Intervjuu ilmus kõvasti kärbituna
ajalehes „Sirp” 26.01.2018
Marek Tamm: „Aaro
Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis
eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku
teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat
kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet, mida
autor nimetab Minu Iseks. Seda põhieesmärki püüeldes pakutakse
otsekui möödaminnes vastused veel tervele reale küsimustele, nagu
mis on elu, mis on mõtlemine, mis on keskkond, mis on teadvus, mis
on emotsioon, mis on vabadus, mis on tahe, mis on isiksus, mis on
meel, mis on kõne, mis on märk, mis on kultuur jne.
Kusjuures tuleb tõdeda, et tulemus on
autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev
teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise
maailmaseletuse manifestatsioon. Mõistagi pole Toomela teos sündinud
tühjale kohale, vaid põhineb tema enam kui paarikümneaastasel
teadustööl, mille rohked viljad on seni olnud loetavad peamiselt
inglise keeles. Tuleb vaid tunnustada autorit, et ta on võtnud
vaevaks oma uurimistöö sünteesida eesti keeles.“
Kaks teost, millest lähtusin, on väga
mastaapsed, süstemaatilised ja terviklikud, kusjuures terviklikkus
on väga holistlik ja orgaaniline. Näiteks oleks raske soovitada
mõnda üksikut peatükki „maitse suhu saamiseks”, teooria avaneb
eelkõige tervikuna. Sestap on see ajakohatu, sest kellel on
tänapäeva kärsituses aega süübida teooriasse, mille ülevaatlik
sissejuhatus hõlmab tuhatkond lehekülge keskendumist nõudvat
teksti. Igatahes soovitan kõigile privilegeeritud vandlitornlastele,
munkadele ja nunnadele.
Intervjuu toimus kirjalikult ja
mõnedele „küsivatele tsitaatidele” on vastatud vahele
kirjutades, sellest ka selline stiil.
***
Kõige pealt suur, suur tunnustus
sellise töö eest. Ainuüksi need kaks raamatut - kaks esimest osa
nagu aru saan - on täiesti ajastukohatud teadussaavutused. Viimase
all pean eelkõige silmas seda, et praegune akadeemiline elukorraldus
on sihitud artikliformaadile ning suurusjärke väiksemategi
monograafiate kirjutamiseks pole normaalsel ülikoolitöötajal
võimalust. Tahakski kohe küsida, et kuidas on see võimalik ja
milline näeb välja üks keskmine päev Aaro Toomela elus?
Aitäh heade sõnade eest! Arvatavasti
on ka tõsi, et ükski normaalne ülikoolitöötaja (või üldse
ükski normaalne inimene) niisuguseid raamatuid kirjutama ei hakkaks.
Kumbki neist raamatutest võttis umbes aastajagu puhast tööaega. Ja
kuidas see võimalik on? - See on lihtne! Kuna palka saan ma kõige
muu kui raamatu kirjutamise eest, siis on lahenduseks 70-80 tunnine
töönädal. Sellesse mahuvad loengud ja muu õpetamine, koosolekud,
ametikoha juurde kuuluv teadustöö (nii asjade uurimine kui
tulemustest kirjutamine) ja siis veel meelelahutuseks raamatu
kirjutamine.
Kui toimetaja pakkus mulle Teie
esimest köidet “Kultuur, kõne ja Minu Ise” (KKMI)
arvustamiseks, siis ütlesin ära ja sõnadega: “peaksin kirjutama
üsna alt üles vaadates selle raamatu kohta. Hirmus hea meelega
loeks aga kelle kõrvalt pilku (või lausa ülalt pilku)”. Nüüd,
olles lugenud ka teist köidet “Minu Ise areng: inimlapsest
Inimeseks” (MIA), on see tunne tugevnenud. Öelge nüüd ise, kes
võiks ja suudaks Teie teoseid Eestis (või miks mitte maailmas)
arvustada?
Arvustajaid leida pole raske, seda
teevad - sealjuures sisukalt! - kõik lugejad oma mõttes. Nii need,
kes võtavad vaevaks (nii mõnigi on tunnistanud, et see pole lihtne)
need raamatud läbi lugeda kui need, kes eelistavad oma aega mõne
muu tegevusega täita. Ma olen halvasti kirjutanud, kui mu väidetest
pole võimalik aru saada või siis on need halvasti põhjendatud.
Viimane on ehk olulisem, kuna on asju, mida lihtsalt ei saagi
väljendada. Sest need asjad ise on keerulised. Raamatus esitatud
teooria põhjendatud (!) kriitikuid ei julgeks ma hakata nimepidi
nimetama. Aga ma tean, millistel teadmistel see teooria põhineb.
Siin on (minu meelest) kooskõlaliselt kokku saanud teadmised
erinevatest inimteaduste valdkondadest: kognitiivne psühholoogia,
neuropsühholoogia, arengupsühholoogia, kultuuripsühholoogia,
sotsiaalpsühholoogia, keskkonnapsühholoogia, individuaalsete
erinevuste psühholoogia, kliiniline ja hariduspsühholoogia,
epistemoloogia, laiemalt inimkonna ja kitsamalt teaduse ajalugu,
semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia ja ehk veel mõned
teadmiste valdkonnad, mille (oma meelest asjakohaseid) seisukohti
olen püüdnud teooria ehitamisel arvesse võtta. Siit saame ka
kriitiku leidmiseks sobiva aluse - igaüks, kellel on ülevaade
nendest teadmiste valdkondadest, sobib ka kenasti teooriat
kritiseerima-arvustama.
Ja veel: kas saaksite kuidagi
formuleerida, kes on see “meie”, kellega Te neis raamatuis
räägite?
Tore, et see “meie” silma jäi!
Minu jaoks on “meie” kõik mõttekaaslased, teekaaslased
inimeseks olemise mõtestamisel - kõik, kes on valmis minu
raamatutest sisukat võtma ja sealt edasi minema.
Ning milliste märksõnade või
tunnustega iseloomustaksite nn peavoolupsühholoogiat, millega olete
pidevas poleemikas?
Ajalooliselt ja geograafiliselt pime:
olen neil teemadel kümmekond artiklit ja raamatupeatükki kirjutanud
ning ka rea sama arusaama jagavaid mõttekaaslasi leidnud. Minu
meelest on rida veenvaid põhjusi isegi uusima põhivoolu
psühholoogia taset pidadada 20. Sajandi I poole kontinentaal-Euroopa
psühholoogiaga võrreldes alaarenenuks.
Mulle tundus lugedes kõik väga
veenev ja lugedes ma aina noogutasin. Eks siin ole palju määranud
mu õpingud TÜ semiootika osakonnas ja Kalevi Kulli mentorlus, miska
tunnen end kuuluvat samasse vaimuvoolu, nii öelda Eesti teooriasse
nii nagu seda määratlesid Kalevi Kull ja Marek Tamm (“Akadeemia”
2015, nr4).
Tõepoolest, “Eesti teooria” (mis
pole olemuselt väga erinev laiemalt kontinentaal-Euroopa
mõtteviisist, millele toetun) on väga sobiv alus minu raamatute
üldise mõtteviisi mõistmiseks.
Hüppaksin nüüd konkreetsemate
küsimuste juurde. Näiteks kas olete lugenud Valdur Mikita
triloogiat ja mis sellest arvate?
Tean, millest jutt, aga süvitsi
lugenud pole. Kui neid raamatuid uurisin, siis tundus mulle, et
Mikita triloogia ei aita mind huvitavate küsimuste vastamisel.
Kui kõrvale jätta need
rahvusidentiteedilised pinnavigurid, mis talle tohutu populaarsuse on
andnud, siis sügavamal tasandil resoneerub Mikita projekt mu arust
osalt Teie omaga. Ka voolusäng on sama, ikka von Uexküll, von Baer,
Võgotski jt. Näiteks Mikita fantaseerib uuest märgisüsteemidest,
millega psüühikat koolitada. Mida Teie arvate sellisest ideest?
Sisekõnest ja selle potentsiaalsest koolitamisest uute
märgisüsteemidega?
Siin läheme teemadesse, kus lühike
vastus osutub liiga pinnapealseks ja piisavalt pikk vastus ei sobiks
intervjuuks. Proovin siiski tasakaalu leida. Uued märgisüsteemid? -
kohe peaks määratlema, mis mõttes. Väga üldisel tasemel ei saa
uut märgisüsteemi enam kujuneda, kui kõnemärgid-sümbolid on
olemas.
Kuidas kommenteeriksite näiteks
seda lõiku ja kas oskaksite Mikitat edasi aidata?:
“Enesega suhtlemise oskused omandab inimene suuresti kultuurist.
“Enesega suhtlemise oskused omandab inimene suuresti kultuurist.
Kuidas omandab? Ja mida täpselt? Ja
mis on kultuur? - neile küsimustele ma oma raamatutes vastan, aga
minu meelest minu ja Mikita vastused ei ole kattuvad. Erinevad
vastused neile küsimustele viivad hoopis erinevate järeldusteni,
erineva arusaamani, mis tähendab olla inimene.
Sisekõne on olemuselt dialoogiline.
Intellekti vundament on kahestumine - inimene ei võrdu kunagi
täielikult iseendaga. /.../
Jah, sellisel viisil vahel sisekõnest
räägitakse. Aga ma arvan, et tegemist on metafooriga. On suur vahe
tõelisel dialoogil, milles osalevad kaks erinevat mõistust ja
“dialoogil”, kus “mina räägin minuga”. Seega minu meelest
ei saa inimene iseendaga mitte võrduda (välja arvatud erandlikel
haiguslikel juhtudel). Inimene saab olla kas rohkem või vähem
eristunud ehk diferentseerunud mõistusega. Kõik kokku on ikka üks
inimene.
Ka sisekõne tarvis võivad inimesed
enda jaoks leiutada teinekord kaunis ebatavalisi märgisüsteeme.
Kuna autokommunikatsiooni on keeruline uurida, siis on see oluline
aspekt jäänud sageli tähelepanu alt välja. /.../ Just sisekõnes
muutub keelemärk sümboliks. Sümbol on aga juba kultuuri, mitte
enam keele osa. Autokommunikatsioonis toimub see nõiduslik puudutus,
mille käigus keel muutub kultuuriks./.../
Ilmselt eristuvad siin märgisüsteemid
selle alusel, mis osutab ja millele osutab; “ebatavaline
märgisüsteem” on üldiselt ikka seesama kõnemärkide tervik.
Edasi, keelemärk muutub sümboliks? Minu jaoks on see mõte
arusaamatu. Mis see ikka on, mis muutub ja mis see on, milleks ta
muutub? Sõna, mis osutab millelegi muule, [ei] muutu[]
väljaütlemisel mittesõnaks, vaid füüsikalise maailma nähtuseks.
See väljaöeldu võib jälle sõnaks saada, kui kuuljal kujuneb seos
kuuldud sõnavormi ja selle osutuse vahel. Semiootikas pole see vahe
alati (vahel on!) selge. Semiootik võib rääkida välise maailma
asjadest - näiteks liiklusmärkidest või mundritest - ja väita, et
need ongi sümbolid. Ei ole. Sümboliks kujunevad need maailma asjad
vaid siis, kui neid sellisena tõlgendatakse. Koil pole vahet, kas ta
sööb kalevist mundrit või laudlina. Tema jaoks pole ja ei saa olla
neil asjadel sümbolilist aspekti. Inimesel saab.
Kogu tänapäevane arusaam
sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba
sajandivanuste ideede üle- ja ümberjutustus./.../Keegi ei oska
vastata isegi sellisele lihtsale küsimusele, mille poolest erineb
näiteks eri keeltes kõnelevate inimeste sisekõne, millistes
piirides sisekõne muutub, kuidas on see seotud mõtlemisega, millise
mooduli kaudu on sisekõne üldse seotud keelega.
Keegi ehk ikka oskab neile küsimustele
vastata. Ilmselt erinevad erinevate inimeste sisekõned oma sisult ja
vormilt. Sisekõnes saab kõnemärke siduda erinevatel viisidel. Neid
viise on kokku 8: erinevad vaimse arengu astmed, millest oma teises
raamatus pikalt kirjutan. Teiselt poolt, sama arengustaadiumi piires,
saab samu märke erinevalt siduda tähenduse mõttes. Kuidas sisekõne
on seotud mõtlemisega olen samuti oma raamatutes lahti kirjutanud.
Sisekõne pole mingi mooduli kaudu keelega seotud; sisekõne on
keeleühikutes mõtlemine. Tulemuseks on võimalus mõista maailma
viisil, mis ühelegi teisele loomale peale inimese pole kättesaadav;
me saame mõelda ka maailmast, mida meeltega kogeda üldse ei saa. .
Minu arvates on sisekõne loomuliku
keele osa, kuid selle erinevusega, et sisekõne näib olevat
tugevamini seotud keele kognitiivse kui kommunikatiivse küljega.”
(“Lingvistiline mets” lk 204-5)
Selles lauses on hästi näha minu
maailmapildi põhimõttelist erinevust Mikita omast: “tugevamini
seotud” ei tähenda minu jaoks midagi sisukat. Küsimus on
kvalitatiivsetest erinevustest, sellest, millised elemendid seostuvad
millisteks erilisteks tervikuteks. Samuti ei arva ma, et kognitiivne
ja kommunikatiivne aspekt oleks üldse kõne puhul lahutatavad. Kõne
eripära on see, et kõnemärke saab siduda nii nende märkide poolt
osutatavate asjade seostumise reeglite alusel kui ka suhtlemise
reeglite alusel. Ma ei saa ka aru, mis on “loomulik keel” kui see
pole süsteem märkidest, mis osutab millelegi muule. Osutus on
ainult psüühika sisene, seega peab “loomulik keel” samuti olema
“seesmine”. Sisekõne ja väline kõne pole muidugi identsed;
kuid nad on tegelikult mõlemad seesmised ja seega ka kognitiivsed.
Marju Lepajõe kurdab
aulakõnes „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ („Akadeemia“
nr 9, 2014) „Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga
midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral
puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti
lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole
suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, ta ei ole suutnud veel
ennast ületada, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum
reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus on teaduslikus vaates olematu,
seda lihtsalt ei ole. /.../Esitatud mõttekäigud tõukuvad
kirjutistest hiljutistes Akadeemia numbrites, mis tekitavad esialgu
hea tuju, aga ainult esialgu. Neid lugedes tundub esmalt, et 17.
sajand ei ole veel lõppenud, siis jälle, et Vladimir Iljitˇs Lenin
oli ikka tõsine teadlane, sest praeguses vaimufilosoofias on midagi
sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos
kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille
raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste
kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei
leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt
lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi* Mis
teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem.“
* [David G. Elmes, Barry H.
Kantowitz, Henry L. Roediger III. Psühholoogia uurimismeetodid.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013 ]
Mida ütlete Marju Lepajõele? Mul
on tunne, et protest on teil suuresti sarnane, ent Teie olete
otsustanud tõsta vaimumõõga selle hädamere vastu?
See mõte, mida Marju Lepajõe
väljendab, on masendav - kuna ta on õige. Hinge või inimeseks
olemise arvestatav mõiste ei puudu mitte ainult psühholoogia
ülikoolikursus(t)es vaid suuremas osast tänapäeva psühholoogias.
Samuti nõustun tema mõttega, et inimmõtte ajalugu peab (!) tundma,
selleta ei saa maailmast kuigi hästi aru. Ja see osa, mis on
arusaadav, on igavam osa. Psühholoogia ilma mõistuse loo teadmiseta
ei saa kunagi päris teaduseks, teaduseks, mis seletaks uuritava
nähtuse - psüühika.
Kas ma olen tõstnud vaimumõõga selle
(vaimsuseta) hädamere vastu? Loodetavasti mitte. Ei tahaks veel
lasta oma mõistusel lasta … surra, uinuda. Aga teine vihjatud
valikutest - vaimus taluda kõik nooled - ei ole ka kuigi huvitav.
Olen teinud, mis mulle huvitav - valinud põhivoolust erineva raja,
raja mille alguse näitasid õpetlased juba ammu, ning seda mööda
asunud inimmõistuse mõistmist otsima. Ma ei tea, kas see rada on
õige, aga tean, et mulle on siin igal sammul põnev.
Teie raamatud lugedes meenus mulle
kaks kontinentaal-Euroopa suurkuju ja sugugi mitte ainult võrreldava
kirjutamisambitsioonikuse tõttu. Nimelt Robert Musil ja Oswald
Spengler. Musili eesmärk on Teie omaga üldsõnaliselt sama –
lähenda inimhinge kirjeldamisele loodusteadusliku ranguse ja
täpsustaotlusega. Tema peateose “Omadusteta mees” tööpealkiri
oli homo potentialis, sest ka tema seadis võime, potentsiaalsuse
ontoloogiliselt ignoreerimatusse positsiooni. Te ütlete, et inimese
psüühika on teiste liikide psüühikast kvalitatiivselt erinev ja
et kvaliteet on struktuuri potentsiaal suhestuda mõne teise
kvaliteediga. Kas Te võiksite seda lugejale pisut seletada?
Tõepoolest, minu meelest on kvaliteet
mõistetav kui asja potentsiaal suhestuda millegi muuga. Mitte miski
maailmas ei saa suhestuda kõige muu selles eksisteerivaga. Nii on
igal asjal omad piirid, valik võimalusi millega ja kuidas see asi
seostuda saab. Näiteks inimlaps oma esimesel eluaastal võib mängida
asjaga, mis meie jaoks on raamat. Lapsele see raamat ei ole, tema
suhe selle asjaga on teistsugune kui kirjaoskajal. Kirjaoskamatu ja
kirjaoskaja on kvalitatiivselt erinevad. Võtame teise näite.
Kõneliselt vahendatult mõtlev inimene saab sihipäraselt käituda
meeltele kättesaamatu maailma suhtes, ükski teine loom seda ei
suuda. Inimesel saab olla suhe meelevälise maailmaga, ta on
kvalitatiivselt erinev loomadest, kellele sellised suhted pole
põhimõtteliselt kättesaadavad.
Musil tegi oma doktoritöö füüsik
Ernst Mach'i ideedest. Võiks öelda, et viimane püüdis mateeria
taanda tema omadustele, kvaliteetidele ilma substantsita (seda heitis
Machile ette ka eelviidatud Lenin). Mõneti analoogselt kujutles
Musil, et inimene kui inimene on kõnelemisvõimalikkuste summa. Kas
kirjutaksite alla sellisele inimhinge definitsioonile –inimhing
(s.o. spetsiifiliselt inimeselik hing) on kõnevõimalikkuste summa?
Süsteemne maailm pole reeglina kahe
valiku maailm. Nii ka siin - kirjutaksin alla ja ei kirjutaks ka.
Ühelt poolt ei ole inimene ainult inimene, ta on ka elus keha ning
samuti füüsikaline keha. Neid kahte viimast ei saa eriliselt
inimeseks olemisest lahutada. Meie inimlikul loomusel on piirid, mis
tulenevad sellest, millised me oleme elusa organismina ja millised
lihtsalt füüsikalise objektina. Samas olen kindlalt päri mõttega,
et eriliselt inimeseks saame vaid tänu kõne kasutamisele
suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kui Musil määratleks kõne ja
kõnemärgi nii, nagu mina seda teen, siis võib inimest mõista tema
kõnevõimalikkuste kogumina (ei tahaks seda summaks pidada; küsimus
ei ole koguses vaid kvalitatiivselt erinevates võimalustes)
Musil oli Spengleri suurteosega
dialoogis. Viimse loosungiks taandatud keskne sõnum on kaotanud oma
aktuaalsuse, küll aga on tema psühholoogilised kõrvalepõiked Teie
väljendatuga vägagi ühtelangevad.
See peabki nii olema. Spengleri jaoks
oli arengu teema väga oluline. Seda ka minu jaoks, kuna arengut
mõistmata ei saagi asjade olemust mõista. Samas muidugi on
ühtelangevuste kõrval palju mittekattuvat.
Tsiteerin:
“Kuid alles sõnakeele mõjul
kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise
vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti
mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid
harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi
päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. […]
Aga nii ju ongi!
Tajumisest lahutatud arusaamist
nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, Ilmamaa,
2012, lk 21)
Pean tunnistama, et ses märkuses
”ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva
teostunud võimaluseks” - on midagi aarotoomelalikku.
… või siis ongi maailm niisugune -
sisukas mõte on liiga harva teostuv võimalus.
Hiljem ütleb Spengler otsesõnu:
”Tegelikult olemegi inimesed just
sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning
mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub”(lk
621).
Mikrokosmos tähendab Spengleril
elusolendi siseelu-sisemaailma, psüühikat, makrokosmos aga välist
maailma, Teie terminoloogias keskkonda, seda, mis on lahutamatu, aga
eristatav.
Mulle väga meeldib see virgeoleku
rõhutamine tal. Sest meenub, kuidas ühed evolutsioonibioloogid
jõudsid arusaamisele, et selgitada ei tule seda, miks me magame,
vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Magatud elu kuidagi vähem
elu kui ärkvel elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on
aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis
seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Mõtlen, et nendel on
õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse
täielikult mehhaniseerinud, automaatseks teinud. Kogu ringlus käib
iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt –
hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasas kantavad
energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Seened ja taimed aga ei tee
tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise
automaatselt ka toitumine ja paljunemine. Te lähtute Pjotr Anohhini
teooriast, mis määratleb elu kui „mateeria organisatsiooni vormi,
mis on võimeline sihipäraselt tegelikkuse ennetava peegelduse
alusel kas enda või oma keskkonna struktuuri muutes ennetama
keskkonnamuutuste destruktiivset mõju ja seetõttu säilitama oma
tervikuomadused“ (KKMI, lk 46). Kas pole taim – eluvorm mis
kohaneb „une pealt“ ja psüühikat vajamata – ses mõttes
täiuslikum? Kas meie teravnenud teadvus on pärispatt,
konstruktsiooniline õnnetus?
Teadlasena Te küll väldite
väärtustava hinnangu andmist rohkem ja vähem arenenud eluvormele,
sealhulgas kultuuridele, aga siin võin ju küsida?
Väärtustamine on teisene. Paljudel
loomadel (aga mitte ühelgi taimel) esinev psüühika ning inimesele
eriomane kultuurne psüühika võimaldavad kogeda keskkonda viisidel,
mis kaasasündinult pole võimalik. Nii saame võimaluse maailmaga
palju harmoonilisemalt suhestuda kui seda ükski psüühikata
organism suudaks. Teisisõnu, meie suudame õppida ellu jääma ka
[kiirelt muutuvates] tingimustes, mida taimed ei suuda. Kui
ellujäämine on väärtuslik, siis on parem olla inimene kui
mitteinimene. Nii iga üksik inimene kui ka kultuurid arenevad. Seega
saab nii inimene kui kultuur olla rohkem ja vähem arenenud. Rohkem
arenenud mõistus võimaldab mõista maailma mitmekesisust,
sealjuures ka keskkonna tasakaalu tähtsust, paremini kui vähem
arenenud mõistus. Selles mõttes saab üks inimene olla teisest
parem nii nagu ka üks kultuur saab olla teisest parem. Kui me aga
peame väärtuseks lühikest ja ootamatult lõppevat elu, siis võib
mõnigi vähem arenenud mõistus või kultuur olla parem kui
arenenum.
Kui psüühika ja teadvus on kogu
organismi omadus (mis hõlmab ka keskkonda), siis muutuvad üsna
teisejärguliseks igasugused ajule keskendumised. Teadvus on samavõrd
ajus kui auto on bensiinipaagis või käigukastis nagu Te ütlete.
Siis on arusaadavalt ka reproduktiivsüsteem isiksuse ja
psüühikaterviku orgaaniline osa, tähendab, iga osa muudab kogu
tervikut (ja seega terviku teisi osi, sealhulgas siis ka aju). See
paneb ju paraja põntsu humanistlikule üritusele, mis üritab mehe
ja naise erinevust (sealhulgas siis ka aju erinevust) millekski
marginaalseks taandada. Kuidas seda teemat kommenteerite? Kas
inimkonna esmane antus on inimene või mehed ja naised?
Ei saa olla mees või naine olemata
inimene. Nii et inimlikkus ikka kõigepealt. Kui tervikutes on
erinevaid osi, siis on vastavalt ka tervikud erinevad. Nii on ka
mehed ja naised teatud aspektides erinevad samas teistes - olles
mõlemad inimesed - ühesugused. Küsimus on pigem see, milles
mehed-naised erinevad ja milles mitte. Ja kui erinevad, siis kas see
erinevus on vältimatu või kultuuris kujunev. Näiteks mõni
religioon omistab naistele omadusi - eelkõige puudusi - mis ilmselt
pole vältimatud. On eraldi küsimus, miks sellised kohati lausa
morbiidsed muinasjutud meie tänapäevases maailmas ikka veel nii
mõjukad on. Oluline on see, et minu teada pole leitud mitte ühtegi
(!) vaimset tunnust, mis selgelt eristaks kõik naised kõikidest
meestest. Sooliste erinevuste uuringute tulemused on siin ühesed:
enamus mehi ja naisi on uuritavate vaimuomaduste osas ühesugused,
vaid äärmustes kaldub ühte või teist sugu veidi rohkem olevat.
Bioloogiliselt on asjad muidugi teisiti. Siin on erinevused päris
selged. Aga on veidi lihtsameelne vaimuomadusi keha omadustega
segamini ajada.
Kultuurilehte sobib hästi küsimus,
et kes on Teie õpetajad ja kas ilukirjanduse lugemiseks ka aega
jääb? Küsin seda paaris, sest üks, kes suunas mind
ilukirjandusest – täpsemalt Dostojevskist – psühholoogiat
otsima oli Peeter Tulviste. Tema loengust jäi mulle ka meelde
semiootika tähtsuse rõhutamine ja kujund, et koerad küll suhtlevad
haukudes, aga nad ei mõtle haukudes, ent inimene ka mõtleb
suhtlusvahendiga.
Mis oleks elu ilma raamatuteta -
“ilu”kirjanduseta? - Üks ütlemata igav protsess. Minu vanemate
jutu järgi olla ma lugema õppinud nii umbes nelja aastaselt.
Sellest ajast ei mäleta ma kuigi palju. Ajast, millest järjepidevaid
mälestusi on - nii umbes seitsmendast eluaastast - olen ma
enam-vähem kogu aeg midagi lugenud. Oma teise raamatu pühendasin
isale, “kes avas mulle tuhandete maailmade uksed”. Need uksed on
raamatud. Iga neist sisaldab erineva maailma, milles on põnev olla.
Minu isa raamatukogus on umbes 15000 raamatut, need on ta ka läbi
lugenud. Ilu- ja aimekirjandust ma nii palju lugenud pole;
teaduskirjandus on osaliselt selle asemel. Aga kokku olen ma ikka
päris mitu raamatut oma elus läbi lugenud. Kahtlemata on nende
kirjutajad minu õpetajateks olnud. Mulle enim muljet avaldanud
kirjanikke oskan muidugi nimetada, aga ma pole kindel, kas õpetlikkus
meeldivusega kattub. Pigem mitte. Mõnestki halvast raamatust olen
õppinud näiteks (hinge)rumalust märkama. See on sama õpetlik kui
heast raamatust (hinge)tarkust tundma õppida. Sama kehtib ka kõigi
teiste veel elus ja juba mitte elus inimeste kohta, kes mu elu
jooksul minu õpetajateks on olnud.
Aitäh! Ei oska Teile muud soovida
kui raudset tervist ja vallutamatut vandlitorni, kuhu aeg-ajalt
kirjutama pageda!