ERRi päevakommentaar 30.06.2016
Vägivalla
õigustus
Mihkel
Kunnus
Idealistlike
moralistlike loosungite – nagu „Vägivallal puudub õigustus“ –
üheks suureks hädaks on see, et see võimaldab ühe lihtlausega
täita kogu kõrvadevaheline tühjus. Naks ja probleem lahenenud.
Seepärast meeldivad need iseäranis noortele uljastele
kaunishingedele. Hinnatud käitumisökoloogia professoril pruugib
vaid suu avada, kui kargab välja selline noor lihtlausega varustatud
uljaspea ja võtab sekundiga moraalse seljavõidu. Sest kui sul on
idealistlik moraaliloosung, pole enam mingeid teadmisi vaja. Mitte
mingeid. Käratad selle välja ja vahid nõudliku näoga ringi. Küll
aga on neid vaja, kui tahetakse vägavallaga võidelda. Kui aga
teaduslikult vägivalla põhjuseid otsida, siis noor uljaspea ei
suuda siin näha muud kui vägivalla õigustamist. Sest teaduslik
meetod korraga ju depersonifitseerib ja ehitab põhjusahelaid, mis
ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle
sooritajast.
Võtan
ühe väikse näitelõime sellisest keerulisest puntrast nagu
perevägivald. Traditsioonilised soorollid küll kahtlemata piirasid
isikuvabadusi, olid sooliselt diskrimineerivad ja nii edasi, aga
ühtlasi lahendasid huvide konfliktid eos – kui elatakse mingite
vaidlustamatute reeglite järgi on iseäratseja või eksija kohe
tuvastatav ja mingit piigimurdmiste ei tule. Kui rollid on paigas ei
saa tülitseda, et kelle kord on seda tasustamata kodutööd teha või
kelle kord last imetada. Nüüd on need konfliktid samuti
privaatsfääri lükatud. Eriti väga võrdõiguslikes ja
feministlikes põhjamaades, kus perevägivalda on ka kõige rohkem.
Aristotelese
„Poliitika“ on ses mõttes täiuslikult aegunud raamat, omamoodi
antivõrdõiguslikkuse piibel, sest ta tegeleb seal väga palju
mitmesuguste selgete alluvussuhete õigustamisega, ikka harmoonia ja
ökonoomia nimel. Võrdsete õigustega ja alati isepäistest
inimestest mingit sellist süsteemi ei ehita. Isiksus hakkab mässama!
Ja ma ei vaena siin võrdõiguslikkust, vaid näitan, et sellel
ideaalil on mitmesuguseid lisamõõtmeid. Näiteks rivaalitsemine ja
konfliktsuse kasv, sest kodune tööjaotus tuleb ise ja
eraviisiliselt paika panna.
Veel
üks suur ja vana lõim tsiviliseerumisprotsessis on jõukasutuse
muutumine üha täielikumalt riigi monopoliks. Praegu on see tunginud
või õigemini on tungimas eraalgatusliku vägivalla viimasesse
kantsi – perekonda. Üsna hiljuti võeti kooliõpetajalt õigus
kasutada vägivalda, nüüd on tsentraalsandarmi nui trügimas üha
ägedamalt ka lapse ja lapsevanema vahele. Tutistamise peale võib teismeline emale politsei kutsuda. Ja lahkheli lapse taotluse asjus
jääda ööseks sõbra juurde leiab lahenduse lapse advokaadi ja ema
advokaadi mõõduvõtus. Vajadusel sekkub politsei ja kasutab
sunnimeetmeid.
Füüsilist
vägivalda on formaalsete menetlustega märksa lihtsam tuvastada kui
vaimset ja seega soosib kujunev tsivilisatsiooniformatsioon vaimset
vägivalda ja enesekehtestamist. Ja siin on käitumisökoloogia
professoril õigus, erarusika suuremast riigistamisest on naistel
rohkem võita. Aga see oligi ju plaanis. Naiste desarmeerimisel on
märksa suuremad tehnilised raskused, miska võib juhtuda, et naiste
varjupaigad tühjenevad naistest ja muutuvad piinatud meeste kõrvade
varjupaikadeks. Perevägivald ei kao, vaid teiseneb.
Keda
kolgib juba praegu meie meie ühiskonna institutsionaliseeritud
rusikas rohkem? Siin pole mingit kahtlust, ca 95% vangidest on
mehed. Me peame seda õigustatud vägivallaks ja õigustatud
sooliseks disproportsiooniks.
Leszek
Kolakowski on öelnud, et „õigustatud vägivalla eristamine
õigustamatust pole võimalik ilma hinnanguteta eesmärkidele, mida
vägivallaga tahetakse saavutada. Seal, kus eesmärk on ilmselgelt
väärikas, ja kus – mis väga tähtis – pole teisi
võitlusvahendeid, on vägivald õigustatud, ehkki mitte alati
mõistlik. /.../ Kerge on öelda, et tahame vägivallatut maailma,
aga keegi pole veel andnud mõistlikke juhtnööre sellise maailma
loomiseks.“
Sipelgaid,
termiite ja mesilasi imetletakse tihti kui musterühiskondade loojaid
(muide,nad kasutavad organiseeritud kollektiivset vägivalda ehk sõda
nagu inimenegi). Aga nende evolutsiooniliseks trumbiks on see, et
tööliste vahel puudub seksuaalne konkurents – üks lähisuhte
vägivalla suurtest evolutsioonipsühholoogilistest allikatest. Selle
eelduseks on see, et , ütleme, järglaste saamine on
monopoliseeritud keskvõimule ehk miski, milleni suur imetaja kuidagi
ei küündi.
Seega
kõigi märkide järgi on vägivald sarnane nähtus nagu rumalus või
haigused, tähendab, inimkonna ebameeldiv püsisaatja, mille vastu
peab pidevalt võitlema. Ja see võitlus on tõeliselt kangelaslik,
sest puudub igasugune võidulootus.
 |
