmängur või kameeleonlik ellujääja, kelles on nii palju psühhopaatseid kihistusi, et lõpuks saab ainult heas usus loota, et ka temas on mingi inimliku kiindumuse ja lojaalsuse alge kõigi nende instrumentaalsete ellujäämismehhanismide all, pihib proua Kukele:

„Ma tean, et sulle on räägitud minust igasugu asju. Palju sellest on tõde. Olin valmis, et sa näitad mulle ust või vähemalt karistad mind teatud aja osavõtmatuse ja jahedusega. Mul ei ole öelda midagi, millega end õigustada. Me mängisime üksteisega, aga tegelikult mängis poliitika meie kõigiga. Ükskõik millise tee keegi valis – mitte ükski neist ei garanteerinud turvalisust. Langes neid, kes võitlesid kompromissitult endise eest ja kõige võõra vastu; langes neid, kes uskusid, et uus võim toob meile võrdsuse ja õigluse. Langes neid, kes panid ukse lukku ja uskusid, et kui nemad ei puutu kedagi, ei puutu keegi neisse. Nende langemine oli eriti kurb, sest nad ei saanud ealeski aru, miks nad langema pidid. Vähemalt meie teadsime, et meie ei ole kõrvaltvaatajad!“ (lk 68)

Kas siin on mingi siiruse garantii? Ei. See on aeg, kus garantiisid ei olnud, sest neid ei saanud olla.

„Proua Kukk tahtis olla toetav ning eitada või vähemalt pisendada kõiki neid nooli, mida Elmar iseenda pihta tulistas, kuid nende noolte selge siht, mehe teesklematu enesekriitika, muutsid ta relvituks – ühtviisi relvituks nii süüdistama kui ka andestama. Elmari kiretu eneseanalüüsi emotsioonitus nakkas ka temasse; nii suutis ta vaid istuda ning kuulata monoloogi, mida mehel oli olnud mitu kuud aega välja mõelda, kuid mis näis sündivat selsamal hetkel.“ (lk 68)

Kui Tammsaare looming on muu hulgas tuntud selle poolest, et seal on palju hirmpikki, lausa omaette esseedeks paisuvaid filosoofilisi mõtisklusi kõige eksistentsiaalsematel teemadel, siis „Litsides“ on selgelt esikohal sündmuste peadpööritav ja ennustamatu tormlemine, filosoofilised tõdemused on poetatud sisse harvadel hingetõmbehetkedel ja kontsentreeritud nappidesse dialoogidesse. Üheks hõredaks aga tugevaks punktiirjooneks on sõja ajal inimeseks jäämise küsimus, reetmise ja lojaalsuse küsimus; küsimus, mille vastus on sama, mis sageli Tammsaarelgi – paradoks.

„Ma tean, et sa pead minu järel luurama,“ ütles ta. Proua Kukk ajas end küünarnukile. „Miks sa seda tead?“ küsis ta. „Sest täna peavad kõik kõigi järel nuhkima,“ ütles Elmar. „Mind vabastati, et ma nuhiksin sinu järele.“ Proua Kukk vajus aeglaselt voodile tagasi. „See on selleks, et me kardaksime üksteist – rohkem kui me kardame uut võimu,“ jätkas Elmar. „Aga meie sinuga – meie oleme teineteise saladustega kokku liidetud nagu käeraudadega. Kui langeb üks, viib ta kaasa ka teise, tahtlikult või tahtmata. Hetkel pole meil teineteise jaoks olemas ühtegi ohtlikumat – ega turvalisemat inimest.“ (lk 69)

Nagu ikka on sündmusse põimitud tähtsad ajaloolised tegelased, näiteks Himmleri ihuarst Felix Kersten ja Ida-alade Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann. Kirjandusteos on vormilt mõneti sarnane kujutletuga – see on segu äärmisest kergusest ja äärmisest raskusest, pauguvad vaheldumisi šampanjakorgid ja kohtuotsuseta kuulid kohapeal; on vältimatu põnevik ajal, mil keegi ei ihalda midagi enamat kui rahu ning õli kallavad aina tulle ka noored huupi armuvad südamed, mis loovad sama stiihilisi koalitsioone nagu suurriike juhtivad vuntsikandjad.

„Kusagil oli alati keegi, kes teadis, kes võis kaevata ja koputada; veelgi rohkem oli neid, kes olid varmad karistusi määrama ja neid ellu viima. Viia ellu surmanuhtlus – kas polnud see absurdne sõnaühend täiuslik sümbol kogu sõgedale, mõistuse kaotanud ajastule?“ (lk 242)

Kümme raamatusoovitust

Ilmus formaatikohendatult ajalehes Postimees 13.12.2019. 

Eesti keeles ilmub jooksvalt nii palju kvaliteetset lugemisvara, et see ületab kuitahes võimeka kultuurihuvilise lugemisvõimsuse. Pealegi tegu on kuhjuva nähtusega, sest ega väärt teosed ju ei aegu. Seepärast peaks igasugust kaanonit ja tüve ehitavaid jõude toetama, sest killunemise jõud on neist tänapäeval loomuldasa üle. Seepärast kasutaks alustuseks võimalust ja annaks ühe üldisema soovituse: tellige Eesti kultuuriajakirjandust! Või näiteks „Loomingu Raamatukogu“ – see on lausa alandavalt odav ja ülendavalt tuumakas. Natuke nagu meie PISA-tulemusega. Alla keskmise rahastuse eest täielik tipp! Ja olgu „Vikerkaar“ või „Looming“ või „Värske rõhk“ ja nende tellimuse saab ka kingitusena kellegi postkasti sokutada.

Novembris ilmusid Mihkel Muti kommentaarid A.H. Tammsaarele („Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“). Tegu pole akadeemilise kirjandusteadusega, vaid just nimelt kommentaaridega, mis on sündinud kord süvenenud tähelepanelikkusest kord lihtsalt inspireeritusest, need on nõtke sule ja selge pilguga kirja pandud tähelepanekud ja üldistused sellest „kõige olulisemast“, mida üle mõtiskles ka A.H. T., tähendab inimeseks olemisest, väärikusest, elust ja armastusest ning tööst, mis seda mõtestab. Või siis ei mõtesta teps.

Tammsaarest ja tema suurest mõjust on juttu ka Andrei Hvostovi isiklikes mõtisklustes, mis on sündinud äratundmisest, et kui inimene jõuab ikka, mil teda hakkavad huvitama tema juured, pole enam neid, kellelt otse küsida. „Kirjad Maarale“ on sündinud ideest kirjutada selgituskiri lapselapsele, kes jõuab kolmekümnendatesse 2050.aasta paiku. Neid arutlusi inimsuhetest, poliitikast ja rahvuslikust enesekaitsest on väga huvitav lugeda ka praegu.

Kui hakata siit punktist ilukirjanduse suunas minema, siis Mudlumilt ilmus suurepärane romaan „Poola poisid“, sealsete elukohmakate boheemlaste prototüüpidena võib aimata lähiajaloolise ZA/UMi ümber toimunut, aga teos on väga hea (võib-olla isegi paremgi) kui sest seosest midagi ei hooli ega tea. Inimlik olemishaprus ja ideaalipüüdlus on sest lähiajaloolisest konkreetsusest kõvasti universaalsem.

Mart Sanderi romaanisarjas „Litsid. Naiste sõda“ ilmus äsja kolmas osa. See võiks olla maiuspala neile, kes hindavad põnevust, ootamatust ja intriige. Kaanekujundus on hästi valitud – värvilisest ja sensuaalsest naisaktimaalist mõraneb läbi mustvalge diktaatori kalk silmavaade. Lisaks väljamõeldud karakteritele tegutsevad teoses reaalsed ajaloolised isikud, kelle reaalse elukäigu kunstiline väärtus ületab vahel parimagi looja fantaasia (nt Felix Kersten, Heinrich Himmler).

Kui ilukirjanduslikkust juba päris hooga peale keerata, siis soovitaks Kaur Riismaa värsket romaani „Väike Ferdinand“. Aga see on juba päris kange kraam, selline, mis peaks enne veidi aega märsis laagerduma ja eelistatult nõnda, et märss lohiseb kolksudes mööda raamatukogutreppi üles ja alla. Siin on romantilist kujutlusulma ja möödaniku Kesk-Euroopa eksotiseerimist, mihhailšiškinlikku loitsimist ja paavomatsinlikku hermeetilisust. Sõnavara on rikas ja maailm hoomamatuseni detailne.

Möödunud aastasse jääb ka ühe tõelise modernistliku tellise ilmumine. Hermann Brochi romaanitriloogia „Kuutõbised“ (tõlkinud Mati Sirkel) eeldab puhanud pead ja treenitud mõistust, sest „see romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud“ (H. Broch).

Teadus on vahepeal siiski ka vahepeal kõvasti edenenud ja seepärast soovitan ka Christopher Ryani ja Cacilda Jethá aimeraamatut „Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas“ (tõlkinud Liis Tiirmann). See on nüüd selline raamat, mille suurim väärtus ei seisne selle peamises teesis. Rangemalt võttes on see isegi päris halb aimeraamat, sest küllap müügiedu ootuses on poleemikavint ülearu peale keeratud, revolutsioonilise avastusena serveeritakse hüpoteese, mis on vanemad kui Darwin, punutakse klassikalistest evolutsioonilistest psühholoogidest õlgnukk ja sinna juurde vaimutsetakse ohtralt, ometi on see raamat väga lugemisväärne, sest seal on palju fakte ja viiteid ning kindlasti aitab see raamat mõtiskleda meie bioloogilise antuse ja selle paindlikkuse üle. Õnneks seksile ei keskenduta nii palju kui pealkirjast võiks arvata.

Teine teaduslähendane raamat, mille puhul soovitan kindlasti kokkuvõtete ja sekundaarkäsitluste asemel teose enese lugemist, on Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (tõlkinud Ave Põlendik). Ingliskeelses netikultuuris on see nimi praegu ülituntud. Käesolevatki teost müüdi ilmumisaastal (2018) üle kolme miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud pea pooldesajasse keelde. See pretsedenditu populaarsus on andnud ka tagasilööke, näiteks eksklusiivsema elitaarsustaotlusega vasakpoolsetes ringkondades. Tema demonstratiivne mittelugemine on teatud seltskonnale prestiižimärk ja ennetavat põlgust tema suhtes kasutatakse ka oma kujutletava üleoleku demonstreerimiseks. Ometi on Jordan Peterson tunnustatud akadeemiline teadlane ja paarikümneaastase kogemusega kliiniline psühholoog. See raamat ei ole maailmaparandusõpik, vaid praktiline enesetõhustusõpik, mis aitab saada paremaks ja küpsemaks isikuks. Ja seda realistlikult (et mitte öelda pessimistlikumalt), mitte aga mõnda järjekordset nartsissistlikku enesesisendusloitsu müües. See on laiema filosoofilise haardega süvapsühholoogiline käsitlus, mis väärib kindlasti tutvumist. Jordan Petersoni sünteesiv haare ulatuv evolutsiooni- ja neuropsühholoogiast analüütilise psühholoogia ja budismini.

Rääkides budismist tahaks aga esile tõsta möödunud detsembris ilmunud, Ivar Tröneri koostatud kogumikku meie kõike mitte-esoteerilisemast budismivahendajast Linnart Mällist. Kogumik Linnart Mäll „Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (SE&JS 2018). See kogumik on oluliseks täienduseks ühe väga mõjuka ja tähtsa lõime mõistmiseks Eesti kultuuriloos.

Ja kes ei ole ikka veel lugenud Eva Koffi „Sinist mäge“, siis soovitan veelkord üle, sest see on tõesti väga huvitav ja isikupärane romaan, mille retseptsioon on aga siiani na napi võitu. Kui paar auhinda välja arvata. Selles on maailmasõda ja üheksakümnendaid, on tundeid ja kirge sõgedas ajas ja kõige kiuste ning sügavamaid arutlusi identiteedi üle. Loe ning tunne ja mõtle kaasa!

Nädalakommentaar: depressioon

Nädalakommentaar Kuku raadios 22. XI 2019

Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „depressioon“.

Depressioon on sõna, mis tunneb end kõnekeeles juba ammu liigagi koduselt. Ta leiab kasutust nii sõimamiseks kui tegudele utsitamiseks, nii moraliseerimiseks kui meditsiiniliseks diagnoosimiseks. Sageli teavitatakse selle abil ka lihtsalt oma tujutusest, et „ah, mul on deprekas praegu“ ning vahel üritatakse seda kasutada nii-nimetatud romantilisele kurbusele moekamalt viitamiseks.

Jätan need argikeele lodevused praegu kõrvale.

Maailma Terviseorganisatsioon teatas aastal 2017, et depressioonist on saanud töövõimetuse peamine põhjustaja maailmas ning depressiooni levik näitab kasvutrendi. Depressioonist on saanud peamine suitsiidipõhjus. Niisiis rangemalt pruugituna tähendab see sõna midagi väga tõsist.

Levinud definitsiooni kohaselt on depressioon „püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet.“ Rõhutada tuleb siin püsivust. Ajutised meeleolulangused on igati loomulikud.

Püsivus on vajalik, aga mitte piisavalt defineeriv tunnus. Sellest saab aru kiirelt, kui küsida põhjuse järele. Mis põhjustab depressiooni? Põhjuseid on väga palju ja need on nii varieeruvad, et võib isegi öelda, et depressioon – vähemalt eeltoodud definitsiooni järgi määratletuna – pole mitte haigus, vaid umbes sama üldine sümptom nagu palavik. Depressiooni väljakujunemisel on pärilikkusel selge osa, aga depressioon võib olla ka täiesti reipast ja eluaplast sugupuust võrsunud. Depressioon on tekitatav ka üsna robustsete mehhanismidega, näiteks keemiliselt, depressantidega. Tuntuim depressant on alkohol. Viimane on ses mõttes huvitav, et selle vahetu reaktsioon organismile on ülitõhusalt antidepressiivne, aga natuke ja palju pikemalt depressiivne. Ka siin on individuaalne varieeruvus väga suur.

Pidevalt väljendud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine ja energia vähenemine, võib olla ka rikutud unerežiimi tagajärg, see võib olla autoimmuunne reaktsioon valele toidusedelile, see võib olla ka mikrobioomi tasakaalust väljas olemine, see on ka keha põletikureaktsiooniga tugevalt korreleeruv jne. Ka sotsiaalmeedia suuremat kasutamist on depressiooni levikuga seostatud. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga kindlasti ei maksa kõrvale jätta võimalust, et see on igati heas korras oleva organismi kui psühhofüüsilise terviku igati adekvaatne reaktsioon. Reaktsioon millele?
Sellele, et sul on lihtsalt kohutav elu. Meeleolulangus on püsiv, sest selle välised allikad on püsivad.

Paarikümne aastase kliinilise psühholoogia praksisega Jordan Peterson loetleb rea üldisi tunnuseid, mis peaks normaalse elu juurde käima. Tähtsusjärjekord kõigub individuaalselt, aga need on järgmised:

1. Töö või lausa karjäär

2. Mingi kasulik ja mõttekas tegevus peale töö

3. Enese eest hoolitsemine, nii füüsiline kui vaimne 

4. Lähedussuhe 

5. Sõbrad

6. Lapsed

7. Haridus, mis vastab su võimetele

8. Piisav raha

Kui nendest rohmakalt kaardistatud valdkondadest juba kolmega on tõsiseid vajakajäämisi, siis ei saa rääkida niivõrd depressioonist, kuivõrd väga halvast elust. Jordan Peterson ei suhtu üleolevalt antidepressantidesse, sest neist võib olla tõesti väga suurt abi, aga need ise ei paranda su elu.

Samuti ei aita see, kui kuulutada kõik need eeltoodud kriteeriumid mingis tobedas revolutsioonilises õhinas repressiivseteks konstruktsioonideks, olgu väikekodanlikeks või patriarhaalseteks.
Ajaloos on sedagi ette tulnud. 1968. aasta Pariisi kevadrevolutsioonides peksid tudengid segamini kloorpromasiini leiutaja Jean Delay kontoriruumid. Delay oli meditsiiniringkondades laialdaselt lugupeetud ja paljude auhindadega tunnustatud teadlane, kelle tähelend sai tõelise hoo sisse just kloorpromasiiniga. See oli esimene tõesti toimiv antipsühootikum, psühhofarmakon, mis tühendas omajagu hullumajasid. Teadusloolane Thomas Hager kirjutab: „Tudengid uskusid, et hullumeelus ei olud niivõrd bioloogiline, nagu arvas Delay, kuivõrd sotsiaalne konstruktsioon, mida kasutati mugandumise pealesurumiseks. Delay sümboliseeris valitsevat klassi, võime, kes kasutas kloorpromasiini „keemilise hullusärgina“, millega kontrollida igaüht, keda peeti soovimatuks“.

Kloorpromasiini näite õpetlikkus pole aga ülearu suur. See tõesti toimis. See tõesti tühjendas kõvasti hullumajasid. Aga depressioon levik on ikka tõusuteel ja hoolimata sellest, et ka antidepressantide kasutumine on viimase paarikümne aastaga kordades tõusnud. Antidepressandid töötavad, aga nende mõjuulatus on piiratud. Ja mitte ainult selle pärast, et need ei tee korda su elu, ei anna töökohta, raha, häid inimsuhteid ja kõike muud, mis elu teeb nauditavaks ja tähendusrikkaks.

Sest depressioon on ka seisund, mis tekib siis, kui elu kaotab tähenduse kõige laiemas mõttes, kui kaob transtsendentaalne mõõde, transtsendentaalne horisont. Lugematud uuringud kinnitavad, et religioosne on nii-öelda kasulik olla. Religioossus ja psüühiline heaolu korreleeruvad. Ometi on religioossus midagi, mida ei saa arst välja kirjutada või mida ise endale lihtsa pealehakkamisega pragmaatiliselt sisse süstida. Ilmaliku inimese ilmalikkus ripub sama konksu otsas, mille küljes uskliku jumal. See konks ainult nõnda töötabki, et ise ei saa sealt midagi alla võtta või sinna midagi riputada.
Suur eksistentsialistlik filosoof Albert Camus ütles ilmalikustumisprotsessi kirjeldades, et transtsendentsuse kadudes transtsendenteerub tulevik. See on psühholoogiliselt täpne. Camus suri aastal1960. Siis oli ilmalikkuse preesterkond – loodusteadlased – veel üsna reipalt tulevikku vaatav kogudus. Tundus, et inimkond väljub loodusteaduste toel pimedast ja metsikust, haigusi ja näljahädasid täis maailmast tehnoloogiliselt valgustatud väljale ja valgus juba paistab. Nüüd on need samad teadlased üha kindlamad, et see üha liginev valgus tunneli lõpus on siiski vastutuleva rongi latern.

„Mu isa, mu isa, miks oled mu jätnud,“ hüüatas Jeesus ristil enne surma. Kõlab totaalselt depressiivselt küll.

Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Ilmus ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ XI. 2019


Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Kärt Hellerma. Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018. Tallinn: EKSA, 2018. 566 lk.

Kärt Hellerma on naine. Kui oled naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.

Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga tooks teenitult seksisti- ja misogüünitiitli, liigne vastandumine võimaldaks väita, et üritan siin kedagi oma soopositsioonilt paika panna. Võimalik, et ainuüksi niisugune tsiteerimine on taktitundetu ja empaatiatu – ja just need on etteheited, mida oleks kõige tõenäolisem pälvida seda kogumikku arvustades. Empaatia tähtsust rõhutab aga Hellerma vähemasti sõnades väga. Samuti suhtub ta varjamatu ja läbiva halvakspanuga mõistusega liialdamisse. Väga sageli kohtab otseseid märkusi selle kohta, et kalk mõistuslikkus on kultuuriväljal domineeriv ja tunded alavääristatud. Näiteks: „Tõsi, mõistust absolutiseerivas ja tundeid tõrjuvas kultuurilises keskkonnas pole Talveti luulet kuigi mugav lahterdada. See ei näita mitte tema luule nõrkust, vaid on tundejõudu alahindava ja ratsionaalsust ületähtsustava ajastu tunnus.“ (lk 182)

Eriti selgelt joonistub Hellerma positsioon välja artiklis, kus käsitletakse eesti ja udmurdi luulet: „Ratsionalismi pealetung on kaasa toonud teadusliku mõtte ja teaduslike kriteeriumide idealiseerimise. Ühes sellega on intellekt muutunud võimu instrumendiks, mis väärtustab ja kinnistab teatud standardeid ühiskondlikus vaimulaadis tervikuna – jättes automaatselt kõrvale need, kes keelduvad valitsevates fraseoloogiates osalemast. // Just ratsionaalsusekultus on kaudselt kaasa aidanud argisuhete ja madalstiilsuse võidukäigule kultuuris. Mõistuseajastu on kehtestanud end ka kirjanduses ja kunstis.“ (lk 191) Minu mõistus seda järelduskäiku järele teha ei suuda.

Õigupoolest juba sissejuhatuses öeldakse üheselt: „Viimase kümmekonna aastaga on kultuuris mõndagi muutunud. Näib, et kasvanud on vastuolu avaliku kultuurikriitika ja kultuuris aset leidvate sisemiste protsesside vahel. Kriitiku analüütikupositsioon ja rahva ainitine igatsus ilu ja ülevuse järele oleksid mõnikord justkui kaks eri vektorit.“ (lk 11)

Aga mõistusega liialdamise sarjamine polesiiski täiesti läbiv. Kogumikus on ka artikkel „Kriitka lauamängud“, mida võiks pidada kriitikukreedo väljenduseks, ja seal antakse teada väga selgelt: „Teadsin algusest peale, et kriitikutöö on seotud teatud ühekülgsusega, üksnes mõistusliku lähenemisega, kuigi hea kunstiteose mõju pole kunagi lõpuni mõistuslik, vaid seotud tunnetega, inimese emotsionaalse tervikolemusega. Minu kui kriitiku ülesanne ei seisnenud mitte selle mõju eitamises – sest ilmetuid teoseid poleks ju mõtet arvustada –, kuivõrd teose mõju lihtsustamises, selle arusaadavasse keelde panemises – tegevuses, mis oli juba ette kuidagi poolik. [---] Kriitika on mõistuse tegu.“ (lk 483) Sama artikli lõpus võib leida üpris radikaalse imperatiivi: „Maksab lihtne reegel: kui sa ei saa tundeid elimineerida, siis ära kirjuta“ (lk 486). Artikli all on aastaarvud 2012, 2018, seega on tekst saanud allkirja ka kogumiku ilmumise ajal.

Pean tunnistama, et minu mõistus jäi hätta, püüdes neid seisukohti koherentseks kokku sobitada . Nojah, aga see on pelgalt mõistus.Peale selle häiris see, et Kärt Hellerma teeb väga suuri üldistusi ja esitab väga hõlmavaid väiteid, aga on näidete toomisega enam kui kitsi. Kui väidetakse, et kriitikaväljal valitseb toores mõistusekultus, siis tahaks teada, kes ja kus, ja loodaks kas või sulgudes nimepillamist, muidu on mul tunne, et elan justkui teises reaalsuses ja koban teisel kriitikaväljal. Kas tegu võib olla põlvkondadevahelise erinevusega? Söandan väita, et mitte. Kogumiku alapealkirjaks on „Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018“, seega alates ajast, mil siinkirjutaja oli kõigest kuueaastane. Kui aga vean ühele teljele aastaarvud ja teisele avaldatud tekstide hulga, siis saab hilisemasse aega kaks prisket küüru ja algusaastatesse suurt ei midagi. Aastast 1988 pärineb vaid üks tekst, vahemikku 1998–2006 seitse artiklit, seevastu rekordilisse 2012. aastasse jääb lausa 16 artiklit. Enamus on ilmunud ajal, mil ma end juba ise kirjandusväljal toimuvaga kursis püüdsin hoida.

Kuigi mulle endale on korduvalt ette heidetud liigset tsiteerimist – mis ju tõesti võib lugemise tüütuks ja fragmenteerituks teha –, siis Hellermalt ootaks seda natukenegi, võiks olla mõnigi konkreetne näide. Lihtsalt mitte kuidagi ei veena eeltoodud suurejoonelised väited, ka mitte niisugused nagu „Tänapäeva kunst ja kirjandus pole nõrganärvilistele, hoiatavad kriitikud.“ (lk 209)

Medusa juuksed

Kogumikule pealkirja andnud artikkel teeb feminismile samamoodi karuteene nagu Facebooki kogukond „Virginia Woolf Sind Ei Karda“: kaotab õelal oponendil vajaduse konstrueerida õlgmees, sest selle töö teevad omad ise ära. Artikkel on ka internetis vabalt saadaval¹ ja algab nõnda: „Eesti kirjanduselu külavaheteedel piseneb iga vähegi tavatumalt mõtlev naine varem või hiljem eikeegiks, kelle tööst võib teha naljanumbri igal ajal, kui tuju tuleb, kirjutab kirjanik Kärt Hellerma.“ Raamatus on saanud sellest kursiivi pandud moto artikli alguses (lk 331).

Mis ma oskan kosta? Ei ole nõus, kohe üldse mitte. Eriti kui mõtlen neile naisautoritele, kelle teoseid hiljuti lugenud olen: Eeva Park, Maimu Berg, Ene Mihkelson, Eva Koff, Maarja Kangro, Margit Lõhmus. Neist kellegi kohta ei kehti see vimmas rahvusmisogüünia, millest Hellerma artikkel nõretab, ei nende loomingu ega vastuvõtu kohta. Pealegi on nad kõik nii isenäolised, et mingit toekamat üldistust on raske teha. Mis ühendab Eva Koffi „Sinise mäe“ vitaalseid ja eluosavaid naisi Margit Lõhmuse „Sterne“ lugude kummastavalt hälbeliste peategelastega? Maimu Bergi mälestused keerlevad ikka Vaintsa ümber, samas kui Maarja Kangro emantsipatsioon ulatub juba toksilise maskuliinsuse ja võrdmölakluseni, meestibinaid siblib ümber palju ja need vahetuvad alatasa, krabatakse reipalt kubemest ja ollakse objektistamiseni agentne. Ene Mihkelsoni minevikuvaade on painav ja põhjatu viirastussegu, Eeva Pargi oma mõraline päikesepaiste. On arvustused, tunnustused, auhinnad.

Ja siis käntsatab Kärt Hellerma: „Karta on, et kui Hannah Arendt või Susan Sontag elanuksid Eestis, oleksid nad varem või hiljem ära lintšitud – vähemasti oleks neile kiiremas korras trobikond lapsi tehtud ja siis neid ühes lastekarjaga kuhugi keldrisse heidetud, et nad enam tülinaks poleks.“ (lk 337)

Hoopis luuletaja, hoopis lüürik!

Ärritus ja äng aga kaovad, kui vahetada lugemisregistrit ja vaadata Hellerma tekste kui lüüriku eneseväljendust. Palun vabandust, tsiteerin jälle. Ja jälle Milan Kunderat: „Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.

Lüürilise luule geenius on ühtlasi kogenematuse geenius. Luuletaja teab maailmast vähe, kuid sõnad, mis temas tärkavad, moodustavad kauneid ühendeid, mis on lõplikud nagu kristallid; luuletaja ei ole küps inimene ja ometi on tema värssides prohvetlikku küpsust, mille ees ta isegi kohkub.“² Ma pole kindel, kas Kundera öeldu kehtib luule kohta, aga Hellerma esseistika kohta näib päris täpselt paika pidavat.

P.S. Arvustuse pealkiri mõistagi viitab hiljuti lahkunud Harold Bloomile, kelle järgi tugev poeet on see, kes kehtestab oma loominguga mõõdupuu, mille järgi teda ja teisi hinnatakse. Mul on tunne, et Hellerma püüab kehtestada mõõdupuud, mille järgi teda ennast võiks hinnata: see kätkeb kõvasti ebamäärast igatsust üleva järele ja ennetavat vaenu selle vastu, et inimest sunnitakse oma puudustele näkku vaatama. Selle mõõdupuu järgi võib talle positiivse hinde panna küll, kuigi universaalsena tal seda mõõdupuud kehtestada pole õnnestunud.

„Ka kirjanduses on viimastel aastakümnetel märgata sundust näidata ennast kui koletist, uurida ennast kui koletist, küsida endalt, miks ma olen koletis... Need küsimused pole juhuslikud ja flirtivad. Neist on saanud kinniskujutelm, mis on levinud kultuuri kõigis valdkondades.“ (lk 209) No ei ole!

„Jah, maaläheduse kultustamises pole eestlasele võrdset. Ära hõlju pilvedes, tule maa peale, ütleb üks eestlane teisele, surudes viimase mõnuga ninapidi porri, ja kui võimalik, litsub kirsaga veel pähe ka.“ (lk 303) Oh, tõsta nägu porist, eestlane, tee silmad lahti! Tutvu eluga, tutvu kirjandusega!

MIHKEL KUNNUS

1Eesti Päevaleht 17. III 2017. https://epl.delfi.ee/kultuur/medusa-juuksed?id=51076084

2M. Kundera, Elu on mujal. Tlk P. Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 254.

Rohelise Eesti mure

Ilmus ajalehes „Sirp“ 01.11.2019. Kirjutatud septembris 2019 st mõni näide on sellevõrra aegunud (nt Sven Sesteri artikkel jne), on ka mõningaid muid muudatusi, Kalevi Kulli kiri on lehes küljendatud omaette looks jms.


Rohelise Eesti mure

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist.

Mihkel Kunnus

Kus on poliitikas rohelised?

Puhtteoreetiliselt mõtiskledes tundub mulle, et on kaks parteilist maailmavaadet, mille puhul oleks korraga mõistetav, et nad saaks valimistel kõige rohkem hääli. Või siis hoopis kõige vähem. Need on sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Õhtumaine liberaaldemokraatlik heaoluühiskonnapüüdlus pole laias laastus midagi muud kui sotsiaaldemokraatia ning erinevad erakonnad pakuvad siin vaid variatsioone, teatud nüansierinevusi. Ses mõttes on sotsiaaldemokraatlik ka meie Reformierakond ja Isamaa ja spetsiifilisest retoorikast puhtaksroogituna isegi EKRE. Aga just seepärast, et see orienteeritus on nii üldine, võiks selle nii-öelda sulgude ette võtta. Poleks midagi imelikku, kui sotsiaaldemokraadid sellistena oleks maailmavaatelisest eristumisvõimetusest ja tööpuudusest tulenevalt kõige vähem hääli saavaks jõuks. Sarnane võiks teoreetiliselt olla olukord rohelistega. Kliimatemaatika on üldvaldav ja keskkonnaprobleeme peab ülioluliseks igaüks, kes vähegi üldse ühiskondlikele asjadele pihta saab ja tulevikule mõtleb. Tähendab, nii nagu iga Euroopa demokraatlik riik on vaikeseadena olnud sotsiaaldemokraatlik, peaks see nüüd olema sedavõrd roheline.

Eelöeldu on puhtmõistuslik ja loogiline, tähendab, selle kohta võib öelda, et olin oma arutluses filosoof, kuid mitte praktik. See ei tähenda, et filosoofid on rumalad, vaid ma pidasin silmas seda teadmise tüüpi, mille kohta Uku Masing ütles sapiselt, et see on katse tuletada kärbse mõistest kärbse jalgade arvu. Selmet üle lugeda ja vaadelda.
Läheme natuke teaduslikumaks, tähendab, teeme reaalsuskontrolli, kõrvutame faktidega. Siis võime näha, et näiteks viimastel valimistel, nii Europarlamendi omadel kui siseriiklikel Euroopas, on rohelised teinud ajaloolisi rekordeid, olgu Soome või Saksamaa või Prantsusmaa, rohelised on väga populaarsed. Praegune Rooma paavstki on pretsedenditult roheline, Greta Thunbergi ähvardavad mõned Nobeli rahupreemiaga, mõned lausa pühakustaatusega. Eestis aga tundub rohelisusega – ma ei pea silmas konkreetset parteid, vaid üldisemalt – pigem kehvasti olevat.

Nüüd võiks vaadata ka kujunemislukku. Seda ma ei hakka oma küündimatuse tõttu ise üritama ja pöördun heatahtliku targema inimese poole. Professor Kalevi Kulli vastus väärib täies mahus ära toomist:

Kalevi Kull rohelistest
Roheline liikumine on maailmavaatelisena väga noor. Kuigi ökoloogia sündis teadusena juba rohkem kui sada aastat tagasi, tuli ta teadusest välja rahva sekka (ehk ajakirjandusse) keskkonnaprobleemide teadvustudes alles 1960ndail, sealhulgas Rachel Carsoni raamatu "Hääletu kevad" (Silent Spring) mõjul. Donella ja Dennis Meadowsi jt “Kasvu piirid” (Limits of growth) ilmus 1972, Herbert Gruhli “Üht planeeti rüüstatakse” (Ein Planet wird geplündert) 1975. Niisiis, vaid pool sajandit on ökoloogia-põhine roheline vaade saanud end kujundada, ning poliitilise liikumisena veelgi vähem. Esimene niisuguse nimega partei – Rohelised (Die Grünen) Saksamaal sündis aastal 1980, Riigipäeva valiti nad aastal 1983.

Rohelised olid uutmoodi parteiks – teisiti riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu Herbert Gruhl sõnastas. 1980ndail sündisid seejärel rohelised parteid reas teistes riikides, kümnendi lõpul ka Eestis.

Roheline maailmavaade ulatub väga sügavale kõigisse elu sfääridesse. Sellest tulenes ka tema esimene suur probleem – valmisolek muudatuste ulatuseks polnud ühesugune isegi roheliste endi seas. Nii juhtuski, et enamikus maades lõhenes roheline partei varsti mitmeks – radikaalsemaks ja mõõdukamaks liikumiseks. Populaarsus valijate hulgas on eri maades olnud võrdlemisi erinev. On omamoodi paradoksaalne, et Norras, mis on olnud üks ökofilosoofia arengu liidreid (seal ju tegutsesid Arne Næss and Sigmund Kvaløy), on roheline partei saanud vähe hääli. Ent nad olid ka kaunis radikaalsed. Næss sõnastastas süvaökoloogia (deep ecology) põhimõtted. Ei ole ka Inglismaal roheline partei veel esimene valik, kuigi just seal sündis hiljuti oluline ökokollapsiga hakkamasaamise liikumine süvakohanemise (deep adaptation) nime all, mille algatas kliimateadlane Jem Bendell.

Eestis on rohelisel liikumisel olnud mitmeid algusi. Augustis 1982 oli Raikkülas peetud teoreetilise bioloogia augustisessiooni teemaks ‘roheline elamisviis’, mis hiljem Eesti Looduse vestlusringi algatas (Eesti Loodus 7, 1985). Aastal 1988 loodi Eesti Roheline Liikumine, ja samal aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi juures Teaduslike Roheliste Ühendus. 1989 asutati Raplas Eesti Roheline Partei ja 1990 loodi Eesti Roheline Erakond (ERE), mis 1991 liitusid erakonnaks Eesti Rohelised. 1992. aasta Riigikogusse sai üks roheliste saadik, järgmisse mitte ühtegi. Vahemikus 1998–2006 rohelistel oma parteid Eestis ei olnud. Erakond Eestimaa Rohelised loodi novembris 2006, järgmise aasta valimistel saadi Riigikogusse kuus kohta, 2011., 2015. ja 2019. aasta valimistel mitte ühtegi. Suur parteisisene lõhenemine toimus aastal 2010, milles oli näha muusikute ja füüsikute tüüpi vastandumist. Vähevõitu on neid, kellesse mahuvad mõlemad tahud.

Parteid on muidugi vaid esindused. 1980ndate lõpu Venemaast lahutumise liikumine oli suuresti rahvuslik-rohelisel alusel. Argument, et Pandivere veekaitseala on vaja meie inimeste ja meie ökosüsteemi tervise pärast, oli tugevam igasugustest ideoloogilistest vastuseisudest oma teadusliku põhjendatuse tõttu – ja need põhjendused on õiged tänini. Aastal 1994 esines Europarlamendi roheliste fraktsioonis olnud Jakob Uexküll Tartu Ülikooli aulas kõnega "Eesti tee rohelisse tulevikku", kus põhjendas, et Eesti võib roheliste riikide eesotsas olla. Miks siis ikkagi praegu on toetus rohelistele väiksevõitu? Või kas ikka on, kui pidada rohelist maailmavaadet silmas, ja mitte just parteid?

Sõna mahe sai eesti keeles oma praeguse tähenduse aastast 1988. Mahetootmise ja mahetoidu kasutamise osas on praegu toetus ikka päris suur. Erinevaid rohelisi liikumisi ja suuri algatusi on järjest lisandunud, sealhulgas "Teeme ära" ning "Organic Estonia". Miks siis ikkagi...

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist. Mitte ainult ajakirjanikud ja erinevate elualade inimesed, vaid ka paljud teadlased pole läbi mõelnud, kuidas toimib ühiskond, majandus ja riik, milles tarbimine lõpetab kasvu ja jääbki ühele tasemele – sest vaid siis saab ökosüsteem olla tasakaalus. See ju tähendab, et majandus enam ei kasva. Et Eesti saab oma energiavajaduse – umbes 2 gigavatti võimsust – täielikult kohalikest taastuvatest allikatest (tuulest, Päikesest, heinast ja küttepuudest) katta, on paljudele energeetikutelegi selgeks saanud alles pärast aastakümnete pikkust põhjendamist. Et kui energia on odav, siis kütame oma kliima kindla peale veeuputuseks, varem või hiljem – kuivõrd on see arusaadav?

Praegust olukorda on iseloomustatud kui post-säästlikku (post-sustainable). See on, kui roheline säästlikkuse idee on jõudnud juba enamiku inimesteni, ent ökosüsteemi tasakaalulise toimimise tingimuste mõistmine mitte. Niisuguses olukorras on kasvu taotlev (ja seega mittesäästev) majandus täis ökoreklaami, ent pakutav on pigem rohepesu – pealiskaudne ja tegelikku ökoloogilist mõju mitteomav. Näiteks kuigi füüsik Peeter Saari on igapidi arvutuslikult põhjendanud, et "säästulambid" Eesti tingimustes ei säästa, pole lambifirmad sellest huvitatud. Kuigi Avalikult Rail Balticust on väga üksikasjalikult põhjendanud, et see suurehitus oma kavandatud kujul on Eesti ökosüsteemile hukatuslik, on hoopis pealiskaudsemate lausetega võimalik mittespetsialistidest valijaid süvenemast hoida. Kuigi fosforiidi kaevandamine Pandiveres ei ole ökoloogiliselt mõistlik, saab ratsa rikkaks saamise lootust levitades kergesti ümber veenda neid, kes aineringete reegleid eriti ei tunne.

Kokkuvõttes, roheliste seni madalal toetusel on mitu põhjust.

(1) Roheline maailmavaade on noor, ta mitmes osas alles kujuneb välja.

(2) Ta nõuab ökosüsteemi tasakaalutingimustest arusaamist, seega rohkem haritust kui enamik teisi parteidega esindatud maailmavaateid.

(3) Roheliste puhul on sisemine vastuolu radikaalse ja mõõduka tiiva vahel raskesti hallatav.

(4) Rohepesu levik diskrediteerib tugevasti rohelist vaadet, sest firmade poolt rohelisena pakutav ei oma tegelikku head mõju.

(5) Ühiskonnas, milles on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.

Eesti eripära mitmete Lääneriikidega võrreldes tuleneb arvatavasti suuresti just viimasest punktist. Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise ajastu nõuab ja vajama saab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse. Ent siinne lühianalüüs vääriks juurde veel palju põhjalikumat Eesti rohelise arengu ülevaadet. Et paremini mõista.

Raudteel ja ratsa rikkaks

Ei saa salata, olen ise ka korduvalt öelnud, et fraas „olen rohelise maailmavaatega, aga toetan Rail Balticut praegu kavandataval kujul“ kõlab sisuldasa sama moodi nagu „ma pole küll rassist, aga neeger ikka päris inimene pole“. Ja see tähendab, et ökoloogilise mõistmise miinimumi ületanud erakondadest ükski valimiskünnist ei ületanud.

Kalevi Kulli viimase väitega meenuvad kõige küünilisemad populistlikud loosungid ratsa rikkaks saamisest ja Euroopale jõukuses järele jõudmisest (ja lausa etteotsa saamisest). Ja et need loosungid tõid kõige rohkem ka hääli. Üht vaadet esindab Sven Sesteri hiljutine sõnavõtt „Postimehes“ („Põlevkivist ja rohepöördest“ PM 27. IX 2019), mis teavitab ühemõtteliselt, et „kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia“. Sealjuures toetub ta sellele, et „Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus ja maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus“. Ja kõige krooniks katsub ta muljet jätta, et mõtleb kuidagi roheliselt. See on näide ilmselt kaunis laialt levinud mõttekäigust: kuna varsti tuleb ausaks hakata, siis oleks hea enne võimalikult palju kokku varastada.

Mis kliimapoliitikast siin rääkida, kui eelduseks on see, et naftatoodete tarbimine (ja sealhulgas lennunudus!) kasvab veel paarkümmend aastat! Saaks vist sõnastada veelgi läbipaistvamalt: kahandame süsihappegaasi emissioone süsihappegaasi emissioonide kasvades.

Eriti vastuoluline (õieti vigane) on siinjuures jutt Rail Balticust kui suurest kliimaprojektist. Keskkonnaministeeriumi enese kodulehelt võib lugeda, et „Energeetikasektor on suurim kasvuhoonegaaside allikas Eestis. 2017. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetika-valdkonnast.“ ja „Transpordisektor moodustab 13,2 protsenti energeetikasektori heitkogusest ja 11,7 protsenti Eesti koguheitest.“¹ Sellest väikesest osast moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal väikese osa ja Rail Baltic peaks siis sellest murdosa murdosast murdosa vähendama. Ja seegi pole kindel. Mis aga on kindel, on selle suur maksumus ja suur kahju looduslikele kooslustele.

Ometi on ka kõige ökokaugemates erakondade mõned vähemasti matemaatilis-majanduslikult täiesti valgustatud pead, näiteks Endel Oja EKREs tegi siin väga tunnustamisväärset selgitustööd (kuni enese väga kahetsusväärse diskrediteerimiseni siinsesse teemasse mittepuutuval asjaolulⁱ) ja Priit Humal Isamaas. Ometi on nende mõjukus olnud väike, nagu ka Aleksei Turovskil SDE-s või Rea Rausil Keskerakonnas.

Eksponentfunktsioon ja lapsepõlvehariduse kiire aegumine

Statistika ja andmete hiilgava populariseerija Hans Roslingi väga lugemisväärse raamatu „Faktitäius“ (e.k. 2018ⁱⁱ) juures tasub tähele panna kahte asja. Esiteks seda – mis on ka raamatu keskne sõnum – kui pööraselt kiiresti vananevad tänapäeval need teadmised maailma rahvastikust, majandusest, elatustasemest, epidemioloogiast jms, mis oleme ise koolis õppinud. Teiseks seda, millise iseenesestmõistetavusega Rosling jätab muutujate hulgast välja keskkonnaolukorra, loeb selle taustakonstandiks. Viimane on iseloomulik just seetõttu, et see on Hans Roslingi (1948-2017) enda pimetähn, oma enda lootusetult vananenud koolieatarkuse usaldamine (selle kohta vaata detailsemalt SIIT ).
Heaks näiteks sobib tsiteerida Marek Tamme artiklit viimasest „Vikerkaares“ (nr 9, 2019. See on keskkonnateema erinumber ja tungivalt soovituslik lugemisvara):

„Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksitentsi jooksul.“
Marek Tammel on õigus (ta toetub siin David Wallace-Wellsi värskele raamatule „The Uninhabitable Earth: Life After Warming“ New York 2019).

See on üks põhjus, miks USA füüsikaprofessor Albert A. Bartlett nimetas inimeste võimetust mõista eksponentfunktsiooni kõige suuremaks ohuks globaalsete protsesside hindamisel.

Teen ühe näitearvutuse. Oletame, et see Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos, millele viitab ka Sven Sester, on korrektne. Oletame, et kasv on sama, mis möödunud kolmkümmend aastat. Võtame Marek Tamme näite ja ekstrapoleerime seda. Kui topeldumine toimub kolmekümne aastaga, siis on aastane kasvuprotsent üldsegi mitte jahmatamapanev, vaid näeb isegi tagasihoidlik, et mitte öelda konservatiivne välja: ln2/30= 0,0233, teisisõnu ca 2,3% aastas. 2,3% tundub ju väga väike. Aga kui mingi asi kasvab 2,3% aastas, siis on see 30 aasta pärast kaks korda suurem. Võib-olla ei tundu isegi see väga kohutav (no kellele ei meeldiks kaks korda suurem majandus!). See, mis siin varju jääb, on aga tõsiasi, et topeldumisaja jooksul ületab kasvava asja maht kogu eelneva mahu kokku. See eksponentfunktsiooni integraali omadus panigi Marek Tamme hämmelduma. Matemaatiline järeldus oleks siis eelnevale järgmine: kui fossiilkütuste tarbimine kasvaks veel kolmkümmend aastat 2,3% aastas, siis lisataks aastatel 2020-2050 õhku rohkem süsihappegaasi kui kogu senise inimeksistentsi jooksul kokku on lisatud. Ja olukord on juba praegu väga-väga halb, nii halb, et seda on võimatu topeldada. Kui inimliigi mõju on praeguseks kasvanud sellise määrani, et maismaaselgroogste biomassist moodustavad farmiloomad koos inimesega ca 96%, siis seda tendentsi ei anna enam topeldada. Oleme juba päris seina ääres. Täiemahuline kaos jõuaks palju varem kätte, kui see uduhämune aasta 2050. 30 aastat sellist kasvu on muidugi võimatu, aga häda on selles, et ülaltoodud artikkel toetub tõsimeeli sellisele eeldusele. Ja siin on oluline teha märkus, et Sven Sester sai siin näiteks täiesti juhuslikult, ta esindab maailmapilti ja mõtteviisi, mis pole kahjuks üldse originaalne, vaid paraku üsna levinud.
Kui eksponentfunktsiooni ja naturaallogaritmi käsitlemiseks läheb vaja vilumust gümnaasiumiprogrammi tasemel, siis Rail Balticu kui kliimapäästuprojekti haletsusväärsuse eksplitseerimisest piisab põhikoolimatemaatikastki. Selleks, et näidata, kui tühise osa Eesti süsihappegaasi emissioonist moodustab põhja-lõunasuunaline kaubavedu, mille osaline raudteele kolimine seda väidetavasti pisut vähendab, tuleb osakaalud kokku korrutada ja siis mitte eksida komajärgsete nullide loendamisel.

Roheline kooslus on liigirikas

Füüsikute ja lüürikute vastuseis roheliste eneste sees on kujund, mis viitab end praktikas korduvalt tõestanud hüpoteesile, et rohelised pole väga ühtne kamp.Vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus s.t. pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni Tõsi on see, et mingi taseme rohelisuseni võib jõuda kaunis erinevaid teid pidi. Materialistlikumat maailmavaadet konkretiseerides – pean konkretiseerimise all silmas, et tullakse reaalsete Maa andmete juurde, mitte ei püsita platonlike formulatsioonide tasandil – võib jõuda tehnoloogiliselt optimistliku rohelisuseni (panen siia ebamäärase viitena Marek Strandbergi), termodünaamika tõlgendamise kaudu võib jõuda tehnoloogiliselt pessimistliku rohelisuseni (siia paneks näiteks Kaupo Vipi ja Karl Rebaseⁱⁱⁱ), nii-öelda lüürilis muusikalismad rohelised oleks näiteks erisugused valgustatud uuspaganad ja uusanimistid, olgu Ahto Kaasik või Valdur Mikita. Kuna nad näevad olukorra tõsidust, siis liigsest optimismist nad ei pakata, nemad üritavad hävingut maksimaalselt edasi lükata. Nende pilk on süvalokaalne, kohalikkust ja kodupaika kaitsev. Siis on veel spirituaalsem, end maailmas kodusena tundev või vähemasti kaotatud kodusust taastada püüdev liin (paneks siia kuhugi Toomas Trapido).
Kristlikku vastutustunnet planeedi ees jutlustab esimene ökopaavst, paavst Franciscus. Märkimisväärne punaroheline liikumine – mis näiteks põhjanaabril on täiesti esinduslik – näib Eestis pea täiesti puuduvat. Siis on veel noorema ja linlikuma kontingendi seas üha populaarsem humanismi edasiarendus, humanistlike printsiipide laiendamine teistele liikidele, veeganlus ja vastuseis spetsiesismile ehk liigirassismile. Jne. Pilt on tõesti kirju ja juured väga harali.
Oma vaimusilmas unistan ehk sellisest poliitdebatist, kus omavahelist kooselu otsivad ökoglobalistid ja ökolokalistid, need, kes on seisukohal, et inimesed tuleks maksimaalselt linnadesse pakkida, ja need, kes leiavad, et linnad on üldse saatanast, need, kes leiavad, et õigus on Pentti Linkolal, ja need, kes leiavad, et õigus on Marek Strandbergil, need, kes unistavad AI-st, ja need, kes leiavad, et pääsetee on spiritualismis. Igatahes sellised, kellel ökoloogiamõistmise miinimum on täidetud. Mitmekesisus muidugi jääb, rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.

P.S. „Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,“ on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Tahaks seda parafraseerida: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Näiteks eriti pensioni.

1https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvaheline-aruandlus/kui-palju-eestis-kasvuhoonegaase-tekib

iMikk Salu „EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist“ Eesti Ekspress 1.X 2019

iiVt https://kultuur.err.ee/859285/arvustus-meeleselguse-kasiraamat-nii-algajale-kui-edasijoudnud-maailmaparandajale

iiiKaupo Vipp on tuntum ja tema „Globaalpohmelus“ suurepärane kokkuvõte, aga ühe artiklimahus populaarteadusliku tekstina võib ehk lugeda ka ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnet „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonnakaitse ka objektiivselt raske“. Akadeemia 1990, nr 3

Pensionisambast

Nädalakommentaar teemal „pensionisammas“, Vikerraadios 25.10.2019

Paljud majandusteooriad modelleerivad inimest kui Homo economicus't. Homo economicus on omaenda majanduslikku võimekust maksimeeriv ja ratsionaalseid otsuseid tegev enesekeskne inimene. Tegu on kahtlemata väga robustse lihtsustusega, mida on õigustatult pilganud ka paljud majandusteoreetikud ise, saati siis psühho- ja antropoloogid.

See, et inimesed pole keskkeltläbi ülearu intelligentsed ning liitintresside ja muu säärase arvutamine on enamikule hoomamatu akrakadabra ei puutu liiga palju asjasse. Mida IQ testid mõõdavad, pole liiga selge, aga midagi nad mõõdavad ja korrelatsioon elulise edukusega sel on. Olgu. Kõnekam on ehk nii-nimetatud vahukommitest. 1972. aastal pani Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Walter Mischel katsealused lapsed järgmise valiku ette: kas üks vahukomm kohe või kaks vahukommi veerand tunni pärast. Ilmnes, et võime lükata mingi iha rahuldamine tulevikku, on üks olulisemaid karakteristikuid, mis iseloomustab inimese üldist edukust elu, puudutagu see siis majanduslikku heaolu või kehakaalu.

Aga oluline on siiski mitte unustada, et täiesti vale Homo economicuse mudel pole, selles iva siiski on. Nagu annab mõista käitumisökonoomika professor Dan Ariely: meil kõigil võib ette tulla olukordi, kus erinevate tingimuste kokkulangemisel juhtub, et käitume ratsionaalselt. Samuti saab luua ühiskondliku fooni, mis soodustab käitumist Homo economicusena. Näiteks, millises olukorras ja olekus teeme otsuse. kas liituda kolmanda pensionisambaga või hoida raha teises sambas edasi. Kas kahe klikiga tehtava otsuse saab teha ka reede õhtul või ainult tööpäeva hommikupoolel pikalt ankeete täites. Ja kas otsus on lihtsalt tühistatav või ümberpööratav. Sümpaatne on näiteks see, et abiellumiseks peab perekonnaseisuametis nii pikalt plaanist ette teatama ja sellele kindlaks jääma, et selle aja jooksul jõuavad kaineneda ka tsüklialkohoolikutest romantikud.
Romantika lainel jätkates võib ühe ühiskondliku koondkitsaskoha sõnastada aforistliku lühidusega: Homo oeconomicus on viljatu, lapsi ta ei saa. Laste saamine on küll viimane asi, mida võiks teha meie praeguses ühiskonnas isiklikku majanduslikku võimekust maksimeeriv ratsionaalne olend. Ka kurikuulus ja paljukirutud palgalõhe ei jookse sugude vahelt, vaid vanemate – eriti üksikvanemate – ja kõigi muu vahelt. Sotsiaalministeeriumi praegu kehtivast arengukavast võib lugeda mustvalgel: “just laste olemasolu suurendab leibkonna vaesusriski”. Jah. Nii on.

Lapsi muidugi saadakse, saadakse majandusliku kahjumlikkuse kiuste, sest inimene kohe tõesti ei ole kuigi hästi modelleeritav Homo economicusena. Kusjuures loodus on disaininud lausa vastava ratsionaalsuse vähendamise automaatika paljunemiskäitumise juurde. Kireuima pöördumatud bioloogilised otsused on tänapäeval küll tehnoloogiliselt välditavad ja mõnda aega tagantjäreke tühistatavadki, aga igatsus elumõtte või vähemast elu õite järele ulatub sest kaugemale. Instinkt trumpab mõistuse üle, võiks sõnasatada mõni bioloogialembesem reduktsionist. Isegi sedavõrd, et sellele on võinud kuni päris viimase ajani ka lokaalselt toetuda ja globaalselt kuni tänini. Inimene on globaalsel skaalal sedavõrd vähe Homo economicus, et hoopis ülemäärane paljunemine ähvardab pikas perspektiivis saatuslikuks saada. Vargamäe Andresel oli laste saamine ka majanduslikult mõttekas.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli «Ühispõllu tragöödia». Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.

Oma arutluskäigu toetuseks tõi Hardin näite keskaegsest Euroopast, kus külakogukonnale kuulunud maa liigse karjatamise tagajärjel sageli viljatuks muutus. Asi oli selles, et igal üksikul taluperel oli selge huvi oma lehm ühispõllule saata, sest sellest saadav tulu kuulus otse talle, samal ajal kui ülekarjatamisest tingitud kulu langes kogu külale. Sealt alates tähistabki termin “ühispõllu tragöödia” majanduskirjanduses sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.

Globaalses plaanis kehtib see tänini. Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib.

Vananeval õhtumaal on lisaks veel üks ühispõld, seda demograafilise kestlikkuse näol. Ühiskondlik Kestlikkus on samuti ühisvara. Edukamad on need, kes sellesse ise minimaalselt panustades oma heaolu maksimeerivad. Majanduslikult edukamad on need indiviidid, kes demograafilisse kestlikkusesse isiklikult ei panusta ja lasevad selle ära teha teistel, ülejäänud ühiskonnal. Kusjuures riik premeerib neid selle eest. Kes on laste saamisele eelistanud enese suuremat majanduslikku võimekust, see on maksnud rohkem makse ja väärib ka suuremat pensioni. Laste mittesaamine on majanduslikult lausa topeltpremeeritud. Kusjuures laste saamine ei ohusta ainult kompetentsilangusega, vaid lõhub rängalt üha olulisemat tänapäeva töölisvoorust – igasugust paindlikkust.

Siin aga võiks korraks tulla tagasi Mischeli ja vahukommide juurde. Tuletan meelde, et katses pakutud valik oli järgmine: kas üks komm praegu või kaks kommi veerand tunni pärast. Paljud valisid ühe kommi ja kohe. Praegustel, vähemalt natukegi valgustatud riigilastel on aga järgmine valikuvõimalus: a) üks komm praegu, või b) võib-olla 1,1 kommi ebamäärases tulevikus kui kõik kujutletamatult hästi läheb. Aga tõenäoliselt pool kommi või vähem.

Pluss veel see, et mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Ja pensionireform kohe kindlasti.

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Ilmus ERRis 08.10.2019

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Mihkel Kunnus

Erinevatel teadlastel on inimestele väga palju väga halbu uudiseid. Kohe väga halbu. Majandusteadlased – nimetagem neidki siin lahkelt teadlasteks – kraaksuvad suurt majanduskriisi, Peeter Koppel on muigamisi loonud ennustatavale tähise Suur Pahandus. Termodünaamika alusprintsiipe mõistvad inimesed ütlevad, et odavate energiaallikatega kütame oma planeedi niikuinii kuumaks ja et ainus leevendus on kõvast koomale tõmbamine, ökoloogid raporteerivad pidevalt järjekordsete liikide väljasuremisest ja elurikkuse kiirest kadumisest, meie metsasid raiutakse laastavas ja röövellikus mahus. Takkaotsa kliimaprobleemid. Häda on selles, et neil on kõigil õigus, kuigi mõned rängad probleemid on ebamäärasemas tulevikus (näiteks termodünaamilised piirid on pigem üsna kaugel, kliimaprobleemid on Eestist vaadatuna ka pigem kaugel, majanduskriisi võib kujutleda juba kuklasse hingamas ja see kujutlus on mõneti isetäituva ennustuse omadustega, samas metsade röövraie ning elupaikade kadumine toimub juba praegu reaalajas ning Rail Balticu nimelist kuritööd Eesti looduse ja rahva vastu aetakse ka tuima nürimeelsusega ikka edasi hoolimata väga paljude haritlaste korduvatest märgukirjadest).

Mihaly Csikszentmihalyi
Siin tuleb asja vaadata ka psühholoogiliselt, mitte pelgalt intellektuaalselt, valgustuslike ideaalide vaimus, mis näeb peamiste takistustena õigete valikute teel harimatust ja intellektuaalset küündimatust. Intellektuaalses mõttes ei ole kuigi raske mõista, et taastumatutele ressurssidele ei saa põhimõtteliseltki kestlikku elukorraldust luua, pole raske ka mõista, et reostus, keskkonnamürgid, põllumaa väljakurnamine ja muu säärane võib olla lausa hukutav. Kas arusaam kasvuhoonegaaside mõjust pole kuigi keeruline. Ainuüksi see metafoor ise on nii täpne – ega me ju aiamaal kasvuhoonet ka otseselt küta, aga paari lihtsa võttega püüame rohkem päikesevalgust kinni ja igasuguse küttekehata klaashoone läheb kui võluväel lausa troopilisuseni lämbeks.

Inimene lihtsalt ei suuda väga halbu uudiseid – eriti sellises koguses – kohe ja adekvaatselt vastu võtta. Ja üldse – mis oleks adekvaatne reaktsioon näiteks järjekordse liigi väljasuremisest kuulmise korral? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui sulle selgitatakse, et suur krahh on vältimatu ja me peame praegu tegema väga suuri pingutusi ja väga suuri ohverdusi, et jõuda pelgalt väga halbadesse ja kitsastesse oludesse, mitte aga täiemõõdulisse katastroofi? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui antakse valida väga halbade ja väga-väga halbade valikute vahel?

Mõned traagilised aspektid on inimolemusse paratamatult sisse kirjutatud ning nendega on inimene läbi aegade pidanud toime tulema ning kultuur on loonud vastavad leevenduspraktikad. Isegi kui su elu on parim võimalik, tähendab, elad rahuajal suhteliselt jõukas ühiskonnas ja oled hea tervisega ja sind ei taba mingid erakorralised õnnetused, siis isegi sellel juhul pead matma oma vanemad ja keskmiselt pooled oma sõpradest, eks. Teisisõnu tragöödia ja lein on inimese pärisosa. Ja lein selle sõna kõige laiemas mõttes peab tabama ka igaühte, kes selge pilguga praegu keskkonnale vaatab.

Siin saab nüüd minna täpsemaks ja leida leinaprotsessi analüüsist päris kõnekaid analoogiaid.
Üks tuntumaid leinaprotsessi analüüse on n.n. Kübler-Rossi mudel, mis jaotab leina viieks faasiks, mis on tuntud akronüümina DABDA (Denial, Anger, Bargaing, Depression and Acceptance). Maakeeli siis eitamine, viha, tingimine, masendus ja leppimine. See pakub teatavaid analüütilisi analoogiaid küll. Laiendan nüüd selle leinapsühholoogia mudeli eestikeelse vikipeedia selgitusi praeguse olukorra näitlikustamiseks.
Kuidas reageeritakse kliimaküsimusele, keskkonnaprobleemidele laiemalt või minu pärast kasvõi IPCC viimasele raportile?

1.“Eitamine – tavaliselt esmane reaktsioon, mil kannataja kujutleb tegelikku olukorda ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.“
Selle faasi psühholoogiline analoogia iseloomustab poliitilisel maastikul kõige paremini EKREt ja selle sugulaskonda. Olukorda eitatakse, tegelikku olukorda kujutatakse ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.

Eitus leiab väga mitmesuguseid abivahendeid alates sõnumitooja materdamisest ja teadlaste korruptsioonis süüdistamisest kuni erinevate vandenõuteooriateni välja (religioonipsühholoogiliselt on kõnekas, millist oragisatoorset võimekust ja mõjuvõimu omistatakse näiteks filantroop George Sorosele)

Siin tuleb veel juurde grupipsühholoogiline aspekt. Kui mingi väide saab grupi-identiteedi tunnuseks, siis selle tõeväärtus on teisejärguline. Kui inimese identiteedi osa on „Meie oleme need, kes kliimasoojenemist ei usu“, siis kliimasoojenemise faktiline reaalsus on täiesti teisejärguline. Kliimasoojenemise eitamisega kinnitatakse oma grupikuuluvust ning signaliseeritakse oma lojaalsust sellele grupile. Klimaatiline reaalsus ei puutu üldse asjasse. „Meie ei usu kliimasoojenemist“ on siin samas funktsioonis nagu „Meie lipp on selliste ja selliste värvidega“.
Lisaks töötab siin teine psühholoogiline mehhanism, mida psühholoogiaklassik Robert B. Cialdini nimetab kohustumiseks ja järjekindluseks. See on inimese seesmine sund jääda kindlaks oma avalikult välja öeldud seisukohale. Inimsesel on seesmine sund olla identiteedisignaliseerimisel järjekindel. Sotsiaalmeedia võimendab seda efekti tohutult, kuna väljaütlemised salvestuvad ja muutuvad tagantjärele viidatavaks. Järjepidevus on kahtlemata oluline voorus ja sotsiaalse usalduse säilitamiseks üks keskseid – ei saa ju usaldada tegelast, kes oma seisukohti alatasa muudab! Aga siin tuleb näha ka seda, et see voorus peidab endas arenemisvõimetust, võimetust tunnistada oma kunagiste seiskohtade ekslikkust. Ja mida rohkem ja kauem on inimene mingit seisukohta avalikult kaitsnud, seda raskem on tal tunnistada selle ekslikust.

2. „Viha – isik tajub, et eitamine ei saa enam jätkuda ja tekib frustratsioon, mida väljendatakse oma lähedaste suhtes. Levinud mõtted selles etapis on: "Miks mina? See ei ole õiglane! "; " Kuidas see minuga juhtus? "; "Kes on süüdi? ";" Miks Jumal laseb sellel juhtuda?"“
Küllap selle faasi psühholoogilises analoogias on paljud noored, eriti need, kes on Greta Thunbergi ümber koondunud. See on viha. Viha selle vastu, et leiavad end kirstu sünnitatuna. Ja see viha on igati mõistetav, aga samuti pole seal midagi konstruktiivset peale tahte mobiliseerimise ja otsustajate utsitamise. Ometi on see miski, mille olulisust ei saa kuidagi alahinnata. Eriti siis, kui otsustajad ise tammuvad veel esimeses faasis. Need noored on mulle sümpaatsed, sest see on kõige arukam ja isegi täiskasvanulikum protestivorm, kuhu oma eakohane mässumeelsus suunata.

3.“Tingimine – haigel on lootus, et leina põhjust on võimalik vältida või vähendada ja eluiga mingil viisil pikendada. Väiksema trauma korral püütakse välja kaubelda kompromissi.“

Selle faasi psühholoogilises analoogias tammub enamus tegevpoliitikuid ja n.n. tervemõistuslasi (mainin igaks juhuks, et sõna „tervemõistuslane“ kasutas Uku Masing sõimusõnana nende kirjeldamiseks, kes peavad oma laiskuse, harjumuste ja olemismugavuste häirimatuse eest seismist terve mõistuse väljenduseks). Nad nõustuvad, et põlevkivipõelatmine on halb ja perspektiivitu, aga tingivad. Olgu, ahju enam ei aja, aga õli võiks veel pparkümmend aastat toota! Kummi võiks ikka maksimaalselt venitada. Metsa ei saa täielikult maha võtta küll, aga raiemahte võiks veel veidi suurendada küll ja tööstust natuke suuremaks paisutada. Nad saavad aru, et keskkonda ei saa lõputult kahjustada, aga natuke rohkem veel siiski võib. Ökosüsteemide kahjustamine on tõsti väga halb ja tuleks lõpetada, aga Rail Balticu nimel võiks veel rea elujõulisi kooslusi ohverdada küll. Taastumatutele loodusvaradele ei saa kestlikkus süsteemi rajada, aga fosforiidi võiks veel enne välja urgitseda. Majandus ei saa vist tõesti lõputult kasvada, aga meie eluajal ikka võiks. Või no vähemalt meile antud nelja valitsusaasta jooksul, et meid tagasi valitaks. Üldjoontes nad leiavad, et kui kuristikku hiilida, siis alla ei kuku.

4. „Masendus – "Olen väga kurb, milleks vaevuda üldse midagi tegema?"; "Ma suren peagi, mis tähtsust on kõigel?"; "Igatsen oma armsate järele, milleks jätkata?" Neljandas staadiumis muutub isik kurvameelseks, sest tajub suremise paratamatust. Ta tõmbub endasse, on vaikne, keeldub külastajatest ja veedab palju aega mornina ning leinameeleolus.“
Selles faasi psühholoogilises analoogias on küllap need, kes on liiga lähedalt näinud poliitilisi katseid midagi ette võtta. Need, kes on tutvunud poliitiliste katsetega keskkonnaprobleeme lahendada, need, kes näevad, et suurete keskkonnaalaste kokkulepete ajalugu on ühtlasi suur luhtumiste ajalugu. Need, kes näevad, kuidas katsed midagi ette võtta on ikka ja jälle jooksnud vastu seina ja seda ikka esimeses faasis tammuvate inimeste vastuseisu ja suurtöösturite ja rahabosside aktiivse lobitöö ja vastutegevuse tõttu. Selles faasis võib näha elukogenud ökolooge, klimatolooge, keskkonnafüüsikud ja igasugu muid teadlasi, kes on juba aastate eest hääle kähedaks karjunud, aga näinud, et tulemust sel pole ja fakte eiratakse tuima järjekindlusega.

5. „Leppimine– "See on OK"; "Ma ei suuda võidelda ja võin pigem end ette valmistada." Viimases etapis võtavad inimesed surma ja paratamatuse omaks. Sellele etapile on iseloomulik rahulik retrospektiivne enesevaatlus ja emotsionaalne stabiilsus.“

Siin on need, kes on säilitanud või taastanud oma realismiga piiratud optimismi, need, kes ei anna alla süngete prognooside kiuste, siin on need, kes räägivad kukkumise pehmendamisest. Seltskond on siin kirju ja meeleoludki erinevad. On süngemaid ja on (tehno)optimistlikumaid, on neid, kes panustavad tehnoloogia veelgi suuremale arendamisele ja neid, kes leiavad, et tuleks minna looduslähedasemaks tagasi. Ideed ja ettepanekud, mida siin välja käiakse, võivad erineda radikaalselt. On neid, kes usuvad radikaalsesse trasformatsiooni, ja on neid, kes tsiteerivad stoilisel pilgul Lutherit - „Isegi kui tean, et homme on maailmalõpp, istutan täna õunapuu“. Siin on Kaupo Vipp oma „Lokaalravitsusega“ ja siin on Marek Strandbergi ja Katrin Idla reipad visioonid. Mulle meeldivad nad mõlemad. Üldse, mulle meeldivad kõik, kes siin on. Ja mida varem kogu avalikkus ja otsustajaskond sellesse faasi jõuab, seda parem, sest siin käib debatt, mis on konstruktiivne. Stsenaariumid, mis siin välja käiakse, võivad suuna valikult erineda lausa diametraalselt. On täiesti mõistatav arutluskäik, mis ütleb, et inimesed tuleks pakkida kokku linnadesse, kus nad tegeleksid üksteisele teenste pakkumisega ning loodus oleks jäetud maksimaalselt omapäi, toit kasvatataks mitmekorruselistes robotite hooldatavates kasvuhoonetes jne. Aga täiesti mõistetav on ka arutluskäik, mis näeb ette ökoloogilises tasakaalus elavate väikekogukondade hajaasustuse jne. Siin faasis on konstruktiivne ökoglobalism (ja õigusega, sest atmosfäär on globaalne sõna otseses mõttes) ja konstruktiivne ökolokalims (ja õigusega, sest kõik kooslused on sõna otseses mõttes lokaalsed, paiksed).

Parafraseerides suurt evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhanskyt: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Eriti pensionireform.

Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu

Ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ X. 2019


Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu

Mihkel Kunnus

1.

„Ärge unustage, et organismid on algoritmid,“ rõhutab üks kaasaja populaarsemaid autoreid Yuval Noah Harari oma rahvusvahelistes bestsellerites. Harari on hariduselt ajaloolane ja oma väite kinnitamiseks viitab ta teadusele. Sellise viitamise kallal võiks kiuslikult närida, aga ülearu originaalne see suhtumine tõesti ei ole. Loodusteadused on konsensuslikult – ja õigustatult! – kõige paremate teadmiste allikaks (iseasi on see, kui suur on see valdkond, milles sellise garantiiga teadmised võimalikud). Loodusteadused kitsamas tähenduses modelleerivad maailma matemaatiliselt ja sellise modelleerimise pretsedenditu edukus paneb ühelt poolt ka humanitaarsemaid distsipliine seda matkima ja samas toidab hästi uskumust, et maailm on ülesehituselt olemuslikult matemaatiline. Seda suhtumist põlistab veel ka asjaolu, et tõenäoliselt on oma valdkonnas edukamad ja seetõttu ka autoriteetsemad just need teadlased, kes tõesti usuvad, et matemaatika on midagi enamat kui lihtsalt üks puhtinimlik asi, see on enamat kui üks hästi üheselt mõistetav kommunikatiivne süsteem, et tegeledes matemaatikaga ja maailma matemaatiliselt modelleerides kombatakse kõiksuse struktuuri ennast.

Koordinaateljestiku looja, Prantsuse filosoofi ja matemaatiku René Descartes'i roll on sellise maailmapildi kujunemisel olnud nii suur, et teda on nimatatud lausa uusaja filosoofia isaks. Nagu ikka, maksab ajalooline täpsus ja mõtteloo kujunemise keerukus siin lõivu teatavale tseremoniaalsusele ja pidulikkusele, aga sümboliks sobib ta tõesti suurepäraselt.

Sel aastal möödub 400 aastat Decartes'i legendaarsest unenäost (ööl vastu 11. oktoobrit 1619), mil 23 aastasele noorukile ilmus unes kujutlus universumist kui hiiglaslikust mehhanismist, matemaatilisest kellavärgist. See teadvushämaruse personaalfilm suunas ta elukäigu rajale, mille järgi me teda tänapäeval mäletame. Toona kõiges peituv animistlik komponent – hing – pagendati siis maailmast. Elavat hinge pole mehhaanises kellas, pole ka mujal. Kõik loomadki on mehhaanilised nagu kellad, aga keerukamad.

Tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett kirjutab sellele alla ning kinnitab oma suuremahulises monograafias „Darwini ohtlik idee“: „Elu Maal on arenenud miljardite aastate jooksul üheainsas hargnevas puus – Elupuus – toimunud erinevate algoritmiliste protsesside tulemusena.[...] Selles seisnebki Darwini ohtlik idee: algoritmi tasand on just see tasand, mis seletab kõige paremini ära antiloobi kiiruse, kotka tiiva või orhidee kuju, liigirikkuse ja kõik need imepärased nähtused.“ⁱ

Descartes uuris ka „orgaanilise kelli“ tõelise teadlaseinnukusega, täiesti vabana igasugusest antropomorfistlikest kujutelmadest, et loom on ka nagu inimene, nagu mina. „Kui te lõikate maha elava koera südame kitseneva otsa ning panete oma sõrme ühte õõnsusesse, siis tunnete selgelt, et süda surub iga kokkutõmbe ajal sõrmele ning lõdvenemise ajal surve lakkab“ⁱⁱ. Ei ole vist vaja meelde tuletada, et koeri lõikus ta elusast peast ja narkoosi asemel kasutas ta vana head kinnisidumist.

Elavalt lahti lõigatava koera meeleheitlikke agooniakarjeid pidas ta samaväärseks kriginaga, mida tekitab kell, kui hammasrataste vahele satub liiv.

2.

Miks ma räägin sellest selles ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“? Sest loodusfilmidele – ja loomakäsitlustele laiemalt – heidetakse sageli ette antropomorfismi. Heidetakse ette, et loomi kujutletakse liialt inimlikena, et loomadele omistatakse inimlikke tundeid ja motivatsioone. See on sageli tõesti nii. Aga alustasin Descartes'i räigustega, et juhtida tähelepanu vatandsuundumusele, sellele, et see pole mitte vähem ekslik ja ohtlik, vaid pigem rohkemgi.

Descartes ehmatab meid sellaga, et ta läks antropomorfismi eitamisega kaugemale kui oleme harjunud, Descartes oli seal rangem ja järjepidevam kui tavaks. Kuulu järgi oli tema laborisse tööle saamise üheks nõudeks suutlikkus lüüa oma koera jalaga. See test pidi näitama, et inimene on piisavalt vaba sentimentaalsest antropomorfismist. Võib öelda, et keegi ei läinud ühe spetsiifilise intellektuaalse askeesiga nn antropomorfismi metoodilise eitamisega nii kaugele kui Descartes.

Hollandi etoloog, paljude akadeemiliste tunnustustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal on selle hoiaku tähiseks loonud termini antropoeitus [anthropodenial] ning ta kutsub koos Ameerika bioloogi Gordon Burghartiga üles kriitilisele antropomorfismile. (vt SIIA!)

Antropoeitus „tähendab a priori inimlaadsete joonte eitamist meie juures. Antropomorfism ja antropoeitus on vastupidises [st pöördvõrdelises – M.K.] seoses: mida lähem on meile teine liik, seda enam on selle liigi mõistmisel abiks antropomorfism ja seda ohtlikum antropoeitus. Teisalt, mida kaugem on mingi liik meile on, seda suurem on risk, et antropomorfism võib põhjustada küsitavaid sarnasusi, mis tekivad peaaegu omatahtsi. Kui ütleme, et sipelgatel on „kuningannad“, „sõdurid“ ja „orjad“, siis on see pelgalt antropomorfistlik lühinägelikkus. Me ei tohiks anda sellele suuremat tähtsust kui juhtudel, mil anname orkaanile mõne isiku nime, või kirume arvutit, justkui sel oleks vaba tahe.“ⁱⁱⁱ

On vale arvata, et imetaja ei tunne psüühilisi piinu, kui ta näiteks vastsündinust lahutatakse. Muide, ravimitööstus teab seda hästi, mistõttu saab psühhofarmakone edukalt teiste liikide peal tesitida. Kassile saab tekitada kassiahastust sõna otseses mõttes.
Ent on samuti on vale arvata, et karusloomad vaimustavad noorte inimeste kombel emantsipatsioonist ja vabadusaatest. Farmiloomad tunnevad tõelisi psühholoogilisi piinu, aga mitte näiteks alandust ja ebaõiglust, mis on pigem ülikollektiivse inimese küllaltki spetsiifilised kannatused. Samas mõnes puhtinimlikuks peetud tundes võib mõni teine liik inimest ületadagi. Näiteks nobelistist etoloog Konrad Lorenz on öelnud, et kõige truum loom on koer (mitte igast tõust koer, aga mõnest küll), tähendab, koera kiindumussuhe peremehesse võib olla kõige raskekujulisem ja parandamatum truudus üldse. Ses mõttes ei ole siin psühholoogilised antropomorfistlikud analoogiad üldse alusetud. Tuntuim näide on ehk üks Jaapani koer, akita tõugu Hachiko, kes pärast peremehe surma teda üheksa aastat raudteejaamas truult ootas (sellest on vändatud ka film – Hachi: A Dog's Tale (UK 2009) – aga kuna ei ole seda näinud, siis ei saa kommenteerida).

3.

Aeg-ajalt on kasulik filosoofilised targutused kõrvale jätta ning vaadata asja läbi pragmatistliku pilgu, tähendab, vaadelda oma käitumist ja praktikaid, mitte mõtteid, arusaamu ja seisukohti. Vaadata mitte seda, mida me arvame end uskuvat, vaid seda, milliseid uskumusi me välja elame, käitume ja praktiseerime. Eriti oluline on see loomade puhul, sest erinevalt inimesest ei leia nemad inimlikest jutustustest õigustust ega lohutust.

Milan Kundera on sellest oma tuntuimas raamatus kirjutanud nii hästi, et see väärib pikemat tsiteerimist:
„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.[...]

Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab.

See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“^iv

Jah, pragmatistlikult vaadatuna on pilt selge: maailm on andnud õiguse Descartes'ile. Mitte et Descartes'il oli õigus, vaid me käitume nagu Descartes'il oleks olnud õigus.

4.

Ilmekaks näiteks sellest, kui sügavale on imbunud kartesiaanlik maailmapilt õhtumaisesse mõtteruumi, on üks lõik loomaõigusluse kaasaegsese klassikasse kuuluvast teosest, Austraalia filosoofi Peter Singeri raamatust „Loomade vabastamine“ (Animal Liberation, 1975). Nimelt peab ta vajalikult pikalt ja argumenteeritult tõestada, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu (sic!)^v. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes elusorganismi ainult algoritmilise masinana modelleerida saabki, aga enese, tähendab inimese poolde pöördudes hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Teadvus kui filosoofiline/teaduslik suurprobleem (või ka hirm, et arvutid hakkavad mõtlema) saab ilmneda ainult sellele, kes algselt materialislik-reduktsionistlike metoodiliste lähte-eeldustega kõik kogemusliku ja seesmusliku maailmast välja roogib ja siis omaenese teadvuse ees ehmunult seisma jääb, sest selle olemasolu eitamine ja arhailise maailmapildi jäänukiks lugemine on liiga palju ka kõige paadunumale materialistlile. See on lävepakk, mille otsa iga järjekindel neokreatsionist peab koperdama. Neokreatsionism on Frans de Waali loodud mõiste ja see "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"^vi.

Kujundlikumalt väljendudes on tegu siis epistemoloogilise ranguse buldoosriga, mis lükkab kogu teadvuslikkuse inimesse kuhja ja nimetab selle siis suureks probleemiks – et tohoh, kust see siis järsku siia ilmus?! Ilmus tasapisi, aastamiljarditega vaikselt üha keerukamaks evolutsioneerudes nagu kogu elugi.

5.

Peter Singer lähtub utilitarismist – loomade puhul on see triviaalne, inimeste puhul lihtsalt vale. Inimeste suhe kannatusega on nii kompleksne ja vastuoluline, et võib aforismitseda, et inimesele pole suuremat psüühilist kannatust kui võimetus leida oma elu tähenduslikustamiseks väärilisi kannatusi. Kui aga jääda rangelt ratsionalistlikuks ning liita „eukleidilise mõtlemisega“ utilitarstlik kannatuste minimeerimise printsiip fenomenoloogilise tõsiasjaga, et elu on kannatusrikas (et mitte öelda budistlikku ühemõttelisusega, et elu on kannatus), siis saab lihtsa deduktsiooni teel päris õõvastava imperatiivi: eetika kõrgeim siht on elu(suse) vähendamine. Näiteks suur mõistuslane Bertrand Russell olla oma nooruspäevil murdnud humanistliku kaastunde sirgjoonelisel mõjul pead, kuidas võimalikult tõhusalt võimalikult palju inimesi tappa, sest need kannatavad elusolemise käes nii kohutavalt. Kui see veel spetsiesismi-kontseptsiooniga üle käia, siis saab antropotseeni saatev liikide kuues suur väljasuremislaine rasvase plussmärgi – enne isekat enese liigi eutaneerimist hoolitseb Homo sapiens ka vähemsuutlike kaaskannatajate eest!

6.

Loodusfilmidest rääkides peaks kindlasti mainima ka representatiivsuseprobleemi. Klassikalised loodusfilmid on reeglina sama representatiivsed kui, ütleme, inimfilmid marslasele.

Ses mõttes on inimfilmid ja loomafilmid samavõrd esinduslikud. Tähendab üldse mitte. Sellel on laias laastus kaks allikat. Esiteks filmitakse erilisi inimesi ja erilisi loomi, teiseks valitakse nende argielust väga erilised ja eredad seigad. Tavaline elu on nii loomadel kui inimesel ... tavaline. Igav ja madala esteetilise väärtusega. David Attenborough ja BBC kajastatu pole vähimalgi määral representatiivne. Ja üha kiiremini ähvardab kätte jõudvat aeg, mil neil on ainult puhtmuseaalne väärtust ja nad on meenutused kadunud maailmast.

Inimkond on praeguseks hävitanud 83% metsikutest imetajatest ja poole taimedest, et teha ruumi oma vajadustele: praeguseks on biomassi poolest 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikud^vii. Sestap, kes tahab tõelisi dokumentaale, neid, mis kajastavad reaalsete loomade reaalset elu, peaks pigem vaatama loomaõiguslaste klippe, mis on salaja tehtud loomafarmidesse sisse murdes. Need esindavad 96% loomade elust. Matsalu loodusfilmide festivalil näeb aga murdosast murdosa põnevamaid ja dramaatilisemaid eluhetki.

Descartesi unenägu kestab ja see on enam-vähem kõigile liikidele peale inimese õudusunenägu.

iDaniel Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011. lk 63-73

iiTsiteeritud Rupert Sheldrake „Dogmadeta teadus“ Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2014. lk 45

iiiFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018. lk 35

ivMilan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992. lk 175-176

vPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus „Keskkonnaeetika võtmetekste.“ Koostanud ja toimetanud Aire Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74

visamas, lk 146

viiVt nt https://www.pnas.org/content/115/25/6506