Tervist ja meelerahu! Epikurose naasmine kiriku
varemetele
Mihkel Kunnus
Väga paljud maailmavaatelised lahknevused tulenevad
erinevast arusaamast, kuivõrd mingi ühiskondlik funktsioon peaks olema riigi-
ja kuivõrd erasektori korraldada. Haridusest ja prügiveost sisejulgeolekuni,
omastehooldest ja meditsiinist töökohtade loomiseni. Funktsioonide
positiivsuses üldiselt ei kahelda, küll aga vaieldakse selle üle, kes oleks
efektiivsem või õiglasem haldaja. Näiteks keegi ei vaidle, et tervishoid on
hüve, aga võib vaielda selle üle, kuivõrd on see riigi ja kuivõrd eraisiku
mure. Ometi on paar olulist asja, mis võivad pälvida lausa vastupidise hinnagu
sõltuvalt sellest, kas seda korraldab riik või indiviid. Eriti on see selliste
asjadega, mis puudutavad kõige laiemas mõttes moraali. Sest riik on
põhimõtteliselt masinavärk ja masin ei saa olla moraalne (ega ebamoraalne). Kui
riik „teeb Robin Hoodi”, siis pole see õilsus, vaid mingi sotsialismimasin. Oma
vara vabatahtlikult vaestele jagav rikkur on aga kahtlemata õilis. Tema tegusid
võetakse purgatooriumi tähtaja määramisel arvesse (purgatoorium ehk
puhastustuli on (katoliiklikus teoloogias) vaheetapp, milles mõõdukalt patuseid
inimesi piinatakse nende pattudele vastaval hulgal enne paradiisi laskmist).
Seega, kui tahame jätta inimestele võimaluse vältida ja vähendada põrgupiinu,
siis ei tohi riik sotsiaalabi korraldada.
Veel mitte kuigi palju põlvkondi tagasi poleks eelnev
arutluskäik sõgedana tundunud. Nüüd oleks vähemasti riigiametniku või ministri
suus sellised sõnad mõeldamatud. Ometi näitlikustab see ühte keskset muudatust
õhtumaises elutundes ning mis tähtsam – see muutus veel kestab ja selle loogika
on aktuaalne. Kristlus – õhtumaise maailmapildi suurkujundaja – oli (on?)
orienteeritud surmajärgsusele, igavikule. Kõige tähtsam oli mitte teha pattu,
mitte eksida Jumala seaduse vastu, mitte seada ohtu oma surematut hinge.
Kehalised kahjustused ja kannatused ning surmaeelne heaolu oli selle kõrval
täiesti teisejärguline. Tõelise kristlase elu on orienteeritud surmajärgsusele
(nagu ka moslemil näiteks).
Pigem löö endal käsi maha, kui varastad, sest varastamine on
patt (hukutab hinge), aga nälgimine või verest tühjaks jooksmine pole seda
mitte (see hukutab pelgalt ihu, igavese hinge ajaliku kesta). Nõnda on igati
arusaadav, et 65000 nälgivat last on katoliikliku taustaga organisatsioonile
kaugelt vähem põletav probleem kui oht, et riik võib aktsepteerida pattu. Viimane
kutsub kristlikes konservatiivides esile lausa üldmobilisatsiooni. Ja seda XXI
sajandil ühel maailma sekulaarsemal maal.
Veel üks aspekt, mis selle maailmapildi juurde kuulub, on
see, et kõik maailmas toimuvad protsessid on allutatud kõikvõimsale
keskvalitsusele (Jumalale). Seega on suhted selle keskvalitsusega absoluutselt
määravad ning kui mis tahes asjad hakkavad väga kehvasti minema, siis on
probleem selles, et keskvalitsus on oma moraalitu käitumisega välja vihastatud.
Nimelt see keskvalitsus hoolib ainult moraalist. Olgu ikaldus, iibelangus, epideemia
või mis iganes, ikka on põhjuseks inimese moraalne lodevus. Hiljuti võis
usuisade käest kuulda, et laastavad üleujutused Balkanil oli taevase keskvõimu
karistus selle eest, et Eurovisioni võitis habemega naine (aga nad ei tule
selle pealegi, et Eurovision ise võib olla saadetud karistuseks pattude eest).
Sellistel elutunnetuslikel nähetel on väga suur inerts ning
ka eelkirjeldatud loogika on veel väga elujõuline, kuigi ametlikult sellist keskvõimu
enam ei tunnista. Ilmekaim näide on moraalse lodevuse pidamine mingi
ühiskondliku muutuse põhjuseks (emigratsioon, linnastumine, iibelangus,
humanitaarainete õppimine jms)
Eelnevaga ei taha ma kristlust ühemõtteliselt
naeruvääristada. See näitaks korraga nii antropoloogilist kanapimedust kui
kultuuriajaloolist juhmust ja tänamatust. Kristlusest on pärit ka mõned meie praegused
kesksed väärtused, näiteks ideaal kõikide inimeste põhimõttelisest võrdsusest.
Samuti see, et iga inimene on väärtus sõltumata tema maistest omadustest.
Jeesus korjas kokku kõik sandid ja pidalitõbised ning ütles, et ka neis on
surematu hing ning see surematu hing on absoluutselt tähtsaim, mille kõrval on
maised ja kehalised omadused täiesti teisejärgulised ja tühised. Arusaadavalt
tühistas see ideaal kõik seisused ja klassid, sest need on ju maised lahterdamisprintsiibid.
Ka rahvus on maine lahterdus, sestap on rahvuskristlus mõisteline vastuolu
(nagu ka rahvuskommunism või rahvuskapitalism). Selge kristlik ideaalpilt näeb
kõiki inimesi täisvõrdsetena üliväärtus Jumala palge ees ning selles
täisvõrdsuse puuduvad igasugused seisused ja klassid. Nii peabki see kristlikku
päritolu ideaal maiselt realiseerituna hävitama kõik maised grupeerimisviisid
inimeste vahel. Kõik aristokraatiad, seisused ja klassid – need kõik on
ebakristlikud. Aga ka rahvused, hõimud ja lõppeks ka perekond. Hõimud on
kristlikus maailmas kenasti hävitatud, rahvused vaaguvad hinge, aga perekonna hävitamine
on juba paljudele liiga vastuvõetamatu (kommunistlikud idealistid,
hipiliikumine jmt on seda ka üritanud), mistõttu kirik on ajalooliselt „võtnud
vastutuse” ja olnud ühiskonnas selleks institutsiooniks, mis ühiskonda Jeesuse (loe:
kõiksugu võrdõiguslaste) liigse mõju eest kaitseb. Kirik on teinud seda õige osavalt,
nimelt juhtinud tähelepanu Jeesuse õpetuselt Jeesuse surmale. Kiriku sümboliks
ja keskmeks on just nimelt ristilöödud
Jeesus, mitte õpetav Jeesus. Ja Jeesuse surnust üles tõusmine on üks kiriku
keskne müsteerium. Ütleb ka Paulus: „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis
tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk” (1Kr15:14).
Ja sellega on nüüd küll kehvasti. See on nüüd see aspekt,
mida on tänapäeva sekulariseerunud õhtumaalasel võimatuseni raske kristlusest
omaks võtta. Kui aga inimeses seda surematut hinge pole, siis ta on just
selline nagu ta maisuses on – kimp maiseid (muutuvaid) omadusi ja punkt. Alates
kehakaalust, east, rassist ja soost ning lõpetades hambumuse, keeleoskuse ja
iseloomujoontega. See on kõik, mis inimesel on, see ongi inimene (seda ei maksa pidada labaseks vulgaarmaterialismiks,
mis samastab elusorganismi keeruka mehhaanilise masinavärgiga, elusus kui aastamiljardeid
kätkev ja mäletav pidevus on imeline bioloogiline reaalsus). Kindlasti eitavad
seda paljud ja hakkavad siin rääkima hingede rändamisest, ümbersünnist,
spiritualismist või pagan teab, millest veel, aga vaevalt oleks kuigi palju
neid, kes jääksid rahulikuks, kui mõni riigiametnik sotsiaalsest õiglusest
rääkides apelleeriks surmajärgsele tasule.
Sellise maailma- ja enesepildi muutumisega käib tasapisi kaasas
radikaalne väärtuste ümberhindamine. See, mis enne oli tühine ja teisejärguline
– maisus, surmaeelne eksistents – , muutub ainuoluliseks.
Kuna maine eksistents on kõik, mis on, tuleb see ka maksimaalselt
realiseerida. Ja seda lausa moraalse imperatiivina – sa pead realiseerima oma elu maksimaalselt. Igapäevakultuur kohe kubiseb
seda muutust kuulutavatest moraliseerivatest hüüatustest nt „Elult tuleb võtta,
mis võtta annab!”, „Elu ei tohi olla ettevalmistus surmaks!” (NB! See on otsene
kristliku hoiaku eitus!), „Hauda tuleb viskuda selg ees(!), šampanjaklaas käes,
huulil hüüatus „Milline pidu see oli!””.
Ikka korrutatakse ka sisemist sundi ennast teostada ning
pole kahtlust, et see peab toimuma enne surma.
Hedonistlik individualism on mõistepaar, millesse tõepoolest
näivad koonduvat tänapäeva ühiskondlikud üldtendentsid ning meile kõigile
tunduvad intuitiivselt omased väärtused, mida jutlustas ühe tuntuima hedonistliku
filosoofiavoolu isa – Epikuros. Võõrsõnade leksikon („Valgus” 2000) annab
hedonismi vasteks „naudisklev” ning
epikuurliku vasteks „nautlev, elumõnusid nautiv”. Raske on pidada nende
sõnade järgi joonduvat inimest, kellekski muuks kui kerglaseks. Epikurose
põlualla panek on aga samuti kiriklik pärand. Epikuros pandi kirikus põlu alla
selle pärast, et ta oli läbinisti ilmalik, läbinisti selle maailma elanik (nii
nagu suurem osa meist praegu). See oli tema vahest et ainus, ent kiriklikust
vaatekohast täiesti andestamatu puudus. Moraalselt vägagi nõudliku kirikuisa Augustinuse „Pihtimusest” võime
lugeda: „Ja ma arutlesin oma sõprade Alypiuse ja Nebridiusega hea ja halva
piiride üle ning oleksin vaimus määranud võidupalmi Epikurosele, kui ma poleks
uskunud hinge elu ja tegude hüvitust pärast surma, mida uskumast Epikuros
keeldus”.
Hedonismi ja epikuurlusega seostub tänapäeval eelkõige
meeleliste mõnudega liialdamine ja nendega piirdumine. Ometi Epikuros lähtus
õige kainest ja elutargast naudingumääratlusest: nauding on keha vabadus
kannatusest ja hinge vabadus rahutusest, samuti pidas ta vaimseid naudinguid
kehalistest kõrgemaks. Ta lihtsalt ei eitanud viimaseid, ent kohe kindlasti ei
propageerinud ta labast prassimist ja rockstaarilikku elupõletamist.
Õnneliku elu ja naudingute targa propageerijana jutlustas
Epikuros mõõdukust, sest ei alkohoolik ega narkomaan ole õnnelik, vaid keegi,
kellel on mõned eredad sähvatused pidevas põrgus, liiderdaja pole õnnelik, vaid
keegi, kes püherdab meelelises enesetülgastuses, liialdav gurmaan pole õnnelik,
vaid keegi, kelle elukvaliteeti õgib üha rohkem kasvav ülekaal jne.
Liialdustest on rohkem kahju kui kasu, nägi Epikuros ja seadis
sihiks tervise ja meelerahu.
Tervislike eluviiside teooria on üldprintsiipides väga
lihtne – söö vähem ja tervislikult ning liigu rohkem. Praktikasse rakendamise
teeb raskeks lihtsalt inimesele omane tahtenõrkus.
Raskuspunkt on meelerahus. Seda on väga raske leida, vahel
isegi nõnda raske, et inimene end tahtlikult vigastab, lausa lõigub, et
meeleärevus suubuks ihulikku vallu.
Näiteks individualistlik hedonism pole rahvuslusega
vastuolus, sest enamik inimesi ei suuda leida meelerahu kujutlusega oma rahvuse
hääbumisest (osad suudavad ja need tekitavad esimestele lisameelehärmi). Samuti
osad ei suuda leida meelerahu kujutlusega kristluse hääbumisest. Siin avaldub juba
üks inimese keskseid omadusi – võime kannatada oma kujutlusvõime käes, inimese
võime tunda reaalset valu mittereaalsete asjade tõttu. Lapse hirm ja valu on
ehtne, kuigi voodi all pole mingit kolli. Kujutlus taevast ja põrgust on
praeguseks siinmail kaotanud suuresti aktuaalsuse (kuigi põrgu kui absoluutse
vältimise nõude rollis on mõne jaoks kujutlus kahest mehest magamistoas).
Suur psühholoog Dostojevski ütles, et inimene ei saa olla
õnnelik olemata hea. Hea tuleb olla muidugi kellegi teise vastu. Võime ka
vähema pidulikkusega öelda: inimene tunneb end halvasti, kui ta ei saa
rahuldada oma sotsiaalseid instinkte. Üldisemalt: inimeses on seesmine tung
aidata ka ligimene õigele rajale. Kristlased teevad kõik, et ligimene ei teeks
pattu, mis rüvetaks nende surematu hinge, ja epikuurlased teevad kõik, et
ligimine oleks õnnelik st ei piinleks ei kehaliselt ega vaimselt. Kristlased
kutsuvad üles seksuaalsele karskusele, epikuurlased kutsuvad üles tervislikele
eluviisidele (ja tiražeerivad üüratutes kogustes eneseabiraamatuid). Näiteks on
ilmne, et epikuurlik meelelaad annab eutanaasiale üheselt rohelise tule,
kristlane aga punase (see suts kannatusi igavese õnduse kõrval on tühiasi).
Meelerahu huvides
tuleks epikuurlastel ja kristlastel näha sarnasusi teineteisega. See lepitab. Kui
kristlase vaenlase üldnimetus on patt, siis epikuurlase vaenlase üldnimetus on
kannatus. Kes oleks häälekate seksuaalmoralistide epikuurlikeks analoogideks?
No need, kes häälekalt võitlevad kannatuse vastu. Hiljuti näitasid noored
loomakaitseaktivistid Tartus filmi „Earthlings”. Plakatilt võis lugeda: „Kõik
taandub valule ja kannatustele. Mitte intelligentsusele, mitte tugevusele,
mitte sotsiaalsele kuuluvusele ega tsiviilõigusele. Valu ja kannatused on
iseenesest halvad ning neid tuleks vältida või vähendada olenemata kannatava
olendi rassist, soost või liigist.”
See on väga representatiivne, sest siin ilmneb üleminek
kristlusest epikuurlusse. Siin on korraga kristlik nõue pidada kõiki pere- ja hõimkondlikke
seoseid teisejärguliseks ning epikuurlik vaen kannatuse vastu. Ja võttes
eelduseks selle, et õhtumaine ühiskond on praegu suundumas kristlikust
epikuurlikku, võib öelda, et need noored loomakaitseaktivistid asuvad
elutunnetusliku muutuse esirinnas. Nemad on uue aja moralistid. Need, kes
arvavad, et praegu käib mingi ilge moraalne allakäik, on sama kitsarinnalised
omamättalased nagu need, kes peavad Varro Vooglaidu sallimatuks. Ja nad on.
Kujundlikult: toimub liikumine seksuaalmoraalilt loomaõiguslusele. Kes näeb
siin progressi, kes langust – ühesed on mõlemad.
Uku Masing ütleb oma budismiloengutes, et „iga filosoogia,
iga dogmaatika, iga eetika on juba tänapäev, aastal 1963, iganenud anakronism,
relikt ja atavism.” Kõlab veidi nagu üks postmodernismi määratlusi. Kuid
moralistidel pole mõtet eriti karta, sest ega sotsiaalsed instinktid kuhugi
kao, lihtsalt kirjaoskuse levik ja massikommunikatsiooni teke tõi endaga kaasa
selle, et kadusid piirkondlikud ainuviisid neid instinkte mõtestada. Vabaarmastuse-hurraaga
alustanud hipikultuur ei hääbunud seetõttu, et leiutas mingi neokonservatiivse
dogmaatika, vaid nad jooksid raskolnikovidena vastu oma psühholoogilise
struktuuri seina. Jaan Kaplinski sõnastab raamatus „Isale”: „Vaba armastus on
kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse
valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on
õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei
saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus.”
Siin tuleks aru saada, et seksuaalmoraal on igand just
moraalina, ühiskondlikus praktikas see mingeid erilisi muutusi kaasa ei too,
sest selgele lõviosale inimestest jääb heteroseksuaalne monogaamia siiski kõige
vähem kannatusi valmistavaks ehk psühholoogiliselt ökonoomseimaks eluviisiks(see
pole midagi harmoonilist ja pingevaba, aga kõik alternatiivid on veel
hullemad), ent see sama printsiip jätab eluõiguse ka normaaljaotuse
äärealadele, teistsugustele loomustele. Oma loomusega konfliktis elamine on aga
epikuurlikust seisukohast patt – see on oma ainsa, piiratud ja sureliku elu elamine
meelerahuta (ehk patus kristlaste keeli).
Nende ridade kirjutamise aeg puhuvad iseärnis epikuurlikud
tuuled ka Universitas Tartuensises, muuhulgas on plaan kaotada teoloogiaosakond
iseseisva üksusena. Kristluse õitseaegadel olid kõik teadused aga teoloogia
teenrid. Püha Aquino Thomase järgi oli kehvimgi teadmine igavikulistest
asjadest mõõtmatult olulisem parimastki teadmisest ajalike asjade kohta (loe:
ka parim loodusteadus on tühisem halvimast teoloogiast). Epikuros ei pidanud
teadmist väärtuseks iseeneses, ta arvas, et ainult need teadmised on
väärtuslikud, millel on mingi praktiline kasulikkus st väärtus on eelkõige rakendusteadustel
(st ka Teadus hakkab ajale jalgu jääma). Kõlab tuttavalt, kas pole?
Tartus seisab Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal omapärase
arhitektuuriga hoone. See Tartu Maarja kirik ja omapärase arhitektuuriga on ta
seepärast, et vaprad nõukogude vabastajad – need, kes vabastasid inimesi
eludest ja tänavaid majadest – vabastasid selle 1941. aastal tornist ja
nõukogude sotsialismi viljastavates tingimustes sai sellest EPA spordihoone,
asutus, mis juba kümnekonna aasta eest mujale kolis. Sestap võiks hoone
taastada, aga nüüd vist küll jälle spordihoonena.