Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Ilmus ERRis 08.10.2019

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Mihkel Kunnus

Erinevatel teadlastel on inimestele väga palju väga halbu uudiseid. Kohe väga halbu. Majandusteadlased – nimetagem neidki siin lahkelt teadlasteks – kraaksuvad suurt majanduskriisi, Peeter Koppel on muigamisi loonud ennustatavale tähise Suur Pahandus. Termodünaamika alusprintsiipe mõistvad inimesed ütlevad, et odavate energiaallikatega kütame oma planeedi niikuinii kuumaks ja et ainus leevendus on kõvast koomale tõmbamine, ökoloogid raporteerivad pidevalt järjekordsete liikide väljasuremisest ja elurikkuse kiirest kadumisest, meie metsasid raiutakse laastavas ja röövellikus mahus. Takkaotsa kliimaprobleemid. Häda on selles, et neil on kõigil õigus, kuigi mõned rängad probleemid on ebamäärasemas tulevikus (näiteks termodünaamilised piirid on pigem üsna kaugel, kliimaprobleemid on Eestist vaadatuna ka pigem kaugel, majanduskriisi võib kujutleda juba kuklasse hingamas ja see kujutlus on mõneti isetäituva ennustuse omadustega, samas metsade röövraie ning elupaikade kadumine toimub juba praegu reaalajas ning Rail Balticu nimelist kuritööd Eesti looduse ja rahva vastu aetakse ka tuima nürimeelsusega ikka edasi hoolimata väga paljude haritlaste korduvatest märgukirjadest).

Mihaly Csikszentmihalyi
Siin tuleb asja vaadata ka psühholoogiliselt, mitte pelgalt intellektuaalselt, valgustuslike ideaalide vaimus, mis näeb peamiste takistustena õigete valikute teel harimatust ja intellektuaalset küündimatust. Intellektuaalses mõttes ei ole kuigi raske mõista, et taastumatutele ressurssidele ei saa põhimõtteliseltki kestlikku elukorraldust luua, pole raske ka mõista, et reostus, keskkonnamürgid, põllumaa väljakurnamine ja muu säärane võib olla lausa hukutav. Kas arusaam kasvuhoonegaaside mõjust pole kuigi keeruline. Ainuüksi see metafoor ise on nii täpne – ega me ju aiamaal kasvuhoonet ka otseselt küta, aga paari lihtsa võttega püüame rohkem päikesevalgust kinni ja igasuguse küttekehata klaashoone läheb kui võluväel lausa troopilisuseni lämbeks.

Inimene lihtsalt ei suuda väga halbu uudiseid – eriti sellises koguses – kohe ja adekvaatselt vastu võtta. Ja üldse – mis oleks adekvaatne reaktsioon näiteks järjekordse liigi väljasuremisest kuulmise korral? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui sulle selgitatakse, et suur krahh on vältimatu ja me peame praegu tegema väga suuri pingutusi ja väga suuri ohverdusi, et jõuda pelgalt väga halbadesse ja kitsastesse oludesse, mitte aga täiemõõdulisse katastroofi? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui antakse valida väga halbade ja väga-väga halbade valikute vahel?

Mõned traagilised aspektid on inimolemusse paratamatult sisse kirjutatud ning nendega on inimene läbi aegade pidanud toime tulema ning kultuur on loonud vastavad leevenduspraktikad. Isegi kui su elu on parim võimalik, tähendab, elad rahuajal suhteliselt jõukas ühiskonnas ja oled hea tervisega ja sind ei taba mingid erakorralised õnnetused, siis isegi sellel juhul pead matma oma vanemad ja keskmiselt pooled oma sõpradest, eks. Teisisõnu tragöödia ja lein on inimese pärisosa. Ja lein selle sõna kõige laiemas mõttes peab tabama ka igaühte, kes selge pilguga praegu keskkonnale vaatab.

Siin saab nüüd minna täpsemaks ja leida leinaprotsessi analüüsist päris kõnekaid analoogiaid.
Üks tuntumaid leinaprotsessi analüüse on n.n. Kübler-Rossi mudel, mis jaotab leina viieks faasiks, mis on tuntud akronüümina DABDA (Denial, Anger, Bargaing, Depression and Acceptance). Maakeeli siis eitamine, viha, tingimine, masendus ja leppimine. See pakub teatavaid analüütilisi analoogiaid küll. Laiendan nüüd selle leinapsühholoogia mudeli eestikeelse vikipeedia selgitusi praeguse olukorra näitlikustamiseks.
Kuidas reageeritakse kliimaküsimusele, keskkonnaprobleemidele laiemalt või minu pärast kasvõi IPCC viimasele raportile?

1.“Eitamine – tavaliselt esmane reaktsioon, mil kannataja kujutleb tegelikku olukorda ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.“
Selle faasi psühholoogiline analoogia iseloomustab poliitilisel maastikul kõige paremini EKREt ja selle sugulaskonda. Olukorda eitatakse, tegelikku olukorda kujutatakse ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.

Eitus leiab väga mitmesuguseid abivahendeid alates sõnumitooja materdamisest ja teadlaste korruptsioonis süüdistamisest kuni erinevate vandenõuteooriateni välja (religioonipsühholoogiliselt on kõnekas, millist oragisatoorset võimekust ja mõjuvõimu omistatakse näiteks filantroop George Sorosele)

Siin tuleb veel juurde grupipsühholoogiline aspekt. Kui mingi väide saab grupi-identiteedi tunnuseks, siis selle tõeväärtus on teisejärguline. Kui inimese identiteedi osa on „Meie oleme need, kes kliimasoojenemist ei usu“, siis kliimasoojenemise faktiline reaalsus on täiesti teisejärguline. Kliimasoojenemise eitamisega kinnitatakse oma grupikuuluvust ning signaliseeritakse oma lojaalsust sellele grupile. Klimaatiline reaalsus ei puutu üldse asjasse. „Meie ei usu kliimasoojenemist“ on siin samas funktsioonis nagu „Meie lipp on selliste ja selliste värvidega“.
Lisaks töötab siin teine psühholoogiline mehhanism, mida psühholoogiaklassik Robert B. Cialdini nimetab kohustumiseks ja järjekindluseks. See on inimese seesmine sund jääda kindlaks oma avalikult välja öeldud seisukohale. Inimsesel on seesmine sund olla identiteedisignaliseerimisel järjekindel. Sotsiaalmeedia võimendab seda efekti tohutult, kuna väljaütlemised salvestuvad ja muutuvad tagantjärele viidatavaks. Järjepidevus on kahtlemata oluline voorus ja sotsiaalse usalduse säilitamiseks üks keskseid – ei saa ju usaldada tegelast, kes oma seisukohti alatasa muudab! Aga siin tuleb näha ka seda, et see voorus peidab endas arenemisvõimetust, võimetust tunnistada oma kunagiste seiskohtade ekslikkust. Ja mida rohkem ja kauem on inimene mingit seisukohta avalikult kaitsnud, seda raskem on tal tunnistada selle ekslikust.

2. „Viha – isik tajub, et eitamine ei saa enam jätkuda ja tekib frustratsioon, mida väljendatakse oma lähedaste suhtes. Levinud mõtted selles etapis on: "Miks mina? See ei ole õiglane! "; " Kuidas see minuga juhtus? "; "Kes on süüdi? ";" Miks Jumal laseb sellel juhtuda?"“
Küllap selle faasi psühholoogilises analoogias on paljud noored, eriti need, kes on Greta Thunbergi ümber koondunud. See on viha. Viha selle vastu, et leiavad end kirstu sünnitatuna. Ja see viha on igati mõistetav, aga samuti pole seal midagi konstruktiivset peale tahte mobiliseerimise ja otsustajate utsitamise. Ometi on see miski, mille olulisust ei saa kuidagi alahinnata. Eriti siis, kui otsustajad ise tammuvad veel esimeses faasis. Need noored on mulle sümpaatsed, sest see on kõige arukam ja isegi täiskasvanulikum protestivorm, kuhu oma eakohane mässumeelsus suunata.

3.“Tingimine – haigel on lootus, et leina põhjust on võimalik vältida või vähendada ja eluiga mingil viisil pikendada. Väiksema trauma korral püütakse välja kaubelda kompromissi.“

Selle faasi psühholoogilises analoogias tammub enamus tegevpoliitikuid ja n.n. tervemõistuslasi (mainin igaks juhuks, et sõna „tervemõistuslane“ kasutas Uku Masing sõimusõnana nende kirjeldamiseks, kes peavad oma laiskuse, harjumuste ja olemismugavuste häirimatuse eest seismist terve mõistuse väljenduseks). Nad nõustuvad, et põlevkivipõelatmine on halb ja perspektiivitu, aga tingivad. Olgu, ahju enam ei aja, aga õli võiks veel pparkümmend aastat toota! Kummi võiks ikka maksimaalselt venitada. Metsa ei saa täielikult maha võtta küll, aga raiemahte võiks veel veidi suurendada küll ja tööstust natuke suuremaks paisutada. Nad saavad aru, et keskkonda ei saa lõputult kahjustada, aga natuke rohkem veel siiski võib. Ökosüsteemide kahjustamine on tõsti väga halb ja tuleks lõpetada, aga Rail Balticu nimel võiks veel rea elujõulisi kooslusi ohverdada küll. Taastumatutele loodusvaradele ei saa kestlikkus süsteemi rajada, aga fosforiidi võiks veel enne välja urgitseda. Majandus ei saa vist tõesti lõputult kasvada, aga meie eluajal ikka võiks. Või no vähemalt meile antud nelja valitsusaasta jooksul, et meid tagasi valitaks. Üldjoontes nad leiavad, et kui kuristikku hiilida, siis alla ei kuku.

4. „Masendus – "Olen väga kurb, milleks vaevuda üldse midagi tegema?"; "Ma suren peagi, mis tähtsust on kõigel?"; "Igatsen oma armsate järele, milleks jätkata?" Neljandas staadiumis muutub isik kurvameelseks, sest tajub suremise paratamatust. Ta tõmbub endasse, on vaikne, keeldub külastajatest ja veedab palju aega mornina ning leinameeleolus.“
Selles faasi psühholoogilises analoogias on küllap need, kes on liiga lähedalt näinud poliitilisi katseid midagi ette võtta. Need, kes on tutvunud poliitiliste katsetega keskkonnaprobleeme lahendada, need, kes näevad, et suurete keskkonnaalaste kokkulepete ajalugu on ühtlasi suur luhtumiste ajalugu. Need, kes näevad, kuidas katsed midagi ette võtta on ikka ja jälle jooksnud vastu seina ja seda ikka esimeses faasis tammuvate inimeste vastuseisu ja suurtöösturite ja rahabosside aktiivse lobitöö ja vastutegevuse tõttu. Selles faasis võib näha elukogenud ökolooge, klimatolooge, keskkonnafüüsikud ja igasugu muid teadlasi, kes on juba aastate eest hääle kähedaks karjunud, aga näinud, et tulemust sel pole ja fakte eiratakse tuima järjekindlusega.

5. „Leppimine– "See on OK"; "Ma ei suuda võidelda ja võin pigem end ette valmistada." Viimases etapis võtavad inimesed surma ja paratamatuse omaks. Sellele etapile on iseloomulik rahulik retrospektiivne enesevaatlus ja emotsionaalne stabiilsus.“

Siin on need, kes on säilitanud või taastanud oma realismiga piiratud optimismi, need, kes ei anna alla süngete prognooside kiuste, siin on need, kes räägivad kukkumise pehmendamisest. Seltskond on siin kirju ja meeleoludki erinevad. On süngemaid ja on (tehno)optimistlikumaid, on neid, kes panustavad tehnoloogia veelgi suuremale arendamisele ja neid, kes leiavad, et tuleks minna looduslähedasemaks tagasi. Ideed ja ettepanekud, mida siin välja käiakse, võivad erineda radikaalselt. On neid, kes usuvad radikaalsesse trasformatsiooni, ja on neid, kes tsiteerivad stoilisel pilgul Lutherit - „Isegi kui tean, et homme on maailmalõpp, istutan täna õunapuu“. Siin on Kaupo Vipp oma „Lokaalravitsusega“ ja siin on Marek Strandbergi ja Katrin Idla reipad visioonid. Mulle meeldivad nad mõlemad. Üldse, mulle meeldivad kõik, kes siin on. Ja mida varem kogu avalikkus ja otsustajaskond sellesse faasi jõuab, seda parem, sest siin käib debatt, mis on konstruktiivne. Stsenaariumid, mis siin välja käiakse, võivad suuna valikult erineda lausa diametraalselt. On täiesti mõistatav arutluskäik, mis ütleb, et inimesed tuleks pakkida kokku linnadesse, kus nad tegeleksid üksteisele teenste pakkumisega ning loodus oleks jäetud maksimaalselt omapäi, toit kasvatataks mitmekorruselistes robotite hooldatavates kasvuhoonetes jne. Aga täiesti mõistetav on ka arutluskäik, mis näeb ette ökoloogilises tasakaalus elavate väikekogukondade hajaasustuse jne. Siin faasis on konstruktiivne ökoglobalism (ja õigusega, sest atmosfäär on globaalne sõna otseses mõttes) ja konstruktiivne ökolokalims (ja õigusega, sest kõik kooslused on sõna otseses mõttes lokaalsed, paiksed).

Parafraseerides suurt evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhanskyt: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Eriti pensionireform.