Kaido Kama
PÄRIMUSKULTUUR KUI
ELLUJÄÄMISÕPETUS
Hakkame
kõigepealt pihta terminitest. Ei suuda mina kultuuri
mõistet
ammendavalt defineerida. Aga siinses loos mõistan kultuuri
all
inimeste elamise viisi kõige
laiemas tähenduses. S.t et kultuur
on
see, kas süüakse noa-kahvli, puupulkade või palja käega,
kas
tagumikku pühitakse paberiga või pestakse veega, kas majad
ehitatakse
puust, kivist või saviplönnidest, kas surnud maetakse
või
põletatakse või söödetakse lindudele, kas peetakse ühte või
mitut
naist jne. Kuhugi selle käsitluse ääremaadele mahuvad ära
ka
kaunid kunstid, aga need pole kindlasti kõige olulisemad asjad.
Kultuur
on algselt nii või teisiti seotud pärimusega, on päritud.
Iga
inimene sünnib mingi kultuuri sisse, ta ise ei saa omale kultuuri
valida.
Ja me oleme paratamatult seotud selle ettemääratud
ja
vanematelt päritud kultuuriga, muu hulgas määrab see ära ka
meie
maailmatajumise piirid. Eesti-aegne hõimuliikumine tegeles
ainult
soomlaste ja ungarlastega, Venemaa hõimuvelledega
polnud
eriti asja. Ja seda mitte seetõttu, et okastraat oli ees —
Põhjamaade
saamidega ei tegeldud samuti. Tegemist polnud
ka
ülbuse või pahatahtlikkusega, lihtsalt tolle aja kultuuripilti ei
kuulunud
tegelemine maride-udmurtide või hantide-mansidega,
rääkimata
siis veel neenetsitest või nganassaanidest. Ega suutnud
hõimuliikumise
tegelased ennast sellest kultuuripildist väljapoole
asetada.
Sama kehtib näiteks ka Eesti-aegse taarausuliikumise
kohta.
Lasti kõlada Vanemuise kandlemängul ja tantsida Murueide
tütardel.
Ümbritsev kultuuritaust lihtsalt ei võimaldanud
tunda
huvi pärimuse põliste ja vanade kihistuste vastu ega ennast
sellega
samastada.
Miksmesiis
üldse räägime tänapäeval eraldi pärimuskultuurist,
kui kultuur on nii või teisiti seotud
pärimusega? Aga sellepärast, et
maailm
on muutunud. Üks mu sõber ütles kunagi, et bensukad ja
diskod
on kogu maailmas ühesugused. Ongi ühesugused ja lisaks
veel
ka paljud muud asjad. Hetkelised moeröögatused levivad
üle
maailma mõne päevaga (näiteks hiljaaegne jabur tants, mida
tantsis
keegi korealane — Gangnam Style). Mitte kunagi varem
pole
inimkonna ajaloos midagi sellist olnud. Loomulikult on kultuurimuutusi
aset
leidnud ka varem. Aga siis on need muutused
või
ka kultuurivahetused toimunud sõdade või rahvarännete vms
tulemusena
ning muutusel ja vahetusel oli oma kindel “saatja aadress”—
üks
päritud kultuur mõjutas või vahetas välja teise päritud
kultuuri.
Midagi niisugust tegime läbi ärkamisajal, kui jätsime
regilaulu
laulmise ja hakkasime selle asemel laulma “Õllepruulijaid”
ja
“vallerii-pumm-pumme”. Kas keegi julgeb seda korealase
tantsu
nimetada korea kultuuriks?
Ja
kõige selle tulemuseks ongi, et kuna me tänapäeval enam
ei
ela oma esivanematelt päritud kultuuris, siis on vaja seda
esivanemate
oma kuidagi eraldi nimetada. Selle tarvis siis
pärimuskultuuri
sõna. Juba eraldi sõna olemasolu fakt kui selline
näitab,
et see pole mingi loomulik elukeskkond. Vanemate käest
päritud
kultuuris elatakse oma igapäevast
elu, pärimuskultuuriga
tegeldakse.
Kas siis lihtsalt vabal ajal või ka professionaalina,
aga
igal juhul tähendab see midagi, mis nõuab eraldi ettevõtmist,
see
pole enam meie igapäevaelu loomulik osa. Umbes nii, nagu
mõnes
Aafrika rahvuspargis tantsivad neegripoisid turistikestele
neegritantsu,
siis pärast võtavad suled ja rohuseelikud seljast ära,
panevad
teksad jalga ja lähevad koju teleka ette õlut jooma.
Nüüd
siis natukene etteruttavalt selle loo pealkirja juurde. Hiljaaegu
suri
Lääne-Siberis selline tähelepanuväärne inimene nagu
metsaneenets
Juri Vella. Liivo Niglas on teinud temast filmi Juri
Vella
maailm ja selles filmis ütleb mees niimoodi: “Ametnikele
on
kasulik, et inimesed poleks rahulolematud. Nad kulutavad inimeste
peale
raha, jagavad materiaalset abi. Inimesed saavad raha,
ostavad
teleri ja vaiba, ja istuvad kodus teleri ees. Vaikselt, rahulikult,
kõigil
on hea olla. Aga milliseks kasvab järgmine põlvkond,
kui
vanemad kogu aeg teleri ees istuvad, see ei huvita kedagi.
Igal
juhul pole see raha. . . Ütleme, et see pole
kummist. Tuleb
aeg,
mil elu Venemaal läheb veelgi raskemaks. Tuleb hakata raha
lugema. See poeke pannakse kinni. . . Kui
Põhi ei paku enam
ärimeestele
huvi, kui nafta ja gaas otsa saavad, siis pole ka raha.
Esivanematelt
päritud tööoskused — karjapidamine, küttimine ja
kalapüük
— on selleks ajaks juba ununenud. Vaat seda ma kardan,
et
nii võib juhtuda.” Ja veel: “Lapsed elavad internaadis.
Laagrisse
naastes ei tea nad enam, kuidas seal elada, kuidas ahju
kütta,
kummalt poolt põdrale ligineda. See kõik tuleb uuesti ära
õppida.”
Ja võttiski see mees oma lapsed ja lapselapsed ja viis
nad
uuesti metsa elama. Tegi seal neile kooli, kus õpiti lugemakirjutama.
Aga
samal ajal ei unustatud ära, kuidas ahju kütta ja
kummalt
poolt põdrale ligineda.
See
ahjukütmise ja põdrale liginemise oskus on tänapäeva inimestel
juba
üldiselt unustatud. Vähemalt lääne tüüpi ühiskonnas.
Inimesed
üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks
vaja
läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud
meist
on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja
sooja
muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju,
mida
tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame
avalikke
suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid,
loome
moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul
tõsine
küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras,
kus
sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida
elamiseks
päriselt vaja läheb. Vastuseks tsiteerin Hardo Pajulat
(2013):
“Kanada õpetlase Thomas Homer-Dixoni järgi sai inimpopulatsiooni
neljakordistumine
20. sajandil võimalikuks üksnes
tänu
meie võimele ammutada maapõuest naftat ning muundada
see
arvukate füüsikalis-keemiliste ja majanduslike teisenduste abil
toiduks.
Peatugem siin nüüd korraks: võtta paar tünnitäit Claudiuselegi
tuntud
pärslaste bituumenit ning voolida sellest pärast
esoteerilist
hookuspookust porgand. . . ”. Selles kogu trikk
seisnebki:
inimesed
on õppinud naftast porgandeid tegema.
Veel
sadakond aastat tagasi oliEesti valdavalt talupojaühiskond,
kus
peaaegu kõik eluks vajalik tehti-valmistati talus oma pere
jõududega.
No hea küll — mõne rauajupiga käidi sepa juures
ja
aeg-ajalt toodi rätsep tallu kasukat õmblema. Tänapäeval pole
asi
ka enam selles, et inimesed ei oska teha
eluks vajalikke asju.
Rahvusvaheline
ja ülemaailmne tööjaotus on jõudnud sinnamaani,
et
mitte ükski inimene isegi ei tea ega
hooma enam kogu tootmise
protsessi, mida on vaja kõige lihtsamate
asjade valmistamiseks.
Võtame
näiteks nii elementaarse asja nagu talvejope, mida me kõik
külma
ilmaga kanname. Ei tea selle jope kokkuõmbleja, kustkohast
tuleb
riie, kustkohast niit, kustkohast jopelukk ja kustkohast
trukid.
Ega tea ka seda, kuidas ja millest neid valmistatakse. Ja
selletaolist
olukorda pole samuti inimkonna ajaloos kunagi varem
olnud.
“Ahjukütmise
oskus” pole kadunud mitte ainult lääne tüüpi
ühiskondades
Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Loen
lugusid
Aafrikast, kus nälja piiril inimesed kasvatavad maailmamajanduse
tarvis
kohvi või kaevandavad väärismetalle. Ja ei jõua
ära
imestada—miks need tublid neegripoisid ja -tüdrukud ei kasvata
vilja,
ei püüa kala, ei korja söödavaid taimi ega tee muid
selliseid
elementaarseid asju, mida tegid nende esivanemad? Eks
põhjusi
ole arvatavasti kahte sorti. Kõigepealt on maailmamajanduse
sissetung
hävitanud traditsioonilised põllud ja mürgitanud
jõed,
kus omal ajal kalad said elada. Aga teisipidi on asi muidugi
selles,
et ka aafriklastel on välja kujunenud / kujundatud vajadus
poekraami
järele. Sellise kraami järele, mida müüakse raha eest
ja
ilma milleta ei osata enam elu ette kujutada.
Muidugi
on veel olemas rahvaid, kes omadega toime tulevad
ka
siis, kui nafta ükskord maailmast otsa lõpeb ja “poeke pannakse
kinni”.
Ligi pool kõigistmongolitest on tänini rändkarjakasvatajad
ja
neile loeb üsna vähe see, mida ja kui palju parasjagu poodides
müüakse.
Peamiselt ongi selliste rahvaste puhul tegemist karjakasvatajatega,
paiksed
põlluharijad on tänapäeva naftaühiskonnaga
oluliselt
rohkem seotud ja sellest sõltuvad. Ja muidugi on tänini
olemas
veel ka üksikuid rahvakilde, kes pole üldse või on väga
vähe
kaasaegse maailmaga kokku puutunud. Eelkõige Amazonase
ülemjooksul
vastu Andide mäestikku, aga ka mujal, näiteks
Uus-Guineas
või Andamani saarestikus. Ning mõnel riigil ja valitsusel
(nt
Peruu) on niipalju mõistust peas, et nad on ära keelanud
ka
kõikvõimalikud kontaktiotsimised nende rahvastega.
See
jutt pole nüüd mingi hädaldamine ega viimsepäevakuulutamine.
See
on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku
ressurssi
selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada
nii,
nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India
on
tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on
väga raske seletada, et olgu peale, raha teil
nüüd on, aga elage ikka
oma
õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat
tootmist.
Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.
Ühesõnaga
— inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes
järele
andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia
eeldab
ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist
ja
kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide
jaoks
tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,
kus
rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta
sööb,
ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele
halvasti.
Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus
kasvada
ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.
Ehk
siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole
ja
ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.
Töötasin
kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni
teemaga.
Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks
küsimuseks,
kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane
tarbimisahel
ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise
sõja
ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed
üksused,
mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,
varustus-
ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel
linnarahval
oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua
mune
ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast
põgeneda—just
nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast
märtsipommitamist.
Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel
vaja
muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai
ikka
ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva
vähesed
maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem
on
neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes
siga
või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis
praegu
toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.
Ühesõnaga
— inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui
praegu
ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.
Pigem
ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem
osa
inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu
naftat
kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise
peale.)
Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise
plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos,
kui lihtlabane
elekter
ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama
pidev
kaupade vedu ühest maailma otsast teise.
Nüüd
siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva
jutu
kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine
on
teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur
koosnes
valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida
oli
ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse
pärimuskultuuriga
tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad
eluspüsimisel
marjaks ära. Võtame kasvõi nii lihtsad asjad,
nagu
traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused või
kõikvõimalikud
kudumisringid. Seal õpitud oskused aitavad oluliselt
kaasa
sellele, et ennast söönud ja soojas hoida. Ja mis veel
olulisem—kudumiskunsti
valdaja oskab ise ja üksinda kampsuni
algusest
lõpuni valmis teha. Kui ta just kampsunile tõmblukke ja
trukke
ei taha panna. Kuuldavasti oli üks Viljandi Kultuuriakadeemia
tudeng
teinud algusest lõpuni valmis lambanahkse kasuka.
Kas
nüüd just lambakasvatusest alates, aga nahaparkimisest peale
küll.
Ja
söögiga on sama lugu — kui ikka viimane häda käes, küll
siis
hakatakse ka labida või kõplaga põldu tegema (sest tänapäeva
hobused
ju enamadra ees käia ei oska ja atrugi pole kusagilt saada).
Olen
sellist labidaga põllukaevamist Hiinas näinud, polnud neil
inimestel
häda midagi, olid terved ja rõõmsad. Ja sellise olukorra
tekkides
on võidumehed need, kes suudavad odral ja kaeral vahet
teha,
ehk teisisõnu — on tegelnud pärimuskultuuriga. Jahi- ja
kalameeste
eelisseisundist ei maksa rääkidagi.
Jutu
alguses rääkisin sellest, et ümbritsev kultuuritaust määrab
ära
meie maailmatajumise piirid. Veel 40–50 aastat tagasi polnuks
mõeldav,
et kõrgkoolis õpetataks rahvapärast arhitektuuri ehk siis
palkehitust
nii praktilise kui teoreetilise poole pealt. Et ehitataks
uhiuusi
suitsusaunu. Et kodune leivategemine muutuks moeasjaks.
Et
tudengid suvalisel koosolemisel laulaksid vabatahtlikult
“Valget
jänest” või mingit muud rahvalaulu. Rahvalaul oli tollal
üks
igav, tüütu ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja lastele
vägisi
peale surus. Kui jõudsin noore mehena 1970. aastate keskpaigas
Tartu
seltskonda ja kuulsin esimest korda Hellerot,
siis oli
see kui ilmutus. Ühelt poolt tundus uskumatu,
et noored ja kaas-
aegsed
inimesed laulavad regilaule, teiselt poolt oli see laulmine
uhke
ja võimas ja hoopis midagi muud kui kooli laulmistunnis.
Sellist
küllaltki ulatuslikku kultuuritausta muutust küllaltki
lühikese
ajaga poleks saanud toimuda, kui Uku Masing poleks
kirjutanud
oma “Taevapõdra rahvaid” ja Kalle Eller artiklit “Maarahvast”.
Neid
viimaseid asju poleks omakorda ilmselt kirjutatud,
kui
varem poleks olnud Oskar Looritsat. Jne. See kõrvalepõige
sai
tehtud lihtsalt selleks, et meelde tuletada—ka meie praegune
maailmanägemine
on kinni konkreetses ajas ja arusaamades. Ning
50
aasta pärast võivad inimeste tajupiirid ja väärtushinnangud olla
hoopis
teistsugused ning meie oma praeguste mõtete ja muredega
olla
nende tulevikuinimeste silmis äärmiselt kentsakad.
Eespool
räägitud muutused teevad mu kirjatöö tooni hoopis
optimistlikumaks.
Tegelikult pole eesti rahva olukord üldse nii
lootusetu
kui lääne tüüpi ühiskonna enamusel. Hoolimata suurest
eurooplaseks
saamisest oleme säilitanud palju vana ja algupärast.
Isegi
kui me seda enam ise teadvustada ei oska. Läheme ikka veel
sügisel
metsa seenele ja marjule (sh linnainimesed), et talveks midagi
purki
panna—seda nn vanad eurooplased ei tee ja tegelikult
pole
enamikul neist ka enammetsa, kuhu seenele minna. Ikka veel
meeldib
eestlasel käed mullaseks teha ja endale ise mõni kartul või
kurk
kasvatada. Ikka veel on vanaemasid, kes lastelastele sooje
villaseid
sokke koovad. Ikka veel on külamehi, kes oskavad siga
tappa,
ja külanaisi, kes mõistavad vorstiputru soolikasse toppida.
Lõpetuseks
tsitaat Valdur Mikitalt: “Keegi ei kujuta Euroopas
ette
perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks
kalale,
sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi
ning
lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve
suplema”
(Mikita 2013: 87–88). Selles mõttes räägin nüüd natukene
oma
varem räägitud jutule vastu. Kuigi tegeleme usinasti
pärimuskultuuriga
selles tegelemise tähenduses,
elame siiski mitmeski
mõttes
ka praegu veel edasi oma vanematelt päritud kultuuris.
Ja
mida suuremal määral elame oma vanematelt päritud
kultuuris,
mida rohkem tegeleme pärimuskultuuriga, seda suuremad
on
meie võimalused ellu jääda. Siis, kui nafta ükskord otsa
saab ja poeke kinni pannakse.
Kirjandus
E
l l e r , Kalle 1972. Maarahvast.—Põllumajanduse
Akadeemia, nr 4–
7,
27. I, 9., 17., 24. II [taastrükk: Vikerkaar,
1990, nr 3; samuti teoses
Maarahva
elujõud II. Tartu: Elmatar, 1998, lk 199–216]
Ma
s i n g , Uku 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest
hoiakust.
— Akadeemia, nr 1, lk 193–223; nr 2, lk 419–448;
nr
3, lk 641–672; nr 4, lk 865–895 [ringelnud käsikirjana pikka aega
enne
esmailmumist; taastrükk teoses: U. Masing. Keelest ja
meelest.
Tartu:
Ilmamaa, 2004]
Mi
k i t a , Valdur 2013. Lingvistiline mets.
Tallinn: Grenader
P a j u l a , Hardo 2013. Suurim loodusime. —
Postimees, 17.09.