Ilmus
ajalehes „Postimees“ 28.10.2017
Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole
Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole
Kaupo Vipp
„Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks“.
DS Varahaldus OÜ, 2017, 256 lk
Kaupo Vipi „Lokaalravitus“
on üks kõige häirivamalt veenevamaid teoseid, mida ma lugenud
olen, võib-olla isegi häirivamalt ja veenvamalt kui selle eelkäija,
nüüdseks neljanda trükini jõudnud „Globaalpohmelus“.
Mihkel Kunnus
Teaduse arengulugu on
tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks. Ja õigusega, sest
sageli pole järjekordne teaduslik kirjeldus inimesest
vastuvõetamatult keeruline, vaid just vastuvõetamatult
võõristusttekitav. Nii võõristusttekitav, et sellele ei suuda
alla kirjutada ka muidu teaduse vastu väga suurt austust tundev
inimene. Suured nihked inimese enesepildis toimuvad väga aeglaselt.
Mõelgem vaid kui palju põlvkondi pidi vahelduma, et inimene võtaks
omaks tõsiasja, et Maa polegi universumi keskpunkt. Ja et isegi
Päike pole.
Samuti ärritab paljusid
vastuvõetamatuseni Charles Darwini nimega seostatu, Eestis vahest
veel isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, mis joonistub
välja „Lokaalravitusest“, on veel mitu pikka sammu edasi selles
suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest
irduv. Kui juba Darwini, selle 19. sajandi teadlase, puhul peab
toonitama, et vastava muutuste tähistamine tema nimega on vägagi
tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja
tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja
kollektiivseks. Ja olgu Kaupo Vipi suureks tunnustuseks öeldud, et
selles raamatus pole ta sugugi originaalne, tema suur teene meile on
suure koguse teaduskirjanduse läbi töötamine ja sellest
eestikeelse koondesituse andmine.
Posthumanismist
dissipatiivsete struktuurideni
Parema puudumisel
nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks ja ikka
toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid
humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat
äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks
evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui
lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi tunnistamine endale
kohaseimaks enesemääratluseks. Nii nagu religioossus saab hõlmata
suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka
ilmalikkus ja teaduslikkus. Ent olgu ka öeldud, et karmilt
kainestava kõrvakiilu saab siin ka evolutsioon ise. Kui varem
kirjeldati elu teket kui uskumatult vähetõenäolist juhust, nii
vähetõenäolist, et see jättis imedesse ja üleloomulikkusesse
uskujatele lahedalt ruumi, siis 2014. aasta lõpus sai päris suurt
tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy
Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast
kohastumuslikust isekorrastumisest. England suutis „luua toimiva
matemaatilise mudeli, ühendamaks evolutsioonilise
molekulaarbioloogia, mitteorgaanilise keemia ning füüsika ühtseks
elu tekkimist kirjeldavaks selgituseks. Varasemad elutekke hüpoteesid
kõnelesid meile ürgsupist, välgulöögist ning suure hulga
uskumatult õnnelike asjaolude juhuslikust kokkusattumusest. [...]
Teooria näitab, kuis molekulide grupid iseorganiseeruvad viisil, mis
lubab neil efektiivsemalt hajutada ümbritsevas keskkonnas leiduvat
seostuvat energiat. Aja jooksul suudavad sellised süsteemid üha
kasvatada oma võimekust energia käsitlemisel, muutudes seejuures
oma organiseerituse iseloomult järjest sarnasemaks elusainele“(lk
26). Kuigi Jeremy Englandi on ähvardatud selle eest Nobeli
preemiaga, võib ka lihtsalt öelda, et England suutis
termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel
sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda ja Prigogine sai juba
Nobeli preemia (1977). No suures plaanis vahet pole, sest, nagu
öeldud, isegi Darwini kirjelduse omaksvõtmine on kogu inimkonna
ulatuses vaid vähemusele jõukohane, mis siis veel rääkida nii
järjekindlalt loodusteaduslikust kirjeldusest, mis sugulustab meid –
nagu kõiki teisigi eluvorme – kõigi dissipatiivsete
struktuuridega.
Mis asjad need
dissipatiivsed struktuurid on?
Hästi lihtsustatult
öeldes on need isetekkelised korrapärad, mis tekivad mingi
mittetasakaalulise oleku minekul tasakaaluoleku suunas, kusjuures
nende teke kiirendab tasakaalulise oleku saabumist. Näiteks kui
atmosfääris on väga suur õhurõhkude erinevus, siis nende
ühtlustumisel võib tekkida korrapärane struktuur – tormikeeris –
ja selle teke kiirendab õhurõhkude ühtlustumist. Samuti jookseb
vann kiiremini veest tühjaks kui äravooluavasse tekib lokaalne
korrastatus – keeris (seda nippi kasutavad õlle võistujoojadki:
õlu voolab pudelist kiiremini välja kui see keerlema panna).
Hõlmavaim on siin
termodünaamika teine seadus, mis ütleb, et isevoolulistes
protsessides entroopia ehk korrapäratus kasvab (isevooluliselt läheb
soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale). See isevooluline protsess
võib enesega kaasa tuua lokaalset korrastatust, mis kiirendab
energia hajutamist ja neid energiat hajutavaid lokaalseid
korrastatusi kutsutaksegi dissipatiivseteks struktuurideks. Päike on
üks suur tuline keha, mis isevooluliselt kiirgab soojust ja sellele
energivoole ettejääval planeedil nimega Maa on tekkinud
spetsiifilised lokaalsed korrastatused, erilised dissipatiivsed
struktuurid, mida kutsume elusorganismideks.
Sellise tasandi seletus
pole iseendest juurde andnud liiga palju uut. Bioloogid teavad juba
ammu ja ilma igasuguse termodünaamikata, et iga elusorganism vahetab
keskkonnaga ainet ja vajab elus olemiseks energiat, tähendab, saab
funktsioneerida ainult siis, kui teda läbib energiavoog. Samuti on
ökoloogiast teada, et ökoniši hõivab see liik, kes selle energiat
tõhusaimalt kasutab. Mis tahes korrapära loomine vajab energiat ja
termodünaamika teine seadus ütleb, et seda saab teha ainult selle
arvel, et kusagil mujal korrapäratus kasvab.
Elu ja tsivilisatsiooni termodünaamilised raamid
Energia jäävuse seadus ütleb, et energiat ei teki ega kao, see ainult muundub ühest vormist teise. Termodünaamika teine seadus ehk entroopia kasvu seadusest järeldub, et kasutada saame üksnes kõrge kvaliteediga energiat (ainet) ja kasutamise käigus muutub see ilmtingimata madalama kvaliteediga energiaks (aineks); meile vajalikud tulemused saame ainuüksi selliste muundumiste käigus ja tulemusel. Ei ole teist teed midagi saavutada või üldse muuta. Igasugune muutumine ja liikumine üldse on alati seotud entroopia kasvuga, energia ja aine kvaliteedi langusega. Kõige madalama kvaliteediga energia on soojus. Kõik protsessid kipuvad isevoolu soojuse suunas liikuma, aga soojusest kõrgema kvaliteediga energiat saab ainult kuskil veel suuremat soojust tekitades. Kes loob korda, loob sellega kaasnevalt alati rohkem korratust. Biofüüsikaline majandusteadus ongi selline distsipliin, mis püüab arvestada fundamentaalsetest loodusseadustest tulenevate piiridega. Need seadused ei determineeri vääramatult ühiskondlikke struktuure, kaugel sellest, küll aga seavad üsna konkreetsed piirid, vahemiku, milles saavad sattumuslikud ja ka kavandatud võimalused teostuda.
Elu ja tsivilisatsiooni termodünaamilised raamid
Energia jäävuse seadus ütleb, et energiat ei teki ega kao, see ainult muundub ühest vormist teise. Termodünaamika teine seadus ehk entroopia kasvu seadusest järeldub, et kasutada saame üksnes kõrge kvaliteediga energiat (ainet) ja kasutamise käigus muutub see ilmtingimata madalama kvaliteediga energiaks (aineks); meile vajalikud tulemused saame ainuüksi selliste muundumiste käigus ja tulemusel. Ei ole teist teed midagi saavutada või üldse muuta. Igasugune muutumine ja liikumine üldse on alati seotud entroopia kasvuga, energia ja aine kvaliteedi langusega. Kõige madalama kvaliteediga energia on soojus. Kõik protsessid kipuvad isevoolu soojuse suunas liikuma, aga soojusest kõrgema kvaliteediga energiat saab ainult kuskil veel suuremat soojust tekitades. Kes loob korda, loob sellega kaasnevalt alati rohkem korratust. Biofüüsikaline majandusteadus ongi selline distsipliin, mis püüab arvestada fundamentaalsetest loodusseadustest tulenevate piiridega. Need seadused ei determineeri vääramatult ühiskondlikke struktuure, kaugel sellest, küll aga seavad üsna konkreetsed piirid, vahemiku, milles saavad sattumuslikud ja ka kavandatud võimalused teostuda.
Inimmõistus
geoloogilise tegurina
Aastal 1926 ilmus ukraina
päritolu vene teadlase Vladimir Vernadski raamat „Biosfäär“.
Nüüdseks on see mõiste üsna laialdaselt tuntud, aga Vernadskil,
kes oli eelkõige geokeemik, oli selle mõiste puhul rõhuasetus
sellel, et elu on geoloogiline jõud. Hiljem lõi ta ka vähemtuntud
mõiste „noosfää“r ja sel puhul on geokeemiline teisendusjõud
(inim)mõistusel. „Biosfääri“ ilmumisele järgnenud 90 aastat
on näidanud üha veenvamalt, et tal oli õigus. Planeedi geokeemia
ongi muutunud ja üha ägedamalt muutumas ja sellest on nüüdseks
saanud põletavaim globaalprobleem, millest, tõsi küll, on eelkõige
esiplaanil term(odünaami)lisem aspekt – temperatuuritõus – ,
mitte niivõrd mullastiku hävinemine ja nihked atmosfääri
keemilises koostises. Kena oleks ka öelda, et „Lokaalravitsusest“
suurema osa moodustab õige keerukas teadusfilosoofia ning küllap
oleks lihtsam alustada praeguse ajastu põletaivama probleemiga
tuvumist ajakirja „Akadeemia“ 1990. aasta kolmandast numbrist
(netis saadaval). Seal on ära toodud ENSV Teaduste Akadeemia
pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926–2007) kõne, mille
ta pidas aastal 1988 noortele teadlastele - „Energia, entroopia,
elukeskkond. Miks on keskkonna kaitse ka objektiivselt raske“.
Selle algusest võib leida lõigu, mis on Kaupo Vipi vastse raamatu
lihtsustatud kokkuvõte:
„Oma ebaharilikkuse
tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi
tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei
arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt
energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida,
sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus
keskkonnakaitses. Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva
tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi
areneda? Just nimelt — ka edasi areneda. Vastaksin, et tuhandeid
aastaid kindlasti mitte — see oleks vaevalt tõenäoline. Entroopia
kasvu seadus ei lase: ebastabiilsus elukeskkonnas suureneb
paratamatult. See viib tsivilisatsiooni varem või hiljem kriisi,
hääbumise või katastroofini. Mõnikümmend aastat tsivilisatsiooni
tasemel hoida ja edasi viia on aga täiesti võimalik. Ja kui väga
mõistlikult asju arendada, on mõeldav isegi paarsada aastat. Kui
toimuks tõepoolest kardinaalne progress väärtushinnangutes,
süvamuudatused inimeste mõtteviisis, siis võiks tsivilisatsiooni
iga olla oluliselt pikem.“
„Lokaalravitsus“
koosneb kahest osast: „Eeldused ehk haiguslugu“ ja „Võimalused
ehk ravikava“. Teine osa keskendubki siis praktilistele
näpunäidetele, kuidas paremini kohanduda tööstustsivlisatsiooni
kollapseerumisega madalamale komplekssustasandile. Lisaks endale toob
Kaupo Vipp ka rea välismaiseid allikaid, kus antakse näpunäiteid,
kuidas tulla väiksemate kahjudega välja protsessist, mis juba
praegu on käimas ja mille aspektide kirjeldused jõuavad meieni
igapäevases uudisvoos, alates äärmuslikest ilmastikunaähtustest
ja kliimapagulaste massidest, lõpetades heaoluühiskondade
destabiliseerumise ja radikaalsete-populistlike liikumiste
esiletõusust.
Kui meediast on saanud
pelgalt üks meelelahutusžanr teiste seas
Ülisünged prognoosid on
muutunud nii tavaliseks, et neid ei panda eriti enam tähelegi. 2015
aasta sügisel ilmus Eesti aimekirjanduse tippajakirja „Horisont“
keskkonnaajaloo erinumber „Antropotseen. Maakera inimeste
meelevallas“ (september-oktoober) ja ajakirja „National
Geographic“ kliima erinumber „Palavik! Kuidas jahutada
ülekuumenevat koduplaneeti“ (november). No enam peavoolumaks nagu
minna ei anna! 2016. aasta suvel ilmus ka ajakirja „Vikerkaar“
antropotseeni erinumber (nr 6, 2016) ja pretsedentitult populaarse
esseisti Valdur Mikita triloogia
läbiv tundetoon on
informeeritud inimesele omaselt ränksünge: „Praegu on toimumas
maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes
tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on
alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et
uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja
saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame
praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial
olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud,
kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see
kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all
on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.”
(„Lingvistiline mets“,lk 115-116). Lühimalt: meie ainus ja
asendamatu elukeskkond põleb särinal, aga poliitiline põhiaur
läheb pisiskandaalide ja seksuaalmoraali peale.
Kel silmad, see nähku, kel kõrvad see kuulgu!
Kel silmad, see nähku, kel kõrvad see kuulgu!