Intevjuu Aaro Toomelaga

Intervjuu ilmus kõvasti kärbituna ajalehes „Sirp” 26.01.2018

Marek Tamm: „Aaro Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet, mida autor nimetab Minu Iseks. Seda põhieesmärki püüeldes pakutakse otsekui möödaminnes vastused veel tervele reale küsimustele, nagu mis on elu, mis on mõtlemine, mis on keskkond, mis on teadvus, mis on emotsioon, mis on vabadus, mis on tahe, mis on isiksus, mis on meel, mis on kõne, mis on märk, mis on kultuur jne.

Kusjuures tuleb tõdeda, et tulemus on autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise maailmaseletuse manifestatsioon. Mõistagi pole Toomela teos sündinud tühjale kohale, vaid põhineb tema enam kui paarikümneaastasel teadustööl, mille rohked viljad on seni olnud loetavad peamiselt inglise keeles. Tuleb vaid tunnustada autorit, et ta on võtnud vaevaks oma uurimistöö sünteesida eesti keeles.“

Kaks teost, millest lähtusin, on väga mastaapsed, süstemaatilised ja terviklikud, kusjuures terviklikkus on väga holistlik ja orgaaniline. Näiteks oleks raske soovitada mõnda üksikut peatükki „maitse suhu saamiseks”, teooria avaneb eelkõige tervikuna. Sestap on see ajakohatu, sest kellel on tänapäeva kärsituses aega süübida teooriasse, mille ülevaatlik sissejuhatus hõlmab tuhatkond lehekülge keskendumist nõudvat teksti. Igatahes soovitan kõigile privilegeeritud vandlitornlastele, munkadele ja nunnadele.

Intervjuu toimus kirjalikult ja mõnedele „küsivatele tsitaatidele” on vastatud vahele kirjutades, sellest ka selline stiil.

***

Kõige pealt suur, suur tunnustus sellise töö eest. Ainuüksi need kaks raamatut - kaks esimest osa nagu aru saan - on täiesti ajastukohatud teadussaavutused. Viimase all pean eelkõige silmas seda, et praegune akadeemiline elukorraldus on sihitud artikliformaadile ning suurusjärke väiksemategi monograafiate kirjutamiseks pole normaalsel ülikoolitöötajal võimalust. Tahakski kohe küsida, et kuidas on see võimalik ja milline näeb välja üks keskmine päev Aaro Toomela elus?

Aitäh heade sõnade eest! Arvatavasti on ka tõsi, et ükski normaalne ülikoolitöötaja (või üldse ükski normaalne inimene) niisuguseid raamatuid kirjutama ei hakkaks. Kumbki neist raamatutest võttis umbes aastajagu puhast tööaega. Ja kuidas see võimalik on? - See on lihtne! Kuna palka saan ma kõige muu kui raamatu kirjutamise eest, siis on lahenduseks 70-80 tunnine töönädal. Sellesse mahuvad loengud ja muu õpetamine, koosolekud, ametikoha juurde kuuluv teadustöö (nii asjade uurimine kui tulemustest kirjutamine) ja siis veel meelelahutuseks raamatu kirjutamine.

Kui toimetaja pakkus mulle Teie esimest köidet “Kultuur, kõne ja Minu Ise” (KKMI) arvustamiseks, siis ütlesin ära ja sõnadega: “peaksin kirjutama üsna alt üles vaadates selle raamatu kohta. Hirmus hea meelega loeks aga kelle kõrvalt pilku (või lausa ülalt pilku)”. Nüüd, olles lugenud ka teist köidet “Minu Ise areng: inimlapsest Inimeseks” (MIA), on see tunne tugevnenud. Öelge nüüd ise, kes võiks ja suudaks Teie teoseid Eestis (või miks mitte maailmas) arvustada?

Arvustajaid leida pole raske, seda teevad - sealjuures sisukalt! - kõik lugejad oma mõttes. Nii need, kes võtavad vaevaks (nii mõnigi on tunnistanud, et see pole lihtne) need raamatud läbi lugeda kui need, kes eelistavad oma aega mõne muu tegevusega täita. Ma olen halvasti kirjutanud, kui mu väidetest pole võimalik aru saada või siis on need halvasti põhjendatud. Viimane on ehk olulisem, kuna on asju, mida lihtsalt ei saagi väljendada. Sest need asjad ise on keerulised. Raamatus esitatud teooria põhjendatud (!) kriitikuid ei julgeks ma hakata nimepidi nimetama. Aga ma tean, millistel teadmistel see teooria põhineb. Siin on (minu meelest) kooskõlaliselt kokku saanud teadmised erinevatest inimteaduste valdkondadest: kognitiivne psühholoogia, neuropsühholoogia, arengupsühholoogia, kultuuripsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia, keskkonnapsühholoogia, individuaalsete erinevuste psühholoogia, kliiniline ja hariduspsühholoogia, epistemoloogia, laiemalt inimkonna ja kitsamalt teaduse ajalugu, semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia ja ehk veel mõned teadmiste valdkonnad, mille (oma meelest asjakohaseid) seisukohti olen püüdnud teooria ehitamisel arvesse võtta. Siit saame ka kriitiku leidmiseks sobiva aluse - igaüks, kellel on ülevaade nendest teadmiste valdkondadest, sobib ka kenasti teooriat kritiseerima-arvustama.

Ja veel: kas saaksite kuidagi formuleerida, kes on see “meie”, kellega Te neis raamatuis räägite?

Tore, et see “meie” silma jäi! Minu jaoks on “meie” kõik mõttekaaslased, teekaaslased inimeseks olemise mõtestamisel - kõik, kes on valmis minu raamatutest sisukat võtma ja sealt edasi minema.

Ning milliste märksõnade või tunnustega iseloomustaksite nn peavoolupsühholoogiat, millega olete pidevas poleemikas?

Ajalooliselt ja geograafiliselt pime: olen neil teemadel kümmekond artiklit ja raamatupeatükki kirjutanud ning ka rea sama arusaama jagavaid mõttekaaslasi leidnud. Minu meelest on rida veenvaid põhjusi isegi uusima põhivoolu psühholoogia taset pidadada 20. Sajandi I poole kontinentaal-Euroopa psühholoogiaga võrreldes alaarenenuks.

Mulle tundus lugedes kõik väga veenev ja lugedes ma aina noogutasin. Eks siin ole palju määranud mu õpingud TÜ semiootika osakonnas ja Kalevi Kulli mentorlus, miska tunnen end kuuluvat samasse vaimuvoolu, nii öelda Eesti teooriasse nii nagu seda määratlesid Kalevi Kull ja Marek Tamm (“Akadeemia” 2015, nr4).

Tõepoolest, “Eesti teooria” (mis pole olemuselt väga erinev laiemalt kontinentaal-Euroopa mõtteviisist, millele toetun) on väga sobiv alus minu raamatute üldise mõtteviisi mõistmiseks.

Hüppaksin nüüd konkreetsemate küsimuste juurde. Näiteks kas olete lugenud Valdur Mikita triloogiat ja mis sellest arvate?

Tean, millest jutt, aga süvitsi lugenud pole. Kui neid raamatuid uurisin, siis tundus mulle, et Mikita triloogia ei aita mind huvitavate küsimuste vastamisel.

Kui kõrvale jätta need rahvusidentiteedilised pinnavigurid, mis talle tohutu populaarsuse on andnud, siis sügavamal tasandil resoneerub Mikita projekt mu arust osalt Teie omaga. Ka voolusäng on sama, ikka von Uexküll, von Baer, Võgotski jt. Näiteks Mikita fantaseerib uuest märgisüsteemidest, millega psüühikat koolitada. Mida Teie arvate sellisest ideest? Sisekõnest ja selle potentsiaalsest koolitamisest uute märgisüsteemidega?

Siin läheme teemadesse, kus lühike vastus osutub liiga pinnapealseks ja piisavalt pikk vastus ei sobiks intervjuuks. Proovin siiski tasakaalu leida. Uued märgisüsteemid? - kohe peaks määratlema, mis mõttes. Väga üldisel tasemel ei saa uut märgisüsteemi enam kujuneda, kui kõnemärgid-sümbolid on olemas.

Kuidas kommenteeriksite näiteks seda lõiku ja kas oskaksite Mikitat edasi aidata?:
“Enesega suhtlemise oskused omandab inimene suuresti kultuurist.

Kuidas omandab? Ja mida täpselt? Ja mis on kultuur? - neile küsimustele ma oma raamatutes vastan, aga minu meelest minu ja Mikita vastused ei ole kattuvad. Erinevad vastused neile küsimustele viivad hoopis erinevate järeldusteni, erineva arusaamani, mis tähendab olla inimene.

Sisekõne on olemuselt dialoogiline. Intellekti vundament on kahestumine - inimene ei võrdu kunagi täielikult iseendaga. /.../

Jah, sellisel viisil vahel sisekõnest räägitakse. Aga ma arvan, et tegemist on metafooriga. On suur vahe tõelisel dialoogil, milles osalevad kaks erinevat mõistust ja “dialoogil”, kus “mina räägin minuga”. Seega minu meelest ei saa inimene iseendaga mitte võrduda (välja arvatud erandlikel haiguslikel juhtudel). Inimene saab olla kas rohkem või vähem eristunud ehk diferentseerunud mõistusega. Kõik kokku on ikka üks inimene.

Ka sisekõne tarvis võivad inimesed enda jaoks leiutada teinekord kaunis ebatavalisi märgisüsteeme. Kuna autokommunikatsiooni on keeruline uurida, siis on see oluline aspekt jäänud sageli tähelepanu alt välja. /.../ Just sisekõnes muutub keelemärk sümboliks. Sümbol on aga juba kultuuri, mitte enam keele osa. Autokommunikatsioonis toimub see nõiduslik puudutus, mille käigus keel muutub kultuuriks./.../

Ilmselt eristuvad siin märgisüsteemid selle alusel, mis osutab ja millele osutab; “ebatavaline märgisüsteem” on üldiselt ikka seesama kõnemärkide tervik. Edasi, keelemärk muutub sümboliks? Minu jaoks on see mõte arusaamatu. Mis see ikka on, mis muutub ja mis see on, milleks ta muutub? Sõna, mis osutab millelegi muule, [ei] muutu[] väljaütlemisel mittesõnaks, vaid füüsikalise maailma nähtuseks. See väljaöeldu võib jälle sõnaks saada, kui kuuljal kujuneb seos kuuldud sõnavormi ja selle osutuse vahel. Semiootikas pole see vahe alati (vahel on!) selge. Semiootik võib rääkida välise maailma asjadest - näiteks liiklusmärkidest või mundritest - ja väita, et need ongi sümbolid. Ei ole. Sümboliks kujunevad need maailma asjad vaid siis, kui neid sellisena tõlgendatakse. Koil pole vahet, kas ta sööb kalevist mundrit või laudlina. Tema jaoks pole ja ei saa olla neil asjadel sümbolilist aspekti. Inimesel saab.

Kogu tänapäevane arusaam sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba sajandivanuste ideede üle- ja ümberjutustus./.../Keegi ei oska vastata isegi sellisele lihtsale küsimusele, mille poolest erineb näiteks eri keeltes kõnelevate inimeste sisekõne, millistes piirides sisekõne muutub, kuidas on see seotud mõtlemisega, millise mooduli kaudu on sisekõne üldse seotud keelega.

Keegi ehk ikka oskab neile küsimustele vastata. Ilmselt erinevad erinevate inimeste sisekõned oma sisult ja vormilt. Sisekõnes saab kõnemärke siduda erinevatel viisidel. Neid viise on kokku 8: erinevad vaimse arengu astmed, millest oma teises raamatus pikalt kirjutan. Teiselt poolt, sama arengustaadiumi piires, saab samu märke erinevalt siduda tähenduse mõttes. Kuidas sisekõne on seotud mõtlemisega olen samuti oma raamatutes lahti kirjutanud. Sisekõne pole mingi mooduli kaudu keelega seotud; sisekõne on keeleühikutes mõtlemine. Tulemuseks on võimalus mõista maailma viisil, mis ühelegi teisele loomale peale inimese pole kättesaadav; me saame mõelda ka maailmast, mida meeltega kogeda üldse ei saa. .

Minu arvates on sisekõne loomuliku keele osa, kuid selle erinevusega, et sisekõne näib olevat tugevamini seotud keele kognitiivse kui kommunikatiivse küljega.” (“Lingvistiline mets” lk 204-5)

Selles lauses on hästi näha minu maailmapildi põhimõttelist erinevust Mikita omast: “tugevamini seotud” ei tähenda minu jaoks midagi sisukat. Küsimus on kvalitatiivsetest erinevustest, sellest, millised elemendid seostuvad millisteks erilisteks tervikuteks. Samuti ei arva ma, et kognitiivne ja kommunikatiivne aspekt oleks üldse kõne puhul lahutatavad. Kõne eripära on see, et kõnemärke saab siduda nii nende märkide poolt osutatavate asjade seostumise reeglite alusel kui ka suhtlemise reeglite alusel. Ma ei saa ka aru, mis on “loomulik keel” kui see pole süsteem märkidest, mis osutab millelegi muule. Osutus on ainult psüühika sisene, seega peab “loomulik keel” samuti olema “seesmine”. Sisekõne ja väline kõne pole muidugi identsed; kuid nad on tegelikult mõlemad seesmised ja seega ka kognitiivsed.

 Marju Lepajõe kurdab aulakõnes „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ („Akadeemia“ nr 9, 2014) „Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, ta ei ole suutnud veel ennast ületada, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole. /.../Esitatud mõttekäigud tõukuvad kirjutistest hiljutistes Akadeemia numbrites, mis tekitavad esialgu hea tuju, aga ainult esialgu. Neid lugedes tundub esmalt, et 17. sajand ei ole veel lõppenud, siis jälle, et Vladimir Iljitˇs Lenin oli ikka tõsine teadlane, sest praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi* Mis teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem.“

* [David G. Elmes, Barry H. Kantowitz, Henry L. Roediger III. Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013 ]

Mida ütlete Marju Lepajõele? Mul on tunne, et protest on teil suuresti sarnane, ent Teie olete otsustanud tõsta vaimumõõga selle hädamere vastu?

See mõte, mida Marju Lepajõe väljendab, on masendav - kuna ta on õige. Hinge või inimeseks olemise arvestatav mõiste ei puudu mitte ainult psühholoogia ülikoolikursus(t)es vaid suuremas osast tänapäeva psühholoogias. Samuti nõustun tema mõttega, et inimmõtte ajalugu peab (!) tundma, selleta ei saa maailmast kuigi hästi aru. Ja see osa, mis on arusaadav, on igavam osa. Psühholoogia ilma mõistuse loo teadmiseta ei saa kunagi päris teaduseks, teaduseks, mis seletaks uuritava nähtuse - psüühika.

Kas ma olen tõstnud vaimumõõga selle (vaimsuseta) hädamere vastu? Loodetavasti mitte. Ei tahaks veel lasta oma mõistusel lasta … surra, uinuda. Aga teine vihjatud valikutest - vaimus taluda kõik nooled - ei ole ka kuigi huvitav. Olen teinud, mis mulle huvitav - valinud põhivoolust erineva raja, raja mille alguse näitasid õpetlased juba ammu, ning seda mööda asunud inimmõistuse mõistmist otsima. Ma ei tea, kas see rada on õige, aga tean, et mulle on siin igal sammul põnev.

Teie raamatud lugedes meenus mulle kaks kontinentaal-Euroopa suurkuju ja sugugi mitte ainult võrreldava kirjutamisambitsioonikuse tõttu. Nimelt Robert Musil ja Oswald Spengler. Musili eesmärk on Teie omaga üldsõnaliselt sama – lähenda inimhinge kirjeldamisele loodusteadusliku ranguse ja täpsustaotlusega. Tema peateose “Omadusteta mees” tööpealkiri oli homo potentialis, sest ka tema seadis võime, potentsiaalsuse ontoloogiliselt ignoreerimatusse positsiooni. Te ütlete, et inimese psüühika on teiste liikide psüühikast kvalitatiivselt erinev ja et kvaliteet on struktuuri potentsiaal suhestuda mõne teise kvaliteediga. Kas Te võiksite seda lugejale pisut seletada?

Tõepoolest, minu meelest on kvaliteet mõistetav kui asja potentsiaal suhestuda millegi muuga. Mitte miski maailmas ei saa suhestuda kõige muu selles eksisteerivaga. Nii on igal asjal omad piirid, valik võimalusi millega ja kuidas see asi seostuda saab. Näiteks inimlaps oma esimesel eluaastal võib mängida asjaga, mis meie jaoks on raamat. Lapsele see raamat ei ole, tema suhe selle asjaga on teistsugune kui kirjaoskajal. Kirjaoskamatu ja kirjaoskaja on kvalitatiivselt erinevad. Võtame teise näite. Kõneliselt vahendatult mõtlev inimene saab sihipäraselt käituda meeltele kättesaamatu maailma suhtes, ükski teine loom seda ei suuda. Inimesel saab olla suhe meelevälise maailmaga, ta on kvalitatiivselt erinev loomadest, kellele sellised suhted pole põhimõtteliselt kättesaadavad.

Musil tegi oma doktoritöö füüsik Ernst Mach'i ideedest. Võiks öelda, et viimane püüdis mateeria taanda tema omadustele, kvaliteetidele ilma substantsita (seda heitis Machile ette ka eelviidatud Lenin). Mõneti analoogselt kujutles Musil, et inimene kui inimene on kõnelemisvõimalikkuste summa. Kas kirjutaksite alla sellisele inimhinge definitsioonile –inimhing (s.o. spetsiifiliselt inimeselik hing) on kõnevõimalikkuste summa?

Süsteemne maailm pole reeglina kahe valiku maailm. Nii ka siin - kirjutaksin alla ja ei kirjutaks ka. Ühelt poolt ei ole inimene ainult inimene, ta on ka elus keha ning samuti füüsikaline keha. Neid kahte viimast ei saa eriliselt inimeseks olemisest lahutada. Meie inimlikul loomusel on piirid, mis tulenevad sellest, millised me oleme elusa organismina ja millised lihtsalt füüsikalise objektina. Samas olen kindlalt päri mõttega, et eriliselt inimeseks saame vaid tänu kõne kasutamisele suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kui Musil määratleks kõne ja kõnemärgi nii, nagu mina seda teen, siis võib inimest mõista tema kõnevõimalikkuste kogumina (ei tahaks seda summaks pidada; küsimus ei ole koguses vaid kvalitatiivselt erinevates võimalustes)

Musil oli Spengleri suurteosega dialoogis. Viimse loosungiks taandatud keskne sõnum on kaotanud oma aktuaalsuse, küll aga on tema psühholoogilised kõrvalepõiked Teie väljendatuga vägagi ühtelangevad.

See peabki nii olema. Spengleri jaoks oli arengu teema väga oluline. Seda ka minu jaoks, kuna arengut mõistmata ei saagi asjade olemust mõista. Samas muidugi on ühtelangevuste kõrval palju mittekattuvat.

Tsiteerin:

“Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. […]

Aga nii ju ongi!

Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, Ilmamaa, 2012, lk 21)

Pean tunnistama, et ses märkuses ”ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks” - on midagi aarotoomelalikku.

… või siis ongi maailm niisugune - sisukas mõte on liiga harva teostuv võimalus.

Hiljem ütleb Spengler otsesõnu:

”Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub”(lk 621).

Mikrokosmos tähendab Spengleril elusolendi siseelu-sisemaailma, psüühikat, makrokosmos aga välist maailma, Teie terminoloogias keskkonda, seda, mis on lahutamatu, aga eristatav.

Mulle väga meeldib see virgeoleku rõhutamine tal. Sest meenub, kuidas ühed evolutsioonibioloogid jõudsid arusaamisele, et selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Magatud elu kuidagi vähem elu kui ärkvel elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Mõtlen, et nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, automaatseks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasas kantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine. Te lähtute Pjotr Anohhini teooriast, mis määratleb elu kui „mateeria organisatsiooni vormi, mis on võimeline sihipäraselt tegelikkuse ennetava peegelduse alusel kas enda või oma keskkonna struktuuri muutes ennetama keskkonnamuutuste destruktiivset mõju ja seetõttu säilitama oma tervikuomadused“ (KKMI, lk 46). Kas pole taim – eluvorm mis kohaneb „une pealt“ ja psüühikat vajamata – ses mõttes täiuslikum? Kas meie teravnenud teadvus on pärispatt, konstruktsiooniline õnnetus?

Teadlasena Te küll väldite väärtustava hinnangu andmist rohkem ja vähem arenenud eluvormele, sealhulgas kultuuridele, aga siin võin ju küsida?

Väärtustamine on teisene. Paljudel loomadel (aga mitte ühelgi taimel) esinev psüühika ning inimesele eriomane kultuurne psüühika võimaldavad kogeda keskkonda viisidel, mis kaasasündinult pole võimalik. Nii saame võimaluse maailmaga palju harmoonilisemalt suhestuda kui seda ükski psüühikata organism suudaks. Teisisõnu, meie suudame õppida ellu jääma ka [kiirelt muutuvates] tingimustes, mida taimed ei suuda. Kui ellujäämine on väärtuslik, siis on parem olla inimene kui mitteinimene. Nii iga üksik inimene kui ka kultuurid arenevad. Seega saab nii inimene kui kultuur olla rohkem ja vähem arenenud. Rohkem arenenud mõistus võimaldab mõista maailma mitmekesisust, sealjuures ka keskkonna tasakaalu tähtsust, paremini kui vähem arenenud mõistus. Selles mõttes saab üks inimene olla teisest parem nii nagu ka üks kultuur saab olla teisest parem. Kui me aga peame väärtuseks lühikest ja ootamatult lõppevat elu, siis võib mõnigi vähem arenenud mõistus või kultuur olla parem kui arenenum.

Kui psüühika ja teadvus on kogu organismi omadus (mis hõlmab ka keskkonda), siis muutuvad üsna teisejärguliseks igasugused ajule keskendumised. Teadvus on samavõrd ajus kui auto on bensiinipaagis või käigukastis nagu Te ütlete. Siis on arusaadavalt ka reproduktiivsüsteem isiksuse ja psüühikaterviku orgaaniline osa, tähendab, iga osa muudab kogu tervikut (ja seega terviku teisi osi, sealhulgas siis ka aju). See paneb ju paraja põntsu humanistlikule üritusele, mis üritab mehe ja naise erinevust (sealhulgas siis ka aju erinevust) millekski marginaalseks taandada. Kuidas seda teemat kommenteerite? Kas inimkonna esmane antus on inimene või mehed ja naised?

Ei saa olla mees või naine olemata inimene. Nii et inimlikkus ikka kõigepealt. Kui tervikutes on erinevaid osi, siis on vastavalt ka tervikud erinevad. Nii on ka mehed ja naised teatud aspektides erinevad samas teistes - olles mõlemad inimesed - ühesugused. Küsimus on pigem see, milles mehed-naised erinevad ja milles mitte. Ja kui erinevad, siis kas see erinevus on vältimatu või kultuuris kujunev. Näiteks mõni religioon omistab naistele omadusi - eelkõige puudusi - mis ilmselt pole vältimatud. On eraldi küsimus, miks sellised kohati lausa morbiidsed muinasjutud meie tänapäevases maailmas ikka veel nii mõjukad on. Oluline on see, et minu teada pole leitud mitte ühtegi (!) vaimset tunnust, mis selgelt eristaks kõik naised kõikidest meestest. Sooliste erinevuste uuringute tulemused on siin ühesed: enamus mehi ja naisi on uuritavate vaimuomaduste osas ühesugused, vaid äärmustes kaldub ühte või teist sugu veidi rohkem olevat. Bioloogiliselt on asjad muidugi teisiti. Siin on erinevused päris selged. Aga on veidi lihtsameelne vaimuomadusi keha omadustega segamini ajada.

Kultuurilehte sobib hästi küsimus, et kes on Teie õpetajad ja kas ilukirjanduse lugemiseks ka aega jääb? Küsin seda paaris, sest üks, kes suunas mind ilukirjandusest – täpsemalt Dostojevskist – psühholoogiat otsima oli Peeter Tulviste. Tema loengust jäi mulle ka meelde semiootika tähtsuse rõhutamine ja kujund, et koerad küll suhtlevad haukudes, aga nad ei mõtle haukudes, ent inimene ka mõtleb suhtlusvahendiga.

Mis oleks elu ilma raamatuteta - “ilu”kirjanduseta? - Üks ütlemata igav protsess. Minu vanemate jutu järgi olla ma lugema õppinud nii umbes nelja aastaselt. Sellest ajast ei mäleta ma kuigi palju. Ajast, millest järjepidevaid mälestusi on - nii umbes seitsmendast eluaastast - olen ma enam-vähem kogu aeg midagi lugenud. Oma teise raamatu pühendasin isale, “kes avas mulle tuhandete maailmade uksed”. Need uksed on raamatud. Iga neist sisaldab erineva maailma, milles on põnev olla. Minu isa raamatukogus on umbes 15000 raamatut, need on ta ka läbi lugenud. Ilu- ja aimekirjandust ma nii palju lugenud pole; teaduskirjandus on osaliselt selle asemel. Aga kokku olen ma ikka päris mitu raamatut oma elus läbi lugenud. Kahtlemata on nende kirjutajad minu õpetajateks olnud. Mulle enim muljet avaldanud kirjanikke oskan muidugi nimetada, aga ma pole kindel, kas õpetlikkus meeldivusega kattub. Pigem mitte. Mõnestki halvast raamatust olen õppinud näiteks (hinge)rumalust märkama. See on sama õpetlik kui heast raamatust (hinge)tarkust tundma õppida. Sama kehtib ka kõigi teiste veel elus ja juba mitte elus inimeste kohta, kes mu elu jooksul minu õpetajateks on olnud.

Aitäh! Ei oska Teile muud soovida kui raudset tervist ja vallutamatut vandlitorni, kuhu aeg-ajalt kirjutama pageda!