Ilmus ERRi kultuuriportaalis 27.06.2019
Ajaloolase
härra Mõrumanni metametodoloogia
Mihkel Kunnus
Sebastian Conrad, Mis on globaalne
ajalugu? Tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Siiri Ombler,
konsultant Marek Tamm. TLÜ Kirjastus, 2018. 260 lk.
„Ookeanid, võrgustikud, paikkond –
või maailm kogu oma täiuses? Millised uuritavad üksused on
globaalsele ajaloole kõige kohasemad? Seesugused küsimused võivad
vabalt keelele tõusta, aga need on tegelikult valed küsimused. Sest
ükski üksus ei sobi globaalse lähenemise jaoks teistest paremini.
Lõppeks varieeruvad uuritavad üksused sõltuvalt küsimustest, mida
esitatakse. Mõned probleemid – võtame näiteks: kuidas mõjutas
trükipressi kasutuselevõtt Calcutta ümbruse maapiirkondade elanike
kogukondlikku tegevust? – nõuavad lähiplaani, samal ajal kui
teised, ütleme uurimus põllumajandusele ülemineku mõjudest
demograafiliste näitajate kasvule, on paremini vaadeldavad läbi
makroperspektiivi. Mõnele küsimusele vastamiseks peame mõistma
konkreetsete indiviidide motiive, teisi küsimusi saame lahendada
ainult üldistuste tasandil.
Ükski üksus pole loomupäraselt
teistest parem. Mõni lihtsalt võimaldab üldistusi teha, teine
innustab olema konkreetsem. See tähendab ka, et meie selektiivsus –
mida sisse võtta, mida välja jätta – sõltub valitud üksusest.“
(lk 116)
Raske vaielda.
Või hüppame mõned leheküljed edasi:
„Pole niisiis olemas ühte
loomupäraselt teistest paremat raami, vaid erinevad ajalised
mastaabid täiendavad üksteist. Iga uurimus annab eesõiguse
konkreetsele mastaabile, mis kõige tõhusamalt soodustab vaatluse
alla võetud probleemide lahendamist. Siinses peatükis väidetakse
aga, et enamiku uuritavate juhtumite puhul on kasu sellest, kui
vaadelda erinevaid ajaskaalasid koos ja rakendada igaühele vastavat
analüütilist toetuspunkti.“ (lk 124-5)
Taas raske vaielda.
See raamat tõi meelde palju mälestusi
oma ülikooliajast. Näiteks kõrgema matemaatika õppejõu tehtud
virila märkuse, kuidas füüsikud neisse suhtuvat. „Kuidas ära
tunda matemaatikut? Kõik, mida ta ütleb, on absoluutselt õige ja
absoluutselt kasutu.“
See mürgisevõitu nali sobib mu arust
hästi Sebastian Conradi raamatu „Mis on globaalne ajalugu?“
kohta. Paremini kui matemaatikute kohta vähemasti.
Mida rohkem teadmisi, eruditsiooni, fakte, vaatenurki, seda täielikum on tervikpilt. No kes vaidleks!
Mida rohkem teadmisi, eruditsiooni, fakte, vaatenurki, seda täielikum on tervikpilt. No kes vaidleks!
Meenuvad ka loeng teadusmetodoloogiast,
inter- ja transdistsiplinaarsusest, metametodoloogiast ja
intradistsiplinaarsusest, vihmavarjuteadusest ja teoreetilisest
semiootikast. Ja kui õige ja kasutu see kõik oli. Meenuba ka
millise vaimustusega lugesin Igor Koni raamatut „Interdistsiplinaarne
seksuoloogia“. Tõesti hea raamat ja seekord ilma igasuguse
irooniata. Kuidas taipas Igor Kon, et õige meetod on
interdistsiplinaarne? No vaevalt, et ta seda taipas. Ta oli selleks
liiga tark ja erudeeritud. Ta lihtsalt süvenes ühte valdkonda
aastateks ja formuleeris oma tulemuse kaante vahele.
Sebastian Conrad aga tundub kuuluvat
sellesse liikmerohkesse inimgruppi, kes ei suuda leppida tõsiasjaga,
et mingi uurimuse piiratus ei tulene metodoloogiast, vaid
puhtproosaliselt inimlikust piiratusest.Tõsiasi, millega on nii
raske leppida, kuna see on korraga õige ja triviaalne, otsivale ja
metafüüsilisele vaimule ehk isegi alandav. Lihtsalt palju pole
seksuolooge, kellel on aega ja võimalust, seesmisi ja välimisi
ressursse, et viia end kurssi inimseksuaalsuse
bioloogilis-füsioloogiliste, kultuuriliste ja ajalooliste
aspektidega.
Samuti meenub Uku Masing – targim
eestlane nagu teda tituleeris Lennart Meri. Ta polnud mingi
interdistsiplinaar. Ta oli vaimselt väga mitmekülgselt andekas
inimene, kes suutis ära õppida palju keeli, valdas kõrgel tasemel
matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat, tundis ajalugu ja
filosoofiat, oli tohutu eruditsiooniga, sellisega, mis jääb
paljudele ligilähedaltki saavutatavaks. See oli tema „meetod“.
Raamat on oma abstraktsustaseme kohta
isegi üllatavalt mahukas, ca kakssada lehekülge. Ometi on
seal üsna napilt konkreetseid näiteid ja põnevaid faktikesi, mis
üldiselt ajalooraamatud ka kergema kultuurihuviga inimestele
põnevaks teevad. Mälumängurit aitab see raamat vähe edasi.
Käsitlemata jääb teoses ka
(ajaloolise) õigluse problemaatika, ehk miski, mis üha sügavamini
ja laiemini politiseeruvas maailmas ehk kõige rohkem ajaloolase
pilgu selgust ähmastab. Nii nagu selle, ütleme,
fenomenoloogilisemad allikad, häbi ja piinlikkus esivanemate või
kodumaailmajao kolonialismi pärast jne. Ikka kipub sümpaatia või
vaen ühe inimgrupi – olgu need siis orjastatud või
kolonisaatorid, võitjad või kaotajad – vaikselt nihutama ja
kujundama käsitlusi. Vihjed sellele leidub, aga need on väga harvad
ja põgusad. Näiteks selline üksik lause: „Ent alati ei ole
selge, mil määral [konfuntsianismieksperdi] Tu [Wei-mingi]
perspektiiv on analüütiline ja jälgib konfutsianismi mõju Hiina
ühiskondlikele muutustele kuni tänapäevani ning mil määral on
see normatiivne, poliitiline positsioon, mis kutsub üles uuendama
konfutsianistlikku humanismi ja taotleb Hiinale juhtrolli tuleviku
Aasias ja laias maailmas.“ (lk 54-55)
Sõbralikumalt tooniga võib aga öelda,
et need probleemid, mida aitab leevendada Conradi „Mis on globaalne
ajalugu?“, on väga vähestel. Ja nende probleemikute vähesus, ei
tule nende käpardlikkuse haruldusest, vaid pigem vastupidi –
taolised mured kerkivad esile vaid vähestel (elu)kutsumuslikel
ajaloolastel. Conrad lahendusi ei paku – sest ta neid ju pakkuda ei
saagi – küll aga aitab ta kenasti korrastada neid probleeme ja
neist parema ülevaate saada.
Kokkuvõtlikumalt. See raamat opereerib
nii kõrgel üldistustasemel, et on eelkõige soovitatav
akadeemilisemale lugejaskonnale. Liiga ei tee kellelegi, aga küllap
oleks neil, kes ihkavad terviklikumat pilti ajaloost, mitte aga
metodoloogilisi arutelusid ajalooliste suurpiltide loomisest, parem
pöörduda mõne konkreetse tervikkäsitluse poole hoolimata selle
paljudest paratamatustest puudustest. Näiteks Kaupo Vipi
„Globaalpohmelus“ või Clive Pontingi „Uus maailma roheline
ajalugu“ on väga head ja põletavalt aktuaalse ulatusega (mis
oleks veel rohkem sõna otseses mõttes globaalne kui atmosfääri
muutuv keemiline koostis!). Väga huvitav ja lugejasõbralik on ka
Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“.